Sunday, October 31, 2010

See you there, Marcus!

Mina, kui kõige tagasihoidlikum Heaven Shall Burn'i fänn, sain nende laulja Marcuse e-maili aadressi ning läkitasin otsemaid kirja, et tahaksin nendega Helsingis väga kohtuda. Marcus vastas mulle isiklikult järgmisel päeval, mis peale oli tunne, nagu varsti kohtuksin jumala endaga. Mul vist ei olnud Summer Breeze festivalil suvel ka nii suurt ärevust sees, kui praegu, olgugi, et neid juba esimesest reast näinud olen.

"....so we see us there." by Marcus Bischoff

Thursday, October 28, 2010

No ceiling

Nagu rusikas silmaaukku, täpselt naelapea pihta on film Into The Wild minu praeguse olukorra ja emotsiooni kohta. Antud linateos aitas mul jõuda tiba rohkem arusaamale, et mul on reaalselt vaja ka natukeseks vaheldust. Tollest ülemõtlemisest olen veidi nagu jagu juba saanud, aga ega siis tühja kohta ka loodus ei salli ning nii paisati uus teema mulle pähe kinni, mille üle mõelda enne magama minekut, igal õhtul. Igatahes - kui sa sellest nüüd aru saad, siis olen rohkem, kui lihtsalt õnnelik.

Sure as I'm breathing
sure as I'm sad
I'll keep this wisdom
in my flesh

I leave here believing
more then I had
this love has got
no ceiling



Monday, October 25, 2010

Tule tuul ja vii mind Helsingisse

The time has come for you, why don't you see The Omen

Ma näen helget momenti novembris. Ma näen, et lähen Tallinnasse, lähen ühele inimesele külla. Pärast teda suundun laeva peale, mis mind otsejoones Helsingisse viib. Siis, 19.november kell jumal-teab-millal, avanevad väravad ja kogu põrgu päästetakse valla - Suicide Silence ja Heaven Shall Burn. Lõpetuseks killuke As I Lay Dying'u loomingut. Peas on täielik varesepesa, häält ei ole, ihu on higine, kõikjal on sinikad ja keha on nõrk ning loid, jalad väga ei kanna enam...ohh, milline elamus.


Siia-sinna, lendu minna,
arm ja rõõm võib perse minna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Friday, October 22, 2010

Second thoughts

Asi on mäda. Ma pole sel nädalal ükski õhtu läinud rahus magama, pea on mõtteid täis ja ei ole lihtsalt õrna aimugi, mida teha. Lihtsalt pöörane ülemõtlemine käib (jah ma tean, et mõtlemine on enesele haiget tegemine) ning täpselt selline olukord on, et seisan ristmikul ja ei tea, kas pöörata vasakule või paremale, otse minna igatahes ei saa enam.

Monday, October 18, 2010

Korporant my ass

Mina ja ka mu kolleegid on arvamusel, et korporandid on ühed kõige rohkem ennast täis inimesed, kellega peab kokku puutuma. Praegused korporatsioonide liikmed jätavad vägisi endast mulje, nagu nad vääriksid teistsugust teenindust, suhtumist ja kõnetamist. Ei - te ei vääri, te olete meid surmani ära tüüdanud oma idiootse suhtumisega ning võin käsi südamel öelda, et me ei mana ette naeratust, kui te kambaga sisse sajate baari. Tõenäoliselt paljud ei teagi, miks nad üldse kuhugi kuuluvad ja miks nad püsti tõustes klaase kokku löövad enne iga sõõmu võtmist.
Mul on õnneks paar head sõpra, kes on samuti korporandid ja nemad on siis nö need erandid, kes kinnitavad reeglit.

Monday, October 11, 2010

Ocean Planet

Elusalt pealinnast tagasi ning pead tõdema, et taaskord üks paras seiklus ja huumor seljatatud. Lendasime Morguliga laupäeva õhtul kuhugi Woodstocki läheduses olevasse korterisse peale ning ilma pikemalt mõtlemata hakkasime tavalisega pihta - suva jauramine ja kõva õlle manustamine. Algas kõik nii, nagu olin Morgulile varem öelnud. Nimelt kõigepealt käib winampis suvaline playlist suffle peal (paras lassie soundtrack muusika oli), siis hakkavad inimesed listist oma lugusid otsima ning siis minnakse youtube keskkonda oma lemmiklaule esitlema teistele. Mul oli täiesti õigus ning pidu taheti nii ikka korralikult perse keerata. Õnneks me sellest end häirida ei lasknud vaid hakkasime suvaliselt teises toas sünnipäevalaste sõbrannadega tutvust tegema hoopis.

Et õhtu ikka 100% hea oleks, otsustas üks vend end klaasikilluga korralikult ära lõhkuda nii, et kiirabi viis ta hapnikumask peas kanderaamil minema.
Ilmselgelt sai kogu alkohol otsa ja kass tuli peale. Enne poes just mõtlesime, et kas peaks pudeli viina ka võtma nii igaks juhuks, aga ma arvasin, et pole tarvis, sest meil kohver õlut ning kohapeal pidi ka midagi veel olema. Öösel siis otsustasin mingi kell 2 vist minna Morguliga Woodstocki, et sealt endale kolm õlut juurde osta. Sel korral sain ära käia tolle baari all asuvas Rockstarzis, mis oli sitaks vinge koht, aga jaurama sinna ei jäänud, sest oleks olnud ebaviisakas lihtsalt sünkarilt kahekesi baari nahhui tõmmata. Kuskil seal hüppasin ma ka üle aia eriti ilusa kaarega, aga ma ei tea miks see hea oli.
Hommikul kell 4 tegin ma endale ja Morgulile kaks rummikoksi jõhvikamahlaga (ma ei tea, kus ma pooliku rummi leidsin) ja kell viis vist lõpuks kobisime põhku, eelnevalt kallasime vägisi Morguliga sisse endale mõlemad nii liitri jagu vett, et vältida pohmelli.

Kell 10 maast lahti ajades, tervitas mind korralik peavalu, aga too läks varsti üle, kui poest ühe pirni siidri endale võtsin. Pärast siidrit läksin vee peale üle ning hääletasime tagasi Tartusse. Nüüd luban, et ei lähe mõnda aega Tallinnasse tagasi.

Ja olgugi, et tegelikult öösel ja magama minnes oli kõik superluks ja ilus, ei tea ma endiselt, mis minust edasi saab. Natuke veel aega on...

Pole kunagi nii ilusalt pakitud kingitust üle andnud, päriselt ka.

Saturday, October 9, 2010

So long, shorts!

Täna on ajalooline hetk, ma panen pikad teksapüksid lõpuks uuesti jalga pärast seda, kui ma aprilli alguses otsustasin, et nüüd aitab ja kannan ainult lühkareid. Tegelikult õues veel nii külm ei ole, et jalgadel jahe hakkaks (täna öösel oli -1'C), aga kuna Tallinnasse minek ja minep tea, mil ilm võib end perse keerata ning siis hääletades tee ääres pole midagi enam abiks, et soojem oleks.

Näis, mis sellest peost ja muust süsteemist välja kukub ja kas jõuab ilusti ikka pühapäeval tagasi koju?

Wednesday, October 6, 2010

Tallinnasse ja tagasi 2010

Kas tõesti see tripp ei ole veel läbi? Pühapäeva hommikul, pärast nelja tundi und, helistas Morgul, et nad tulevad Bruce'ga kohe mu maja ette ja ma saan siis neile head aega öelda, sest Bruce kavatses lahkuda Londonisse. Mainisin, et mul on 4 vaba päeva ees, mis peale õues pikemalt mõtlemata pakkusid nad välja, et mis siis ikka - tule meiega Tallinnasse kaasa, järgmine päev tagasi Tartusse. Mõtlesin, et olgu, miks mitte. Helistasin veel ühele inimesele ning ütlesin, et plaan, mis meil oli õhtuks, lükkub edasi järgmisele päevale.

Konsumist sai võetud veidi siidreid ja õlut ning sõit päälinna algas. Tallinnasse jõudes selgus, et Bruce oli kiiruga endale vale lennu bookinud (üks nädal hilisema) ja ta pidi lennujaamas endale uue pileti ostma. Mingid naeruväärsed summad juurde maksnud, sai ta endale pileti järgmise päeva õhtuks. Sõitsime Morguli vanematekoju, et paneme asjad ära ning jätame auto sinna ja siis lähme õue mängima. Morgul helistas oma sõbrale Rebasele, kes jauras toru otsas, et nad joovad Metsatöllu laulja juures. Selge - lendasime mingisesse grossi poodi, võtsin 12 õlut, Bruce ja Morgul olid huvitatud viinast ning teise Morguli sõbraga saime kuhugi kalamaja rajooni vms Markuse juurde. Kutid olid juba viisakalt täis seal ja lõpuks õhtu lõppeski sellega, kui mina ja Bruce veel ainukesena öösel jaurasime ning totraid pilte taas tegime.

Hommikul korjasime oma asjad kokku ning kõndisime vanalinna Kompressorisse pannkooke sööma. Turgutav hommikusiider ja õlu sisse ning suur pannkook peekoni ja suitsujuustuga. Edasi läksime Tallinnast väljas asuvasse viikingite külla. Seal oli tarvis ronida meil paadi peale, mis Pirita jõe peal oli ja loomulikult oli tarvis mul minna paadi nina otsa turnima. Paadinina otsas asuv kuju aga murdus ära, kui ma sellest kinni hoidsin ning järgmine hetk juba olin ma õhus jõe kohal ning pärast seda jõe põhjas kogu oma varandusega (ainult pusa oli kaldal). Veest proovisin mega kiirusel välja saada, sest telefon ja rahakott olid taskus. Edasi oli pikk naerupaus ja pildistamine. Mu kossid, sokid, püksid, särk, nokamüts, rahakott ja telefon olid täiesti läbi vettinud. Egas midagi, väänasin riided nii kuivaks, kui sain ning läksime minema.

Tagasi linnas helistasime Rellile ja käsutasime ta õue, õnnestus. Viskasime Bruce lennuki peale ja lubasime, et varsti näeme uuesti. Siis viisime auto ära ning läksime Woodstocki jooma. Ajalooline hetk, sest see oli esimene kord mul Tallinnas kuskil baaris juua. Pärast paari õlleringi, pidas Rell targemaks lahkuda koju, et veel mingilgi määral õppetööga tegeleda. Meil läks aga just siis pidu lahti. Insta lendasime kahekesi klaveri taha ning hakkasime koos musta ja valge koera tunnusmeloodiat mängima. Rahvas kogunes ümber ja üks kutt karjus veel üle baari:"mine perse, nad mängivad koos seda." Siis aga baarmen arvas, et nüüd aitab ning me peaksime pilli tagasi kotti panema. Morgul ei tahtnud nõustuda sellega ja jäi temaga maid jagama, mina aga läksin üles mingite tsikkide seltskonda ning ütlesin, et nüüd on lood nii, et ma tulen teie lauda, sest mu sõber on tropp. Tsikkidel polnud midagi selle vastu ja nii saigi mõned ringid õlut nende seltskonnas tehtud. Mingid kaks tüüpi isegi teadsid mind tol õhtul, et nemad on ikka Krooksus käinud jne.

Lõpuks öösel lasime Morguliga jalga ning tegime õues endale suure pudelitäie Bruce vägijooki valmis (ostsime eelnevalt poest pudeli rummi, amarettot ning pepsit). Otsustasime, et kõnnime lasnamäele keset ööd selle joogiga. Aga kõhud olid ju nii tühjad-nii tühjad, et oli tarvis otsida burksi. Mäkk oli kinni, hesbruger ka, kõhud ikka tühjad. Leidsime kuskil kadriorus ühe burskiputka, mille ette me maha istusime ja oma burkse ootasime. Kui söök käes, küsisime luugi alt:"hei tädi, ega teil sokke müüa pole?" Mul sokid kuivasid Morguli juures ning jalad külmetasid. Tädi vastas, et ikka saab ja küsis 9 eeku. Need olid huvitavad põlviku stiilis sokid, mis ma endale pea põlvedeni üles tõmbasin. Tundus, et me peaksime ühed burksid veel võtma. Nii kutsusimegi luugi all istudes uuesti tädi. "Tädi, kas saaksime veel kaks burksi, tõesti head olid," küsisime meie. Tädi siis ulataski meile veel süüa, me endiselt polnud liigutanud ennast sealt alt.
Kui burksid olid söödud, tuli üks vene tsurra nike dressidega. Morgul liigutas veidi jalga eest, et tema ka oma söögi saaks tellida. Muidugi oli meil tarvis talle vene keeles öelda, et tere, kuidas läheb. Küsisime odavat taksonumbrit, aga ega me väga aru ka ei saanud, mis ta räägib. Lõpuks kui ta helistas kuhugi, karjusime, et võta kaks autot, üks meile ka. Tuligi meile siis takso ja kihvt vene papi oli roolis, kes vihkas Savisaart. Kui lähenesime Morguli kodu juurde, ütlesime, et siin on juba hea küll ning läksime maha. Morgul küsis siis üks hetk, et kus kurat me oleme? Aga hetke pärast oli siiski selge, et seal samas nurga taga oli tema maja. Istusime veel mõnda äärekivi peal ja jõime ning lõpuks läksime tuppa, mida ma enam väga ei mäletagi.

Teisipäeva hommikul avastasime, et Morgul oli öösel facebookis rämedalt ringi rallinud ning igale poole kirjutanud midagi. Läksime tagasi linna bussiga ning saime kokku Relliga, et veel natuke aega koos veeta ning siis head aega öelda ning gtfo teha sealt linnast. Ronisime kuhugi kitsepargi taga asuvale müürile ning istusime veidi ka vaateplatvormidel. Eelnevalt käisime Morguliga viru keskuse toidumaailmast läbi ning ostsime kaks pudelit pepsit ning lemmiklooma mängupalli. Tegime taas endale ühe laari Bruce vägijooki. Kui Rell lahkus meite seast, läksime ka meie tagasi number 2 bussi peale, et hääletamiskohta lennujaama juurde sõita. Pärast 10-15 minutit saime juba auto peale, kus istusid kaks naisterahvast. Me saime oma plaati kuulata ning juua - superluks. Nendega jõudsime Põltsamaale, sealt edasi kartsime, et läheb raskeks. Väljas oli pime ja külm ning sestap ostsime bensukast suure pudeli gini. Juhtus aga midagi, mida poleks ealeski uskunud. Nii, kui võtsime oma koha sisse tee ääres ja punni gini pealt maha, jäi auto seisma ja ütles, et Tartusse minek. Egas midagi, kuulasime autos raadio kahe pealt Juurt ja Kivirähka ning jõime gini. Meid viidi ilusti Krooksu ette ära ning sealt edasi läksime juba Undergroundi. Pärast sümboolseid õllesid tolles kõrtsis, läksime Morguli ja Kristiinaga minu juurde Hangoverit vaatama, et lõpp ikka võimas oleks.

Ja juba sel laupäeval peab sammud seadma uuesti Tallinnasse, sest Rell ja Kriss mõlemad otsustavad vanemaks taas saada - oeh.

Friday, October 1, 2010

Miks nii kuri?

Olgu neetud MSN messenger, millest me tänapäeval kõik nii sõltuvad oleme. On praktiliselt võimatu normaalset vestlust aretada naisterahvaga, kui ta muidugi lihtsalt mu hea sõber ei ole. Miks? Sest peaaegu kunagi ei saa aru, mis näoga ta teisel pool ekraani seda kõike mulle kirjutab ning kuidas reaalselt mõtleb. Sõpradega on jõle lihtne - ükskõik, mida nad kirjutaks, alati saab aru, mis emotsiooniga nad öeldut mõtlevad. Kui aga tegemist on inimesega, kes on rohkem kui sõber, või vähemalt võiks olla, siis on koheselt jutt teistsugune.
Konfiliktid on visad tekkima puhtalt sellepärast, et ma ei saanud aru, mis ta täpsemalt sellega mõtles või kas ta samal ajal manas näole pigem naeratuse või hoopis ükskõikse pilgu. No näiteks...

mina: kuidas päev möödus?
tema: polnud viga
mina: kõik hästi?
tema: jah

Miks ta nii napisõnaliselt vastab? Kas ta tegelikult varjab, et midagi läks eriti sitasti? Aga küsida seda ei tihka, sest siis võib ta nähvata, et olen paranoiline vms. Mitte mingil juhul ei tohi küsida, kas oled väga negatiivselt meelestatud, sest siis on tolle vestlusega lõpp ka.
Arutasingi just paar päeva tagasi oma parima sõbraga samast asjast ning ta mõistis mind täielikult. Ta on olnud oma tüdrukuga koos juba, ma ei tea, mitmeid ja mitmeid aastaid, aga messengeri läbi normaalset vestlust aretada ei saa. Lahenduseks on telefonikõned. Ma ei hakka samuti teatud inimestele sõnumeid üldse saatmagi, vaid helistan, et natukenegi normaalselt suhelda saaks.