Monday, January 31, 2011

Perry ja Hiller

All-Star nädalavahetus on läbi ning hää tõdeda, et Jonas Hiller oli väravavahtidest kõige parem ja Perry sai kirja 2 assisti. Peaks vaatama järgmisel pühapäeval ka superbowli, sest pole seda varem kunagi teinud, noh nii moe pärast.

Perry skoorib sujuvalt ka enda väravavahi vastu.

Sunday, January 30, 2011

Chicharito

Chicharito, minu ebajumal ning Manu päästeingel.

NHL on nii kaugel, et käib all-star nädalavahetus. Just vaatasin ära nö soojenduse homseks mänguks ehk siis SuperSkills võistlused. Hea meel tõdeda, et partide mees Corey Perry pani shoot-out'i kinni. Homme öösel all-star mäng, kus peab kaasa elama Team Lidstrom'ile.

Friday, January 28, 2011

Jack Black sucks

Pean lihtsalt välja ütlema avalikult (ning ka, et ma kunagi hiljem seda mäletaksin), kui sitt näitleja on Jack Black. Vaevusin eile vaatama "Tenecious D - The Pick of Destiny" nimelist filmi ja no ei aja naerma too kutt. "School of Rock", "Year One" ja nüüd "Tenecious D" tõestasid, kui ühenäoline ta on. Paras tordiga näkku-jalaga perse naljamees...kohutavalt ülehinnatud näitleja.

Ja tuhnisin veidi ka internetis ja leidsin ühe tabava artikli tema kohta.
"He also sucked in King Kong, Saving Silverman, Year One and yes, Kung Fu Panda. It is almost impossible to suck in a film in which only your voice is used, but Black sucked anyway."





Move your ass

Käisime täna Bruce'iga esimest korda jooksmas. Valisin google map'ist ühe peaaegu 6km teekonna, panime klappidest muusika üürgama (The Offspring on super selleks) ning kulgesime jõle heas tempos terve tee. Ja nii hakkabki edaspidi ka olema, 3-4 korda nädalas. Kell 9 õhtul on sobilik aeg ka, sest siis ei ole enam liiklust siin eriti, saab rahus joosta. Ja mere ääres on nii kuradi värske õhk...all worth it!

Tuesday, January 25, 2011

Move out, move in

Tegime kolmekesi suure sammu edasi elus siin Edinburghis - kolisime hostelist välja korterisse. Korter asub kesklinnast bussiga minnes poole tunni kaugusel ja jalutades nii tunnikene või vähem. See vist ongi ainuke miinus, sest enam ei pea külmkappi saja erineva inimesega jagama ning pisikeses toas veel kolme venda kannatama. Mina ja Bruce jagame ühte tuba, Morgul on korteriomanikuga (kes on ta fuck buddy) teises toas ning kolmandas elab üks ilus lesbi-tüdruk, kes aga veebruari lõpus välja kolib.

Pakkisime Bruce'iga oma elamise kokku seljakottidesse ning alustasime retke selle korteri suunas. Meil oli mõlemal ainult 2£, bussipilet on 1.20£. Alustasime vale bussiga reisi ja põrutasime hoopis teisele poole linna. Siis andis mingi celticu fänn meile lisa sente ning klappisime kokku uued bussipiletid, et tagasi saada. Jooksime oma seljakottidega ühele bussile järele, mis meid rahulikult ära ootas peatuses. Bussijuht ütles, et tema bussiga sinna kohta ei saa, kuhu me minema peame ja me peame vahepeal ümber istuma. Ütlesime, et meil pole ausalt rohkem raha, kui need sendid, seega seda võimalust me kasutada ei saa. Bussijuht aga ütles, et pole hullu ja andis meile mõlemale päevapiletid, mille väärtus on 3£ ning saime rahulikult tema bussiga Leith Walkile ning sealt teise bussiga siia kuhugi mere äärde, kus me õndsalt end sisse seadsime ja väikse rohelise suitsetamisega õhtu veetsime.

Väikene hinnavõrdlus ka: 1 tuba siin korteris on 190£ kuu. Kuna me Bruce'iga jagame tuba, on see meile 95£ kuus. Hostelis oli ühe inimese voodikoht 220£ kuus ja toas oli 4 inimest nii, et wohoo, milline võit. No ja siin on 24/7 internet!

Veebruari seega veedan kindlasti siin korteris, edasi ei tea ja plaane ei ole ega tee ka, eks näis.

Saturday, January 22, 2011

Politsei, me kallis sõber

Reede, võtsime Bruce'iga 7,5% siidrid ning tegime algust lõbusale õhtule. Hiljem, kui välja läksime, et Opiumisse kaeda, algas jant. Tahtsime minna Opiumi kõrval olevasse Sneaky Pete's nimelisse baari, aga turvamees ei lasknud meid sisse (vist meie välimuse tõttu ning ütles, et me liiga purjus selleks) ning käskis ära minna. Meie muidugi kohe vaidlema, et mis viga, kas ainult kained inimesed saavad sisse ning kui sa meid nüüd vaatad, siis näed ise ka, et me pole sugugi rohkem purjus, kui teised inimesed siin. Bruce lisas veel, et talle ei meeldi see baar niikuinii, seega tahtsime minna tagasi Opiumisse, mis peale turvamees ütles Opiumi turvale samuti, et meid mitte sisse lasta ning kutsuti politsei. Politsei läks kohe Bruce'i juurde ning ma läksin vahele, et mitte lasta Bruce'i ära vedada, mis peale mu käed raudu lükati ning bussi kongi pandi. 5-10 minutit hiljem pisteti raudus kätega Bruce ka mu kõrvale istuma mega pisikesse kambrisse bussis ning sõit võis alata. Me pidime Bruce'ga surnuks naerma end, sest kogu see pull ei omanud mingit loogikat. Politsei võttis mu taskust mu telefoni ära ning lülitas selle välja. Kui ta aga selja keeras, haarasin ma telefoni uuesti ning lülitasin sisse ja proovisin enda käeraudadest pilti teha, aga ei õnnestunud, et sest ment sai jaole ja rabas telefoni käest uuesti ära.

Arvasime, et meid viiakse jaoskonda vms, aga toodi hoopis hostelisse tagasi (hostelist Opiumisse on 30 sekundit kõndida) ning hakati uurima meie andmeid jms receptionis, kus ülejäänud inimesed seda pealt vaatasid suud ammuli. Bruce tahtis tünga teha ning ütles, et ta nimi on Bob, aga ta juhiload väitsid natuke hiljem midagi muud. Kogu see aeg üritasime me pärida, et mis see põhjus on, et me praegu siin raudus kätega istume ning väljas ei tohi viibida, mis peale ainult öeldi, et te olite purjus ja ei kuulanud turvamehe sõna - bullshit. Küsisin ka pidevalt, kas ma võin wc-d kasutada, aga ei tohtinud, pidin koguaeg 2 minutit ootama. Vahepeal trotsides suurt põit, küsisin, et mis te meiega teha tahate üldse? Öeldi, et mõlemad saame 40£ trahvi, mis peale me naerma hakkasime ja ütlesime, et normal - meil on mõlemal rahakotis nii 25 penni, aga kui mulle töö annate, siis võin maksta 40£ ka.

Lõpuks võisin ma peldikusse minna koos politseiga ja palusin, et ta mu käerauad ära võtaks. Uskumatu, aga ta tegi seda ning nii ma seal asjatasin, tema mu seljataga vahtimas. Ütlesin uuesti, et võimatu on meile sellist trahvi teha, kuna te ei saa meid süüdistada pmst milleski ning me oleme vaesed turistid suures linnas, mis peale ta ütles, et ilmselt ei tehta jah meile mingit trahvi. Tagasi receptionis küsisime veel, et kas te ei peaks praegu tänaval mingeid kaklusi ja vägistamisi ning tapimisi ära hoidma, selle asemel, et baari eest inimesi ära viite? Meie käed vabastati pärast nii poole tunnist janti ning me võisime uuesti baari minna. Bruce veel lisas lõpetuseks:"Kas ma võin sellega kohtusse ka pöörduda?"
Kogu õhtu peale kulus 1,85£ ja nalja sai rohkem, kui 100£ eest.

Esmaspäeval kolime korterisse, 45 minutit siit jalutada. Näis, mis edasi saab...

Kuradi ilus

Tuesday, January 18, 2011

"Võib-olla"

Käisin ühes teises agentuuris uurimas, mis neil toimub ning kui joppab, siis võtab minuga ühendust keegi Monica ja räägib edasi. Nende kaudu oleks võimalik kuskil laos või tehases tööd saada. Aga noh - need "oleksid" ja "võib-olla" asjad on nii kopajuhiks mind teinud, seega ma ei hakka mingeid lootusi hellitama. Tore oleks siiski...

Pärast agentuuri võtsin kaamera kaasa ning tegin 3,5 tunnise jalutuskäigu Edinburghis, suunaga põhja, mere äärde. Ma armastan seda linna - ilma kaardita ei ole mingi probleem ringi rännata, mingeid pilvelõhkujaid ei ole, vaid kõikjal on suhteliselt vanad ehitised ning kohalikud inimesed on ikka jõle viisakad. Lisaks sellele on siin minu jaoks juba kevad ja kõikjal on mõnus laimi roheline. Täna märkasin esimest korda ka, kui tohhuijaa on siin rugby, kriketi ja maahoki väljakuid.

Ahjaa - koolivormid on nii kuradi vinged, et mul lausa kurb meel, et me suva hilpudega koolis käisime.

Puhkekoht

Pole just õige jalka

Või ujuks üle ja kaeks, mis toimub?

Monday, January 17, 2011

Uus roommate ja pildid nädalavahetusest

Millalgi lisan meie pilte üles kuhugi internetti ka, aga see on jah...millalgi. Igastahes laupäeval suutsime olla terve päeva purjakil ning tegin Bruce'le tema esimesed tätoveeringud ka markeriga ära. Ankur, kurb naine, kompass, ämblikuvõrk, krokodill Dundee ja känguru Skippy. Õhtu lõppes valusa wrestlinguga, millest meil 9 minutiline video on ning kus ma mõningad armsad vigastused üles korjasin.

Bruce sai tätoveeringud ja tegime kohustusliku peeglika ka ära

Täna tabas meid ja meie ruumi uus ebameeldiv üllatus - jap, uus kutt. Vesi minu veskile täielikult, sest ometi mulle ju meeldib, kui on koos rohkem inimesi väikses toas. Kuna Matteo ehk Gustavo on meie naabertoas, mis on kahetoaline, Hispaaniast pärit koristajaga (tra ma ei või, kui ebaaus) ja tundub, et hostel on suhteliselt rahvast täis, siis anti meile viimaseks vooditäitjaks mingi väga gei itaallane nimega Gabriele. Hoiame pöialt, et see ei jätku kaua, sest ei jaksa nii.

Mis puutub tollesse Matteo toakaaslasesse, kelle nimi on Eva, siis ta ei ole midagi superilus vms, aga ta on tore, vaikne, 32.aastane ja armas persoon kahe inimese toas, mis kõik kokku oleks jumala bueno ju mulle.

Sain tiba punase ja valusa silma, sinise jala ning väga valusad roided

Tegime Morguliga lõunaks kartuliputru hakklihakastmega ning tutvustasime toda sööki ühele Keenia tädile. Kogu lõunasöök oli üks paras tsirkus, sest koos oli hea kirju seltskond tollel momendil: too Keenia tädi, kaks baski tüdrukut, iirlane ning portugallane. Iiri poiss on jõle lahe, selline väikest kasvu noor kutt. Panime talle hüüdnime ka, mis purustas vist kõik rekordid. The Little Irish Sailor Monkey on the captain's shoulder aka Patrick - ta pärisnimi on Eden või Edan (ma arvan endiselt, et pole annet kaotanud selles vallas).

Bruce ajas veidi siidrit põrandale, noh - pühkisime siis ära sedasi

Saturday, January 15, 2011

Gorod

Eilne joomine oli omaette nähtus, kuna see erines tava õhtutest märkimisväärselt. Ostsime endale kolm 2,5l Frosty Jack's siidrit (7,5% kange ja lõhnab sitasti), millest mina 2 ära jõin, Bruce ja Morgul piirdusid ühega ning läksid Opiumisse hullama. Kuna mulle ei meeldi baaris ilma joogita niisama tilkuda, siis neile ma ei järgnenud ja jäin hoopis chill out ruumi teistega jaurama ning oma siidrit jooma. Sain tuttavaks ühe uue Austraalia tsikiga, kelle nimi on Bee. Ta on 27, tiba suuremat kasvu nagu kõik siinsed, üsna kena välimusega ning tal oli nii lahe vaidlus Bruce'ga täiesti suvalise asja pärast. Bruce vist küsis talt midagi vahepeal, et kas sa oleksid huvitatud seksist vms ning Bee vastas, et kui Bruce oleks 25, siis võib-olla küll. Anyway, palju naermist ning siis ta pakkus, et ma olen 24 aastat vana. Otsustasin, et MASU ajal käiks ta tegelt mulle küll.
Käisin korra õues kahes baaris lühkaritega ning tulin tagasi hostelisse jooma, mis kulmineerus kitarri mängimisega koridoris.

Täna, trotsides pohmelli, panin kahele inimesele uued nimed: Bee on Honey Maker ja Matteo on Gustavo - no kui random saab olla? See tuletab meelde, et Merka tõenäoliselt sureks siin naeru kätte ära, kui seda pulli lives näeks.

Ma olen päästnud kahe inimese usu metal muusikasse tänu sellele, et ma Gorodi avastasin, nende endi sõnade järgi. Kahju, et ma tõenäoliselt mingit auhinda kunagi ei saa...
Siin on see lugu. (minu parim avastus aastast 2010)

Thursday, January 13, 2011

Achelous - Without Giving An Excuse

Tegin täna endale ka tolle populaarse "random band cover" asjanduse ja kuna see kukkus nii asjalik välja ilma photoshopi kasutamata (lasin ainult paint'is kokku), siis pean siia üles ka riputama. Teeks jumala hea meelega toda bändi - lisaksin viiuli, torupilli ning laseks deathi 24/7.
(lühidalt: wikist tuleb võtta random artikkel, mingilt lehelt random quoto viimased sõnad ning mingilt lehelt random pilt ning woilaa)

Ja homme hakkame mingi tüdruku sünnipäeva tähistama (kaks nädalat pausi olnud)!

Wednesday, January 12, 2011

Nothing yet

Vahepeal pole midagi väga erilist juhtunud. Kolisime kolmandat korda, sel korral vabatahtlikult. Nüüd oleme jälle ainult kolmekesi toas ning vahepeal näkkab, et akna pealt saab kätte tasuta kellegi wifit. Signaal on muidugi nii nõrk, et mingit asjatamist teha ei kannata, aga samas midagi ikkagi.

Pärast aastavahetust olen ma ennast väga tagasi tõmmanud ja ei pidutse üldse. Vahepeal olen mõni õhtu lubanud ühe õlle, kui tasuta antakse, jõgeva kaineid sajab aga pidevalt ning enesetunne on hea. Samas peab tunnistama, et igatsus on peal, et õues taas jaurata ning hosteli rahvale tsirkust pakkuda. Kui näiteks meie toa võtmekaartidele enam õigeid nimesi ei panda, vaid kirjutatakse lihtsalt arvutisse 'metal guys', siis ilmselt oleme oma staatuse kätte saanud.

Bruce suutis endale just tee voodis peale kallata, mis peale ta madratsi teistpidi keeras, uue voodipesu tõi ja ise pessu kobis. Mina hakkan ilmselt varsti ajalehtede all magama, sest raha ei ole põhimõtteliselt endiselt ja ei ole tulemas ka, sest linn on jaanuaris välja surnud ning elumärgid paistavad alles veebruaris. Kõikjal, kuhu cv-d viin, öeldakse sama asja:"praegu hetkel ei ole midagi pakkuda, aga veebruarist jälle võtame juurde töötajaid." No vahva, aga veebruariks olen ma sellisel juhul pargipingi poiss, te tõprad!

(täiesti ajuvaba, kui raske on eesti keeles teksti korrektselt kirjutada)

Thursday, January 6, 2011

North sea

Siin hostelis on mingi hispaanlane, nii 25 aastat vana ehk ning ei tee muud, kui istub päevad läbi interneti ruumis ja räägib skypes juttu. Seega alati, kui siia saabun, käib mingi hispaania keelne jauramine üle toa. Kurat kui sa ei suuda ühtegi päeva ilma lähedasteta elada, siis mida sa üldse sealt kodust välja ronisid.

Täna käisime Bruce'i, Laura, Matteo ning mingi kanada tüdrukuga, kelle nime ma alati ära unustan (shana või vms) mere ääres esimest korda. Vesi oli jõhkralt külm, aga ujumiseks tundus koht olevat vägagi hea. Kokku tuli nii 8km-ne jalutuskäik ja noh - vaadates toda rannikut, siis ei ütleks küll, et südatalv on.

1.jaanuar - toast oleks nagu sõda üle käinud

North sea

Tuesday, January 4, 2011

Andke mulle tuba või laske mind maha

Asi on halb, üdini halb ning homme-ülehomme läheb ilmselt kõvemaks jooksmiseks (mitte joomiseks). Kohe paari päeva pärast saab täis kuu, mil kodumaalt lahkusin ning nüüd peab välja mõtlema kuidas ja mis hakkab saama edasi.

Teised kutid panevad ikka hullu - läksid täna välja. Ma aga lubasin, et pärast jõulu- ja aastavahetuse pidustusi tõmban hoo maha ning seda olen ma teinud ning teen edasi.

Ja oi johhaidiii ning koledad sõnad, kui ropult ma igatsen privaatsust ja oma tuba, oma telekat ja dvd-riiulit. Pole kunagi kuu aega kommuunis elanud ning see tapab mind, päris ausalt. Vähemalt on hosteli rahvas sellega harjunud, et ma pidevalt ilma särgita ringi tuian, nagu ma alati kodus tegin.

Saturday, January 1, 2011

1.1.11

Esimene aastavahetus, mille olen vastu võtnud lühikeste pükste ning pusa väel - Hogmanay 2010/2011 Edinburghis koos 80 000 inimesega.

Nüüd olen ma kindel, et Yeshua on minu poolel. Tänu sellele, et ma töötama 31. õhtul ei pidanud, oli mul nii lõbus õhtu, et uskumatu. Ma sain tund aega enne Street Party algust teada, et tollele peole on vaja osta ka pääse ning neid ei müüda lihtsalt sisenemisel festari alale. Receptionisse oli keegi tundmatu jätnud kirja, et müüb kolme piletit. Helistasin koheselt tollele inimesele ning tal oli täpselt üks pääse veel alles - tänasin taaskord oma sõpra taevas. Vend ilmus 15 minuti pärast receptionisse ning müüs mulle 15£ eest pääsme maailma suurimale peole, mis aastavahetusel aset leiab.

Peatänav, Prince's street, oli suletud ning turvatud politsei poolt. Kaasa sai endaga võtta ainult plastpudelis või purgis olevaid jooke, mida ma muidugi asjalikult ära kasutasin - seljakotti ladusin 9 purki strongbow siidrit ning oma kaamera. Tänav oli nii paksult inimesi täis, et liikuda sai suht külg ees ainult ja oma inimesi oli väga lihtne ära kaotada, kui korraks pilku mujale suunata. Mõlema tänava otsas olid hiiglaslikud ekraanid, käis uskumatult vali träna ning inimesed tantsisid ning jõid. Kui aeg oli nii kaugel, et kohe-kohe on kesköö, hakkasid ekraanidele numbrid ilmuma, mida inimesed kaasa hõikasid - sekundite loendamine ning siis algas meeletu ilutulestik. 2011 saabus täiesti võõraste inimeste keskel, aga see ei vähendanud meeleolu vms. Üritasin ka Merkale ja oma emale helistada, aga see oli täiesti lootusetu olukord, sest liinid oli nii umbes, kui umbes. Võib-olla oli isegi hea, et ma ema kätte ei saanud, sest ma pole päris kindel, kas ma oleks väga asjalikku juttu ajanud.

Pärast toda tänavapidu otsustasin ma kuskil tänaval Subway võikut õgida ning lõpuks tagasi hostelisse tulla, kus ma siidrit edasi lürpides keset koridori istusin ning internetti varastasin. Väga ähmane on see meenutus eilsest...

Ta nimi on Stacey.

Opium

2010/2011

Stacey ja ta sõbranna