Thursday, October 23, 2008

Orks

Orkut on omadega perses. Esileht on suvalist sitta täis, mida ära ei saa ka võtta. Ah, mida ma ikka jahun...pilt räägib iseenda eest. Et aru saada, kes sõpradest miskit uut pilti või videot lisanud on, peab seiklema selles kommentaarimeres. Paha hakkab...
Nüüd küsimus - kaua see idiootsus veel kestab, või siis räägivad varsti kõik, kui hea see rate.ee ikka orkutiga võrreldes on.

Monday, October 13, 2008

El Alamein

HOIATUS! Käesolev tekst on maru pikk ja sisaldab mõnda roppu sõna (nagu alati tegelikult)!

Pikem jutt reisist mustale mandrile ilma tuttavate nägudeta. 10 asja, millest puudust võis tunda. Lisaks päevitamine kolmekümne kraadises kuumuses minu moodi - kõrbemine. Naised, keda naisteks võis liigitada ainult riietuse tõttu ja alkohol, mida seal maal mitte ei armastata juua ega müüa. Ehk siis mida kuradit?!

Pühapäevane päev, 5.oktoober, sõit pärast räiget tööl hooramist viimase bussiga pealinna. Üle nelja tunni lennujaamas tühja passides ja FHM ajakirju põhjalikult ribadeks lugedes, arvasin, et võib-olla Tallinnas polegi nii hull elada, sest vähemalt saab lennujaama ja sadamasse tulla normaalsel ajal endast vaid sõltuvalt.
Estonian Air lennutas meid siis varahommikul kell 4:30 Egiptuse poole teele, istudes tiiva kohal akna all. Arvata oligi, et hommikusöök lennukis on paras mõnitamine. 4x4cm omlett (võis veidi ka suurem tükk olla, kui vedas), jogurt ja apelsinimahl. Vist oli kohv ka, jah oli küll.

Pärast korraliku peatäit und muutus juba lennukis maru soojaks ja ka väljas oli valgeks läinud. Olime jõudnud jõudnud Vahemere kohale, kuhugi Türgi vetesse vist. Riietus oli mul muidugi Eesti ilmale vastav. Siis hakkas ka Egiptus paistma, või noh ilgelt suur liivariba sinise lombi ääres. El Alameini lennuväli, kuhu maandusime, oli selline naljanumber. Konkreetselt keset kõrbe rajati hiljuti üks nelinurkne hoone, natuke sirget teed ja üksikud palmid - käib küll neile turistidele. Sooja oli tuimalt 32 kraadi.
Viie tärni hotell, miiniväljad, 4km randa ja neljakümne eegused õlled - Charm Life!


Hotell nimega Charm Life, mis asus 19km kaugusel lennuväljast sihitult keset kõrbe, võttis vastu meid drinkidega. Kujutasin ette külma õllet, leppima pidi külma mahlaga, mango ehk?
Olin üksinda toas, tänu sellele oli privaatsust kilode kaupa. Kaks räigelt suurt voodit ja muu ninnnänn ka juurde. Minibaar oli tühi - god damn, esimene pettumus. Kindlasti olid selle kurbuse osalised teisedki.

No vot ja esimene päev siis koosnes riiete kappi pildumisest, hotelli ja rannaga tutvumisest (hotellialast välja ei soovitatud minna, kõrvale kõrbesse ammugi mitte. Seal pidi sitaks maamiine veel sõjast alles olema) ning mõistatamisest - kas kõik töötajad ongi mehed? Tegelikult vist siiski ei olnud, räägiti, et SPAs töötavad kolm naist. Ei oska öelda, polnud sinna asja.
Riideid võtsin ma loomulikult liialt palju kaasa, vaja oli lühikesi pükse, millega vette minna oleks bueno ja patsikummi. Muideks, pikkade juustega on ikka paras jama küll soojal maal (üllatus-üllatus).
Basseine oli 4 (neist üks sees, parajalt pirakas teine). Peaks kohe ära märkima, et Vahemere vesi oli kraadide võrra soojem, kui basseinis. Päris hull! Rand oli uhke, 4km pole üldse paha tulemus, helesinine läbipaistev vesi, valge liiv ja kui muulide vahel olnud ujumiskoht oli rahulik, siis väljaspool muule lainetas väga mõnusalt. Juua ei kõlbanud ei merevesi (loogiline), basseini- ega ka kraanivesi. Viimasest on kahju, sest vesi maksis päris rõvedat hinda.
Njaa, viie tärnises on hinnad kruvitud üles. Suur tavaline vesi oli 12 kohalikku naela ehk siis nii 25 eeku. Kohalik õlu, Stella Lager maksis 45 meie raha - suht abitu tunne tekkis. Aga mis ikka, nii need naelad seal järjest kulusidki.

Toptoursi kaudu ma sinna lendasin ja nad orgunnisid nüüd sellise rühma nagu TopClub. 5 nooremat inimest hoolitsesid selle eest, et rahvas, kes päeval kuhugi kõrbe ekskursioonile ei lähe (miks peaks keegi küll seda tegema), vaid jääb koha peale, saaks TopClubi liikmete abil päeva kohapeal huvitavamaks teha. Põhiteemaks oli võrkpall rannas põrguliku kuumuse käes nii mõned tunnid, siis rannajalgpall, indiaca, petanque, veepall (sisebasseinis), saapavise, veedisco (reedel) ja niisama untsa-untsa muusika saatel kõrbemine.

Kuus päeva Alameinis ja edasine Egiptuse avastamine kõhuvalu trotsides. Kohalik söök...

Pühapäevast kuni reedeni olin terve see aeg kohapeal. Ei käinud kusagil ekskursioonil vaid mängisin võrkpalli ja ujusin pidevalt (nagu Phelps, aga mitte nii kiirelt vist). Hommikusöögid ja õhtusöögid olid päris uhked, kuigi hommikusöök oli alati kindla peale minek. Tavaliselt alati 5 klaasi värskelt pressitud apelsinimahla, kohv või tee, suvalised maisihelbed, võileivad, mida kohalikust juustust ja vorstist kokku keevitasin. Maru kuiv vorst ja juust olid.

Õhtuti aga oli perse majas suht - ei osanud miskit süüa. Ei saanud lihtsalt aru, mis söögiga tegemist on. Mõnel korral ma otsustasin, et küllap Allah mind kaitseb ja ei juhtu minuga miskit, kui seda imelikku möksi spagettidele juurde viskan. Kaheksajalg jäi siiski potti. Igastahes midagist seal oli, mis mul kolmandal või neljadal päeval kõhu räigelt valutama pani. Õnneks oli magustoit alati hea. Erinevad suured tordid ja koogid. Puuvilju ei olnud - väga pirakas kivi nende kapsaaeda selle eest. Loomulikult tuli õhtusöögile juua ise osta, jälle need naelad kadusid nagu võluväel.

Reedel hommikul läksin Alexandriasse sümboolsele tuurile, et vaadata, millega härra Suur hakkama sai kunagi. Bussis istusin ühe TopClubi kena liikmega koos, tegime pika tutvuse. See selleks...
Tuletorni asemel on nüüd kindlus, raamatukogu on jõhkard ja rahvast on seal kõvasti. Bussist maha astudes on kohe kohalikud müügimehed nagu mesilased ümber ja lasevad võidu:"Very special price for you my friend. This rolex, five euros".
Põhimõtteliselt oli alguses see isegi lahe. Viimati sai Itaalias samuti jõhkralt nende kaubitsejatega vaieldud. Samas ma ei pidanud kaua vastu ja hakkasin järjest neid perse ära saatma. Ei ole vaja seda homemade rolexit ega ka salvrätte (jap, sellist kräppi toodi ette ikka, et jube).
Reede õhtul oli veedisco sisebasseinis. Rahvast alguses oli, aga kuna see algas kell 22 ja paljud pidid hommikul ärkama kell 4 juba (mina samuti), siis kadusid kõik kiirelt. Lõpuks meid oli seal koos TopClubi liikmetega 9 või 10 tükki. Stellat (õlle) ostsime endale koguaeg basseini äärest ja noh, päris tantsimine seal just ei käinud aga shõu ikka. Kell 1 otsustati pillid kokku panna, edasi läksime ühe naisterahvaga TopClubi korterisse (mis asus 300m eemal hotellist) ja tegime kerge afteka. Neil oli Heinekeni!!! Vesipiiburallid ja õlu mõjusid täitsa hästi pärast pikka kainet aega. Märkamatult oligi juba kell nii kaugel, et mu äratuskell pmst hakkas helisema. Kõigiga hüvasti jättes sain sellelt samalt liikmelt (vastassugupool eksole) tema kontaktandmed ja patsikummi - romantika.

Hommikusöök ja kell 5 sammud (või siis rattad) Kairo poole. Maganud polnud ma silmatäitki, seega keerasin kohe luugid teistpidi, et kerge uni lasta. Üle 500km sõitu ning äkitselt olimegi me kohal. Olin endiselt väsinud. Otsejoones oli minek püramiidide juurde. Täitsa vahvad teised. Ei puudnud ka seal kaupmehed. Nüüd lisaks neile ärimeestele tulid ka kaamliajajad kiusama. Tegelikult on nii, et sealsed proovivad raha teenida vapsee kõigega. Näiteks tualetis käsi pestes tuleb miki, ulatab sulle sinu kõrvalt olevast masinast kaks paberit (nagu ise ei saaks sealt seda võtta eks, duuh) käte kuivatamiseks ning suundub ise siis ukse ette, et massiga sind kinni pidada ja selle kena liigutuse eest paari naela teenida. Lihtsalt tuli läbi suruda end seal - hui maksangi!
Kairos sai veel muuseumis käidud. Vist tegime maailmarekordi, sest olime seal ainult 20 minutit. Räägitakse, et oleks vaja nelja päeva, et kõike näha tolles muuseumis. Me napilt vist ei näinud siis. Kerge lõunasöök kohalikus restroranis, jube söök taaskord ning suund Kairo lennuväljale.
Kohaliku lennufirma abil lend Sharm El Sheiki. Lennuk oli mõnusalt väike, imestasin, et kuidas end üldse õhku suutis vedada. Selline tunnike sõitu, koguaeg oli maastik näha, mis oli kusjuures väga seff. Huvitavad mäed ja muidugi hiljem täiesti selge Punane meri. Konkreetselt nägi põhja lennukist.

Sharmis pidime ainult ühe öö veetma samuti viieses hotellis, et siis järgmine päev sealt koju lennata. Tuli välja, et meil on I wish... pakett. See tähendas, et me saime suht tasuta jooke ja sööke kohapeal. Istusime kolmekesi mingisuguses Hispaania teemalises baaris ja jõime piiramatult tasuta õlut. Siis tuli esimene üllatus: kaks venda hakkasid lives pille mängima ja kaks bikiinides aasia tsikki tantsisid ja laulsid. Sobis!
Järgmine üllatus: ekraanilt tuleb lives jalgpall Eesti-Hispaania. Milline joovastus, istusime leti ääres, tempoga kütsime kohaliku Sakara vaadiõllet ja jäime rohkem konditsiooni. Hiljem läksime veel klubisse tantsu vihtuma. See oli hull, klubis maksis õlle 60 eesti krooni. Oi kus võttis klimbi kurku, aga sobis ikkagi.

Hommikul istutasin end randa ja käisin veidi snorgeldamas. Punane meri on ikka klass omaette. Sellised kalad ujusid, et ma ei saa isegi öelda, mis värvi nad olid. Ma ei tunne siukseid värve lihtsalt. Ja ei kartnud nad ka sittagi. Ja no egas muud ma väga seal ei teinudki - selliste ilmadega lihtsalt kiskus randa. Õhtul hilines meie lend 1,15h ja kodumaale jõudsin alles 2:30 öösel. Tartusse alles pool 8 hommikul, oeh.

10 asja, millega elu oleks olnud parem!
  • Arvuti. Läpakas ikka kaasa, ilma ei saa. Internet polegi oluline, aga sealsed telekanalid ei luba just midagi väga huvitavat vaadata (kuigi üks Prison Breaki osa, üks Losti osa, Kingdom of Heaven olid head, aga 7 päeva, inimesed, olin ma seal)
  • Kodutoit. No hakklihakaste oli esimene asi, mida soovinuks.
  • Mäkk. Rämpstoidu isu on kohe kallal.
  • Kraanivesi. Kodus on hea seda lürpida - seal on see suitsiidi hõnguline.
  • Sularaha. Ei taheta seda kaarti kusagil näha, väga-väga harva.
  • Naised. Naisi oli nagu vihma seal - ei olnud. Ja kui nad olid, siis olid nad silmini kaetud. Mehed on ikka liiga võimul.
  • Alkohol. Tuleb ikka alati suur pudel kanget kaasa võtta, ilma on jama.
  • Mõistus. Kui ikka ilma päikesekreemita (mõni koht jääb ikka kreemita) välja ronida, siis ai-ai, valus on pärast. Ta suudab näpistada ka läbi pilvede.
  • Vähem riideid. Ei ole vaja üldse seda pagasit nii suureks ajada. Pooled riided jäid kasutamata. Pikad teksad, mida ma küll mõtlesin...
  • FHM. Rohkem kaasa. Minul kolmest ei piisanud.Lõpetuseks siis niipalju: Kui ikka McDonald's läheduses ei ole, on seis pehmelt öeldes sitt.

Saturday, October 4, 2008

Tonight

Paari tunni pärast minek, nädalaks. Tänu sellele, et pidin eile öösel ja samuti täna hommikul tööl olema, olen ainult kaks tundi magada saanud vahepeal. Aga pole hullu - sellepärast ma lähengi, et saaks ometi puhata.

Palju õlutja õalju päikest, cheers fuckers.