Thursday, November 25, 2010

Kas vigadest õpitakse?

Kuhu see aeg küll kõik kaob nõnna kärmelt, poolteist nädalat veel, et plats puhtaks saada, aga kuidagi ei edene. Õnneks sain magamiskoti, seega üks mure vähem. Seal maal pidi olema pluss kraadid ja selline viisakas sügisilm, samas kui siin lumi maas ja nohu on juba mitmendat päeva kallal.

7 kuud ja peale tegin vea, kui tutvustasin ühele inimesele teist inimest, enam nii ei tee.

Sunday, November 21, 2010

Freakin' awsome

Helsingis kontserdil käidud ning no johhaidii milline elamus ja milline seiklus taas. Reedel sai Norde Centrumist võetud kast õlut ja kast siidrit kaenlasse, et kell 11.00 laevaga Helsingisse põrutada. Ilma suurema vaevata leidsime Merkaga sadama lähedalt üles Kristini töökoha, kust saime ta korteri aadressi ja võtmed. Kõmpisime üle poole tunni talviselt külmas Helsingis ning taaskord ilma ekslemiseta jõudsime ta elamiseni. Mõningad õlled ning saime kokku ka Maxiga, kellega koos suvel Euroopa peal käisin. Kella seitsmeks tagasi sadama lähedale Nosturisse, kus siis kontsert pihta hakkas.
Sisenedes kontserdimajja, pidi maksma iga nägu 2 eurot, lihtsalt, et majja sisse minna. Väga sürr süsteem. Siis ostsin ära uue HSB särgi, sest järgmisel päeval oli tarvis uut puhast särki, mida selga panna. Kui saalis mängis Adept, kohtusin ma Heaven Shall Burni laulja Marcusega ning leppisime kokku, et pärast nende live, saame kokku nende backstage ukse juures.
Kui Suicide Silence teisena peale läks, sättisime Merkaga end lava ette teise ritta, kohe laulja ette. Kutid on lives sama head, kui plaadil, lihtsalt lust oli kuulata. Mingid emo-tüdrukud küünistasid mu käsi, sest neile ei meeldinud, et ma seal ees nii innukalt kaasa elan ja oma kohast kinni hoian. SS esitas peaaegu, et kogu lugude paremiku (Lifted, Smoke, Unanswered, No Time To Bleed jne).

Pärast SS-i läks Merka ära suitsule ning tuli tagasi HSB ajaks, aga mitte lava ette, vaid kõrvale pealt vaatama. Mina samal ajal trügisin end esimesse ritta ära ning hoidsin seal reelingust kinni kuni HSB live lõpuni. Kohe esimene laul, Counterweight. Laulsin taas kogu aeg kaasa, kui vähegi suutsin ning muidugi lakk lendas ringiratast nagu korralik ventilaator kunagi. Marcus tundis mu koheselt ära ning pani mikrofoni mulle ette, et saaksin karjuda 'I'm the counterweight'. Kokku ulatas ta mulle mikrofoni kolmel korral ja kui karjusin 'the voiceless', lausus ta selle peale:"woah, sounds metal!" Viimane au jäi loo Endzeiti ajal mul karjuda 'we are the final resistance'. Vist ei pea ütlemagi, kui õnnejunn ma seal lava ees terve see 45 minutit olin. Sain talt korra ka veepudeli, sest reaalselt õhku ei olnud ja higi tilkus kõikjalt. HSB repertuaari kuulusid lisaks neile lugudele veel näiteks The Omen, Combat, I Was, I Am, I Shall Be, Black Tears, Like A Thousand Suns, Sevastopol.

Pärast Heaven Shall Burni lõppu, läksin tualetti ning kallasin end kraanikausis veega üle. Siis kohtusingi mõne aja pärast backstage ukse taga nii HSB laulja Marcusega, kellega pikalt sain jutustada, Ericu, Maiki ja Chrisiga, et neilt autogrammid saada tolle õhtu set-listi paberile ning kogemata ka Suicide Silence laulja Mitchiga, kellega põgusalt mõned laused sain vahetada. Hiljem õnnestus ka SS-i trummari Alexiga merchi leti ääres kohtuda. Marcus lubas mulle saata HSB kaardi koos autogrammidega, kui tagasi koju jõuab, täna saatsin talle oma aadressi ka ära.

Viimane bänd, As I Lay Dying, kes oli peaesineja õhtul, mind nii väga ei köitnud ning kuna ma just kaks tundi pmst järjest olin moshinud lava ees, vaatasin neid poisse rõdu pealt vett juues. Vinge esinemine ning awsome trummisoolo ja kui neid kunagi veel peaksin nägema lives, siis ilmselt läheksin lava ette hullama ka. Siit ka point, et nii palju häid bände ei saa panna ühele kontserdile, sest pahatihti on soojendad kõvemad satsid, kui peaesineja. Sama oli ka Chimaira kontserdil, kus ma juba Unearthi ajal end tühjaks jooksin pitis.

Öösel kõndisime tagasi Kristini korterisse, kus pärast kärmet pesus käiku unne soigusime. Hommikul, kui keha pealt Merkaga haavasid ja sinikaid nägime, oli nalja muidugi palju. Üldse oli tunne, nagu oleks trammi alla jäänud, sest kõik kohad valutasid jubedalt. Päeval läks kell 14.30 meil laev tagasi Tallinnasse, aga kuna me jõudsime sadamasse alles kell 14.22, jäime sujuvalt tollest laevast maha. "You fucking kidding me, right?" küsisin ma check-ini onu käest. Ta naeris ning ütles, et saab meid järgmisele laevale kell 17.30 panna. Hea küll, ei pidanud midagi juurde maksma ning lõpp hea, kõik hea. Turvamees ütles mulle sadamas, et ei tohi õlut juua ning siis küsis, kas käisime eile Suicide Silence kontserdil, sest tema oli seal ka käinud.
Tartusse jõudes panime muidugi hommikuni veel linna peal pidu, et kõik õige oleks.

16 days and counting...

Thursday, November 18, 2010

Kuka on Esko?

Vähem, kui 24 tunni pärast Helsingis Heaven Shall Burn'i, Suicide Silence ja As I Lay Dying konsal, kadestagu kõik, kes kadestada viitsivad. Ja Merka, kellega koos sinna minek, on nii hall lammas, kui vähegi olla saab ehk siis ma ei imestaks, kui homme üksinda sinna lähen.
Muidugi joonis, mille endale paberile tegin, mis peaks mind juhatama Helsingis kuhugi ühe inimese töökoha (ma arvan) juurde ning sealt Nosturisse, on lihtsalt klass omaette.

Pull the trigger bitch!

Monday, November 15, 2010

"Olen Tallinnast, ehitaja!"

Nüüd on mul vist küll kõik viimseni ära ostetud. Lisaks Tallinn-Helsingi-Tallinn piletitele, sai ka viimane puuduv bussipilet uues riigis bronnitud. Kui Helsingis kontserdil käidud, hakkan lappama töökuulutusi, seniks veel ei viitsi oma pead sellega vaevata.
Kolmapäeval kavatsen ülejäänud toast üle käia pilguga, et mis tuleb ära visata, sest ei saa kaasa võtta ning pole mõtet alles hoida. Aa nojah, magamiskott endiselt puudub.

Eile õhtul sai tööl nalja. Ma enamasti armastan pühapäeva õhtuti tööl olla, sest siis rahulik ning enamasti oma tuttavad vaid baaris. Eile siis läks tiba teisiti ning sisse sadas kolm laudkonda noori kahtlaseid tegelasi. Kaks tüüpi olid raudselt homod, kolmesest seltskonnast üks tüüp tundus ka vägagi gei olevat, küsis mult veel, et ega ma ei tea kell 12 öösel mingit juuksurit öelda, kes kärmelt natukene soengut oleks nõus lõikama. Ja kirsiks tordil oli muidugi 19 aastane ehitaja Tallinnast. Jah, kui ta end mulle tutvustas, ütlesin, et see on arusaadav, et ta Tallinnast ning ehitaja, va tolgus. "Ma vannun oma käte nimel, sest kui mul käsi enam ei oleks, ei saaks ma ka enam ehitada." Lõpuks nad lahkusid ning sain keskenduda hokile. Ducks suutis 30 sekundit enne lisaaja lõppu kaotada võõrsil Chicagole 2:3, trr.

Friday, November 12, 2010

Combat

Täpselt nädala pärast olen omadega juba Helsingis. Kõik laabus, saime öömaja tingimusel, et Eestist diplomaadikohvrid kaasa võtame (ehk siis õlle ja gini). Peaks kuidagi kaelale trenni tegema enne, muidu on pärast Suicide Silencit kett maas ja kogu muusika. Loodetavasti tulen tagasi HSB autogrammidega ja ilma pohmakata. Samas on võimalus, et kumbki neist kahest ei toimi.

Welcome to the world of pain!

Wednesday, November 10, 2010

27

Nüüd, lisaks lennupiletile, on mul ära ostetud ka bussipilet Tallinnast Riiga. Puudu on veel ainult pilet uue riigi (ei, veel ei avalda) lennujaamast sihtkohta, mille aga lähipäevil proovin siiski ära soetada, et muresid vähem oleks. Esmaspäeval sai ostetud ka suur 70l seljakott, mis loodetavasti mind ühelgi päeval alt ei vea tolles kliimas. Millal magamiskoti muretsemiseni jõuan, pole aimugi.
Lisaks saatsin täna ära Jõgevale hunniku riideid, mida ma kaasa võtta ei saa ning ka playstationi. Kodukino ning kogu oma dvd-cd kogu viin ära viimastel päevadel, et vähegi inimese tunne veel säiliks. Nüüd tühjendan kappe ning viskan pea, et kõik asjad ära, mida pole mõtet Jõgevale tolmu koguma viia. Lõpetuseks peaks siia korterisse minust alles jääma vaid mälestused, mitte midagi muud.

27 days and countin'...

Friday, November 5, 2010

Kõik


Ja nii lõppebki teadmata ajaks mu elu Taaralinnas. Kes palvetab, et ma oleks tagasi nädala pärast, kes annab aega kuu või kaks, aga fakt on, et mõnda aega ma siit eemal olen. Arvestades seda rämedat sügismasendust, mis mul peal oli (võib-olla veel on), siis tundub minek ainuõige otsus. Kuhu täpsemalt, sellest millalgi teinekord.

32 päeva veel.

Wednesday, November 3, 2010

Vaikne esmaspäev, mida me keegi ei näinud

Tõestus sellest, et ei oma tähtsust, mis nädalapäev on - juua saab alati. Esmaspäeva õhtu ja sisse sajab kamp võõraid, minust ehk tiba nooremaid inimesi, kes tähistavad sünnipäeva. Üks sünnipäevaline oli aga nõnna napsune, et otsustas keset saali korralikult oksendada ning ise sinna sisse vedelema ka jääda. Siis oli selge, et sellest tuleb üks huvitav õhtu.
Sünnipäevalaps koristas ise punastadest tolle läbu ära ning vabandas ette ja taha. Ma küll korrutasin, et rahu, kõik on korras, kuna ise koristasite ära jne, aga talle ei mahtunud hinge, et ta sõber sellist asja suutis teha. Käisin mööda saali õhuvärskendajaga ning varsti lõhnas baar nagu korralik roosiaed kunagi.

Järgmiseks hakkasid siis sisse lendama väga ülejoonud tuttavad. Endine turvatöötaja, kohalik püsiklient, kunagine vang jne. Kahel korral käis politsei, korra kiirabi, turvafirma...ja tegelikult ma ei saanud lõpuks ikka aru, mis ja miks ja kus midagi üldse toimus. Pärast tulid mingid suvalised otsima vendi, kes nende sõpra peksid. Nojah, ma tundsin südamest kaasa ja ütlesin, et otsige mujalt, mul on baar kinni.
Mingid vahvad lätlased jaurasid õhtu otsa, arvustasid meie viina üle ning jõid end jumala sõnatuks (ehk nad ei osanud õhtu lõpuks enam sõnagi inglise keelt, vapustav).

Täna aga ütles mulle üks klient, et pane Reali särk selga. Nimelt kuna Manchester United mängis türklastega CL mängu, kandsin tööl ka Manu särki. Kui küsisin vennalt, et miks ma peaks Reali särgi selga panema, vastas ta vaid, et ei-ei, Manu ka hea, aga mulle meeldib Real rohkem. Siis saatsin ta koos Reali, Barcelona, Chelsea ja Man City'ga teadagi kuhu kohta ning tal oli häbi, et julges mulle üldse midagi sellist öelda.