Saturday, February 26, 2011

Ruth, me lemmik

Lisan pilte aegajalt siia.

Viimased kolm päeva olen hotellis ühes koridoris tapeeti maha võtnud ja ilmselt tuleb seda veel mõned päevad teha. Ilmad on olnud fantastilised vahelduseks - päike paistab, kerge tuul ja ilma sademeteta. Kahju küll selliste ilmadega sisetöid teha, aga kuidagi peab elamise ja söögi välja teenima. Tööpäevad on õnneks lühikesed, seni on maksimum kella kolmeni päeval olnud, seega jääb aega, et ringi vahtida ka.

Siinsed inimesed on jõle vinged. Esiteks ei lukusta peaaegu keegi oma koduuksi, vaid endiselt on nö "luud ukse ees? järelikult me pole kodus!" süsteemiga elamine, kuigi luuda ei panda ukse ette ja kui ei ole inimest kodus, võib ikka majja sisse astuda. Kui kõndida tee ääres ja mõni auto möödub, siis peaaegu alati visatakse käppa ning kui inimene vastu tuleb, siis öeldakse alati tere ka. Miks "kui" inimene vastu tuleb ja nii? Sest liiklus on nii jalakäijate, kui ka autojuhtide suhtes väga hõre.

Olen oma arvutiga taaskord Ruthi juures, joome punast veini ja ta teeb samal ajal õhtusööki. Ta ütles mulle täna, et ma saan osa võtta nädalavahetusel toimuvast festivalist (festival pidi tegelikult toimuma eelmisel nädalavahetusel, aga keegi vana ja tähtis proua suri, seega lükati nädal edasi) nende rühmas, kus ma pean ka midagi tegema ja välja nägema nagu vanamutt, aga rohkem ei tea. No loomulikult olen nõus, sest sellist pulli just ongi tarvis, et päevad siin tühermaal huvitavad oleksid.

Mul on võimalus võib-olla ka kohaliku jalkatiimiga liituda, kuigi mul pole mingit varustust endaga ega midagi. Ruth lubas uurida ja aidata igal viisil, seega ei muretse.

Hotell

Meri kohe seljataga

Wednesday, February 23, 2011

Mis on vahepeal toimunud

Nagu ma mainisin, siis laevasõit Shetlandile oli jube loksumine. Kõhus hakkas keerama koheselt, kui Aberdeeni sadamast välja saime ja pärast paari tundi kannatamist, tühjendasin oma sisemuse "OÜ Pakume vahvat sõitu Shetlandile" laeva peldikusse (kusjuures ma olin kohati arvamusel, et ma isegi ei jõua tualetti, sest isegi purjus inimesed ei suuda nii kõveralt kõndida, kui mina tolles laevas tol õhtul). Kogu reisi vältel püsisin kuuendal tekil laeva keskel koridoris põrandal, kus pugesin magamiskotti ning vaatasin arvutist filme - see oli üks kuradi pikk 14 tundi!

Hommikul hilines laev sadamasse 1,5h ja ilm oli üsna jube - metsik tuul ja rahe-vihma segu. Õnneks leidsin vajaliku maja üles ilma suurema vaevata ja läksin kohemaid Lerwicku hotelle uurima, kas kuhugi paikseks saaks jääda. Tegin avalduse igasse hotelli, noh nii igaks juhuks, kui peaks näkkama. Saar aga on täiesti välja surnud kuni aprillini - seda kinnitavad absoluutselt kõik elanikud ja ütlevad, et siin pole midagi teha, enne kui turistid hakkavad suvel vaikselt käima. Nojah, selgitasin, et see jutt mind ei aita sugugi, seega samahästi võib selle vahele jätta.

Pere, kelle juures viibin, on väga lahke ja 100% shetlandlased (kohalikud keelduvad olemast šotlased, neil on ka oma lipp ning oma inglise keel, millest aru saada on väga raske). Peres on ema Christine, isa John ja 17-aastane poeg Theo. Tegelikult on kaks last veel (k.a. too tüdruk, kelle kaudu üldse siia sain), aga nemad on Edinburghis, seega pole mõtet nimetada. Maja on tagasihoidlikult uhke ja viisakas, elutoas on telekas suurem, kui baarides tavaliselt ning väikene tagahoov paneb kõigele ilusa punkti.
Vaatasime perega koos kolmapäevast Arsenali ja Barcelona heitlust ning pereisa pakkus lahkesti Stella õlut (üks lemmikutest) jalka kõrvale, no mida veel tahta. Aga, et sellest veel jäi väheks, otsustasid John ja Christine ka neljapäeva õhtul napsu tiba võtta ning rohkem uurida Eesti kohta. Taaskord pakuti mulle rohkelt Stellat ja baarikapist võis võtta jooke, et endale kokse teha. Noh, tänasin viisakalt ja piirdusin siiski vaid õllega.

18.02
Täna käisime John'iga kahekesi paari tunnisel autosõidul saare lõuna osas mööda kitsaid teid ja rannikuid. Mäed küll ei ole just erilise kõrgusega siin, nii 100m-300m ja kõige kõrgem mägi üldse Shetlandil on 450m, aga kuna neid on nii palju ja pilved on suht madalal, siis jätab kogu saar tervikuna vinge mulje. Kõikjal võib näha Shetlandi ponisid, lambaid ja laamasid ning absoluutselt kõik teed on ümbritsetud aedadega, mis on ehitatud juba iidamast-aadamast, et loomad liigselt kruiisima ei hakkaks. Ja kas on veel lihtsam viis märgistada lambaid, kui lihtsalt erinevate värvidega üks pintslilärakas neile selja peale teha - geeniused.

Muideks, mitte kuskil saarel ei kasva ühtegi puud (v.a. inimeste endi hoovides mõni üksik), sest tuul on koguaeg nii rets ja lambad õgiksid niikuinii võrsed mööda minnes ära. Suhteliselt veider, aga nii on - vaesekesed peavad importima puitu Norrast.

19.02
Päev, mil lahkusin Shetlandi mainlandilt põhja, Unsti. John otsustas ühendust võtta oma tuttavaga, Ruthiga, kes elab samas linnas Unstis, kuhu ma suunduda tahtsin ja veidral kombel oli Ruthi tütar just samal päeval Lerwickust liikumas tagasi Baltasoundi (küla Unsti saarel) kella kahese bussiga. John oli öelnud talle, et siis ta tütar saaks minuga koos selle reisi teha ja ma ei peaks üksi ekslema, millest ma muidugi teadlik ei olnud, aga mille eest ma John'ile väga tänulik hetkel pean olema.
Bussipeatuses jätsin Christine ja John'iga hüvasti ning nad käskisid mul 100% tagasitulles neile taas külla minna, enne kui Šotimaale naasen - lubasin seda ka teha. Üks tüdruk astus ligi ning küsis, kas ma olen Reintz. Noh, trotsides meeletut üllatust, ütlesin, et olen küll ja siis ta selgitas olukorda. Ta on Ruthi tütar Betheny ehk Beth, kes elab Baltasoundis suhteliselt tolle hotelli lähedal, kuhu ma siirdun.

Bussisõit Unsti Baltasoundi kahe bussiga ja kahe praamiga sujus ladusalt. Jutustasime niisama kõigest ning vahepeal saatis ta ema talle ka sõnumi, et Beth võiks mu täna õhtul nende juurde külla õhtusöögile kutsuda. Olin muidugi nõus ja kui ma hotelli omanikuga paar sõna ära sain vahetatud Baltasoundis ja oma koti tuppa ära visatud, tuli Beth mulle uuesti autoga järele ning viis mind nende juurde (kilomeeter ehk hotellist).

Nüüd tuleb veider osa: Beth on üsna ilus tüdruk, kui võrrelda ülejäänud kohalikke siin riigis, minust ehk aasta-kaks noorem ja ta meenutab mulle kohutavalt mu kunagist tüdruksõpra Jõgevalt, aga...tema ema Ruth on minu arvates veel kenam (vanust ei julge pakkuda) ja ta meenutab mulle jubedalt ühte teist inimest Jõgevalt, kellest ma kunagi hirmsalt sisse olin võetud. Mida kuradit see nüüd tähendab?
John oli mind kirjeldanud Ruthile juba, seega ta teadis mida oodata ja esimene asi, mida ta näha tahtis, oli mu full sleev tätoveeringu hunnik, mida ma kavatsesin tegelikult varjata. Ta on nii lahe inimene, et see on lihtsalt võimatu. Rääkis minuga maast ja ilmast üsna avameelselt ja ma oleks hea meelega terve õhtu lihtsalt õlut juues temaga jutustades veetnud.

Anyway - Ruth pakkus maitsva õhtusöögi oma kodus, kohaliku tumeda õlle selle kõrvale (siin samas külas on pisike õlletehas, mis kolib varsti ära põhja poole külla nimega Saxa Vord) ja siis otsustas, et me võiksime tulla siia hotelli baari ka hetkeks istuma, kus ma elama hakkan. Kuna Unsti saarel on ainult 700 midagi elanikku, siis teavad kõik absoluutselt kõiki ja öeldi, et kohe varsti olen ma samasugune kohalik, et tean koheselt, kui kuskil midagi toimub või keegi midagi tegi. Tulime Ruthi ja tema tütre Bethiga baari ja Ruth tegi mulle baaris joogi välja, kuigi ma vastu püüdsin vaielda. Tutvustas mind paarile vanemale kohalikule tüübile, kellega ma niikuinii pidevalt kokku hakkan puutuma ja üks neist tegi mulle ka teise ringi õlle välja. Lisaks saatis Ruth oma tuttavale sõnumi, et too ütleks, mis Manu mängu tulemus täna oli - no mis sorti naine, ah! Jah, mul jäi üle pika aja manu mäng nägemata (aga proovin tolle mängu hiljem tõmmata, et ära siiski näha) ja lõpetuseks ütles, et ükskõik kui ma midagi vajan, siis tema poole pöörduks.

Järgmise nädala lõpus on siin üks viikingi festival, kuhu ta mind kaasata tahab. No saab näha...

20.02
Hetkel olen endiselt internetita ja kirjutan oma ületähendusi lihtsalt notepadi. Saan aru, et kui kunagi selle teksti kõik üles laen, siis on seda liiga palju palutud lugeda, aga midagi pole teha. Lisaks olgem ausad - kogu blogi pidamine on siiski mälestuste talletamine minu enda jaoks, teised lugejad on juba puhas boonus.

Nüüd, kui tähtis osa on öeldud, jätkan jutustamist enda elust saarekülas nimega Baltasound. Hotelli, kus ma viibin, jooksutab lihtsalt üks pere (Steve, põhimiki; tema tüdruksõber Rumeeniast, nime ei mäleta; Steve õde, nime ei mäleta) ja hotell on see kompleks ainult idee poolest, sest tegelikult on asi nõnda: üks põhimaja, kuhu ehitatakse praegu uusi neljaseid pereruume juurde ja siis 6 "log cabine" stiilis majakest õues (ma tõesti ei oska enam eesti keelde neid asju tõlkida), mis on ühe- või kahe toalised. Ma hakkan tegema absoluutselt kõiksugu random töid krundil, mis vajavad tegemist, alustades muru pügamise või värvimisega ja lõpetades hotelli baari tööga. Samas ma natuke loodan, et ehk õnnestub tänu Ruthile end sokutada kuhugi teise töö peale saarel samaaegselt...kaugem tulevik.

Internet on idee poolest olemas, aga midagi on sellega valesti, et wifi veel ei tööta nii nagu ta peaks, seega ma pole juba ammu midagi neti avarustes korda saatnud ega lugenud ning kuradi kurat - ma ei näinud siiski manu mängu. Õnneks saadi täna telekas baari üles ja sky kanalid kõik sisse, seega üks mure on vähem. Aga nagu me teame, siis igat mängu taevakanalid mulle ei paku ja sestap üritan edaspidi ikka ka pinda käia, et wifi korda saada. Jobt, mul siiski ju hattrick.org keskkonnas mängud ja nii.

Tuul on saarel jõhkard ja sademeid tuleb täiesti lampi täiesti lambi koguses, seega ilmaennustus on 100% selline: kui ei meeldi, siis oota tunnike. Kui kaljudele minna, siis pidi mega ettevaatlik olema, sest nii 10 aastat tagasi, juhtus Unsti põhjaosas kahe hollandlasega sedasorti õnnetus, et aastavahetuse kanti ukerdas pisem tornaado ringi ning puhus nad mõlemad kaljult nahhui (paraku ilma naljata) ja üks lambakoer sattus tuule tõttu saarelt merele ja uhuti emakese looduse poolt Norra rannikule. Ruth ütles, et koguaeg peab telefon läheduses olema, et hädaabile saaks helistada. Telefoniga mul muidugi siin ka selline lugu, et signaal on täpselt null, seega mingit kasu ei ole.

Seega kokkuvõttes olen ma orgude ja mägede vahel, koheselt mere ääres pisikeses külas, mis Unstil on vist kõige suurem küla samas, ilma internetita ja telefonilevita ja tean maailma asjadest täpselt nõnda palju, kui BBC mulle telekast pajatab. Ilm on peaaegu 24/7 sitt ja nokamütsi õues kanda ei saa ning kahel õhtul kahest on kohalikud mulle baaris õlle välja teinud. Tõtt öelda on päris huvitav elu vahelduseks, aga varsti viskab üle niikuinii.

21.02
Kui olin baari laoruumis riiulid tühjaks tõstnud ja asjad eest ära vedanud, et saaksin varsti hakata seinu puhastama ning neid värvima, tegin väljas maja ääres veidi kaevamist ja lõpetasin kell kolm, et minna vaadata ümberringi. Käisin jalutasin kahe mäe otsa ja rannikule, kus tänu haigele tuulele olid päris kenad lained, aga see pole üldse see, millest rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida hoopis, et ma sain mäe otsas ja pärast ka sealt alla tulles ranniku lähedal telefonilevi, seega mul on mõttes homme sinna tagasi jalutada mingi hetk ja Ruthile helistada ning uurida, kas saaks ehk tema juurde minna internetti kasutama. Veider on sellest rääkida, kui ma niikuinii endiselt juttu vaid oma notepadi kirjutan. Lisaks on homme ja ülehomme UEFA CL mängud + Manu mängib kolmapäevases mängus võõrsil prantslastega, seega ma pean midagi välja mõtlema antud mängu suhtes ka.

Kell on 22:14 - see tähendab, et aeg on välja valida 25 filmi vahel üks õnnelik, mida vaadata, et siis uinuda ning hommikul kell 9 tõusta. The Hangoverit olen ma näiteks vaadanud nii tuhat korda juba. Või kurat...rohkem?

23.02
Tulin Ruthile ja Bethile külla, et vaadata Manu mängu ja veidi endast elumärki anda.

Tuesday, February 15, 2011

Ship that never set sail

Koheselt, kui ma täna õhtul Aberdeenis korterist välja tänavale astusin ja oma suuna sadama poole võtsin, hakkas meeletult vihma ja rahet sadama. Rahe oli konkreetselt näkku ja tänu vihmale olin ma hetkega läbimärg (hea, et seljakotil spetsjomm "rain cover" on, mille saab ümber koti peale tõmmata). Kui ülesmäge kõndimine ja raske seljakott juba niigi liiast ei ole, peab veel ilm ka hagu alla andma. Mõtlesin, et huvitav, mis kuradi pärast ma ilmataadiga sellisel hetkel pahuksis olen ja mis mind siis veel üldse Shetlandil ees ootab?

Näljasena, märgade riietega ja väsinuna pean ma hommikuni laevakoridoris oma asjadega vedelema, et siis randudes taas jalutuskäik ette võtta ja number 21 maja kuskilt Burgh'i tänavalt üles leida, kus vähemalt ühe öö saan veeta. Ma vist tõmban varsti end magamiskoti sisse ja panen otsaette sildi "Ausalt, ära praegu küll mind sega", sest laev hakkas liikuma viimaks. Hoiatati, et ilm on merel endiselt päris kuri ja on mu enda otsustada, kas tahan ikka täna selle sõidu kaasa teha. No saame näha, kui hull siis too laine on...

Ma vist ei jõua ära oodata aega, mil saan taas jälle rahulikult tööl käia ja vabadel päevadel kodus istuda, pitsat süüa ja õlut juua jalgpalli või filmi saatel. On, mille nimel praegu toda janti teha.

EDIT: Vana kabi, kuidas see paat loksub. Olen näinud paari väga uhket tormi Rootsi ja Eesti vahel, aga see, mis praegu toimub, on pöörane: kõik uksed pauguvad kinni lahti, laev kõigub üles-alla, paremale-vasakule ja klaasid klirisevad, töömikid jooksevad edas-tagasi. Võib-olla ongi hea, et kõht tühi on, sest sees hakkab keerama küll kohati!

Sunday, February 13, 2011

From Edinburgh To Aberdeen

Kaks tundi und (inimesed otsustasid taas hommikutundideni jaurata) ja hääletamine Edinburghist Aberdeeni algas. Ma ei teandud, kus kohast ma peaks hääletama üldse, aga kui ma kõndisin mööda A90 maanteed linnast väljapoole, käest silt "Aberdeen", mida näitasin seljatagant tulevatele autodele, peatus ühtäkki üks kutt mu kõrval ja ütles, et ta küll Aberdeeni suunas ei lähe, aga viskab mu Edinburghist edasi ühele ristmikule, kus rohkem autosid hakkab suunda põhja poole võtma.

Ristmikule jõudes oli muidugi sadama hakanud. Nii ma kõndisin sama taktikaga maantee ääres edasi-tagasi oma nii 20kg kaaluva seljakotiga ühe hea lõigu peal umbes pool tundi ehk, kui üks auto taas eemal peatus ning umbes 45-50 aastane paar mind peale võttis ja Dundee linna viisid. Sõit läbi linna ja natuke juttu linnast ning viisid mu nende arvates hea tee peale, mis kulgeb mööda rannikut kuni jõuab Aberdeeni.

Vihma ikka kallas ja järjekordne pool tunnikest tee ääres edasi-tagasi oma kotiga kõndides ja näppu vibutades sai viidetud. Seal viskasin ka oma sildi minema, sest vihm oli suht oma töö teinud ning ega muud valikut enam väga ei saanud niikuinii olla, kui Aberdeen. Lõpuks võttis mind üks minibussiga vend peale ja ütles, et Aberdeeni ei lähe, aga viib mu edasi linna nimega Arbroath, kust saab juba väga lihtsalt edasi. Ta ei valetanud - kui kinnitasin oma seljakoti rihmasid alles tee ääres pärast autost maha tulekut, võttis koheselt mind kolmas mööduv minibuss peale, roolis korralik vanakooli biker.

Wayne oli mehe nimi ja pani väga vinget Šoti aktsenti. Nägin Šotimaa idakallast, kus meri iga jõhkralt möllas. Ta hoiatas mind ka, et võib juhtuda, et laev täna ei lähe, sest ilm ikka korralikult tuksis. Nojah - kui ta mind sadama juurde ära viis, selguski sadamas, et laev ei lähe enne teisipäeva õhtut kuhugi. Jumala perses!

Õnneks oli mul Morguli fuck buddy õe telefoninumber, kes elab Aberdeenis. Jälle lahenes asi kuidagi iseenesest ära, kuid kuna ma ta telefoninumbri sain eelmisel õhtul alles, siis pean tõdema, et "saatus" käib minuga küll ikka väga ühtlast sammu, kogu aeg.

Aberdeen on tänu naftale rikkurite linn, aga kõik rikkurid, kes siin elavad, on nii ennast täis, et kõik teised vihkavad neid. Kuna siin leidub tohutult graniiti, on kogu linn täiesti ühtlaselt hall, ilma naljata. Kirsiks tordil oli tänane hall taevas, seega kui kuskil vahtis vastu valge maja, siis silm kohe puhkas hetke. Nüüd kavatsen ma 100h jutti magada ja teisipäeva õhtuks on mul praamipilet - näis.

Selfish motherfuck

Jutt sellest, miks ma umbes kümne tunni pärast oma seljakoti taas selga vinnan ning Edinburghi seljataha jätan, vähemalt üritan seda teha. Jutt on pikk ja aus, päris tõsiselt.

Kui ma ennist rääkisin, et see hostelis neljakesi ühes toas elamine on nagu ta on, siis ma pean tõdema, et siin nelja toalises korteris on asi sama hull, võib-olla isegi hullem. Asi ei olegi kus ja kuidas ma elan, vaid kellega. Morgul on tore vend, kellega igasugust pulli korda saata, aga inimene, kellega elada koos on võimatu. Ta on põhimõtteliselt kõige isekam persoon, kellega ma tutvund olen ja ta teab, et ma nii arvan. On lihtsalt ebanormaalne, kuidas ta ei suuda arvestada teiste inimestega ja ma saan aru, et mängus on alkohol ja lõbus olek ning "pidu peo otsa, ei see iial lõppe otsa" etc, aga kuskilt samas jookseb piir. Ma õnneks või kahjuks seda ei talu ja sestap otsustangi mingi aeg tagasi, et ei otsi üldse enam siia ümbrusesse tööd, vaid võtan oma asjad ning liigun edasi.

Esmaspäeval siis tulid meile siia Morguli sõbrad Erkko ja Marit - vahva eestlasi kohata ning nendega rääkida ning napsu võtta. Siis aga, et ööseks ära mahutada Morguli sõbrad, pidin taaskord mina oma madratsi ära andma teiste inimeste kasutada ning kolima Bruce'i kõrvale suuremale madratsile. Bruce oskab laiutada! Olgu, nad jäävad meie juurde kuni esmaspäevani ja lähevad siis tagasi Eestisse, mis tähendab, et kuni esmaspäevani jagan ma madratsit Bruce'iga.
Sellest aga vist veel ei piisanud ja sestap kutsus Morgul ka Maxi (soome kutt, kellega suvel tripil käisime) külla, kes saabus nagu kord ja kohus neljapäeva õhtul. Õhtu taas täis jutustamist, mis lõppes nii, et ma kaotasin oma voodi teistkordselt - me pidime jagama hakkama madratsit kolmekesi. Ma vist ei pea kirjeldamagi, kui jubedalt mul sitt kees ning mul polnud mingit isu nendega juua või koos kaarte mängida.

Minu arvates on see ka tore, kui on sõbrad külas, aga see on absurdne, kuidas teised korterielanikud peavad nö välja kolima tolleks ajaks, kui käib pidu (jah, meie lemmik korterikaaslane Kim läks kolmapäeva hommikul ära oma tüdruksõbra juurde, et saaks magada ja natukenegi rahu, tuli täna alles tagasi) ja oma magamisasemest lahti ütlema, sest keegi teine otsustas korraldada nädal aega kestva festivali. Miks endiselt magab "peo korraldaja" kõige suuremal madratsil tüdrukuga kahekesi?

Korteris ei ole just kõige paksemad seinad ning ustest ei ole mõtet rääkidagi - kõik kostub kõikjale ja on naiivne mõelda, et saab magama minna, kui elutoas käib pralle. Prallest rääkides - elutoas käib peaaegu 24/7 massiivne suitsetamine, mis jällegi ei koti kedagi suitsetajatest ning suhtumine on: "kui ei meeldi, mine teise tuppa." Lähengi, aga kuna meie tuppa internet ei levi, olen sunnitud seal lihtsalt filme vahtima. Tore on elada korteris, kas pole?

Ma tean, et ma olen pedant ning mulle meeldib, kui asjad on korras. Meie köök on 99% ajast seisukorras, kus küpsetada ei ole võimalik midagi ning lihtsam on osta külmutatud pitsa, mis ahju visata. Keegi ei pese oma nõusid, vaid asjad visatakse kraanikaussi ja selle ümbrusesse, kui nõud üldse kööki tagasi jõuavad. Ma olen vist ainuke, kes peseb küpsetamisnõud ära enne sööma hakkamist ning taldriku ja jutud koheselt pärast söömist. Mitte, et ma nii haige pedant olen, aga ma lihtsalt ei taha pesta kaussi, mis on kuivanud ja mida peab hakkama hõõruma või reaalselt leotama enne pesemist. Olukord on aga köögis nii kaugel, et kannu ei saa enam vett lasta, sest hunnik nõusid on peaaegu vastu kraani ja kahvlit ega lusikat enam võtta pole. Mis on aga vastus sellise asja peale? "Aga võta kätte ja pese nõud ära, sul pole ju midagi targemat teha." Ma teeks seda, aga mul ON midagi paremat teha. Kraanikausis ei ole mitte ühte ainsat nuga ka, mis oleks seal pärast minu kasutamist, mitte ühtegi. Põhimõtte pärast ei korista teiste paska ära, nii on olnud ja nii on ka edasipidi.

Seega kokkuvõtteks ütlen, et kahetsen, et üldse Morguli soovitust kuulda võtsin ja kohe detsembris Eestist lahkusin, mitte jaanuaris, nagu ise alguses plaanisin. Inimene, kelle mõttes on ainult pidu, veel üks pidu ja üks teine pidu, ei ole inimene, kellega saab jagada võrdselt korterit, mitte mingi valemiga.

Loodan, et mu rännak Shetlandile sujub ladusalt ning kunagi kohtun Bruce'i ja Morguliga taas, et õlut juua ja jaurata, aga mitte koos elada.

Ja nii 24/7. Fuck that, I'm out!

Thursday, February 10, 2011

Saarel lõksus

Sääl too saar laiub, 1,6km maismaast (internetist võetud foto)

Kuna meile tulid teisipäeva õhtul kaks eestlast külla, siis teatavatel põhjustel lükkusid mu ära minemise plaanid edasi - hea küll. Täna, 10.veebruaril, oli meil vist kõige soojem ja ilusam ilm seni - lõuna ajal nii 7 kraadi ja päikese käes sooja rohkem, kui tarvis. Läksin lühkarite ja pusaga üksinda jalutuskäigule mööda rannikut läände, kus kaudu pääseb saarele nimega Cramond Island. Pisike (8 hektarit) saar, kus on hunnik väikseid punkreid ja vahionne. Cramond on maismaaga ühenduses mõõna ajal kitsa teega ja postidega, mis rajati kunagi allveelaevade liiklemise takistamiseks, seega pääseb sinna suht ilma vaevata, või noh...võib-olla ka mitte.

Pääs saarele

Kui olin saarele tiiru peale teinud ja isu täis pildistanud, helistas Bruce mulle ja käskis koju tulla, et ta saaks tuppa (too vahva seltsimees ei võtnud oma võtmeid kaasa). Ütlesin, et olgu, aga mul läheb kena tunnike või nii. Lubas too härra seni ukse taga raamatut lugeda, soovisin edu. Kõndisin siis tagasi kohta, kus kohast too rada tagasi maismaale läheb, kui järsku olen silmitsi merega ja teed ei kuskil - vaatasin noid poste, mille kõrval tee enne läks ja no ei, teerada on jumala läinud. Siis vahtisin teisele poole poste, et ehk on seal mingi asi, mis kaudu tagasi maismaale saab jalutada, aga tutkit roosi - mida ei ole, seda ei ole. Poetasin paar roppu sõna...

WW II kaitserajatised, taamal pääseteed põhja

Siis märkasin ma künka otsas istuvat tüdrukut, kelle juurde läksin ja uurisin, et mis toimub. No muidugi - tegemist oli tõusuga, mida me kumbki ei osanud ette näha ega selle peale mõelda enne saarele minekut. Tüdruku nimi Maria, Kanadast ja õpib ning töötab siin juba 2,5 aastat.
Ta helistas oma sõpradele, et kes saaks tema asemele kella kuueks tööle minna ja kes saaks välja uurida, millal mõõn algab. Varsti sai tal aku tühjaks ja hakkasime minu telefoni kasutama. Saime targemaks, et mõõn peaks olema piisav tagasi jalutamiseks nii kell 6 hommikul - "nalja teete?" Vahepeal muidugi, kui me kõnesid ja sõnumeid ootasime, tegime juttu ka minu nö põhja suundumisest Shetlandile. Kae nalja - tema endine korterikaaslane oli Shetlandilt pärit ja Maria läkitas koheselt tollele tüdrukule sõnumi, et kas ta saaks mind aidata, kui ma sinna jõuan, a'la peavarjuga jne. Too tüdruk vastas, et hakkab koheselt uurima, mis teha annab ja räägib veel (no ootame homset päeva, et uudiseid kuulda).

Päev lõppeb ja kõht on tühi (minu pandud tokk, et näha, kuidas vesi tõuseb)

Lõpuks saime aru, et meil ei jää muud üle, kui helistada päästenumbrile 999 ja abi kutsuda. Rannavalve lubas meile paadiga appi tulla, aga "mingi aja" pärast. See tähendas, et me jutustasime veel tugev 45 minutit neid oodates maast ja ilmast, mängisime väikse palliga jalkat rannas ning lõpuks vaatasime kuidas päike üldse nahhui tõmbas ja päev lõppema hakkas, enne kui kolm venda meile järele tulid. Paljajalu läbi vee paati ja maismaapoole ajama!
Kutid olid jumala sõbralikud ja ütlesid, et meil ikka vedas, kuna sellise super ilmaga siin olime. Nägime jõle ilusat päikeseloojangut ning saime mere peal paadiga kihutada - superluks. Maismaal rääkisime veel paar sõna teiste rannavalve vendadega juttu ja valmis, sain tagasi kodu poole astuda. Kokku olin saarel pea 3 tundi ja ei kahetse mitte ühte sekundit ka mitte, ausõna!

"Ole täitsa vunts, viska koju"

Sunday, February 6, 2011

Bruce ehk I wish I could be Mr Manly

Meil Bruce'iga on aegajalt olnud selliseid tiba naljakamaid hetki ja märgin igaksjuhuks siia ka üles, enne kui unustan (ja, et mõni naerda saaks).

Alustame sellega, et Bruce ütles kord, et ta sooviks, et ta perekonnanimi oleks Manly. Nüüdsest hüüame me teda Morguliga Mr Manly'ks.

Õhtu hostelis, olime just kolinud uude tuppa ning Bruce vaatas voodis filmi oma läpakast nii, et läpakas oli kõhu peal. Tal oli eelmisest köögis käimisest poolik tass teed voodi kõrval ja ta otsustas minna uut tegema, sest arvas, et tass on tühi. Nii, kui ta arvuti ära pani kõrvale ja tassi haaras, kallas ta pool tassi teed omale voodisse. Ma aga vahtisin samal ajal just oma ekraani ja küsisin talt mingit küsimust, millele ta ei vastanud. Siis karjusin uuesti ta peale, et vasta ometi, mis peale kutt jumala tõsise ja pettunud näoga mulle otsa vahtis ning vastas:"I just poured all my fucking tea to my bed man, what do you want?"

Järgmine laks siin korteris. Istume suures toas ja ma uploadin parasjagu Anaheim Ducksi pilti üles ja tahtsin teada, kuidas nemad inglise keeles "pardipere" ütlevad. Sõna-sõnalt oli selline vestlus meil:
Reintz: "How do you say "duck family" in english?"
Bruce: "Mother duck goes "quack, quack, quack" and all the others quack back."
Tegelikult oli vastus "family of ducks," aga Bruce ei jaganud alguses matsu välja.

Tulime jooksmast ja kuulsime jäätiseauto muusikat eemal. Mõtlesime, et see ikka kuradi lahe, kui jäätiseauto meie sõbraks saaks. Bruce ütles, et neil seal maal on ta on Mr Whippy (ja nii on tegelikult ka Mr Whippy siin Edinburghis olemas). Mina aga ütlesin, et ma hakkan toda jäätiseautot kutsume Jeff'iks. Arutasime koos, kui vinge oleks, kui Jeff hakkaks meie sponsoriks ja pärast igat meie jooksmist meile tasuta jäätist annaks.

Vaatasime Bruce'iga eile õhtul Mighty Ducks 1 ja 2 ära ning saime endale uue väljendi - Little Fella. Kohe esimese osa alguses hakkab too filmi peategelane tatina karistusviset tegema ja siis Bruce ütleb enne lööki:"Go little fella!" Tõsine oht oli, et sureme naerukätte ära, sest litter tabas posti ja little fella ei võitnudki tiitlit.

Elutoas on meil üks hea roheline diivan, mille ma olen sujuvalt omastanud. Igal õhtul istun ma oma teki ja padjaga siin ning hullan internetis või vaatan mingit filmi. Täna, kui end taas sisse seadsin tassi teega, ütlesin Bruce'ile:"Man this couch is so awesome." Bruce selle peale jumala tõsiselt:"Yeah, it's a really good couch."

Nüüd küsis Bruce mult mõnda väga head kurja lugu, mis peale talle Spice Girls-Viva Forever lingi saatsin. See ei sobinud, seega saatsin talle Ocularis Infernum-Black Morning loo. Kutil olid kõrvaklapid peas, aga tegelikult oli ta arvuti ühendatud kõlaritega. Kui Black Morning rämedalt kõvasti pihta hakkas, ei saanud Bruce arugi, et muusika ei tule klappidest, vaid kõlaritest, millega ta korteriomaniku Lizzie peaaegu surnuks ehmatas. Siis järsku ta taipas, miks Lizzie võpatas ning ta viskas oma klapid peast ja hakkas jumala tõsise näoga rapsima arvuti ja kõlarite nuppe, et vaikseks saada.

Friday, February 4, 2011

Welcome to UK

Kolmas päev jutti on ilm väga tuuline ning sajab - konkreetne UK ilm, samas sooja on 11 kraadi. Seega otsustas Bruce jooksmisest täna loobuda ning lubas seda homme teha - no saab näha, sest ei oska öelda, kas ilm paraneb. Ma aga ei tahtnud rutiini muuta ning lühkarid jalga, The Offspring mängima, kapuuts hirmkõvasti pähe ja minek. Tuul tahtis kohati sõiduteele mind ära vedada ning tagasi jõudes olin märg nagu kiisupoeg, aga aeg tuli üllatavalt hea - 26 minutit ilma lõpuspurdita. Pärast jooksu jalutasin pargis tiigi äärde, kus kaks luike mõnusalt triivisid tuulega: ujusid veidi, siis lasid tuulel end teisele poole kanda jne.

Linnulennult on rada selline, 5,7km. Seega tuleb nii 6km ära ning too punane rist on meie korter.

Thursday, February 3, 2011

24 minutes of pain

Oleme Bruce'iga kenasti ülepäeviti jooksmas käinud 6km pikkust rada ümber kohaliku golfiväljaku. Viimased päevad on jõle niisked olnud ning praegu konkreetselt möllab väljas raju torm koos viisaka äikesega, sestap oli tänane jooks kõige hullem senistest. Tuul oli näkku, sadas pisut mingit ollust ja raja lõppedes oli kett nii maas kui maas. Arvan, et paremal päeval suudan tolle maa ära joosta 20ne minutiga.

Lisaks on seis selline, et pean plaani, kuidas seljakotiga ära põhja suunduda, üksinda. Veebruari lõpust alates pean elama õhust ja armastusest, ei näe mõtet siis siin enam passida - into the wild.