Friday, December 31, 2010

2010 lõpp

Ja viimane postitus ka sellel aastal. Juhtus ikka uskumatuid asju nii Eestis, kui Eestist väljas. Mis siis jääb meelde aastast 2010 kõikse rohkem:

  • minu sünnipäev, millest kujunes mitme päevane pidustus
  • kolme nädalane reis Euroopa peal augustis ja Summer Breeze
  • Manchester Unitedi logo tätoveering kuklasse
  • Heaven Shall Burn ja kohtumine nende liikmetega
  • Lahkumine Eestist Šotimaale ja jõulud ning aastavahetus Edinburghis
Meil käivad endiselt pidustused ning ma julgen öelda, et olen enamus hosteli rahva sõbralisti end sisse kirjutanud. Eile õhtul jäime me kambaga kohaliku rokibaari põhimõtteliselt tühjaks viinast ning gin'ist. Ma sebisin poole tunniga ühelt väga ilusalt Austraalia tüdrukult tema roosa pusa ära, mille peal oli pingviin ning kiri "I love hugs". Õhtu otsa sellega ringi tuiates, sain meeletus koguses kallistusi ning ühes klubis kallistas mind isegi baaridaam üle leti. Bruce'i kaameras on hunnik pilte ka, aga kuna pildid tulevad arvutisse alles kunagi, kui kogu see pull läbi saab, siis hetkel ei saa näidata.

Klubis Hive hakkas üks tüüp tiba tõmblema, kuna ta mu joogi maha ajas ning ma ta kahe käega pikku seina lükkasin selle peale, aga muidu oli kõik hästi. Muidugi oli veel tänaval koomiline situatsioon ühe mustanahalisega, kes must mööda kõndides ütles:"You brother!" ja tahtis käppa visata. Ma vastasin selle peale:"Me and you - we're not bro's," ning kõndisin edasi. Siis peatusime Brucega tänavamuusiku kõrval ning viskasime talle sente ning laulsime koos mingit jumala võõrast laulu. Võite ainult ette kujutada, kui palju nalja saab siinsetes baarides, pubides ja klubides võõra rahvaga...

Igastahes hakkab kahe tunni pärast peatänal pidu pihta ja sinna me kõik suundume ning loodan, et saan tolle Austraalia tüdrukuga täna veel koos napsu võtta! Huvitav, kas peaks ka küsima, mis ta nimi on?

Thursday, December 30, 2010

Crack it, motherfu*ker!

Kolm tundi tagasi algas aastavahetuse tähistamine Edinburghis. Tegelikult alustasime meie juba eile õhtul sellega järjekordsel baarirallil, kus ma õhtu otsa topelt gin+toonik kokse endale sisse ladusin. Äärmiselt odav, 2 pauntsi ning niidab nigu Bilbu samakas. Lõpuks sai kell 5 alles tagasi hostelisse ja täna ei pidanud isegi mitte pohmelli põdema. Nüüd valmistume aga õue minema, et Hogmanay avapäevast täis elamus saada.

Kogu festival algas suure tõrviku rongkäiguga läbi linna kohaliku mäe otsa, korraldajate arvates võttis osa 20 000 inimest. Mäe otsas esines riigi parim torupilli punt, pandi põlema suuremat sorti viikingilaev ning lõpuks lasti ka ilutulestikku. Vot nii algas Hogmanay 2010!
(ma jobu unustasin kaamera kaasa võtta õue, seega kasutan eelmise aasta mingit random pilti)


Wednesday, December 29, 2010

Hogmanay 2010

Ma pole veel kordagi maininud, kui uskumatult viisakad on inimesed siin. Kui näiteks tänaval või poes keegi inimene vastu tuleb ja siis kogemata täpselt samalt poolt tahad temast mööda minna, kus poolt temagi, siis alati, absoluutselt alati, ütleb too inimene koheselt "vabandust semu" vms. Ise jään mõtlema, et nahhui see vabandus tarvilik on, aga samas teeb meele rõõmsamaks küll.

Baarikultuur on ikka hoopis midagi muud, kui meil. Ükskõik, mis kell on, kui inimesel on vähegi paus kasvõi töölt ära saada hetkeks, või siis pärast tööd pisut aega enne koju minekut, lähevad nad alati oma lemmikbaari ning võtavad mõned pindised õlled. Pubides käib elu kohe avamisest alates ning ei ole sellist asja, et lürbitakse mingit kokteili või ühte õlut terve igavik. Kange alkohol ei ole siin niikuinii nii populaarne (ma ei räägi viskist hetkel), kraanist tulev õlu on püha. Ja pea iga pubi mõtleb ka jalgpalli näitamise peale, kõikjal seintes on telekad, et igast lauast näeks mängu.
Krooksus oli 4 telekat ja projektor näiteks, siin mõnes suuremas pubis on juba 4 projektorit ja nii 10 telekat, ilma liialdamata. Aga kui Eestis hakkab pubis õllejoomine pihta alles kell 8-9 (enne seda on ainult söömine ja kohvitamine), siis no millest me üldse räägime...

Hogmanay - kohalik aastavahetusfestival algab 30.detsember ning lõppesb 2.jaanuar. Kui kõik hästi läheb, siis saan tööd tolle festari raames õllevalajana ehk baaris! Peatänav on lavasid ja lõbustuspargi elemente täis ning maailmast tuleb erinevat rahvast järjest kokku, et sellest osa saada, awesome!

Monday, December 27, 2010

Biddy Mulligans

Me oleme kolmekesi veendunud, et need olid ühed vingemad jõulud üldse, mida me kogenud oleme. 24.detsembri õhtul alustasime viisaka napsuga, öösel klassikalised baaris käigud ning jauramised ning lõpuks hommikul kell 6 alles magama. Tipphetk oli rokibaari Opiumi ees, kui seal oli nii 5-6 Peeter Paani kostüümides kohalikku, kes baari tol õhtul rahvast meelitasid. Üks neist pakkus välja, et võiksime tiba hašist suitsetada nurga taga. Pikalt jaurasime ja lõpuks otsustasin sellest siiski loobuda ning läksin hoopis Oz'i baari Bruce'i otsima. Saime kokku ning tegime veidi veel pulli receptionis, kus Bruce suutis maha kukkuda ja oma pea mõnusat ära lüüa vastu põrandat. Üks töötaja, James, ütles, et ta nägi kokku üldse 3 korda tol õhtul, kuidas Bruce maapinnaga paralleelselt on ja oma pead sinna vastu toksib.

25.detsember ärkasime kell 11 juba üles ja olime kõik ikka jumala juua täis. Esimene siider kärmelt sisse ning korras - panime endale lipud selga lehvima, meiega liitus veel üks Austraalia kutt Rob. Jooksime bokserite väel ja paljajalu mööda tänavaid, mööda hosteli erinevaid ruume ja soovisime kõigile häid jõule. Päeval oli suur jõulusöömaaeg, kus oli ikka igasugust head-paremat kokku küpsetatud ning kõike seda saatis kõva alkoholi manustamine. Meile tundus, et kella kuueks olid kõik inimesed jumalast segi juba. Lõpetuseks sai veel kella kolmeni Biddy Mulligansi nimelises baaris hullatud.

Eile elasin üle toreda jõulupohmelli ja sain kätte oma NI numbri, merry fucking christmas!

Friday, December 24, 2010

Heavy Metal Christmas

Tänavused jõulud mööduvad Edinburghis alkoholiga. Kohalikud tähistavad jõule kodudes, lähevad täna õhtul vara magama, ärkavad järgmisel hommikul vara üles, et näha, mis on kuuse all ning söövad lõhkemiseni. Meie, kes me pole kohalikud, joome täna õhtul end täiesti täis ning homme alustame peaparandusega kell 13.00, kui long stay rahvaga hostelis suurt püha söömaaega alustame. Üritus koosneb vist neljast või viiest käigust erinevatest söökidest (sealhulgas ka kalkun) ning mitmetest napsudest.

Kahjuks või õnneks on homme, 25.detsember, Edinburghis kõik poed kinni, seega ostsime täna endale joogid ära, et kaks päeva ilusti üle elada. Minu alkoholiriiulit katavad 24 purki 'Strongbow' siidrit ning 30 purki 'Carling' õlut. Kusjuures huvitaval kombel on siidripurgil pisike märge, mis seletab järgmist:

UK Chief Medical Officers recommend Adults do not regularly exceed:
Men: 3-4 units daily
Women: 2-3 unites daily


Ma kaldun arvama, et lähen täna nende tarkurite soovitustega vastuollu umbes 20 minuti pärast. Häid pühi!



PS! Olen oma lugusid elust ja muust kirja pannud täpselt 500 korda nüüdseks...

Wednesday, December 22, 2010

Shall Remain Nameless - uus nimi bändile

Eilne esmaspäev oli üks kõige vingemaid päevi, mis siin veetnud olen. Ostsime Morguliga endale päevapiletid kahekordsetele bussidele, võtsime paki (12 purki) strongbow siidrit ja kruiisisime päev otsa mööda linna ringi ning jõime teise korruse esimesel istmel. Pärast seda õhtusöök hostelis ning lõpuks öösel baaridesse jaurama.
Esmalt Opiumisse. Opium on kohalik rokibaar, mis on meie hostelist umbes ühe minuti kaugusel, eile käis seal karaoke. Sestap suundusimegi edasi Hive, mis on punkri stiilis klubide klompeks. Nimelt on seal kokku vist 8 erinevat ruumi, kus käib pidu ja mängib erinev muusika. Eile oli muidugi nagu kiuste mingi klubimuusika õhtu, aga ei lasknud väga end sellest segada. Koju tagasi sai jumal-teab-mis-kell ning kojutuleku kohta mälu muidugi puudub.

Täna pidime kell 10 hommikul toast välja kolima, sest mingi tarkpea arvas, et oleks vaja inimesi ümber paigutada kompaktsemalt. Kuna Morgulil sai kõik raha otsa, kolis ta ajutiselt hostelist välja mingi Eestist pärit tuttava juurde ja pidi seal vist reedeni olema. Nüüd ootame me Bruce'ga, et kes on see õnnelik, kes meiega ühes toas hakkab elama. Õllekastid on riiulis, lipp on akna ees, muusika üürgab, mwuhahaahaaa...

Saturday, December 18, 2010

Õlle kõrvale näpitav

Täna juhtus päeval vinge asi. Keegi kolistas meie toa ukse taga ja kui selle avasime, vahtis vastu umbes minu vanune Austraalia kutt seljakotiga ning ütles, et ta pandi meie tuppa neljandaks inimeseks (kuna me elame kolmekesi nelja inimese toas). Kahjuks või õnneks, olime me just duši alt tulnud ning Morgul vedeles tolles neljandas tühjas voodis, mis oleks pidanud talle kuuluma, täiesti paljalt teki all. Mina ja Bruce olime pükste väel ja kammisime juukseid, taustaks mängis Heaven Shall Burn. Kutt ehmus ära ning hakkas seletama, et ta võib ka vabalt uue toa endale otsida, kui ta meid segama hakkab. Me hoidsime naeru nii jubedalt tagasi ja seletasime, et ei-ei, ole nüüd, võid vabalt siia meie juurde tulla, aga pead arvestama, et nii meil asjad käivadki. Ta veel ütles oma nime ka, aga keegi ei saanud aru - kas Brett või Craig vms. "He is actually naked in your bed man," ütles Bruce naerdes uuele kutile. Tüüp viskas oma koti maha ja ütles, et okei, pole viga ning lahkus ruumist. Järgmisel hetkel nägin teda all korrusel receptionis juttu ajamas ning pärast seda võttis ta oma koti meie toast ning lahkus. Kuna me kolmekesi oleme juba siin hostelis väga tuttavad kujud, siis ka inimesed vastuvõtust naersid kogu selle pulli peale ja küsisid meilt, et miks me inimesed nii ära hirmutame?

Bruce õpib edukalt eesti keelt. Teab nädalapäevi, numbreid ja osasid lauseid. Ilmselt ei pea täpsustama, et kõik ropud sõnad rohkem, kui selged on ning oskab naiste kohta hinnanguid anda (kas näiteks 'paks lehm', 'pandav', 'õlle kõrvale näpitav' või lihtsalt 'kole'). Kui me tol korral seal hispaanlaste juures korteripeol olime, siis ütles Bruce mulle näiteks ühe koleda tsiki kohta nii:"Vasak on must paks lehm." Brilliant!

Bruce ja tema eesti keele vihik

Thursday, December 16, 2010

Tunne pärast esimest nädalat

Eile sain vist edukalt oma NI numbri ära tehtud, kaardi peaks aasta lõpuks kätte saama. Nüüd peaks hakkama baare ja pubisid kammima läbi, aga mida ei ole, on viitsimine. Nimelt selline puhkuse tunne on peal, olgugi, et pea igal hommikul olen kell 8 umbes end maast lahti ajanud, et päevase graafikuga harjuda. Arvestades veel, et kaks tüüpi, kellega koos siin olen, kaks nädalat ainult jalad seinal istusid, siis polegi mul veel põhjust pärast ühte nädalat lolliks joosta.

Ma jõin viimati kohvi 2 nädalat tagasi. Siin ei ole isegi isu mitte kohvi järele, päevas läheb hoopis nii 4-7 tassi teed ja mõnikord pudel või kaks õlut ka.

Easter Road

Eile otsisin pildil oleva Easter Road staadioni üles Leithi linnaosast, tuli pea kahe tunnine jalutuskäik. Staadion on kohaliku Hibernian jalgpalliklubi koduks olnud aastast 1893 ja mahutab 20 421 inimest, vat nõnna.

Tuesday, December 14, 2010

Ülestähendused

See sigin-sagin erinevate inimeste juurde ning telefonivestlused jumala võõrastega on veidi häiriv, aga kahjuks või õnneks on see paratamatus, kui siia mõneks ajaks paikseks on soov jääda. Hetke seisuga olen ma vähemalt kaks nädalat veel Edinburghis.

Mõningad märkused ja jutud...

*kui toda mäge käisin vallutamas, kõndisin maha 6,8km (tänu kõikvõimsale sammulugejale)
*süüa saab väga odavalt, kui on viitsimist ja tahtmist käia õigetes poodides ning õigeid asju õigel ajal osta
*alkoholi saab enam-vähem normaalse hinnaga poest, aga peab samuti jälgima, et kus ja mida parasjagu pakutakse (sestap ka viisakad kained päevad)
*baaris on pint õlle nii 36.-, kui joppab (muidu 50-60eeku)
*liiklus on endiselt ajuvaba, pole kunagi aimu kummalt poolt auto nüüd tulema peaks
*kohalike seas on täpselt 0 ilusat naist, vähemalt pole veel näinud ühtegi
*Edinburgh on populaarne Kanada, Austraalia ja Hispaania backpackerite seas
*koduigatsust ei ole, aga eesti keeles kirjutamine on tiba raske juba
*endiselt näen Krooksu unes ja mõnda inimest sealt (isegi inimest, kes seal kunagi egipti ajal töötas)
*pennid on jumala loogilised, erinevate suuruste ja värvide järgi pole raske neil rahakotis vahet teha (kõik pronksist pennid lähevad meie õllefondi, sest need on ainult kas ühesed või kahesed mündid)
*mu nime hääldatakse nagu "Riino"

Death Panorama

Pardipere uljas liider

Sunday, December 12, 2010

Bagpipe fag

Eile oli peaaegu tulemas ilus ja karske reede, aga asja muutis ühe hispaanlanna sõnum, mille Morgul sai. Saime kutse lähedal asuvasse korterisse nö flat party'le, millega ka nõustusime. Enne käisime kohalkus tööbüroo moodi asjas uurimas, kuidas endale National Insurance Number saada. Helistasime kõik ühte asutusse, kust me peaksime infot saama tolle asjanduse kohta. Tädi kellega ma toru otsas rääkisin, oli eriliselt heas tujus, sest samal ajal, kui ta midagi seal üles kirjutas või otsis, jauras ta minuga niisama ilmast ja värgist. Kokkuvõttes aga mingit kohtumist ma veel ei saanud, sest kõik ajad olid kinni. Pean esmaspäeval helistama ning uurima uuesti. Teisipäeval on meil kolmel mingisugune kohtumine ühe firma manageriga, kes võib-olla saab meid aidata tööga. Ma ei tea, suht segane ja pull värk...

Õhtul võtsime Morguliga poest hunniku õlut ning suundusime hispaanlaste korterisse. Rahvast oli nagu murdu, istekohti ei olnud, kõik seisid, jaurasid, jõid ning tegid rämedalt suitsu. Ma lõhnasin nagu tuhatoos pärast pidu. Kui meil kast õlut otsa sai, tulime Bruce'ga tagasi hostelisse. Otsustasime, et ei viitsi tagasi minna, sest ilusaid tüdrukuid seal ei olnud, räme suitsuhais kõikjal ning me võime sama hästi ka hostelis edasi õlut juua. Nii neljani sai napsutatud ja siis magama ära. Morgulil õnnestus ennast täiesti segi juua mitte millestki põhimõtteliselt, ulme.

Täna sõime Bruce'ga kõhud täis ning läksime kohalikku suurt mäge vallutama, Arthur's Seat, mis lihtsalt keset linna vahib. Olla olnud kunagi vulkaan vist, ei tea. Mitme tunnine tripp sinna tippu oli paras katsumus ja samas ka tõsine huumor, vahepeal oli konkreetne LOTR'i tunne peal, sest sama maastik ja sama müttamine käis. Kui tippu hakkasime jõudma, läks juba pimedaks ning siis näha toda linna tuledes ümber mäe, oli ikka mõnus elamus. Tuul oli ka selline paras, et pidi ikka mütsi kinni hoidma. Mäe keskele on pisike järv tekkinud, kus suvel pardid hullavad, praegu oli seal nii 15cm paksune jää peal. Kui internet ei valeta ja ma ei eksi, siis too mägi on 251m üle merepinna ainult.

Kuna siin on lumi juba peaaegu kõik ära sulanud väljadel, sest päike paistab koguaeg ja on nii 5-6 kraadi sooja, siis see laimiroheline mägi andis ainult rohkem tahtmist juurde minna põhja poole Šotimaal edasi. Aga selleks on raha vaja ja raha meil ju ei ole, god damn it you bagpipe fags.

Arthur's Seat

Thursday, December 9, 2010

Fish and chips my friend

Kolmas päev torupillide maal. Eile ei saanud muud tarka tehtud, kui endale kohalik kõnekaart ostetud, väljas fish and chipsi söömas käidud ning samuti sain esimese auto lumehangest välja aidata.

Täna käisin linna uudistamas hosteli poolt pakutava tasuta tuuriga. Edinburgh on ikka tõsiselt kobe koht. Siin kesklinnas elades ei märkagi, kui suur tegelikult Edinburgh on. Sestap oli vinge toda kõike kaeda ülevalt mäe otsast. Lähipäevil kindlasti teeb ronimse ühe teise mäe tippu, mis keset linna põhimõtteliselt laiub. Kogu tuuri juurde käis ka asjalik nö giidi jutt.

Ilm on ka ära keeranud, pluss kraadid ja kõik sulab. Vähemalt on inimesed hakanud tänu sellele tänavaid puhastama jääst ning lumest. Peaks uurima, kas abivägesid pole tarvis (mida minu silmis küll oleks) ja ise ka rookima hakkama, täiesti hea töö vahelduseks.
Õhtul ilmselt on piljardi mängimine ja siis taas viisakalt magama, enne veel viisakas õhtusöök ning eesti keele tunnid Bruce'le.

Edinburgh Castle

North sea

Edinburgh

Wednesday, December 8, 2010

Šotimaa

Uskumatu, aga ainuke asi, mis valesti läks minu reisil Šotimaale, oli bussisõit Glasgow'st Edinburghi (Tartust Glasgow lähedale lennujaama sujus kõik hästi). Kuna talv, mis praegu siin võimust võtab, on kohalike jaoks liialt haruldus, oli terve bussiliiklus halvatud. Minu varasemalt tellitud bussipilet ei omanud mingit tähendust, sest bussijaam oli sama kasulik, kui kõrts, mis alkoholi ei müü. Sain ülinapilt Glasgow rongijaamast pileti rongile Edinburghi (pidin selleks veel 20ne minutiga üles leidma Glasgow teise rongijaama ning sealt pileti ostma 10 paundi eest). Mul polnud veel tollel hetkel mingit aimugi, mis juhtub, kui rongiga Edinburghi kohale jõuan. Mu kõrval istunud nii 65-aastane vanaproua aga selgitas, et küll kõik laabub ja leian õiged kohad üles ka päälinnas.

Kohtudes Bruce ja Morguliga Edinburghis North Bridge sillal, oli selline tunne, nagu oleks tatina koolilaagrisse läinud ning heade sõpradega ühise telgi püsti löönud. Me ööbime kolmekesi nelja inimes toas hostelis ning toa keskel oli lihtsalt kolm kasti õlle meie esimesel kohtumisel. Õhtul läksime välja pub crawli tegema, mille jooksul kohtusin ma 27-aastase Emilie'ga Prantsusmaalt, kellega mitmes baaris käisime ning numbreid vahetasime, et järgmistel päevadel samuti kohtuda. Brünett, minust lühem, maailma näinud ja kuulab mega sitta mussi. Kas tõesti on võimalik nii kärmelt juba uusi tutvusi saada? On küll, sest aega raista ei ole.

Hetke seisuga ei taha ma siit riigist kuhugi minna (kuigi kuu või kahe pärast peaksin ma seda siiski tegema), sest kogu maastik on nii ilus, ilm on võrratu, inimesed on hullult lahked ja me ei pea ühistransporti kasutama, et kuhugi minna. Samas kass on, et vanad mehed ei oska sõnagi normaalset inglise keelt, näppudel on kinnastes külm ja miljon sõpra merede taha maha jäi.

Tuesday, December 7, 2010

Rangersi fännidele

Eile pakkisin paari tunniga oma kola kokku, jätsin veel hunniku jama maha, mis reaalselt ei mahtunud kaasa ning nüüdseks olen Riia lennujaamas. Tänu laupäevasele lahkumispeole, oli mul tugev kahe päevane pohmell ning magada pole saanud pühapäeva õhtust saadik. Proovisin siin lennujaamas põrndal veidi und lasta, aga kuradi mikid sõeluvad pidevalt ning lämisevad, seega ei tulnud miskit välja. Lisaks kõigele hakkas koletul kombel külm põrandal olles.

Paari tunni pärast peaks mu lennuk minema ja siis on asjaga ühel pool. Edinburgh - here I come!

Wednesday, December 1, 2010

SB>HRL

Käes ongi talv ja jutud. Klassikaline on muidugi haige kurk, nohu, mõnus pakane ning suures koguses alkoholivaba glögi. Ma suudan tavaliselt toda glögi juua nii palju, et mul reaalselt paha hakkab, aga siis koidab jälle uus päev ning saab jällegi paar liitrit sisse aetud.

Summer Breeze 2011 kavatsen ma taas platsis olla, võtku mis võtab. Täna hommikul kinnitas just oma esinemist tollel festivalil Arch Enemy, eelnevalt on juba nime kirja pannud Caliban. Ilmselt saab jälle meeletult hää elamus olema, kui juba nõnna varakult sellised nimed olemas on. Väga suure tõenäosusega ma sel aastal Hard Rock Laagrisse ei lähe, sest kahtlen, kas olen suvel tagasi Eestis. Samas kui olen, ei ole raske piletit endale muretseda.

Täna proovin veel kõik viimased asjad kokku pakkida, st ka kodukino ja siis juba 5 päeva pärast lendan.