Wednesday, March 30, 2011

and I'm left handed

Eile saime lõpuks Ruth'i kolimisega ühele poole. Tänu taevale, mul parajad haavad ja sinikad kogu sellest jamast, aga samas oli lõbus ka taaskord. Näiteks sõitsin Ruth'i autoga esimest korda, mis tähendab seega, et rool valel pool ja käigukang vasaku käe all ning teel jumala vastassuunas. Mu parem käsi tahtis koguaeg ukselingi juurest käiku hakata vahetama, aga mida ei ole vahetada, seda ei ole. Muidu oli kõik okei, aga teel olles hakkab ülemõtlemine pihta ja siis ei habla ära, et kummal pool ma peaks ikka hetkel olema ja kuhu pöörama.

No ja samas kui pooled teed on saarel üherealised niikuinii, siis vahet vapsee pole, kumba pidi too liiklus ikkagi on. Fakt on aga, et kohalike arvates oleme meie kõik need, kes valel pool teed sõidavad.

Ma jätan palju asju kirjutamata lihtsalt sellepärast, et mu blogi on avalik. Kurja...

Monday, March 28, 2011

Kolimine, klaverid ja "Sunny"

Eile aitasin Ruth'i ja Sandy't (too Braveheart'is mänginud kutt) kolimisega. Mõlemal oli tarvis vedada klaver uute majja ning muu mööbel ja nodi samuti, seega tassimist jagus kella kümneni õhtul. Kõige koomilisem seik oli, kui vedasime Ruthi klaverit bussiga. Mina ja Sandy jäime klaveriga bussi tahaossa sõidu ajaks ja Sandy arvas muidugi, et oleks paslik üks väike lugu mängida. Looks ostus "Sunny", mis originaalis Boney M-i teos. Ma nõjatusin klaveri nurgale ja mängisin rütmi. Kui naljakas oli kaubikus olla ja toda lugu mängida/laulda, kui masin kurve võttis või "lamavatest politseidest" rahus üle sõitis. Puhas huumor!

Käed olid igatahes täiesti sandid õhtu lõppedes nii, et isegi õllepurk tundus paraja kolakana. Tutvusin ka kohaliku õllevabriku omaniku Sonny'ga, kes on lisaks õllemeistrina tuntud ka masohhistina. Ehk siis härra, kes on ennast kogemata igate pidi vigastanud ja kellega koguaeg mingeid õnnetusi juhtub - nagu Tartus on seltsimees Kalmer Pille (tervitused). Vinge kuju!

Saturday, March 26, 2011

Mac the dog

Pühapäeva õhtul, pärast jalgpalli, oli Ruthi juures peenem õhtusöök, kuhu ka mind kutsuti. Sain tuttavaks Ruthi parima sõbrannaga ning tema uute naabritega. Minu üllatuseks oli naabrite nö perepeaks härra nimega Sandy, kes mängis Braveheart'is Mel Gibsoni kehastatud Williami venda. Kahtlemata kõige lahedam meessoost persoon, kellega reisi ajal tuttavaks olen saanud, lihtsalt ülivinge kuju.

21.03
Täna, esmaspäeval, on olnud päev otsa nii julm tuul, et mul on tõsised raskused toaukse sulgemisega. Ma kahtlustan, et viimati nägin nii tugevat tuult, kui kambaga Rootsis käisime ja laeva kuuendale tekile vett loopis. Kui koomiline oli ühe ehitusvennaga kipsplaate majja tassida sellise tuulega? Ja kui mul pärast õues üks sahtel käest minema lendas, avastasin pöidlast rämeda pinnu. Umbes 1cm pikkune ora oli räigelt sügavale näppu end sisse seadnud, võimas.
No ja päev peab millegi huvitavaga ka lõppema, seega otsustasin tassitäie teed laua peale ajada, et koristamist ka jaguks. Laud oli muidugi just tollel hetkel igasugust pahna täis...

Ma poleks kunagi uskunud, et seda ütlen, aga 'Friends' on kõige naljakam sari, mis eales tehtud. Olen kõik 10 hooaega ära näinud ja teatud osasid ka mitmeid kordi, sest siinsed kanalid ketravad erinevaid hooaegasid pidevalt läbi, et programmi täita. Ma kahtlustan, et olen üks vähestest, kui mitte ainuke inimene, kes teab Matthew Perry't tänu filmidele 'The Whole Nine Yards' ja 'The Whole Ten Yards', mitte tänu sarjale 'Friends'. Peab muidugi mainima, et kirjutada kokku selline trio nagu "Chandler, Joey, Ross", on puhas geniaalsuse tipp.

25.03
Kuna lõpetasin täna kell 2 värvimise ja ilm oli tuulevaikne, võtsin kaamera ja ipodi ning läksin jalutuskäigule lääne-rannikule.
Saarel on lademetes nö vanade majade varemeid ja polnud üllatus, et sel korral komistasin ühe kiriku otsa, mis aastal 1800 midagi täitsa tegus oli ja kus kirikuhärra noori poisse sai peenelt ära kasutada. Kõndisin läbi varemete ja kiriku taga vedeles maas surnud lammas, silm verine või sootuks läinud peast, ei saanud aru ja ega ausalt ei tahtnud lähemalt uurida ka. Peab muidugi mainima, et kunsti ju natuke nagu oli: ohvritalituse jäänused püha koja varemete taga...võimas.

26.03
Veider ilm, ainult 4 kraadi, aga tuult ei olnud ja päike paistis, seega lühkarid jalga ja läksime Ruth'i ning ta koeraga randa. Kuni põlvest saadik vees sai ka ära käidud ja johhaidii kui suured lained sellise ilma kohta. See massiivne heli, mis tekib, kui laine murdub...oijah.

Õhtu lõppedes teen talle korraliku ülevaate enda muusikamaailmast, millele ta vastab oma muusikamaitsega ning vist on teemaks ka LOTR'i vaatamine - perfekto nah!

Üherealised teed, aga sitaks heas korras kõikKirk mitte kirik

Saturday, March 19, 2011

All saints day

Mõtlesin täna söögist, mida kõige rohkem igatsen. Üsna koheselt sain aru, et võitjaks osutub minu enda tehtud pizza. Terve plaaditäis paksu põhjaga ja metsiku mu spetjsomm kattega pizzat tahaks nii räigelt, et ma ei saa sellest enam kirjutadagi.

18.03
Eile oli St.Patrick's Day, aga kogu tähistamine ja teemaõhtu leiab aset sel nädalavahetusel hotelli baaris. Täna algab kogu pull viktoriiniga, mis Iirimaaga seotud, aga tiba teisiti kui tavaliselt. Osalejad saavad küsimuse asemel vastuse ja peavad siis küsimuse moodustama. Homme õhtul on mingisugune komöödia õhtu, kus kõige humoorikam või talendikam vend saab £100 ja pühapäeval algab kell 12 päeval "All guinness must go" üritus, kus üritatakse maha müüa kõik guinness. Iga 90 minuti järel langeb guinnessi hind 20 penni, kuniks kõik on otsas. Ma kujutan ette, kui korras poisid kõik sellest nädalavahetusest pühapäeva õhtuks on.

Ma sain täna valmis tolle laoruumiga, mida siia tulles alustasin. Seintelt mustus ja hallitus ning muu pask maha ja siis kaitsekiht mingit lakki peale pluss lõpetuseks valge värviga seinad üle. Riiulid ka uuesti puhtaks ja värv peale ning kogu kaup süsteemiga tagasi riiulitesse lõpuks.

Lisaks õppisin nooleviske mängu 501 mängima, kuigi peab tunnistama, et see on ikka nii ulme kirurgitäpsust nõudev, et hirmus lausa. Arvasin kunagi, et mis seal ikka rasket saab olla, anna aga hagu keskpunkti suunas ja küll toidab. Aga tegelikult pead suutma igal hetkel mingi numbri duubli viske tegema, et mäng üldse lõpetada...nojah, nõnna palju siis keskele kütmisest. Proovisin kõik 20 numbri duublid järjest läbi visata, aega võttis pea kaks tundi ja täna annab käsi jõhkralt tunda. Päris ongi lihtne mäng nah!

Mulle meeldib üks BBC saatejuht, Susanna Reid, eriti kena, meenutab Maarja Punast.

Tuesday, March 15, 2011

Kriitika

13.03
Võeh...soolakas oli huvitav, järgnenud pohmell mitte. Tutvusin uute inimestega ja üks tädi oli nii sillas, et käis õhtu otsa ringi uhkustades, et ma olen esimene eestlane, kellega ta tutvunud on. Alkoholi oli kokku ostetud hirmsas koguses ja mul ei ole õrna aimugi palju veel ka alles jäi. Ajuvaba joomiskultuur siin saarel igatahes valitseb: esiteks alustavad noored nii 14-aastaselt vaikselt vanemate juuresolekul vägijookide manustamist ja teiseks kõik sõidavad autodega koju või kuhugi mujale, olenemata palju nad joonud on.

Lisaks on lihtsalt ebanormaalne, kuidas naisterahvad ennast konkreetselt rõvedaks söövad. Ma ei taha solvata ülekaalulisi inimesi, aga kurat ma ei või, kui haige on vaadata inimest, kelle kere ei mahu kuidagi kõige suuremate riiete sisse ära, samal ajal on mehed naistest kordades väiksemad. Kuhugi jalutada ei kannata (nad on hämmingus, et ma kõikjale jalutan), vaid tuleb auto võtta ja sööki peab näost sisse ajama piiritult ilma häbenemata. Ja mis kuradi eeskuju oma lastele nii ollakse? Nägin, kuidas umbes 8-aastane tütar õgis maiustusi oma ema kõrval, kes nägi välja nagu klassikalike USA ülekaaluline kunagi. Ja pisikest kasvu tütar, ei olnud sugugi pisikese kaaluga...
Aga miks mehed sellised ei ole? Ausalt - ainult õllekõht on mõnel härral ees, klassikaline, mitte midagi halba. Fakt on, et naist ma endale siit ei saa võtta (või kui kunagi pean oma sõnu sööma, siis tänu inimesele, kes otsustas end mitte rõvedaks süüa). Ei, mu lemmik naisterahvas Ruth ei ole ülekaaluline.

Arvan, et peaks maailmaga jagama ka oma seiklusest telekatega. Vahetasin paar päeva tagasi salaja oma toas olnud teleka teise teleka vastu, mis kõrval toas asus. 15-tolline 19-tollise vastu, suurepärane sooritus. Täna aga, kui koristasin pohmelli trotsides teisi ruume, avastasin ühest toast veel suurema teleka. "Mine ***** (mehe suguelund), 22-tolline." (jah, endiselt räägin iseendaga) Õhtu saabudes vedasin oma toast 19-tollise vaikselt minema ja tarisin suurema asemele, veel suurepärasem sooritus. jõle rahul iseendaga.

Lõpetuseks - see pull, mida Sir Alex Ferguson laupäeval Arsenali vastu tegi, oli lihtsalt hämmastav. ManU võitis 2:0 koosseisuga, mis koosnes seitsmest kaitsjast ja Darron Gibsonist. Tsiteerdides klassikuid enne mängu:"Kui siit midagi muud, kui kaotus tuleb, on SAF geniaalseim inimene, kel nabanöör kunagi läbi on lõigatud." No ei suuda naeru jätta...

15.03
Ma tean, et saatust saab tänada. Mind aga huvitab, et kuidas saaks tänamise asemel paluda (nagu piibli fanaatikud jumalaga teevad), sest mul tõesti üks suuremat sorti soov. Jõulud kaugel ja too vana ei suudaks aidata ka, no offence santa.

Saturday, March 12, 2011

Zooloog

Ilmad on olnud viimastel päevadel üsna sitad, seega midagi kasulikku väga teinud ei ole. Eile hakkas täiesti lampi lume sarnast ollust mere poolt tuiskama ja umbes kahe minutiga oli maa valge. Täna hommikul oli lumi endiselt maas ja sadas isegi veidi juurde. Täiesti ajuvaba, kuidas ilm muutub ühe tunniga kardinaalselt. Kui aga ühel hommikul ärgates päike jälle väljas on, siis ootavad mind värvimistööd.

Ühel pärastlõunal, kui olin tööga lõpetanud, otsustasin taas väikse matka ette võtta, sel korral suunaga lõunasse, et saare ida pool oleks kõik läbi käidud. Nägin esimest korda siin olles hülgeid, kes ühe pisikese muuli otsas päevitasid. Kui neid pildistama asusin, panid nad muidugi leekima, aga siiski. Kulgesin üle mägede, et parem vaade oleks ning tagasi tulin mööda ranniku äärt. Kokku jälle viis tundi matkamist saabastega, mis tähendas, et kui tagasi jõudsin, olid jalad nii väsinud, et raske oli ennast õhtusöögile vedada. Lisaks sain kahel korral jänese pildile - hakka või lotot ka mängima. Tegelikult õnnestus see ainult tänu lumele ja jääle, mis kohati maas on. Teisel korral üritas üks jänes meeleheitlikult jälle mu eest põgeneda, aga arvestas veidi valesti ja kui ta üle lombi tahtis joosta, siis jää teda ei kandnud ja ta vajus sisse. Tunnistan, et mul oli siiralt kahju temast, aga samas oli ka naljakas vaadata, kuidas too isend nagu jäämurdja laev end kaldale tüürib. "Go little fella, you can do it!" Naersin ja rääkisin jälle omaette, tavaline.

12.03
Täna õhtul lähen Shan'i soolakale, mis siin samas külas on. Ta sai lõpuks oma maja nii kaugele, et võib sisse kolida ja arvestades kogu manti, mida ta õhtu tarbeks kokku ostis ja mis raha eest, siis johhaidii aidaa, kui hea tervis mul homme olema saab. Lisaks paneb oma põntsu muidugi mu karske eluviis siinsetes oludes, sest ma ei valeta, kui ütlen, et viimati sai korralikult jooki pandud kuu aega tagasi enne Edinburghi seljataha jätmist, kui kaks eestlast meile külla tulid ja nüüd on maksimum korra nädalas olnud olukorda, kus joon rohkem, kui ühe õlu. Tuleks veel ära märkida, et ma pole endiselt pennigi kulutanud alkoholi peale. Kui aga peaksin saama kuhugi mujale hää palga peale tööle, siis luban, et tähistamiseks ostan insta ühe kasti stellat (kui tänase soolaka muidugi üle elan).

Kurat - nädal aega pole juba internetis käinud, mis tuletab meelde, et BBC News on ka täiesti arvestatav kanal. Eile sain päev otsa ainult ühte uudist nende kaudu lugeda/näha - Jaapani maavärin. Hommikust õhtuni jahusid nad ainult tollest ja mitte millestki muust, ma ei või nah!
Simps reaalselt poseerib
Go Little Fella!!!

Sunday, March 6, 2011

Up Helly Aa 2011


Kuna ilm oli nii superluks ja tuju täiesti sitt, võtsin ette viie tunnise jalutuskäigu kirdesse. Tee peale jäi küla Norwick, kus asub kõige põhjapoolseim kirik Suurbritannias, siis üks väga edev rand ja jõhkralt ilusad rannikud. Rannikutel on kõikjal nood valged linnud, kes pidavat oksendama tihti ja too röga pidi nii jubedalt haisema, et riided peab lihtsalt ära viskama. Ma küll õnneks seda veel kogenud ei ole, aga üsna ettevaatlikult vahin enda pea kohale küll, kui ääre peale turnima lähen. Ühesõnaga - sõnu ei ole, Unst on ikka meeletult ilus.
Muidugi kirsiks tordile oli mu matk üle väljade, kui järsku end väga pehme pinnase pealt avastasin ning nii ma müttasin läbi soo paarsada meetrit, et uuesti kuivale saada. Tolles orus kõlasid ilmselt esimest korda ajaloo jooksul valjud eesti keelsed roppused.

Kui tohhuijaa on saarel jäneseid? Ja kui väledad nood isendid on? Mitu korda on nad surnuks pidanud ehmatama mind, kui lampi meeterike minust jumal-teab-kus-august välja lipsavad ja liduma panevad? Oijah...ma ilmselt võidan enne viking lotoga (kuigi ma kunagi ei mängi), kui mõne haavikuemanda pildile saan, aga fakt on, et naid on sii kõikjal ikka metsikult.

Õhtul oli pärast sööki jutuajamine Steve'i õega. Ma ei saanudki aru, kas Steve oli talle üldse rääkinud, mida ma asjast arvasin või mitte. Pidin kogu kupatuse uuesti ära jutustama ja ütlesin lõpetuseks, et kui endiselt arvate, et ma peaksin ära minema, siis paluksin homme oma pesu ära pesta ja lasen tuld. Steve'i õde aga ütles, et võiksime ikkagi kogu loo unustada ja kui ma endiselt tahan jääda, siis võiksin seda teha. Kurat seda teab, miks nad (või ta) lõpuks otsustasid mu jäämise kasuks, aga jumal tänatud, et mõistus pähe võeti. Huvitav, kas peaks mainima, et virmalised taevas olid päeva lõppedes?

Ma õppisin alles nüüd windowsi mängu 'Hearts' mängima ja olen enda arvates kohati päris võll juba, tegin "shoot the moon" ühes mängus lausa kolm korda. Jah - elu ilma internetita on ikka hullumeelne. Hirmus hakkab siis, kui taipan, et ma reaalselt räägin iseendaga. No kujutaga ette näiteks, et astun tuppa sisse ja siis lausun:"Nüüd teeme ühe sümboolse tassi teed." Enda arvates kõik täiesti õige, samas...oijah.

03.03
Hommik algas hirmsa müraga - üks helikopter, mis transportis väikseid lõhe-poisse ühest merelahest teise, lendas üle mu maja nii 2 tundi järjest. Milline meeletu kütuse raiskamine, aga olgu peale, võib-olla on see tõesti ainuke viis, kuidas toda protseduuri läbi viia. Rahulik töö väljas ja õhtu kulmineerus vägeva söömisega. Steve'i tüdruksõber valmistas eelroaks musselid, mida oli terve taldrikutäis, siis lõhe, koos ahjukartulitega ja magustoiduks jäätis. Steve premeeris veel kahe Garlsbergiga, et kõik viimase peal oleks. Kogus, mille ma nahka panin (Steve'i ergutuse saatel, sest olin ainuke, kes kõik ära suutis süüa), oli lihtsalt ulmeline.
Nood karbid olid küll vägagi õõvastava välimusega, aga maitsel polnud vigagi. Ma olen kahjuks inimene, kes ei suuda mõtet söögi päritolult vms ära viia, seega ma ei suuda nautida midagi maitsvat, kui ma tean, kui jälk see tegelikult elusast peast on. Aga ära ma kõik sõin!

Nädalavahetuse Up Helly Aa festival oli päris huvitav kogemus. Marssisime tõrvikutega mäenõlvalt alla randa ja panime viikingilaeva põlema. Toores nali! Siis käis simman kohalikus rahvamajas kuni hommikuni, kus mulle taas jooke välja käristati ja Ruth vedas mind ka tantsule lõpuks ära. Bänd oli eriti muhe, 3 akordionit ja trummid - kõik. Selline iiri sugemetega rahvamuss ja kohalikud tantsud siis selle saatel. Ma puiklesin küll vastu, et ei mina oma jalga tantsupõrandale tõsta, aga peab tõdema, et päris pull kekslemine oli kokkuvõttes.

06.03
Lõikasin oma juukseid lühemaks ja tegin täna jalgpallis oma reiele haiget, rohkem pole aega kirjutada, sest internetti mul endiselt pole. Ja täpselt kolm kuud tagasi panin Tartust ajama (st ma ei tulnud siiski tagasi pärast paari kuud, shame on me)

Tuesday, March 1, 2011

Raamat jätkub: õllele, jalkale ja tänavale?

Kui olime eile Ruthiga pudeli veini lõpetanud, tahtsid tema ja Beth tulla siia hotelli baari jaurama. Ma küll ei olnud vaimustatud ideest, sest ütlesin, et mul raha selle jaoks pole. Antud vabandus siiski ei toiminud ja mind kisti kaasa. Ruthiga tegime veel pitsi mingit kanget ala köhasiirumi maitsega napsu, et jalutades soojem oleks.

Noh rahulikult laua taha maha, õlu toodi ette Bethi poolt ja hakkas traditsiooniline "Lindsey, saa tuttavaks, tema on Reintz Eestist, Reintz...ütlesin ma õigesti?" pihta. Ütlesin rahvale, et tunnen veidike vähemuses end siin - ma olin ümbritsetud lauas seitsme naisterahva poolt. Õhtu kulmineerus nii, et mulle tehti neljal korral õlut välja, kui nähti, et mu klaas tühjaks saab ja ma tutvusin ühe tüdrukuga (kelle nimest ma midagi aru ei saanud, kui ta mulle seda ütles, aga ei tihanud küsida uuesti kah), kes on super ilus ja valmis konkureerima juba eestlastega selles vallas, päris ausalt. Täiesti kindel, et seni UK naistest, keda näinud siin olen, kõige ilusam.

A mis puutub veel sellesse tutvustamisse, mida Ruth naudib täiel rinnal, siis ütlesin talle, et peaks sulle tegema särgi, kus on peal "I'm with Reintz" ja siis nool kõrvale, et lihtsam oleks. Külapoes, mis on põhikoht sotsialiseerumiseks, teadsid mõned inimesed juba:"Ahaa, sina oledki see kutt Eestist."

Täna ärgates oli kuidagi veider olla, sest pole juba väga ammu sellist kogust alkoholi joonud (4 pinti õlut ja pool pudelit punast veini, hahaa + pits 38% pläusti).

Siinses baaris käib asi nõnda: üks inimene läheb lauast leti äärde koos oma tühjade klaaside ja muu jamaga ning ostab tervele lauale kogu kraami. Kui mõnel taas jook otsa saab, kordub sama ja nii mööda minnes võtab too inimene joogid ka kõigile teistele eos ära. Ei ole mingit arveldamist ega võlgnemist, sest kõik teevad seda kõigile koguaeg.
Lisaks ei jooda mingeid shotte ega peeneid kokteile. Miski kange kraam (viin, gin, rumm näiteks), mixer otsa ja maitseks juurde laimisiirupi sarnast asjandust või sidrunit, kui pole õlle peal väljas.

Ajuvaba, kuidas ilm on nii random kui random siin. Täna ärgates oli väljas olukord juba kolmandat päeva jutti korralik päikesepaisteline. Siis ühtäkki vahetus kogu sinine taevas halli vastu ja maha tuli sahmakas vihma, mis omakorda aga otsustas lõpetada pärast kümmet minutit või nii ja siis säras taas päike ning maapind kuivab. Make up your mind Big Buddy!

Kell kaks läksin Ruthi ja Bethiga spordikeskusesse saalijalgpalli mängima tunnikeseks. Koos oli 12 inimest ja nii segameeskondadega mängides sai ikka jubedalt läbi end jooksutatud. Vist ei pea üldse kilkama hakkama, kui hea oli taas jalgpalli mängida.

28.02
"Parim" hommik üldse, mis esineda võib. Ärkasin enne äratuskella, väljas superluks ilm, seega lühkarid läksid jalga. Kui läksin hotelli, et tapeeti hakata maha kakkuma seintelt, lendas omanik Steve pulti ja kutsus mind jutule. Ütles, et pean reedeks hotellist läinud olema. Mul oli kõige suurem WTF moment üldse ja uurisin siis, et milles asi. Tuli välja, et kuna Beth oli laupäeval baaris olles leti ääres teiste inimeste kuuldes Steve'ile rääkinud, kuidas ta peaks mulle paremaid tingimusi siin tagama, viskas Steve'il üle ja ütles, et lihtsam, kui ma kaoksin.

Rääkisin talle, et see on täiesti ebanormaalne suhtumine, kuna ma pole kordagi kellelegi kurtnud oma eluolude või töö pärast siin hotellis ja kui keegi kolmas isik arvab, et asjad peaksid teisiti olema, siis miks on minu ära saatmine lahendus? Steve arvab, et minu läbisaamine Ruthi, Bethi ja teiste kohalikega on üsna halb mu elule hotellis ja ta arvas koheselt, et tuleb jama, kui nendega läbi käin, kuna jutud lähevad liikvele jne. Ütlesin, et kui ta mind nüüd sellepärast tänavale viskab, et keegi kolmas inimene arvab, et ta peaks mind kohtlema vms, siis kas sellest ei lähe veel paremaid jutte liikvele küla vahel? Mis oli vastus antud lausele? "Noh...inimesed räägivad niikuinii." WHAT THE FUCK? Kurat terve päev rikutud, sest mõni arvab, et ma pole rahul siin eluoludega, mis on vale ja siis lahenduseks sellele oleks mu nahhui saatmine. Ta lubas oma õega arutada mu olukorda, aga palus mitte lootusi hellitada.
Rääkisin ka Bethiga sellest ja ta oli suurema WTF näoga, kui mina täna toda uudist kuuldes. Ta ütles, et oli üsna purjakil ja kommenteeris midagi küll, aga mitte selle mõttega, nagu Steve asjast aru sai. Mul oli isegi rohkem kahju Bethist kui endast, kui ta diivanil õnnetult "I'm so sorry" korrutas.

Et kõik oleks õige, siis nägin täna unes just, kuidas olin UK-st lahkunud kuhugi Bulgaariasse ja tahtsin seal kuskil hotellis paar nädalat tööd teha, et siis Saksamaale minna.
Ja muidugi kui oleks vaja praegu Ruthiga sellest rääkida, on ta nädala lõpuni ära teisel saarel. Kopp nii ees, et endiselt ei saa rahus olla, vaid koguaeg on vaja muretseda, et mis edasi saab. Trademaa ja usa ning ülejäänud roppused kõik jutti, nah!

Väiksed mikid
Selge vesi ja puha
...ja rannad on ka