Sunday, July 31, 2011

Hermaness

Käisin täna kohalik õllemeistri Sonny tulevases pruulikojas elu kaemas, näitas mulle kuhu kõik pull peaks tulema - koht saab olema 20 korda suurem, kui ta praegune õlevabrik, mis on üks suur garaaž lihtsalt.

Pärast sai käidud saare loode osas asuval Hermanessi looduskaitsealal ning nö Britannia ääre peal jalgu kõlgutamas, mis kujunes viie tunniseks jalutuskäiguks. Ehk siis enam põhja poole Britannias minna kuidagi ei anna. Tore oli, sest Bonxied ei rünnanud mind sel korral, lammastel oli jumala pohhui kas ma olin seal või mitte ning ilm oli viisakas. Puffinid aga olid kõik juba lõunasse ära lennanud - shoot, god damn.

Thursday, July 28, 2011

Veider tunne pärast kõnet

Rääkisin eile Riinuga telefonis esimest korda pärast jumal-teab-mitmeid kuid. Väga veider tunne oli pärast tööl edasi olla.

Tuesday, July 26, 2011

Ja siis imestatakse, miks mulle Prantsusmaa ei istu

Täiesti haige, kui idioot eit too prantslane Aurelie vms meil siin on. Kui ta küsis minult, et miks ta ei meeldi mulle, ütlesin:"Sellepärast, et sa selline paranoiline draama kuninganna oled. Mul ajavad sõna otseses mõttes sita nii keema sinusugused inimesed, seega vabandust, aga sinu läheduses viibimine on reaalselt kurnav." Oli solvunud ja ütles, et okei - tal ükskõik. No tegelikult on rohkem nagu minul ikka ükskõik, sest tema oli see, kes öösel kell 1 ühte kallistust vajas, sest väga raske päev oli.
32. Sa inimene oled 32-aastane, käitu lõpuks.

Kuradi prantslased, ma ei või...

Friday, July 22, 2011

Oijah...Kanada

Sirvisin täna internetiavarustes paberite ja dokumentide kohta, et kuidas Kanadasse minna ja seal töötada saaks. Olgu kohe öeldud, et täis süva-analüüsi ma ei teinud, aga tiba ikkagi. Lisaks saatsin Tallinnas asuvale Kanada saatkonnale e-maili mõne küsimusega.
Kogu seda juttu kirjutan ma praegu sellepärast, et mulle tundub, et mu suur idee-plaan-eesmärk minna Kanadasse pikemaks ajaks, võib vabalt edasi lükkuda lihtsalt sellepärast, et nii kuradi palju asju on vaja selleks korda ajada (ei taha ma ometi ju minna lihtsalt 180neks päevaks turisti mängima).

Sunday, July 17, 2011

Baarmeni litsents

Läbisin koolituse, et Šotimaa baarmeni sertifikaat saada. Jälle üks asi, millega edaspidi CV-s uhkustada. Mõned seaduspunktid olid üllatavad, aga üldjoontes polnud midagi sellist, mida ma poleks juba teadnud niikuinii. Kahju, et too tunnistus Inglismaal ei kehti, sest sealsed reeglid erinevad tiba Šotimaa omadest, aga noh - pole hullu.

Parim punkt: purjus kliendile, ei tohi alkoholi müüa. Mis on purjus? See on juba baarmeni enda otsustada, aga võib kindel olla, et politsei arvates oli klient juba enne viimaseid jooke purjus. Ehk siis sõna "drunk" ei ole defineeritud seaduse poolt, aga politseil on põhimõtteliselt õigus öelda igal hetkel, et ma jootsin purjus inimesele veel vedelikku sisse. Õnneks pole politsei Britannias trahvide peal väljas, nagu Eestis kahjuks on.

Thursday, July 14, 2011

Head Barman

Kui ma siin miski aeg tagasi rääkisin, et soovin tiba palka juurde, siis nüüd see läks ka läbi. Ametinimetuseks öeldi mulle "Head Barman" ning kogu baaris toimuv on minu vastutada. Mitte mingit ulmelist palgatõusu muidugi nüüd ei kaasnenud, aga võrreldes ülejäänud töötajatega teenin ikkagi rohkem ja see ajudehuiamine tasub end nüüd ka ära - vähemalt ma tean, et teen seda asja pärast.

Jap, CV-sse panen kirja.

Wednesday, July 13, 2011

Estonia vs Rest of them

Olles elanud varsti juba aasta Britannias, pean tõdema, et ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin tagasi Eestisse naasema tööinimeseks. Jah - sõbrad jäid maha, samas on endiselt võimalik nendega suhelda ja kokku saada (olge tervitatud Merka the Cockblocker, Naljakas-Siim Väike-Siim Itaalia-Siim, Spike the Mothafakk, Mikksan, Sull-Mull-Öö-Kull-Bo-Boo, Martins&Leppik) ning uued tutvused tekivad niikuinii mul kuidagi väga lihtsalt ja kiiresti. Lisaks on muidugi kahju, et Eesti naise ilu samuti nüüd merede taha jäi, aga kui ikka joppab, siis võib ka siin mõnda päris ilusat naisterahvast kohata (protentsuaalne võimalus on muidugi naeruväärne Eestiga võrreldes). Pluss alati on võimalus Maarjamaalt keegi kaasa haarata...

Kõige tähtsam aspekt, miks mulle meeldib olla pigem siin, on inimeste kordades ja kordades viisakam ning sõbralikum suhtumine (üllatus-üllatus, ei ole palk/töö). Pole mitte mingit isu enam selliste idiootide keskel elada, kes Eestis su viimasedki närvid hävitavad. Olen tänu siinsetele inimestele ise ka hakanud tänama/paluma söögi ette ja taha - vastutasuks on mõnusam õhtul magama minna ning hommikul naeratusega tööle asuda.

Kui Eestis eluolu ei muutu, siis kahjuks/õnneks ei näe ma võimalust, et ma jäädavalt naaseks, vaid pigem jätaksin Tartu üheks võimalikuks sihtkohaks, kuhu puhkusele tulla nädalaks-kaheks. Ei maksa nüüd arvata, et ma Britanniasse täiesti paikseks jään, sest ees on ju niikuinii suurem väljakutse - Kanada. Ei jaksa ära oodata...

Tuesday, July 12, 2011

Teisipäevane idüll

Teisipäev, kell 12 päeval. Olen lõpetanud "hommikukohvi" ja just pesust tulnud, laman voodis oma toas, taustaks käib vaikselt AIR ning kõrval on purk Sprite'i. Võtan paariks tunniks jälle kätte raamatu "The Rough Guide to Canada" ning sätin igaksjuhuks äratuse poole viieks, et kui peaks tukkuma jääma, siis ikka tööpostile õhtul läheksin. Kõige rahulikum viis üldse, kuidas päeva veeta - täielik idüll.

Sunday, July 10, 2011

Pikk jutt, sitt jutt, aga puhkusest siis nii palju...

Nüüd, mil olen taas tagasi Shetlandil oma nö kodus, jutustan põgusamalt oma kahe nädalasest puhkusest Eestis kõrvetava päikese all (nii palju, kui mälu välja veab).

24.juuni hommikul kell 9 hakkasin Unsti saarelt hääletama ja kokku kaheksa erineva autoga lõpuks ma Shetlandi põhisaarele kohale sain (võrdluseks, et kui ma Edinburghist Aberdeeni hääletasin, tulin nelja autoga). Õhtul praamile, et Šotimaale hommikuks jõuda, otsustasin pindiste õlledega end turgutada, sest teadsin, et muidu saab väga raske olema uinuda kitsa diivan-tooli moodi asja peal. Õnneks olid laeva peal kaks tuttavat nägu (nii 40ndates värske abielupaar), kellega kella 11ni veetlevalt pinte sisse kütsime ning juttu ajasime. Saingi viisakalt kuni kella kuueni hommikul tukkuda, kuigi korduvalt oli vaja üles ärgata ja poosi vahetada, sest no ei olnud just suurem asi voodi-tüüpi asjandus külje all.

Hommikul Aberdeeni jõudes ootasin kaks tundi ringi tuiates, et poed lahti tehtaks ning ma midagi kodustele saaks osta ning siis kohe bussi peale joosta, mis mind otse Edinburghi lennujaama peaks viima. No tegelikult otse ei viinud, sest pidin Dundees ja mingis pisikeses kohas enne Edinburghi veel busse vahetama, aga lennujaama ma jõudsin ja täiesti graafikus omadega. Lennuk jõudis Tallinnasse nagu Ryanair'ile kombeks - pea 25 minutit varem. Merka oli CH'ga mind lennujaamas ootamas ning koheselt mindi Ülemistesse, et esimesed õlled-siidrid teha.

Bussiga Tartusse ning pidustused algasid. Pole mõtet kirjutadaga, kuidas kõik too nali käis kuniks laagrini, aga lühidalt võib kokku võtta nii: päeval kell 1 ärgati üles, ohhetati ja karjuti appi, mindi poodi, võeti uued joogid, uuesti linna ning uuesti sama pull. Erinevate inimestega sai esmaspäevast kuni reedeni (1.juulini) järjest pummeldatud ja Spike'iga perse peale shamrock tattood tehtud, et minu külaskäiku ikka meenutada tulevikus.

Siis aga koitis 1.juuli hommik, täielik deja vu eelmisest aastast.
Napp 4-5 tundi und, ikka veel segi olekus keha, aga kärmelt duši alla ning jooksuga comakasse, kust võeti pirni siider ning hommikusöök (kell 1 päeval). Seltskond sama - Merka, Lepp, Silvar, Ints ja mina ning Vigala poole teele. Poest haarati kastide viisi õlle ja gini kaasa.

Vana-Vigalas tervitasid mind juba ulmelistes kogustes vanu sõpru, kellega kõigiga ei jõudnudki kokku lüüa ega muljetada, aga võite ainult arvata, kui kopp ees mul kogu sellest "Noh, kuidas sa elanud oled, kus kohas sa täpselt eladki? Londonis? Mis tööd sa teed? Millal edasi/tagasi liigud?" - oijahh, vapsee ei olnud viitsimist kõigile ühte ja sama juttu rääkida, eriti kui neil polnud õrna aimugi, et ma pole ei Inglismaal ega Iirimaal. Esimene bänd aga, mida vaatama mindi oli Thy Disease Poolast. Kurja-kurja-kurja kui hüva punt. Nende saatel sai esimene moshimine sellel aastal maha peetud ning kaelalihased andsid koheselt tunda, et talvisest Helsingi konsast on päris hea tükk aega möödas. Igatahes sai pärast poolakaid koheselt teise lava juurde minud, et soomlaste Moonsorrow ära näha. Live esituses ikka on nad kordades paremad, kui plaadi pealt kuulates - meie tänavune laagri hümn isegi pärineb nende repertuaarist. Siis mindi hetkeks telklasse tagasi, et end kostitada jookidega, mis olid tulikuumad, aga mis sa hing ikka sellise ilmaga teed - tuleb juua keevat õltsi. Kell 22 õhtul oli aeg minu peaesinejaks - taanlaste Mnemic. Võtsin rahulikult esireas lava keskel koha sisse ja hakkas armutu headbang ning karjumine pihta. Uus laulja on lives lihtsalt ebanormaalselt hea, seega ime pole, et pärast Mnemicut minu hääl konkreetselt kadunud oli kuniks laagri lõpuni.
Mnemic läbi, ujuma ning telklasse jooma. Vahepeal käisin Merkaga veendumas, et kui mitte meie maitse on Napalm Death ning tantsisime valssi nende saatel. Ja siis joodi kuni hommikul kella kuue-seitsmeni - kes seda enam mäletab...
Merka, va idikas, muidugi keeras mul tuksi ühe võimaluse kellegi blondi tütarlapsega, kes mu käevangust kinni võttis ning mesijuttu kõrva ajas. Terve see aeg sai pärast Merkat manitsetud sõpradega, et nii ei tohi mitte kunagi teha!

Laupäev, 2.juuli. Telgist sain oma tagumiku lahti südapäeval, kui enam ei suutnud higistada Merka kõrval ning oma tuikuva sammuga läksin jõkke värskendust otsima - sain. Spike kaasa ning külapoodi, et hommikusöök teha ja midagigi külma juua leida. Poe järjekord oli rahus maanteeni, aga keda see ikka segas - hullematki üle elatud. Poest leidsime külmad õlled, keefirit ning heeringat. Kui ma pool pakki heeringat olin ära söönud, küsis Spike mult, et kas mul kalast juba kopp ei ole ees, kuna seda siin saarel niikuinii koguaeg söön. Vastasin, et hea tähelepanek ning panin uue heeringa enda saia peale rõõmsalt!

Kell 17.00 alustas Ukraina punt Semargl. Nihhuijassibjaa, kui hää avastus taas. Tak, Kurwa! on märksõnaks antud muusikute kohta. Järgmisena joomine telklas, põgus ülevaate tuttavate poiste pundist nimega Revolver (ooo, ei taha elada, tahan juua ennast seaks) ning siis juba kirsike tordi peal - Rotting Christ. Kreeka punt, keda ma väga-väga juba eelmisel aastal lootsin laagris ära näha, jõudis sel aastal ilma jäsemeid kipsi panemata Eestisse kohale ning andsid võimsa live. Soetasin ka koheselt nende särgi endale, sest tõesti on andekas punt. Metsatöllu sai ka veel õhtul kuulatud/vaadatud/kaasa lauldud ning My Dying Bride ajal pidasin ma vastu nii pool lugu vist, kui mu kõrvad sitavett jooksid ja telklasse ajama panin. Nii MDB kui ka Napalm Death tegelikult eelmisest suvest juba tuttavad, kuigi ega siis ka neid nautida ei suutnud, vaid pidasin targemaks pidutsemisega telklas tegeleda. Ja taas mindi hommikul magama kell jumal-teab-millal...

Pühapäeva hommikul oli jõle sitt olla, aga üks hästi külm gin tegi mu olemise paremaks ning suutsin tänu sellele ka viimasest laagri päevast ja kojusõidust maksimumi võtta. Laager iseenesest oli tore ja vahva, aga arvestades, kui palju pidi Drax raha kokku hoidma festivali enda pealt, oli jube. Söögikohtadest laagris ei saa rääkidagi (kaks putkat, kus toitu polnud ning järjekorrad samas tunnised) ning telkla aed oli samuti kokku tõmmatud, et piirete pealt kokku hoida - päris mitme telgi otsa sai koperdatud, sest reaalselt ei mahtunud kuskilt läbi. Aga sitta ma ikka nurisen - vahva elamus oli ja tervisele sai selline põnts antud, et hoia mütsi...

Muidugi mainiks veel ära, et suure suuga lubatud fäänsid tekstiilist käepaelad oli sama suur naljanumber, nagu peldikute arv (8!!!!) - roheline alkoreklaamidega edev pael, mis plastiklullaga kinni pandi - päris ongi vääriline ritta panna teiste festari käepaeltega. Ja näen juba, kuidas too pael mu käe pealt nädala pärast või nii läinud on, sest reaalselt on kvaliteedist asi kaugel.

Uuest nädalast aga algas mul taastumisperiood kuniks äralennuni neljapäeva õhtul. Saime mu rinnale pildi tehtud mingil määral, kuigi tegemist ja nokitsemist on veel oi-oi kui palju. Lühidalt öeldes on rinnal hästi ilus blondi naise nägu elus ja eluta looduse vahel. Põrgulikult valus oli, aga kannatasin ära ilma ühegi vingumiseta ja alkohoolse joogita - medalit väärt!

Lõpuks neljapäeva õhtul lennuki peale, päikeseloojangu taustal lennukiga suund Šotimaa poole ning Edinburghi jõudes kell 11 õhtul põrutasin taksoga korteri lähedale, kus Edinburghis mõnda aega elasin. Sain lõpuks öö veeta ilma higistamata ja teki all ning järgmisel päeval isegi tiba vihma - õilis tunne oli. Järgmisel päeval bussiga Aberdeeni ja sealt praami peale, et tagasi Shetlandi saarestikule sõita - kõik läks ebanormaalselt ladusalt. Nüüd tagasi jõudes avastasin arvutit tööle pannes, et tolle ekraan on perses ning peab eriti vaeva nägema, et üldse midagi näha. Loodevasti on asi lihtsalt selles, et arvuti vana ning oli väljalülitatud nõnna pikka aega, muidu on asi ikka väga peppus (sest ega ma praegu ei näe suht midagi, mida ma kirjutan, pean hoolega piiluma, et aru saada). Tööle on tekkinud uued näod, keegi Robin ja mingi prantsuse tsikk ning Nicola on ära läinud - no eks paistab, kuidas asi toimib, ma nüüd raamatut lugema!

Wednesday, July 6, 2011

Päev enne tagasiminekut

Pole olnud aega üldse sissekandeid kirjutada, sest üks suur tants ja trall on iga päev käinud. Hard Rock Laager 2011 sai edukalt üle elatud ja palju bände nähtud. Eriti hea meel on Mnemicu ja Rotting Christi üle, kes tõsiselt kuuma andsid. Pikemalt ma hetkel jahuda ei jaksa, sest peab sättima end linna, et nahale uut pilti juurde veidi saada (loodetavasti).

Kuumast ilmast ja joomisest on aga kopp korralikult ees, seega homne lend tagasi Šotimaale päästab mind!