Wednesday, December 13, 2017

Reunion

Tavaline, et kui tutvutakse inimestega kaugemalt maalt, siis alati hüvasti jättes rõhutatakse, kuidas ei tohi võõraks jääda ja küll uuesti jälle kokku saadaks. Lõviosa ajast see nii aga ei lähe ja kõik vajub unustusse. Seda enam on müstiline, et mul poole aasta jooksul juba kolmandat korda õnnestus aega veeta oma sõpradega Leedsist, Inglismaalt.

Ceddy ja Lukey tegid nädalase puhkuse Soome sealsete tuttavate juurde ja põgenesid üheks ööks ka Tallinnasse, kus me kolmekesi oma "bändi" taasühinemise jälle saime teha. Kuna ma Tallinnast midagi ei tea, siis pärast väikest taustauuringut kulmineerus meie õhtu kesklinna pubides-baarides Hell Hunt, Dubliner, Labor (?) ja Ükskõik (??). Viimase kahe nimedes ei ole väga kindel, aga oletame, et nad võisid miskid sellised lokaalid olla.

Järgmisel päeval olime turistid, käisime vaatasime Toompeal ringi, lõunatasime Olde Hansas ja õhtuks saatsin nad tagasi laevale, ise asusin Tartu poole teele ja kui kõik hästi läheb, siis hiljemalt järgmise aasta suvel peaksime jälle kohtuma Sloveenias.

Wednesday, December 6, 2017

#fml

Mingi lahe roolivend, kes täie lauluga üritas kollase tulega üle ristmiku jõuda, pritsis mu lume-soola sopaga, mis sõiduteel, täiesti täis. Võtsin mütsi peast, lõin seda paar korda vastu jalgu pasast puhtaks ja hakkasin siis nägu pühkima, sest reaalselt silmad olid ka seda sitta täis. Tollel hetkel ei meeldinud mulle see riik või üleüldse maailm, kus elame. Endiselt ei meeldi.

Thursday, November 16, 2017

Fish & Chips 2017

Pikk nädalavahetus Inglismaal kulges ülimalt edukalt. Olgugi, et retk läbi Riia tundus eriti väljakutsuv just tagasilennu tõttu, mis pühapäeva hommikul kell 6.30 väljus, laabus kõik üllatavalt sujuvalt.

Neljapäeval panin Riiga ajama, sealt õhtul lend otse Leedsi (asub Manchester ja Yorki vahel) ning Leedsis ootas mind lennujaamas vastas juba Luke (Lukey ja Ceddy-ga saime headeks sõpradeks suvel Sloveenias) ja suundusime kohalikku baari, kus Ceddy aegajalt lisatööd harrastab teha. Lisaks oli meiega ka Austraaliast pärit neiu, Lucy.
Lukey ja mina
Reedel toimus kontsert, kuhu kõik suundusime. Leedsi enda stoner bänd Black Moth, kelle helitehnikuna ka Cedric töötab ja kes UK-s üsna mainekas, andis vägagi arvestava kontserdi peaaegu täismajale ja pärast jäime juba edasi bändirahva ja muidu kohalikega Bad Apples baari afterpartyt pidama. Siis hakkas ka meie rituaal, kui taas corpse paint maalingud näkku tegime ja Behemothi saatel hommikutundideni baaris jaurasime.
Corpse paint koos Ceddyga
Bad Apples on väga omanäoline baar ja seal käib koos vaid valitud seltskond ning arusaadavalt miks - baar isegi mitte ei ürita olla pop ja klientidele meelepärane koht. Kui sisse tuli neljane seltskond ja härra küsis leti äärest kokteilimenüüd, ulatati talle järgnev tahvel:
Bad Apples
Laupäeval oli teist päeva nii ilus ilm, et mina veetsin lõviosa päevast lühikestes pükstes. Einestasime-napsutasime, käisime linna peal ning õhtul suundusime rongiga ajaloolisesse linna, Yorki. Yorkis on palju viikingitega seotud ehitisi ja kõrtse ning heledapäist mind tervitati linna prestiižikamas viikingite baaris koheselt mingi väga veidra veini laadse joogiga, mida serveeriti õllekannus. Ühesõnaga, York on väga ilus koht ja kõigest 20min rongisõidu kaugusel Leedsist.
Mark IV landship, ma teadsin tänu Battlefieldile sellest kõike
Otsustasime, et võtame mu külaskäigust viimast ja kui tagasi Leedsi jõudsime, veetsime viimased tunnid kodubaaris Bad Applesis, kus ma hommikul kell viis otse lennujaama suundusin.
Jätsin laupäev vastu pühapäeva öö vahele, tukastasin tunnikese lennukis ning pühapäeva õhtuks olin juba tagasi Tartus.

Monday, November 6, 2017

Avastagem uusi bände

Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes väidavad, et nad kuulavad ainult teatud stiili ja teatud ajastu muusikat, sest väidetavalt hiljem enam ei osatud head kraami valmistada. Eriti paneb kukalt kratsima sellised väljaütlemised bändimeeste enda suust, kes aktiivselt ise muusikat teevad, aga siis ütlevad, et nad värskemat kui üheksakümnendad, ise ei kuula. Kui kõik sedasi suhtuksid, ei oleks neil endalgi enam siis kuulajaskonda.

Ma saan aru, et vanema generatsiooni inimeste lemmikud jäävad aastate taha, aga nende laiskus uurida, mida tänapäeva noored kokku meisterdavad, on ikkagi kriminaalne. Muusikud peaksid just ise teineteist kõige rohkem toetama.

Hiljuti vaatasin just intervjuud Cattle Decapitationi laulja, Travis Ryaniga, kes täpselt sama juttu ajas. Nende bänd sai alles hiljuti tuule tiibadesse ja seda ikka tänu sellele, et inimesed on viitsinud ka tänapäeva kraamiga tutvuda ja just see tõi Cattle'i keldrist välja suurtele lavalaudadele.

Kujutan ette, kui igav võib olla elu, kui ainukesed bändid, millest lugu peetakse, on Iron Maideni, Metallica ja Pantera ajastult. Noored artistid, kes suudavad väga huvitavat ja vinget muusikat teha, ei tohiks jääda tähelepanuta vaid sellepärast, et laiskus ei lase mainstreami bändidest kaugemale vaadata.

Minu miljon tänu Last.fm-ile ja Spotify-le, et on mul aastaid aidanud uut muusikat avastada ja tänu millele on tore saada ilge nostalgialaks, kui vahelduseks vana hea Iowa või Smash album mängima panna.

Wednesday, October 25, 2017

Wrong One To Fuck With

Tulin laupäeva hommikul tööle pooleks päevaks ja põrutasin siis kell kaks otse Tallinnasse, kus ootas kõige raskem death metali õhtu, millest eesti publik tavaliselt vaid unistada võiks. Esiteks ei saa me kunagi reede-laupäeva õhtust kontserdit endale, sest enamasti jäävad need kas Riia või Helsingi kanda ja teiseks pole tegemist mingite mainstream bändidega (loe: Slayer, Metallica etc). Tänu laupäeva õhtule (ja siiski oma zanri võimsatele nimedele, kes esinesid) oli Tapper pea pilgeni rahvast täis, mis mul piltlikult öeldes karbi lahti jättis.

Enne, kui Disentomb lavale läks, sain pikalt juttu vesta Psycropticu kuttidega, Dave'i ja Toddiga ja kui Dave küsis, kas see publik on Eesti kohta hea, vastasin kohe, et ma pole Tapperis kunagi nii palju inimesi näinud.
Pärast Disentombi esines Kanada ultratehniline grupp Beyond Creation, kes minu jaoks natuke liiga palju rõhku tehnilisusele rõhub, aga siiski väga edevalt oma rida ajavad. Kolmandana esinenud Psycroptic aga on minu täielik teetass: kiire, karm ja samas ülimalt groovy. Tuttava näona esireas sain bändilt palju tähelepanu ja kõndisin pärast live rõõmsalt kaks medikat taskus baari külma õlut tooma.

Õhtut jäi lõpetama jänkide ja üldse death metali lipulaev: Dying Fetus. Käisin ca neli aastat tagasi nende kontserdil Perthis ja mulle on endiselt müsteerium, kuidas nad kolmekesi suudavad nii jõhkrat kütet pakkuda. Kohe, kui "From Womb To Waste" intro algas, jooksis kananahk üle ihu ja esimese riffiga algas Tapperis moshpit, mis hõlmas pea poolt rahvast.
Ja see kõik kestis kuni Dying Fetus lõpuks lavalt lahkus...

Tegelikult ka: mul oli nii hea meel, et bändid rahvas pettuma ei pidanud ja enamus higistena ringi jooksid, mitte ei seisnud käed rüppes helipuldi juures. Urban Culture Entertainment, kes kogu ürituse eest vastutavad, on nagu sõõm värsket õhku, sest tänu neile oleme viimastel aastatel saanud koduõeuele esinema ikka absoluutseid pärle.

Saturday, October 14, 2017

Twelve Foot Ninja

Retk Liepajasse, Twelve Foot Ninja kontserdile läks edukalt. Kuuekesi võtsime teekonna ette ja maha sai sõidetud 1000km. 1000km lihtsalt ühe väiksema austraalia bändi pärast, aga no kurat kui väärt nad seda olid. Nad võtavad laval asja tõsiselt ja samas ei unusta, et nalja peab ka saama ning esitati kogu paremik oma arsenalist.
Mul õnnestus kaks sõna lauljaga juttu ajada, hääl kähedaks laulda, mõned kohalikud õlled juua ning lõpuks kodus olin alles kell üheksa hommikul. Natuke taastumist ja laupäeval juba järgmined pillimehed teiselt poolt maakera: Dying Fetus ja Psycroptic!

Friday, October 13, 2017

Ninjastumine

Mõned tunnid veel tööl ja algab hullumeelne kihutamine Liepajasse, Twelve Foot Ninja konterdile, et õhtuseks peoks kohale jõuda. Ma ei julge isegi ennustada, et mis kell hommikul tagasi taaralinna jõuan.
Twelve Foot Ninja hiljuti rääkis intervjuus, kuidas see neile nii müstiline tundub, et inimesed Euroopas ja USA-s viitsivad sõita tunde kuhugi kontserdile ja siin ma olen...