Friday, December 31, 2010

2010 lõpp

Ja viimane postitus ka sellel aastal. Juhtus ikka uskumatuid asju nii Eestis, kui Eestist väljas. Mis siis jääb meelde aastast 2010 kõikse rohkem:

  • minu sünnipäev, millest kujunes mitme päevane pidustus
  • kolme nädalane reis Euroopa peal augustis ja Summer Breeze
  • Manchester Unitedi logo tätoveering kuklasse
  • Heaven Shall Burn ja kohtumine nende liikmetega
  • Lahkumine Eestist Šotimaale ja jõulud ning aastavahetus Edinburghis
Meil käivad endiselt pidustused ning ma julgen öelda, et olen enamus hosteli rahva sõbralisti end sisse kirjutanud. Eile õhtul jäime me kambaga kohaliku rokibaari põhimõtteliselt tühjaks viinast ning gin'ist. Ma sebisin poole tunniga ühelt väga ilusalt Austraalia tüdrukult tema roosa pusa ära, mille peal oli pingviin ning kiri "I love hugs". Õhtu otsa sellega ringi tuiates, sain meeletus koguses kallistusi ning ühes klubis kallistas mind isegi baaridaam üle leti. Bruce'i kaameras on hunnik pilte ka, aga kuna pildid tulevad arvutisse alles kunagi, kui kogu see pull läbi saab, siis hetkel ei saa näidata.

Klubis Hive hakkas üks tüüp tiba tõmblema, kuna ta mu joogi maha ajas ning ma ta kahe käega pikku seina lükkasin selle peale, aga muidu oli kõik hästi. Muidugi oli veel tänaval koomiline situatsioon ühe mustanahalisega, kes must mööda kõndides ütles:"You brother!" ja tahtis käppa visata. Ma vastasin selle peale:"Me and you - we're not bro's," ning kõndisin edasi. Siis peatusime Brucega tänavamuusiku kõrval ning viskasime talle sente ning laulsime koos mingit jumala võõrast laulu. Võite ainult ette kujutada, kui palju nalja saab siinsetes baarides, pubides ja klubides võõra rahvaga...

Igastahes hakkab kahe tunni pärast peatänal pidu pihta ja sinna me kõik suundume ning loodan, et saan tolle Austraalia tüdrukuga täna veel koos napsu võtta! Huvitav, kas peaks ka küsima, mis ta nimi on?

Thursday, December 30, 2010

Crack it, motherfu*ker!

Kolm tundi tagasi algas aastavahetuse tähistamine Edinburghis. Tegelikult alustasime meie juba eile õhtul sellega järjekordsel baarirallil, kus ma õhtu otsa topelt gin+toonik kokse endale sisse ladusin. Äärmiselt odav, 2 pauntsi ning niidab nigu Bilbu samakas. Lõpuks sai kell 5 alles tagasi hostelisse ja täna ei pidanud isegi mitte pohmelli põdema. Nüüd valmistume aga õue minema, et Hogmanay avapäevast täis elamus saada.

Kogu festival algas suure tõrviku rongkäiguga läbi linna kohaliku mäe otsa, korraldajate arvates võttis osa 20 000 inimest. Mäe otsas esines riigi parim torupilli punt, pandi põlema suuremat sorti viikingilaev ning lõpuks lasti ka ilutulestikku. Vot nii algas Hogmanay 2010!
(ma jobu unustasin kaamera kaasa võtta õue, seega kasutan eelmise aasta mingit random pilti)


Wednesday, December 29, 2010

Hogmanay 2010

Ma pole veel kordagi maininud, kui uskumatult viisakad on inimesed siin. Kui näiteks tänaval või poes keegi inimene vastu tuleb ja siis kogemata täpselt samalt poolt tahad temast mööda minna, kus poolt temagi, siis alati, absoluutselt alati, ütleb too inimene koheselt "vabandust semu" vms. Ise jään mõtlema, et nahhui see vabandus tarvilik on, aga samas teeb meele rõõmsamaks küll.

Baarikultuur on ikka hoopis midagi muud, kui meil. Ükskõik, mis kell on, kui inimesel on vähegi paus kasvõi töölt ära saada hetkeks, või siis pärast tööd pisut aega enne koju minekut, lähevad nad alati oma lemmikbaari ning võtavad mõned pindised õlled. Pubides käib elu kohe avamisest alates ning ei ole sellist asja, et lürbitakse mingit kokteili või ühte õlut terve igavik. Kange alkohol ei ole siin niikuinii nii populaarne (ma ei räägi viskist hetkel), kraanist tulev õlu on püha. Ja pea iga pubi mõtleb ka jalgpalli näitamise peale, kõikjal seintes on telekad, et igast lauast näeks mängu.
Krooksus oli 4 telekat ja projektor näiteks, siin mõnes suuremas pubis on juba 4 projektorit ja nii 10 telekat, ilma liialdamata. Aga kui Eestis hakkab pubis õllejoomine pihta alles kell 8-9 (enne seda on ainult söömine ja kohvitamine), siis no millest me üldse räägime...

Hogmanay - kohalik aastavahetusfestival algab 30.detsember ning lõppesb 2.jaanuar. Kui kõik hästi läheb, siis saan tööd tolle festari raames õllevalajana ehk baaris! Peatänav on lavasid ja lõbustuspargi elemente täis ning maailmast tuleb erinevat rahvast järjest kokku, et sellest osa saada, awesome!

Monday, December 27, 2010

Biddy Mulligans

Me oleme kolmekesi veendunud, et need olid ühed vingemad jõulud üldse, mida me kogenud oleme. 24.detsembri õhtul alustasime viisaka napsuga, öösel klassikalised baaris käigud ning jauramised ning lõpuks hommikul kell 6 alles magama. Tipphetk oli rokibaari Opiumi ees, kui seal oli nii 5-6 Peeter Paani kostüümides kohalikku, kes baari tol õhtul rahvast meelitasid. Üks neist pakkus välja, et võiksime tiba hašist suitsetada nurga taga. Pikalt jaurasime ja lõpuks otsustasin sellest siiski loobuda ning läksin hoopis Oz'i baari Bruce'i otsima. Saime kokku ning tegime veidi veel pulli receptionis, kus Bruce suutis maha kukkuda ja oma pea mõnusat ära lüüa vastu põrandat. Üks töötaja, James, ütles, et ta nägi kokku üldse 3 korda tol õhtul, kuidas Bruce maapinnaga paralleelselt on ja oma pead sinna vastu toksib.

25.detsember ärkasime kell 11 juba üles ja olime kõik ikka jumala juua täis. Esimene siider kärmelt sisse ning korras - panime endale lipud selga lehvima, meiega liitus veel üks Austraalia kutt Rob. Jooksime bokserite väel ja paljajalu mööda tänavaid, mööda hosteli erinevaid ruume ja soovisime kõigile häid jõule. Päeval oli suur jõulusöömaaeg, kus oli ikka igasugust head-paremat kokku küpsetatud ning kõike seda saatis kõva alkoholi manustamine. Meile tundus, et kella kuueks olid kõik inimesed jumalast segi juba. Lõpetuseks sai veel kella kolmeni Biddy Mulligansi nimelises baaris hullatud.

Eile elasin üle toreda jõulupohmelli ja sain kätte oma NI numbri, merry fucking christmas!

Friday, December 24, 2010

Heavy Metal Christmas

Tänavused jõulud mööduvad Edinburghis alkoholiga. Kohalikud tähistavad jõule kodudes, lähevad täna õhtul vara magama, ärkavad järgmisel hommikul vara üles, et näha, mis on kuuse all ning söövad lõhkemiseni. Meie, kes me pole kohalikud, joome täna õhtul end täiesti täis ning homme alustame peaparandusega kell 13.00, kui long stay rahvaga hostelis suurt püha söömaaega alustame. Üritus koosneb vist neljast või viiest käigust erinevatest söökidest (sealhulgas ka kalkun) ning mitmetest napsudest.

Kahjuks või õnneks on homme, 25.detsember, Edinburghis kõik poed kinni, seega ostsime täna endale joogid ära, et kaks päeva ilusti üle elada. Minu alkoholiriiulit katavad 24 purki 'Strongbow' siidrit ning 30 purki 'Carling' õlut. Kusjuures huvitaval kombel on siidripurgil pisike märge, mis seletab järgmist:

UK Chief Medical Officers recommend Adults do not regularly exceed:
Men: 3-4 units daily
Women: 2-3 unites daily


Ma kaldun arvama, et lähen täna nende tarkurite soovitustega vastuollu umbes 20 minuti pärast. Häid pühi!



PS! Olen oma lugusid elust ja muust kirja pannud täpselt 500 korda nüüdseks...

Wednesday, December 22, 2010

Shall Remain Nameless - uus nimi bändile

Eilne esmaspäev oli üks kõige vingemaid päevi, mis siin veetnud olen. Ostsime Morguliga endale päevapiletid kahekordsetele bussidele, võtsime paki (12 purki) strongbow siidrit ja kruiisisime päev otsa mööda linna ringi ning jõime teise korruse esimesel istmel. Pärast seda õhtusöök hostelis ning lõpuks öösel baaridesse jaurama.
Esmalt Opiumisse. Opium on kohalik rokibaar, mis on meie hostelist umbes ühe minuti kaugusel, eile käis seal karaoke. Sestap suundusimegi edasi Hive, mis on punkri stiilis klubide klompeks. Nimelt on seal kokku vist 8 erinevat ruumi, kus käib pidu ja mängib erinev muusika. Eile oli muidugi nagu kiuste mingi klubimuusika õhtu, aga ei lasknud väga end sellest segada. Koju tagasi sai jumal-teab-mis-kell ning kojutuleku kohta mälu muidugi puudub.

Täna pidime kell 10 hommikul toast välja kolima, sest mingi tarkpea arvas, et oleks vaja inimesi ümber paigutada kompaktsemalt. Kuna Morgulil sai kõik raha otsa, kolis ta ajutiselt hostelist välja mingi Eestist pärit tuttava juurde ja pidi seal vist reedeni olema. Nüüd ootame me Bruce'ga, et kes on see õnnelik, kes meiega ühes toas hakkab elama. Õllekastid on riiulis, lipp on akna ees, muusika üürgab, mwuhahaahaaa...

Saturday, December 18, 2010

Õlle kõrvale näpitav

Täna juhtus päeval vinge asi. Keegi kolistas meie toa ukse taga ja kui selle avasime, vahtis vastu umbes minu vanune Austraalia kutt seljakotiga ning ütles, et ta pandi meie tuppa neljandaks inimeseks (kuna me elame kolmekesi nelja inimese toas). Kahjuks või õnneks, olime me just duši alt tulnud ning Morgul vedeles tolles neljandas tühjas voodis, mis oleks pidanud talle kuuluma, täiesti paljalt teki all. Mina ja Bruce olime pükste väel ja kammisime juukseid, taustaks mängis Heaven Shall Burn. Kutt ehmus ära ning hakkas seletama, et ta võib ka vabalt uue toa endale otsida, kui ta meid segama hakkab. Me hoidsime naeru nii jubedalt tagasi ja seletasime, et ei-ei, ole nüüd, võid vabalt siia meie juurde tulla, aga pead arvestama, et nii meil asjad käivadki. Ta veel ütles oma nime ka, aga keegi ei saanud aru - kas Brett või Craig vms. "He is actually naked in your bed man," ütles Bruce naerdes uuele kutile. Tüüp viskas oma koti maha ja ütles, et okei, pole viga ning lahkus ruumist. Järgmisel hetkel nägin teda all korrusel receptionis juttu ajamas ning pärast seda võttis ta oma koti meie toast ning lahkus. Kuna me kolmekesi oleme juba siin hostelis väga tuttavad kujud, siis ka inimesed vastuvõtust naersid kogu selle pulli peale ja küsisid meilt, et miks me inimesed nii ära hirmutame?

Bruce õpib edukalt eesti keelt. Teab nädalapäevi, numbreid ja osasid lauseid. Ilmselt ei pea täpsustama, et kõik ropud sõnad rohkem, kui selged on ning oskab naiste kohta hinnanguid anda (kas näiteks 'paks lehm', 'pandav', 'õlle kõrvale näpitav' või lihtsalt 'kole'). Kui me tol korral seal hispaanlaste juures korteripeol olime, siis ütles Bruce mulle näiteks ühe koleda tsiki kohta nii:"Vasak on must paks lehm." Brilliant!

Bruce ja tema eesti keele vihik

Thursday, December 16, 2010

Tunne pärast esimest nädalat

Eile sain vist edukalt oma NI numbri ära tehtud, kaardi peaks aasta lõpuks kätte saama. Nüüd peaks hakkama baare ja pubisid kammima läbi, aga mida ei ole, on viitsimine. Nimelt selline puhkuse tunne on peal, olgugi, et pea igal hommikul olen kell 8 umbes end maast lahti ajanud, et päevase graafikuga harjuda. Arvestades veel, et kaks tüüpi, kellega koos siin olen, kaks nädalat ainult jalad seinal istusid, siis polegi mul veel põhjust pärast ühte nädalat lolliks joosta.

Ma jõin viimati kohvi 2 nädalat tagasi. Siin ei ole isegi isu mitte kohvi järele, päevas läheb hoopis nii 4-7 tassi teed ja mõnikord pudel või kaks õlut ka.

Easter Road

Eile otsisin pildil oleva Easter Road staadioni üles Leithi linnaosast, tuli pea kahe tunnine jalutuskäik. Staadion on kohaliku Hibernian jalgpalliklubi koduks olnud aastast 1893 ja mahutab 20 421 inimest, vat nõnna.

Tuesday, December 14, 2010

Ülestähendused

See sigin-sagin erinevate inimeste juurde ning telefonivestlused jumala võõrastega on veidi häiriv, aga kahjuks või õnneks on see paratamatus, kui siia mõneks ajaks paikseks on soov jääda. Hetke seisuga olen ma vähemalt kaks nädalat veel Edinburghis.

Mõningad märkused ja jutud...

*kui toda mäge käisin vallutamas, kõndisin maha 6,8km (tänu kõikvõimsale sammulugejale)
*süüa saab väga odavalt, kui on viitsimist ja tahtmist käia õigetes poodides ning õigeid asju õigel ajal osta
*alkoholi saab enam-vähem normaalse hinnaga poest, aga peab samuti jälgima, et kus ja mida parasjagu pakutakse (sestap ka viisakad kained päevad)
*baaris on pint õlle nii 36.-, kui joppab (muidu 50-60eeku)
*liiklus on endiselt ajuvaba, pole kunagi aimu kummalt poolt auto nüüd tulema peaks
*kohalike seas on täpselt 0 ilusat naist, vähemalt pole veel näinud ühtegi
*Edinburgh on populaarne Kanada, Austraalia ja Hispaania backpackerite seas
*koduigatsust ei ole, aga eesti keeles kirjutamine on tiba raske juba
*endiselt näen Krooksu unes ja mõnda inimest sealt (isegi inimest, kes seal kunagi egipti ajal töötas)
*pennid on jumala loogilised, erinevate suuruste ja värvide järgi pole raske neil rahakotis vahet teha (kõik pronksist pennid lähevad meie õllefondi, sest need on ainult kas ühesed või kahesed mündid)
*mu nime hääldatakse nagu "Riino"

Death Panorama

Pardipere uljas liider

Sunday, December 12, 2010

Bagpipe fag

Eile oli peaaegu tulemas ilus ja karske reede, aga asja muutis ühe hispaanlanna sõnum, mille Morgul sai. Saime kutse lähedal asuvasse korterisse nö flat party'le, millega ka nõustusime. Enne käisime kohalkus tööbüroo moodi asjas uurimas, kuidas endale National Insurance Number saada. Helistasime kõik ühte asutusse, kust me peaksime infot saama tolle asjanduse kohta. Tädi kellega ma toru otsas rääkisin, oli eriliselt heas tujus, sest samal ajal, kui ta midagi seal üles kirjutas või otsis, jauras ta minuga niisama ilmast ja värgist. Kokkuvõttes aga mingit kohtumist ma veel ei saanud, sest kõik ajad olid kinni. Pean esmaspäeval helistama ning uurima uuesti. Teisipäeval on meil kolmel mingisugune kohtumine ühe firma manageriga, kes võib-olla saab meid aidata tööga. Ma ei tea, suht segane ja pull värk...

Õhtul võtsime Morguliga poest hunniku õlut ning suundusime hispaanlaste korterisse. Rahvast oli nagu murdu, istekohti ei olnud, kõik seisid, jaurasid, jõid ning tegid rämedalt suitsu. Ma lõhnasin nagu tuhatoos pärast pidu. Kui meil kast õlut otsa sai, tulime Bruce'ga tagasi hostelisse. Otsustasime, et ei viitsi tagasi minna, sest ilusaid tüdrukuid seal ei olnud, räme suitsuhais kõikjal ning me võime sama hästi ka hostelis edasi õlut juua. Nii neljani sai napsutatud ja siis magama ära. Morgulil õnnestus ennast täiesti segi juua mitte millestki põhimõtteliselt, ulme.

Täna sõime Bruce'ga kõhud täis ning läksime kohalikku suurt mäge vallutama, Arthur's Seat, mis lihtsalt keset linna vahib. Olla olnud kunagi vulkaan vist, ei tea. Mitme tunnine tripp sinna tippu oli paras katsumus ja samas ka tõsine huumor, vahepeal oli konkreetne LOTR'i tunne peal, sest sama maastik ja sama müttamine käis. Kui tippu hakkasime jõudma, läks juba pimedaks ning siis näha toda linna tuledes ümber mäe, oli ikka mõnus elamus. Tuul oli ka selline paras, et pidi ikka mütsi kinni hoidma. Mäe keskele on pisike järv tekkinud, kus suvel pardid hullavad, praegu oli seal nii 15cm paksune jää peal. Kui internet ei valeta ja ma ei eksi, siis too mägi on 251m üle merepinna ainult.

Kuna siin on lumi juba peaaegu kõik ära sulanud väljadel, sest päike paistab koguaeg ja on nii 5-6 kraadi sooja, siis see laimiroheline mägi andis ainult rohkem tahtmist juurde minna põhja poole Šotimaal edasi. Aga selleks on raha vaja ja raha meil ju ei ole, god damn it you bagpipe fags.

Arthur's Seat

Thursday, December 9, 2010

Fish and chips my friend

Kolmas päev torupillide maal. Eile ei saanud muud tarka tehtud, kui endale kohalik kõnekaart ostetud, väljas fish and chipsi söömas käidud ning samuti sain esimese auto lumehangest välja aidata.

Täna käisin linna uudistamas hosteli poolt pakutava tasuta tuuriga. Edinburgh on ikka tõsiselt kobe koht. Siin kesklinnas elades ei märkagi, kui suur tegelikult Edinburgh on. Sestap oli vinge toda kõike kaeda ülevalt mäe otsast. Lähipäevil kindlasti teeb ronimse ühe teise mäe tippu, mis keset linna põhimõtteliselt laiub. Kogu tuuri juurde käis ka asjalik nö giidi jutt.

Ilm on ka ära keeranud, pluss kraadid ja kõik sulab. Vähemalt on inimesed hakanud tänu sellele tänavaid puhastama jääst ning lumest. Peaks uurima, kas abivägesid pole tarvis (mida minu silmis küll oleks) ja ise ka rookima hakkama, täiesti hea töö vahelduseks.
Õhtul ilmselt on piljardi mängimine ja siis taas viisakalt magama, enne veel viisakas õhtusöök ning eesti keele tunnid Bruce'le.

Edinburgh Castle

North sea

Edinburgh

Wednesday, December 8, 2010

Šotimaa

Uskumatu, aga ainuke asi, mis valesti läks minu reisil Šotimaale, oli bussisõit Glasgow'st Edinburghi (Tartust Glasgow lähedale lennujaama sujus kõik hästi). Kuna talv, mis praegu siin võimust võtab, on kohalike jaoks liialt haruldus, oli terve bussiliiklus halvatud. Minu varasemalt tellitud bussipilet ei omanud mingit tähendust, sest bussijaam oli sama kasulik, kui kõrts, mis alkoholi ei müü. Sain ülinapilt Glasgow rongijaamast pileti rongile Edinburghi (pidin selleks veel 20ne minutiga üles leidma Glasgow teise rongijaama ning sealt pileti ostma 10 paundi eest). Mul polnud veel tollel hetkel mingit aimugi, mis juhtub, kui rongiga Edinburghi kohale jõuan. Mu kõrval istunud nii 65-aastane vanaproua aga selgitas, et küll kõik laabub ja leian õiged kohad üles ka päälinnas.

Kohtudes Bruce ja Morguliga Edinburghis North Bridge sillal, oli selline tunne, nagu oleks tatina koolilaagrisse läinud ning heade sõpradega ühise telgi püsti löönud. Me ööbime kolmekesi nelja inimes toas hostelis ning toa keskel oli lihtsalt kolm kasti õlle meie esimesel kohtumisel. Õhtul läksime välja pub crawli tegema, mille jooksul kohtusin ma 27-aastase Emilie'ga Prantsusmaalt, kellega mitmes baaris käisime ning numbreid vahetasime, et järgmistel päevadel samuti kohtuda. Brünett, minust lühem, maailma näinud ja kuulab mega sitta mussi. Kas tõesti on võimalik nii kärmelt juba uusi tutvusi saada? On küll, sest aega raista ei ole.

Hetke seisuga ei taha ma siit riigist kuhugi minna (kuigi kuu või kahe pärast peaksin ma seda siiski tegema), sest kogu maastik on nii ilus, ilm on võrratu, inimesed on hullult lahked ja me ei pea ühistransporti kasutama, et kuhugi minna. Samas kass on, et vanad mehed ei oska sõnagi normaalset inglise keelt, näppudel on kinnastes külm ja miljon sõpra merede taha maha jäi.

Tuesday, December 7, 2010

Rangersi fännidele

Eile pakkisin paari tunniga oma kola kokku, jätsin veel hunniku jama maha, mis reaalselt ei mahtunud kaasa ning nüüdseks olen Riia lennujaamas. Tänu laupäevasele lahkumispeole, oli mul tugev kahe päevane pohmell ning magada pole saanud pühapäeva õhtust saadik. Proovisin siin lennujaamas põrndal veidi und lasta, aga kuradi mikid sõeluvad pidevalt ning lämisevad, seega ei tulnud miskit välja. Lisaks kõigele hakkas koletul kombel külm põrandal olles.

Paari tunni pärast peaks mu lennuk minema ja siis on asjaga ühel pool. Edinburgh - here I come!

Wednesday, December 1, 2010

SB>HRL

Käes ongi talv ja jutud. Klassikaline on muidugi haige kurk, nohu, mõnus pakane ning suures koguses alkoholivaba glögi. Ma suudan tavaliselt toda glögi juua nii palju, et mul reaalselt paha hakkab, aga siis koidab jälle uus päev ning saab jällegi paar liitrit sisse aetud.

Summer Breeze 2011 kavatsen ma taas platsis olla, võtku mis võtab. Täna hommikul kinnitas just oma esinemist tollel festivalil Arch Enemy, eelnevalt on juba nime kirja pannud Caliban. Ilmselt saab jälle meeletult hää elamus olema, kui juba nõnna varakult sellised nimed olemas on. Väga suure tõenäosusega ma sel aastal Hard Rock Laagrisse ei lähe, sest kahtlen, kas olen suvel tagasi Eestis. Samas kui olen, ei ole raske piletit endale muretseda.

Täna proovin veel kõik viimased asjad kokku pakkida, st ka kodukino ja siis juba 5 päeva pärast lendan.

Thursday, November 25, 2010

Kas vigadest õpitakse?

Kuhu see aeg küll kõik kaob nõnna kärmelt, poolteist nädalat veel, et plats puhtaks saada, aga kuidagi ei edene. Õnneks sain magamiskoti, seega üks mure vähem. Seal maal pidi olema pluss kraadid ja selline viisakas sügisilm, samas kui siin lumi maas ja nohu on juba mitmendat päeva kallal.

7 kuud ja peale tegin vea, kui tutvustasin ühele inimesele teist inimest, enam nii ei tee.

Sunday, November 21, 2010

Freakin' awsome

Helsingis kontserdil käidud ning no johhaidii milline elamus ja milline seiklus taas. Reedel sai Norde Centrumist võetud kast õlut ja kast siidrit kaenlasse, et kell 11.00 laevaga Helsingisse põrutada. Ilma suurema vaevata leidsime Merkaga sadama lähedalt üles Kristini töökoha, kust saime ta korteri aadressi ja võtmed. Kõmpisime üle poole tunni talviselt külmas Helsingis ning taaskord ilma ekslemiseta jõudsime ta elamiseni. Mõningad õlled ning saime kokku ka Maxiga, kellega koos suvel Euroopa peal käisin. Kella seitsmeks tagasi sadama lähedale Nosturisse, kus siis kontsert pihta hakkas.
Sisenedes kontserdimajja, pidi maksma iga nägu 2 eurot, lihtsalt, et majja sisse minna. Väga sürr süsteem. Siis ostsin ära uue HSB särgi, sest järgmisel päeval oli tarvis uut puhast särki, mida selga panna. Kui saalis mängis Adept, kohtusin ma Heaven Shall Burni laulja Marcusega ning leppisime kokku, et pärast nende live, saame kokku nende backstage ukse juures.
Kui Suicide Silence teisena peale läks, sättisime Merkaga end lava ette teise ritta, kohe laulja ette. Kutid on lives sama head, kui plaadil, lihtsalt lust oli kuulata. Mingid emo-tüdrukud küünistasid mu käsi, sest neile ei meeldinud, et ma seal ees nii innukalt kaasa elan ja oma kohast kinni hoian. SS esitas peaaegu, et kogu lugude paremiku (Lifted, Smoke, Unanswered, No Time To Bleed jne).

Pärast SS-i läks Merka ära suitsule ning tuli tagasi HSB ajaks, aga mitte lava ette, vaid kõrvale pealt vaatama. Mina samal ajal trügisin end esimesse ritta ära ning hoidsin seal reelingust kinni kuni HSB live lõpuni. Kohe esimene laul, Counterweight. Laulsin taas kogu aeg kaasa, kui vähegi suutsin ning muidugi lakk lendas ringiratast nagu korralik ventilaator kunagi. Marcus tundis mu koheselt ära ning pani mikrofoni mulle ette, et saaksin karjuda 'I'm the counterweight'. Kokku ulatas ta mulle mikrofoni kolmel korral ja kui karjusin 'the voiceless', lausus ta selle peale:"woah, sounds metal!" Viimane au jäi loo Endzeiti ajal mul karjuda 'we are the final resistance'. Vist ei pea ütlemagi, kui õnnejunn ma seal lava ees terve see 45 minutit olin. Sain talt korra ka veepudeli, sest reaalselt õhku ei olnud ja higi tilkus kõikjalt. HSB repertuaari kuulusid lisaks neile lugudele veel näiteks The Omen, Combat, I Was, I Am, I Shall Be, Black Tears, Like A Thousand Suns, Sevastopol.

Pärast Heaven Shall Burni lõppu, läksin tualetti ning kallasin end kraanikausis veega üle. Siis kohtusingi mõne aja pärast backstage ukse taga nii HSB laulja Marcusega, kellega pikalt sain jutustada, Ericu, Maiki ja Chrisiga, et neilt autogrammid saada tolle õhtu set-listi paberile ning kogemata ka Suicide Silence laulja Mitchiga, kellega põgusalt mõned laused sain vahetada. Hiljem õnnestus ka SS-i trummari Alexiga merchi leti ääres kohtuda. Marcus lubas mulle saata HSB kaardi koos autogrammidega, kui tagasi koju jõuab, täna saatsin talle oma aadressi ka ära.

Viimane bänd, As I Lay Dying, kes oli peaesineja õhtul, mind nii väga ei köitnud ning kuna ma just kaks tundi pmst järjest olin moshinud lava ees, vaatasin neid poisse rõdu pealt vett juues. Vinge esinemine ning awsome trummisoolo ja kui neid kunagi veel peaksin nägema lives, siis ilmselt läheksin lava ette hullama ka. Siit ka point, et nii palju häid bände ei saa panna ühele kontserdile, sest pahatihti on soojendad kõvemad satsid, kui peaesineja. Sama oli ka Chimaira kontserdil, kus ma juba Unearthi ajal end tühjaks jooksin pitis.

Öösel kõndisime tagasi Kristini korterisse, kus pärast kärmet pesus käiku unne soigusime. Hommikul, kui keha pealt Merkaga haavasid ja sinikaid nägime, oli nalja muidugi palju. Üldse oli tunne, nagu oleks trammi alla jäänud, sest kõik kohad valutasid jubedalt. Päeval läks kell 14.30 meil laev tagasi Tallinnasse, aga kuna me jõudsime sadamasse alles kell 14.22, jäime sujuvalt tollest laevast maha. "You fucking kidding me, right?" küsisin ma check-ini onu käest. Ta naeris ning ütles, et saab meid järgmisele laevale kell 17.30 panna. Hea küll, ei pidanud midagi juurde maksma ning lõpp hea, kõik hea. Turvamees ütles mulle sadamas, et ei tohi õlut juua ning siis küsis, kas käisime eile Suicide Silence kontserdil, sest tema oli seal ka käinud.
Tartusse jõudes panime muidugi hommikuni veel linna peal pidu, et kõik õige oleks.

16 days and counting...

Thursday, November 18, 2010

Kuka on Esko?

Vähem, kui 24 tunni pärast Helsingis Heaven Shall Burn'i, Suicide Silence ja As I Lay Dying konsal, kadestagu kõik, kes kadestada viitsivad. Ja Merka, kellega koos sinna minek, on nii hall lammas, kui vähegi olla saab ehk siis ma ei imestaks, kui homme üksinda sinna lähen.
Muidugi joonis, mille endale paberile tegin, mis peaks mind juhatama Helsingis kuhugi ühe inimese töökoha (ma arvan) juurde ning sealt Nosturisse, on lihtsalt klass omaette.

Pull the trigger bitch!

Monday, November 15, 2010

"Olen Tallinnast, ehitaja!"

Nüüd on mul vist küll kõik viimseni ära ostetud. Lisaks Tallinn-Helsingi-Tallinn piletitele, sai ka viimane puuduv bussipilet uues riigis bronnitud. Kui Helsingis kontserdil käidud, hakkan lappama töökuulutusi, seniks veel ei viitsi oma pead sellega vaevata.
Kolmapäeval kavatsen ülejäänud toast üle käia pilguga, et mis tuleb ära visata, sest ei saa kaasa võtta ning pole mõtet alles hoida. Aa nojah, magamiskott endiselt puudub.

Eile õhtul sai tööl nalja. Ma enamasti armastan pühapäeva õhtuti tööl olla, sest siis rahulik ning enamasti oma tuttavad vaid baaris. Eile siis läks tiba teisiti ning sisse sadas kolm laudkonda noori kahtlaseid tegelasi. Kaks tüüpi olid raudselt homod, kolmesest seltskonnast üks tüüp tundus ka vägagi gei olevat, küsis mult veel, et ega ma ei tea kell 12 öösel mingit juuksurit öelda, kes kärmelt natukene soengut oleks nõus lõikama. Ja kirsiks tordil oli muidugi 19 aastane ehitaja Tallinnast. Jah, kui ta end mulle tutvustas, ütlesin, et see on arusaadav, et ta Tallinnast ning ehitaja, va tolgus. "Ma vannun oma käte nimel, sest kui mul käsi enam ei oleks, ei saaks ma ka enam ehitada." Lõpuks nad lahkusid ning sain keskenduda hokile. Ducks suutis 30 sekundit enne lisaaja lõppu kaotada võõrsil Chicagole 2:3, trr.

Friday, November 12, 2010

Combat

Täpselt nädala pärast olen omadega juba Helsingis. Kõik laabus, saime öömaja tingimusel, et Eestist diplomaadikohvrid kaasa võtame (ehk siis õlle ja gini). Peaks kuidagi kaelale trenni tegema enne, muidu on pärast Suicide Silencit kett maas ja kogu muusika. Loodetavasti tulen tagasi HSB autogrammidega ja ilma pohmakata. Samas on võimalus, et kumbki neist kahest ei toimi.

Welcome to the world of pain!

Wednesday, November 10, 2010

27

Nüüd, lisaks lennupiletile, on mul ära ostetud ka bussipilet Tallinnast Riiga. Puudu on veel ainult pilet uue riigi (ei, veel ei avalda) lennujaamast sihtkohta, mille aga lähipäevil proovin siiski ära soetada, et muresid vähem oleks. Esmaspäeval sai ostetud ka suur 70l seljakott, mis loodetavasti mind ühelgi päeval alt ei vea tolles kliimas. Millal magamiskoti muretsemiseni jõuan, pole aimugi.
Lisaks saatsin täna ära Jõgevale hunniku riideid, mida ma kaasa võtta ei saa ning ka playstationi. Kodukino ning kogu oma dvd-cd kogu viin ära viimastel päevadel, et vähegi inimese tunne veel säiliks. Nüüd tühjendan kappe ning viskan pea, et kõik asjad ära, mida pole mõtet Jõgevale tolmu koguma viia. Lõpetuseks peaks siia korterisse minust alles jääma vaid mälestused, mitte midagi muud.

27 days and countin'...

Friday, November 5, 2010

Kõik


Ja nii lõppebki teadmata ajaks mu elu Taaralinnas. Kes palvetab, et ma oleks tagasi nädala pärast, kes annab aega kuu või kaks, aga fakt on, et mõnda aega ma siit eemal olen. Arvestades seda rämedat sügismasendust, mis mul peal oli (võib-olla veel on), siis tundub minek ainuõige otsus. Kuhu täpsemalt, sellest millalgi teinekord.

32 päeva veel.

Wednesday, November 3, 2010

Vaikne esmaspäev, mida me keegi ei näinud

Tõestus sellest, et ei oma tähtsust, mis nädalapäev on - juua saab alati. Esmaspäeva õhtu ja sisse sajab kamp võõraid, minust ehk tiba nooremaid inimesi, kes tähistavad sünnipäeva. Üks sünnipäevaline oli aga nõnna napsune, et otsustas keset saali korralikult oksendada ning ise sinna sisse vedelema ka jääda. Siis oli selge, et sellest tuleb üks huvitav õhtu.
Sünnipäevalaps koristas ise punastadest tolle läbu ära ning vabandas ette ja taha. Ma küll korrutasin, et rahu, kõik on korras, kuna ise koristasite ära jne, aga talle ei mahtunud hinge, et ta sõber sellist asja suutis teha. Käisin mööda saali õhuvärskendajaga ning varsti lõhnas baar nagu korralik roosiaed kunagi.

Järgmiseks hakkasid siis sisse lendama väga ülejoonud tuttavad. Endine turvatöötaja, kohalik püsiklient, kunagine vang jne. Kahel korral käis politsei, korra kiirabi, turvafirma...ja tegelikult ma ei saanud lõpuks ikka aru, mis ja miks ja kus midagi üldse toimus. Pärast tulid mingid suvalised otsima vendi, kes nende sõpra peksid. Nojah, ma tundsin südamest kaasa ja ütlesin, et otsige mujalt, mul on baar kinni.
Mingid vahvad lätlased jaurasid õhtu otsa, arvustasid meie viina üle ning jõid end jumala sõnatuks (ehk nad ei osanud õhtu lõpuks enam sõnagi inglise keelt, vapustav).

Täna aga ütles mulle üks klient, et pane Reali särk selga. Nimelt kuna Manchester United mängis türklastega CL mängu, kandsin tööl ka Manu särki. Kui küsisin vennalt, et miks ma peaks Reali särgi selga panema, vastas ta vaid, et ei-ei, Manu ka hea, aga mulle meeldib Real rohkem. Siis saatsin ta koos Reali, Barcelona, Chelsea ja Man City'ga teadagi kuhu kohta ning tal oli häbi, et julges mulle üldse midagi sellist öelda.

Sunday, October 31, 2010

See you there, Marcus!

Mina, kui kõige tagasihoidlikum Heaven Shall Burn'i fänn, sain nende laulja Marcuse e-maili aadressi ning läkitasin otsemaid kirja, et tahaksin nendega Helsingis väga kohtuda. Marcus vastas mulle isiklikult järgmisel päeval, mis peale oli tunne, nagu varsti kohtuksin jumala endaga. Mul vist ei olnud Summer Breeze festivalil suvel ka nii suurt ärevust sees, kui praegu, olgugi, et neid juba esimesest reast näinud olen.

"....so we see us there." by Marcus Bischoff

Thursday, October 28, 2010

No ceiling

Nagu rusikas silmaaukku, täpselt naelapea pihta on film Into The Wild minu praeguse olukorra ja emotsiooni kohta. Antud linateos aitas mul jõuda tiba rohkem arusaamale, et mul on reaalselt vaja ka natukeseks vaheldust. Tollest ülemõtlemisest olen veidi nagu jagu juba saanud, aga ega siis tühja kohta ka loodus ei salli ning nii paisati uus teema mulle pähe kinni, mille üle mõelda enne magama minekut, igal õhtul. Igatahes - kui sa sellest nüüd aru saad, siis olen rohkem, kui lihtsalt õnnelik.

Sure as I'm breathing
sure as I'm sad
I'll keep this wisdom
in my flesh

I leave here believing
more then I had
this love has got
no ceiling



Monday, October 25, 2010

Tule tuul ja vii mind Helsingisse

The time has come for you, why don't you see The Omen

Ma näen helget momenti novembris. Ma näen, et lähen Tallinnasse, lähen ühele inimesele külla. Pärast teda suundun laeva peale, mis mind otsejoones Helsingisse viib. Siis, 19.november kell jumal-teab-millal, avanevad väravad ja kogu põrgu päästetakse valla - Suicide Silence ja Heaven Shall Burn. Lõpetuseks killuke As I Lay Dying'u loomingut. Peas on täielik varesepesa, häält ei ole, ihu on higine, kõikjal on sinikad ja keha on nõrk ning loid, jalad väga ei kanna enam...ohh, milline elamus.


Siia-sinna, lendu minna,
arm ja rõõm võib perse minna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Friday, October 22, 2010

Second thoughts

Asi on mäda. Ma pole sel nädalal ükski õhtu läinud rahus magama, pea on mõtteid täis ja ei ole lihtsalt õrna aimugi, mida teha. Lihtsalt pöörane ülemõtlemine käib (jah ma tean, et mõtlemine on enesele haiget tegemine) ning täpselt selline olukord on, et seisan ristmikul ja ei tea, kas pöörata vasakule või paremale, otse minna igatahes ei saa enam.

Monday, October 18, 2010

Korporant my ass

Mina ja ka mu kolleegid on arvamusel, et korporandid on ühed kõige rohkem ennast täis inimesed, kellega peab kokku puutuma. Praegused korporatsioonide liikmed jätavad vägisi endast mulje, nagu nad vääriksid teistsugust teenindust, suhtumist ja kõnetamist. Ei - te ei vääri, te olete meid surmani ära tüüdanud oma idiootse suhtumisega ning võin käsi südamel öelda, et me ei mana ette naeratust, kui te kambaga sisse sajate baari. Tõenäoliselt paljud ei teagi, miks nad üldse kuhugi kuuluvad ja miks nad püsti tõustes klaase kokku löövad enne iga sõõmu võtmist.
Mul on õnneks paar head sõpra, kes on samuti korporandid ja nemad on siis nö need erandid, kes kinnitavad reeglit.

Monday, October 11, 2010

Ocean Planet

Elusalt pealinnast tagasi ning pead tõdema, et taaskord üks paras seiklus ja huumor seljatatud. Lendasime Morguliga laupäeva õhtul kuhugi Woodstocki läheduses olevasse korterisse peale ning ilma pikemalt mõtlemata hakkasime tavalisega pihta - suva jauramine ja kõva õlle manustamine. Algas kõik nii, nagu olin Morgulile varem öelnud. Nimelt kõigepealt käib winampis suvaline playlist suffle peal (paras lassie soundtrack muusika oli), siis hakkavad inimesed listist oma lugusid otsima ning siis minnakse youtube keskkonda oma lemmiklaule esitlema teistele. Mul oli täiesti õigus ning pidu taheti nii ikka korralikult perse keerata. Õnneks me sellest end häirida ei lasknud vaid hakkasime suvaliselt teises toas sünnipäevalaste sõbrannadega tutvust tegema hoopis.

Et õhtu ikka 100% hea oleks, otsustas üks vend end klaasikilluga korralikult ära lõhkuda nii, et kiirabi viis ta hapnikumask peas kanderaamil minema.
Ilmselgelt sai kogu alkohol otsa ja kass tuli peale. Enne poes just mõtlesime, et kas peaks pudeli viina ka võtma nii igaks juhuks, aga ma arvasin, et pole tarvis, sest meil kohver õlut ning kohapeal pidi ka midagi veel olema. Öösel siis otsustasin mingi kell 2 vist minna Morguliga Woodstocki, et sealt endale kolm õlut juurde osta. Sel korral sain ära käia tolle baari all asuvas Rockstarzis, mis oli sitaks vinge koht, aga jaurama sinna ei jäänud, sest oleks olnud ebaviisakas lihtsalt sünkarilt kahekesi baari nahhui tõmmata. Kuskil seal hüppasin ma ka üle aia eriti ilusa kaarega, aga ma ei tea miks see hea oli.
Hommikul kell 4 tegin ma endale ja Morgulile kaks rummikoksi jõhvikamahlaga (ma ei tea, kus ma pooliku rummi leidsin) ja kell viis vist lõpuks kobisime põhku, eelnevalt kallasime vägisi Morguliga sisse endale mõlemad nii liitri jagu vett, et vältida pohmelli.

Kell 10 maast lahti ajades, tervitas mind korralik peavalu, aga too läks varsti üle, kui poest ühe pirni siidri endale võtsin. Pärast siidrit läksin vee peale üle ning hääletasime tagasi Tartusse. Nüüd luban, et ei lähe mõnda aega Tallinnasse tagasi.

Ja olgugi, et tegelikult öösel ja magama minnes oli kõik superluks ja ilus, ei tea ma endiselt, mis minust edasi saab. Natuke veel aega on...

Pole kunagi nii ilusalt pakitud kingitust üle andnud, päriselt ka.

Saturday, October 9, 2010

So long, shorts!

Täna on ajalooline hetk, ma panen pikad teksapüksid lõpuks uuesti jalga pärast seda, kui ma aprilli alguses otsustasin, et nüüd aitab ja kannan ainult lühkareid. Tegelikult õues veel nii külm ei ole, et jalgadel jahe hakkaks (täna öösel oli -1'C), aga kuna Tallinnasse minek ja minep tea, mil ilm võib end perse keerata ning siis hääletades tee ääres pole midagi enam abiks, et soojem oleks.

Näis, mis sellest peost ja muust süsteemist välja kukub ja kas jõuab ilusti ikka pühapäeval tagasi koju?

Wednesday, October 6, 2010

Tallinnasse ja tagasi 2010

Kas tõesti see tripp ei ole veel läbi? Pühapäeva hommikul, pärast nelja tundi und, helistas Morgul, et nad tulevad Bruce'ga kohe mu maja ette ja ma saan siis neile head aega öelda, sest Bruce kavatses lahkuda Londonisse. Mainisin, et mul on 4 vaba päeva ees, mis peale õues pikemalt mõtlemata pakkusid nad välja, et mis siis ikka - tule meiega Tallinnasse kaasa, järgmine päev tagasi Tartusse. Mõtlesin, et olgu, miks mitte. Helistasin veel ühele inimesele ning ütlesin, et plaan, mis meil oli õhtuks, lükkub edasi järgmisele päevale.

Konsumist sai võetud veidi siidreid ja õlut ning sõit päälinna algas. Tallinnasse jõudes selgus, et Bruce oli kiiruga endale vale lennu bookinud (üks nädal hilisema) ja ta pidi lennujaamas endale uue pileti ostma. Mingid naeruväärsed summad juurde maksnud, sai ta endale pileti järgmise päeva õhtuks. Sõitsime Morguli vanematekoju, et paneme asjad ära ning jätame auto sinna ja siis lähme õue mängima. Morgul helistas oma sõbrale Rebasele, kes jauras toru otsas, et nad joovad Metsatöllu laulja juures. Selge - lendasime mingisesse grossi poodi, võtsin 12 õlut, Bruce ja Morgul olid huvitatud viinast ning teise Morguli sõbraga saime kuhugi kalamaja rajooni vms Markuse juurde. Kutid olid juba viisakalt täis seal ja lõpuks õhtu lõppeski sellega, kui mina ja Bruce veel ainukesena öösel jaurasime ning totraid pilte taas tegime.

Hommikul korjasime oma asjad kokku ning kõndisime vanalinna Kompressorisse pannkooke sööma. Turgutav hommikusiider ja õlu sisse ning suur pannkook peekoni ja suitsujuustuga. Edasi läksime Tallinnast väljas asuvasse viikingite külla. Seal oli tarvis ronida meil paadi peale, mis Pirita jõe peal oli ja loomulikult oli tarvis mul minna paadi nina otsa turnima. Paadinina otsas asuv kuju aga murdus ära, kui ma sellest kinni hoidsin ning järgmine hetk juba olin ma õhus jõe kohal ning pärast seda jõe põhjas kogu oma varandusega (ainult pusa oli kaldal). Veest proovisin mega kiirusel välja saada, sest telefon ja rahakott olid taskus. Edasi oli pikk naerupaus ja pildistamine. Mu kossid, sokid, püksid, särk, nokamüts, rahakott ja telefon olid täiesti läbi vettinud. Egas midagi, väänasin riided nii kuivaks, kui sain ning läksime minema.

Tagasi linnas helistasime Rellile ja käsutasime ta õue, õnnestus. Viskasime Bruce lennuki peale ja lubasime, et varsti näeme uuesti. Siis viisime auto ära ning läksime Woodstocki jooma. Ajalooline hetk, sest see oli esimene kord mul Tallinnas kuskil baaris juua. Pärast paari õlleringi, pidas Rell targemaks lahkuda koju, et veel mingilgi määral õppetööga tegeleda. Meil läks aga just siis pidu lahti. Insta lendasime kahekesi klaveri taha ning hakkasime koos musta ja valge koera tunnusmeloodiat mängima. Rahvas kogunes ümber ja üks kutt karjus veel üle baari:"mine perse, nad mängivad koos seda." Siis aga baarmen arvas, et nüüd aitab ning me peaksime pilli tagasi kotti panema. Morgul ei tahtnud nõustuda sellega ja jäi temaga maid jagama, mina aga läksin üles mingite tsikkide seltskonda ning ütlesin, et nüüd on lood nii, et ma tulen teie lauda, sest mu sõber on tropp. Tsikkidel polnud midagi selle vastu ja nii saigi mõned ringid õlut nende seltskonnas tehtud. Mingid kaks tüüpi isegi teadsid mind tol õhtul, et nemad on ikka Krooksus käinud jne.

Lõpuks öösel lasime Morguliga jalga ning tegime õues endale suure pudelitäie Bruce vägijooki valmis (ostsime eelnevalt poest pudeli rummi, amarettot ning pepsit). Otsustasime, et kõnnime lasnamäele keset ööd selle joogiga. Aga kõhud olid ju nii tühjad-nii tühjad, et oli tarvis otsida burksi. Mäkk oli kinni, hesbruger ka, kõhud ikka tühjad. Leidsime kuskil kadriorus ühe burskiputka, mille ette me maha istusime ja oma burkse ootasime. Kui söök käes, küsisime luugi alt:"hei tädi, ega teil sokke müüa pole?" Mul sokid kuivasid Morguli juures ning jalad külmetasid. Tädi vastas, et ikka saab ja küsis 9 eeku. Need olid huvitavad põlviku stiilis sokid, mis ma endale pea põlvedeni üles tõmbasin. Tundus, et me peaksime ühed burksid veel võtma. Nii kutsusimegi luugi all istudes uuesti tädi. "Tädi, kas saaksime veel kaks burksi, tõesti head olid," küsisime meie. Tädi siis ulataski meile veel süüa, me endiselt polnud liigutanud ennast sealt alt.
Kui burksid olid söödud, tuli üks vene tsurra nike dressidega. Morgul liigutas veidi jalga eest, et tema ka oma söögi saaks tellida. Muidugi oli meil tarvis talle vene keeles öelda, et tere, kuidas läheb. Küsisime odavat taksonumbrit, aga ega me väga aru ka ei saanud, mis ta räägib. Lõpuks kui ta helistas kuhugi, karjusime, et võta kaks autot, üks meile ka. Tuligi meile siis takso ja kihvt vene papi oli roolis, kes vihkas Savisaart. Kui lähenesime Morguli kodu juurde, ütlesime, et siin on juba hea küll ning läksime maha. Morgul küsis siis üks hetk, et kus kurat me oleme? Aga hetke pärast oli siiski selge, et seal samas nurga taga oli tema maja. Istusime veel mõnda äärekivi peal ja jõime ning lõpuks läksime tuppa, mida ma enam väga ei mäletagi.

Teisipäeva hommikul avastasime, et Morgul oli öösel facebookis rämedalt ringi rallinud ning igale poole kirjutanud midagi. Läksime tagasi linna bussiga ning saime kokku Relliga, et veel natuke aega koos veeta ning siis head aega öelda ning gtfo teha sealt linnast. Ronisime kuhugi kitsepargi taga asuvale müürile ning istusime veidi ka vaateplatvormidel. Eelnevalt käisime Morguliga viru keskuse toidumaailmast läbi ning ostsime kaks pudelit pepsit ning lemmiklooma mängupalli. Tegime taas endale ühe laari Bruce vägijooki. Kui Rell lahkus meite seast, läksime ka meie tagasi number 2 bussi peale, et hääletamiskohta lennujaama juurde sõita. Pärast 10-15 minutit saime juba auto peale, kus istusid kaks naisterahvast. Me saime oma plaati kuulata ning juua - superluks. Nendega jõudsime Põltsamaale, sealt edasi kartsime, et läheb raskeks. Väljas oli pime ja külm ning sestap ostsime bensukast suure pudeli gini. Juhtus aga midagi, mida poleks ealeski uskunud. Nii, kui võtsime oma koha sisse tee ääres ja punni gini pealt maha, jäi auto seisma ja ütles, et Tartusse minek. Egas midagi, kuulasime autos raadio kahe pealt Juurt ja Kivirähka ning jõime gini. Meid viidi ilusti Krooksu ette ära ning sealt edasi läksime juba Undergroundi. Pärast sümboolseid õllesid tolles kõrtsis, läksime Morguli ja Kristiinaga minu juurde Hangoverit vaatama, et lõpp ikka võimas oleks.

Ja juba sel laupäeval peab sammud seadma uuesti Tallinnasse, sest Rell ja Kriss mõlemad otsustavad vanemaks taas saada - oeh.

Friday, October 1, 2010

Miks nii kuri?

Olgu neetud MSN messenger, millest me tänapäeval kõik nii sõltuvad oleme. On praktiliselt võimatu normaalset vestlust aretada naisterahvaga, kui ta muidugi lihtsalt mu hea sõber ei ole. Miks? Sest peaaegu kunagi ei saa aru, mis näoga ta teisel pool ekraani seda kõike mulle kirjutab ning kuidas reaalselt mõtleb. Sõpradega on jõle lihtne - ükskõik, mida nad kirjutaks, alati saab aru, mis emotsiooniga nad öeldut mõtlevad. Kui aga tegemist on inimesega, kes on rohkem kui sõber, või vähemalt võiks olla, siis on koheselt jutt teistsugune.
Konfiliktid on visad tekkima puhtalt sellepärast, et ma ei saanud aru, mis ta täpsemalt sellega mõtles või kas ta samal ajal manas näole pigem naeratuse või hoopis ükskõikse pilgu. No näiteks...

mina: kuidas päev möödus?
tema: polnud viga
mina: kõik hästi?
tema: jah

Miks ta nii napisõnaliselt vastab? Kas ta tegelikult varjab, et midagi läks eriti sitasti? Aga küsida seda ei tihka, sest siis võib ta nähvata, et olen paranoiline vms. Mitte mingil juhul ei tohi küsida, kas oled väga negatiivselt meelestatud, sest siis on tolle vestlusega lõpp ka.
Arutasingi just paar päeva tagasi oma parima sõbraga samast asjast ning ta mõistis mind täielikult. Ta on olnud oma tüdrukuga koos juba, ma ei tea, mitmeid ja mitmeid aastaid, aga messengeri läbi normaalset vestlust aretada ei saa. Lahenduseks on telefonikõned. Ma ei hakka samuti teatud inimestele sõnumeid üldse saatmagi, vaid helistan, et natukenegi normaalselt suhelda saaks.

Thursday, September 30, 2010

Ihust ja hingest Punane Kurat

Ihust ja hingest Manchester Unitedi toetaja, isegi siis, kui see meeskond näitab jõle kohutavat mängu (viimased mängud Boltoni ja Valencia vastu näiteks). Sestap lasin oma ihu kaunistada enda tätoveerijal pärast mängu Rangersiga (too mäng oli veel õudsam) ning nüüd ilutseb mu kuklal korralik Manchester Unitedi logo. Ilmselt ei teki enam kunagi küsimust, mis klubi ma olen alati toetanud ning toetan ka edaspidi.

Ei, ma ei hakanud nende fänniks, sest Manu võitis hooajal 98/99 treble. Tunnistan ausalt, et tol ajal ei olnud mul võimalustki kuskilt kaudu Premier League mänge näha ja ma pole kindel, kas ma üldse teadsin tol ajal ühtegi Inglismaa jalgpalliklubi. 1998 aasta MM Prantsusmaal oli esimene jalgpalli suurvõistlus, mida jälgisin (olin siis kümnene ning elasin maal pärapõrgus metsa sees). Too MM avastasin ka sellise mängija nagu David Beckham. Vahest oli see ka põhjuseks, miks hakkasin fännama just Manchesteri? Ei tea, ei mäleta, sest olin piisavalt noor. Fakt on aga see, et 1999 hoidsin Premier Leagues pöialt ainult punastele kuraditele ja nüüdseks on tollest ajast möödas juba 11 aastat ning ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks neid ka edaspidi toetama.

Lähipäevadel jõuab mu kätte ka legendaarse Paul Scholesi särk, mille tellisin ning siis saan taas minna punastele kaasa elama ja lootma, et see jube pask mäng, mida nad hetkel näitavad, lõpuks otsa lõppeb.

Monday, September 27, 2010

Reisipäevik nr.10 - Mägedes seiklemine ja lõpuks koju

1.september ja selle asemel, et ilusti kooli minna hommikul kella kaheksaks, põrutasime meie kell 9 Kutna Hora poole ajama, et lõpuks sotti saada, mis sellest bussist siis ikkagi saab (kui üldse saab). Mis eriline üllatus oli, kui meid tervitas töökoja juures bmw-guy, kellega olime tutvunud maantee ääres, kui meie buss otsad andis. Ta oli kõik see aeg Maxiga telefoni teel ühenduses olnud, aga Max ei teadnud, et ta temaga räägib. Noh, selgus, et perse on majas ning meil on tarvis saada muul moel koju, sest bussiga läheb kuu aega vähemalt.

Sain lõpuks endale teised riided selga panna ning tunda hästi natukene end inimese moodi. Läksime linna peale seniks, kuni bmw-guy sõber kohale jõuab ning ütleb täpselt, mis selle bussiga tegema nüüd hakatakse ja kus kohas. Linnas, kae nalja, nägime silti "Rock Bar." Ilma pikema jututa lendasime sisse ja trepist üles kõndides kuulsin Lamb Of God'i lugu Laid To Rest. Tormasime Brucega leti äärde ja meile vaatas leti tagant vastu täielik Shakira koopia. Palusime ühe õlle, et see kamba peale kärmelt ära juua ning siis tagasi autotöökotta minna. Siis aga selgus, et me kõik ei pea sinna minema ning Max ja Bruce läksid ilma meieta, kes me jäime toda baari nautima ning wifit varastama. Selgus, et õlle maksab 10 eeku (baaris 10eeku!!!!). Insta olid asjad selged, et Morgul jääb kaineks ning sõidab rendikaga tolle päeval, mil mina ja Rops ning hiljem ka Bruce end odavast õllest vinges baaris vindiseks joome. Seinal oli ka jukebox masin, mis tahtis ühe loo eest saada 5 kõtsi, ehk siis umbes 3 eeku. Loomulikult panime kohe oma playlisti peale.
Korra õnnestus ka Shakiraga paar sõna vahetada, kui ta uuris minult, et kus kurat ma pärit olen. Samas kui ma üritasin ta enda kohta uurida, jäi vestlus katki, sest ta ei osanud hästi inglise keelt ning ta kolleeg pidi tõlkima. Mõtlesin, et sitta kah, rääkida ta ei oska, aga vähemalt on ilus, las olla...

Lõpuks panime õhtul põhja poole ajama, et minna mägedesse vaatama vanu losse ja varemeid. Kuna aga me nõnna hilja peale jäime, otsustasime telkida mingis tasulises telkimiskohas, kus oli sitaks palju noori kooliõpilasi koos. Tänu sellele, et me öösel sinna jõudsime, ei maksnud me kottigi kellelegi ning panime tuimalt oma telgid püsti ning grillisime vorste n'shit. Öösel tegime väikse tiiru ka alale peale, et ära hirmutada kõik nood noored lapsed. Kuna seal oli päeval (vist) sadanud, siis oli maa vägagi niiske ning madratseid meil kaasas ei olnud. Egas midagi, magasime Morguliga tema telgis palja maa peal, mis oli ikka oiplätt kui niiske. Morgul, va siga, kukkus öösel norskama, mille peale ma panin talle koheselt litaka kirja. Morgul ag arvas selle peale läbi une, et paras aeg oleks siis kõhutuuled ka valla päästa. Insta, kui ta löögi mult sai, käis vali peeretus, mis peale ma naerma hakkasin ja uni oligi hetkeks rikutud.

Hommikul tegime korralikud võileivad endale ning pakkisime kärmelt asjad kokku, et minema saada enne, kui keegi raha tuleb nõudma. Õnnestus 100%! Me pidime kell 15 olema tagasi Prahas, et rendiauto tagastada ning ise siis bussipiletid saada Tartusse. Käisime kahes loss-kindlus-tüüpi varemetes, mis olid enam, kui 500m kõrgusel merepinnast. Superilusad vaated, kohustuslikud isa-poja pildid mingil kaljunukil ning lõpuks tagasi Kutna Horasse, et rendiauto pilgeni asju täis pakkida, mis meil bussis endiselt olid. Kuidas suudab niigi pilgeni täis škoda veel 100 kotti juurde mahutada? Vot ei tea, aga suutis, ning kitsast olemist trotsides kiirustasime tagasi Prahasse, sest me olime sitaks hiljaks jäämas. Teel oli muidugi ummik ja me hakkasime ühte diplomaadi autot jälitama, kes tundus, et teab teist teed läbi linna ning suudab vältida toda ummikut. Vahepeal sõitsimegi ühesuunalistel tänavatel vastassuunas jne, aga kõik laabus ja olime lõpuks linnast väljas ning ummiku seljatanud.
Poole tee peal avastasime Brucega, et see õlu, mida me päev otsa olime tarbinud ning mida auto sõidu ajal ka tarbisime, tahab hirmsast välja tulla. Egas midagi, 30km kannatamist ning lõpuks, kui Praha bussijaama jõudsime, sööstsime välkkiirusel suvalise maja seina äärde ja tühjendasime end. Ei hoolinud ei mööduvatest autodest ega inimestest.

Bussijaamas selgus, et neil on ainult 4 piletit tollele bussile, mis meid Tartusse sellel päeval viiks. Täielik kassiahastus tuli peale, sest nii ei saagi kunagi koju. Otsisime igasuguseid variante, et äkki lennukiga, rongiga? Mitte kui midagi. Kaaluti isegi varianti, et ostaks auto ning sõidaks ise tagasi? Lõpuks aga saabus Morgulile sõnum Poola tsikilt, kellega Morgul tegi tagasiteel Bratislavast Prahasse juttu, et tulgu Morgul talle Poola külla. Meie ostsime neljakesi need viimased bussipiletid ning Morgul ostis endale rongipileti Warsavisse. Bussi oodates otsustasime bussijaama kõrvale laagri püsti panna ning süüa teha. Konkreetselt kaks pliiti püsti, hakkliha pannile praadima, makaronid potti keema ja õlle pudelid lahti. Mainiks ära, et seda kõike tegime kohe Burger Kingi akna all. Turvamees tuli korraks isegi mölisema, aga ta ei suutnud tõsist nägu teha ja seega me ei lasknud end häirida.

Lõpuks bussile ning poolteist päeva kestev bussisõit kahe ümberistumisega Vilniuses ning Riias ootas meid ees. Bussis muidugi ei lastud lippu madalamale, vastupidi. Sisustasime kõik selle aja lihtsalt joomisega. Rops oli ainuke poofter, kes ei joonud ja kämpas niisama, samal ajal, kui karud nalja tegid. Bussijuht tuli meiega koheselt mölisema, et ei tohi juua, aga ütlesin talle, et davaiks, me joome need õlled ära ning siis enam ei joo, ta jäi uskuma.
Too öö bussis, oli üks parimaid üldse, kuigi see tundub veider. Bruce magas pea minu selja peal, mina kuidagi mingis x asendis ja kokku tuli tubli 7 tundi und ära. Ärgates oli kell 8 hommikul ja koheselt keerati uued õlled peale, et tuju ega tervis ei langeks.
Kui me Riias ümber istusime, sattusime Brucega istuma ühe tohutult kena tütarlapse taha. Ma ütlesin Brucele, et ta peab olema Eestist, sest nii ilusad naised on ainult meil. Võtsin julguse kokku ja alustasin vestlust endast nii 3-4 aastat vanema naisterahvaga (ma vähemalt arvan, et ta võis nii palju must vanem olla). "Tervist," sõnasin ebalevalt ning koputasin talle õlale. "I'm sorry?" vastati mulle. Kurat, panin virna, ei olnud tegemist eestlasega. Küsisin siis, et kellega meil tegu, tüdruk vastas, et Venemaalt pärit. Siis otsustasin Brucele näidata, kuidas asjad käivad. "Privet, kak dela?" Tädi vastas selle peale vene keeles, aga siis rahustasin ta maha ja ütlesin, et oot-oot-oot, ma olen siiski Eestist ja ei saa mitte midagi aru, mis sa just rääkisid. Igastahes proovisime teda veenda, et ei läheks Peterburgi, vaid tuleks meiega Tartus maha ning pidutseks ühe õhtu. Kahjuks ta ei olnud nõus, sest ütles, et kohustused kodulinnas kutsuvad. Ta tegeles pagandusega või mingi muu finantsteemaga. Kahjuks unustasin temalt facebooki aadressit küsida, et edaspidi ka suhelda, fail. Aga kui me Tartus bussist maha astusime, jätsime siiski viisakalt hüvasti.

Ja siis see juhtuski. 4.september, kell pool 1, olin tagasi kodulinnas. Kärmelt koju pessu ning linna, et sõpru lõpuks näha ning korralik "tere tulemast koju" ja "head aega Bruce ja Max" pidu maha pidada. Asi lõppes kunagi kell 7 hommikul undergroundis ja täiesti segi olekus. Sellega olid minu peod peetud ning sai taas hakata korralikuks inimeseks tööpostil.

Järgmine tripp saab mul olema koos Merkaga, kui 19.november on tarvis minna Helsingisse Heaven Shall Burni (jap, uuesti!) ja Suicide Silence kontserdile. Peaesinejaks on As I Lay Dying, aga noh - prioriteedid on meil selgelt teised.

Draakonit ei näinud, aga samas vaade polnud ka mingi 2.50.

Isa-poja pilt kõrgustes...

Davai kutid, ritta!

Burger King on lastekas meie köögitoimkonna kõrval. Hakkliha valmib mühinal...

Friday, September 24, 2010

Reisipäevik nr.9 - Jube pohmell ja tagasi Prahas

30.august ja sinine esmaspäev. Nüüd jõudis see kohale, meeletu pohmell. Ei olnud ei joogi-, söögi-, ega eluisu. Seiklesime bussijaama, et piletid tagasi Prahasse saada ning lõpuks tollest patulinnast minema saada. Esimese bussi peale me ei mahtunud, seega pidime ootama kella kolmest bussi. Kõik see aeg meelitasin vedelikku endale sisse, aga tilk tilga haaval. Bussis proovisin ma magada, aga ilmselgelt see ei õnnestunud. Vahepeal helistas õde mulle ja uuris kas ma elus. Ütlesin, et noh - kahjuks küll, sest meeletu pohmell on. Ta aga oli õnnelik selle vastuse üle, sest Bratislavas oli just olnud räme tänavatulistamine. Vist tundsime end päris hästi, et sealt just sellel päeval minema saime. Mingi vanamees läks mustlasperekonda maha laskma ja siis läks püss käest ning tappis ka tänaval inimesi. Morgul aga sai sõidu ajal tuttavaks vahepeal kahe türarlapsega, aga kuna mul nii jube olla oli, ei vaevunud ma ise nendega tutvust tegema, samas tundusid nad toredad metal-tibud.

Prahas otsisime uuesti üles meie lemmikhotelli Czhezk Inn'i ning võtsime tiba pisema ruumi sel korral - üks suur tuba voodi ja diivaniga, meile viiele paras (jah, Bruce 2 jäi meist maha Bratislavasse). Kuna enamustel oli kett täiesti maas sellest hullusest ning kõvad pohmellid kallal, ei teinud me tol õhtul mitte kui midagi kasulikku. Mina ostsin alt baarist kolm pirni siidrit ning kallasin need endale sisse, et natukenegi inimese moodi end tunda. Edasi üritasime A-Rühma vaadata, kuid insta vajus silm kinni ning sellega ka päev lõppes. Ma magasin taaskord maas Maxi madratsil, Robert diivanil ning Morgul, Bruce ja Max voodis koos.

Teisipäev, 31.august. Ma polnud silmatäitki öösel und saanud, sest maas oli magada eriti külm ning Robert norskas nagu metslane. Öösel ärkasid Morgul ja Bruce ehmatusega üles, sest Robert tegi mingeid üüber koledaid häälitsusi. Morgul kobas käega voodi kõrvalt, et leida mingi raske ese, millega Ropsi visata. Bruce istus samal ajal istukil voodis ja vahtis imestunud näoga, et mis toimub, kus põleb? Morgul viskas elegantselt särgi ropsile pikku pead, mis mähkis end ilusti ümber poisi näo - norskamine lõppes.

Hommikul läksid kutid rendiautot otsima (mina jäin hotelli, et lõpuks magada ka veidi), et tagasi Kutna Horasse põrutada, kus meie buss endiselt hingetult lebas. Vennad olid aga piisavalt osavad, et jõuda kohale siis, kui parandus juba kinni oli. Egas midagi, nad vahetasid omale soojemad riided selga ning sõitsid tagasi Prahasse hotelli, kus ma magasin samal ajal. Loomulikult minule teisi riideid bussist ei toodud - thanks a lot guys.
Kuna tegu oli meie viimase õhtuga Prahas, otsustasime kindlalt minna õue, et mõnes kohalikus metal baaris jaurata. Enne sõime veel ühes hiinakas kõhud täis. Proovisin esimest korda elus pardiliha riisiga, mis oli tõsiselt hea maitseelamus (sorry pardipere). Mina, Max, Bruce ja Morgul põrutasime pärast söömist viimase metrooga enne südaööd kuhugi äärelinna, et üks baar üle kaeda. Vot kus lops - kohale jõudes oli baar juba kinni, samas mingid inimesed veel sees jõid. Küsisime ka, et egas me äkki ei võiks sisse tulla paarile õllele? Lahkesti võeti meid vastu, visati õlled ette ja kästi vabalt tunda. Baar nägi tõsiselt underground punker välja. Nagu vanad korterid oleks kokku ehitatud. Sees käis jõhker metal ning kliendid olid kõik vanemad hevikad. Üks nägi välja nagu Marko Atso, ilma naljata.

Pärast paari õlleringi, sõitsime öötrammiga tagasi hotelli, et hommikul kell 8 juba ärgata ning Kutna Horasse põrutada. Ma üritasin taaskord põrandal magada, aga noh - ilmselgelt sellest midagi välja ei tulnud.

Pärast baari sulgemist, on ikkagi tore seal kärakat panna...

Vasakult: Vale Marko Atso, mina, Bruce, Morgul ja Õige Baarmen...

Tuesday, September 21, 2010

Reisipäevik nr.8 - Viimased päevad Bratislavas ning "What kind of people do shit like this?"

Laupäeva hommik, 28.august. Ärgates Morguli kõrvalt ühes kitsas voodis, pidime mõlemad naeru kätte ära surema. Mida kuradit? Antud hetkel me veel kaineks polnud loomulikult saanud. Kuna suu kuivas nagu puuämber, oli tarvis miskit vedelikku. Esimene pudel, mille haarasime, oli punane vein. See oli ilmselge märk sellest, et päev saab väga lõbus olema. Pakkisime oma jama kokku ja logisime toast välja kell 11. Siis natukene aru pidades, taipasime, et see oli ikkagi kõige odavam hostel, kus viibida. Nagu naksti ots ümber, check in laua juurde ja tsikile sama juttu uuesti puhuma. Neli inimest regas end sisse, ülejäänud läksid niisama tuppa. Kui ma hiljem selle tsikiga rääkisin ja ta mult küsis, et mis nime all ma seal toas olen, siis ütlesin, et ma polegi sisse regatud. Tüdruk vaatas mulle otsa küsivalt ning hakkas naerma. Ilmselt ei ole ta väga palju sellise koerusega kokku puutunud. Midagi tal selle vastu (vist) ei olnud ja mingit jama ei tekkinud.

Viskasime oma kraami tagasi tuppa ning läksime saatsime TiPu ja Jussikese bussijaama. Neil oli kibekiire tagasi koju saada, et 1.septembril nagu viisakas koolijüts kunagi, lilled näpus haridust minna omandama. Pärast nende lahkumist põrutasime otsejoones poodi.
Summer Breeze'lt lahkudes, leidsime festivali alalt lisaks muule kraamile ka kaks purki tuunikalakonservi. Vein, mida hommikul võtsime, pani koheselt mõistuse tööle. Poes läks meil Morguliga tugev pool tundi, sest otsustasime tuunikalasalatit teha. Lisaks salati materjalile ostsime õlut loomalikult, tic-taci, kinderi shokolaadi ja kaks lõhnakuuske, mis me endale musta pardi teibiga rinnale kleepisime, särgi alla. Oh seda meeletut aroomi, mis meid kõikjal Morguliga saatis. Inimesed tundsid pidevalt huvi, mis jama see on, et mingi magus lõhn meid ümbritseb.
Kui naljakas oli majoneesi ja hapukoore valimine poes. Ilmselgelt me ei saanud siltidest kottigi aru ja seega otsustasime korgi maha vaikselt keerata ning maitsta, et mis koerusega meil tegu. Mina avatasin mingi hetk, et ei kurat - seda majoneesi sarnast pläusti meil siiski vaja ei ole ning salamisi asetasime purgi tagasi riiulisse.

Sellel ilusal laupäeva päeval me muidugi salati tegemiseni ei jõudnud, kogu materjal jäi hostelisse meie tuppa. Seadsime sammud ufo-silla alla, et Georgy-Boyga seal kohtuda ning siis minna Devonisse, kus toimus miski mütofesti sarnane asi. Esmakordselt ja ka viimast korda reisi jooksul, ostsime me endale piletid, sest bussisõit oli pikemat sorti. Mägede vahel oli vana kindlus-tüüpi loss vms ja sinna me suundusimegi. Bussi astusid meiega koos kaks kohalikku tütarlast, kellega me üritasime ka vestlust alustada, aga nende inglise keel oli täiesti miinuses. Käte ja jalgadega seletasime ära:"kui kohale jõuame sinna kindlusesse, siis hullake meiega koos ringi." Tšikid aga pidi vahepeal kohale jõudes oma sõpradega kokku saama. Leppisime kokku kellaaja ning koha, kus kohtuda. Meie Morguli ja Brucega näitasime oma ronimisoskust müüride peal ning turnisime loomulikult seal, kus keelatud. Saime mõned eepilised pildid tehtud ning kaeda, kuidas kiviviske kaugusel laiub juba Austria. Siis sai keegi korraldajatädi pahaseks ja kamandas meid alla.

Alla tulles istusime murule maha ning vaatasime mütofesti raames toimuvaid mänge pealt. Otsustasime ka, et tuleks teha üks korralik annus Bruce Vägijooki, sest me ju olime joonud kõigest päev otsa. Kui me ringi kõndisime, küsis minult üks mööduv tüdruk:"Everything's alright?" Ma ei jaganud matsu ära, miks ta seda küsis ning ütlesin:"yeah, i'm good." Ilmselt sellepärast, et ma kõnnin pisut mossis või vihase näoga. Igastahes - too sama tegelane oli mingil hetkel juba meie seltskonna juures oma rahvaga ning uuris, mis olendid me sellised oleme. Tüdruk oli Bratislavast pärit, aga elas juba kolmandat aastat Londonis, seega tal oli puhas inglise-inglise keel suus. Ta nimi oli Terky (või jumal seda teab, kuidas seda kirjutama peaks, igastahes mitte nagu kalkun) ja ta pakkus välja, et ta teeb meile Bratislava peal korraliku tiiru ning näitab veel paari lahedat rokibaari. Lasime eelmised tüdrukud üle, kellega pidime kokku saama ning panime leekima linna suunas. Linnas jutustas Terky meile mõningad legendid ning me suundusime baari, mille nimi võis olla a la Rukilill (kes seda enam mäletab). Hunnikute viisi 1 euroseid õlusid ning ka lauajalkat.
Ühel hetkel ütles Rops mulle, et kutt, miks sa üldse temast välja ei tee, ta on sinust sisse võetud. Mul oli meeletult ükskõik sellest, sest meil oli Morguli ja Brucega liialt lõbus ja nalja sai absoluutselt igal sammul.

Edasi liikusime karmimasse baari, mille nimi vist oli Alligaator, aga ma panin koheselt nimeks Krokodill, et asjad lihtsamad oleksid. Krokodill oli rahvast täiesti täis ja õlu oli seal kallim, kui teistes kohtades (täpselt hinda samas ei mäleta). Käis raju muusika ja me lendasime Morguli ja Brucega üks hetk lihtsalt tuimalt keset saali moshima. Paari loo pärast lendasid meil särgid ka seljast ära ning see oli murdehetk. Hetke pärast ümbritsesid meid kohalikud mimmud, kes samuti liitusid tantsu ja headbangiga. Kui ma õigesti mäletan, siis ühegagi neist tsikkidest me juttu siiski ei teinud. See oli lihtsalt hullumeelne pidu, me ei suvatsenudki enam särke selga panna ning lasime nii veel pikalt ja pikalt. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid vanamehed siis ka meie sekka tulid ja üritasid sulanduda, aga kuidas sa teed windmilli, kui juukseid pole?
Lõpuks, kui lahkusime, sest arvasime, et nüüd oleks tagumine aeg hostelisse suunduda, hakkas Terky mulle rääkima otse, mis tema asjast ja minust arvab. Ma ütlesin talle, et vabandust, aga ma ei saa, sest ma ootan kokkusaamist kellegi teisega Eestis. See võttis tüdruku sõnatuks ning ütles, et sellist meest ei kohta just tihti, kes nii mõtleb ning end tagasi hoiab. Terky lahkus hosteli ees meie juurest, sest Morgul tegi talle rassistlikku nalja, mis tema arvates pole üldse naljakas. Ilmselt see elu Inglismaal on oma jälje jätnud. Veider, et keegi tema kontakti ei võtnud facebookis, sest minu meelest Morgul lisas küll absoluutselt iga inimese oma sõbraks, kellega me vähegi kohtusime. Tuppa jõudes lükkasime 4 voodit kokku ning keerasime unne. Tuli tõdeda, et see oli kõige hullem peoõhtu üldse!

Pühapäev, 29.august. Päev algas dilemmaga. Kas lähme tagasi Prahasse või ootame Bratislavas Bruce 2 ära ning näitame tüübile tiba linna. Ei mõelnud pikalt ning otsustasime, et checkime end outi hostelist ning lähm Brucele kella üheks rongijaama vastu. Korjasime taas kogu oma jama toast ära kell 11 ning panime asjad kööki. Oli aeg Morguliga näidata meie suurepäraseid kokaoskuseid. Võtsime kogu oma salatimaterjali ning keerasime kokku suurepärase tuunikalasalati. Max muidugi tark mees, arvas, et sellest jääb väheks ning tegi meile ka pastat hakklihaga. Ilmselgelt oli kogu see söök meile viiele liiast ning pakkisime veidi salatit ka endaga kaasa. Taldrikutäie viisime ka alla check in tüdrukule, kes meiega terve see aeg eriti kannatlik ja lõbus oli olnud.

Enne rongijaama minekut, käisime poest läbi ning haarasime õlled, sest pohmell hakkas vaikselt uksele koputama. Siis saabuski Bruce 2 ning suundusime tagasi meie hostelisse, sest ta veenis meid jääma veel üheks ööks. Teel olles oli minul ja Brucedel hädasti tarvis pikali visata eskalaatori peale, mis meid üles vedas tunnelist. Lebasime kolmekesi üksteise peal ning kui eskalaator lõppes, avastasime järsku, et see kisub meid sinna ääre vahele. Bruce 2 karjus:"Omg, i think i'm gonna die right here. Max take a picture before that, nooooo..." Selle lükkega oli ametlikult päeva shõu alanud.
Receptioni tüdruk ainult naeris, kui kuulis taaskord sama juttu, et me jääme ikka üheks ööks veel. Viskasime asjad ära tagasi tuppa ning minutiga olid meie neli voodit taas kokku lükatud üheks suureks voodiks (vaene koristaja, kes oli ilmselt mõni tund tagasi neid voodeid sikutanud lahti üksteisest).
Suundusin Morguli ja Bruce kahega poodi, et võtta kerge snäkk ning mõni õlu. Tulime tagasi hostelisse krõpsudega ja pooleteise kasti õllega. Receptioni tüdruk hoidis peast kinni ning naeris:"mis kuradi kutid need on?"

Kui olime õlled lahendanud, suundusime linna baaridesse, et Bruce 2 saaks aimu, mida me seal korraldanud need õhtud oleme. Randalis sel korral pikalt ei peatunud, sest sööki nad pühapäeval ei pakkunud. Einestasime miskis pizzerias, kus meie Morguliga teistest erineda tahtsime ning lasagne tellisime - superhea!
Edasi liikusime tollesse rukilille baari. Teised jäid sisse jooma, meie Morguliga läksime nö sisehoovi, sest meil oli materjali, et valmistada suur pudel Bruce Vägijooki taaskord. Vahepeal käisin ja ostsin mina baarist plasttopsiga õlle, et oleks mõnusam Vägijooki tarbida. Lõpuks tulid ka ülejäänud õue jooma. Vahepeal olid meie sekka sattunud mingid võõrad tibud oma kuttidega ja tüdrukud kõik vihkasid oma kutte - noh, väga noored teised veel. Mina aga suutsin kohtuda kolme prantslasest skinheadiga. Rääkisime juttu maast ja ilmast ning lisasin muidugi neile otse näkku, et teie kodumaa on ikka jumalast perses omadega. Pool Aafrikat on sinna kolinud. Kuttidel polnud midagi muud teha, kui nõustuda, sest nii see tegelikult ka on. Terve see õhtu saatis meid üks meeletu huumor. Kodutu kutt sekkus meie seltskonda. Bruce sai temaga väga heaks sõbraks. Võtsime pidevalt üksteiselt pükse maha ja mingi hetk olin ma üldse pea alaspidi kahe Bruce vahel ning sain teada, mis tunne on olla Austraaliast.

Max ja Bruce 2 ning Rops lahkusid mingi hetk tagasi hostelisse ning alles jäime mina, Morgul ja Bruce 1. Kell 2 või 3 avastasime ka meie lõpuks, et peaks tagasi tuppa naasema, et vähegi magada saaks enne hommikust äratust. Tuppa jõudes norskas Robert nagu metslane, Max aga magas paljalt keset voodit. Keegi meist kolmest ei tahtnud magada Maxi kõrval, seega me hüppasime insta kolmekesi seina äärde üksteise peale. Lõpuks vajus Bruce tema kõrvale.

Ei ole vist raske aimata, et käes on hommik...

Titanicu taustal kolme õllega - vähemaga ei lepi...

Isa-poja pilt Austria taustal. Ei, me pole sugugi kained...

Päikesejumal Apollon. Sinna ei tohtinud siiski ronida, aga noh...

Kutid, mis toimub?

Ah, et selline tunne on olla Austraalias?

Bruce, kus su püksid on?

Saturday, September 18, 2010

Reisipäevik nr.7 - öö pargis ja hostel Bratislavas

26.august.
Neljapäeva hommikul ärgates oli nalja kui palju. Me ei suutnud ära imestada, mis kuradi võpsikus linna ääres, televisioonitorni all, me ööbisime. Saime kõned peale Georgy-Boy'le, kellega siis linnas kokku saime. Plaan oli, et nad meile Tanjaga veidi linna näitaksid ning samal ajal muidugi konkreetselt jälle alkoholiga end konditsiooni viia. Ilm oli taas super ning me läksime kohaliku presidendi palee ette. Seal oli eriti veetlev purskkaev, kuhu otse loomulikult oli mul Morguliga vaja sisse ronida. Eepiline oli muidugi, et presidendi palee ees on valvurid ja neil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt pealt seda nalja vaadata. Pärast värskendavat müramist purskkaevus, läksime vanalinna kaema ning jõe ääres asetseva lossi juurde. Lossi servast avanes uskumatu vaade. Vähe sellest, et kogu Bratislava kätte paistis, nägime ka Austriat ning sealseid tuulegeneraatoreid, mida oli tohhuijaa.

Järgmiseks istusime lossi kõrvale parki maha ning tegime uue portsu Bruce vägijooki. Eelnevalt käisime poes ning lisaks hunnikule õlledele, ostsime ka taas vajalikud materjalid Bruce vägijoogi jaoks (teadsime, et õhtul läheb uut laari vaja). Siis suutsime me mingilt ehitusmehelt seal samas lossi kõrvalt veevooliku ärandada ning ennast Bruce ja Morguliga täiesti märjaks taas pritsida. Pärast joomist tolles pargis, läksime oma matkaasjadega tagasi Randalisse. Taaskord eepiline õhtu ja sel korral juba rahvas natuke teadis meid. Tegime endale poistega natsipatsid pähe, ehk siis kaks ponisaba mõlemale küljele kõrgele üles. Sel korral oli meil ka oma plaat kaasas, mille saatel kõvasti tantsu sai vihutud. Vahepeal käisime Morguliga vaatamas kohalikku parki, et kas sinna oleks võimalik ööbima minna - tundus igati mõistlik koht.

Tagasi baari ja proovisime Morguliga kahte lesbit nö ära rääkida, et mis te jamate - võite ka poistega aegajalt hullata. Noh, ei õnnestunud. Lõpuks öösel täiesti segi olekus sinna parki tagasi, mida Morguliga vaatamas käisime, kellaaegadest muidugi pole õrna aimugi. Ei tea, kuidas me telgid püsti suutsime panna, aga mingi hetk magasime juba õndsat und oma katusealustes. Park nägi välja täiesti tavaline sõidutee ääres olev haljasala põõsaste ja juttudega.

Reede hommik oli totaalne üllatus, sest kell 6 hakkas kohalik politsei tšehhi keeles meiega jutustama, kui me telkides magasime. Keegi ei saanud kottigi aru, aga üsna pea mõistsime, et nad ei tolereeri meie magamist keset linna mingis pargis. Lubasime oma laagri kokku pakkida ning ära minna õigele kämpingu alale linnast väljas. Muidugi me läksime - sõitsime trolliga vaid paar peatust edasi täpselt samasugusse parki ja magasime lihtsalt edasi ilma telkideta muru peal oma magamiskottides. Tol hetkel tundus mulle küll, et enam õigemaks matkamiseks ei saagi minna.
Päeval üles ärgates nägin ma kahte noort neidu, kes meist eemalt mööda kõndisid. Hõikasin neile, et oodaku, räägime paar sõna juttu. Tuli välja, et tüdrukud tiba alaealised ning siirduvad kohalikule reggea festivalile, mis Bratislava äärelinnas toimus.
Mõtlesime rahvaga, et läheks paadiga Viini Austraiasse. Tundus igati hea mõte, aga kui suundusime jäe äärsesse piletiputka-tüüpi majakesse, selgus, et sellel päeval ei ole ühtegi vaba kohta enam paatidele, kass.
Siis läks ilm ka perse, hakkas vihma sadama ning temperatuur langes. Pidime otsima endale mingi elamispinna. Leidsime ühe suvalise odava hosteli kesklinnas, kuhu ka maandusime. Nelja inimese tuba seitsmele inimesele, mis meile täiesti sobis. Receptioni tüdruk oli koheselt meie uus lemmik inimene Bratislavas, sest ta oli ütlemata kena ning vägagi tolereeriv meie 24/7 peomeeleolu suhtes . Ütlesin talle, et me lähme täna poistega välja hullama ning tuleme tagasi ilmselt öösel väga lõbusas olekus. Tšikk palus selle peale, et me prooviks vaikselt tulla. Me naersin ja ütlesin, et see saab ilmatu raske olema, aga me proovime.

Läksime õhtul uuesti Georgy-Boy ja Tanjaga Randalisse, kus esines Nirvana tribuut bänd Nirvana's. Kohale jõudes avanes hea vaatepilt - elektrit pole. Rahvas istus väliterrassil oma alkoholiga ning ootas, millal uksed lahti tehakse. Lõpuks ka tehti, lendasime sisse, aga kuna meil kõigil Nirvanast suht suva, siis päris lava juurde me ei läinud ja piletiraha ei maksnud. Ootasime õues õlle juues, kuniks kontsert läbi saab ning siis suundusime baari sisse.
Tol õhtul olime juba seal tõelised superstaarid. Mulle ja Morgulile käristati jooke välja, isegi too baarmen, kellelt ma mütsi ära ostsin, tegi mulle kaks ringi mingit veidrat napsu välja. Ühesõnaga sai taaskord väga segi tõmmatud ning öösel taksodega hostelisse sõidetud. Too oli omaette seiklus taas. Läksime kahe taksoga ning esimese takso rahvas maksis 12 euri juhile, meie aga oma taksos seletasime, et ära järgne sellele teksole vaid pööra siit ära, me teame küll ning meie arve oli 4 euri. Vist ei olnud teised tüübid tiba pahased selle uudise peale.
Hostelis sai veel lollusi tehtud ning TiPut metsikult kiusatud, aga lõpuks maandusime kuidagi tuttu ära, mina ja Morgul ühes voodis (miks, seda ei tea me kumbki öelda).

Ühtlasi oli selline viis ka minu ainuke võimalus oma riideid pesta. Vabandused, härra President!

Taamal on Austria ja õlut jagub!

Ehitusmees jooksis minema hirmust...

Isa-poja pilt natsipatsidega Randalis, kohustuslik duckface...

Veetlev park, kus ööbida...

Thursday, September 16, 2010

Reisipäevik nr.6 - Ninarõngas ja Bratislava

Teisipäeva hommikul, 24.august, läksid Morgul ja Max ühe škodaga Kutna Horasse meie asju ära viima. Pidime nimelt tol päeval tagastama rendiautod, seega me ei saanud enam edasi reisida oma tava koormaga. Samal ajal lahkus meie juurest ka Bruce 2, kes läks rongiga Viini. Nii jäigi meie seltskonda vaid Bruce nimega Andy. Jõime päeval ohtralt õlut ning tegime süüa. Õhtuks jõudsid poisid Kutna Horast tagasi ning tagastasid ka autod. Kui nad tagasi tulid, olin ma TiPu ja Brucega teinud vahepeal tiiru Prahas. Kohe meie hotelli läheduses oli mingisugune juuksurisalong, kus reklaami peal oli ka kirjas "piercing". Kõndisime meie sealt sildi alt mööda, kui ma järsku seisma jäin ning ütlesin, et oodake, vaadake seda. Mõtlesin tol hetkel, et miks mitte augustada end üle pika aja.

Lendasingi rahvaga salongi sisse ja ütlesin, et tahan end augustada. Kui tädi küsis:"Kuhu?", mõtlesin veidi, ning vastasin:"Ninna." Naeru kui palju taas. Tädi seletas, et täna ei ole enam võimalik augustada, aga kui ma pikalt seletasin, et ei-ei-ei, täna on mul viimane õhtu Prahas ning ma tõesti seda tahan (mitte, et mul see idee just tol hetkel pähe kargas), siis ta tegi telefonikõne ja ütles, et augustaja tuleb tunni pärast.
Läksime tagasi tagasi hotelli, tegime veel ühe õlle ning läksime Bruce ja Robertiga tagasi tunni pärast, et see pull ära teha. Ja nõnna saingi ma endale Prahas natuke purjakil olekus ninarõnga - elu nagu filmis.
Õhtul oli tarvis meil kõik õlu külmkapist ära juua, sest edasi reisisime me seljakottidega vaid. Õlut oli külmkapp täiesti täis! Laadisime seljakotid jooki täis ning läksime õhtuse Praha linna peale jooma terve kambaga. Esimene suur kirik, mille ees me end maha sättisime, oli tohutult võimas. Kahjuks arvas politsei, et see pole tohutult võimas, kui me laagri otse kiriku ette püsti paneme, seega pidime oma joogid kokku korjama ning lahkuma. Küsimusele politseile, et kus me siis juua tohime, vastas politsei:"Igalpool, aga mitte siin."
Käisime ära ka jõe ääres ning õhtu lõpuks oli meie õllekott tühi. Tagasi meie hotelli ning keerasime mõne tunni pärast ära põhku. Kuna Bruce 2 lahkus, sain ma magada sel ööl ka diivanil.

Kolmapäeva hommikul sõitsime metrooga jänest ning suundusime bussijaama. Avastasime, et sõita Bratislavasse Slovakkiasse on tõsiselt odav. Saigi ostetud piletid kella ühesele bussile, mis suundus esmalt Brno linna ning järgmisena Bratislavasse. Kohe kui bussi läksime, trügisime Morugliga viimasele istmereale, kus ees istusid kaks naisterahvast. Üks neist oli kõrvaklappidega ning vana, seega tema meid ei kottinud. Teine oli meist noorem ja asusime koheselt ka tuvust tegema. Esimene lause talle kõlas nii:"Hello, we're going to annoy you for the rest of the trip." Tsikk polnud üldse pahane, vaid oli lausa rõõmus. Tegi meiega tutvust ning jõi meiega terve bussireis. Ta nimi oli Batja ning ta tuli just Jeruusalemmast, suundus koju Bratislavasse ning sealt mõningate tundide pärast Taisse õppima vms. Igastahes leiutasime me tolle bussisõidu alguses välja joogi nimega "Bruce's Powerdrink", mida me omavahel eesti keeles kutsusime siiski "Bruce vägijoogiks." Jook käis nii, et 2l pepsi pudelist tuli ära juua osa pepsit ning sisse kallata rummi ning Amarettot. Lisaks oli meil kolm liitrit valget veini, mis olid kokku teibitud ning mida ma isukalt bussis lammutasin teistega. Ilmselgelt suutsime mõlemad Morguliga end Bratislavasse jõudes viisakalt traksi tõmmata.

Batja oli isegi nii abivalmis, et orgunnis meile Bratislavasse vastu oma sõbra, kes meid võiks kohalikku rokiklubisse viia. Ootaski meid bussijaamas tema sõber Georg, keda meie kutsusime Georgy-Boy'ks. Kohalik kõrts nimega Randal oli tõsiselt vinge koht. Meenutas kohati nagu vana rokiklubi Tartus. Õlle maksis 1,10 euri, oli super muusika, karvane rahvas, lauajalka jne. Baarmeniga sain ma muidugi kohe jutule ning pärast poolt õhtut tema ajude huiamist, sain talt 20 euroga nokamütsi ära osta. Õhtu oli täiesti raju, tellisime pohhuilt 20 õlut korraga lauda, Morgul sebis kohaliku tsiki Tanja ära, mina sain sõbraks kohaliku skinheadiga, kes olla inglise keele õpetaja seal linnas ning kes pea iga õhtu baaris istub. Lisaks sain ma tuttavaks mingi tüdrukuga, kes minust pea kaks korda suurem oli, aga kes lihtsalt võrratult vinge inimene oli. Nii need õhtutunnid möödusid ning kunagi öösel seiklesime me trolliga lõpppeatusesse, et edasi vantsida metsatuka alla, kuhu laager püsti panna. Ma just väga hästi seda enam ei mäleta, aga me Morguliga jaurasime ja laulsime terve tee Karulaulu ning lõpuks panime me kolm telki püsti täiesti segi peaga umbes meetri kõrguse heina ja muu jama sisse.

Sõit Slovakkiasse, Tagaistmel on pidu täies hoos -kolm pakki veini, Bruce vägijook ja uus tüdruk Batja.

Powernap Brucega ilmselt taaskord mitte kõige õigemas kohas...

Kus me siis juua tohime? Kõikjal!

Tere hommikust, kus perses me nüüd oleme? Ah, et Bratislava?

Sunday, September 12, 2010

Reisipäevik nr.5 - Ulm ja tagasi Tšehhi

Pühapäeva hommik algas nagu iga hommik Summer Breezel - raskelt, ent turgutav "väike pops" gin long drink tegi kõik heaks. Igal hommikul, kui me ärkasime, panime autost täiel võimsusel üürgama Blind Guardiani loo 'You're The Voice', mis oli meile kõigile (ka kõrval telgi inimestele) pähe kulunud. Kes esimesena maast lahti sai, pidi ka teised antud loo abil üles ajama.
Käisin pesemas ja paari tunni pärast otsustasime oma asju kokku hakata pakkima. Kuna rahvas jätab telklasse meeletus koguses rämpsu maha, siis tegime ka pisike tiiru mööda ala, kui enamus olid lahkunud. Leidsin endale täiesti korraliku ja uskumatult puhta isetäituva madratsi, mille koheselt kaasa haarasin. Oli ka mõni telk maha jäetud, kuid nende üles korjamise ja pakkimisega ei viitsinud tegeleda. Lisaks leidsime hunniku ravioole, kolm liitrist veinipakki, mis olid üksteise külge kinni teibitud ning tuunikalakonserve. Mul oli lõpuks olemas lisaks magamiskotile ka madrats. Mingite suvaliste telgivaiadega tegime Bruceda pesapalli. Pallideks olid kõikvõimalikud asjad, mis maas vedelesid. Ma otsustasin virutada kõva litri hambapastatuubile, mille Bruce mulle viskas. Noh, on olnud helgemaid mõtteid ka minu peas. Kui tabasin tuupi, lendas hambapastat igasse suunda, ka minu juustesse ja silma. Nii palju siis värskelt pestud juustest ja minu niigi halvast nägemisest...
Lõpuks sõitsime ka meie telklast minema ning võtsime suuna tagasi Ulmi.

Ulmis otsisime üles maailma kõige kõrgema võlviga kiriku. Täiesti uskumatu, mida inimesed on ikka ehitanud. Lisaks oli võimalus ka 4 euro eest ronida torni tippu, mis oli 166m kõrge. Panin endale Bloodbathi särgi selga, mille peal on verine Jeesus-poiss ning võtsin Bruce ja Maxiga selle tee tippu ette. Et tornitippu saada, pidime algusest lõpuni kõndima mööda kitsast keerdteppi. Kokku oli pea 800 astet ja see andis jalgades väga tunda, kui tippu olime jõudnud. Ma ei karda küll kõrgust või nii, aga vägagi kõhe oli ronides, sest see oli siiski kuradima kitsas torn lihtsalt ja suured avad koguaeg ümber. Ülevalt avanenud vaade oli muidugi seda väärt. Alla tulles olin emakesele maale väga tänulik, et saan taas kahe jalaga turvaliselt maa peal olla.

Võtsime suuna tagasi Tšehhi poole. Vahepeal sai ka meie punane škoda endale nime - ravioolimobiil. Lisaks sain ka mina uue nime osaliseks. Kuna ma tripil kõige rohkem päikest sain, pandi mu nimeks Sunny-Boy. Ööbisime linnas nimega Ćeský Krumlov, kuhu jõudsime kell pool 2 öösel. Leidsime mingisuguse telkimisala, kus olid ka pisiksed majad, mida rentida. Kuna me nõnna öösel jõudsime, panime tuimalt oma telgid püsti ning läksime tuttu.

Esmaspäeva hommikul, 23.august, pärast sööki, kui asjad kokku olime pannud, jõudsid just koha omanikud kohale ning tahtsid meilt siiski raha saada, 2 euri inimene. Kuna eelmine päev olin ma vaikselt esimese pohmelli selle reisi jooksul üle elanud, läksin ma rooli tollel päeval. Päeval käisime tegime kolme tunnise tiiru tolles linnas ja tegelikult oli ka ilus linn, aga ma magasin eriti halvasti tol ööl, seega ma olin väsinud. Mina ja Morgul tegime ka sellise pulli, et pea pühakohas, keset kindlust, käisime purskkaevus ujumas, mina täiesti kaines olekus, ümberringi aasiast pärit turistid. Jõle kurb oli kõrvalt vaadata teisi kuuma päikese käes külma õlle joomas.
Kell 18 alustasime sõitu Praha suunas. Max reserveeris meile telefoni teel apartmenti, kuhu me suuna võtsime. Pea 200km sõitu möödus suht viisakalt, kuigi vahepeal oli arusaamatusi, sest õllejoojad vajasid metsapeatuseid.
Ma ei viitsi küll pikalt kirjutada, aga ma vihkasin Prahas sõitu. Esiteks ma pidin jälgima ees sõitvat meie teist autot ning mul polnud õrna aimugi jalakäijatest, trammidest ega trollidest. Hea, et avariid kuskil ei teinud. Lõpuks leidsime hotelli ja ma parkisin auto ära teadmisega, et ma ei taha enam kunagi sinna rooli istuda.

Meile avanes hotelli jõudes uskumatu vaade - kahe korruseline, kahe toaline, täis luks mööbliga nelja inimese või siis kahe suure isiku korter. Me bronnisime korteri neljale inimesele, seega me pidime neli inimest lisaks sisse smuugeldama. See oli tõeline käkitegi.
Meie terrassiga oli ühenduses veel üks tuba, kus elasid 5 Venezuelast päris tüdrukut. Kui tore see veel oli? Kõik oskasid väga hästi inglise keelt ja nii saime me õhtu otsa nendega jutustada ning arusaamale jõuda, et tolles riigis on ikka olukord väga fucked up.
Kahjuks pidin nad kell pool 7 juba rongi peale minema ja suunduma Viini, seega kell 2 läksid nad tuttu.
Ma olin koheselt nõus magama põrandal oma uhiuuel madratsil. Teised jagasid end kuidagi vooditesse ära.

Kuhu küll kõik telgid said, mis on nendest saanud?

Bruce 2 on Jeesus-Charlie-Hello Kitty-tüüpi Ausy...

Vabandusi ei ole...