Friday, April 29, 2011

25 lugulaulu

25 Songs, 25 Days
One song per day along with an explanation of why you picked it.

Rell andis idee ka mulle too list ära teha/täita, aga kuna ma iga päev internetti ei jõua ja ma niikuinii liiga kannatamatu olen, siis kõik 25 laulu tulevad ühes postituses. Olen täiesti aus kusjuures!

1. A song from your childhood.
Terminaator - Juulikuu lumi

Too oli aeg, kui termika poisid olid kõik karvased ja ma tahtsin samasugune välja näha ning kui ma veel maal elasin. Mu isa ei mõistnud, miks ma mingi suvalise lina endale ümber pea sidusin nagu pearäti, kui õues ringi tuiasin. Olin ühes naabritalus parasjagu, kui nende köögiraadiost "Juulikuu lumi" tuli ning ma tol ajal ei saanud muidugi mitte midagi sellest laulust aru ja mõtlesin vaid, et mis valemi järgi saab keset suve lumi maha sadada?
Olin seitsme või kaheksa aastane siis, korralik!

2. A song that reminds you of your most recent ex-boy/friend/girlfriend.
Agathodaimon - Feelings

Kuna viimatise nö suhtega ei meenu mulle ühtegi konkreetset laulu (oli teine ehk liiga lühike aeg), siis toon välja loo "Feelings" Agathodaimonilt, mis kohe esimeste taktidega toob tagasi mälestused tollest 2010 aprilli õhtust. "Forever I will hate you, is all that I can say"

3. A song that reminds you of one/both of your parents.
Mingi laul kahest hanepojast, kel polnud papusid

Ma julgen öelda, et mu vanemad pole olnud sellised muusikainimesed, nagu mina ja sestap ei saa ma ühtegi lugu nendega seostada ka, välja arvatud üks seik jõuludest, kui ma olin kahe või kolme aastane. Mu ema pidi jõuluvanale etteaste tegema ja siis ta laulis toda lugu:
"Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa.
Nad istuvad laudas, mis teha on neil,
sest paljajalu lume peal käia on halb."
Seega kui ma peaks toda lugu kuskilt kuulma või lugema sõnu, siis esimese asjana meenuks mulle mu ema.

4. A song that calms you down.
Eluveitie - Isara

Mõnus vahepala, mis korraks küll paneb pea nõksuma, aga ülejoontes jõle rahulikuks teeb. Toda lugu võin järjest kordi ja kordi iPodist kuulata - tõsine meistriteos.

5. A song that is often stuck in your head.
Job For A Cowboy - Entombment of a Machine

Olgugi, et ma jälestan põrsa häälitsusi metal muusikas, siis antud JFAC teos on lihtsalt koguaeg peas kinni, sest muusikaline osa on puhas geniaalsus. Kõnnin koridoris ning laulan "Bre bree, bre bre bree, I'll bree for bree..." Hui saangi aru, mis need sõnad seal tegelikult on, aga seep see jama siukse "bree bree" muusikaga ongi. Tänan kõrgemaid jõude, et nad toda rõvedat notsu voksi ainult 2005 aasta albumis kasutasid ning enam nii ei tee.

6. A song that reminds you of a best friend.
The Prodigy - Stand Up

Milline lugu siis veel Merkaga seostub, kui mitte too Prodigy vaimusünnitus, mida me Hollandi jalgpallikoondise mänge vaadates kaasa jaurasime. "Paa-papapaa, papa-paa-pa-papapapaa, Hup Holland Hup!" Oijah, tollest tegelasest tunnen ikka sitaks puudust.

7. A song that reminds you of the past summer.
Blind Guardian - You're The Voice

Kolm nädalat kestnud eurotrip algas pea igal hommikul tolle Blind Guardiani looga ning esimene pilt, mis mulle ette lööb iga kord, kui too lugu mängima hakkab, on meie karavan buss ja mina tolle roolis (avastasin tolle loo just tol öösel, kui Poolas minu kord sõita oli).

8. A song that reminds you of your "first love."
Roadrunner United - Army Of The Sun

Kuna me muusikateemal kunagi jutustada ei saanud, sest ta oli klassikaline "mis raadiost tuleb, see tuleb" inimene, siis seostan toda Roadrunner Unitedi lugu temaga. Ühel korral, kui töölt koju läksin ja nii 5 korda järjest toda lugu iPodist kuulasin, siis tollest piisas, et edaspidi nüüd alati ta pilt silme ette ilmub, kui "Army Of The Sun" mängima hakkab.
"We will be together again"...not.


9. A song that makes you hopeful.
The Prodigy - Stand Up

Taaskord sama lugu, mis alati seostub ka Merkaga. Minu nägemuse kohaselt oleks loo lüürika selline:"Pole hullu, küll varsti läheb jälle paremaks." Tundub tiba kurva sisuga lugu, aga samas on üdini positiivne. Vahest sestap sai "Stand Up" ka meie mitteametlikuks Hollandi koondise hümniks?

10. A song by your favourite band.
Heaven Shall Burn - Counterweight

Vist polnud üllatus, et HSB tolle endale napsas ja "Counterweight" on alati olnud nende parim teos minu silmis. Kiire, konkreetne, vihane ja tiba ka kurb lugu kirikust ja kirikuga seotud inimestest, kes manipuleerivad ühiskonnaga ning inimestest, kes tõsimeeli arvavad, et kirik ongi too pääsetee igal päeval ja igal sammul. "No need to save me, I am the counterweight."

11. A song on the soundtrack of your favourite movie.
Alexi Murdoch - Orange Sky

Kuna mul pole otseselt lemmikfilmi, siis võttan appi seriaalid. Prison Break on mu absoluutne lemmik loomulikult ja lugu "Orange Sky" Alexi Murdochi esituses on absoluutne lemmik kõigi nelja hooaja peale kokku.

12. The last song you heard.
Boston - Don't Look Back

Lihtsalt hetke seisuga viimane lugu, mis winampist tuli, kõik.

13. A song that reminds you of a former friend.
Eesti kullafond - Mis värvi on armastus

Ajaloost on teada aastad, kui mina ja Mikk Jõgeval olles alati toda lugu laulsime, loomulikult meile omases veidras võtmes. Sai siis mõningad õlled tehtud või lihtsalt niisama aega koos veedetud, aga kui oli aeg üks pisike etteaste teha, siis "Mis värvi on armastus" oli alati avapauguks. A ses suhtes, et ta on ikka väga-väga hea sõber, mitte endine. Mul pole sellist inimest, kes on endine sõber. Endine tuttav? Jaa, neid on tajooba.

14. A song that reminds you of your boyfriend/girlfriend.
Six Feet Under - Ugly see ei ole

Kuna ma ei ole kellegagi hetkel suhtes, siis pole ka mingit laulu siia toppida. Kujutan ette, et Six Feet Under - Ugly ei võidaks kunagi selles kategoorias.

15. A song you love singing along to.
Bloodbath - Outnumbering The Day

Vaieldamatult Bloodbathi parim lugu, mis jutustab maailmalõpust (mitte, et mingi koll sööb kõik ära, vaid kuidas loodus kõik peapeale on pööratud ning surm siis maad võtab). Toda teost võin ma otsast lõpuni kaasa laulda 24/7 ja enamasti ma seda ka teen, kui just väga avalik ning ebasobilik paik ei ole.

16. A song that has made you cry.
Heaven Shall Burn - Combat

Mulle ei meenu küll mitte ükski lugu, mis mind nutma on pannud, aga "cry" ei peagi koheselt nutmist tähendama, siis seega HSB värskeimalt albumilt lugu "Combat", mis räägib lapssõduritest maailmas (Iraak, Afgaan,...), on meele tiba kurvaks küll teinud, eriti kui nägin, kuidas tolle loo lüürika+video mõjuvad 40-aastasele nelja lapse emale. Puhas töövõit mu lemmikutelt.

17. A song that makes you want to dance.
Finntroll - En Maktig Har (A Mighty Horde)

Soomlastelt täielik meistriteos, mida kuulates tekib alati soov pudel sassi kätte haarata ja lihtsalt tantsu vihtuda. Nagu näiteks 2010 laagris sai nende live ajal moshpitis ringi keerutatud ja tantsitud rahvaga klassikalise rüselemise asemel.

18. A song that you love but rarely listen to.
Taj Mahal - Lovin' In My Baby's Eyes

Armusin sellesse laulu esmakordselt kohe, kui seda kuulsin, aga millegi pärast ma ei kuule/kuula seda sugugi nii tihti, et ta mu last.fm-i tabelis esirinnas figureeriks. Peaks kuidagi proovima asja parandada.

19. The first song alphabetically in your iPod/iTunes.
3 Inches Of Blood - 12:34

Ma kasutan winampi ja loo kohta ei oska midagi lisada, sest on rahulik 1:45 pikk kitarrimeloodia ehk siis vahepala nende albumilt "Here Waits Thy Doom".

20. The last song alphabetically in your iPod/iTunes.
Within Temptation - What Have You Done (Feat. Keith Caputo)

Kaksisveed võimutsevad winampi lõpus, seega nende huinamuina duett Keith Caputoga on 2913. ehk ka viimane mu listis.

21. Your favourite song.
Slipknot - People=Shit

Kuna ma kuulan palju erinevaid bände, siis on keeruline öelda, et mis too kõige-kõigem nüüd on. Seega teen asja lihtsaks ja võtan appi last.fm-i (veebileht, mis peab arvet minu kuulatud muusika üle) ja saan teada, et alates 2006 aastast olen ma kõige rohkem kuulanud Slipknoti lugu People=Shit. iPodiga kuulatud lood ei lähe kahjuks arvesse, seega ilmselt oleks võitja tegelikult The Black Dahlia Murder - Deathmask Divine, aga las ta olla...

22. A song that someone has sung to you.
Alter Bridge - Watch Over You

Bruce laulis toda lugu ükskord mulle sõnadega:
"And who is gonna save you,
when Reintz's gone.
And who watch over you,
when Reintz's gone."

23. A song that you cannot stand to listen to.
Justin Bieber - Beibe beibe beibe ooo

Ma isegi ei tea selle loo nime, aga ühte ma ütlen - too lugu on lihtsalt nii haige, et kui ma seda kuskil kuulen, siis reaalselt tekib jube õõvastav tunne. Keegi võiks teisel pool ookeani ta suu kinni panna.

24. A song that you have danced to with your best friend.
Suicide Silence - Unanswered

Tea, kas seda saab tantsimiseks nimetada, kui teises reas koos moshid, aga ilmselgelt ma mingi stiilsema tantsuga ei tegele ja Merkaga vaevalt ma rohkem tantsinud olen. Võib-olla omalajal sai Krooksus leti taga veidi jalga vibutatud ka, aga kes see seda enam mäletab, mis looga tegu võis olla.

25. A song you could listen to all day without getting tired of.
Gorod - Gorod

Tegelikult on nii, et iga laul viskab lõpuks üle, kui koguaeg ainult toda kuulata, aga Gorodi nimilugu on küll teos, mida ma ühe päeva jutti suudaks alla neelata ja ise samal ajal jõle rahul oleksin ja ikka kaasa karjuks:"Gorooooood, no escape, Goroooood."

Thursday, April 28, 2011

13 ja ei mingit pidu

Väiksed mikid on lavale astunud

Kui ma eelnevalt Baltasoundi hotellis elasin, anti mulle saabudes ruum number 13. Nüüd, mil siia Saxa Vordi resorti kolisin, sain ise endale toa valida ning võtsin koridori kõige viimase ruumi. Hiljem õhtul avastasin, et too tuba on ka number 13. Tiba hirmus...

Täna hommikul sai viis tundi und lastud pärast tööd, siis kell 5.52 äratus ja panime kahe siinse ülemusega Shetlandi nö "pealinna" Lerwickusse ajama (neli praamisõitu kokku), et nad saaks oma sada asja aetud ja mina oma pangakonto lõpuks tehtud. Lloyds TSB pangas võttis kogu konto tegemine aega täpselt tunni, aga asja sai ja pangaga asi ants ning koheselt saabuv esimene palgapäev peaks juba pisema naela mu värskele kontole potsatama.

Mai viimasel nädalavahetusel on purjetamistripp Fair Island'ile, mis Shetlandist mõningate tundide kaugusele lõunasse jääb. Samal ajal on ka Champions League finaal, kuhu Manchester United vist oma jala taaskord tõstab. Huvitav, kas nii väiksel saarel wifi saranane olevus elutseb? Ei ole veel otsustanud, kas minna või mitte. Pole samas veel kordagi elus purjetamisest osa võtnud...jobtvõimattjamuudhädad.

Sünnipäeval olen tööl nii päeval-õhtul-ööl...yay!

Edit: ma vist polegi veel maininud, et teadsin koheselt, kui Hiller vigastada sai Ducksi väravasuul, et head nahka loota pole. Samas ei tahtnud ka kohe esimeses play-offi ringis välja kukkuda...kurat küll.

Tuesday, April 26, 2011

Pühendusega emale

Kollektiivis on meil kaks manageri mõlemad Manchester Unitedi fännid, mis tähendab, et juttu jagub alati. Lisaks on koha omanikul tutvusi Old Traffordilt ja kui ta kuulis, et ma tahan pärast hooaja lõppu siin sügisel minna Inglismaale Manchesteri, et mõnda Manu kodumängu näha Old Traffordil, siis ta ütles mulle, et ma midagi ise sebima ega bookima ei hakkaks, sest ta saab mind sellega aidata. Rääkis loo, kuidas ta ühe sõbra sai OT'le tema sünnipäeval nii, et Giggs ja P.Neville andsid sünnipäevakaardi üle ja puha. No jobt, kui hea on ikka, kui on tutvusi, kellel on omakorda tutvusi. Ja ootamine sügiseni, et saaks minna staadionile mängu vaatama, on väärt igat tundi, mida sellest suvest loovutan töö tegemisele. Ja taipohh, kui too süsteem ei toimi, peab toimima.

Mu ema on ka ikka superluks inimene. Saatis mulle sünnipäevaks paki, mis koosnes mu Manchester Unitedi mütsist, kalevi šokolaadist, kolmest sokipaarist ning kahest pindisest sassist. Pole veel olnud võimalust talle "aitüma" öelda, aga pean väga turske kingiga vastama, sest ma pole juba aastaid sellist naeratust näole mananud, kui hetkel, mil tolle paki avasin.

Töö Saxa Vordis

Paari sõnaga siis oma tööelust uues kohas. Esiteks kaader on väga vinge ja sõbralik. Teiseks töö on vaheldusrikas, töötan köögis kokaabina kui ka baaris. Kokaabina pean tegema kõiki random töid köögis, mis teha on vaja - kõik lõikumised ja toitude ettevalmistamised.
Baaris pean ainult leti taga jooke serveerima, midagi koristama ei pea saalist, kuigi vahepeal seda teen, sest ei suuda kohapeal seista. Süsteem on päris erinev ikka Eestiga võrreldes, aga kõik on õpitav. Peaasi, et nende veidrate veinide ning erinavate viskide nimedest aru saaks - jobt kui palju neid on. Töötada samas on kordades mõnusam, kui Eesti baaris. Inimesed ei telli mingeid mõttetuid saja komponendiga kokteile või kihilisi vilkuvaid shotte (siinses kultuuris puuduvad isegi pitsid selliste vigurite jaoks). Klassikalised pindised õlled ja rumm-viin-gin mingi lahjendusega. Arvestades, mis väärtusega £1 on, siis tippi on võimalik ka ikka korralikult saada.

Köögis olen loomulikult kokariietega, baaris valge triiksärgi, mustade pükste ja musta põllega, jõle viisakas näen välja, ausalt! Eriti veel, et enam neete ega rõngaid näos pole (vahepeal kannan paari kõrvarõngast, aga muidu mitte).

Mis puutub tööpäeva pikkusesse, siis enamasti teen nii 8h-14h pikkuseid tööpäevi, seega tunde ja paunde tiksub mühinal. Isiklik elu muidugi kannatab. Magasin maha ühe sünnipäevapeo, ühe jalkatrenni ning manu-evertoni mängu. Midagi pole teha, olukord sunnib. Internet hetkel pole ka just kõige parem, streamida korralikult ei saa ning sada muud häda, näis kas on lootust, et parandatakse.

Monday, April 18, 2011

See plekk ei tule maha, kallis inime!

Ma jõin viimati kohvi mõned päevad enne lahkumist Eestist, ehk siis detsembri alguses 2010. Nüüd täna tundsin kohvilõhna, mis peale suur isu peale tuli ja tahtsin ka tassitäit. Istun siis viisakalt oma tassiga siin uue hotelli koridoris diivanil ning hullan netis ringi, kui ühtäkki tass ümber läheb ja terve diivan musta jooki täis on. Ropud sõnad, pilgud siia-sinna ning siis küsimus suurele ringile: kuda kurat ma selle veel ära koristan?

Otsisin wc paberit, siis erinevaid mingeid kemikaale, mida peale pihustasin ja lapiga hõõrusin, imesin tolmuimejaga veidi ning puhur käis kõrval ka. No tutkit, plekk on ikkagi olemas seal. Ah viskas ka minul siis kaane pealt ja krabasin diivanil otsast kinni ning lohistasin minema teise koridori ja tõin asemele uue samasuguse diivani. Taipohh kui siinsed kõrgemad mikid teada saavad, et uus kutt kohe esimesel päeval ilusa sinise diivani ära rikkus.

Saxa Vord

Vähe sellest, et me ise korralikult liiga liidrite käest tappa saime, suutis samal ajal ka Manu täiesti idiootse 4-5-1 formatsiooniga, kus Berbatov üksinda ees, City käest pähe saada ning FA Cupist välja kukkuda - hästi tehtud poisid. Mis puutub meie mängu, siis ma mängisin kõik 90 minutit vasakkaitsja rollis, mis alguses tiba võõras küll oli, aga kokkuvõttes sain ilusti hakkama, sest ühtegi väravat minu äärelt ei tulnud ja minu katta olnud mees ei pääsenud kordagi löögile. Kuna Unsti meeskond on liiga tagumiseotsa meeskond, siis vist peab hakkama harjuma kaotustega, mida hooajal ilmselt palju kogeda saab. Tugevate meeskondade vastu mängib meie meeskond 5-3-2 formatsiooniga, kus siis äärekaitsjad peavad ka rünnakutele liituma. Mulle aga lubati, et ma hakkan mängima ka poolkaitses, kui vähegi võimalik (thank god).

Pärast mängu olid muidugi bussis õlled lahti ja koduteel hüppasime ka kahest kõrtsust läbi, kus samuti kiiremad õlled alla tehti. Lõpuks tagasi Baltasoundi jõudes olin ma üsna mõnusalt purjakil juba, aga kärmelt duši all haavad puhtaks pestud (kunstmuruväljaku rõõmud), panin liduma Ruthi sünnipäevale. Seal sai vist napsutatud kuni kella kuueni hommikul, kui ma ei eksi. Puhas tsirkus käis uue Pauliga (hüüdnimega Freezer Paul), kes on ex-army kutt. Leidsime kummikindad, mida Paul üritas lõhki puhuda nii, et kinnas oli pähe tõmmatud ja siis nina kaudu õhku välja hingates kinnas aina paisus. Mingeid lolle pilte sai ka temaga tehtud, aga ma ei ole kindel kelle kaameras nood on.

Täna kolisin Baltasoundi hotellist välja ning kõndisin üles Saxa Vordi hotelli, kus tööd alustan köögi poole peal. Seda kohta kutsutakse camp'iks, sest kogu süsteem on ehitatud sõjaajal sõdurite jaoks. Siinse hotelli köök on kõige suurem, mida ma ever olen näinud oma silmaga, ebanormaalse suurusega lihtsalt. Kui manager mulle kööki näitas, arvasin ma, et tohoh, päris pirakas teine, siis ta ütles, et see pole köök isegi veel mitte, see on serveerimisruum, kus siis toidud välja pannakse, et kelnerid nood lauda viiksid. Hotelli taga on kunstmuruväljak, kus ma saan hakata palli toksima vabal ajal ning kohe hotelli kõrval on too ilus rand, kus ma pidevalt käinud olen. Ühesõnaga superluks koht! Lähiajal peaks siia uue wifi ka sisse saama, mis mu elu kordades lihtsamaks teeb. No ja isegi saun on olemas...

Friday, April 15, 2011

Whalsay

Homme on võõral väljakul esimene karikamäng liiga kõige tugevama meeskonna vastu, seega ilmselt on nii mõnegi mängija mõtteis pigem afterparty pärast mängu, kui nood 90 minutit platsil. Mäng toimub saarel nimega Whalsay, mis tähendab päeva peale kokku lisaks kõikidele miilidele, mida bussiga läbima peab, 6 praamisõitu. Loodan, et me väga haigelt kotti ei saa ning tegelikult tahaks ka kõik 90 minutit mängida, aga see selleks.

Lisaks on homme Manchester United - Manchester City vaheline FA Cupi poolfinaal kohtumine, Real Madrid - Barcelona El Classico, Ruthi sünnipäev ja ühe tiimikaaslase sünnipäev, mis kõik nägemata/pidamata mul jäävad tänu pikale reisile Whalsay saarele. Noh tegelikult saab Ruthi sünnipäevale hiilida hilisel õhtutunnil vaikselt ka, aga ikkagi.

Thursday, April 14, 2011

Bruce käis külas

Bruce üllatas mind oma külaskäigule siia pärapõrgusse nädala alguses. Kuna poisil oli esmaspäeval ka sünnipäev, siis tegime sümboolsed õlled-viinad-šampused, et kõik õige oleks. Juttu jagus muidugi hommikuni. Pärl õhtust: pealejook oli otsas, aga viina veel oli, järelikult pidi midagi välja mõtlema. Panin aga sujuvalt vee tulele ja keetsin teed nii, et viimased koksid olid smirnoffi viin musta teega segamini, superluks!

Esmaspäeval kolin ära teise hotelli ja kui kõik hästi kulgeb, siis enne sügist ei liigu kuhugi. Ülevaate uuest hotellist teen siis, kui asjad sisse seal seatud jne.

Manchester United on poolfinaalis Schalkega - saab hirmus olema, aga hirmus ongi hea!

Sunday, April 10, 2011

Postimees.ee ftw!

Vaevalt, et kedagi enam üllatab postimees.ee keskkond, mis on tänu Andres Kalvikule ja teistele idiootidele täiesti rämpsuks muudetud. Kogu veebileht on tänu värvilahendusele nii kirju, et halb hakkab. Värvilahenduseks oleks siis vikerkaar + tema sõbrad. Et aga lood saaksid rohkem klikke ja kommentaare, on enamus uudised nii absurdsete pealkirjadega, et tekib tõsine küsimus: mis kurat postimehe tiimis toimub? Miks saab mingi vend palka youtube'is istumise eest ning sealt videode linkimise eest postimees.ee leheküljele?

No ja kas kollektiiv käib koos FC Barcelona mänge ka vaatamas pubides?
Ma pean kuidagi end uuele uudistelehele üle vedama, et härra Kalviku meistriteosed mind päris lootusetuks hälvikuks ei muudaks.

"Video: Messi suudab ühe löögiga kaks väravat lüüa"
"Cristiano Ronaldo, õpi! Messi ei kuku kunagi"

"Galerii: Nii kuumasid pilte pole Irina Shaykist varem nähtud"


Kes kurat on üldse Irina Shaykist ja miks loo autor on veendunud, et nüüd siis kõige kuumemad pildid tehtud on?

Kallis postimehe toimkond, mis on pildil valesti?

Thursday, April 7, 2011

Pühendusega Värvilisele

Tänu Ruthile võttis kohalik jalkatiim minuga ühendust ja kutsus endaga kaasa hooaja esimesele sõpruskohtumisele võõrsil Brae meeskonna vastu (Brae asub Shetlandi põhisaarel, mis tähendas meile õhtu peale kokku neli praamisõitu). Olin ootusärevusest lolliks minemas, sest mul ei olnud ei mingit varustust, ma ei teadnud mitte kedagi tiimist ja mul polnud õrna aimugi, mis tasemel mäng üldse käib. Hakkasin kaks tundi enne ärasõitu oma näost neete ja rõngaid eemaldama, et kohtunikuga probleeme ei tekiks (ma näen enda jaoks ikka väga võõras välja nüüdseks).

Kui buss mind peale võttis hotelli juurest, nägin esimest korda meeskonda - vanuses 16-40 kutid sees, no peaks mulle kui veel (!) 22-aastasele sobima küll. Olgugi, et meeskond on selline "saame kokku, toksime palli, pärast joome õltsi" meeskond, on ikkagi kõik suhtelisel tasemel arvestades, kuidas ma muidu omal ajal olin harjunud. Kohati tundus isegi, nagu aguli vend võetakse esimest korda õigele mängule, kus peab kandma kaitsmeid jne. Sain mängida teise poolaja, keskpoolkaitses vasakul pool, kus mulle endale väga meeldib olla. Olgugi, et ma kellegi nimesid ei teadnud ja mul võõrad jalatsid olid, polnud debüüdi kohta hullu midagi. Kaotasime ulmeliste ilmastikuolude keskel mängu 2:4 (tuul oli nii räige, et vabalöökide jaoks pidi teine inimene pallil kätt peal hoidma löögi hetkeni). Pärast mängu tutvustas tiimi kapten või manager või maeiteamisasi mulle treeningu graafikut ning eesolevat hooaega ning viskas siis paberi ette, et nende tiimi eest uuel hooajal mängiksin. "Awesome, sure thing!"

Täna käisin vestlusel teises saare hotellis. Kõik tundus hea ja manager ütles, et ta ootab rõõmuga mind enda kollektiivi tööle selleks hooajaks, seega peaksin ma hetke seisuga 18.aprill või isegi varem oma koti taas kokku pakkima ja siit mõningad kilomeetrid põhja poole suunduma, kus saan tööd köögi ja baari osas, täpsemalt veel selgumas.

No ja et päev peab ka hästi lõppema, siis esiteks pääsesin ma "hattrick" mängus neljandasse vooru karikasarjas ning Manchester United võitis tänu Rooney ilusale väravale Chelsea 1:0 Stamford Bridge'il, mis annab palju enesekindlust korduskohtumiseks Old Traffordil.

Täiesti persest sai selle blogiga muidugi Värviline Merka, kes lootis mind juba mitmeid kuid tagasi kodumaal näha, aga tundub, et enne sügist ei muutu veel midagi. Siirad vabandused!

Olid majad...oiiijahhhhh!

Tuesday, April 5, 2011

Eestlased Austraalias lõppvaatus

Mõned võib-olla teavad, et ma olen pärit Jõgeva maakonnast Endla külast, aga kindlasti paljud ei tea, et Teise maailmasõja ajal seal rahus talurahvast maha lasti. Miks ma sellest räägin teemas "Austraalia"? Kohe mõistate...
Katkendid Jõgeva valla arhiivist:

"Liikudes Kärdest Vaimastvere suunas, jäävad linnulennul mõne kilomeetri kaugusele läände Endla ja Tirma küla. Viimase serval, otsaga Tapiku rabas, leidis 2. augustil 1941 aset Vaimastvere rahva jaoks traagilisim sündmus Teises maailmasõjas. Nimetatud augustipäeva varahommikul lasti Udukülas maha 16 relvitut Vaimastvere ja Endla meest. Need, kes otsisid metsast varju taganemisel lõksu jäänud punaväelaste metsikuste eest.
"

""Mahalaskmiselt said põgenema vaid kaks meest, Evald Kaljuste ja Hans Erimaa. Metsani oli neil joosta vast sadakond meetrit. Venelaste kuulipilduja niitis aga järelt noori puid nagu loogu. Esimeste suurte puude vahel üks meestest kukkus. See oli Hans Erimaa, kellel olid jalad läbi lastud. Järele tormanud sõdurid torkisid lamaja tääkidega surnuks. Teine meestest pääses. Evald Kaljuste jõudis lõpuks Austraaliasse, kuhu jäi elu lõpuni," on meenutanud siis Udukülas elanud Voldemar Tiks."

Evald Kaljuste oli minu ema poolne vanavanaisa, kes suutis siis ainsana tollest tapatalgust pääseda. Kuna mul endal polnud võimalust temaga kunagi kohtuda, on sellest kõigest mulle rääkinud mu vanaema. Esmalt põgenes ta Rootsi ja sealt Saksamaale, mis kaudu ta lõpuks tee Austraaliasse leidis, kus ta töötas sildade ehitajana Sydneys kui ma ei eksi (vabandan, sellest on möödas tugev 10-12 aastat, kui ma tema kohta vanaemalt lugusid kuulsin). Kui ajad olid jälle maha rahunenud ja parajasti Sydney ooperamaja ehitati (midagi 1970 või nii), õnnestus mu vanaemal talle ka esimest ja viimast korda teisele poole maakera külla minna.

Kui ma kõiki neid fotosid ja brošüüre Austraalia kohta nägin, mis ta jäädvustanud oli, tahtsin ma 100% ise ka kängurumaale minna. Nüüd, mil terve saar on eestlasti täis, on too unistus parajalt rikutud.

Lõpetuseks ühe mu tuttava blogist, kes juba 7 kuud on Austraalias sõpradega olnud:

"kyll aga on tööl kari usinaid eestlasi,
sest koos meiega oli õuntepõldudel seal kokku 13 eestlast
"

Arvestades, et Euroopa pindala on 10,2 miljonit km2 ja Austraalia pindala on 7,6 miljonit km2, siis 13 eestlast ühe farmi peal on ikka minu arvates liig. No tegelikult kui Euroopa pindalast Venemaa osa maha võtta, kuhu niikuinii keegi ei tiku enam, siis on Euroopa Austraaliast juba kõvasti väiksem ja see peaks juba nii mõndagi ütlema (vähemalt mulle ütleb).

Sunday, April 3, 2011

Eestlased Austraalias

Ma olen juba pikemalt tahtnud kirjutada kogu sellest eestlased-austraalia teemast, mis viimased aastad nii aktuaalne on olnud ja mul sita korralikult keema on ajanud. Nüüd lõpuks võtan kätte ja panen kirja ning vabandan juba eos ette, kui kellelegi liiga teen.

Millal hakkas see meeletu buum, et peab sõpradega neljakesi koti kokku pakkima ning minema teisele poole maakera päikese alla viinamarju korjama ja ennast avastama? Minu jaoks nii 5 aastat tagasi, ei saa samas teiste eest rääkida. Miks inimesed otsustasid aastaks jätta kodumaa ning just Austraaliasse põrutada? Sest paar julget tegid sellega algust ning ülejäänud jooksid silmaklapid peas järele nagu Tom Jerry'le tuntud multifilmis.

Olgu, Austraalias ei tohiks jänni jääda keelega, sest nende aktsent on üsna leebe võrreldes šotlaste või iirlastega ja hätta ei tohiks keegi jääda, kes inglise keelt vähegi mõistab (kahtlustan tegelikult, et seal saab vabalt õunakorjajaks ka isik, kes inglise keelest haisugi ei jaga, miks muidu neid põgenikke paatidega üha enam ja enam randuda üritab?). Teiseks on metsik janu kuuma päikese alla saada, sest oh häda ja viletsust, kui sitt ilm ikka Eestis on, tõepoolest. Külmad ja ilusad talved ning kuumad suved, jube lihtsalt.

Kas inimesed üldse teavad, et tegelikult on maailmakaardil veel väga palju erinevaid riike, kuhu on vaat, et isegi lihtsam oma jalg mõneks ajaks maha panna ning seiklushimu rahuldada? Miks keegi paaniliselt USA-sse ennast ei sõiduta? Kas vastav kliima, mis Suurbritannias võimutseb on liiga halb või on lihtsalt saareriik ise liiga lähedal, et oleks piinlik sõprade ees lihtsalt "naabriõuele" minna? Ei, lihtsalt lihtlabane teadmine, et Austraalia on nii eksootiline nimi/koht, siis pole vahet, mis mujal maailmas tegelikult veel inimesi ees ootab.

Mina ei suuda enam kokku lugeda enda tuttavaid/sõpru/sugulasi, kes on kängurumaal käinud ja seal klassikalisi korjamistöid teinud, et aasta Eestist eemal olla. Tundub, et noortel ongi kaks varianti - kas Soome ehitajaks või Austraaliasse põllu peale. Ma ei taha, et keegi nüüd arvaks, et ma kade olen, kaugel sellest. Ka mina tahan ühel päeval sinna minna, et teatud inimestega kokku saada, kellega olen tutvunud oma reisimiste ajal ja maad ise näha, aga paljas mõte, et mind ootavad ees eestlased oma seljakottidega, lükkab selle päeva veel väga kaugesse tulevikkus, väga kaugesse.

Ja kui keegi veel julgeb väita, et maailm on nii väike, sest kohtus Austraalias järgmiste eestlastega, siis sadan ta sügavalt perse ja soovitan silmaklapid minema visata või silmad sootuks lõpuks avada. Maailm on suur ja lai, aga vaimuvaesus ei luba sellest vist nii mõnelgi aru saada, ärgake va tolvanid!

No ja kui tehakse seriaal eestlastest Austraalias, siis millest me üldse räägime?

Saturday, April 2, 2011

Rooney hat-trick

Julm laupäev, kaotasin posu närve Manu mängu vaadates - õnneks kõik laabus ja tiitel on jõle lähedal. Käisin taaskord rannas, sel korral nii põlvini vees ka, kui lained otsustasid mu põhimõtteliselt kuni vöökohani märjaks kasta. Enne, kui siit lahkun millalgi, käin ujumas ära, olgugi, et merevee temperatuur vist ei muutu väga...

blog.tr.ee jaoks - XMARQUCA