Thursday, December 29, 2011

Karud

Kuna karudele on tänavu tulnud talv tiba hiljem, kui tavaliselt, siis on millegi pärast paljud karud veel oma karukoobastest väljas ja jauravad nagu väiksed karud. Uuel aastal loodame kõik tagasi karukoopasse minna, et karu-tüüpi uinakut teha ja kolm päeva järjest magada nagu karud.


Saturday, December 24, 2011

Home Alone vs Die Hard

Kõik teavad, et Eestis pole õiged pühad ilma kultusfilmide Die Hard ja Home Alone järgedeta. Neist teine, Home Alone, on selline film veel, et kui esimese osa võib ära vaadata ja ainult natukene viriseda ning võib-olla korraks isegi naerda, siis teine enam väga kasuks ei tule ning kolmas peaks olema üldse seadusega keelatud. Käivad jutud, et too sari ei piirdu ainult kolme esimese filmiga, aga no ma enda tervise huvides jätan kohe kindlasti välja uurimata, et palju neid tegelikult kokku on, sest targad teavad öelda: sitast saia ei tee!

Die Hard on samas märksa vingem asjandus: John McClane on koguaeg pohmakaga jännis ning peab igakord maika väel pahasid kutte maha nottima nii, et viskab kildu rohkem, kui mõnes tõsiselt tehtud komöödias + ta ropendab vaimukalt. Miks peaks üldse endale selle filmi originaalid riiulisse ostma, kui igal aastal niikuinii näidatakse? Sest see näitab, kui die hard fänn ollakse.

Ja ongi siis - need kaks filmivärki, klassikaline kuuse lõhn, vihane mandariini sõda ning sümboolsed üks-kaks teistsugust õlle. Kingituseks sain Nightwishi uue albumi "Imaginaerum." Ei suudagi uskuda, et eelmisel aastal Edinburghis jõulud täiesti-täiesti teistmoodi tulid.


Hüva joulu!

Friday, December 23, 2011

Festivalide ootuses

Arvestades, et järgmise suve festivalidele on hunnikute viisi artiste välja kuulutatud, on paslik ülevaade teha parimatest valikutest seni:

Alustame kõige tagasihoidlikuma Summer Breeze'ga:
Anaal Nathraakh, Before The Dawn, Darkest Hour, Dark Tranquillity, Deicide, Epica, Ghost Brigade, Insomnium, Sick Of It All, Six Feet Under, Unearth, Protest The Hero, The Rotted

Pole veel jõudnud paljusid tundmatuid nimesid üle käia ja lisaks on neil kombeks hästi hilja mingeid hulle nimesid välja kuulutada, seega võib arvata, et tuleb veel korralikult lisa.

Festival, mis kestab nädal aega, aga kus ainult käputäis bände välja kuulutatud seni - Metalcamp:
Finntroll, Machine Head, The Black Dahlia Murder, Eluveitie, Amon Amarth, Paradise Lost, Korpiklaani

Arvata on, et siia tuleb ka metsikult lisa mingite väiksemate nimede ja pläusti näol, aga nondest bändidest juba piisab mulle niikuinii.

Ja nüüd läheb õige hulluks. Wackenil on tänavu ajaloo kõige sürrim line-up üldse:
Amon Amarth, Cradle Of Filth, Darkest Hour, Decapitated, Dimmu Borgir, Gammaray, Ghost Brigade, Hammerfall, In Flames, Insomnium, Kamelot, Machine Head, Ministry, Moonspell, Opeth, Paradise Lost, Scorpions, Six Feet Under, Suicide Silence, The Black Dahlia Murder, Unearth, Volbeat

Kui nüüd saaks kuidagi kuhugi festivalile bändid nagu Heaven Shall Burn, Nightwish (tahaks uut albumit lives kuulda/näha) ja otse loomulikult Job For A Cowboy!

Wednesday, December 21, 2011

Aastalõpu festival meite moodi

Hästi veetlev, kuidas sellest ajast, mil Tartu poole hakkasin liikuma esimest korda, on blogis korralik auk. Väga lihtne:
Kolmapäev - Martinsi ja Merkaga korralik joogens linnas
Neljapäev - Sulli juurde külla Puhja
Reede - xboxi lan pidu Jõgeva tuttavatega
Laupäev - Vasja sünnipäev ja öö Undergroundis
Pühapäev - inertsist kõigi Tartu sõpradega Krooksus jauramine
Esmaspäev - meeletu pohmell ja suremine õe juures
Teisipäev - ikka pohmell ja suremine õe ning Miku juures

Ja nii ma lõpuks jõudsingi tänase päevaga tagasi Jõgevale, et hinge tõmmata ning tervisele puhkust anda. Hästi hea plaan on kuniks uue nädala alguseni rahulikult Jõgeval istuda, aga kurat seda teab, mis kõigest välja tuleb...

Wednesday, December 14, 2011

Tagasi kodumaal

Nüüd võin öelda rahus kõik välja, sest plaan õnnestus ilusti. Veetsin öö Liverpooli lennujaamas ning eile pärastlõunal jõudsin Tallinnasse. Kuna mitte keegi ei teadnud mu tulemisest, sain rahus esimese öö veeta kodus Jõgeval. Täna aga Tartusse ja selle peale kuldsed sõnad:"And so it begins..."

Lennujaamas suurt midagi magada ei saanud, lennukis samas õnnestus kaks tundi, seega minu eelmise öö saldoks jäi kaks tundi und lennukil ja kõik. Samas tänase ööga tegin kõik tasa ja vaim peaks valmis olema, et üks-haaval järjest sõbrad üle käia.


Monday, December 12, 2011

Good night Scousers

Tuleb öö, kus ilmselt peab abi paluma magamiskotilt, padjalt ja pehmenduseks ehk ka saunalinalt. Loodetavasti kõigest väike õudus enne tulevat õndsust!


Sunday, December 11, 2011

Öö hostelis

Mõtlesin eile õhtul, et heidan kell 23 oma asemel, vaatan episoodi sarjast Breaking Bad (soovitan) ja uinun. Läks tiba teisiti...

Kui episood oli vaadatud, sadasid tuppa kolm kutti vanuses 34-36(Paul, Neill ja keegi), kes tulid Liverpooli ja QPR mängult. Ajasin siis põgusalt nendega juttu ja tuli välja, et härrased palju maailma näinud tänu tööle laeva peal. Rääkisin ka enda loo ära ja kuna Neill oli Šotimaalt, Edinburghi lähedalt pärit, ei suutnud ta ära imestada, et ma sellises kohas nagu Shetlandil oma suve veetsin. 

Pärast vestlust nendega oli kell juba 00.30 ja otsustasin uue episoodi mängima panna, et uuesti uinumist proovida. Läks õnneks ning tiba pärast ühte jäin magama. Siis läksid aga järsku hosteli tuled põlema ja uksest sadasid sisse kaks natuke purjakil noort hispaania tsikki. Ebanormaalne - napsused kutid suudavad vaikselt ilma tuleta voodid üles leida ja kõik, aga tüdrukud mitte! Tüdrukud tulid klubist, puistasid parkett põranda peale posu münte kogemata, hullasid vannitoas ning üks köhis nagu tuberkuloosi haige - võimas!

Hommikul ärkasin juba pool 7 üles, sest järjest hakkas keegi midagi-kuhugi sättima. A no viskas mul ka lõpuks kopa ette ja kobisin kell 9 duši alla, hommikusöögile ja siis linna. Taevast muidugi kallas vett ja minu katkised superstaarid olid sekunditega läbimärjad. Selline märg ja hall päev Liverpoolis sai veedetud muuseumites ja Starbucksi internetti ning vastikut kohvi nautides. Täna tuleb korra veel üks öö seal hostelis üle elada ja homme hakkab juba väga suures hunnikus nalja saama, sest öömajaks peaks saama sel korral midagi muud, kui koht voodi, kummuti ja sooja veega.

Saturday, December 10, 2011

Are you watching Merseyside?

Tutvusin Londonis järgmiste Austraallastega (Samantha ja Thea) ning ühe Ühendriikide kutiga, Alexiga. Otsustasime minu viimasel õhtul Londonis väiksed õlunaadid ka teha hostelis ja viisakas õllesõber nagu ma olen, piirdusin rahulikult nelja 3,8% Carlsbergiga ja kogu muusika.

Täna hommikul pakkisin kell 9 oma koti taas ning 5,5h bussisõitu Londonist Liverpooli algas kell 10.30. Täiesti õudne, kui rets on ilma muusikata sellist aega sisustada. Imelikul kombel ei olnud üldse und ka, et oleks silma looja lasnud. A no vähemalt nägin tänu mitte magamisele Stoke City kodustaadioni bussiaknast ära - päris korralik elajas on Britannia Stadium kui aus olla. Pluss on veel muidugi, et täna põhimõtteliselt siis kogesin päevavalgust nii viis minutit, faking hale!

Hostel, kus kaks ööd viibin, on tasulise internetiga, seega tulin insta linna Starbucksi kohvikut otsima - leidsin pärast mõningat tuiamist. Üritan veel õhtul minna ka El Classico mängu kuhugi pubisse vaatama ja homme juba tahaks minna mere äärde muuseumitesse. Esialgne mulje Liverpoolist on pigem positiivne igatahes ja salli kannan ka ümber kaela, sest ega armu ei antaks, kui teada inimesed saaksid, et Unitedi pooldaja olen.

Thursday, December 8, 2011

Manchester Unitedi vihkamisest

Millegi pärast on inimestele jäänud mulje, et ma olen Manchester Unitedi esindaja Eestis vms, sest pärast igasugust kaotust või ebaõnnestumist, risustatakse minu postkasti/telefoni kõige enam. Ei, ma ei ole! Lisaks ma ei naudi toda ilkuvat saasta järgmisel hommikul lugeda. Tule taevas appi - ega fännid toda mängu ei kaotanud?!

Manchester Unitedit vihatakse rohkem kui seda armastatakse, olgugi, et mitteametlikel andmetel on Unitedil kõige suurem toetajaskond ja seda tänu Aasia turule. Tegelikult kogu see suur Aasia "fännide" buum on suurelt tänu meeskonnas mängivale Lõuna-Korealasele Ji-Sung Parkile ja omal ajal kõigi naiste iidolile David Beckhamile. Praeguse seisuga on Euroopas Barcelona toetajaid kõvasti rohkem ja kui too Kataloonia gigant peaks enda meeskonda ühe mängija Aasiast võtma, pöörataks teisel pool maakera turg ikka väga pahupidi. See selleks...

Mina, kes olen Eestist pärit, ei tohiks olla Unitedi toetaja, sest see tähendab, et olen Glory Hunter. Ükskõik mis teine tiim, aga mitte United. Miks? Sest United oli kunagi päris edukas klubi, rõhk sõnal kunagi. Mida nad rohkem on võitnud, kui Barcelona või Real Madrid? Samas on Eestist pärit isikule vägagi normaalne olla Liverpooli või Bayern Müncheni fänn - no oodake nüüd minut. Liverpool on võitnud Premier League kõigest ühe korra vähem (United läks liiga karikatega ette alles eelmisel aastal, kui võideti 19. tiitel), kui United ning 2006 võitis ka Liverpool Chamions League karika. Sakslaste hiid Bayern München võitis viimati Champions League karika 2001 (kokku lausa neljal korral) ning Saksamaa liiga on klubi pannud kinni rekordiliselt 22 korda. Aga sellest kõigest vist jääb väheks, sest nende fänn olla ei ole häbiasi.

Ma ei karda häbeneda, et toetan punaseid kuradeid Manchesterist, sest võrreldes enamuse neist 20,000,000 facebooki Unitedi fännist, olen ma erinev, ma tean seda. Samas kui ma saaksin uuesti omale nö lemmiku valida, läheks ma kahtluseta mõne väiksema klubi poole, näiteks Sunderlandi. Kahjuks või õnneks see pole enam võimalik.


Wednesday, December 7, 2011

Stamford Bridge

Täna sain esimest korda hommikul magada nii, et ei ärganud üles varajaste ärkajate tõttu, kes hommikusöögile lähevad või sootuks välja kolivad hostelist. Kell oli 10 kui esimest korda pilgu peale viskasin telefonile. Kuna väljas oli taas ilus päikseline 8'C ilm, läksin tagasihoidlikule jalutuskäigule lääne suunas, et ära näha Chelsea jalgpallistaadion Stamford Bridge. Kaarti taas polnud, aga endalegi üllatuseks leidsin ilma vaevata koheselt üles tolle hotellidest ümbritsetud rikka klubi koduväljaku. Midagi erilist pole: sain piiluda sisse tribüünidele ja väljakule korraks ning eilsest Champions League mängust Valencia vastu oli veel palju CL teemalist kola ümberringi.

Õhtul vaatan Baseli ja Unitedi vahelise kohtumise ära ja ilmselt kõik - väss on peal, et midagi korraldada või välja minna. Samas üks pindine Guinness halba ei tee!

Tuesday, December 6, 2011

Rahulikud päevad Londonis

Otsustasin siis, et jään Londonisse kuniks laupäeva hommikuni ja siis bussiga Liverpooli. Suurt midagi enam plaanis teha ei ole, kui vaid, et käisin vaatasin Arsenali emiraatide staadioni ära (vägev ehitis teine) ja ka vanale Highbury'le viskasin pilgu peale. Ülilahe, kuidas vanast staadionist on ehitatud moodsad korterelamud tribüünide asemele ning väljaku asemel on siis lihtsalt haljasala/park. Kellel huvi, siis siit saab lähemalt uurida ja kae nalja - kaks korterit ka müügis veel (hinda ei taha jumala eest kuulda ka mitte).

Lisaks tutvusin mõningate austraallastega taas, neist üks, Britney, on üsna veetleva väljanägemisega.

Sunday, December 4, 2011

Machine Head, DevilDriver, Bring Me The Horizon, Darkest Hour

Laupäev - läksin kell 11.30 Buckinghami palee ette vahtkonna vahetust vaatama. Totaalselt ülerahvastatud, hiinlased ja japsid istusid üks silm kinni ja teine silm kaameras konstantselt terve see aeg. Ma ei mõista - kas nad reaalselt ise ei taha midagi näha, et ainult pilte klõpsivad? Või ei näe nad mitte midagi lihtsalt ja sestap teevad posu pilte, et kodus arvutist üle vaadata, et kus riigis mis toimus.

Londoni keskelt Victoria lähedalt kõndisin ma Green Parki metroo peatusesse, et säästa raha (võib-olla isegi aega, sest hostelist Green Parki kõndisin 20 minutit) ja kahe metroo asemel lihtsalt ühe metrooga Wembley Parki sõita. Kesklinnast Wembley Arenale läks täpselt tund aega kõik jalutamine ja metroo kokku - kuradi suur linn ikka.

Esimene probleem: Wembley Arena piletiputka sarnasest asjast oma piletit küsides (põhjus, miks ma ei saanud lasta neil postiga endale saata) öeldi, et sellisele nimele või sellise maksekaardi numbriga pole neil mingit piletit. What the fuck is this shit? Lõpuks, kui tädi oli juba arvutist igate pidi otsinud, otsustas ta kontrollida ka oma seljataga oleva laua peal ootavaid ümbrikus pileteid - voilaa, seal see oli. Räige kivi kukkus südame pealt ära. Ticketline firma saatis tiba peenemas stiilis tolle pileti neile putkasse ja tädike ei osanud arvata, et nood ka tolle kontserdi raames on.

Kuna uste avamiseni oli veel tiba aega, käisin võtsin mäkist kaks juustuburgerit ning kõrvalpoest pirni siidri, et aega parajaks teha. Sai veidi mingite suvalistega Arena ees jauratud ning lõpuks kell 18 tehti uksed lahti. Põrutasin sajaga merchi leti äärde, et enne Darkest Houri esinemist mingisuguse DevilDriveri särgi saaksin (Machine Headi pusa on varasemast juba olemas, seega ei olnud just keeruline valikut teha) -sain.

Darkest Hour
Arvutis oli mul nende viimane album täitsa olemas, seega poole loominguga olin tuttav. Tulid lood nagu Your Everyday Disaster, Love as a Weapon ja Violent by Nature. Kuigi nende muusika pole nüüd teab mis klass, siis vähemalt suutsid lives pea sama hästi lugusid esitada kui plaadilt. Esimeseks soojendajaks polnud sugugi paha.

DevilDriver
Nii mina kui ka teised pidime pettuma korraldajates, et selline gigant, nagu DevilDriver, ei lähe lavale enne Machine Headi. Koheselt, kui live algas uue albumi loominguga Dead to Rights, tekkisid külmavärinad. Asi läks ainult hullemaks - Not All Who Wander Are Lost tõi konkreetselt kananaha ihule! Live jäi lõpetama nende kodu meenutav lugu (ja ka minu üks lemmik) Clouds Over California. Natuke sisimas ootasin ka I've Been Sober teost, aga kuna nende aeg oli piiratud niikuinii, siis jäi tulemata nii mõnigi hea pala. Igatahes - ei saanud küllalt ja loodan, et nad astuvad suvel ühel kolmest festivalist ka üles.

Keika lõppedes suhtles Dez veidi rahvaga:
Dez: tehke aplaus Darkest Hourile
Rahvas: Aplaus ja vile
Dez: tehke aplaus Bring Me The Horizonile, kes kohe lavale astub
Rahvas: Booo
Dez: proovime uuesti. Bring Me The Horizon
Rahvas: Boooooo
Dez: Olgu peale - Machine Head?
Rahvas: Machine Fucking Head, Machine Fucking Head

Bring Me The Horizon
Pool saali jalutas minema õlut jooma ja muidu pikemale suitsule pärast DevilDriveri etteastet, sest ega keegi just väga Briti wannabe deathcore/metalcore/misiganes asja vaatama ei tulnud. Lava ette jäi käputäis inimesi, kellel kõigil ühesugused tuka soengud ning kapuutsid peas olid - noh, klassika. Live algas jubedalt - laulja nägi välja täielik idioot - kolm numbrit kitsad teksad ja kolm numbrit suurem t-särk ning sihitult ringi hüppamine ning taidlemine ja lugu Diamonds Aren't Forever. Ise laulda ei suvatsenud vaid karjus "circle pit, come on fuckers, sing it, jump". Kõik kupatus kostus nagu tuimalt 0 mängimine kidrade peal ning karjumine "come on". No, et aimu saaks inimesed, kuidas see jubedus välja võis paista, siis üks näide on siin (mitte eilne live).
Pärast iga nende lugu oli mingi veider paus ja jõle diip instrumentaal muusika, et oleks veel süngem ja kõvem kogu pull. Kui rahvas karjus pärast nende lugusid "Machine Fucking Head, Machine Fucking Head", sai vist laulja ka lõpuks aru, et ei ole just kõige õigema publiku sekka sattunud. Ühesõnaga - tulid veel sellised lood nagu Chelsea Smile, Fuck, Sleep With One Eye Open ja Suicide Season ning It Never Ends.

Machine Head
Saal oli puupüsti täis ja kell 21 läksid tuled kustu - I Am Hell (Sonata in C#). Oh sa püha müristus, rahavs teadis sõnu ja ega paigal ei seistud, terve saal lainetas.
Järgnes Be Still and Know ning mindi tagasi vanema kraami juurde - Imperium, Beautiful Morning. Nüüd edasi läks mul juba järg sassi, aga umbes nii võis too lugude järjekord olla: Locust, This Is The End, The Blood, The Sweat, The Tears, Old. Väike paus, kui vennad hinge tõmbasid ja Robb juttu ajas ning küsis, kas minna edasi kiirete lugudega või aeglasega - vastus tuli üheselt:"Fast!"
Järgnesid Aesthetics of Hate ja Davidian. Siis juhtus midagi, mida üldse ei oodanud ega tahtnud - Darkness Within. Mul oli kogu too Cardiffi tsiki asi peast kui pühitud, kuniks tolle looni - oli vaja? Kui öösel hostelisse kõndisin, ei saatnud mind mõtteis nood kiired ja tehnilised lood, vaid Darkness Within.

Hea küll, tagasi konsa juurde - kõlasid veel lood Halo ja minu lemmik Who We Are. Nüüd on järg täiesti läinud käest, aga lõpuks kell 23.00 oli kõik - kaks tundi puhast lammutamist. Täiesti ebanormaalne, kuidas nad suudavad ka lives mängida oma hardcore tehnilist paska sellise täpsusega (okei, ikka tuli viperusi sisse, aga mitte midagi arvestatavat). Ja kurat, Adam näeb reaalselt ka välja nagu hirmus steroidi sõber!

Saturday, December 3, 2011

The smoke is fading out

Kell 10 hommikul ukerdasin Londoni südalinna, et päikesepaistelise ilmaga vaatamisväärsusi minna kaema ning too ülioluline telefonikõne ära teha. Terve eilse päeva ja õhtu mõtlesin ainult, et kui loll ma olin ja tollelt Cardiffi reception-tsikilt ei küsinud, kas ta välja joogile vms ei tahaks minna. Või, et mis ta nimi üldse on?
Kuna Londoni tänavad on nagu kuradima odava suhkrumüügi ajal Maxima vahekäigud ja mu telefoni kõlar on suht nigel, siis seadsin sammud Buckingham Palace'i poole, et sealses pargis saaksin rahus tolle elu kõige närvilisema kõne tehtud. Nüüd on see moment, kus ütlen, et too kahekõne tuleks mul küll kirja panna, aga vaid iseendale.

Igatahes - ta oli meelitatud sellest jutust ja vastas lõpuks pärast kohmetut kokutamist:"I'm seeing someone." Fair enough! Vähemalt sain peast tollest "What if...?" küsimusest lahti ning annaks nüüd mulle keegi jõudu, et ma jumala eest midagi lolli ei teeks (a'la facebooki kirja ei saada, uut kõnet ei tee või lampi tagasi Cardiffi ei läheks). Ja ta nimi on Angie...

Midagi muud Londoni kohta ma kirjutada ei viitsi/taha, sest ega mõtted pole Big Beni ja Tower Bridge juures, nagu peaks. Isegi homse (varsti juba tänase) Machine Headi kontserdi juures ei ole või fakti, et The Black Dahlia Murder ja Ghost Brigade esinevad Wackenil, mis on täiesti välja müüdud juba. No ei ole!

Wednesday, November 30, 2011

Cardiff leinab ja unenäo seletaja

Gary Speed oli siin suur nimi - käisin täna kahe staadioni juures ning mõlema ümber oli hunnik lippe, salle, särke ja lilli nüüdseks endise Walesi koondise peatreenerile.

Ärkasin hommikul kell 7, sest mingi alarm hakkas tööle. Otsustasin siis juhust ära kasutada ning läksin hommikusöögile. Söök söödud, kobisin oma asemele tagasi ja keerasin tagasi unne. Homme samas vist magan üheksani ja jätan hommikusöögile minemata ning hakkan pakkima.

Veel üks huvitav asi - nägin unes, et mulle helistas moblale kontakt nimega "Bauhof" ja nad pakkusid tööd mulle Tartus esinduses. Siis aga sai mu krediit otsa ning pidin neile tagasi helistama, kui olin veidi oma vodafone numbrile juurde raha pannud, kuid Bauhofi asemel vastas sel korral SEB töötaja - what the fuck is this shit?
Nüüd täna linnatiirult tulles avastasin, et hosteli (kus ma peatun hetkel) on kuulutus, et otsitakse baarmeni ja visaku aga inime oma cv sisse. Rääkisin siis tolle eriti ilusa reception tsikiga sellest ja saatsin neile e-mailile oma cv, sest paberikujul mul pole. Kui nad peaksid minuga uuesti kontakteeruma sellel teemal, oleks vist too unenäo juhtum kõige haigem juhtum üldse minu puhul. Ma muidugi tegelikult üldse ei tea, et kas ma üldse tahaksin siin töötada või kus ma elaksin, aga nii igaksjuhuks võis ju proovida.

Pesumajas käisin ka esimest korda elus, et oma sokke ja jutte puhtaks pesta - jõle kallis lõbu (£5+£1).
Homme on aga kell 13.00 Londonisse minek ja öömaja ei ole ikka veel. Ma kohe ei või nah!

Aberystwyth - Cardiff

Esmaspäeva asemel sain liikuma täna ehk siis teisipäeval. Tegime esmaspäeva õhtu lõppuks klassikalised väiksed õlled ka ja kell kolm magama ära, et hommikul vähegi elulooma minust oleks. 4,5h rongisõitu ja lõpuks, kui väljas jälle pimedaks ära kakkus (trr ma ei või), jõudsin Walesi pealinna.
Cardiff tundub mõnus piisavalt väike koht, kus kõikjal juba jõulukaunistused väljas ning keset linna hiigel rugby staadion, Millenium Stadium, laiub. Homme proovin varase ärkamise teha, et hosteli hommikusööki ära kasutada ja siis tuiama päevaks minna. Samas teades mind, ei oleks imestunud, kui löön käega ja magan tuugalt poole päevani. Peab kuidagi minema pesu pesema kuhugi (ei, mitte mere äärde) ja siis mingit Walesi teemalist nänni oleks ka tarvis enne, kui neljapäeval on buss otse Londonisse, taaskord, väkk.

Paar eredat momenti veel Aberystwythist...
Rahvaga väljas pubis istudes ja blondi tütarlast silmitsedes:
Mina: Emma is a quite good looking girl
Andy: go talk to her man
Mina: are you kidding?
Andy: come on, what would be the worst thing it could happen?
Mina: I could die!

Indoneesia tsikk Nawar mulle ühel õhtul väljas:
Nawar: if you would live here permanently, then you would be doable, but I'm not looking anything just for one night
Mina: I see
Nawar: can I add you in Facebook later on?
Mina: *wtf nägu*

Sealne "tudengigäng" kinkis mulle õllealuse üsna creepy pildiga, kus nende nimed/allkirjad taga ning ootavad uuel aastal tagasi, väga sümpaatne.

Idülliline rannik, Aberystwyth

Sunday, November 27, 2011

Pokker: all-in

Esialgne plaan laupäeval tudengilinnast Aberystwythist jalga lasta läks muidugi aia taha. Need inimesed, kellega siin ümbritsetud olen, on nii kuradi vinged, et hirmus hakkab. Igal õhtul on napsu võetud, mindud klassikalisele pubirallile ning lõpuks enne ühikasse naasmist võetud ka kohalikust kiirtoidukohast friikaid ja grillkana. Pean tunnistama, et viimati jõin kolmel õhtul järjest alkoholi Eestis olles - kuradi tudengid.

Võtsin eile õhtul osa ka pokkeriõhtust: £1 sissemakse kõigi osalejate poolt (tol õhtul kokku 6) ja siis rohkem raha mängu ei panda - last man standing võtab kogu raha. Ma pole varem kordagi nõnda pokkerit mänginud ja no ikka tõsine rookie olin seltskonna keskel. Ütlen kohe ära, et ma ei mänginud mingite võhikute vastu, vaid kuttide, kes reaalselt mängu ja mängijaid loevad. Kui ma olin viimase kolme mängija sees endiselt oma viimaste chippidega, oli juba nii suur rahulolu, aga siis hakkas juhtuma midagi eriti hullu: ma läksin oma viimaste chippidega väga agressiivelt peale, sest kaardid hakkasid eriti mind soosima ning bluff töötas ka korralikult ja õhtu lõpuks olid kõik chipid minu käes - kaks tundi puhast lõbu ja ekstra £5 rahakotti, mille eest hiljem kaks jooki baarist soetasin.

Endiselt olen ülivaimustuses sellest kohast ning ei tahakski ära minna. Ainult, et täpselt nädala pärast pean olema Londonis Machine Headi kontserdil, seega esmaspäeval vist hakkan liikuma - Swansea või Cardiff.

Thursday, November 24, 2011

Wales baby!

Jõudsin pärast pisikest äpardust Birminghamis elusalt Walesi lääne-rannikule, tudengilinna Aberystwyth. Esmalt too rong Birminghamis oli edasi lükatud, siis pärast kahtekümmend minutit tuli kiri tabloole, et katkestatud sootuks. Uurisin ühe naisterahvaga infoletist, et mis nali on? Saadeti meid ühe teise rongi peale, mis meid linna nimega Shrewsbury viib ja sealt edasi siis tehakse midagi. Tehti meiega järgmist: koguti kõik rahvas Shrewsbury'is kokku, kes Aberystwythi suunas lähevad ning pandi nad taksode peale, kaks tundi sõitu läbi mägise Walesi ja kohal. Taksos üritasin ühe tüdrukuga veidi juttu teha, kes Aberystwythist pärit ja üllatus-üllatus, ta sätib end nädala pärast Austraaliasse aastaks. Eesti kohta ei teadnud ta midagi ning üldse oli selline väga vaikne ja tagasihoidlik inimene, mille peale lõpuks ma juhi käest ajalehe hoopis laenasin ja lugema hakkasin. Ta vastas sellele tegevusele iPodi ja valju raadiomuusikaga.

Aberystwythis sain Maarjaga kokku ning seadsin end sisse tema ühikas. Ühikas on reaalselt selline, nagu omalajal The Sims University mängus oli - väiksed ühesugused toad ning ropp lõdva ja vinge tudengielu (tahaks ise ka aastakese proovida). Tutvusin mingi saja inimesega, kes kõik väge vinged tegelased ning poest võeti kastid Garlsbergi, et õhtuga algust teha. Kutid teadsid rääkida, et neil kulus vahepeal tubli 200 purki Garlat nädalas - tubli, tubli! Hiljem tehti ka tiir väljas, kus mina muudkui korrutasin "I'm not 21 anymore", kui ei tahtnud joomismängudega kaasa minna, aga lõppudelõpuks oli nalja kuhjaga.

Täna nö turisti tiirule linna ja mere äärde ning siis peaksin välja mõtlema oma teekonna Swansea suunas. Enne seda aga on ühel kutil ühikast sünnipäev täna, oeh.

Monday, November 21, 2011

Kaks miljonilinna

Londonis sai pühapäeval väljas käidud pikemal jalutuskäigul. Kohtusin ka paari eestlasega, kes olid tulnud mingile shoppamis nädalavahetusele Inglismaa pealinna - väga gei tegevus kahe 21-aastase noormehe poolt. Kuna päevad on nii lühikesed (ööd nii pikad), siis nautisin Londoni vaatamisväärsusis õhtuses pimeduses. Väga ilus ja uhke kõik, aga...
No ei meeldi mulle too kirju ja räige sigin-sagin tänavapildis, kus isegi pühapäeval kõigil kuhugi kiire on. Käisin Robertiga ka ühes pubis Chelsea-Liverpooli mängu vaatamas ja minu üllatuseks elasid kõik (kaasaarvatud meie) Liverpoolile pigem kaasa, kui Põhja-Londoni klubile. 

Täna keskpäeval sõitsin üle kahe ja poole tunni bussiga Inglismaa keskele Birminghami, järjekordne miljonilinn. Tänavad on täis ainult kaltsupäid, muidu pakisid, ninja-naisi, musti ja muid olevusi - hästi õudne peab tõdema. Esimest korda viibin ööd hostelis, sest ei viitsinud hakata couch surfi kaudu siia linna kohta otsima. Hea odav hostel ja loodetavasti saan rahus ööd veedetud ning ühes tükis siit linnast jalga lasta. Üks toakaaslane ütles väga tabavalt, et õhkkond on Birminghamis hästi vaenulik - on!
Üks kena Austraalia tsikk juhtus ka minu tuppa, kus kokku on 12 narivoodit, tundub huvitav.

Eesti keeles ei tunne ma enam kella ning korra veel - päevad on nii lühikesed, et nutt tuleb peale nah.

Saturday, November 19, 2011

London, for the very first time

Pidin Bostonist rongiga otse Londonisse sõitma, aga avastasin täna, et rongipilet oli tõusnud ööga £55 peale, seega saatsin tolle plaani eos perse. Selle asemel sõitsin rongiga Nottinghami ja võtsin sealt bussi, millega õhtuks Londonisse jõudsin. Pärast väikest segadust sain Robertiga kokku, ostsin endale Oyster Card asjanduse, millega metroo ja bussiga odavamalt liikuda Inglismaa pealinnas saan ning võtsin ka mõned tervitusõlled. Plaan on rahus jalgpalli vaadata ning esmaspäeval suund läände võtta - Wales!

Wednesday, November 16, 2011

Elu Bostonis

Kuna Dave töötab jooksva graafiku alusel, siis seadsime minu külaskäigu kuupäevad just nii, et tal oleks eamus kõik vabad päevad. Möödas on nädal, mil siia jõudsin ja vahepeal on siis juhtunud selliseid asju:

*riisusime lehti
*seadsime ta mootorrattale teise istme peale, et saaksime koos sõitma minna
*olime sunnitud ta ühe koera matma (puhka rahus Luke), kes haigusele alla vandus
*käisime ta rattaga Battle of Britain RAF keskuses tuuril, jus nägime sõja aegseid siiani lendavaid lennukeid: Horricane, Spitfire, Lancaster ja samas ka praegusel ajal kasutavaid hävitajaid. Rattasõit oli sujuv - nii 128km/h oli vahepeal rauas ja tuul tahtis mind tagaistmelt minema visata, jäin siiski ellu.
*Igal õhtul filme/jalgpalli vaadanud ja Stellat rüübanud

Nüüd on käes hetk, mil pean välja mõtlema järgmise sammu - London?

Friday, November 11, 2011

0:4 kaotus - eestlane ja laulurahvas?

Eesti sai teenitult peksa Shamrocki poiste käest. Mis mind samas kõige rohkem marru ajas, oli too räme ülesköetud atmosfäär SELLE konkreetse mängu ümber. Tuleb meelde kunagine kovrpallilahing Eesti ja Läti vahel, mis samamoodi nii kuradi palju meediakära sai tänu viimasel ajal saavutatud edule (aastat ei julge pakkuda ja ei viitsi otsida ka, aga olla võis miski 2002-2004 vahel ehk), hümni toodi laulma kuradima Koit Toome ja Saku Suurhalli tribüüne täitsid miskid võhikud ja pintsaklipslased. Jah, Eesti ei võitnud.

Nüüd toimus jälle sama huinjakk. Esiteks too piletijama ja telekast oli näha, et ikkagi olid osad istekohad tühjad ning silma hakkasid koguaeg rohesärgid (sektor 12 oli pungil olnud neist). Ütleks, et iirlased võitsid ka tribüünidel. Lugesin põgusalt foorumit ja no eriti meeldiv moment Eesti fännide seas, kus üks paduhingeline fänn kirjutas, kuidas temaga koos taheti pilti teha. Küsimus: "miks?" Siis vastus oli, et ta on fänn. Mis asi too küsija siis oli (suhteliselt sama keiss juhtus minuga enne Manchester Unitedi ja Sunderlandi vahelist kohtumis Old Traffordi ees, kus minu tätoveeringust esmalt ja siis minuga koos pilti taheti teha)?

Nüüd toodi täispikkuses hümni laulma meeskoor ja oh üllatust - fännisallid ka kõigil ümber ilusti nagu lipsud. Oleks võinud ehk ikka terve vormi selga ajada! Miks on tarvis jõhkralt üle paisutada niigi olulist ja suurt mängu? Tore on, et tahetakse ilusaks ja uhkeks kõik teha, aga veel toredam on, et vaevatasu tolle jandi eest olid numbrid tablool pärast mängu.

Ja nüüd veel lõpetuseks tiba soola fännide haavale. Mis tähendab, et eestlane on laulurahvas? Ei kuulnud mitte midagi muud, kui "võitle, Eesti, võitle" ja "Eesti suru vastane vastu muru". Huvitav, kas ma olen ainus, kes leiab, et too viimane nö hüüe on üks kõige labasemaid ja piinlikumaid üldse? Kui keeruline on fännibaasil kokku klopsida kergem viisijupp, mis tõsimeeli atmosfääri loob? Puhta perses on olukord, kui vastaseks on Uus-Meremaa või Bosnia ja Hertsogoviina, sest siis ei tule tollest "Eesti suru vastane vastu muru" lausest mitte, kui emmigi välja ja 90 minutit peab plaksutades "Eesti, Eesti, Eesti" karjuma.

Ma ei mõtle, et peaks suvalist "Ämmamoori maja" laulma hakkama, aga vist igaüks on meist pidudel ja pubides kuulnud purjus seltskondi patriootlikumaid laule laulmas - kõigil sõnad peas. Ja kohe kindlasti on meist kõik kuulnud teisi fänne laulmas, reaalselt laulmas. Samuti ei ole pasun relv, mis jalgpalli juurde peaks kuuluma - trumm on, trumm!

Ühesõnaga, jõle mäda ja puudulik on kogu too süsteem ning kahju, et play-off sedasi lõppes, aga kui antud situatsioon õppetund ei olnud, siis...siis mis oleks?

Wednesday, November 9, 2011

Nottingham-Boston

Manchesteriga on siis selleks korraks kõik. Teisipäeval käisime Sebastianiga ühel korteripeol, kus kaks tüdrukut sünnipäeva tähistasid. Selline paras hispaanlaste punt, aga oli ka Austriast, Itaaliast, Kolumbiast ja Tšiilist tegelasi - kirju seltskond. Üks Austria tüdruk oli üllatavalt kena ja tegime ka pikalt juttu. Siis mingi hetk nägin, et tal on boyfriend ka seal peol - noh, läksin ja avasin uue Stella selle peale.

6 Fundi und ja hommikul kell 8 seadsin juba sammud kesklinna bussijaama, et Nottinghami sõita. Olin veel nii kuradi väsinud ja mis seal salata, ilmselt ka veel tiba alkoholi mõju all, et ei saanud alguses mitte kottigi aru. Kõik need 3 tundi bussisõitu lihtsalt vedelesin silmad kinni, sest ei suutnud magada nii kitsastes oludes. Kui Nottinghami jõudsin, läksin koheselt rongijaama ja ostsin rongipileti esimesele rongile, mis Bostoni suunas läheb. Kuna rong läks 10 minuti pärast, ei saanud ma mina kohalikke väiksemaid jalkastaadioneid vaatama, aga sitta kah - ega enesetunne selleks niikuinii vastav polnud.

1,5h rongisõitu ida-kaldale ja olemas - Bostonis ootas mind rongijaamas juba Dave (kellega Shetlandil tutvusin). Ta elab Bostonist 11 miili eemal keset tühjust. Ümberringi laiuvad põllud, väike jõgi ja üks teine farm ning kõik. Dave ostis minu tuleku puhul külmkapi täie Stellat (tal on isegi ekstra Stella külmkapp, mille kunagi sünnipäevaks sai). Ta naine Carol seadis mulle eraldi toa valmis, kus suur telekas sky boxi ja dvd mängijaga. Ainuke asi, mis siin puudub, on internet (sestap kirjutan ka blogi arhiivi alla praegu). Korralik puhkus, just mida vajasin!

Tuesday, November 8, 2011

Wigan-Bolton-Manchester

Märksõnad: tüdinenud, väsinud, tõbine

Eile käisin Boltonis ja Wiganis, et mõlema linna staadionid ära näha. Huiastanka, kui palju erinevaid ronge ja jalutamist, aga kõik läks edukalt (nii mõnelgi korral pääsesin pileti ostmisest, sest näitasin möödaminnes vana suvalist piletit ja ei pööratud detailidele väga tähelepanu).
Õhtul pakkisin Swintonis koti ja sõitsin rongiga Manchesteri kesklinna, kus üks tunnine jalutuskäik mind ees ootas - Lõuna-Manchesteri. Mu uus võõrustaja, sakslane Sebastian ja tema korterikaaslane prantslane Nicola, tegid ettepaneku minna pakide ja hindude rajooni (mis kohe nende kõrval on) curry õhtusöögile. Kuna eile tähistasid moslemid mingit hullu püha, siis oli too linnaosa paksult Manchesteris elavaid kõik võimalike araabiamaade esindajaid täis + hunnik võmme kõikjal. Nägin ja kuulsin esimest korda araabiamaade träna ja osse. Kõik sõitsid oma uhkete autodega mööda tänavat, aknad alla keritud ning kuulasid valjult kodumaises keeles träna. Vahe Eestiga seisnes muidugi selles, et keegi ei tarbinud alkoholi - nende usk on selleks liiga tugev, kõik jõid suvalist limpsi ja kohvi.

Ühesõnaga sain korraliku kultuurišoki!

Täna käisin vaatasin Manchester City staadioni ära ning homme hommikul proovin minna varajase bussiga Nottinghami, et sealt rongiga Bostonisse sõita. Ikka ei jõua ära viriseda, kui haiged mu jalad on, jube.

Monday, November 7, 2011

Museum & Stadium Tour

Eilne ropp palav ja päikseline ilm sai veedetud veidi linnas ringi vahtides ja siis Old Traffordil. Käisin Manchester Unitedi kodustaadionil muuseumit külastamas ja pärast seda ka staadioni tuuril. Muuseum on kolme korruse peal kokku ja manti, mida vaadata ajaloost, on ikka sigapalju. Nähes vanu särke, pilte, videosid, karikaid, vimpleid jne jne tulid head ja halvad mälestused kõik meelde. Lisaks oli muuseumis Sir Alex Fergusoni hologramm, mida oli eriti veider vaadata - tõsimeeli tundus, et SAF asjatab teisel pool klaasi oma kontoris.

Hiljem oli aeg staadioni tuurile minna ja minu grupis oli umbes 30-40 inimest (enamus kuradi jaapanlased, kes sõnagi inglise keelest aru ei saanud vaid lihtsalt pilte tegid ja grupi sabas töllerdasid). Sain taas staadioni tribünüünidele minna, mängijate riietusruumis viibida, players lounge (ma ei oska seda tõlkida) istuda, kus mängijad 1,5h enne mängu algust lõõgastuvad ja ilma peatreenerita istuvad ning juttu ajavad ja kus omal ajal Victoria ja David Beckham tutvusid esimest korda. Staadioni tunnelit mööda sain ka väljakule minna ja lõpetuseks veel nende uhketes ja mugavates varumeeste pinkidel istusin ka. Küisin ka, et miks väljak tiba kõrgem on maapinnast, sest mängijad alatihti libisevad platsilt alla kõva pinnase peale - vastuseks, et vesi koguaeg platsilt ära voolaks.

Kogu tuur võttis aega umbes tunnikese ja nagu mainisin, oleks ilma nende iidiootideta, kes ei osnuad vastata isegi mitte küsimusele, et kas United on nende lemmikmeeskond muud moodi, kui õlakehitusega, kõvasti mõnusam olnud. Aga noh - mis sa tühja ikka virised, väärt elamus oli ikkagi.

Ja too tsikk, kes vastuvõtus töötas, oli üks kõige kaunemaid naisterahvaid üldse, keda ma kunagi näinud olen - lihtsalt tema pärast juba tahaks ise ka seal töötada, kasvõi tolmuimejaga muuseumi põrandast üle käies päevast päeva. Oehh...

Sunday, November 6, 2011

The Theatre of Dreams

Enne, kui hakkan kirjeldama toda meeletut elamust Manchester Unitedi kodustaadionil, Old Traffordil, mainiks mõne sõnaga hoopis tollest läti/vene/rootsi tüdrukust. Ta on minust aasta noorem, meeletu mölapidamatus, räägib koguaeg oma poolakast kutist, kellega suhe ei ole nii nagu peaks ning lisaks meeldib rääkida tabu teemadel. Täna siis otsustasime õhtul kaks õlut taas teha ja tema selle peale aga, et valame pitsid Samuca't ning lähme välja baari ka. Käisime siis koos baaris, kus käis ilge vali tümps ja pärast ühte pinti laususin ma taas kuldsed sõnad:"Does it have to be that loud?"
Lahkusime ja pärast meeletut jutuajamist, sain ta nõusse, et tuleme koju tagasi ja lähme tuttu ära. Ja muidugi lisaks on ta kõige suurem ego-maniakk, lubas, et võidab mind piljardis, lauajalgpallis ning Edinburgh ei ole inglise keeles Ed-in-burr-a vaid Edinburg. Noh - kohalikud õnneks suutsid talle selgeks teha, et ei ole Edinburg.

Old Trafford oli siis tõsine elamus. Mingid kutid tahtsid minu manu tätoveeringust pilti teha, kuigi mul pole õrna aimugi, et kuidas nad seda üldse nägid mu kukla peal. Siis too tribüün, mille esireas ma istusin, nimetati tollel päeval ümber Sir Alex Ferguson Stand'iks, kuna härral homme täitub 25 aastat Unitedi troonil. Nägin oma uut iidolit, Phil Jones'i nina all mängimas pluss muidugi kogu ülejäänud staare. Tänu endisele Manchester Untiedi mängija, Wes Browni, omaväravale, võitis United kohtumise 1:0.
Algkoosseis oli selline: Lindegaard; Jones, Ferdinand, Vidic, Evra; Nani, Fletcher, J.S.Park, Welbeck; Rooney, Hernandez.


Old Traffordile minek oli üsna lihtne. Kesklinnast trammi peale, mis sõidab teatud suunad (ei mäleta ta sihtkohta enam) ja Old Trafford peatuses maha, kust siis natuke maad tuleb kõndida ja voilaa. Muidugi hiigelstaadioni katus paistab eemalt, seega eksida on võimatu. Lisaks on boonus, et koguaeg võid jälgida, et kuhu punasärgid kõnnivad. Muideks - esimest korda UK-s tundsin turvaliselt ja uhkelt end, kui Manu sümboolikaga ringi vantsisin. Ei ole midagi nii, et Manchesteri inimesed ainult City fännid on - kaugel sellest.

Lõpetuseks aga viisijupp, mis mul häälepaelad veidi kähedaks tegi. Lugu siis City fännidele...
"The city is yours,
the city is yours. 
20000 empty seats,
are you fucking sure?!"

Friday, November 4, 2011

Äpardus rongiga Manchesteris

Suutsin lõpuks Süüria kutist lahti saada ja omadega jõuda linna, kus ma enda arvates oleks pidanud juba kaheksa aastaselt olema, et jalgpalli mängida. Homme on päev, mil oma jala Old Traffordile tõstan esimest korda, kui Manchester United Sunderlandi võõrustab. Sain kellegi hooajapileti edukalt kätte ja loodetavasti mingeid jamasid homme ei esine. Lisaks lähen pühapäeval Stadium ja Museum tuurile kell 3 vms.

Elutsen tiba linanst väljas loode suunas, kohas nimega Swinton, kuhu rong viib 15 minutiga. Muidugi suutsin Manchesteri kesklinnast esmalt vale rongi peale minna, mis peale kontrolör mulle rongis ütles, et Swintonisse see rong küll ei lähe. Ma selle peale, et kuidas nii - sõidab ju Wigani poole. Jah, sõidab küll, aga sõidab ka üks teine rong teist kaudu. Ups, läks nihu!

Kontrolör ütles, et pole hullu, viskas mulle uue pileti ja ütles, et sõida Wiganisse, vaheta rongi ja sõida Wiganist tagasi Swintoni peatusesse. Ja kõik toimis - olen elusalt kohal ja ööbin poolaka ja rootsi/läti/vene segu paarikese juures. Poolakas (kutt on juba 6 aastat Inglismaal elanud, väga sümpaatne kuju) läks tööle, mina ja ta tüdruksõber joome nüüd õlut, mida meeletu vihma saatel käisime poest toomas ja ma üritan välja selgitada, mis minust edasi saab. Ei edene, aga samal ajal olen juba teada saanud, et tollele rootsi/läti/vene tsikile meeldib sigarett pärast vahekorda ja ta noorem õde on vist rohkem voodisse jõudnud viimasel ajal, kui tema kogu elu jooksul.

Ma olen kindel, et Eestis oleksin selle rongiäparduse pärast pidanud uue pileti ostma ja esimeses peatuses kohe maha minema (või kohe metsatukka ehk mind visatud), mitte veel järgmised 45 minutit teise rongiga kruiisima.

Romaan teemal "Leeds, Süüria kutt ja minek Manchesteri"

Kuigi ma eelmises postituses tituleerisin Leedsi koheselt mõttetuks linnaks, siis nüüd täna pärast nii 4-5 tunnist jalutuskäiku linnas...olen endiselt samal arvamusel. Olgu, kohati on uued kõrgemad hooned päris ilusad eemalt vaadata, aga ikkagi - peaaegu miljonilinn ja suhteliselt midagi teha ei ole.

Joonistasin oma märkmikusse tavapäraselt mõned märkmed ja joonised, mille järgi peaksin edukalt oma jalutuskäiguga hakkama saama ning võtsin ette teekonna kesklinna suunas, et uudistada Royal Armouries muuseumit. Vägev nelja (?) korruseline muuseum, kus kõikvõimalikud relvad ja muud sõjaga seotud eksponaadid väljas. Ma ei saanud arugi, kui hetkega oli juba poolteist tundi möödunud ja ma ikka vahtisin mingit snaiper-tüüpi "püssi" nagu ilmaimet. Tasuta muuseumi kohta väärt kaup!

Edasi võtsin suuna lääne poole ja hakkasin otsima Leeds Unitedi kodustaadionit Elland Roadi. Leidsin suhteliselt vaevata, aga senistest staadionitest on too kõige lahjema mulje jätnud. Siis hakkas muidugi vihma tibutama ja ma konkreetselt lihtsalt kõndisin vihma eest ära, et mu katkised kossid ei peaks toda jama taluma - õnnestus.

Tagasi siia ööbimiskohta Süüria kuti juurde, et hakata endale asemet Manchesteris järgmiseks päevaks otsima. Saatsin vist miljon kutset laiali couch surfis ja pea iga kirja peale sain sarnase vastuse:"sorry, lähen sinna-tänna sünnipäevale" ja "mul juba on siuksed tegelased ees nädalavahetuseks". Okei, saan aru - kuna too härra otsustas omal ajal nalja teha ja nüüd kõik tähistavad seda Inglismaal, siis on sel nädalavahetusel tähistamiseks tõesti põhjust. Lisaks olid kõik taskukohased hostelid pilkeni täis!

Kusjuures Süüria kuti nime ma ei oska muidugi kirjutada, aga ta laseb end kutsuda Inglismaal Kal'iks ja mul temast siiralt nii siiber. Ta on üks selline inimene, kes on väsitav, jõle väsitav. Tiba on ta vist pahane ka, et ma siin tema juures olles olen vaid netis tuhninud ja temaga ei suhtle nii palju, kui ta tahaks (tal on valus mölapidamatus), aga samas on südavalt poogen ka, sest mingit edasist sidet küll ei hakka hoidma.

Igatahes lõpuks saatis üks vend Manchesteri lähedalt Swintonist kirja, et tema juurde saaksin homme õhtuks öömaja. Pole just ideaalne variant, aga hea küll - asi seegi. Nüüd sai märkmikusse lehekülje suurune Manchesteri linnaplaan joonistatud (tervitused, Rait), et kuidas bussijaamast rongijaama saan ja lisaks Swintoni rongipeatusest tema juurde koju minna. Saab üks kuradi uhke ukerdamine olema selle endiselt raske seljakotiga!

Lõpetuseks veel mälestus Newcastle'ist, kui Sean ja mina vestlesime teemal, et ma tahaks endale pingviini ja siis ta tüdruksõber segas vahele.
Rachael:"I would like an elephant as my pet."
Sean:"Are you fucking serious? As a pet?"

Juba sain kirja neilt, et nad igatsevad mind tagasi ja Sean ei saa enam õlut kellegagi koos juua - samad sõnad, pole Leedsis ühtegi õlut joonud.
 Räme romaan tuli nüüd sellest kõigest...

Wednesday, November 2, 2011

Kui ülemus osutub täielikuks seaks?

Leeds on jumala mõttetu linn. Mitte sittagi teha ega vaadata ei ole, kui tõenäoliselt vaid õhtul baaris istuda ja kiruda, kui värdjad on Manchester Unitedi fännid. Ehk siis jah - tänavad on erinevatest rassidest kirjud ja kõik kannavad dressipükse. Ühte ilusat kirikut nägin samas ja homme lähen otsin Leeds Unitedi kodustaadioni Elland Roadi üles.

Mu Shetlandi töökoha ülemus pani valusa sita maha. Lubati ju suure suuga kogu suvi, et saan Manu kodumängu pileti ja asi vinks-vonks. Pidevalt küsiti üle, et mis kuupäeva mäng ja kas pilet minule ainult, aga kokkuvõttes oli see lihtsalt paljas kõvatamine, sest mingit piletit ei aetud mulle taga kuniks eilseni. Vahepeal tulid Unitedi koduleheküljel müüki isegi tolle mängu (Manchester United-Sunderland) piletid, sest mõnigad kohad olid ikka veel vabad, aga mul polnud põhjust osta, sest sain järjepidevalt sõnumeid, et pilet olemas ja kõik korras.
Nüüd, mil hakkasin muretsema, et ma olen vaid nädala kaugusel mängust ja liigun juba lääne-rannikule, sain sms-i, et pilet on sellekskorraks tõsimeeli olemas ja ootab sind staadionil, et üles korjata. Täna hommikul üles ärgates aga vahtis postkastis mulle vastu selline e-mail:
Reintz
I am sorry to be the bearer of bad news, Frank has been trying to get you a ticket to the match this weekend but has not been able to. I know that you would probably have wanted to know sooner then this, but Frank was hopeful with his contacts that he would be able to get a ticket - but this time it has just not been possible.I apologise, and hope that it doesn't disrupt your plans too much.
Keep in touch
Saatsin kirja vastu, et mida fakki? Alles eile õhtul öeldi, et pilet ootab mind ja nüüd siis ei ole ka samas? Ja ma terve UK highlight pidi olema Old Traffordil Manu mängu vaatamine, mis mõttes "ma loodan, et see su plaane väga sassi ei löö" - täielik siga. Siis otsustati mu telefoninumber anda tollele härrale, kelle sugulane töötab Old Traffordil ja ta helistas mulle. Rääkis, et saaks mulle saata ühe inimese hooajapileti postiga ja pärast mängu ma saadaksin postiga taas tagasi tolle - ütlesin, et sobib ja reedeks peaks siia Leedsi jõudma too kaart. Kui aga ei jõua...no ma ei anna alla enne, kui laupäeval kell 15:00 staadionil mäng hakkab, seni otsin piletit.

Ma lõin lahti juba sada netilehte, kuda veel piletit oleks võimalik saada, lisaks avastasin, et täna õhtusele Champions League kodumängule minna oleks ka hädapärane ja kallis võimalus (tolle mängu üksikud piletid olid müügis), vahtisin kaarte, et kuidas jõuda pooleteist tunniga staadionilt tagasi bussijaama viimasele bussile jne jne, aga õnneks lahenes siis kogu too närvitsemine tolle hooajapiletiga.

Parem oleks, et kõik toimiks ja ma näeks rahus tolle Sunderlandiga mängu ära, sest mul on nii siiralt kopp ees kogu tollest jamamisest, et tahaks lihtsalt puhata (a mitte mängida). Ja ülemus on täielik munadeta isend - ise kontakteeruda ei julgenud, vaid sõnumitoojateks olid naine ja poeg. Miks ei võinud kohe ära öelda, et tead - ma ikkagi ei viitsi su piletiga jamada ja otsi parem ise? Faking hale!

Tuesday, November 1, 2011

Newcastle - Leeds

Newcastle'i ajastu on selleks korraks läbi, jõudsin täna Leedsi. Mingit muljet Leedsist veel ei ole, sest saabusin kell 16:30, mil pimedus juba maad võttis. Viibin Leedsis mõned ööd ühe couch surfi kaudu leinud venna Kal'i juures. Süüriast päris veidramat sorti härra, kes väidab, et on hetero, aga samas ta stiil ja kõnemaneer ning kogu kupatus seda küll ei meenuta. Oh well...loodan, et midagi halba minuga ei juhtu.

Viimased päevad on toredad +17'C ilmad olnud, seega tuju on hää. Homme üritan Leedsis näha kuidagi Manchester Unitedi mängu pubis või kuskil ehk siis suht mission impossible (Leeds United ja Manchester United on jalgpallis sama, mis kass ja koer või Tartu ja Tallinn - nad lihtsalt ei toimi koos).

Sunday, October 30, 2011

Seani väljaütlemised

Sunderland-Aston Villa mäng oli korralik - lõpptulemuseks jäi 2:2, mis Sunderlandi jaoks pigem meeldiv uudis oli, sest suudeti viigistada nii 5 minutit enne mängu lõppu. Endine Sunderlandi ründaja Bent, kes nüüd Aston Villas pallib, sai iga pallipuute peale vilet ja laulu "on ainult üks ahne värdjas". Väga kõva atmosfäär on Stadium of Light'il igatahes!

Hiljem toimus Halloweeni pidu ja olin ka mina Seani sõpradega pubis, kus sai kilode viisi nalja ning lõpuks mindi ka ööklubisse, kust ma siiski poole tunni möödudes õlled näpus Seaniga jalga lasin. Kergem pohmell täna ka üle elatud ja korduvalt korrutatud endale:"Does it have to be that loud? I'm not 21 anymore."

Ja absoluutselt parim nali Seani poolt mõni hetk tagasi diivanil logeledes ja Antarktika dokumentaali vaadates :
Sean oma tüdrukule Rachelile, kes arvutit parasjagu kasutas:"You better find out how to get there. I'm fucking serious, I wanna go."

Üldse on ta ütlemised jõle naljakad, kuigi ta ei ürita huumorit teha - lihtsalt toon ja sõnad on liiga õiged. Näiteks vaatasime ühel õhtul sõjafilmi ja siis Rachel küsis, et kas too kutt on surnud? Sean selle peale tusaselt:"Just fucking watch it, man." 


Friday, October 28, 2011

17km rännakut

Ma unustasin mainida, et käisin Sunderlandi juures aitamas ühte jaht-tüüpi paati liigutada sadamas teise kohta. Selle peale sain kutse uueks aastaks tagasi, et jahiga minna merele veidi trippima ka - eks muidugi!

Täna ärgates avastasin, et väljas on puhta lühikeste pükste ilm. Ja nii oligi - lühkarid jalga, seljakotti arvuti, teine dressikas ja igaksjuhuks vihmajope ning kell 10 hommikul minekut linna poole. Ostsin igaksjuhuks metroo päevapileti ja kui ma Newcastle'i poole sõitsin, tuli kontroll peale - äärmiselt hea meel oli. Linnas ostsin paar postkaarti ning siis tagasi metroo peale, et sõita Sunderlandi.
Mõttetu väike linn, aga Stadium of Light on lihtsalt kuradi ilus staadion, seega suva see linn. Homme ongi tollele iludusele minek, et vaadata Sunderlandi ja Aston Villa omavahelist madistamist.

Sunderlandist siis otsustasin jala tagasi South Shieldi kõndida mööda rannikut ja kokkuvõttes kõndisin maha umbes 17km. Mu katkised adidase superstaarid on veel rohkem räsitud ja mu jalad löövad tuld, aga saan öelda põhimõtteliselt, et "tehtud!".

Eile ostsin endale uued püksid, sest katkised teksad ei kannatanud enam kriitikat. Ja lisaks on mul seljakoti pakkimisest räigelt kopp ees - tahan tugitooli ja sky sports'i.

Thursday, October 27, 2011

Vähihaige Hiinalinnas

Pesitsen nüüdsest kuniks nädala lõpuni South Shield nimelises kohas, mis asub Newcastle'i ja Sunderlandi vahel mere ääres. Eile hommikupoolikul läksin metrooga Newcastle'i kesklinna, et Greath North muuseumit külastada ja niisama ringi tuiata linna peal. Taaskord otsustasin metroo peale mitte piletit osta, sest kontroll esineb suhteliselt harva ja väga segase süsteemiga: kord vahivad kontrollid üleval metroopeatuses väravate juures ja uurivad minejate ja tulijate pileteid ning kord siis ronivad lampi peatusest rongi peale ja hakkavad läbi sõeluma. Üks peatus enne minu peatust kesklinnas tulidki kontrollimikid peale, mis peale ma korraks kõrvale vaatasin, mõtlesin ja siis korraliku pika sammuga rongist minema kihutasin nii, et uksed koheselt minu seljataga sulgesid ja rong liikuma hakkas - läks õnneks.
Kõndisin siis tolle vahemaa jalgsi kuni muuseumini, mis ei osutunud just keeruliseks, kuigi mööda suurt tänavat kõndides häirivad kohati nood reklaami vennad, kes pidevalt kinni peavad ja paari minutit mu ajast soovivad, et saaksid midagi reklaamida või annetust küsida - no klassikaline suurlinnade värk nagu ikka.
Muuseumis oli erinevate loomaliikide topised ja näidised; Hadrian's Wall makett ja erinevad leiud tolle hiigelmüüriga seoses; Kreeka, Egiptuse jms rahvuste leiud ja pärandid ning veel pudipadi - ühesõnaga tasuta muuseumi kohta väga veetlev kollektsioon. Lisaks oli neil välja panna neli või viis madu klaaskastide sees, mis minul, kui räigel ussikartjal tiba seest kõhedaks võttis (vähemalt kolm erinevat püütonit oli esindatud).
Hiljem pärast muuseumit sai vaadatud ja pildistatud veel St James' Park'i, Tyne Bridge, Millenium Bridge ja niisama korralik jalutuskäik tehtud. Õhtut jäi lõpetama wifi varastamine eriti palavas kohvikus ja einetamine Hiinalinnas. 
Mõni kindlasti teab, et ma olen magus-hapu kana fänn tavaliselt, seega otsustasin ühes puupüsti täis hiina restoranis sel korral midagi muud proovida - võtsin Malaisia stiilis kana asjanduse, millel oli üks tärn vaid vürtsikuse kohte. Kurat, kui suur viga - koguaeg oli stange märg, kui suutäie võtsin ja õhetasin nagu vähihaige. Järgmisel korral tean - oma liistude juurde on tarvis jääda. Kuidas inimesed üldse suudavad kolme tärnist sööki nautida? Kuna restoranis olid teated üleval, et ära visatud toidu kohta on arvele +£5, siis vägistasin kogu taldrikutäie sisse ära, nii igaksjuhuks.
Restoran on ilmselt üks räigelt suur perebisness, sest teenindajad on kõik noored lapsed ja kuna terve pikk tänav on siukest kaubandust täis, siis tundub tõenäoline, et suguvõsa hoiab ühes äris kokku. Ma olin muideks vist ainuke mitte aasiast pärit tegelane, kes seal einestas.

Tuesday, October 25, 2011

Newcastle-Sunderland

Pühapäeval otsustasime minna pubisse Manu ja City vahelist kohtumist vaatama (nagu selgus, oleks pidanud vaatamata jätma) ja siis sellega kaasnesid ka mõningad pindid Stellat. Esmaspäeval oli tänu Stelladele üsna kesine olek järjekordselt ja lisaks pidin ma oma koti pakkima, et uus ööbimiskoht otsida. Dave'i sugulane Sean ulatas kohe abistava abikäe ning eilse öö veetsin Newcastle ja Sunderlandi vahel pisikeses külas või linnaosas, mille nime ma ei tea. Kahe metrooga sain siia kohale ja kõik sujus ladusalt. Seani vend Ross sõidutas mind veidi ringi, et nägin ära Sunderlandi staadioni "Stadium of Light", kuhu laupäeval lähen mängu vaatama ja lisaks ka Angel of the North monumendi - väga uhke värk teine, kuigi võiks rohkem inglit meenutada, mitte onu suurte tiibadega. Õhtul veidi xboxi peal Fifat ning kaks Carlingu õlut ja tuttu ära.

Täna pakin jälle oma koti ja liigun natuke lähemale Newcastle'ile, kohta nimega South Shields, mis asub mere ääres ning Sean elab seal oma tüdrukusõbra Racheliga ja peaksin loodetavasti mõningad ööd nende juures paikne olema. Õhtul lähme Manu mängu vaatama välja ning homme juba lähen terveks päevaks Newcastle peale, et veidi ringi tuiata ja ka ühte muuseumit külastada, millest lähemalt siis, kui seal käidud.

Mingi võimalus on ka, et ma lähen mingi võõra tüdrukuga Newcastle'st neljapäeva õhtul välja. Ma ei tea isegi, mis ta nimi on, aga ta saatis sõnumi, et organiseerib ühte õhtut couch surfi inimestega Newcastle baarides, seega näis.

Sunday, October 23, 2011

Newcastle, 2.päev ehk Toon United

Kuna eelmine õhtu läks tiba pikale tolle kasti Stellaga, siis magama sai kuskil kella kolme paiku ja kell üheksa hommikul täna ärgates, oli üsna hõre olek. Samas kui ma end lõunaks metrooga kesklinna vedasin ja mäkis ühe eine sisse virutasin koos cokaga, hakkas jälle kõik looma ning päike hakkas üha eredamalt paistma.

Ilm oli tõesti väga korralik, selge taevas ja päike ning 13'C - suurepärased tingimused jalgpalliks. Linn oli konkreetselt musta-valge triibulisi tegelasi täis, sest polnud ma ainus, kes Newcastle vs Wigan mängule sammud seadis. Newcastle on üks väheseid linnu (kui mitte ainus?), kus staadion on reealselt kesklinna keskel. Korralik elajas on St James' Park ning kui ma lõpuks staadionile pääsesin, siis võttis ikka tummaks küll. Statistika järgi oli publikut kohal üle 44 000, aga ma vabu istekohti väga ei näinud - ei tea. Igatahes Newcastle suutis 9 minutit enne lõppu 1:0 võiduvärava lüüa ning sellest piisas, et korralik põrgulärm staadionil valla päästa.

Pärast mängu jalutasin korraks jõe äärde, et kärmelt ära näha Toon Bridge ja siis võstin ühe pindi suvalises baaris ka, enne kui tagasi metroo peale sättisin, et äärelinna sõita.

 St James' Park

Toon Bridge

Ja endiselt olen hämmingus, kui viisakad ja sõbralikud inimesed on.

Saturday, October 22, 2011

Esimene kogemus Inglismaal

Jõudsin Newcastle'sse pärast kella kolme päeval ning esimesse baari, mille seinal oli kiri, et free wifi, maha istudes, ootas mind meeldiv üllatus - öömaja pakkuja hüppas alt. Veetsin siis tunnikese baaris siidrit limpsides ning uusi võimalusi otsides ja lõpuks üks tüüp nimega Dave saatis kirja, et saab mind välja aidata kuni pühapäevani vähemalt. Baaris olles olid veel minu kõrvallauas kolm tütarlast ja ma mõtlesin, et kui varsti mingit infot ei saa, siis küsin neilt, kas kellelgi neist pole mulle öömaja pakkuda (üks neist oli päris kena, aga noor tho).

Dave aga tuli poole tunni pärast linna oma autoga ning korjas mu peale Newcastle'i rongijaama eest ning sõidutas enda juurde linnast välja nii 4-5 miili. Enne hüppasime läbi ASDA poeketist, et kaasa haarata uus PES 2012 mäng ning kast õlut - tema juures oli korralik xbox'i peal jalka mängimise õhtu sõpradega. Dave, ta sõbrad John, Rob ja keegi kelle nime ei mäleta olid kõik väga huvitavad vennad, keda seob üks ja ainus asi - suur kirg jalgpalli vastu.

Õhtu mööduski jalgpalli koos mängides, õlut juues ja hiina magus-hapu kana süües, mida koju telliti. Homme lähen Newcastle-Wigan mängu vaatama ning pärast seda õhtul mõtlen, mis edasi saab.

Kaks puhast pärlit õhtust:
1)tüüp, kelle nime ma ei mäleta kirus, et Fifa on täielik saast ja selle asemel, et gameplay'd, proovivad nad mängu tuua elemenete a'la "pressi x hästi palju järjest, siis Carlos Tevez keeldub pingilt platsile tulema".
2)Dave mängib parasjagu PES'i ja siis vajutab pausi ning lausub:"Was that a doorbell? Do we even have a doorbell?"

Friday, October 21, 2011

Viimane öö Šotimaal

Homme kell 11.15 hommikul/lõunal on buss Glasgow'st Newcastle'sse - 4 tundi loksumist National Expressi (loodetavasti sel korral mitte haiseval) bussiga. Mul on vist öömaja olemas, vähemalt diivanisurfi kaudu üks tüüp võttis ühendust, seega homme sinna jõudes pean talle helistama ning välja uurima kus ja mis ning miks. Laupäeval on kell 15.00 St James Park väljakul kohaliku Newcastle Unitedi ja Wigani vaheline mõõduvõtt, kuhu minek ja pärast toda üritust peaksin kokku saama Glasgow pundiga, kes linna  sünnipäeva lähevad tähsitama (pikk jutt lühidalt - mu sõber saatis kirja, et nad on sõpradega samal päeval Newcastle's ja me peaksime mõned pindid tegema). Eks saab näha, mis kõigest välja tuleb. Seniks aga head aega Šotimaa ning ole tervitatud Inglismaa.

PS! Tekkis huvitav mõte Newcastle'ist ranna äärt mööda Sunderlandi jalutada (vahemaa peaks olema nii 12 miili). Mõttel on jumet, seega ehk mõnel ilusal päeval seal olles teen ka ära.

Thursday, October 20, 2011

Glasgow jalgpall piltides

Tänane jalutuskäik linnas kujunes edukaks - sammulugeja ütles 10,8km ning nägin ära kõik jalgpallistaadionid, mida soovisin. Ilm oli korralik, mis tähendab 8'C ja päikesepaiste, mis omakorda tähendas lühikesi pükse!

Rangers-Liverpool, Ibrox 

 Full time

 Celtic Park

Šotimaa au ja uhkus - Hampden Park

Wednesday, October 19, 2011

Rangers-Liverpool - done!

Eile käis ootamatult Maris külas Glasgow's, mis tähendas, et poest võeti meeldivalt kast budweiserit õhtul ligi ning muljetati ning jutustati tühjast-tähjast. Oli vägagi meeldiv vahelduseks taas eesti keeles rääkida ning korralik catching up teha.

Täna aga käisin Rangers-Liverpool sõpruskohtumist vaatamas ning suureks üllatuseks suutis Rangers 1:0 võidu võtta. Istusin kohe Liverpooli fännisektori kõrval, aga nende laulud olid suhteliselt kärmelt lauldud, seega mingeid jamasid seal ei toimunud. Nägin ära sel korral sellised staarid, nagu Kuyt, Carroll, Charlie Adam, Bellamy, Skrtel, Agger, Johnson, Downing, Leiva...you name it. Ehk siis Liverpool kasutas peaaegu kogu oma raudvara mängu jooksul. Kahjuks olid tribüünid kohati ikka suhteliselt tühjad (üle 27 000 oli kohal), sest tegemist palja sõpruskohtumisega, kuhu hooajapileti inimesed peaksid ka pileti ostma eraldi, aga tore õhtu siiski!

Homme, kui vähegi ilm lubab, lähen suuremale ringkäigule, et ära näha teised kaks jalkastaadionit ning muu jama.

Sunday, October 16, 2011

Aviemore-Glasgow ehk Rangersi esimene kodumäng

Enne, kui ma Glasgow poole tüürima hakkasin, käisin ma Cairn Gorm nimelise mäe tipus, mis on UK-s oma 1245m kõrguselt kuuendal kohal. Mäe otsas oli üsna pilvine see olek, aga kohati, kui tuul pilved minema puhus, nägi päris ilusat Šotimaa vaadet pluss ümbritsevaid kõrgemate mägede tippusid (kaasaarvatud kõrgeim mägi, Ben Nevis, 1344m).

Õhtul Aviemore nimelises linnakeses pidin kolm tundi bussi ootama, mis mind Glasgow'sse toimetaks. Ühes hotelli baaris õlut limpsides möödus aeg kärmelt ning ühel hetkel olingi juba kolme tunnisel rännakul Šotimaa jalgpalli pealinna poole. Bussis oli kohati räme virtsa hais, mis mu Lord of the Rings vaatamist segama kippus, aga kannatasin ära.

Eile sai kohe esimesel Rangersi kodumängul ära käidud Ibroxi staadionil. Viie tärni stata, mis mahutab 51 000 inimest, oli peaaegu puupüsti täis, kui Rangers võõrustas St Mirren'it. Istusin värava tagusel põhifännide tribüünil kohe all esimeses reas, kus oli väga meeldiv oma silmaga kaeda tõelisi jalgpallistaare. Poolajal käis Paul Gascoigne rahvale tere ütlemas, sest mängis too härra ju kunagi kolm aastat Rangersi eest.

Igatahes - vinge elamus. Veider oli vaadata mängu ilma kommentaarideta ja seda ka, et isegi staadionil kohapeal olles ei saa täpselt aru sõnadest, mida fännid laulavad. Teisipäeval sama koht ja siis võõrustatakse juba Inglismaa hiidu - Liverpooli!

Hetkel aga on peavalu, sest jõin 7 pudelit 300ml Budweiserit pärast mängu - hullumaja nah.

Friday, October 14, 2011

Inverness ja Loch Ness ehk elu lossis

Lend Shetlandilt Invernessi sujus ladusalt, kuigi too vahepeatus Orkney saarestikul oli küll vastikult pikk. Lennukiks oli pisike 36 kohaline Saab 340 tüüpi mudel, mis hirmsa müra saatel siiski sihtkohta jõudis. Nägin lennukist ära Invernessi jalgpalliklubi kodustaadioni, seega too linnuke on kirjas. Tiba linnast väljas ja kolme tribüüniga väike käkerdis, aga noh - Šotimaa tippliigas nad mängivad, seega kõik aus.

Invernessi lennujaamas oli mu endise töökoha omanik Debbie vastas ning kui lennujaamast väljusime autoparklasse, et tema koju Grantown-On-Spey nimellise linnakesse sõita, tabas mind paras üllatus - jaaguari kabriolett mudeliga tuldi mulle vastu. Viskasin oma 17,4kg kaaluva (ajuvaba, kuidas endiselt on nii raske too asjandus) seljakoti koheselt tahaistmele, mis kogu ruumi seal ka täitis ning sõit Highlands'i poole võis alata. Lennujaamast Grantown'i on 35 minuti sõit!

Kohale jõudes avanes järgmine vaade - nende maja on lihtsalt hiiglaslik. Ma arvan, et neli korrus, aga ei ole kindel ja kõikjal on uksed, mis tähendab, et ma pidevalt vahin ringi, kus kaudu ma kuhu minema pean. Maja on üle saja aasta vana ning just väga hubast muljet mulle ei jäta - liiga kuninglik kõik. Hiiglaslikult kõrged laed ja vanamoeline mööbel paljudes tubades. Minu kasutusse anti sviit teisel või kolmandal korrusel, ma ei saa täpselt aru. Jah, sviit. Suure voodiga tuba, kus eraldi vannituba ja veel eraldi duširuum. Too tuba oli kunagi olnud teenijate tuba, sest väikeset ukset läheb alla kööki trepp, mida moodi siis teenijad pidid käima, sest nad polnud lubatud ülejäänud ruumidesse. Ahjaa - lisaks käib siin ka koristaja koristamas. Mis ma oskan öelda - mina nii elada ei suudaks ja ei tahaks ka. Kuigi suurus on hirmuäratav kogu tolle kupatuse juures, on ikka veider küll, kui peab pojale iPhone peale sõnumi saatma, et söök on valmis, sest treppidest ei viitsita koguaeg käia ja karjuda ei jaksa.

Täna tegin varajase äratuse kell kaheksa hommikul ning suundusin kell üheksa bussiga Invernessi (bussisõit oli tunnike ja edasi-tagasi pilet maksis £7.80). Invernessis läksin bussijaama piletiputkasse ning kauplesin endale pileti Urquhart Castle juurde, mis asub kurikuulsa Loch Ness'i ääres. Populaarne turismikoht, kus lossivaremetelt avaneb suurepärane vaade tollele hiiglaslikule järvele, mis Nessie koduks on. Nessie ise ei näidanud ennast mulle, aga päris mõnus elamus oli ikkagi. Lihtsalt sellepärast, et too koletise aura järve ümbritseb, on veider toda vett vaadata ning katsuda. Järv ise on vist 23 miili pikk (ma olen juba miilidega nii ära harjunud, et ei viitsi isegi mitte hakata kilomeetriteks siia arvutama) ning 229m sügav, seega Saadjärv päris sama mõõtu välja ei anna.

Pärast kahe ja poole tunnist Nessie külastamist, läksin bussiga tagasi Invernessi (poole tunnine busisõit) ja tegin jalutuskäigu ka tolles linnas. Üsna sümpaatse mulje jättis lai kiirevooluline Ness River keset linna, mille kallastel laiusid näiteks suur katedraal ning Invernessi loss.

Tagasi bussiga Grantown'isse ja aitasin Debbie õues veidi aiatöödega. Pärast seda oli käes õhtusöögi aeg, aga muidugi ei küpseta kodus midagi, vaid India restorani sööma. Sain siis kõhu head ja paremat täis õgida (tegemist oli miski vürtsise kanaga, mille tellisin koos pindi laager tüüpi õllega) ning ei pidanud tolle pulli eest midagi maksma, kuigi krabasin küll rahakoti õhtusöögi lõppedes.

Hiljem tagasi nende "lossi" jõudes otsisin National Expressi kaudu soodsa bussipileti ühest Šotimaa otsast teise ehk siis Aviemore nimelisest linnast Glasgow'sse. Homme õhtul kell 18.58 on minek ja bussipilet tänu mu sooduskaardile maksis £15.20 (üle kolme tunni sõitu ootab ees). Ja pilte kogu ürituse kohta saab tiba hiljem.




Wednesday, October 12, 2011

Unst-Lerwick-Sumburgh-Kirkwall-Inverness-Grantown on Spey

Seiklus algas eile, kui hommikul kell 7:07 oli äratus ning ülemusega Shetlandi viimaselt saarelt Unst'ilt lahkusin ning esimesele põhisaarele tulin. Nö pealinnas Lerwick'us käisin pangas, et Metalcamp 2012 pileti eest maksta ja sattusin noore väga ilusa poola (tundus poolakas) tsiki otsa, kes mind teenindas. Oli kohe näha, et tegemist värske kalaga pangas, sest ta polnud just väga kindel, kuidas toda rahvusvahelist ülekannet teostada ning küsis oma kolleegilt pidevalt abi. Lõppkokkuvõttes, kui nad võtsid mult £20 teenustasuks (roppused tulid suule), sai vist asi tehtud ja loodetavasti saan juba lähiajal kinnituse, et pilet on saadetud Eesti poole teele. Kui midagi neil vussi läks...ma ei taha mitte mõelda ka mitte.

Pärast panka sai külastatud Nicolat ja ka kaubakeskust Tesco, et 6 Stellat õhtuseks Hispaania-Šotimaa mänguks osta. Õhtu ja öö veetsin tolle sama pere juures, kelle juures esimest korda Shetlandile jõudes mõned ööd veetsin.

Täna sõitsin bussiga Lerwick'ust saare lõunatippu, kus asub Sumburgh'i lennujaam.
Mul on täpselt kaks ja pool tundi kuni lennuni Šotimaale (vahepeatus on Orkney saarestikul, Kirkwall'is) Invernessi ja seal loodetavasti on juba mu endine boss Debbie autoga vastas ning sõidutab mind nende koju Grantown'i, kus kaks ööd veedan enne, kui Glasgow poole põrutan.

Siinses lennujaamas on koodiga internetti pääs, sest teenust pakkuv ettevõte tahab ka raha teenida, aga kuna mul varasemast kogemusest tolle ettevõttega on mõningad koodid arvutisse juba salvestatud, saan kaks tundi rahus internetis hullata.


Sunday, October 9, 2011

Türklane sõimab afgaani, ühed mustad mõlemad

Lugesin postimehe veebiväljaandest, et türklased pistsid Istanbulis afgaanide hurtsiku põlema, mille tõttu sees olnud seitse afgaani ka oma otsad leidsid.
Riik, mille elanikud imbuvad nagu lutikad teistesse riikidesse (minu kaastunne, Saksamaa), käib ja materdab nüüd rassistlikult endi kodumaale tungijaid? Kui irooniline!

Monday, October 3, 2011

Shetland Times

Mu nüüdseks endine töökaaslane tõi ajalehest Shetland Times väljelõike tolle viimase liigamängu kohta, mille 2:1 võitsime. Esimene lause peaks ilusti kirjeldama, kui tuline too mäng tegelikult ka oli.

Kes otsib, see leiab.

Piletid jätkuvad - ostsin bussipileti 21.oktoobriks Glasgow'st Newcastle'sse. Too lõbu läks maksma £13 ning sõit ise kestab 4 tundi ilma ümberistumisteta - oh õilis kannatusterada!

Sunday, October 2, 2011

Ebaõnn ning kogu lõbu hind

Kui ma Glasgow's nädala peatun, siis elan seal tuttava tüübi Matthew juures. Vastutasuks tasuta elamisele ta korteris tahtsin ma maksta ka tema Rangers vs St Mirren mängu pileti eest. No täna siis andis ta mulle täpsed juhised, et mis istekohtadele piletid osta, et oleks kõige parem atmosfäär ning oma log-in detailid (ma laiskvorst ei viitsinud end Rangersi fänniks registreerida, sest niigi juba olen Manchester Unitedi, Newcastle Unitedi ja Sunderlandi registreerunud fänn). Tellisin siis piletid ja sooritasin makse, kui avastasin, et raiped ei küsinudki minult, mis aadressile piletid saata. Tuli välja, et nad saadavad insta registreerimisel kirjutatud aadressile (mis Matthew puhul on Shetlandi saarestiku oma). Probleem - telefoniga nende ühendust võttes selgus aga, et nädalavahetusel selliste probleemidega tegeleda mitte ei saagi ja peab esmaspäeval kell 9 hommikul uuesti helistama. Ebaõnn!

Muideks pileti hinnad Premier League mängudele Inglismaal varieeruvad, aga mõned näited: Newcastle ja Sunderlandi kodumängud mulle olid mõlemad £27 tükk kogu kulude ja kirjadega. Rangersi kodumäng Šotimaal kahele täiskasvanule läks kokku £47, mis mõnevõrra odavam, aga mitte nõnda palju. Kuna ma Manchester Unitedi kodumängu pileti eest ei maksa, siis ei oska ka hinda öelda (pilet on mulle selle töökoha omaniku poolt), kuid olen kuulnud, et inglise esitiimide piletihinnad olla umbkaudu £60.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et minna nädalavahetusel ühte keskmist liigamängu vaatama on sama kallis, kui minna mõnele hea bändi kontserdile. Too kontsert, kuhu 3.detsember Londonis lähen maksis näiteks £35.75 kõik kokku. Nüüd arvestades inimeste keskmist sissetulekut saareriigis, siis ei ütleks, et just varandust nõutakse!

Saturday, October 1, 2011

UK pangandus, kui selline

Esiteks - mu blogi külastuste arv tõusis üle 10 000, mis on ikka tõsiselt korralik number - aitüma!

Teiseks - oehh, britid, britid, britid - kuidas te nii saamatud ja veidrad saite? Taaskord pidin pettuma panganduses. Nimelt tahtsin täna sooritada pangaülekannet £139.00 väärtuses ning internetipangas ülekannet vormistades tuli teada umbes selline (mälu järgi tõlgituna):

"Sellisele kodanikule pole te varem pangaülekannet teinud. Palun kontrolliga oma telefoninumbrit ning hoidke telefon kättesaadavas kohas, sest kui te soovite jätkata, sooritatakse teile kõne, kus veendutatakse, et see olete just Teie, kes ülekannet teeb." 

Armas iseenesest, et tunnevad muret ja huvi, aga kurat - jõle halval hetkel. Kui ma aprillis endale pangakonto avasin, kasutasin veel vana UK numbrit, mille vahepeal nüüd olin vahetanud uue vodafone'i numbri vastu. Seega pidin oma numbri internetipangas ära vahetama, kuigi ei näinud selles pointi niikuinii - ma pean telefonisignaali jaoks ronima kuhugi veidrasse kohta, et paar levipulka kinni püüda. Seega lisasin ka töökohanumbri, kuhu saab 24/7 helistada (iseasi, kas keegi kontoris muidugi on).
Nii, number uuendatud, tuli teade, et nüüd võtab aega 7 tööpäeva, et kontrollida, kas kõik on õige ikka selle numbri uuendamisega jne. Selle peale vihastasin, kirjutasin klienditoe telefoninumbri üles ning homme lähen signaali otsima, et neile selgeks teha, kes ma olen ning miks ma just sellist pangaülekannet kõigest £139.00 eest soovin teha.
Tean, et pangad helistavad ka aegajalt, kui veidi suurema summa proovite kaardiga maksta ja ka siis kui sootuks kuskil välismaal kaarti kasutate.
Mainiks ka ära, et interneti pangaülekanne võtab aega miinimum kaks päeva, kuigi ma olen ikka alati pärast kolmandat päeva saanud rahad - on kuhu areneda, kallid spetsialistid siin saareriigis.

Siis on üks veider ja minu arvates tiba solvav komme enamus brittidel sööki taldrikule alles jätta, just selline hästi veider kogus (üks või kaks suutäit). Täna õhtusööki süües, jättis mu nüüdseks endine kolleeg Logan taas paar friikartulit ning tükikese lihast alles. Ma küsisin, et mis kuradi nõme komme see on? Ta ütles, et on ebaviisakas kogu taldrik tühjaks süüa. No muidugi...

Thursday, September 29, 2011

Piletid vol.2

Paari sõnaga veel oma piletitest, millega siin viimased päevad askeldanud olen.

Machine Head, DevilDriver, Bring Me The Horizon, Darkest Hour kontsert 3.detsemberil Wembley Arenal, Londonis on nüüd kombes. Helistasin piletipunkti ning asi korras - saan oma pileti üles korjata samal päeval Arena piletipunktist isikutunnistuse ettenäitamisel.
Wacken 2012 piletiga seoses saatsin neile kirja, et and mu esmase tellimuse tühistaksid ning täna proovin uuesti tellida kasutades ülemuse krediitkaarti. Loodetavasti läheb läbi!

Nüüd oleks vaja uurida bussipileteid Glasgow'st Newcastle'sse ning ka varianti, kuidas Invernessist Glasgow'sse saaksin. Öömaja hetkel veel Newcastles pole, aga sinnani on nii kolm nädalat veel aega - näis.

Wednesday, September 28, 2011

Britid ja jalanõud

Kui loll komme on brittidel siseruumides kõikjal jalanõudega olla? Minul on harjumuspäraselt koridori astudes kohe kossid jalast kadunud ning siis avastan hiljem, et olen ainukene ruumis, kel pole jalavarje jalas. Arvasin kunagi, et see on loll filmide värk ainult, et näitlejad ei võta jalanõusid toas ära, sest keegi ei viitsi filmides ja sarjades seda teha, aga ei ole - nii käibki. Naabrimees, kes üksi elab, vaatab õhtul jalgpalli rahus samade botastega, millega päeval väljas käis koertega jalutamas. Ja ülemuse poeg mängib õhtul kodus xboxi mänge, kandes samasid tosse, millega eelnevalt sai saare lõuna osas lossisvaremeid uudistamas käidud.

Mida kuradit?

Tuesday, September 27, 2011

Piletid, piletid ja piletid

Kuradi palju jamamist on igasuguste piletitega. Esiteks hea uudis - mu Summer Breeze 2012 pilet koos kõige muuga jõudis ilusti Eestisse mu ema kätte, seega too Saksamaa korralik 15.juubeli üritus on kombes.
Teiseks jälle hea uudis - tellisin Newcastle vs Wigan mängupileti 22.oktoobriks St James' Park staadionil, Newcastles, seega tolle mänguga peaks ka asi korras olema (leidsin istekoha põhja-tribüüni keskel, et olla kogu melu keskel). Pilet läheb postiga Glasgow'sse mu sõbra Matthew kätte, sest ma ei tea, millal nad pileti saadavad ja kas ma endiselt veel Shetlandil ise olen.
Kolmandaks veel hea uudis - Sunderland vs Aston Villa mängupilet on ka tellitud, mis leiab aset 29.oktoober Stadium of Light statal Sunderlandis. Tollele mängule sain koha loode nurga tribüünile kohe alla esimesse ritta nurgalipu juurde. Korralik nädal saab olemas kirde Inglismaal, that's for sure!

Tiba sitem uudis - Machine Headi kontsert Londonis. Nende piletit ma ei saa siiski siia Shetlandile lasta saata, sest nad läkitavad piletid alles varasemalt 7 päeva enne live välja, mis peale mina juba omadega peaks Londoni lähistel olema. Homme pean tolle pileti asjus telefonikõne tegema ning uurima, kas oleks võimalik, et korjan oma pileti üles Wembley Arenalt Londonist.

Sitt uudis - tahtsin endale täna Wacken 2012 pileti ka tellida, aga nad aktsepteerivad krediit kaarti või panga ülekannet ja kuna UK pangandus on nagu ta on, siis sellega on nüüd hetkel veider seis. Saatsin kirja, et kas on võimalus kuidagi-midagi vusserdada või siis proovin kasutada kedagi siit Britannialt, kellel on krediit kaart ja kannan tollele inimesele lihtsalt raha üle.

Ja Rangers vs St Mirren piletid tulid ka müüki, mis leiab aset 15.oktoober Glasgow's ja sinna on meil Matthew'ga koos minek.

Kogu see jebimine - no peaasi, et kõik elamused väärt oleksid. Muidu jääbki kripeldama, et oli vaja üldse kodust omal ajal jalg välja tõsta suurde maailma?

Sunday, September 25, 2011

Esmakordne juustevärvimine

Tegin täna kell 23 õhtul ajalugu - värvisin endal esimest korda ise juustejuuri. Tõsiselt kobakäpp olin ma ütleks, aga tulemus on hea - juured on kõik mustad (nii palju, kui ma ise näen) ning sõjamaalingud on ka ilusti maha pestud. Jah - suutsin päris korraliku näomaalingu pintseldamise käigus teha + kõrvad ja kõrvarõngad olid samuti korralikult värvi saanud.

Nüüd küsimused: kuidas kurat on võimalik värvida sealt, kuhu ise ei näe (pole kahe peegli võimalust)? Ma lihtsalt pintseldasin ja mökerdasin käega nii, kuidas jaksasin ja lootsin, et midagi reaalselt peale ka saaks, aga ei tea, et kas tegelikult midagi seljatagant väga välja ka paistab või mitte.
Ja miks värvi maha pestes ikkagi tuleb nõnda palju juuksekarvu ära?

Homme uhkustan ülemuse naise ees, et näe - ise tegin, kui ma väljasõidule tema ja ta perega lähen. Muness Castle pidavat olema esimene koht, mida külastame. Hea on korraks taas siit kompleksist välja saada.

Friday, September 23, 2011

Kõik müügiks

Kõik, mis baaris-köögis alles jäid ja mida tagasi ei saa saata hulgilaohärradele, tuleb meil enne asjade "parim enne" ületamist ära juua-süüa. Kuna objektil oleme alles ainult mina ja manager Neill oma perega, siis ülesanne on keeruline: mul on näiteks vaat šoti põhiõlu Tennents'it vaja juua, kaks kasti kartulikrõpse ning 4 karbitäit erinevaid šokolaade (twix, mars etc). Soolapähklid ka...

Eile lubasin 8 pinti õlut endale ning olemine oli täna kesine. Õhtusöögiks aga oli korralik steak ülejäänud mölluga ning klaasike punast veini. Kõik on ilus ja joon taas õlut (kuigi vaevalt, et üle kolme pindi täna juua tahan).

Ja Neill tahab homme õhtul pärast jalgpalli vaatamist teha väiksed joogid koos ning snookris mulle tappa anda.

Kohvile

Ma pole veel kordagi üles täheldanud oma veidrat kohvitamist. Esiteks joon ma musta kohvi ühe suhkruga. Teiseks on alati mul oma kruus (nii Krooksu aegadest roosa uimase näoga tass, kui nüüd siin Shetlandil üks punane, mille kohaselt omastasin ja kõik teadsid, et too minu on) ja kolmandaks mu kohvi joomine võtab peaaegu alati aega 1,5h (!!!) ja mitte, et ma prooviksin seda aega iga kord saada - lihtsalt avastan alati pärast poolteist tundi, et väkk - too sõõm oli väga jube, sest kohv külmaks läinud. Seega jääb alati tassipõhja sümboolne lonks kohvi, mis kraanikaussi suundub, kui uut lähen valmistama.

Lõpetuseks aga üks vahva tähelepanek filmimaailmast: proovisin vaadata filmi Catwoman, aga jäin poole peal magama ning avastasin, et nii ränka sitta nagu too film, on ikka väga raske kommenteerida.

Wednesday, September 21, 2011

Huge CBANUS

27-aastane Phil sai uue naljaga hakkama. Tänasest päevast siis mul siin töö läbi ja tegelesime kõik suure koristamisega, et talveks ettevõte "magama" panna. Mul räuskas baari taga valjult Machine Headi tuliuus album (suur kummardus "Who We Are" eest poistele, ei jõua 3.detsembrit ära oodata) ning Phil siis küsis minult:"See võib-olla rumal küsimus, aga kas heavy metal muusikas on palju bände?"

Oehh...see selleks.

Newcastle esialgne öömaja variant langes ära, hakkasin uut otsima ja saatsin paar kirja seega näis. Korraks tekkis täna selline tunne, et ei jaksa ja ei viitsi mitte kuhugi minna. Chas (too vahva nö naabrimees, kelle juures saan sky sportsi vahepeal vaatamas käia, kui ma tööl pole) kutsus mind juba siia tagasi, et tema juures saaksin peatuda as long as I wish. Ta on vahva vana, miskit 60-aastane härra Lincolnist, Inglismaalt. Elus väga palju näinud, kogenud ja ka kannatanud ning üliränk tugitoolisportlane (tänu millele on ta sportilikud teadmised eriti korralikud).
Chas kolis Unsti saarele pärast oma naise surma selle aasta jaanuaris ning otsustas vanaduspõlve nautida Britannia serval koos oma kahe koeraga - no polegi vist võimalikult enam rahulikumalt elada. Täna lähen talle külla õhtul, sest meil kavas Liverpooli ja Brightoni mõõduvõtt Miki Hiire karikas. 

Aga igatahes jah - tõsiselt suur mitteviitsimine on hetkel, liigagi suur.

Tuesday, September 20, 2011

Oktoobri ootuses

Ja ongi nii, et vähem kui kuu aja pärast, pean oma seljakoti taas pakkima ja selga vinnama ning ilma kindla elukoha ja sissetulekuta ringi tuiama. Kalender võtab aga ilmet, sest sain Newcastlesse ja Lincolnisse jõudmise/olemise kuupäevad paika.

Friday, September 16, 2011

Beat those tickets!

Tellisin täna kaks piletit:
1) Summer Breeze 2012 16.-18.august Dinkelsbühlis, Saksamaal.
Ühtegi esinejat endiselt pole veel välja kuulutatud, kuid nagu mainisin ennist - juubelile tuleb kindlasti vääriline seltskond kokku. Ilmselgelt on tolle festivali ajad siiski 15.-19.august (see sisaldab siis kohale jõudmise- ja ära minemise aega).
2) Machine Head, DevilDriver, Bring Me The Horizon, Darkest Hour 3.detsember Londonis.
Wembley Arenal esineb talvel selline nelik, millele täiesti kogemata peale sattusin ja joppas - mõned piletid istekohtadele olid alles. Seega nüüd on ka teada, et millal ma omadega Inglismaa pealinna peaksin jõudma ning neli bändi oma live nimekirja juurde saan siis kirjutada. Kuradi lahe aastalõpp saab olema!

Valus raha läks muidugi minema, oijahh.

Wednesday, September 14, 2011

7 erinevat £

Ma kogusin kokku 7 erinevat kümne naelalist. Bank of England on kõikse kenam! Inglismaale minnes samas ei ole mõtet üldse erinevate naeltega minna, sest paljud kohad aksepteerivad ainult Bank of England rahatähti. Lisaks on Inglise nael kõrgema väärtusega, kui Šoti nael (näiteks kui Eestis vahetada naelad eurodeks), lihtsalt selle sama põhjuse pärast, et paljud kohad ei taha muid rahatähti, kui inglasi.


27, sa oled 27-aastane, kulla mees.

Täiesti lõpp, kuidads ma vihkan tujukaid draamaprintsesse. Kui viimati räuskasin tolle prantsuse tädi peale, et miks ma teda ei salli, siis täna ajas mul vere keema meie kokk Phil, kes viskab samamoodi erinevaid emotsioone sisse nii nagu jumal juhatab. 
Täna pärast tööd joonistasin ma möödaminnes näpuga tahvlile pentagrammi, mille peale Phil tusaselt lajatas:

Phil: kustuta ära see
Mina: miks?
Phil: mulle ei meeldi see ja kõik
Mina: kas sa arvad ka, et see on juudi sümbol nagu Nick arvas?
Phil: ee...ei?
Mina: No muidugi. Et sa teaksid, siis see on pentagramm ja pentagrammil ei ole Taaveti tähega mingit pistmist
Phil: Mind ei huvita, mulle aitab sellest kõigest jamast ja ma tahan, et see sealt kaoks
Mina: Kas sa tead, mida pentagramm tähendab või sümboliseerib?
Phil: Muidugi tean
Mina: Mida see siis tähendab?
Phil: Ma tean mida see tähendab, ma ei pea seda sulle seletama
Mina: Palun seleta, sest ma ei tea, mida see tähendab - ma olen täielik võhik
Phil: Ma tean täpselt, mida see tähendab, ma ei pea seda seletama, mulle aitab sellest
Mina: Eks muidugi sa tead...

Esiteks - kui sul on ikka räme sitt tuju, siis ära ela seda teiste peal välja. Teiseks - kui sa ei tea, millest sa räägid, siis alati pole kõige sitem variant tunnistada, et sa eksid vms. Kolmandaks - varja kasvõi veidi oma emotsioone, et sa 27-aastane noorhärra endast tiba mehisema mulje jätaksid, kui 8-aastane plikatirts, kes vanematelt poni nõuab. 

Saturday, September 10, 2011

1,9kg forell

Sai siis neljapäeval kalal käidud siinse Loch of Cliff järve ääres. Sain ühe korraliku 1,9kg forelli, mille alles jätsin nind kolm alla kilost väiksemat forelli, mis kõik tagasi järve lasin. Mõnus oli süsteemist välja saada ning veidi looduses lanti loopida. Järgmisel korral on minek randa, et merest midagi välja õngitseda.

Väga kobe elukas teine

Kõik plaanid löödi sassi taas. Koht, kus töötan sulgeb uksed selleks hooajaks plaanitud 10.oktoobri asemel 21.september juba, mis tähendab, et ma pean nüüd otsustama, kas jään edasi siia camp low tüüpi olekusse, või seiklen varem saarelt minema ja lähen uut tööd otsima kuhugi briti peale. Lennupilet 12.oktoobriks on mul samas ju ostetud juba.

Friday, September 9, 2011

Unst vs Yell - kuidas kõik juhtus

Teatavasti mängin ma jalgpalli Unst FC eest, mis on ainuke tiim Briti põhjapoolseimalt saarelt. Meie naabersaar, sammuke lähemal mandrile, on Yell, kellega on alati olnud tulised lahingud, sest kes see ikka naabrist sitem tahab olla. Esimese omavahelise kohtumise sel hooajal võitsime nende koduväljakul 3:0, kuid nüüd kolmapäeval ootas ees meid tiba raskem katsumine enda koduväljakul, kui mitmed põhimehed puudu olid.
Keskväljamaestro Andrew, parim väravakütt David ja keskkaitsja Bobby olid kõik läinud, seega sai tiba nõrgema koosseisuga vastu mindud. Ma alustasin nagu ikka vasakul äärel poolkaitses.

Mäng algas hästi ja kodupubliku kaasaelamise ja sireenide tuututamise saatel läksime varakult 1:0 juhtima, kui meie ründaja Jordan pääses üks ühele vastaste väravavahiga ning kindlalt ära lõi. Umbes kümme minutit hiljem saime nurgalöögi, millele järgnenud olukorras lahtise palli vasaku jalaga värava vasakusse alanurka väikse rikošetiga kõmmutasin  - 2:0 ja ühtlasi ka minu esimene värav nr.12 särgis Unsti tiimi eest. Tundus, et siit tuleb väga lihtne jalutuskäik, aga siis oli ka kõik. Algas metsik vigade tegemine ja ropendamine platsil, kus kohtunik veidi kollaseid kaarte paugutas. Lisaks oli väike madin meie väravavahi ja nende ründaja vahel.

Teiseks poolajaks sai veidi maha rahunetud, kuid samas kohe alguses lendasin ma ühele vastasele libistades sisse ja kuigi ma mängisin palli ning viga ei antud, lahkus too tüüp longates ja ropendades platsilt. Olime koguaeg surve all ning tegelesime põhiliselt vaid värava kaitsmisega, kuid siis saime vasturünnaku, millele järgnes viga karistusalas ning penalti! Bruce, meie mängiv manager, läks penaltit lööma ning põrutas palli konkreetselt ristnurgast mööda tühja. Hirmus hetk, sest nüüd oli motivatsiooni vastastel isegi rohkem. Jälle ebanormaalselt jõuline võitlus keskväljal, mis lõppes meie kiirrünnakuga taas, kus karistusalas ma löögil läksin, kuid enne, kui mu jalg palli jõudis tabada, olin ma murul pikali ja hoidsin vasakust jalast kinni. Kuradi Yelli paremkaitse tõmbas mulle konkreetselt puuka sääre pihta, kus kohast säärekaitse lõppeb - longates läksin ka mina platsil minema nii 10-15 minutit enne lõppu.

Asi lagunes ja kääris ning oli suht vaid aja küsimus, millal nad värava ära löövad. Liam väravas päästis paari ilusa tõrjega ning siis - penalti, neile. Rahulikult löödi pall väravasse seisuks 2:1 ning hakkas minutite lugemine, et lõpuvile kõlaks. Kõlas vile ja seis oli endiselt 2:1, mis tähendas, et mu värav kindlustas meile 3 punkti tabelisse ning jäime naabritest ette ka edaspidiseks. Õhtut jäi lõpetama kohaliku tuletõrjeauto sireeni huilged, millega kohalik prigaad oli mängu tulnud vaatama, kaunis.

Tuesday, September 6, 2011

Randa kalale

Dave, kellele ma novembris Lincolnshire'isse külla lähen, on taas siin Shetlandil puhkusel kaheks nädalaks. Võtsin neljapäevase lõuna vabaks ja lähme koos kalale, tõenäoliselt saare idarannikule randa, sest tuul lubas olla läänest.

Monday, September 5, 2011

Blogi jalgpalliga seonduvast

Mu endine töökaaslane, Sull, on sama suur jalgpallifänn nagu mina (ainukese erinevusega, et ta pooldab Arsenali ja Saksamaa koondist - võeh) ja kuna me agaralt kirjavahetust koguaeg peame, siis enamus meie jutust on seotud jalgpallimaailmas toimuvaga. Nüüd hakkas Sull mulle peale käima, et võiksime oma blogi sarnase asja üles panna, kuhu omavahelist jalkajuttu üles kirjutada. Point oleks, et ilus arhiiv kogu lobast oleks olemas ning kellel teisel vähegi huvi lugeda või sõna sekka öelda, siis võimalus on olemas.

Võtsin siis üleeile kätte ja avasin öösel ühe blogi aadressil reintzjasull.blogspot.com, kuhu järjepanu peaksid meite kirjatükid ilmuma. Minu enda blogi antud jalgpallilehekülg kuidagi mõjutama siiski ei hakka.

Saturday, September 3, 2011

CouchSurf

Täna olin pärast tööd asjalik CouchSurfi lehel ning täiendasin oma profiili tiba. Peaaegu oleks kirjutanud, kui palju ma vihkan kõike alustades (pakide nurgapoodidega ja prantslastega ning lõpetades naiivitaridega), aga siis õnneks sain pidama ning vahetasin kogu sellise jutu lillelise pläusti vastu.
Ehk siis loodetavasti on kirjas üht-teist, mis mulle mõnikord kuskil maailmanurgas magamisaseme pakuks.

Esimene proov saab olema Newcastle'iga, kuhu pooleteist kuu pärast peaksin jõudma.

Friday, September 2, 2011

Mõtteis 2012 ja Summer Breeze

Kuna 2012 tähistab Summer Breeze festivali 15ndat juubelit, peaks end sinna kohale vedama (mäletavasti oli 2010 üritus tõsine elamus). Piletid tulevad müüki septembri lõpu poole ning esimesed 10000 saavad koos piletiga ka DVD, mis sisaldab 2010 festivali paremaid palasid nii lavalaudadelt kui ka muidu melust. Arvestades kui palju ma kaamerate ette seal jääda suutsin esireas moshides ja ühe official video pealt ma ennast juba leidsin, siis oleks eriti meeldiv too DVD oma nö riiulsse seada (olgugi, et mul hetkel riiulit pole).


29.sekund, The Black Dahlia Murder

Nagu ma ennist mainisin juba, siis kuna mul siin on olnud mõningad väljaminekud ja soov on näha korralikult nii UK-d kui ka Inglismaa vutti, siis ei saa veel lähiajal saareriikidest lahkumisest juttugi olla. Seega kui mul septembri lõpuks endiselt soov kõik asjad tiba edasi lükata, siis tellin pileti ära ja proovin jätkata töö kursil UK-s kuni suveni.

Festival ise toimub nagu ikka Saksamaa lõuna-osas pisikeses Dinkelsbühlis ja kuupäevadeks sel korral 16.-18.august. Ühtegi bändi loomulikult veel välja pole kuulutatud (kuigi Heaven Shall Burn 2011 jättis vahele, ehk naasevad 2012 uuesti), aga Madis mind võtku, kui bändide rivistus 15nda juubeli puhul lahja saab olema - mu valge shamrockiga perse!

Wednesday, August 31, 2011

2in1 with conditioner

Miks mõeldi välja šampoon 2in1 koos palsamiga?

Olen duši all, pesen juukseid ja kui šampoon välja loputatud võtan maast palsami ning kohe hoogsalt juustesse. Järsku avastan, et vahtu on palsami kohta liialt palju - selge, läks vale pudel ja palsami asemel uuesti šampoon peas. Uuesti šampoon välja loputatud, haaran maast pudeli ja käe peale lärakas - jälle šampooni palsami asemel, taaskordselt, kolmandat korda.

Täna ostsin kaks 2in1 šampooni asjandust, et selline nali enam ei korduks.