Wednesday, November 30, 2011

Cardiff leinab ja unenäo seletaja

Gary Speed oli siin suur nimi - käisin täna kahe staadioni juures ning mõlema ümber oli hunnik lippe, salle, särke ja lilli nüüdseks endise Walesi koondise peatreenerile.

Ärkasin hommikul kell 7, sest mingi alarm hakkas tööle. Otsustasin siis juhust ära kasutada ning läksin hommikusöögile. Söök söödud, kobisin oma asemele tagasi ja keerasin tagasi unne. Homme samas vist magan üheksani ja jätan hommikusöögile minemata ning hakkan pakkima.

Veel üks huvitav asi - nägin unes, et mulle helistas moblale kontakt nimega "Bauhof" ja nad pakkusid tööd mulle Tartus esinduses. Siis aga sai mu krediit otsa ning pidin neile tagasi helistama, kui olin veidi oma vodafone numbrile juurde raha pannud, kuid Bauhofi asemel vastas sel korral SEB töötaja - what the fuck is this shit?
Nüüd täna linnatiirult tulles avastasin, et hosteli (kus ma peatun hetkel) on kuulutus, et otsitakse baarmeni ja visaku aga inime oma cv sisse. Rääkisin siis tolle eriti ilusa reception tsikiga sellest ja saatsin neile e-mailile oma cv, sest paberikujul mul pole. Kui nad peaksid minuga uuesti kontakteeruma sellel teemal, oleks vist too unenäo juhtum kõige haigem juhtum üldse minu puhul. Ma muidugi tegelikult üldse ei tea, et kas ma üldse tahaksin siin töötada või kus ma elaksin, aga nii igaksjuhuks võis ju proovida.

Pesumajas käisin ka esimest korda elus, et oma sokke ja jutte puhtaks pesta - jõle kallis lõbu (£5+£1).
Homme on aga kell 13.00 Londonisse minek ja öömaja ei ole ikka veel. Ma kohe ei või nah!

Aberystwyth - Cardiff

Esmaspäeva asemel sain liikuma täna ehk siis teisipäeval. Tegime esmaspäeva õhtu lõppuks klassikalised väiksed õlled ka ja kell kolm magama ära, et hommikul vähegi elulooma minust oleks. 4,5h rongisõitu ja lõpuks, kui väljas jälle pimedaks ära kakkus (trr ma ei või), jõudsin Walesi pealinna.
Cardiff tundub mõnus piisavalt väike koht, kus kõikjal juba jõulukaunistused väljas ning keset linna hiigel rugby staadion, Millenium Stadium, laiub. Homme proovin varase ärkamise teha, et hosteli hommikusööki ära kasutada ja siis tuiama päevaks minna. Samas teades mind, ei oleks imestunud, kui löön käega ja magan tuugalt poole päevani. Peab kuidagi minema pesu pesema kuhugi (ei, mitte mere äärde) ja siis mingit Walesi teemalist nänni oleks ka tarvis enne, kui neljapäeval on buss otse Londonisse, taaskord, väkk.

Paar eredat momenti veel Aberystwythist...
Rahvaga väljas pubis istudes ja blondi tütarlast silmitsedes:
Mina: Emma is a quite good looking girl
Andy: go talk to her man
Mina: are you kidding?
Andy: come on, what would be the worst thing it could happen?
Mina: I could die!

Indoneesia tsikk Nawar mulle ühel õhtul väljas:
Nawar: if you would live here permanently, then you would be doable, but I'm not looking anything just for one night
Mina: I see
Nawar: can I add you in Facebook later on?
Mina: *wtf nägu*

Sealne "tudengigäng" kinkis mulle õllealuse üsna creepy pildiga, kus nende nimed/allkirjad taga ning ootavad uuel aastal tagasi, väga sümpaatne.

Idülliline rannik, Aberystwyth

Sunday, November 27, 2011

Pokker: all-in

Esialgne plaan laupäeval tudengilinnast Aberystwythist jalga lasta läks muidugi aia taha. Need inimesed, kellega siin ümbritsetud olen, on nii kuradi vinged, et hirmus hakkab. Igal õhtul on napsu võetud, mindud klassikalisele pubirallile ning lõpuks enne ühikasse naasmist võetud ka kohalikust kiirtoidukohast friikaid ja grillkana. Pean tunnistama, et viimati jõin kolmel õhtul järjest alkoholi Eestis olles - kuradi tudengid.

Võtsin eile õhtul osa ka pokkeriõhtust: £1 sissemakse kõigi osalejate poolt (tol õhtul kokku 6) ja siis rohkem raha mängu ei panda - last man standing võtab kogu raha. Ma pole varem kordagi nõnda pokkerit mänginud ja no ikka tõsine rookie olin seltskonna keskel. Ütlen kohe ära, et ma ei mänginud mingite võhikute vastu, vaid kuttide, kes reaalselt mängu ja mängijaid loevad. Kui ma olin viimase kolme mängija sees endiselt oma viimaste chippidega, oli juba nii suur rahulolu, aga siis hakkas juhtuma midagi eriti hullu: ma läksin oma viimaste chippidega väga agressiivelt peale, sest kaardid hakkasid eriti mind soosima ning bluff töötas ka korralikult ja õhtu lõpuks olid kõik chipid minu käes - kaks tundi puhast lõbu ja ekstra £5 rahakotti, mille eest hiljem kaks jooki baarist soetasin.

Endiselt olen ülivaimustuses sellest kohast ning ei tahakski ära minna. Ainult, et täpselt nädala pärast pean olema Londonis Machine Headi kontserdil, seega esmaspäeval vist hakkan liikuma - Swansea või Cardiff.

Thursday, November 24, 2011

Wales baby!

Jõudsin pärast pisikest äpardust Birminghamis elusalt Walesi lääne-rannikule, tudengilinna Aberystwyth. Esmalt too rong Birminghamis oli edasi lükatud, siis pärast kahtekümmend minutit tuli kiri tabloole, et katkestatud sootuks. Uurisin ühe naisterahvaga infoletist, et mis nali on? Saadeti meid ühe teise rongi peale, mis meid linna nimega Shrewsbury viib ja sealt edasi siis tehakse midagi. Tehti meiega järgmist: koguti kõik rahvas Shrewsbury'is kokku, kes Aberystwythi suunas lähevad ning pandi nad taksode peale, kaks tundi sõitu läbi mägise Walesi ja kohal. Taksos üritasin ühe tüdrukuga veidi juttu teha, kes Aberystwythist pärit ja üllatus-üllatus, ta sätib end nädala pärast Austraaliasse aastaks. Eesti kohta ei teadnud ta midagi ning üldse oli selline väga vaikne ja tagasihoidlik inimene, mille peale lõpuks ma juhi käest ajalehe hoopis laenasin ja lugema hakkasin. Ta vastas sellele tegevusele iPodi ja valju raadiomuusikaga.

Aberystwythis sain Maarjaga kokku ning seadsin end sisse tema ühikas. Ühikas on reaalselt selline, nagu omalajal The Sims University mängus oli - väiksed ühesugused toad ning ropp lõdva ja vinge tudengielu (tahaks ise ka aastakese proovida). Tutvusin mingi saja inimesega, kes kõik väge vinged tegelased ning poest võeti kastid Garlsbergi, et õhtuga algust teha. Kutid teadsid rääkida, et neil kulus vahepeal tubli 200 purki Garlat nädalas - tubli, tubli! Hiljem tehti ka tiir väljas, kus mina muudkui korrutasin "I'm not 21 anymore", kui ei tahtnud joomismängudega kaasa minna, aga lõppudelõpuks oli nalja kuhjaga.

Täna nö turisti tiirule linna ja mere äärde ning siis peaksin välja mõtlema oma teekonna Swansea suunas. Enne seda aga on ühel kutil ühikast sünnipäev täna, oeh.

Monday, November 21, 2011

Kaks miljonilinna

Londonis sai pühapäeval väljas käidud pikemal jalutuskäigul. Kohtusin ka paari eestlasega, kes olid tulnud mingile shoppamis nädalavahetusele Inglismaa pealinna - väga gei tegevus kahe 21-aastase noormehe poolt. Kuna päevad on nii lühikesed (ööd nii pikad), siis nautisin Londoni vaatamisväärsusis õhtuses pimeduses. Väga ilus ja uhke kõik, aga...
No ei meeldi mulle too kirju ja räige sigin-sagin tänavapildis, kus isegi pühapäeval kõigil kuhugi kiire on. Käisin Robertiga ka ühes pubis Chelsea-Liverpooli mängu vaatamas ja minu üllatuseks elasid kõik (kaasaarvatud meie) Liverpoolile pigem kaasa, kui Põhja-Londoni klubile. 

Täna keskpäeval sõitsin üle kahe ja poole tunni bussiga Inglismaa keskele Birminghami, järjekordne miljonilinn. Tänavad on täis ainult kaltsupäid, muidu pakisid, ninja-naisi, musti ja muid olevusi - hästi õudne peab tõdema. Esimest korda viibin ööd hostelis, sest ei viitsinud hakata couch surfi kaudu siia linna kohta otsima. Hea odav hostel ja loodetavasti saan rahus ööd veedetud ning ühes tükis siit linnast jalga lasta. Üks toakaaslane ütles väga tabavalt, et õhkkond on Birminghamis hästi vaenulik - on!
Üks kena Austraalia tsikk juhtus ka minu tuppa, kus kokku on 12 narivoodit, tundub huvitav.

Eesti keeles ei tunne ma enam kella ning korra veel - päevad on nii lühikesed, et nutt tuleb peale nah.

Saturday, November 19, 2011

London, for the very first time

Pidin Bostonist rongiga otse Londonisse sõitma, aga avastasin täna, et rongipilet oli tõusnud ööga £55 peale, seega saatsin tolle plaani eos perse. Selle asemel sõitsin rongiga Nottinghami ja võtsin sealt bussi, millega õhtuks Londonisse jõudsin. Pärast väikest segadust sain Robertiga kokku, ostsin endale Oyster Card asjanduse, millega metroo ja bussiga odavamalt liikuda Inglismaa pealinnas saan ning võtsin ka mõned tervitusõlled. Plaan on rahus jalgpalli vaadata ning esmaspäeval suund läände võtta - Wales!

Wednesday, November 16, 2011

Elu Bostonis

Kuna Dave töötab jooksva graafiku alusel, siis seadsime minu külaskäigu kuupäevad just nii, et tal oleks eamus kõik vabad päevad. Möödas on nädal, mil siia jõudsin ja vahepeal on siis juhtunud selliseid asju:

*riisusime lehti
*seadsime ta mootorrattale teise istme peale, et saaksime koos sõitma minna
*olime sunnitud ta ühe koera matma (puhka rahus Luke), kes haigusele alla vandus
*käisime ta rattaga Battle of Britain RAF keskuses tuuril, jus nägime sõja aegseid siiani lendavaid lennukeid: Horricane, Spitfire, Lancaster ja samas ka praegusel ajal kasutavaid hävitajaid. Rattasõit oli sujuv - nii 128km/h oli vahepeal rauas ja tuul tahtis mind tagaistmelt minema visata, jäin siiski ellu.
*Igal õhtul filme/jalgpalli vaadanud ja Stellat rüübanud

Nüüd on käes hetk, mil pean välja mõtlema järgmise sammu - London?

Friday, November 11, 2011

0:4 kaotus - eestlane ja laulurahvas?

Eesti sai teenitult peksa Shamrocki poiste käest. Mis mind samas kõige rohkem marru ajas, oli too räme ülesköetud atmosfäär SELLE konkreetse mängu ümber. Tuleb meelde kunagine kovrpallilahing Eesti ja Läti vahel, mis samamoodi nii kuradi palju meediakära sai tänu viimasel ajal saavutatud edule (aastat ei julge pakkuda ja ei viitsi otsida ka, aga olla võis miski 2002-2004 vahel ehk), hümni toodi laulma kuradima Koit Toome ja Saku Suurhalli tribüüne täitsid miskid võhikud ja pintsaklipslased. Jah, Eesti ei võitnud.

Nüüd toimus jälle sama huinjakk. Esiteks too piletijama ja telekast oli näha, et ikkagi olid osad istekohad tühjad ning silma hakkasid koguaeg rohesärgid (sektor 12 oli pungil olnud neist). Ütleks, et iirlased võitsid ka tribüünidel. Lugesin põgusalt foorumit ja no eriti meeldiv moment Eesti fännide seas, kus üks paduhingeline fänn kirjutas, kuidas temaga koos taheti pilti teha. Küsimus: "miks?" Siis vastus oli, et ta on fänn. Mis asi too küsija siis oli (suhteliselt sama keiss juhtus minuga enne Manchester Unitedi ja Sunderlandi vahelist kohtumis Old Traffordi ees, kus minu tätoveeringust esmalt ja siis minuga koos pilti taheti teha)?

Nüüd toodi täispikkuses hümni laulma meeskoor ja oh üllatust - fännisallid ka kõigil ümber ilusti nagu lipsud. Oleks võinud ehk ikka terve vormi selga ajada! Miks on tarvis jõhkralt üle paisutada niigi olulist ja suurt mängu? Tore on, et tahetakse ilusaks ja uhkeks kõik teha, aga veel toredam on, et vaevatasu tolle jandi eest olid numbrid tablool pärast mängu.

Ja nüüd veel lõpetuseks tiba soola fännide haavale. Mis tähendab, et eestlane on laulurahvas? Ei kuulnud mitte midagi muud, kui "võitle, Eesti, võitle" ja "Eesti suru vastane vastu muru". Huvitav, kas ma olen ainus, kes leiab, et too viimane nö hüüe on üks kõige labasemaid ja piinlikumaid üldse? Kui keeruline on fännibaasil kokku klopsida kergem viisijupp, mis tõsimeeli atmosfääri loob? Puhta perses on olukord, kui vastaseks on Uus-Meremaa või Bosnia ja Hertsogoviina, sest siis ei tule tollest "Eesti suru vastane vastu muru" lausest mitte, kui emmigi välja ja 90 minutit peab plaksutades "Eesti, Eesti, Eesti" karjuma.

Ma ei mõtle, et peaks suvalist "Ämmamoori maja" laulma hakkama, aga vist igaüks on meist pidudel ja pubides kuulnud purjus seltskondi patriootlikumaid laule laulmas - kõigil sõnad peas. Ja kohe kindlasti on meist kõik kuulnud teisi fänne laulmas, reaalselt laulmas. Samuti ei ole pasun relv, mis jalgpalli juurde peaks kuuluma - trumm on, trumm!

Ühesõnaga, jõle mäda ja puudulik on kogu too süsteem ning kahju, et play-off sedasi lõppes, aga kui antud situatsioon õppetund ei olnud, siis...siis mis oleks?

Wednesday, November 9, 2011

Nottingham-Boston

Manchesteriga on siis selleks korraks kõik. Teisipäeval käisime Sebastianiga ühel korteripeol, kus kaks tüdrukut sünnipäeva tähistasid. Selline paras hispaanlaste punt, aga oli ka Austriast, Itaaliast, Kolumbiast ja Tšiilist tegelasi - kirju seltskond. Üks Austria tüdruk oli üllatavalt kena ja tegime ka pikalt juttu. Siis mingi hetk nägin, et tal on boyfriend ka seal peol - noh, läksin ja avasin uue Stella selle peale.

6 Fundi und ja hommikul kell 8 seadsin juba sammud kesklinna bussijaama, et Nottinghami sõita. Olin veel nii kuradi väsinud ja mis seal salata, ilmselt ka veel tiba alkoholi mõju all, et ei saanud alguses mitte kottigi aru. Kõik need 3 tundi bussisõitu lihtsalt vedelesin silmad kinni, sest ei suutnud magada nii kitsastes oludes. Kui Nottinghami jõudsin, läksin koheselt rongijaama ja ostsin rongipileti esimesele rongile, mis Bostoni suunas läheb. Kuna rong läks 10 minuti pärast, ei saanud ma mina kohalikke väiksemaid jalkastaadioneid vaatama, aga sitta kah - ega enesetunne selleks niikuinii vastav polnud.

1,5h rongisõitu ida-kaldale ja olemas - Bostonis ootas mind rongijaamas juba Dave (kellega Shetlandil tutvusin). Ta elab Bostonist 11 miili eemal keset tühjust. Ümberringi laiuvad põllud, väike jõgi ja üks teine farm ning kõik. Dave ostis minu tuleku puhul külmkapi täie Stellat (tal on isegi ekstra Stella külmkapp, mille kunagi sünnipäevaks sai). Ta naine Carol seadis mulle eraldi toa valmis, kus suur telekas sky boxi ja dvd mängijaga. Ainuke asi, mis siin puudub, on internet (sestap kirjutan ka blogi arhiivi alla praegu). Korralik puhkus, just mida vajasin!

Tuesday, November 8, 2011

Wigan-Bolton-Manchester

Märksõnad: tüdinenud, väsinud, tõbine

Eile käisin Boltonis ja Wiganis, et mõlema linna staadionid ära näha. Huiastanka, kui palju erinevaid ronge ja jalutamist, aga kõik läks edukalt (nii mõnelgi korral pääsesin pileti ostmisest, sest näitasin möödaminnes vana suvalist piletit ja ei pööratud detailidele väga tähelepanu).
Õhtul pakkisin Swintonis koti ja sõitsin rongiga Manchesteri kesklinna, kus üks tunnine jalutuskäik mind ees ootas - Lõuna-Manchesteri. Mu uus võõrustaja, sakslane Sebastian ja tema korterikaaslane prantslane Nicola, tegid ettepaneku minna pakide ja hindude rajooni (mis kohe nende kõrval on) curry õhtusöögile. Kuna eile tähistasid moslemid mingit hullu püha, siis oli too linnaosa paksult Manchesteris elavaid kõik võimalike araabiamaade esindajaid täis + hunnik võmme kõikjal. Nägin ja kuulsin esimest korda araabiamaade träna ja osse. Kõik sõitsid oma uhkete autodega mööda tänavat, aknad alla keritud ning kuulasid valjult kodumaises keeles träna. Vahe Eestiga seisnes muidugi selles, et keegi ei tarbinud alkoholi - nende usk on selleks liiga tugev, kõik jõid suvalist limpsi ja kohvi.

Ühesõnaga sain korraliku kultuurišoki!

Täna käisin vaatasin Manchester City staadioni ära ning homme hommikul proovin minna varajase bussiga Nottinghami, et sealt rongiga Bostonisse sõita. Ikka ei jõua ära viriseda, kui haiged mu jalad on, jube.

Monday, November 7, 2011

Museum & Stadium Tour

Eilne ropp palav ja päikseline ilm sai veedetud veidi linnas ringi vahtides ja siis Old Traffordil. Käisin Manchester Unitedi kodustaadionil muuseumit külastamas ja pärast seda ka staadioni tuuril. Muuseum on kolme korruse peal kokku ja manti, mida vaadata ajaloost, on ikka sigapalju. Nähes vanu särke, pilte, videosid, karikaid, vimpleid jne jne tulid head ja halvad mälestused kõik meelde. Lisaks oli muuseumis Sir Alex Fergusoni hologramm, mida oli eriti veider vaadata - tõsimeeli tundus, et SAF asjatab teisel pool klaasi oma kontoris.

Hiljem oli aeg staadioni tuurile minna ja minu grupis oli umbes 30-40 inimest (enamus kuradi jaapanlased, kes sõnagi inglise keelest aru ei saanud vaid lihtsalt pilte tegid ja grupi sabas töllerdasid). Sain taas staadioni tribünüünidele minna, mängijate riietusruumis viibida, players lounge (ma ei oska seda tõlkida) istuda, kus mängijad 1,5h enne mängu algust lõõgastuvad ja ilma peatreenerita istuvad ning juttu ajavad ja kus omal ajal Victoria ja David Beckham tutvusid esimest korda. Staadioni tunnelit mööda sain ka väljakule minna ja lõpetuseks veel nende uhketes ja mugavates varumeeste pinkidel istusin ka. Küisin ka, et miks väljak tiba kõrgem on maapinnast, sest mängijad alatihti libisevad platsilt alla kõva pinnase peale - vastuseks, et vesi koguaeg platsilt ära voolaks.

Kogu tuur võttis aega umbes tunnikese ja nagu mainisin, oleks ilma nende iidiootideta, kes ei osnuad vastata isegi mitte küsimusele, et kas United on nende lemmikmeeskond muud moodi, kui õlakehitusega, kõvasti mõnusam olnud. Aga noh - mis sa tühja ikka virised, väärt elamus oli ikkagi.

Ja too tsikk, kes vastuvõtus töötas, oli üks kõige kaunemaid naisterahvaid üldse, keda ma kunagi näinud olen - lihtsalt tema pärast juba tahaks ise ka seal töötada, kasvõi tolmuimejaga muuseumi põrandast üle käies päevast päeva. Oehh...

Sunday, November 6, 2011

The Theatre of Dreams

Enne, kui hakkan kirjeldama toda meeletut elamust Manchester Unitedi kodustaadionil, Old Traffordil, mainiks mõne sõnaga hoopis tollest läti/vene/rootsi tüdrukust. Ta on minust aasta noorem, meeletu mölapidamatus, räägib koguaeg oma poolakast kutist, kellega suhe ei ole nii nagu peaks ning lisaks meeldib rääkida tabu teemadel. Täna siis otsustasime õhtul kaks õlut taas teha ja tema selle peale aga, et valame pitsid Samuca't ning lähme välja baari ka. Käisime siis koos baaris, kus käis ilge vali tümps ja pärast ühte pinti laususin ma taas kuldsed sõnad:"Does it have to be that loud?"
Lahkusime ja pärast meeletut jutuajamist, sain ta nõusse, et tuleme koju tagasi ja lähme tuttu ära. Ja muidugi lisaks on ta kõige suurem ego-maniakk, lubas, et võidab mind piljardis, lauajalgpallis ning Edinburgh ei ole inglise keeles Ed-in-burr-a vaid Edinburg. Noh - kohalikud õnneks suutsid talle selgeks teha, et ei ole Edinburg.

Old Trafford oli siis tõsine elamus. Mingid kutid tahtsid minu manu tätoveeringust pilti teha, kuigi mul pole õrna aimugi, et kuidas nad seda üldse nägid mu kukla peal. Siis too tribüün, mille esireas ma istusin, nimetati tollel päeval ümber Sir Alex Ferguson Stand'iks, kuna härral homme täitub 25 aastat Unitedi troonil. Nägin oma uut iidolit, Phil Jones'i nina all mängimas pluss muidugi kogu ülejäänud staare. Tänu endisele Manchester Untiedi mängija, Wes Browni, omaväravale, võitis United kohtumise 1:0.
Algkoosseis oli selline: Lindegaard; Jones, Ferdinand, Vidic, Evra; Nani, Fletcher, J.S.Park, Welbeck; Rooney, Hernandez.


Old Traffordile minek oli üsna lihtne. Kesklinnast trammi peale, mis sõidab teatud suunad (ei mäleta ta sihtkohta enam) ja Old Trafford peatuses maha, kust siis natuke maad tuleb kõndida ja voilaa. Muidugi hiigelstaadioni katus paistab eemalt, seega eksida on võimatu. Lisaks on boonus, et koguaeg võid jälgida, et kuhu punasärgid kõnnivad. Muideks - esimest korda UK-s tundsin turvaliselt ja uhkelt end, kui Manu sümboolikaga ringi vantsisin. Ei ole midagi nii, et Manchesteri inimesed ainult City fännid on - kaugel sellest.

Lõpetuseks aga viisijupp, mis mul häälepaelad veidi kähedaks tegi. Lugu siis City fännidele...
"The city is yours,
the city is yours. 
20000 empty seats,
are you fucking sure?!"

Friday, November 4, 2011

Äpardus rongiga Manchesteris

Suutsin lõpuks Süüria kutist lahti saada ja omadega jõuda linna, kus ma enda arvates oleks pidanud juba kaheksa aastaselt olema, et jalgpalli mängida. Homme on päev, mil oma jala Old Traffordile tõstan esimest korda, kui Manchester United Sunderlandi võõrustab. Sain kellegi hooajapileti edukalt kätte ja loodetavasti mingeid jamasid homme ei esine. Lisaks lähen pühapäeval Stadium ja Museum tuurile kell 3 vms.

Elutsen tiba linanst väljas loode suunas, kohas nimega Swinton, kuhu rong viib 15 minutiga. Muidugi suutsin Manchesteri kesklinnast esmalt vale rongi peale minna, mis peale kontrolör mulle rongis ütles, et Swintonisse see rong küll ei lähe. Ma selle peale, et kuidas nii - sõidab ju Wigani poole. Jah, sõidab küll, aga sõidab ka üks teine rong teist kaudu. Ups, läks nihu!

Kontrolör ütles, et pole hullu, viskas mulle uue pileti ja ütles, et sõida Wiganisse, vaheta rongi ja sõida Wiganist tagasi Swintoni peatusesse. Ja kõik toimis - olen elusalt kohal ja ööbin poolaka ja rootsi/läti/vene segu paarikese juures. Poolakas (kutt on juba 6 aastat Inglismaal elanud, väga sümpaatne kuju) läks tööle, mina ja ta tüdruksõber joome nüüd õlut, mida meeletu vihma saatel käisime poest toomas ja ma üritan välja selgitada, mis minust edasi saab. Ei edene, aga samal ajal olen juba teada saanud, et tollele rootsi/läti/vene tsikile meeldib sigarett pärast vahekorda ja ta noorem õde on vist rohkem voodisse jõudnud viimasel ajal, kui tema kogu elu jooksul.

Ma olen kindel, et Eestis oleksin selle rongiäparduse pärast pidanud uue pileti ostma ja esimeses peatuses kohe maha minema (või kohe metsatukka ehk mind visatud), mitte veel järgmised 45 minutit teise rongiga kruiisima.

Romaan teemal "Leeds, Süüria kutt ja minek Manchesteri"

Kuigi ma eelmises postituses tituleerisin Leedsi koheselt mõttetuks linnaks, siis nüüd täna pärast nii 4-5 tunnist jalutuskäiku linnas...olen endiselt samal arvamusel. Olgu, kohati on uued kõrgemad hooned päris ilusad eemalt vaadata, aga ikkagi - peaaegu miljonilinn ja suhteliselt midagi teha ei ole.

Joonistasin oma märkmikusse tavapäraselt mõned märkmed ja joonised, mille järgi peaksin edukalt oma jalutuskäiguga hakkama saama ning võtsin ette teekonna kesklinna suunas, et uudistada Royal Armouries muuseumit. Vägev nelja (?) korruseline muuseum, kus kõikvõimalikud relvad ja muud sõjaga seotud eksponaadid väljas. Ma ei saanud arugi, kui hetkega oli juba poolteist tundi möödunud ja ma ikka vahtisin mingit snaiper-tüüpi "püssi" nagu ilmaimet. Tasuta muuseumi kohta väärt kaup!

Edasi võtsin suuna lääne poole ja hakkasin otsima Leeds Unitedi kodustaadionit Elland Roadi. Leidsin suhteliselt vaevata, aga senistest staadionitest on too kõige lahjema mulje jätnud. Siis hakkas muidugi vihma tibutama ja ma konkreetselt lihtsalt kõndisin vihma eest ära, et mu katkised kossid ei peaks toda jama taluma - õnnestus.

Tagasi siia ööbimiskohta Süüria kuti juurde, et hakata endale asemet Manchesteris järgmiseks päevaks otsima. Saatsin vist miljon kutset laiali couch surfis ja pea iga kirja peale sain sarnase vastuse:"sorry, lähen sinna-tänna sünnipäevale" ja "mul juba on siuksed tegelased ees nädalavahetuseks". Okei, saan aru - kuna too härra otsustas omal ajal nalja teha ja nüüd kõik tähistavad seda Inglismaal, siis on sel nädalavahetusel tähistamiseks tõesti põhjust. Lisaks olid kõik taskukohased hostelid pilkeni täis!

Kusjuures Süüria kuti nime ma ei oska muidugi kirjutada, aga ta laseb end kutsuda Inglismaal Kal'iks ja mul temast siiralt nii siiber. Ta on üks selline inimene, kes on väsitav, jõle väsitav. Tiba on ta vist pahane ka, et ma siin tema juures olles olen vaid netis tuhninud ja temaga ei suhtle nii palju, kui ta tahaks (tal on valus mölapidamatus), aga samas on südavalt poogen ka, sest mingit edasist sidet küll ei hakka hoidma.

Igatahes lõpuks saatis üks vend Manchesteri lähedalt Swintonist kirja, et tema juurde saaksin homme õhtuks öömaja. Pole just ideaalne variant, aga hea küll - asi seegi. Nüüd sai märkmikusse lehekülje suurune Manchesteri linnaplaan joonistatud (tervitused, Rait), et kuidas bussijaamast rongijaama saan ja lisaks Swintoni rongipeatusest tema juurde koju minna. Saab üks kuradi uhke ukerdamine olema selle endiselt raske seljakotiga!

Lõpetuseks veel mälestus Newcastle'ist, kui Sean ja mina vestlesime teemal, et ma tahaks endale pingviini ja siis ta tüdruksõber segas vahele.
Rachael:"I would like an elephant as my pet."
Sean:"Are you fucking serious? As a pet?"

Juba sain kirja neilt, et nad igatsevad mind tagasi ja Sean ei saa enam õlut kellegagi koos juua - samad sõnad, pole Leedsis ühtegi õlut joonud.
 Räme romaan tuli nüüd sellest kõigest...

Wednesday, November 2, 2011

Kui ülemus osutub täielikuks seaks?

Leeds on jumala mõttetu linn. Mitte sittagi teha ega vaadata ei ole, kui tõenäoliselt vaid õhtul baaris istuda ja kiruda, kui värdjad on Manchester Unitedi fännid. Ehk siis jah - tänavad on erinevatest rassidest kirjud ja kõik kannavad dressipükse. Ühte ilusat kirikut nägin samas ja homme lähen otsin Leeds Unitedi kodustaadioni Elland Roadi üles.

Mu Shetlandi töökoha ülemus pani valusa sita maha. Lubati ju suure suuga kogu suvi, et saan Manu kodumängu pileti ja asi vinks-vonks. Pidevalt küsiti üle, et mis kuupäeva mäng ja kas pilet minule ainult, aga kokkuvõttes oli see lihtsalt paljas kõvatamine, sest mingit piletit ei aetud mulle taga kuniks eilseni. Vahepeal tulid Unitedi koduleheküljel müüki isegi tolle mängu (Manchester United-Sunderland) piletid, sest mõnigad kohad olid ikka veel vabad, aga mul polnud põhjust osta, sest sain järjepidevalt sõnumeid, et pilet olemas ja kõik korras.
Nüüd, mil hakkasin muretsema, et ma olen vaid nädala kaugusel mängust ja liigun juba lääne-rannikule, sain sms-i, et pilet on sellekskorraks tõsimeeli olemas ja ootab sind staadionil, et üles korjata. Täna hommikul üles ärgates aga vahtis postkastis mulle vastu selline e-mail:
Reintz
I am sorry to be the bearer of bad news, Frank has been trying to get you a ticket to the match this weekend but has not been able to. I know that you would probably have wanted to know sooner then this, but Frank was hopeful with his contacts that he would be able to get a ticket - but this time it has just not been possible.I apologise, and hope that it doesn't disrupt your plans too much.
Keep in touch
Saatsin kirja vastu, et mida fakki? Alles eile õhtul öeldi, et pilet ootab mind ja nüüd siis ei ole ka samas? Ja ma terve UK highlight pidi olema Old Traffordil Manu mängu vaatamine, mis mõttes "ma loodan, et see su plaane väga sassi ei löö" - täielik siga. Siis otsustati mu telefoninumber anda tollele härrale, kelle sugulane töötab Old Traffordil ja ta helistas mulle. Rääkis, et saaks mulle saata ühe inimese hooajapileti postiga ja pärast mängu ma saadaksin postiga taas tagasi tolle - ütlesin, et sobib ja reedeks peaks siia Leedsi jõudma too kaart. Kui aga ei jõua...no ma ei anna alla enne, kui laupäeval kell 15:00 staadionil mäng hakkab, seni otsin piletit.

Ma lõin lahti juba sada netilehte, kuda veel piletit oleks võimalik saada, lisaks avastasin, et täna õhtusele Champions League kodumängule minna oleks ka hädapärane ja kallis võimalus (tolle mängu üksikud piletid olid müügis), vahtisin kaarte, et kuidas jõuda pooleteist tunniga staadionilt tagasi bussijaama viimasele bussile jne jne, aga õnneks lahenes siis kogu too närvitsemine tolle hooajapiletiga.

Parem oleks, et kõik toimiks ja ma näeks rahus tolle Sunderlandiga mängu ära, sest mul on nii siiralt kopp ees kogu tollest jamamisest, et tahaks lihtsalt puhata (a mitte mängida). Ja ülemus on täielik munadeta isend - ise kontakteeruda ei julgenud, vaid sõnumitoojateks olid naine ja poeg. Miks ei võinud kohe ära öelda, et tead - ma ikkagi ei viitsi su piletiga jamada ja otsi parem ise? Faking hale!

Tuesday, November 1, 2011

Newcastle - Leeds

Newcastle'i ajastu on selleks korraks läbi, jõudsin täna Leedsi. Mingit muljet Leedsist veel ei ole, sest saabusin kell 16:30, mil pimedus juba maad võttis. Viibin Leedsis mõned ööd ühe couch surfi kaudu leinud venna Kal'i juures. Süüriast päris veidramat sorti härra, kes väidab, et on hetero, aga samas ta stiil ja kõnemaneer ning kogu kupatus seda küll ei meenuta. Oh well...loodan, et midagi halba minuga ei juhtu.

Viimased päevad on toredad +17'C ilmad olnud, seega tuju on hää. Homme üritan Leedsis näha kuidagi Manchester Unitedi mängu pubis või kuskil ehk siis suht mission impossible (Leeds United ja Manchester United on jalgpallis sama, mis kass ja koer või Tartu ja Tallinn - nad lihtsalt ei toimi koos).