Sunday, October 30, 2011

Seani väljaütlemised

Sunderland-Aston Villa mäng oli korralik - lõpptulemuseks jäi 2:2, mis Sunderlandi jaoks pigem meeldiv uudis oli, sest suudeti viigistada nii 5 minutit enne mängu lõppu. Endine Sunderlandi ründaja Bent, kes nüüd Aston Villas pallib, sai iga pallipuute peale vilet ja laulu "on ainult üks ahne värdjas". Väga kõva atmosfäär on Stadium of Light'il igatahes!

Hiljem toimus Halloweeni pidu ja olin ka mina Seani sõpradega pubis, kus sai kilode viisi nalja ning lõpuks mindi ka ööklubisse, kust ma siiski poole tunni möödudes õlled näpus Seaniga jalga lasin. Kergem pohmell täna ka üle elatud ja korduvalt korrutatud endale:"Does it have to be that loud? I'm not 21 anymore."

Ja absoluutselt parim nali Seani poolt mõni hetk tagasi diivanil logeledes ja Antarktika dokumentaali vaadates :
Sean oma tüdrukule Rachelile, kes arvutit parasjagu kasutas:"You better find out how to get there. I'm fucking serious, I wanna go."

Üldse on ta ütlemised jõle naljakad, kuigi ta ei ürita huumorit teha - lihtsalt toon ja sõnad on liiga õiged. Näiteks vaatasime ühel õhtul sõjafilmi ja siis Rachel küsis, et kas too kutt on surnud? Sean selle peale tusaselt:"Just fucking watch it, man." 


Friday, October 28, 2011

17km rännakut

Ma unustasin mainida, et käisin Sunderlandi juures aitamas ühte jaht-tüüpi paati liigutada sadamas teise kohta. Selle peale sain kutse uueks aastaks tagasi, et jahiga minna merele veidi trippima ka - eks muidugi!

Täna ärgates avastasin, et väljas on puhta lühikeste pükste ilm. Ja nii oligi - lühkarid jalga, seljakotti arvuti, teine dressikas ja igaksjuhuks vihmajope ning kell 10 hommikul minekut linna poole. Ostsin igaksjuhuks metroo päevapileti ja kui ma Newcastle'i poole sõitsin, tuli kontroll peale - äärmiselt hea meel oli. Linnas ostsin paar postkaarti ning siis tagasi metroo peale, et sõita Sunderlandi.
Mõttetu väike linn, aga Stadium of Light on lihtsalt kuradi ilus staadion, seega suva see linn. Homme ongi tollele iludusele minek, et vaadata Sunderlandi ja Aston Villa omavahelist madistamist.

Sunderlandist siis otsustasin jala tagasi South Shieldi kõndida mööda rannikut ja kokkuvõttes kõndisin maha umbes 17km. Mu katkised adidase superstaarid on veel rohkem räsitud ja mu jalad löövad tuld, aga saan öelda põhimõtteliselt, et "tehtud!".

Eile ostsin endale uued püksid, sest katkised teksad ei kannatanud enam kriitikat. Ja lisaks on mul seljakoti pakkimisest räigelt kopp ees - tahan tugitooli ja sky sports'i.

Thursday, October 27, 2011

Vähihaige Hiinalinnas

Pesitsen nüüdsest kuniks nädala lõpuni South Shield nimelises kohas, mis asub Newcastle'i ja Sunderlandi vahel mere ääres. Eile hommikupoolikul läksin metrooga Newcastle'i kesklinna, et Greath North muuseumit külastada ja niisama ringi tuiata linna peal. Taaskord otsustasin metroo peale mitte piletit osta, sest kontroll esineb suhteliselt harva ja väga segase süsteemiga: kord vahivad kontrollid üleval metroopeatuses väravate juures ja uurivad minejate ja tulijate pileteid ning kord siis ronivad lampi peatusest rongi peale ja hakkavad läbi sõeluma. Üks peatus enne minu peatust kesklinnas tulidki kontrollimikid peale, mis peale ma korraks kõrvale vaatasin, mõtlesin ja siis korraliku pika sammuga rongist minema kihutasin nii, et uksed koheselt minu seljataga sulgesid ja rong liikuma hakkas - läks õnneks.
Kõndisin siis tolle vahemaa jalgsi kuni muuseumini, mis ei osutunud just keeruliseks, kuigi mööda suurt tänavat kõndides häirivad kohati nood reklaami vennad, kes pidevalt kinni peavad ja paari minutit mu ajast soovivad, et saaksid midagi reklaamida või annetust küsida - no klassikaline suurlinnade värk nagu ikka.
Muuseumis oli erinevate loomaliikide topised ja näidised; Hadrian's Wall makett ja erinevad leiud tolle hiigelmüüriga seoses; Kreeka, Egiptuse jms rahvuste leiud ja pärandid ning veel pudipadi - ühesõnaga tasuta muuseumi kohta väga veetlev kollektsioon. Lisaks oli neil välja panna neli või viis madu klaaskastide sees, mis minul, kui räigel ussikartjal tiba seest kõhedaks võttis (vähemalt kolm erinevat püütonit oli esindatud).
Hiljem pärast muuseumit sai vaadatud ja pildistatud veel St James' Park'i, Tyne Bridge, Millenium Bridge ja niisama korralik jalutuskäik tehtud. Õhtut jäi lõpetama wifi varastamine eriti palavas kohvikus ja einetamine Hiinalinnas. 
Mõni kindlasti teab, et ma olen magus-hapu kana fänn tavaliselt, seega otsustasin ühes puupüsti täis hiina restoranis sel korral midagi muud proovida - võtsin Malaisia stiilis kana asjanduse, millel oli üks tärn vaid vürtsikuse kohte. Kurat, kui suur viga - koguaeg oli stange märg, kui suutäie võtsin ja õhetasin nagu vähihaige. Järgmisel korral tean - oma liistude juurde on tarvis jääda. Kuidas inimesed üldse suudavad kolme tärnist sööki nautida? Kuna restoranis olid teated üleval, et ära visatud toidu kohta on arvele +£5, siis vägistasin kogu taldrikutäie sisse ära, nii igaksjuhuks.
Restoran on ilmselt üks räigelt suur perebisness, sest teenindajad on kõik noored lapsed ja kuna terve pikk tänav on siukest kaubandust täis, siis tundub tõenäoline, et suguvõsa hoiab ühes äris kokku. Ma olin muideks vist ainuke mitte aasiast pärit tegelane, kes seal einestas.

Tuesday, October 25, 2011

Newcastle-Sunderland

Pühapäeval otsustasime minna pubisse Manu ja City vahelist kohtumist vaatama (nagu selgus, oleks pidanud vaatamata jätma) ja siis sellega kaasnesid ka mõningad pindid Stellat. Esmaspäeval oli tänu Stelladele üsna kesine olek järjekordselt ja lisaks pidin ma oma koti pakkima, et uus ööbimiskoht otsida. Dave'i sugulane Sean ulatas kohe abistava abikäe ning eilse öö veetsin Newcastle ja Sunderlandi vahel pisikeses külas või linnaosas, mille nime ma ei tea. Kahe metrooga sain siia kohale ja kõik sujus ladusalt. Seani vend Ross sõidutas mind veidi ringi, et nägin ära Sunderlandi staadioni "Stadium of Light", kuhu laupäeval lähen mängu vaatama ja lisaks ka Angel of the North monumendi - väga uhke värk teine, kuigi võiks rohkem inglit meenutada, mitte onu suurte tiibadega. Õhtul veidi xboxi peal Fifat ning kaks Carlingu õlut ja tuttu ära.

Täna pakin jälle oma koti ja liigun natuke lähemale Newcastle'ile, kohta nimega South Shields, mis asub mere ääres ning Sean elab seal oma tüdrukusõbra Racheliga ja peaksin loodetavasti mõningad ööd nende juures paikne olema. Õhtul lähme Manu mängu vaatama välja ning homme juba lähen terveks päevaks Newcastle peale, et veidi ringi tuiata ja ka ühte muuseumit külastada, millest lähemalt siis, kui seal käidud.

Mingi võimalus on ka, et ma lähen mingi võõra tüdrukuga Newcastle'st neljapäeva õhtul välja. Ma ei tea isegi, mis ta nimi on, aga ta saatis sõnumi, et organiseerib ühte õhtut couch surfi inimestega Newcastle baarides, seega näis.

Sunday, October 23, 2011

Newcastle, 2.päev ehk Toon United

Kuna eelmine õhtu läks tiba pikale tolle kasti Stellaga, siis magama sai kuskil kella kolme paiku ja kell üheksa hommikul täna ärgates, oli üsna hõre olek. Samas kui ma end lõunaks metrooga kesklinna vedasin ja mäkis ühe eine sisse virutasin koos cokaga, hakkas jälle kõik looma ning päike hakkas üha eredamalt paistma.

Ilm oli tõesti väga korralik, selge taevas ja päike ning 13'C - suurepärased tingimused jalgpalliks. Linn oli konkreetselt musta-valge triibulisi tegelasi täis, sest polnud ma ainus, kes Newcastle vs Wigan mängule sammud seadis. Newcastle on üks väheseid linnu (kui mitte ainus?), kus staadion on reealselt kesklinna keskel. Korralik elajas on St James' Park ning kui ma lõpuks staadionile pääsesin, siis võttis ikka tummaks küll. Statistika järgi oli publikut kohal üle 44 000, aga ma vabu istekohti väga ei näinud - ei tea. Igatahes Newcastle suutis 9 minutit enne lõppu 1:0 võiduvärava lüüa ning sellest piisas, et korralik põrgulärm staadionil valla päästa.

Pärast mängu jalutasin korraks jõe äärde, et kärmelt ära näha Toon Bridge ja siis võstin ühe pindi suvalises baaris ka, enne kui tagasi metroo peale sättisin, et äärelinna sõita.

 St James' Park

Toon Bridge

Ja endiselt olen hämmingus, kui viisakad ja sõbralikud inimesed on.

Saturday, October 22, 2011

Esimene kogemus Inglismaal

Jõudsin Newcastle'sse pärast kella kolme päeval ning esimesse baari, mille seinal oli kiri, et free wifi, maha istudes, ootas mind meeldiv üllatus - öömaja pakkuja hüppas alt. Veetsin siis tunnikese baaris siidrit limpsides ning uusi võimalusi otsides ja lõpuks üks tüüp nimega Dave saatis kirja, et saab mind välja aidata kuni pühapäevani vähemalt. Baaris olles olid veel minu kõrvallauas kolm tütarlast ja ma mõtlesin, et kui varsti mingit infot ei saa, siis küsin neilt, kas kellelgi neist pole mulle öömaja pakkuda (üks neist oli päris kena, aga noor tho).

Dave aga tuli poole tunni pärast linna oma autoga ning korjas mu peale Newcastle'i rongijaama eest ning sõidutas enda juurde linnast välja nii 4-5 miili. Enne hüppasime läbi ASDA poeketist, et kaasa haarata uus PES 2012 mäng ning kast õlut - tema juures oli korralik xbox'i peal jalka mängimise õhtu sõpradega. Dave, ta sõbrad John, Rob ja keegi kelle nime ei mäleta olid kõik väga huvitavad vennad, keda seob üks ja ainus asi - suur kirg jalgpalli vastu.

Õhtu mööduski jalgpalli koos mängides, õlut juues ja hiina magus-hapu kana süües, mida koju telliti. Homme lähen Newcastle-Wigan mängu vaatama ning pärast seda õhtul mõtlen, mis edasi saab.

Kaks puhast pärlit õhtust:
1)tüüp, kelle nime ma ei mäleta kirus, et Fifa on täielik saast ja selle asemel, et gameplay'd, proovivad nad mängu tuua elemenete a'la "pressi x hästi palju järjest, siis Carlos Tevez keeldub pingilt platsile tulema".
2)Dave mängib parasjagu PES'i ja siis vajutab pausi ning lausub:"Was that a doorbell? Do we even have a doorbell?"

Friday, October 21, 2011

Viimane öö Šotimaal

Homme kell 11.15 hommikul/lõunal on buss Glasgow'st Newcastle'sse - 4 tundi loksumist National Expressi (loodetavasti sel korral mitte haiseval) bussiga. Mul on vist öömaja olemas, vähemalt diivanisurfi kaudu üks tüüp võttis ühendust, seega homme sinna jõudes pean talle helistama ning välja uurima kus ja mis ning miks. Laupäeval on kell 15.00 St James Park väljakul kohaliku Newcastle Unitedi ja Wigani vaheline mõõduvõtt, kuhu minek ja pärast toda üritust peaksin kokku saama Glasgow pundiga, kes linna  sünnipäeva lähevad tähsitama (pikk jutt lühidalt - mu sõber saatis kirja, et nad on sõpradega samal päeval Newcastle's ja me peaksime mõned pindid tegema). Eks saab näha, mis kõigest välja tuleb. Seniks aga head aega Šotimaa ning ole tervitatud Inglismaa.

PS! Tekkis huvitav mõte Newcastle'ist ranna äärt mööda Sunderlandi jalutada (vahemaa peaks olema nii 12 miili). Mõttel on jumet, seega ehk mõnel ilusal päeval seal olles teen ka ära.

Thursday, October 20, 2011

Glasgow jalgpall piltides

Tänane jalutuskäik linnas kujunes edukaks - sammulugeja ütles 10,8km ning nägin ära kõik jalgpallistaadionid, mida soovisin. Ilm oli korralik, mis tähendab 8'C ja päikesepaiste, mis omakorda tähendas lühikesi pükse!

Rangers-Liverpool, Ibrox 

 Full time

 Celtic Park

Šotimaa au ja uhkus - Hampden Park

Wednesday, October 19, 2011

Rangers-Liverpool - done!

Eile käis ootamatult Maris külas Glasgow's, mis tähendas, et poest võeti meeldivalt kast budweiserit õhtul ligi ning muljetati ning jutustati tühjast-tähjast. Oli vägagi meeldiv vahelduseks taas eesti keeles rääkida ning korralik catching up teha.

Täna aga käisin Rangers-Liverpool sõpruskohtumist vaatamas ning suureks üllatuseks suutis Rangers 1:0 võidu võtta. Istusin kohe Liverpooli fännisektori kõrval, aga nende laulud olid suhteliselt kärmelt lauldud, seega mingeid jamasid seal ei toimunud. Nägin ära sel korral sellised staarid, nagu Kuyt, Carroll, Charlie Adam, Bellamy, Skrtel, Agger, Johnson, Downing, Leiva...you name it. Ehk siis Liverpool kasutas peaaegu kogu oma raudvara mängu jooksul. Kahjuks olid tribüünid kohati ikka suhteliselt tühjad (üle 27 000 oli kohal), sest tegemist palja sõpruskohtumisega, kuhu hooajapileti inimesed peaksid ka pileti ostma eraldi, aga tore õhtu siiski!

Homme, kui vähegi ilm lubab, lähen suuremale ringkäigule, et ära näha teised kaks jalkastaadionit ning muu jama.

Sunday, October 16, 2011

Aviemore-Glasgow ehk Rangersi esimene kodumäng

Enne, kui ma Glasgow poole tüürima hakkasin, käisin ma Cairn Gorm nimelise mäe tipus, mis on UK-s oma 1245m kõrguselt kuuendal kohal. Mäe otsas oli üsna pilvine see olek, aga kohati, kui tuul pilved minema puhus, nägi päris ilusat Šotimaa vaadet pluss ümbritsevaid kõrgemate mägede tippusid (kaasaarvatud kõrgeim mägi, Ben Nevis, 1344m).

Õhtul Aviemore nimelises linnakeses pidin kolm tundi bussi ootama, mis mind Glasgow'sse toimetaks. Ühes hotelli baaris õlut limpsides möödus aeg kärmelt ning ühel hetkel olingi juba kolme tunnisel rännakul Šotimaa jalgpalli pealinna poole. Bussis oli kohati räme virtsa hais, mis mu Lord of the Rings vaatamist segama kippus, aga kannatasin ära.

Eile sai kohe esimesel Rangersi kodumängul ära käidud Ibroxi staadionil. Viie tärni stata, mis mahutab 51 000 inimest, oli peaaegu puupüsti täis, kui Rangers võõrustas St Mirren'it. Istusin värava tagusel põhifännide tribüünil kohe all esimeses reas, kus oli väga meeldiv oma silmaga kaeda tõelisi jalgpallistaare. Poolajal käis Paul Gascoigne rahvale tere ütlemas, sest mängis too härra ju kunagi kolm aastat Rangersi eest.

Igatahes - vinge elamus. Veider oli vaadata mängu ilma kommentaarideta ja seda ka, et isegi staadionil kohapeal olles ei saa täpselt aru sõnadest, mida fännid laulavad. Teisipäeval sama koht ja siis võõrustatakse juba Inglismaa hiidu - Liverpooli!

Hetkel aga on peavalu, sest jõin 7 pudelit 300ml Budweiserit pärast mängu - hullumaja nah.

Friday, October 14, 2011

Inverness ja Loch Ness ehk elu lossis

Lend Shetlandilt Invernessi sujus ladusalt, kuigi too vahepeatus Orkney saarestikul oli küll vastikult pikk. Lennukiks oli pisike 36 kohaline Saab 340 tüüpi mudel, mis hirmsa müra saatel siiski sihtkohta jõudis. Nägin lennukist ära Invernessi jalgpalliklubi kodustaadioni, seega too linnuke on kirjas. Tiba linnast väljas ja kolme tribüüniga väike käkerdis, aga noh - Šotimaa tippliigas nad mängivad, seega kõik aus.

Invernessi lennujaamas oli mu endise töökoha omanik Debbie vastas ning kui lennujaamast väljusime autoparklasse, et tema koju Grantown-On-Spey nimellise linnakesse sõita, tabas mind paras üllatus - jaaguari kabriolett mudeliga tuldi mulle vastu. Viskasin oma 17,4kg kaaluva (ajuvaba, kuidas endiselt on nii raske too asjandus) seljakoti koheselt tahaistmele, mis kogu ruumi seal ka täitis ning sõit Highlands'i poole võis alata. Lennujaamast Grantown'i on 35 minuti sõit!

Kohale jõudes avanes järgmine vaade - nende maja on lihtsalt hiiglaslik. Ma arvan, et neli korrus, aga ei ole kindel ja kõikjal on uksed, mis tähendab, et ma pidevalt vahin ringi, kus kaudu ma kuhu minema pean. Maja on üle saja aasta vana ning just väga hubast muljet mulle ei jäta - liiga kuninglik kõik. Hiiglaslikult kõrged laed ja vanamoeline mööbel paljudes tubades. Minu kasutusse anti sviit teisel või kolmandal korrusel, ma ei saa täpselt aru. Jah, sviit. Suure voodiga tuba, kus eraldi vannituba ja veel eraldi duširuum. Too tuba oli kunagi olnud teenijate tuba, sest väikeset ukset läheb alla kööki trepp, mida moodi siis teenijad pidid käima, sest nad polnud lubatud ülejäänud ruumidesse. Ahjaa - lisaks käib siin ka koristaja koristamas. Mis ma oskan öelda - mina nii elada ei suudaks ja ei tahaks ka. Kuigi suurus on hirmuäratav kogu tolle kupatuse juures, on ikka veider küll, kui peab pojale iPhone peale sõnumi saatma, et söök on valmis, sest treppidest ei viitsita koguaeg käia ja karjuda ei jaksa.

Täna tegin varajase äratuse kell kaheksa hommikul ning suundusin kell üheksa bussiga Invernessi (bussisõit oli tunnike ja edasi-tagasi pilet maksis £7.80). Invernessis läksin bussijaama piletiputkasse ning kauplesin endale pileti Urquhart Castle juurde, mis asub kurikuulsa Loch Ness'i ääres. Populaarne turismikoht, kus lossivaremetelt avaneb suurepärane vaade tollele hiiglaslikule järvele, mis Nessie koduks on. Nessie ise ei näidanud ennast mulle, aga päris mõnus elamus oli ikkagi. Lihtsalt sellepärast, et too koletise aura järve ümbritseb, on veider toda vett vaadata ning katsuda. Järv ise on vist 23 miili pikk (ma olen juba miilidega nii ära harjunud, et ei viitsi isegi mitte hakata kilomeetriteks siia arvutama) ning 229m sügav, seega Saadjärv päris sama mõõtu välja ei anna.

Pärast kahe ja poole tunnist Nessie külastamist, läksin bussiga tagasi Invernessi (poole tunnine busisõit) ja tegin jalutuskäigu ka tolles linnas. Üsna sümpaatse mulje jättis lai kiirevooluline Ness River keset linna, mille kallastel laiusid näiteks suur katedraal ning Invernessi loss.

Tagasi bussiga Grantown'isse ja aitasin Debbie õues veidi aiatöödega. Pärast seda oli käes õhtusöögi aeg, aga muidugi ei küpseta kodus midagi, vaid India restorani sööma. Sain siis kõhu head ja paremat täis õgida (tegemist oli miski vürtsise kanaga, mille tellisin koos pindi laager tüüpi õllega) ning ei pidanud tolle pulli eest midagi maksma, kuigi krabasin küll rahakoti õhtusöögi lõppedes.

Hiljem tagasi nende "lossi" jõudes otsisin National Expressi kaudu soodsa bussipileti ühest Šotimaa otsast teise ehk siis Aviemore nimelisest linnast Glasgow'sse. Homme õhtul kell 18.58 on minek ja bussipilet tänu mu sooduskaardile maksis £15.20 (üle kolme tunni sõitu ootab ees). Ja pilte kogu ürituse kohta saab tiba hiljem.




Wednesday, October 12, 2011

Unst-Lerwick-Sumburgh-Kirkwall-Inverness-Grantown on Spey

Seiklus algas eile, kui hommikul kell 7:07 oli äratus ning ülemusega Shetlandi viimaselt saarelt Unst'ilt lahkusin ning esimesele põhisaarele tulin. Nö pealinnas Lerwick'us käisin pangas, et Metalcamp 2012 pileti eest maksta ja sattusin noore väga ilusa poola (tundus poolakas) tsiki otsa, kes mind teenindas. Oli kohe näha, et tegemist värske kalaga pangas, sest ta polnud just väga kindel, kuidas toda rahvusvahelist ülekannet teostada ning küsis oma kolleegilt pidevalt abi. Lõppkokkuvõttes, kui nad võtsid mult £20 teenustasuks (roppused tulid suule), sai vist asi tehtud ja loodetavasti saan juba lähiajal kinnituse, et pilet on saadetud Eesti poole teele. Kui midagi neil vussi läks...ma ei taha mitte mõelda ka mitte.

Pärast panka sai külastatud Nicolat ja ka kaubakeskust Tesco, et 6 Stellat õhtuseks Hispaania-Šotimaa mänguks osta. Õhtu ja öö veetsin tolle sama pere juures, kelle juures esimest korda Shetlandile jõudes mõned ööd veetsin.

Täna sõitsin bussiga Lerwick'ust saare lõunatippu, kus asub Sumburgh'i lennujaam.
Mul on täpselt kaks ja pool tundi kuni lennuni Šotimaale (vahepeatus on Orkney saarestikul, Kirkwall'is) Invernessi ja seal loodetavasti on juba mu endine boss Debbie autoga vastas ning sõidutab mind nende koju Grantown'i, kus kaks ööd veedan enne, kui Glasgow poole põrutan.

Siinses lennujaamas on koodiga internetti pääs, sest teenust pakkuv ettevõte tahab ka raha teenida, aga kuna mul varasemast kogemusest tolle ettevõttega on mõningad koodid arvutisse juba salvestatud, saan kaks tundi rahus internetis hullata.


Sunday, October 9, 2011

Türklane sõimab afgaani, ühed mustad mõlemad

Lugesin postimehe veebiväljaandest, et türklased pistsid Istanbulis afgaanide hurtsiku põlema, mille tõttu sees olnud seitse afgaani ka oma otsad leidsid.
Riik, mille elanikud imbuvad nagu lutikad teistesse riikidesse (minu kaastunne, Saksamaa), käib ja materdab nüüd rassistlikult endi kodumaale tungijaid? Kui irooniline!

Monday, October 3, 2011

Shetland Times

Mu nüüdseks endine töökaaslane tõi ajalehest Shetland Times väljelõike tolle viimase liigamängu kohta, mille 2:1 võitsime. Esimene lause peaks ilusti kirjeldama, kui tuline too mäng tegelikult ka oli.

Kes otsib, see leiab.

Piletid jätkuvad - ostsin bussipileti 21.oktoobriks Glasgow'st Newcastle'sse. Too lõbu läks maksma £13 ning sõit ise kestab 4 tundi ilma ümberistumisteta - oh õilis kannatusterada!

Sunday, October 2, 2011

Ebaõnn ning kogu lõbu hind

Kui ma Glasgow's nädala peatun, siis elan seal tuttava tüübi Matthew juures. Vastutasuks tasuta elamisele ta korteris tahtsin ma maksta ka tema Rangers vs St Mirren mängu pileti eest. No täna siis andis ta mulle täpsed juhised, et mis istekohtadele piletid osta, et oleks kõige parem atmosfäär ning oma log-in detailid (ma laiskvorst ei viitsinud end Rangersi fänniks registreerida, sest niigi juba olen Manchester Unitedi, Newcastle Unitedi ja Sunderlandi registreerunud fänn). Tellisin siis piletid ja sooritasin makse, kui avastasin, et raiped ei küsinudki minult, mis aadressile piletid saata. Tuli välja, et nad saadavad insta registreerimisel kirjutatud aadressile (mis Matthew puhul on Shetlandi saarestiku oma). Probleem - telefoniga nende ühendust võttes selgus aga, et nädalavahetusel selliste probleemidega tegeleda mitte ei saagi ja peab esmaspäeval kell 9 hommikul uuesti helistama. Ebaõnn!

Muideks pileti hinnad Premier League mängudele Inglismaal varieeruvad, aga mõned näited: Newcastle ja Sunderlandi kodumängud mulle olid mõlemad £27 tükk kogu kulude ja kirjadega. Rangersi kodumäng Šotimaal kahele täiskasvanule läks kokku £47, mis mõnevõrra odavam, aga mitte nõnda palju. Kuna ma Manchester Unitedi kodumängu pileti eest ei maksa, siis ei oska ka hinda öelda (pilet on mulle selle töökoha omaniku poolt), kuid olen kuulnud, et inglise esitiimide piletihinnad olla umbkaudu £60.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et minna nädalavahetusel ühte keskmist liigamängu vaatama on sama kallis, kui minna mõnele hea bändi kontserdile. Too kontsert, kuhu 3.detsember Londonis lähen maksis näiteks £35.75 kõik kokku. Nüüd arvestades inimeste keskmist sissetulekut saareriigis, siis ei ütleks, et just varandust nõutakse!

Saturday, October 1, 2011

UK pangandus, kui selline

Esiteks - mu blogi külastuste arv tõusis üle 10 000, mis on ikka tõsiselt korralik number - aitüma!

Teiseks - oehh, britid, britid, britid - kuidas te nii saamatud ja veidrad saite? Taaskord pidin pettuma panganduses. Nimelt tahtsin täna sooritada pangaülekannet £139.00 väärtuses ning internetipangas ülekannet vormistades tuli teada umbes selline (mälu järgi tõlgituna):

"Sellisele kodanikule pole te varem pangaülekannet teinud. Palun kontrolliga oma telefoninumbrit ning hoidke telefon kättesaadavas kohas, sest kui te soovite jätkata, sooritatakse teile kõne, kus veendutatakse, et see olete just Teie, kes ülekannet teeb." 

Armas iseenesest, et tunnevad muret ja huvi, aga kurat - jõle halval hetkel. Kui ma aprillis endale pangakonto avasin, kasutasin veel vana UK numbrit, mille vahepeal nüüd olin vahetanud uue vodafone'i numbri vastu. Seega pidin oma numbri internetipangas ära vahetama, kuigi ei näinud selles pointi niikuinii - ma pean telefonisignaali jaoks ronima kuhugi veidrasse kohta, et paar levipulka kinni püüda. Seega lisasin ka töökohanumbri, kuhu saab 24/7 helistada (iseasi, kas keegi kontoris muidugi on).
Nii, number uuendatud, tuli teade, et nüüd võtab aega 7 tööpäeva, et kontrollida, kas kõik on õige ikka selle numbri uuendamisega jne. Selle peale vihastasin, kirjutasin klienditoe telefoninumbri üles ning homme lähen signaali otsima, et neile selgeks teha, kes ma olen ning miks ma just sellist pangaülekannet kõigest £139.00 eest soovin teha.
Tean, et pangad helistavad ka aegajalt, kui veidi suurema summa proovite kaardiga maksta ja ka siis kui sootuks kuskil välismaal kaarti kasutate.
Mainiks ka ära, et interneti pangaülekanne võtab aega miinimum kaks päeva, kuigi ma olen ikka alati pärast kolmandat päeva saanud rahad - on kuhu areneda, kallid spetsialistid siin saareriigis.

Siis on üks veider ja minu arvates tiba solvav komme enamus brittidel sööki taldrikule alles jätta, just selline hästi veider kogus (üks või kaks suutäit). Täna õhtusööki süües, jättis mu nüüdseks endine kolleeg Logan taas paar friikartulit ning tükikese lihast alles. Ma küsisin, et mis kuradi nõme komme see on? Ta ütles, et on ebaviisakas kogu taldrik tühjaks süüa. No muidugi...