Thursday, September 30, 2010

Ihust ja hingest Punane Kurat

Ihust ja hingest Manchester Unitedi toetaja, isegi siis, kui see meeskond näitab jõle kohutavat mängu (viimased mängud Boltoni ja Valencia vastu näiteks). Sestap lasin oma ihu kaunistada enda tätoveerijal pärast mängu Rangersiga (too mäng oli veel õudsam) ning nüüd ilutseb mu kuklal korralik Manchester Unitedi logo. Ilmselt ei teki enam kunagi küsimust, mis klubi ma olen alati toetanud ning toetan ka edaspidi.

Ei, ma ei hakanud nende fänniks, sest Manu võitis hooajal 98/99 treble. Tunnistan ausalt, et tol ajal ei olnud mul võimalustki kuskilt kaudu Premier League mänge näha ja ma pole kindel, kas ma üldse teadsin tol ajal ühtegi Inglismaa jalgpalliklubi. 1998 aasta MM Prantsusmaal oli esimene jalgpalli suurvõistlus, mida jälgisin (olin siis kümnene ning elasin maal pärapõrgus metsa sees). Too MM avastasin ka sellise mängija nagu David Beckham. Vahest oli see ka põhjuseks, miks hakkasin fännama just Manchesteri? Ei tea, ei mäleta, sest olin piisavalt noor. Fakt on aga see, et 1999 hoidsin Premier Leagues pöialt ainult punastele kuraditele ja nüüdseks on tollest ajast möödas juba 11 aastat ning ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks neid ka edaspidi toetama.

Lähipäevadel jõuab mu kätte ka legendaarse Paul Scholesi särk, mille tellisin ning siis saan taas minna punastele kaasa elama ja lootma, et see jube pask mäng, mida nad hetkel näitavad, lõpuks otsa lõppeb.

Monday, September 27, 2010

Reisipäevik nr.10 - Mägedes seiklemine ja lõpuks koju

1.september ja selle asemel, et ilusti kooli minna hommikul kella kaheksaks, põrutasime meie kell 9 Kutna Hora poole ajama, et lõpuks sotti saada, mis sellest bussist siis ikkagi saab (kui üldse saab). Mis eriline üllatus oli, kui meid tervitas töökoja juures bmw-guy, kellega olime tutvunud maantee ääres, kui meie buss otsad andis. Ta oli kõik see aeg Maxiga telefoni teel ühenduses olnud, aga Max ei teadnud, et ta temaga räägib. Noh, selgus, et perse on majas ning meil on tarvis saada muul moel koju, sest bussiga läheb kuu aega vähemalt.

Sain lõpuks endale teised riided selga panna ning tunda hästi natukene end inimese moodi. Läksime linna peale seniks, kuni bmw-guy sõber kohale jõuab ning ütleb täpselt, mis selle bussiga tegema nüüd hakatakse ja kus kohas. Linnas, kae nalja, nägime silti "Rock Bar." Ilma pikema jututa lendasime sisse ja trepist üles kõndides kuulsin Lamb Of God'i lugu Laid To Rest. Tormasime Brucega leti äärde ja meile vaatas leti tagant vastu täielik Shakira koopia. Palusime ühe õlle, et see kamba peale kärmelt ära juua ning siis tagasi autotöökotta minna. Siis aga selgus, et me kõik ei pea sinna minema ning Max ja Bruce läksid ilma meieta, kes me jäime toda baari nautima ning wifit varastama. Selgus, et õlle maksab 10 eeku (baaris 10eeku!!!!). Insta olid asjad selged, et Morgul jääb kaineks ning sõidab rendikaga tolle päeval, mil mina ja Rops ning hiljem ka Bruce end odavast õllest vinges baaris vindiseks joome. Seinal oli ka jukebox masin, mis tahtis ühe loo eest saada 5 kõtsi, ehk siis umbes 3 eeku. Loomulikult panime kohe oma playlisti peale.
Korra õnnestus ka Shakiraga paar sõna vahetada, kui ta uuris minult, et kus kurat ma pärit olen. Samas kui ma üritasin ta enda kohta uurida, jäi vestlus katki, sest ta ei osanud hästi inglise keelt ning ta kolleeg pidi tõlkima. Mõtlesin, et sitta kah, rääkida ta ei oska, aga vähemalt on ilus, las olla...

Lõpuks panime õhtul põhja poole ajama, et minna mägedesse vaatama vanu losse ja varemeid. Kuna aga me nõnna hilja peale jäime, otsustasime telkida mingis tasulises telkimiskohas, kus oli sitaks palju noori kooliõpilasi koos. Tänu sellele, et me öösel sinna jõudsime, ei maksnud me kottigi kellelegi ning panime tuimalt oma telgid püsti ning grillisime vorste n'shit. Öösel tegime väikse tiiru ka alale peale, et ära hirmutada kõik nood noored lapsed. Kuna seal oli päeval (vist) sadanud, siis oli maa vägagi niiske ning madratseid meil kaasas ei olnud. Egas midagi, magasime Morguliga tema telgis palja maa peal, mis oli ikka oiplätt kui niiske. Morgul, va siga, kukkus öösel norskama, mille peale ma panin talle koheselt litaka kirja. Morgul ag arvas selle peale läbi une, et paras aeg oleks siis kõhutuuled ka valla päästa. Insta, kui ta löögi mult sai, käis vali peeretus, mis peale ma naerma hakkasin ja uni oligi hetkeks rikutud.

Hommikul tegime korralikud võileivad endale ning pakkisime kärmelt asjad kokku, et minema saada enne, kui keegi raha tuleb nõudma. Õnnestus 100%! Me pidime kell 15 olema tagasi Prahas, et rendiauto tagastada ning ise siis bussipiletid saada Tartusse. Käisime kahes loss-kindlus-tüüpi varemetes, mis olid enam, kui 500m kõrgusel merepinnast. Superilusad vaated, kohustuslikud isa-poja pildid mingil kaljunukil ning lõpuks tagasi Kutna Horasse, et rendiauto pilgeni asju täis pakkida, mis meil bussis endiselt olid. Kuidas suudab niigi pilgeni täis škoda veel 100 kotti juurde mahutada? Vot ei tea, aga suutis, ning kitsast olemist trotsides kiirustasime tagasi Prahasse, sest me olime sitaks hiljaks jäämas. Teel oli muidugi ummik ja me hakkasime ühte diplomaadi autot jälitama, kes tundus, et teab teist teed läbi linna ning suudab vältida toda ummikut. Vahepeal sõitsimegi ühesuunalistel tänavatel vastassuunas jne, aga kõik laabus ja olime lõpuks linnast väljas ning ummiku seljatanud.
Poole tee peal avastasime Brucega, et see õlu, mida me päev otsa olime tarbinud ning mida auto sõidu ajal ka tarbisime, tahab hirmsast välja tulla. Egas midagi, 30km kannatamist ning lõpuks, kui Praha bussijaama jõudsime, sööstsime välkkiirusel suvalise maja seina äärde ja tühjendasime end. Ei hoolinud ei mööduvatest autodest ega inimestest.

Bussijaamas selgus, et neil on ainult 4 piletit tollele bussile, mis meid Tartusse sellel päeval viiks. Täielik kassiahastus tuli peale, sest nii ei saagi kunagi koju. Otsisime igasuguseid variante, et äkki lennukiga, rongiga? Mitte kui midagi. Kaaluti isegi varianti, et ostaks auto ning sõidaks ise tagasi? Lõpuks aga saabus Morgulile sõnum Poola tsikilt, kellega Morgul tegi tagasiteel Bratislavast Prahasse juttu, et tulgu Morgul talle Poola külla. Meie ostsime neljakesi need viimased bussipiletid ning Morgul ostis endale rongipileti Warsavisse. Bussi oodates otsustasime bussijaama kõrvale laagri püsti panna ning süüa teha. Konkreetselt kaks pliiti püsti, hakkliha pannile praadima, makaronid potti keema ja õlle pudelid lahti. Mainiks ära, et seda kõike tegime kohe Burger Kingi akna all. Turvamees tuli korraks isegi mölisema, aga ta ei suutnud tõsist nägu teha ja seega me ei lasknud end häirida.

Lõpuks bussile ning poolteist päeva kestev bussisõit kahe ümberistumisega Vilniuses ning Riias ootas meid ees. Bussis muidugi ei lastud lippu madalamale, vastupidi. Sisustasime kõik selle aja lihtsalt joomisega. Rops oli ainuke poofter, kes ei joonud ja kämpas niisama, samal ajal, kui karud nalja tegid. Bussijuht tuli meiega koheselt mölisema, et ei tohi juua, aga ütlesin talle, et davaiks, me joome need õlled ära ning siis enam ei joo, ta jäi uskuma.
Too öö bussis, oli üks parimaid üldse, kuigi see tundub veider. Bruce magas pea minu selja peal, mina kuidagi mingis x asendis ja kokku tuli tubli 7 tundi und ära. Ärgates oli kell 8 hommikul ja koheselt keerati uued õlled peale, et tuju ega tervis ei langeks.
Kui me Riias ümber istusime, sattusime Brucega istuma ühe tohutult kena tütarlapse taha. Ma ütlesin Brucele, et ta peab olema Eestist, sest nii ilusad naised on ainult meil. Võtsin julguse kokku ja alustasin vestlust endast nii 3-4 aastat vanema naisterahvaga (ma vähemalt arvan, et ta võis nii palju must vanem olla). "Tervist," sõnasin ebalevalt ning koputasin talle õlale. "I'm sorry?" vastati mulle. Kurat, panin virna, ei olnud tegemist eestlasega. Küsisin siis, et kellega meil tegu, tüdruk vastas, et Venemaalt pärit. Siis otsustasin Brucele näidata, kuidas asjad käivad. "Privet, kak dela?" Tädi vastas selle peale vene keeles, aga siis rahustasin ta maha ja ütlesin, et oot-oot-oot, ma olen siiski Eestist ja ei saa mitte midagi aru, mis sa just rääkisid. Igastahes proovisime teda veenda, et ei läheks Peterburgi, vaid tuleks meiega Tartus maha ning pidutseks ühe õhtu. Kahjuks ta ei olnud nõus, sest ütles, et kohustused kodulinnas kutsuvad. Ta tegeles pagandusega või mingi muu finantsteemaga. Kahjuks unustasin temalt facebooki aadressit küsida, et edaspidi ka suhelda, fail. Aga kui me Tartus bussist maha astusime, jätsime siiski viisakalt hüvasti.

Ja siis see juhtuski. 4.september, kell pool 1, olin tagasi kodulinnas. Kärmelt koju pessu ning linna, et sõpru lõpuks näha ning korralik "tere tulemast koju" ja "head aega Bruce ja Max" pidu maha pidada. Asi lõppes kunagi kell 7 hommikul undergroundis ja täiesti segi olekus. Sellega olid minu peod peetud ning sai taas hakata korralikuks inimeseks tööpostil.

Järgmine tripp saab mul olema koos Merkaga, kui 19.november on tarvis minna Helsingisse Heaven Shall Burni (jap, uuesti!) ja Suicide Silence kontserdile. Peaesinejaks on As I Lay Dying, aga noh - prioriteedid on meil selgelt teised.

Draakonit ei näinud, aga samas vaade polnud ka mingi 2.50.

Isa-poja pilt kõrgustes...

Davai kutid, ritta!

Burger King on lastekas meie köögitoimkonna kõrval. Hakkliha valmib mühinal...

Friday, September 24, 2010

Reisipäevik nr.9 - Jube pohmell ja tagasi Prahas

30.august ja sinine esmaspäev. Nüüd jõudis see kohale, meeletu pohmell. Ei olnud ei joogi-, söögi-, ega eluisu. Seiklesime bussijaama, et piletid tagasi Prahasse saada ning lõpuks tollest patulinnast minema saada. Esimese bussi peale me ei mahtunud, seega pidime ootama kella kolmest bussi. Kõik see aeg meelitasin vedelikku endale sisse, aga tilk tilga haaval. Bussis proovisin ma magada, aga ilmselgelt see ei õnnestunud. Vahepeal helistas õde mulle ja uuris kas ma elus. Ütlesin, et noh - kahjuks küll, sest meeletu pohmell on. Ta aga oli õnnelik selle vastuse üle, sest Bratislavas oli just olnud räme tänavatulistamine. Vist tundsime end päris hästi, et sealt just sellel päeval minema saime. Mingi vanamees läks mustlasperekonda maha laskma ja siis läks püss käest ning tappis ka tänaval inimesi. Morgul aga sai sõidu ajal tuttavaks vahepeal kahe türarlapsega, aga kuna mul nii jube olla oli, ei vaevunud ma ise nendega tutvust tegema, samas tundusid nad toredad metal-tibud.

Prahas otsisime uuesti üles meie lemmikhotelli Czhezk Inn'i ning võtsime tiba pisema ruumi sel korral - üks suur tuba voodi ja diivaniga, meile viiele paras (jah, Bruce 2 jäi meist maha Bratislavasse). Kuna enamustel oli kett täiesti maas sellest hullusest ning kõvad pohmellid kallal, ei teinud me tol õhtul mitte kui midagi kasulikku. Mina ostsin alt baarist kolm pirni siidrit ning kallasin need endale sisse, et natukenegi inimese moodi end tunda. Edasi üritasime A-Rühma vaadata, kuid insta vajus silm kinni ning sellega ka päev lõppes. Ma magasin taaskord maas Maxi madratsil, Robert diivanil ning Morgul, Bruce ja Max voodis koos.

Teisipäev, 31.august. Ma polnud silmatäitki öösel und saanud, sest maas oli magada eriti külm ning Robert norskas nagu metslane. Öösel ärkasid Morgul ja Bruce ehmatusega üles, sest Robert tegi mingeid üüber koledaid häälitsusi. Morgul kobas käega voodi kõrvalt, et leida mingi raske ese, millega Ropsi visata. Bruce istus samal ajal istukil voodis ja vahtis imestunud näoga, et mis toimub, kus põleb? Morgul viskas elegantselt särgi ropsile pikku pead, mis mähkis end ilusti ümber poisi näo - norskamine lõppes.

Hommikul läksid kutid rendiautot otsima (mina jäin hotelli, et lõpuks magada ka veidi), et tagasi Kutna Horasse põrutada, kus meie buss endiselt hingetult lebas. Vennad olid aga piisavalt osavad, et jõuda kohale siis, kui parandus juba kinni oli. Egas midagi, nad vahetasid omale soojemad riided selga ning sõitsid tagasi Prahasse hotelli, kus ma magasin samal ajal. Loomulikult minule teisi riideid bussist ei toodud - thanks a lot guys.
Kuna tegu oli meie viimase õhtuga Prahas, otsustasime kindlalt minna õue, et mõnes kohalikus metal baaris jaurata. Enne sõime veel ühes hiinakas kõhud täis. Proovisin esimest korda elus pardiliha riisiga, mis oli tõsiselt hea maitseelamus (sorry pardipere). Mina, Max, Bruce ja Morgul põrutasime pärast söömist viimase metrooga enne südaööd kuhugi äärelinna, et üks baar üle kaeda. Vot kus lops - kohale jõudes oli baar juba kinni, samas mingid inimesed veel sees jõid. Küsisime ka, et egas me äkki ei võiks sisse tulla paarile õllele? Lahkesti võeti meid vastu, visati õlled ette ja kästi vabalt tunda. Baar nägi tõsiselt underground punker välja. Nagu vanad korterid oleks kokku ehitatud. Sees käis jõhker metal ning kliendid olid kõik vanemad hevikad. Üks nägi välja nagu Marko Atso, ilma naljata.

Pärast paari õlleringi, sõitsime öötrammiga tagasi hotelli, et hommikul kell 8 juba ärgata ning Kutna Horasse põrutada. Ma üritasin taaskord põrandal magada, aga noh - ilmselgelt sellest midagi välja ei tulnud.

Pärast baari sulgemist, on ikkagi tore seal kärakat panna...

Vasakult: Vale Marko Atso, mina, Bruce, Morgul ja Õige Baarmen...

Tuesday, September 21, 2010

Reisipäevik nr.8 - Viimased päevad Bratislavas ning "What kind of people do shit like this?"

Laupäeva hommik, 28.august. Ärgates Morguli kõrvalt ühes kitsas voodis, pidime mõlemad naeru kätte ära surema. Mida kuradit? Antud hetkel me veel kaineks polnud loomulikult saanud. Kuna suu kuivas nagu puuämber, oli tarvis miskit vedelikku. Esimene pudel, mille haarasime, oli punane vein. See oli ilmselge märk sellest, et päev saab väga lõbus olema. Pakkisime oma jama kokku ja logisime toast välja kell 11. Siis natukene aru pidades, taipasime, et see oli ikkagi kõige odavam hostel, kus viibida. Nagu naksti ots ümber, check in laua juurde ja tsikile sama juttu uuesti puhuma. Neli inimest regas end sisse, ülejäänud läksid niisama tuppa. Kui ma hiljem selle tsikiga rääkisin ja ta mult küsis, et mis nime all ma seal toas olen, siis ütlesin, et ma polegi sisse regatud. Tüdruk vaatas mulle otsa küsivalt ning hakkas naerma. Ilmselt ei ole ta väga palju sellise koerusega kokku puutunud. Midagi tal selle vastu (vist) ei olnud ja mingit jama ei tekkinud.

Viskasime oma kraami tagasi tuppa ning läksime saatsime TiPu ja Jussikese bussijaama. Neil oli kibekiire tagasi koju saada, et 1.septembril nagu viisakas koolijüts kunagi, lilled näpus haridust minna omandama. Pärast nende lahkumist põrutasime otsejoones poodi.
Summer Breeze'lt lahkudes, leidsime festivali alalt lisaks muule kraamile ka kaks purki tuunikalakonservi. Vein, mida hommikul võtsime, pani koheselt mõistuse tööle. Poes läks meil Morguliga tugev pool tundi, sest otsustasime tuunikalasalatit teha. Lisaks salati materjalile ostsime õlut loomalikult, tic-taci, kinderi shokolaadi ja kaks lõhnakuuske, mis me endale musta pardi teibiga rinnale kleepisime, särgi alla. Oh seda meeletut aroomi, mis meid kõikjal Morguliga saatis. Inimesed tundsid pidevalt huvi, mis jama see on, et mingi magus lõhn meid ümbritseb.
Kui naljakas oli majoneesi ja hapukoore valimine poes. Ilmselgelt me ei saanud siltidest kottigi aru ja seega otsustasime korgi maha vaikselt keerata ning maitsta, et mis koerusega meil tegu. Mina avatasin mingi hetk, et ei kurat - seda majoneesi sarnast pläusti meil siiski vaja ei ole ning salamisi asetasime purgi tagasi riiulisse.

Sellel ilusal laupäeva päeval me muidugi salati tegemiseni ei jõudnud, kogu materjal jäi hostelisse meie tuppa. Seadsime sammud ufo-silla alla, et Georgy-Boyga seal kohtuda ning siis minna Devonisse, kus toimus miski mütofesti sarnane asi. Esmakordselt ja ka viimast korda reisi jooksul, ostsime me endale piletid, sest bussisõit oli pikemat sorti. Mägede vahel oli vana kindlus-tüüpi loss vms ja sinna me suundusimegi. Bussi astusid meiega koos kaks kohalikku tütarlast, kellega me üritasime ka vestlust alustada, aga nende inglise keel oli täiesti miinuses. Käte ja jalgadega seletasime ära:"kui kohale jõuame sinna kindlusesse, siis hullake meiega koos ringi." Tšikid aga pidi vahepeal kohale jõudes oma sõpradega kokku saama. Leppisime kokku kellaaja ning koha, kus kohtuda. Meie Morguli ja Brucega näitasime oma ronimisoskust müüride peal ning turnisime loomulikult seal, kus keelatud. Saime mõned eepilised pildid tehtud ning kaeda, kuidas kiviviske kaugusel laiub juba Austria. Siis sai keegi korraldajatädi pahaseks ja kamandas meid alla.

Alla tulles istusime murule maha ning vaatasime mütofesti raames toimuvaid mänge pealt. Otsustasime ka, et tuleks teha üks korralik annus Bruce Vägijooki, sest me ju olime joonud kõigest päev otsa. Kui me ringi kõndisime, küsis minult üks mööduv tüdruk:"Everything's alright?" Ma ei jaganud matsu ära, miks ta seda küsis ning ütlesin:"yeah, i'm good." Ilmselt sellepärast, et ma kõnnin pisut mossis või vihase näoga. Igastahes - too sama tegelane oli mingil hetkel juba meie seltskonna juures oma rahvaga ning uuris, mis olendid me sellised oleme. Tüdruk oli Bratislavast pärit, aga elas juba kolmandat aastat Londonis, seega tal oli puhas inglise-inglise keel suus. Ta nimi oli Terky (või jumal seda teab, kuidas seda kirjutama peaks, igastahes mitte nagu kalkun) ja ta pakkus välja, et ta teeb meile Bratislava peal korraliku tiiru ning näitab veel paari lahedat rokibaari. Lasime eelmised tüdrukud üle, kellega pidime kokku saama ning panime leekima linna suunas. Linnas jutustas Terky meile mõningad legendid ning me suundusime baari, mille nimi võis olla a la Rukilill (kes seda enam mäletab). Hunnikute viisi 1 euroseid õlusid ning ka lauajalkat.
Ühel hetkel ütles Rops mulle, et kutt, miks sa üldse temast välja ei tee, ta on sinust sisse võetud. Mul oli meeletult ükskõik sellest, sest meil oli Morguli ja Brucega liialt lõbus ja nalja sai absoluutselt igal sammul.

Edasi liikusime karmimasse baari, mille nimi vist oli Alligaator, aga ma panin koheselt nimeks Krokodill, et asjad lihtsamad oleksid. Krokodill oli rahvast täiesti täis ja õlu oli seal kallim, kui teistes kohtades (täpselt hinda samas ei mäleta). Käis raju muusika ja me lendasime Morguli ja Brucega üks hetk lihtsalt tuimalt keset saali moshima. Paari loo pärast lendasid meil särgid ka seljast ära ning see oli murdehetk. Hetke pärast ümbritsesid meid kohalikud mimmud, kes samuti liitusid tantsu ja headbangiga. Kui ma õigesti mäletan, siis ühegagi neist tsikkidest me juttu siiski ei teinud. See oli lihtsalt hullumeelne pidu, me ei suvatsenudki enam särke selga panna ning lasime nii veel pikalt ja pikalt. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid vanamehed siis ka meie sekka tulid ja üritasid sulanduda, aga kuidas sa teed windmilli, kui juukseid pole?
Lõpuks, kui lahkusime, sest arvasime, et nüüd oleks tagumine aeg hostelisse suunduda, hakkas Terky mulle rääkima otse, mis tema asjast ja minust arvab. Ma ütlesin talle, et vabandust, aga ma ei saa, sest ma ootan kokkusaamist kellegi teisega Eestis. See võttis tüdruku sõnatuks ning ütles, et sellist meest ei kohta just tihti, kes nii mõtleb ning end tagasi hoiab. Terky lahkus hosteli ees meie juurest, sest Morgul tegi talle rassistlikku nalja, mis tema arvates pole üldse naljakas. Ilmselt see elu Inglismaal on oma jälje jätnud. Veider, et keegi tema kontakti ei võtnud facebookis, sest minu meelest Morgul lisas küll absoluutselt iga inimese oma sõbraks, kellega me vähegi kohtusime. Tuppa jõudes lükkasime 4 voodit kokku ning keerasime unne. Tuli tõdeda, et see oli kõige hullem peoõhtu üldse!

Pühapäev, 29.august. Päev algas dilemmaga. Kas lähme tagasi Prahasse või ootame Bratislavas Bruce 2 ära ning näitame tüübile tiba linna. Ei mõelnud pikalt ning otsustasime, et checkime end outi hostelist ning lähm Brucele kella üheks rongijaama vastu. Korjasime taas kogu oma jama toast ära kell 11 ning panime asjad kööki. Oli aeg Morguliga näidata meie suurepäraseid kokaoskuseid. Võtsime kogu oma salatimaterjali ning keerasime kokku suurepärase tuunikalasalati. Max muidugi tark mees, arvas, et sellest jääb väheks ning tegi meile ka pastat hakklihaga. Ilmselgelt oli kogu see söök meile viiele liiast ning pakkisime veidi salatit ka endaga kaasa. Taldrikutäie viisime ka alla check in tüdrukule, kes meiega terve see aeg eriti kannatlik ja lõbus oli olnud.

Enne rongijaama minekut, käisime poest läbi ning haarasime õlled, sest pohmell hakkas vaikselt uksele koputama. Siis saabuski Bruce 2 ning suundusime tagasi meie hostelisse, sest ta veenis meid jääma veel üheks ööks. Teel olles oli minul ja Brucedel hädasti tarvis pikali visata eskalaatori peale, mis meid üles vedas tunnelist. Lebasime kolmekesi üksteise peal ning kui eskalaator lõppes, avastasime järsku, et see kisub meid sinna ääre vahele. Bruce 2 karjus:"Omg, i think i'm gonna die right here. Max take a picture before that, nooooo..." Selle lükkega oli ametlikult päeva shõu alanud.
Receptioni tüdruk ainult naeris, kui kuulis taaskord sama juttu, et me jääme ikka üheks ööks veel. Viskasime asjad ära tagasi tuppa ning minutiga olid meie neli voodit taas kokku lükatud üheks suureks voodiks (vaene koristaja, kes oli ilmselt mõni tund tagasi neid voodeid sikutanud lahti üksteisest).
Suundusin Morguli ja Bruce kahega poodi, et võtta kerge snäkk ning mõni õlu. Tulime tagasi hostelisse krõpsudega ja pooleteise kasti õllega. Receptioni tüdruk hoidis peast kinni ning naeris:"mis kuradi kutid need on?"

Kui olime õlled lahendanud, suundusime linna baaridesse, et Bruce 2 saaks aimu, mida me seal korraldanud need õhtud oleme. Randalis sel korral pikalt ei peatunud, sest sööki nad pühapäeval ei pakkunud. Einestasime miskis pizzerias, kus meie Morguliga teistest erineda tahtsime ning lasagne tellisime - superhea!
Edasi liikusime tollesse rukilille baari. Teised jäid sisse jooma, meie Morguliga läksime nö sisehoovi, sest meil oli materjali, et valmistada suur pudel Bruce Vägijooki taaskord. Vahepeal käisin ja ostsin mina baarist plasttopsiga õlle, et oleks mõnusam Vägijooki tarbida. Lõpuks tulid ka ülejäänud õue jooma. Vahepeal olid meie sekka sattunud mingid võõrad tibud oma kuttidega ja tüdrukud kõik vihkasid oma kutte - noh, väga noored teised veel. Mina aga suutsin kohtuda kolme prantslasest skinheadiga. Rääkisime juttu maast ja ilmast ning lisasin muidugi neile otse näkku, et teie kodumaa on ikka jumalast perses omadega. Pool Aafrikat on sinna kolinud. Kuttidel polnud midagi muud teha, kui nõustuda, sest nii see tegelikult ka on. Terve see õhtu saatis meid üks meeletu huumor. Kodutu kutt sekkus meie seltskonda. Bruce sai temaga väga heaks sõbraks. Võtsime pidevalt üksteiselt pükse maha ja mingi hetk olin ma üldse pea alaspidi kahe Bruce vahel ning sain teada, mis tunne on olla Austraaliast.

Max ja Bruce 2 ning Rops lahkusid mingi hetk tagasi hostelisse ning alles jäime mina, Morgul ja Bruce 1. Kell 2 või 3 avastasime ka meie lõpuks, et peaks tagasi tuppa naasema, et vähegi magada saaks enne hommikust äratust. Tuppa jõudes norskas Robert nagu metslane, Max aga magas paljalt keset voodit. Keegi meist kolmest ei tahtnud magada Maxi kõrval, seega me hüppasime insta kolmekesi seina äärde üksteise peale. Lõpuks vajus Bruce tema kõrvale.

Ei ole vist raske aimata, et käes on hommik...

Titanicu taustal kolme õllega - vähemaga ei lepi...

Isa-poja pilt Austria taustal. Ei, me pole sugugi kained...

Päikesejumal Apollon. Sinna ei tohtinud siiski ronida, aga noh...

Kutid, mis toimub?

Ah, et selline tunne on olla Austraalias?

Bruce, kus su püksid on?

Saturday, September 18, 2010

Reisipäevik nr.7 - öö pargis ja hostel Bratislavas

26.august.
Neljapäeva hommikul ärgates oli nalja kui palju. Me ei suutnud ära imestada, mis kuradi võpsikus linna ääres, televisioonitorni all, me ööbisime. Saime kõned peale Georgy-Boy'le, kellega siis linnas kokku saime. Plaan oli, et nad meile Tanjaga veidi linna näitaksid ning samal ajal muidugi konkreetselt jälle alkoholiga end konditsiooni viia. Ilm oli taas super ning me läksime kohaliku presidendi palee ette. Seal oli eriti veetlev purskkaev, kuhu otse loomulikult oli mul Morguliga vaja sisse ronida. Eepiline oli muidugi, et presidendi palee ees on valvurid ja neil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt pealt seda nalja vaadata. Pärast värskendavat müramist purskkaevus, läksime vanalinna kaema ning jõe ääres asetseva lossi juurde. Lossi servast avanes uskumatu vaade. Vähe sellest, et kogu Bratislava kätte paistis, nägime ka Austriat ning sealseid tuulegeneraatoreid, mida oli tohhuijaa.

Järgmiseks istusime lossi kõrvale parki maha ning tegime uue portsu Bruce vägijooki. Eelnevalt käisime poes ning lisaks hunnikule õlledele, ostsime ka taas vajalikud materjalid Bruce vägijoogi jaoks (teadsime, et õhtul läheb uut laari vaja). Siis suutsime me mingilt ehitusmehelt seal samas lossi kõrvalt veevooliku ärandada ning ennast Bruce ja Morguliga täiesti märjaks taas pritsida. Pärast joomist tolles pargis, läksime oma matkaasjadega tagasi Randalisse. Taaskord eepiline õhtu ja sel korral juba rahvas natuke teadis meid. Tegime endale poistega natsipatsid pähe, ehk siis kaks ponisaba mõlemale küljele kõrgele üles. Sel korral oli meil ka oma plaat kaasas, mille saatel kõvasti tantsu sai vihutud. Vahepeal käisime Morguliga vaatamas kohalikku parki, et kas sinna oleks võimalik ööbima minna - tundus igati mõistlik koht.

Tagasi baari ja proovisime Morguliga kahte lesbit nö ära rääkida, et mis te jamate - võite ka poistega aegajalt hullata. Noh, ei õnnestunud. Lõpuks öösel täiesti segi olekus sinna parki tagasi, mida Morguliga vaatamas käisime, kellaaegadest muidugi pole õrna aimugi. Ei tea, kuidas me telgid püsti suutsime panna, aga mingi hetk magasime juba õndsat und oma katusealustes. Park nägi välja täiesti tavaline sõidutee ääres olev haljasala põõsaste ja juttudega.

Reede hommik oli totaalne üllatus, sest kell 6 hakkas kohalik politsei tšehhi keeles meiega jutustama, kui me telkides magasime. Keegi ei saanud kottigi aru, aga üsna pea mõistsime, et nad ei tolereeri meie magamist keset linna mingis pargis. Lubasime oma laagri kokku pakkida ning ära minna õigele kämpingu alale linnast väljas. Muidugi me läksime - sõitsime trolliga vaid paar peatust edasi täpselt samasugusse parki ja magasime lihtsalt edasi ilma telkideta muru peal oma magamiskottides. Tol hetkel tundus mulle küll, et enam õigemaks matkamiseks ei saagi minna.
Päeval üles ärgates nägin ma kahte noort neidu, kes meist eemalt mööda kõndisid. Hõikasin neile, et oodaku, räägime paar sõna juttu. Tuli välja, et tüdrukud tiba alaealised ning siirduvad kohalikule reggea festivalile, mis Bratislava äärelinnas toimus.
Mõtlesime rahvaga, et läheks paadiga Viini Austraiasse. Tundus igati hea mõte, aga kui suundusime jäe äärsesse piletiputka-tüüpi majakesse, selgus, et sellel päeval ei ole ühtegi vaba kohta enam paatidele, kass.
Siis läks ilm ka perse, hakkas vihma sadama ning temperatuur langes. Pidime otsima endale mingi elamispinna. Leidsime ühe suvalise odava hosteli kesklinnas, kuhu ka maandusime. Nelja inimese tuba seitsmele inimesele, mis meile täiesti sobis. Receptioni tüdruk oli koheselt meie uus lemmik inimene Bratislavas, sest ta oli ütlemata kena ning vägagi tolereeriv meie 24/7 peomeeleolu suhtes . Ütlesin talle, et me lähme täna poistega välja hullama ning tuleme tagasi ilmselt öösel väga lõbusas olekus. Tšikk palus selle peale, et me prooviks vaikselt tulla. Me naersin ja ütlesin, et see saab ilmatu raske olema, aga me proovime.

Läksime õhtul uuesti Georgy-Boy ja Tanjaga Randalisse, kus esines Nirvana tribuut bänd Nirvana's. Kohale jõudes avanes hea vaatepilt - elektrit pole. Rahvas istus väliterrassil oma alkoholiga ning ootas, millal uksed lahti tehakse. Lõpuks ka tehti, lendasime sisse, aga kuna meil kõigil Nirvanast suht suva, siis päris lava juurde me ei läinud ja piletiraha ei maksnud. Ootasime õues õlle juues, kuniks kontsert läbi saab ning siis suundusime baari sisse.
Tol õhtul olime juba seal tõelised superstaarid. Mulle ja Morgulile käristati jooke välja, isegi too baarmen, kellelt ma mütsi ära ostsin, tegi mulle kaks ringi mingit veidrat napsu välja. Ühesõnaga sai taaskord väga segi tõmmatud ning öösel taksodega hostelisse sõidetud. Too oli omaette seiklus taas. Läksime kahe taksoga ning esimese takso rahvas maksis 12 euri juhile, meie aga oma taksos seletasime, et ära järgne sellele teksole vaid pööra siit ära, me teame küll ning meie arve oli 4 euri. Vist ei olnud teised tüübid tiba pahased selle uudise peale.
Hostelis sai veel lollusi tehtud ning TiPut metsikult kiusatud, aga lõpuks maandusime kuidagi tuttu ära, mina ja Morgul ühes voodis (miks, seda ei tea me kumbki öelda).

Ühtlasi oli selline viis ka minu ainuke võimalus oma riideid pesta. Vabandused, härra President!

Taamal on Austria ja õlut jagub!

Ehitusmees jooksis minema hirmust...

Isa-poja pilt natsipatsidega Randalis, kohustuslik duckface...

Veetlev park, kus ööbida...

Thursday, September 16, 2010

Reisipäevik nr.6 - Ninarõngas ja Bratislava

Teisipäeva hommikul, 24.august, läksid Morgul ja Max ühe škodaga Kutna Horasse meie asju ära viima. Pidime nimelt tol päeval tagastama rendiautod, seega me ei saanud enam edasi reisida oma tava koormaga. Samal ajal lahkus meie juurest ka Bruce 2, kes läks rongiga Viini. Nii jäigi meie seltskonda vaid Bruce nimega Andy. Jõime päeval ohtralt õlut ning tegime süüa. Õhtuks jõudsid poisid Kutna Horast tagasi ning tagastasid ka autod. Kui nad tagasi tulid, olin ma TiPu ja Brucega teinud vahepeal tiiru Prahas. Kohe meie hotelli läheduses oli mingisugune juuksurisalong, kus reklaami peal oli ka kirjas "piercing". Kõndisime meie sealt sildi alt mööda, kui ma järsku seisma jäin ning ütlesin, et oodake, vaadake seda. Mõtlesin tol hetkel, et miks mitte augustada end üle pika aja.

Lendasingi rahvaga salongi sisse ja ütlesin, et tahan end augustada. Kui tädi küsis:"Kuhu?", mõtlesin veidi, ning vastasin:"Ninna." Naeru kui palju taas. Tädi seletas, et täna ei ole enam võimalik augustada, aga kui ma pikalt seletasin, et ei-ei-ei, täna on mul viimane õhtu Prahas ning ma tõesti seda tahan (mitte, et mul see idee just tol hetkel pähe kargas), siis ta tegi telefonikõne ja ütles, et augustaja tuleb tunni pärast.
Läksime tagasi tagasi hotelli, tegime veel ühe õlle ning läksime Bruce ja Robertiga tagasi tunni pärast, et see pull ära teha. Ja nõnna saingi ma endale Prahas natuke purjakil olekus ninarõnga - elu nagu filmis.
Õhtul oli tarvis meil kõik õlu külmkapist ära juua, sest edasi reisisime me seljakottidega vaid. Õlut oli külmkapp täiesti täis! Laadisime seljakotid jooki täis ning läksime õhtuse Praha linna peale jooma terve kambaga. Esimene suur kirik, mille ees me end maha sättisime, oli tohutult võimas. Kahjuks arvas politsei, et see pole tohutult võimas, kui me laagri otse kiriku ette püsti paneme, seega pidime oma joogid kokku korjama ning lahkuma. Küsimusele politseile, et kus me siis juua tohime, vastas politsei:"Igalpool, aga mitte siin."
Käisime ära ka jõe ääres ning õhtu lõpuks oli meie õllekott tühi. Tagasi meie hotelli ning keerasime mõne tunni pärast ära põhku. Kuna Bruce 2 lahkus, sain ma magada sel ööl ka diivanil.

Kolmapäeva hommikul sõitsime metrooga jänest ning suundusime bussijaama. Avastasime, et sõita Bratislavasse Slovakkiasse on tõsiselt odav. Saigi ostetud piletid kella ühesele bussile, mis suundus esmalt Brno linna ning järgmisena Bratislavasse. Kohe kui bussi läksime, trügisime Morugliga viimasele istmereale, kus ees istusid kaks naisterahvast. Üks neist oli kõrvaklappidega ning vana, seega tema meid ei kottinud. Teine oli meist noorem ja asusime koheselt ka tuvust tegema. Esimene lause talle kõlas nii:"Hello, we're going to annoy you for the rest of the trip." Tsikk polnud üldse pahane, vaid oli lausa rõõmus. Tegi meiega tutvust ning jõi meiega terve bussireis. Ta nimi oli Batja ning ta tuli just Jeruusalemmast, suundus koju Bratislavasse ning sealt mõningate tundide pärast Taisse õppima vms. Igastahes leiutasime me tolle bussisõidu alguses välja joogi nimega "Bruce's Powerdrink", mida me omavahel eesti keeles kutsusime siiski "Bruce vägijoogiks." Jook käis nii, et 2l pepsi pudelist tuli ära juua osa pepsit ning sisse kallata rummi ning Amarettot. Lisaks oli meil kolm liitrit valget veini, mis olid kokku teibitud ning mida ma isukalt bussis lammutasin teistega. Ilmselgelt suutsime mõlemad Morguliga end Bratislavasse jõudes viisakalt traksi tõmmata.

Batja oli isegi nii abivalmis, et orgunnis meile Bratislavasse vastu oma sõbra, kes meid võiks kohalikku rokiklubisse viia. Ootaski meid bussijaamas tema sõber Georg, keda meie kutsusime Georgy-Boy'ks. Kohalik kõrts nimega Randal oli tõsiselt vinge koht. Meenutas kohati nagu vana rokiklubi Tartus. Õlle maksis 1,10 euri, oli super muusika, karvane rahvas, lauajalka jne. Baarmeniga sain ma muidugi kohe jutule ning pärast poolt õhtut tema ajude huiamist, sain talt 20 euroga nokamütsi ära osta. Õhtu oli täiesti raju, tellisime pohhuilt 20 õlut korraga lauda, Morgul sebis kohaliku tsiki Tanja ära, mina sain sõbraks kohaliku skinheadiga, kes olla inglise keele õpetaja seal linnas ning kes pea iga õhtu baaris istub. Lisaks sain ma tuttavaks mingi tüdrukuga, kes minust pea kaks korda suurem oli, aga kes lihtsalt võrratult vinge inimene oli. Nii need õhtutunnid möödusid ning kunagi öösel seiklesime me trolliga lõpppeatusesse, et edasi vantsida metsatuka alla, kuhu laager püsti panna. Ma just väga hästi seda enam ei mäleta, aga me Morguliga jaurasime ja laulsime terve tee Karulaulu ning lõpuks panime me kolm telki püsti täiesti segi peaga umbes meetri kõrguse heina ja muu jama sisse.

Sõit Slovakkiasse, Tagaistmel on pidu täies hoos -kolm pakki veini, Bruce vägijook ja uus tüdruk Batja.

Powernap Brucega ilmselt taaskord mitte kõige õigemas kohas...

Kus me siis juua tohime? Kõikjal!

Tere hommikust, kus perses me nüüd oleme? Ah, et Bratislava?

Sunday, September 12, 2010

Reisipäevik nr.5 - Ulm ja tagasi Tšehhi

Pühapäeva hommik algas nagu iga hommik Summer Breezel - raskelt, ent turgutav "väike pops" gin long drink tegi kõik heaks. Igal hommikul, kui me ärkasime, panime autost täiel võimsusel üürgama Blind Guardiani loo 'You're The Voice', mis oli meile kõigile (ka kõrval telgi inimestele) pähe kulunud. Kes esimesena maast lahti sai, pidi ka teised antud loo abil üles ajama.
Käisin pesemas ja paari tunni pärast otsustasime oma asju kokku hakata pakkima. Kuna rahvas jätab telklasse meeletus koguses rämpsu maha, siis tegime ka pisike tiiru mööda ala, kui enamus olid lahkunud. Leidsin endale täiesti korraliku ja uskumatult puhta isetäituva madratsi, mille koheselt kaasa haarasin. Oli ka mõni telk maha jäetud, kuid nende üles korjamise ja pakkimisega ei viitsinud tegeleda. Lisaks leidsime hunniku ravioole, kolm liitrist veinipakki, mis olid üksteise külge kinni teibitud ning tuunikalakonserve. Mul oli lõpuks olemas lisaks magamiskotile ka madrats. Mingite suvaliste telgivaiadega tegime Bruceda pesapalli. Pallideks olid kõikvõimalikud asjad, mis maas vedelesid. Ma otsustasin virutada kõva litri hambapastatuubile, mille Bruce mulle viskas. Noh, on olnud helgemaid mõtteid ka minu peas. Kui tabasin tuupi, lendas hambapastat igasse suunda, ka minu juustesse ja silma. Nii palju siis värskelt pestud juustest ja minu niigi halvast nägemisest...
Lõpuks sõitsime ka meie telklast minema ning võtsime suuna tagasi Ulmi.

Ulmis otsisime üles maailma kõige kõrgema võlviga kiriku. Täiesti uskumatu, mida inimesed on ikka ehitanud. Lisaks oli võimalus ka 4 euro eest ronida torni tippu, mis oli 166m kõrge. Panin endale Bloodbathi särgi selga, mille peal on verine Jeesus-poiss ning võtsin Bruce ja Maxiga selle tee tippu ette. Et tornitippu saada, pidime algusest lõpuni kõndima mööda kitsast keerdteppi. Kokku oli pea 800 astet ja see andis jalgades väga tunda, kui tippu olime jõudnud. Ma ei karda küll kõrgust või nii, aga vägagi kõhe oli ronides, sest see oli siiski kuradima kitsas torn lihtsalt ja suured avad koguaeg ümber. Ülevalt avanenud vaade oli muidugi seda väärt. Alla tulles olin emakesele maale väga tänulik, et saan taas kahe jalaga turvaliselt maa peal olla.

Võtsime suuna tagasi Tšehhi poole. Vahepeal sai ka meie punane škoda endale nime - ravioolimobiil. Lisaks sain ka mina uue nime osaliseks. Kuna ma tripil kõige rohkem päikest sain, pandi mu nimeks Sunny-Boy. Ööbisime linnas nimega Ćeský Krumlov, kuhu jõudsime kell pool 2 öösel. Leidsime mingisuguse telkimisala, kus olid ka pisiksed majad, mida rentida. Kuna me nõnna öösel jõudsime, panime tuimalt oma telgid püsti ning läksime tuttu.

Esmaspäeva hommikul, 23.august, pärast sööki, kui asjad kokku olime pannud, jõudsid just koha omanikud kohale ning tahtsid meilt siiski raha saada, 2 euri inimene. Kuna eelmine päev olin ma vaikselt esimese pohmelli selle reisi jooksul üle elanud, läksin ma rooli tollel päeval. Päeval käisime tegime kolme tunnise tiiru tolles linnas ja tegelikult oli ka ilus linn, aga ma magasin eriti halvasti tol ööl, seega ma olin väsinud. Mina ja Morgul tegime ka sellise pulli, et pea pühakohas, keset kindlust, käisime purskkaevus ujumas, mina täiesti kaines olekus, ümberringi aasiast pärit turistid. Jõle kurb oli kõrvalt vaadata teisi kuuma päikese käes külma õlle joomas.
Kell 18 alustasime sõitu Praha suunas. Max reserveeris meile telefoni teel apartmenti, kuhu me suuna võtsime. Pea 200km sõitu möödus suht viisakalt, kuigi vahepeal oli arusaamatusi, sest õllejoojad vajasid metsapeatuseid.
Ma ei viitsi küll pikalt kirjutada, aga ma vihkasin Prahas sõitu. Esiteks ma pidin jälgima ees sõitvat meie teist autot ning mul polnud õrna aimugi jalakäijatest, trammidest ega trollidest. Hea, et avariid kuskil ei teinud. Lõpuks leidsime hotelli ja ma parkisin auto ära teadmisega, et ma ei taha enam kunagi sinna rooli istuda.

Meile avanes hotelli jõudes uskumatu vaade - kahe korruseline, kahe toaline, täis luks mööbliga nelja inimese või siis kahe suure isiku korter. Me bronnisime korteri neljale inimesele, seega me pidime neli inimest lisaks sisse smuugeldama. See oli tõeline käkitegi.
Meie terrassiga oli ühenduses veel üks tuba, kus elasid 5 Venezuelast päris tüdrukut. Kui tore see veel oli? Kõik oskasid väga hästi inglise keelt ja nii saime me õhtu otsa nendega jutustada ning arusaamale jõuda, et tolles riigis on ikka olukord väga fucked up.
Kahjuks pidin nad kell pool 7 juba rongi peale minema ja suunduma Viini, seega kell 2 läksid nad tuttu.
Ma olin koheselt nõus magama põrandal oma uhiuuel madratsil. Teised jagasid end kuidagi vooditesse ära.

Kuhu küll kõik telgid said, mis on nendest saanud?

Bruce 2 on Jeesus-Charlie-Hello Kitty-tüüpi Ausy...

Vabandusi ei ole...

Saturday, September 11, 2010

Reisipäevik nr.4 - TBDM ja HSB (elu nagu muinasjutus)

20.august ja reede hommik, kõige tähtsam päev sellel aastal.
Mu jalad olid kanged sellest kronksus hoidmisest autos magamise ajal ning räme tudin oli ka sees. Kärmelt lonks minttut, gini ja malibut - asi läks jälle korda. Tol ilusal päeval esineseid mu kaks lemmikut, The Black Dahlia Murder ja Heaven Shall Burn. Enne Black Dahliat läksin nö sisseoste tegama, et osta oma kaastöötajale pusa ning endale mingit manti samuti. Sain Suicide Silence püksid, särgi ja rihma endale ning nende pusa Merkale. Kuna Black Dahlia esines festivalil, said nende merchi müüa ainult offical merch stand, aga nemad ei teadnud tollest bändist sittagi ning seega jäin ma nende särkidest ilma, tuli kass peale. Samas õnneks sain ma Heaven Shall Burni "Endzeit" pusa.
The Black Dahlia Murder pidi esinema kell 15.15, seega ma läksin lava ette kohale 14.00, et saada esiritta. Pidin taluma selle aja jooksul kahte täiesti haiget kohalikku saksa rock-polka-pask-tüüpi-bändi, aga see oli kõik seda väärt. Ma sain The Black Dahlia Murderi ajaks esimesesse ritta ja täpselt (ja ma mõtlen täpselt) lava keskele. Hoidsin võre torudest kinni, nagu oma elust ning ei kavatsenudki sealt lahkuda (tänutäheks korralik vill mu pöidla küljel). Kohe live alguses tulid lood Black valor, Statutory Ape, Nocturnal ning Everything Went Black (mis oli ka nende avalugu). Moshisin ja laulsin nagu segane. Tehti ka hunnik pilte minust ning ilmselt olin nii mõnigi kord suurel ekraanil. Live lõppedes, kui Trevor ütles, et kaks lugu veel ja just oli Miasma ära kõlanud, karjusin ma täiest kõrist: "Deathmask Divine," mille peale Trevor vastas mulle lavalt:"Yeah, this is it." Ma ei uskunud seda momenti. Lugu algas ja ma karjusin juba täiest kõrist kaasa "Removal of the eyes gives my heart a saddened chill..." Pärast nende etteastet teadsin ma, et kõik see töö, mida olin teinud, et sinna festivalile saada, oli seda kõike väärt. Peaaegu sain kätte ka nende veepudeli, mis lendas, kuid kahjuks libises see mu käest.

Järgmisena esines Ensiferum ja neid nägin ma ka mõningad kuud tagasi Tallinnas. Sel korral tegid nad ka minu lemmiklaulu Token of Time. Erinevalt Tallinna kontserdist, kus ma kogu live esireas olin, vaatasin ma neid sel korral eemalt õlu rüübates, sest vedelikupuudus pärast Black Dahliat, oli meeletu. Loomulikult oli viimane lugu Iron, mida sai ka sel korral kaasa lauldud:"tataradaaa, tataradaaaa." '
Ensiferum nähtud, tagasi telklasse, et juua midagi hüva. Tunni pärast tagasi lava juurde, et näha ära teine Florida death metal bänd, Cannibal Corpse. Mulle meeldib nende muusika ja kõik, aga vahepeal jääb vokaal ikkagi liiga üksluiseks, eriti siis, kui lugu ei ole tuttav. Meeldejääv seik oli keset live, kui laulja suhtles parasjagu rahvaga ning järsku lõpetas oma lause poole pealt ning karjus:"Dude, what the fuck? You'r fucking naked? What the fuck are you thinking? Put on some fucking clothes for fuck sake." Sain naerda kõvasti. Lisaks ei olnud sel korral üllataval kombel viimaseks lauluks Hammer Smashed Face. Midagi juhtus nii, et nad olid sunnitud tegema ühe loo veel, mis ka neid veidi hämmastas.
Pärast Cannibali läksin Ensiferumi autogrammi järjekorda, mis oli hiiglaslik. Samas oli ka see seda väärt, sest mõni hetk pärast mind, katkestati rivi ning öeldi, et rohkem ei saa. Ma sain kõigi Ensiferumi poiste ja tüdrukuga kätt suruda, paar sõna vahetada ning nende autogrammid samuti paberile saada. Kõiki tervitasin sõnaga "terve", mille peale nad eeldasid, et opst, soomlane. Siis aga rahustasin nad maha ja ütlesin, et oh, ei, kõigest Eestist. Rääkisin ka bassimängijaga, et olin nende kontserdil Tallinnas, mille peale viimane rahulolevalt mainis, et see oli nende arust samuti üks hea live. Ensiferumi lauljaga sain mõned sõnad ka eesti keeles vahetada. Pärast seda, kui ütlesin, et ma pole soomlane, vaid eestlane, küsis ta:"kuidas käsi käib?" Mina alguses naerdes ja siis:"Heh, hästi." Taaskord moment mu elust, mida ma kunagi ei tahaks unustada - kohtumine Ensiferumiga.
Kohe pärast Ensiferumi autogrammi tundi, oli mul võimalus kohtuda ka The Black Dahlia Murder poistega. See oli hetk, mida ma ootasin vahest pea sama palju, kui õhtust Heaven Shall Burni live. Mul oli 7 euro eest ostetud liitrine Summer Breeze plastikust õllekann, mille peale ma tahtsin nende poiste aurogramme. Ja see õnnestus, mitte ainult ma ei saanud kannu ega paberi peale mõlemale nende autogrammid, ma sain mõned sõnad vahetada kõigi kuttidega. Laulja tundis mu kohe ära ja kui ma ütlesin, et see oli üks mu parimaid kogemusi üldse elus, oli ta väga rahul. Bassimängija küsis pärast kirjutamist kannule, et kas ma kavatsen täna end sellest kannust täis juua ja ma vastasin, et ei, mitte sellest kannust, vaid see läheb kodus klaasi taha, täis joon end täna mingil muul moel. Pärast kõigi viie kutiga kohtumist hoidsin peast kinni ning mõtlesin, et mida küll kodused Eestis sellest arvavad, et ma Black Dahlia kuttidega kohtusin?

Järgmiseks oli taas aeg telklasse siirduda, et juua head-paremat ning tagasi minna Heaven Shall Burni ajaks. Läksin kohale lava juurde juba Hypocrisy ajaks, mis mulle samuti väga meeldis. Nüüd on mul kaks lemmikud aramstuslaulu: The Black Dahlia Murder - Deathmask Divine ja Hypocrisy - Let the Knifes To The Talking. Pärast neid sain samuti seista võre vastu esimeses reas, pisut vasakule poole lava keskpunktist. Ootasin seal rohkem, kui tund aega, et näha oma lemmikuid HSB-d. Kõrval lavas hullas samal ajal Gorgoroth, mis mind sugugi ei paelunud. Ometi tänu suurele ekraanile, nägin ma nad ära.
Ja siis see algas - Heaven Shall Burn. Bänd, mida ma olen juba aastaid ja aastaid fännanud ning pole neist ära tüdinenud. Ma tutvusin esireas kahe kohaliku kutiga, kes ei suutnud ära imestada, et tüüp tuleb Eestist siia lihtsalt HSB-d vaatama ja kui ma näitasin neile oma HSB tätoveeringut, olid nad tõsises hämmingus. Nimelt HSB olla nende kodulinnast pärit.
Kogu shõu algas looga Architects of the Apocalypse. See moment, kui suurelt lava taustal hakkasid vilkuma loo taktis tähed H, S, B, tõstis mul viimasedki ihukarvad püsti. "Greed and addiction drowned their pity..." Olin klammerdunud võre külge ning laulsin ja moshsin üle tunni aja jutti.
Järjest tulid lood "Weapon They Fear, Counterweight, uued lood The Omen ja Buried In Forgotten Grounds, Endzeit (tundus, et Enzeiti laulab kaasa küll iga mats, kes vähegi kuulnud sellest bändist), Combat, Voice of the Voiceless, Forlorn Skies..". Lava taustal olid kolm hiigelekraani, milledel jooksid terve live erinevad videod ühiskonna saastumisest jne. Kontsert lõppes nagu kord ja kohus lauluga "Black tears". Ma olin joovastuses, nirvana hetk...
Tulin tagasi telklasse sinikatega ja väga valusa kaelaga ning meeletult kange kerega. Jätkasime alkoholi manustamist ning muljetasime, kui eepiline ikka see etteaste HSB-t oli. Mu juuksed olid täis mingit hõbedast paberit, mis Black Tearsi ajal rahvasse lendas.

Laupäeva hommik. Ärkasin sel korral Morguli kõrval tema telgis, sest ei suutnud enam autos magada. Meie juurde oli crashinud ka Uus-Meremaa tsikk, kes väitis, et tal üksi telgis külm (tema sai hüüdnimeks Kiivi). Kuna sel päeval hakkasid bändid minu jaoks alles kell 18 õhtul, oli mul palju aega, et õlle ja giniga end turgutada. Ei jäänud ka lonksud puhast malibut ning minttut tulemata. Kui me Morguliga olime kahekesi telklas parasjagu ning jõime õlle ning mina blogisin, tulid meie juurde kohalikud ajakirjanikud ning tegid meiega intervjuu. Rääkisime kogu loo ära ning eeldatavasti saame seda lugeda ka varsti neti väljaandes. Vahepeal tegin ma väikse powernapi kahe telgi vahel päikese käes. Ega ei põlenud ju üldse ära, mkmm. Mind äratati üles mingi aja pärast vett otse näkku kallates. Oli meeldivalt värskendav, jahutav ning üles äratav samuti.

Kell 18 läksin kaema Sepulturat. Mitte, et ma eriline fänn olen (eriti pärast Maxi lahkumist), aga linnuke kirja ikkagi, et näinud neid oma silmaga. Tegime ka ise kunagi oma bändiga Roots Bloody Rootsi järele, mina vokaali osa täites. Olen jätkuvalt arvamusel, et praegune Sepultura on nõrk. Pärast Sepulturat oli aeg Korpiklaani jaoks. Võtsime juua ning läksime liitriste plastkannudega rahva sekka tantsu vihtuma. Tutvusime ka kohaliku tšikiga, kes küll inglise keelega väga sina peal ei olnud, aga kellega meeldivalt siiski aega saime veeta. Bruce kaks otsustas selga panna roosa ükssarve pildiga t-särgi ja otsaette teipida suure sarve, mis oli idee poolest joogisarv. Kui haige see välja paistis?
Korpiklaani live oli eepiline. Kõik see pull algas looga Vodka, mis muidugi otsemaid meid tantsima pani. Laulsime kaasa ning keerutasime teineteist kättpidi Bruce kahega. Kui peale läks lugu "Juodan Viina", otsustasime pikemalt mõtlemata minna Brucega crowd surfi tegema. Kahekesi rahva käte peal seigeldes ning täiest kõrist kaasa lauldes, nautisime Brucega parimat suve üldse. Kui turvamehed meid alla aitasid teiselepoole lava, otsustasime koheselt uue ringi teha. Kokku käisime Brucega Korpiklaani saatel kolm korda rahva peal hullamas.
Pärast Korpiklaani live läksime tagasi telklasse. Võtsime veel tagasiteeks liitrised õlled (festivali alal maksid need 7 eurot). Tagasiteel kallistasime kõiki inimesi, kes vähegi julgesid meie lähedusse tulla. Põhilause oli "Come on, free hug, you can do it only once in your lifetime, you can actually give hug to a unicorn." Rahvas pildistas meid kahte ning kallistas ka loomulikult. Edasi me kumbki Brucega väga ei mäleta, mis juhtus. Jõime veel telklas ja mingi hetk olime mõlemad telkides ning magasime.

Korpiklaani, Bruce 2 on tegelikult Charlie


Ja nii see algas...

Wednesday, September 8, 2010

Reisipäevik nr.3 - škodad ning Summer Breeze

Teisipäeva hommikul (17.august) kõndisime seltskonnaga ning käruga autotöökotta. Mingit meeldivat uudist sealt ei saanud, öeldi, et võib minna lausa poolteist nädalat. Oh, milline kass oli peal. Läksime hommikusööki ja rendiautot otsima. Hommikuks sõime pizzat ja pastat, kõrvale kohalik õlle. Meie Morguliga suutsime laua taga toitu oodates ka powernapi teha. Peaks ka mainima, et teenindaja oli väga ilus, aga vähese inglise keele oskusega, seega ei hakanud jaurama, et ehk viskad põlle nurka ning tuled meiega seiklema.
Kutna Horas polnudki ühtegi rendiauto kohta, veel hullem kass peal. Egas midagi, Morgul, Max, TiPu ja Pets lendasid rongijaama ning siis edasi rongiga juba Prahasse, et sealt auto rentida. Nad oleks täiesti feilinud tolle rongisõidu, kui poleks rongis tuttavaks saanud kahe Austraalia tibiga (2010 märksõnaks on nüüdsest Austraalia). Tüdrukud suundusid samuti Prahasse ja teadsid kõiki ümberistumisi jne. Lõppes asi nii, et tsikid võtsid meie rahva facebooki kontod ning lubasid paari kuu pärast Eestisse külla tulla, sest nad siis pidavat endiselt ringi seiklema.
Kutid tulid õhtuks tagasi kahe škoda-tüüpi sõiduautoga. Meil tuli kõik alkohol ja isiklikud asjad suurest karavanbussist pisikestesse škodadesse ümber kolida, tundus täiesti võimatu ülesanne. Pakkisime kogu oma elamise kahte sõiduautosse nii tunniga ehk ning asusime kihutama Saksamaale Ulmi linna, et hommikul kell 4 sealt oma Summer Breeze piletid saada ning kohe edasi liikuda D(r)inkelsbühli, et peasündmusega alustada.

Tee Ulmi kulges lihtsalt meeletus tempos sõites. Mina ja Morgul olime ühe auto roolis ning Andy ja Pets teises. Kui Ulmi oli jäänud umbes 160km, vahetasime Morguliga kohad, et ta saaks tiba puhata kõrvalistmel ning mina linna sõita. Mainiks ära, et eelmine öö olime põhimõtteliselt magamata veetnud pargis lõkke ääres lõdisedes ning see öö pidime lihtsalt sõitma. Ilma lubadeta inimesed said rahus tagaistmel und lasta ning norsata. Ulmis läks kõik ladusalt, jõudsime lausa pool tundi varem kohale, saime kokku tolle Summer Breeze bussiga ning Max läks bussi peale, meie alustasime retke Dinkelsbühli autodega. Kuna kaarti polnud ja navikat oskas kasutada vaid Max, pidime Ulmist välja sõitma ja Dinkelsbühli jõudma vaistu ja teeviitade abil (viimaseid nappis). Alles poole tee peal nägime esimest silti Dinkelsbühli, mis meid pingetest vabastas. Kui paljud saavad huvitav öelda, et on sõitnud ühest linnast teise välismaal vaid loogika ning nappide teeviitade abil?
Jõudsime kohale kolmapäeva hommikul kell 6 ning võtsime oma koha järjekorras ning asusime õlut jooma, sest sõitmiskohustused olid mitmeks päevaks nüüd õlgadelt läinud. Pääsesime festivalialale enne kümmet hommikul, mis üllatas meid kõiki. Olime ju ometigi alles 12 tundi tagasi olnud Tšehhis pärapõrgus kinni ilma autota ning täiesti magamata.

Festariala suurus üllatas mind, see oli ikka tohutu. Kuna me eirasime liikluskorraldusi telklas ning sõitsime lihtsalt tuimalt üle põllu turvamehe eest ära, saime oma telklaagri püsti panna väga sobivasse paika, lähedusse festariväravale ning muule jamale. Telgid püsti ning isukas õllejoomine jätkus. Kuna mina ei võtnud kaasa ei telki ega ei madratsit (kuna ma lihtsalt ei hooli neist), plaanisin ma veeta ööd autos. Kolmapäeva esimene bänd, mida vaatama läksime, pärast duši all käimist (esimene dušš pärast kodust lahkumist!) ning official merchi ostmist, oli Suffocation. Tolle õhtu bändid esinesid vaid party telgis, mis oli samas ikkagi mitmeid kordi suurem, kui näiteks meie Rock Cafe. Kolmapäev oli ka ainus päev, mil ilm jahe oli. Eelmise päeva vihmasadu oli pinnase korralikuks mülkaks muutnud. Seega oli ka kogu party tent seest üks suur mudahunnik. Minu adidase superstaarid olid hukule määratud.
Suffocation tegi ära ka minu lemmikloo, Blood Oathi. Pärast Suffocationit tulime tagasi telklasse, et janu kustutada ning koheselt ka tagasi, et ära vaadata Rage, mis mulle ja ka Bruce 2hele väga meeldib. Ootasin väga lugu Set This World On Fire, mis ka ära tuli. Hääl sai samuti kähedaks karjutud. Järgmiseks, pärast Rage, oli aeg ära vaadata Unleashed ning Equilibrium. Unleashed väga ei sümpateeri, kuna vokaal jääb lahjaks minu jaoks, kuid lõpulugu Death Metal Victory sai siiski kaasa lauldud. Samas Equilibrium, mida ma varem ei olnud kuulnud, jättis mulle kõige parema mulje. Lihtsalt hämmastavalt originaalsed folgilikud käigud segatud meloodilise black metali jamaga. Natuke nagu Illnath. Pärast Equilibirumit oli aeg nii kaugel, et tuli telklasse jooma minna ning oodata üle tunni, et ära näha Milking The Goatmachine. Notsu-metalit tegev bänd, kes kannab sokumaske terve live. Kuulasin mõned lood ja otsustasin, et see on ikka totaalselt jama, olgugi, et nad näevad laval vinged välja. Parim oli asja juures, et Bruce 1 tahtis väga toda bändi näha, aga ta ei pidanud nõnna kaua vastu (bänd läks peale miski kell 3 öösel) ja magas magusat und telgis.
Tagasi telklasse ning natuke veel jooki, pärast mida tuttu autosse.

Neljapäev algas kohutava palavusega. Kogu eelmise päeva pilvine ja jahe ilm oli ööga tuld lasknud ning asendunud kuuma päikese ning pilvitu taeva (nagu me see suvi harjunud oleme). Pärast turgutavaid hommikuõllesid ning gine, läksime Maxiga festarialale endale saapaid ja uusi pükse otsima. Leidsimegi mõlemad korralikud saapad ning mina sain ka camo püksid. Pärast seda oli aeg ära vaadata minu üks kunagiseid lemmikuid Ill Nińo.
Unustamatu kogemus. Kell 15.45 kohaliku aja järgi olin suures moshpitis ning pärast esimest laulu avastasin end viiendast reast. Natukese aja pärast olin ma juba teises reas lava keskel ja nägin Machedot ja teisi poisse lihtsalt paari meetri kauguselt. Tulid mu lemmiklood The Aliby of Tyrents ja This is War. Mõne aja pärast ma arvasin, et live peaks hakkama läbi saama ning taganesin teisest reast moshpiti. Seal sain circle piti ja wall of deathi osaliseks ning pärast seda tegin ka crowd surfi, et lasta kanda mind üle rahva ette turvameestele. Nüüd olin ma lähemal neile poistele, kui kunagi varem, kohe lava ees, nii, et saaks kasvõi nende saapaid katsuda. Vaatasin viimase loo, How can i live, eemalt ning pärast neid ostsin koha pealt ühe õlle, et ära kaeda Austraalia Parkway Drive. Nagu ma varem teadsin, minu jaoks igav break downi metalcore vms. Lahkusin pärast paari-kolme lugu tagasi telklasse. Telklas sain mõningad tunnid juua rahus, kui suurtel lavadel esinesid The 69 Eyes ja Agnostic Front. Pärast neid panin saapad tagasi jalga ja läksin Obituaryt kaema. Esimene kolmest Florida death metal bändidest, mida olen näinud nüüdseks. Jätsid absoluutselt super mulje. Järgmiseks oli kõrval laval üles astumas Dark Tranquillity, mis on olnud üks mu suuri lemmikuid. Väga hea lavashõu ja tohutu suur rahvahulk (ilmselt enamus inimesed), kes olid tulnud neid kaema, teadsid nende laule ning ei hoidnud end tagasi.
Neljapäeva õhtu lõpetasid kohalik Subway To Sally, mis mind väga külmaks jättis, Raised Fist, mille vokaal ning energilisus laval mulle väga meeldis ning tehniline death metal Necrophagist party telgis. Tulime tagasi telklasse ning jõime veidi isetehtud salmiakki, malibut, minttut ja õlut ning kunagi-jumal-teab-millal autosse magama.

Kuidas mahutada bussist elamine ära kahte pisikesse škodasse?

Meie ilus ja puhas kodu Summer Breezel...

Ja neljapäeva hommikul armu ei anta...

Tuesday, September 7, 2010

Reisipäevik nr.2 - Tšehhi ja buss katki

Esmaspäeva hommikuks olime Kutna Horas, Tšehhis. Läksime kohalikku vaatamisväärsust, kondikirikut, kaema. Eepiline vaatepilt ja ajalugu, mis seda kirikut ümbritses. Rohkem kui 40000 inimese jäänused kaunistavad tervet kirikut. Oli aeg ette võtta tee Praha suunas, kuhu oli Kutna Horast nii 65km. Paar kilomeetrit linnast väljas juhtus asi, mida me keegi ei oodanud. Meie battlecruiser lõpetas hingamise, mootor koos. Seisime maantee ääres, jõime õlut ja muud paremat, tegime lõkke tee äärde, et ära põletada õllekastid ning ülejäänud prügi ning ootasime, et kohalik puksiirivend meid parandusse tariks, mis asus seal samas linnas. Möödusid tunnid...

Vahepeal uuris üks Ameeriklane, kes oli Tšehhis sündinud, et mis meil seal tee ääres teoksil ning kas saab aidata. Hakkasime teda bmw-guy'ks kutsuma. Siiski abi me temalt ei saanud, sest tema sõbra töökojas polnud meie bussile vajalikku manti. Tõdesime siiski, et küll on kohalikud ikka abivalmis ja toredad, mitte nagu Leedus. Mingi hetk lendas juba politsei pulti, et mida me korraldame ja miks me liiklust häirime. Loomulikult nad inglise keelt ei osanud ning käte-jalgadega seletasime ära, mis juhtus. Pärast nende omavahelist arutamist ning helistamist kuhugi, jätsin nad meid rahule. Meie käsutuses olnud "elektooniline-vuvuzela" tekitas kõneainet. Nimelt kui autod signaali meile lasid, siis lasime tollega vastu ka. Üks vanamutt autos ei saanud aru, miks me teed blokime ning kukkus signaalitama ning kätega vehkima.Enne veel, kui puksiir tuli, suutsime joosta maisipõllu risti läbi, toorest maisi küpsetada ning jalgrattaga sõita. Kui puksiir battlecruiseri ära viis, pidime me tagasi linna kõndima, sest takso oleks olnud mõttetu nii väikse maa jaoks. Morgul ja TiPu hääletasid linna, mina, Pets ja Bruced jalutasime. Bruce 1 oli endast rämedalt väljas, sest ei uskunud, et me uuesti teised üldse üles leiame. Siiski lampi nägime vastu jalutamas meile Morgulit ja TiPut. Linnas tutvusime paari kohalikuga, kes meid veidi juhatasid. Esimene tšikk, Children of Bodomi särgiga, viis meid teisele poole linna, kus tuli välja, et sinna me siiski minema ei pea ja jalutasime tagasi Maxi ja Ropsi otsima. Leidsimegi nad ühe kaubamaja tagant mõne aja pärast ning mina koos Brucedega ronisime tolle hoone katusele, et teha linnuke kasti "ronime kohta, kuhu pole lubatud - check".

Edasi ostsime supermarketist kolm kasti õlut ning erinevaid likööre (kohalik pilsner-tüüpi õlle maksis 4,90 kõtsi, oli 3,2 pööret ja maitses ülihea). Kamba lemmikuks osutus Jeltzini nimeline kirsiliköör. Kuna aga õllekastidega oli tükk tegemist ja me ei teadnud üldse, kus juua jne, otsustasin Morguliga, et peame mingi transpordi sebima. Esimene mõte oli laenata üks prügikast, millel kaks ratast all. See aga jäi ära ja me tutvusime kaupsi parklas ühe tüübi ja tolle tšikiga. Tahtsime saada ühte kaubamaja käru endale, aga meil polnud kohalikku raha, et käru saada rivist kätte. Nad aitasid meid hädast välja ning andsid ühe käru meile oma raha eest. Tänutäheks andsime neile ühe Rocki õlu, mis Morgulil kogemata sattus taskus olema. Kae nalja, nad arvasid, et ei-ei-ei, nii ei saa ja nad võlgnevad õlle meile nüüd samuti. Käisidki nad poes ning tõid ühe pudeli kohalikku õlle vastutasuks. Ei suutnud neid käru ja õlle eest ära tänada ning läksime sõbralikult laiali.

Samal ajal, kui mina Morguliga käru otsisin, magas Andy kõnniteel ning teised toppisid talle paki krõpse püksi. Pakkisime tänaval oma õlled ja joogid kõik kärusse ning alustasime retke mööda linna, et õhtusöök teha. Kui meeli ülendav heli tekitas meie õllekäru, kui mööda munakivi teid ringi vantsisime. Märgiks ära, et õlled olid klaaspudelites! Leidsime ühe restorani, kuhu alguses meid käruga sisse ei lubatud. Tellisime söögid ja ma olin kõik see aeg tänaval käru kõrval ning rüüpasin õlle. Otsustasin, et söön tänaval. Lõpuks, kui söök valmis sai, lubati siiski käru sisse tõsta, et ma nõudega tänavale ei läheks. Inimesed vaatasid vägagi veidralt seda, aga kehitasid siis õlgu ning jätkasid söömist.
Parkisime kõhu täis head loomaliha, kõrvale värske salat ning täidetud kartulid koos koorega. Super õhtusöök läks meile maksma 500 kõtsi.

Edasi suundusime esmaspäeva õhtuks endale ööbimiskohta otsima, sest buss oli luku taga aias ja meil olid vaid t-särgid ja lühikesed püksid. Õhtuks läks ilm vägagi jahedaks ning sooja hoidsime alkoholi manustades ning vahepeal pisikesi ringe mööda tänavaid joostes. Üheski hotellis ega külalistemajas vms kohas polnud vaba tuba meie jaoks ning seega olime sunnitud öö tänaval veetma. Istusime ühe hotelli ees tunde ning jõime, kuniks meile politsei kutsuti. Politsei oli aga superluks lahe. Naisterahvas oskas tiba inglise keelt ning ta ainult naeris kõige selle jutu peale, mis meiega juhtunud oli. Nad pakkusid abi, et nad võivad näidata meile, kus asub Citröeni keskus, et teaksime hommikul sinna otse jalutada, mitte ei peaks ekslema. Morgul, Max ning Bruce said sõita mendiautoga Kutna Horas ringi. Tuli välja, et politsei mängis natuke ka rebelit, sest igakord, kui autos neil raadio teel kolleegid midagi rääkisid, pidid kõik autos istunud vennad täiesti vait olema - eepiline. Tagasitulles ütles menditädi, et läheduses on ka üks park, kus meil oleks mõnusam juua ja olla. Palusid vaid meil endiselt vaiksemalt võtta ning lootsid, et me ära ei külmu. Üllataval kombel ei ühtegi sõna meie ostukäru kohta.
Jalutasime parki ühe katedraali lähedale ning istume mingi paviljoni alla mäe otsas. Kukkusime kohe metsamehi mängima ja oksi murdma, et lõke teha. Nii me ootasimegi hommikut, lõkke ümber istudes ja värisedes ning likööre ja õlut sisse kallates.

Buss lõpetas hingamise, meie mitte...

Me vaid laenasime selle ostukäru...

Kui hotelli ei lasta, siis hotelli ette ikka lastakse...

Monday, September 6, 2010

Reisipäevik nr.1 - teele asumine ja Poola

Vasakult: Bruce, Rops, Morgul, Max, TiPu, Jussike, mina. Pilti tegi Bruce 2.

Puhkus algas varakult, reede õhtul tööl olles. Meie reisiseltskond lendas öösel kell 3 mulle Krooksu järele ning 14.august kell 5 hommikul seadsimegi end battlecruiserisse, et alustada retke Saksamaa suunas. Tol hetkel koosnes meie kamp seitsmest liikmest: mina ehk Reintz ehk Sunny Boy, Tallinna poisid Pets ehk Johnny Boy ehk Jussike ja Rops, Austraalia "Kangaroo Jack" Andy ehk Bruce ehk Ausy, soomest pärit Max, minu nö issi Morgul ning ainuke naissugu esindav Maret ehk TiPu. Lisaks olime varustanud end korraliku hunniku vägijoogiga. Cruiseri wc oli maast laeni õlut ja gini täis!

Ilma pikema jututa ja ilma magamiseta asusime teele Valga poole. Viimane telefonikõne enne Lätti jõudmist sai tehtud, hommikusöök sai söödud ja mõned õlled joodud - oli aeg esimesks uinakuks. Peab kohe ära mainima, et temperatuur oli kõikjal (cruiseseris ja õues) nii fucked up, et magada oli suht võimatu.
Mõned tunnid siiski suutsin magada ning enne Poola jõudmist Leedus olin taas puldis ning kummutasin teistega koos õlle nagu muiste. Leidsime kuidagi kogemata ühe korraliku jõe Leedus ning ranna, kuhu välkkiirusel sööstsime end maha jahutama. Pole õrna aimugi, mis jõega meil tegemist oli, aga see ei omanud tol hetkel tähtsust ka. Pärast ujumist tekkis meil esimene konflikt kohaliku rahvaga. Nimelt kui tegime süüa jõe ääres, näitasin mööda minnes ühele autole hevisõrmi. Auto peatus, välja astusid vanamees, mees, vanamuttu ja keegi veel, lisaks kaks koera. Tulid meiega leedu keeles mölisema ja kui avastasid, et ei ole me kohe mitte kohalikud, tuli kuldne lause vanamehe suust:"You fuck me, i fuck you." Noh, thanx but no thanx. Aru me ei saanud, mis neile ei meeldinud, sest nad haarasid oma kalavarustuse ning suundusid kalale. Vanamehele aga ei mahtunud hinge, et me nõnna stoilise rahuga edasi joome õlle nende nina all ning sugugi ei vasta neile kohalikus keeles ning ta tegi paar äkilisemat liigutust Bruce suunas, mille peale muidugi Bruce vaid õlle rüüpas ning muigas. Vanamutt selle peale aga lendas pulti ning näitas väikest sõrme Maretile, pomises samas ise arusaamatult midagi leedu keeles. Kadusid nad nagu tina tuhka pärast seda ja nalja meile kui palju. Mida kuradit see kõik tähendas? Ja mitu varvast siis leedukatel veel on?

Pidasime tiba aru ning jõudsime arusaamale, et Poola on üks totaalselt mõttetu sitt meite teel. Riik peaks mõtlema tõsiselt teleport süsteemi leiutamise peale. Oleks palju asjalikum, kui Leedu piiri ületades saaksime skippida kogu selle jubeda riigi ning ilmuda teele taas natuke enne Tšehhit. Sõime Poolas mäkis kõhu täis (muideks sai sellega ka linnuke tehtud kasti, et Poolas on mc'donaldsit külastatud, kuigi ma varasemalt kaks korda toda riiki läbi sõitnud) ning tegime puhkepausi suvalises parklas. Mõningad tunnid tukkumist ning asusime koos Morguliga kolgata teele bussiga, ülejäänud rahvas magas. Sõitsime mõlemad mõningased tunnid ning kell 4 või 5 pühapäeva hommikul olime Varssavist läbi ning oli aeg rool anda Petsi kätte, ise asusuime isukalt õlut rüüpama.
Sõitsime Auschwitzi, et ära näha juutide lemmikkoht. Vaatepilt oli võimas ja kohati ka naljakas. Esiteks oli ilm tolle koonduslaagri kohal totaalselt ära keeranud - kõva tuul, räme vihm ning korralik äike. Huvitav, kas seal on alati selline ilm? Teiseks meie seltskond oli üleni mustas ning hakkas väga edukalt silma. Inimesed, kes toda kohta uudistasid ja leinasid, kandsid Iisreali lippe ja oli ka juudimütse peas näha. Suutsime morguliga teha palju juudinalju, mis ilmselt antud kohas lihtsalt nii õige oli.

Pühapäeva õhtuks suutsime Krackovist peale võtta meie uue reisikaaslase, kae nalja - kutt Austraaliast, Lachlan nimeks (meie jaoks ikkagi Bruce 2). Andy oli temaga tutvunud tänavu Wackenil ning tundus igati loogiline, et võtame ta endaga Summer Breeze'le kaasa. Panime esmakordselt ka vesipiibu püsti ja simman käis täis võimsusel, kuniks kõik tukkuma keerasime vastu hommikut.

Mis teemad on Austraalia ja Bruce'ga? Vaadake ise.