Monday, July 9, 2018

Let's go vol.2018

Aeg on jõudnud nii kaugele, et saan minna jälle kaugele piiri taha pead tuulutama ja puhkama. Kolme nädala jooksul võõrustavad mind Serbia, Montenegro ja Sloveenia. Kolmapäeva keskpäeval on lennuk Belgradi ja seal juba võib telefoni välja ära lülitada kuniks naasen 1.augustil.

Plaan on järgmine: ca 5 päeva Serbias, seal ära vaadata järelejäänud MM-i mängud ja muidu ringi kolada, siis rongiga sõita Montenegrosse, kus järgmised 5 päeva veeta ja 20.juuli lennukiga Ljubljanasse, Sloveeniasse, kus sel korral ma pikemalt ei peatu, vaid liigun kohe Tolminisse Metaldays festivalile. Pärast festivali veedan mõned päevad veel Tolminis looduses ja lõpuks 31.juuli lendan läbi Müncheni tagasi Tallinnasse.

Belgradis ootab mind juba ees Sarah, kellega eelmisel aastal koos reisisime ja festivalil saame kokku suure gängiga (inglased, austraallased ja ilmselt mõned üllatusesinejad siit-sealt, kes eelmisel aastal ei saanud tulla), seega ma tean juba öelda, et seltskonna pärast ma muretsema ei pea.

Sunday, May 27, 2018

Taxify koomusk

Blogiga on nii keeruline viimasel ajal tegeleda. Kui tuleb pähe teema või lihtsalt tahtmine millestki kirjutada, siis koheselt mingitel põhjustel seda teha ei saa ja päeva lõpus pole enam motivatsiooni või viitsimist trükkima hakata.

Ilmselgelt jõudsin vahepeal oma komandeeringust tagasi koju, tagasi siinsel tööpostil ja võtan kõrvalt üle kvaliteedi tehnoloogi positsiooni. Polnud mu enda valik või tahtmine, vaid pakuti ja olin nõus proovima, kuigi ma pole 100% veendunud, et see nüüd ainuõige amet minu jaoks oleks. A no saab näha.

Eile oli vahva seik, kui Taxify juht mu öösel Ihastes peale korjas. Koheselt kui autosse istusin, hakkas juht ahhetama, et sellisest uhkest majast, sellisest uhkest aiast väljusin. Kuidas mõned inimesed ikka oskavad hästi elada ja temagi tahaks laupäeva õhtul jalgpalli käia vaatamas nõnda peenes kohas.
Kui ta aga mu koju ära oli toonud, jäi ta veel meistrite liiga finaalist lobisema ja see piinlik hetk siis, kui ma seisan ja nõjatun autouksele pilguga "kuule davai, ma lähen nüüd," aga ta ikka edasi jahus oma teooriat, mis nüüd kõik Kariuse karjääriga saab...oeh. Võinuks kuidagi veel mõne lambise vandenõuteooria ka üles võtta, olnuks kirsiks tordil õhtule.

Tuesday, April 10, 2018

Peenem eine

Vana rootslane, minu Tartu ülemus ja teisest Tartu tehasest tehnoloog ning tootmisjuht käisid ühel õhtul Vimmerbys külas. Kuna nad jõudsid alles õhtul kell seitse siia, siis tehti ettepanek, et läheks õhtusöögile. Jätsin töö pooleli, kasisin end kärmelt puhtaks ja põrutasime linna kõige prežtiisikamasse restorani einestama. No selline restoran, kus taldrikud-kausid on täiesti absurdse kujuga ning megasuured, kuhu siis saab oksendamiseni garneeringut peale toppida ja kui ruumi üle jääb, ka tellitud toit keskele susata.

Uudistasime menüüd ja mulle jäi koheselt silma hirv, mis aga maksis ka kõige rohkem: üle 30ne euro. Ilmselgelt ma ei julgenud öelda, et ma seda tahaksin ning küsisin esmalt siis teistelt, et mis nad plaanivad tellida. Keegi ei plaaninud hirve tellida, seega ma matsin idee maha, sest päris tahangi olla see vend, kes ainukesena kõige kallima toidu vanal rootslasel kinni laseb maksta.

Lubasin endale kaks alkoholivaba õlu, starteriks mingid kuivatatud vorstid ja põhiroaks tursk kartulipüreega. Peakokk saatis meile kõigile veel vahepeal lauda värsket saia koos maitsevõi asjaga ning püreesuppi, mis oli serveeritud sangaga pitsi. Reaalselt. Sangaga pits. Selline, kus venelased isegi viina ei jooks, sest oleks liialt pisike teine.

Peaaegu kaks tundi sõime-muljetasime, arve oli 270 euri ja siis jätsime hüvasti. Nemad sõitsid edasi veel 150km kuhugi pärapõrgusse ja ma tulin tagasi tööle, sest veider oleks ju ainult viie tunnine tööpäev teha.

Wednesday, April 4, 2018

Ülaselg läks õhtale

Endiselt pole vaba päeva olnud, mis tähendab, et pole olnud võimalust discida, Pipi maja külastada ega kohaliku ööelu näha. Õnneks on aastaajad nii nihkes, et siin on lagedal väljal endiselt põlvini lumi, seega süümekaid väga ei ole ja vana rootslane lubas, et me lähme välja sööma ja õlut tegema (õlletehas on kohe meie kõrval), kui ta lõpuks ise siia jõuab.

Keskkonna vahetus on mulle hästi mõjunud. Tartus olevast lasteaiast oli selline siiber ja ma hoian endiselt distantsi kõigest, mis seal tööl toimub. Reaalselt pole õrna aimugi, et kas mootoreid ehitatakse või mitte, kas keegi jälle tülis on või sootuks lahkunud - null infot. Siin pisikeses kollektiivis, kus kõik vanemad inimesed kui mina, puhkab närv, sest mitte mingit draamat ei ole. Isegi kui on, siis tegeletakse sellega kardinate taga omas keeles, seega ma saan oma "mullis" edasi elada.

Kõige suurem boonus on ikkagi epoksiidist puhkust saada. Tartus tunneb üle tootmise epo "lõhna" ja kui see peaks kogemata naha peale sattuma, siis tekib kohe valus allergia, mis ei kao veel nädalaid. Emulsioon, mis CNC masinates ringi voolab, on nagu jalutuskäik männimetsas võrreldes epoksiidi ja atsetooniga. Kujutan ette, et kui normaaltundidega seda tööd siin teha, siis oleksin ehk isegi rohkem rahul kui Tartus.

Ahjaa, ülaselg on kaputt. Non-stop masinates kõõlumine detaile vahetades on jätnud oma jälje ja päris vastik valu on, millest ilmselt enne lahti ei saa, kui siin tööga ühel pool olen.

Tuesday, March 27, 2018

Same old I guess

Märkamatult on käsil kolmas nädal Rootsis ja seni olen iga päev tööl olnud. Enamasti teen 12,5h pikkused vahetused, kuid paar korda on sekka tulnud ka 9h päevi, et saaks veidi jalga puhata. Just jalad saavad kõige rohkem vatti, sest seismist on ikka kole palju ja päeva/öö lõpuks otsin juba igal võimalusel hetke, et perse korraks maha panna. Seega täna läheb 14. tööpäev järjest.

Rootslastel tulevad pikad pühad, sest millegi pärast on neil ka esmaspäev vaba päev. Samas see mind ei puuduta ja kuulsin ülemuselt, et nädalavahetuseks tööd jagub, seega ma marsin endiselt uue rekordi graafikus.

Discgolfi kettad on autos samas ikka samas asendis, aga kuna lumi ei taha siin kuidagi ära sulada, siis nii hullult veel ei kripelda, kuigi tunnistada tuleb, et jube nälg on kasvõi niisama platsi peal neid veidi loopida.

Wednesday, March 21, 2018

Uued kolleegid

Mõne sõnaga uutest kolleegidest, kellega nüüd koos töötan ja läbi käin.

Daniel (Tann), ülemus - sõbralik kuju, kes rootslastega pidevalt kildu rebib omas keeles, pole veel kordagi pahandanud minuga ja kinnitab endiselt, et graafikust ollakse ropult maas (mis tõttu ka siia komandeeringusse tulin).
Joakim (Juki), tehnoloog - korralik vanakooli skin. Täis tätoveeritud suur karu, kes kannab bomberit ja trakse, alati jagab näpunäiteid ja tahaks loota, et nägi koheselt, et ma olen hõumi. Tann ütles, et temaga maadlema ei ole mõtet hakata, rebib pooleks.
Peter (Pets), kvaliteedijuht - vaikne heledepäine tüüp, kes samuti täis tätoveeritud. Kui tuleb rääkima, siis ainult asjast, seega ma pole kindel veel, kas ta on ka reaalselt lahe kuju.
Riko (ma ta õiget nime ei teagi, aga kutsutakse Rikoks), operaator - vanem härrasmees, kellel igati hea inglise keele oskus. Esimesel päeval koolitas just tema mind ja Rikoga saab ka muidu maast ja ilmast ka rääkida. Väga sümpaatne kuju, kes õllele eelistab pigem kangemat napsu.
Dzamil (Mill), operaator - eesti-venelane, kes siin aasta aega on töötanud, sest oli vana rootslase alluvuses ka Tartu päevil. Elumees, kes pajatab pidevalt, kuidas ta raha teenib ning küsib ülepäeviti, kas vana rootslane on helistanud.
Gunnar (vana rootslane), omanik - kui vana rootslane Tartus käis, siis möödaminnes alati teretas ka mind, maha istumise korral rääkis mulle ikka suusatamisest jms. Nüüd Rootsis olles helistab ta mulle mõned korrad nädalas ja pajatab, kuidas tal läheb ja uurib kuidas minul läheb. Lisaks mind teistele tutvustades toob ta alati välja fakti, et ma Austraalias elasin. Ma ei tea miks. Raudselt olen ta heas nimekirjas.

Ja siis on mõned tegelased veel, kellega ma pole jutustada saanud: Ulf, Jess, Lena, Maikel, Asmir...

Friday, March 16, 2018

Stockholm - Vimmerby

Hommikul laevalt maha saades, tervitas mind ilus ilm: mingit rämpsu sadas alla.
Esmalt suund Täby nimelisse äärelinna Stockist põhjas, kus Rootsi ülemus soovis sealses tehases kokku saada. Tegi väikse tuuri ja tutvustas töötajaid ning masinaid. Kui üks tüüp kontorist küsis, et kauaks plaan jääda on, siis segas vana rootslane kohe vahele ja ütles:"Maybe month or two or forever and ever."

Pärast lõunat juba ootas 300+ km sõit lõunasse Astrid Lindgreni kodulinna. Teed on sigahead, mitme realised ja korras, mitte nagu...teadagi kus.
Vimmerby on megapisike koht, inimesi alla 10000 ja kesklinna moodustasid minu silmis üks nö raekojaplats ja kaks tänavat. Siinsesse tehasesse jõudes tutvustas kohalik boss Daniel töökohta, töötajaid ning elukohta ja pani siis ise kohe leekima. Elan samas hoones asuvas magamistoas, kõrval ka köök ja wc-d, aga CNC masinad on reaalselt paar seina edasi kohe. Õnneks müra midagi tuppa ei kosta, seega ei maksa kurta.

Tellisin kohe endale parema wifi, sest esialgne andis mu tuppa nõnda nõrga signaali, et valesti hingates kadus teine kohe ära. Järgmisel päeval aeti juba asi korda, sest ma ikkagi nende külaline.

Töö on hetkel nii, et kella seitsmest tatsan üle koridori tehasesse ja kütan CNC pingi peal nii kaua kui torust tuleb. Praegu olen 12,5h päevad kõik teinud, aga uuel nädalal vist saab ka veidi pikemalt teha. Lisaks olen ka nädalavahetusel tööl, sest noh - mis siin ikka teha. Nii rets talv on veel, et lund sajab muudkui juurde ja komandeeringus olles ei ole esmatähtis just elu nautida, kuigi discgolfi kettad istuvad nukralt autos ja loodavad, et millalgi saabub kevad ning nad saavad õhku tõusta.