Thursday, December 29, 2011

Karud

Kuna karudele on tänavu tulnud talv tiba hiljem, kui tavaliselt, siis on millegi pärast paljud karud veel oma karukoobastest väljas ja jauravad nagu väiksed karud. Uuel aastal loodame kõik tagasi karukoopasse minna, et karu-tüüpi uinakut teha ja kolm päeva järjest magada nagu karud.


Saturday, December 24, 2011

Home Alone vs Die Hard

Kõik teavad, et Eestis pole õiged pühad ilma kultusfilmide Die Hard ja Home Alone järgedeta. Neist teine, Home Alone, on selline film veel, et kui esimese osa võib ära vaadata ja ainult natukene viriseda ning võib-olla korraks isegi naerda, siis teine enam väga kasuks ei tule ning kolmas peaks olema üldse seadusega keelatud. Käivad jutud, et too sari ei piirdu ainult kolme esimese filmiga, aga no ma enda tervise huvides jätan kohe kindlasti välja uurimata, et palju neid tegelikult kokku on, sest targad teavad öelda: sitast saia ei tee!

Die Hard on samas märksa vingem asjandus: John McClane on koguaeg pohmakaga jännis ning peab igakord maika väel pahasid kutte maha nottima nii, et viskab kildu rohkem, kui mõnes tõsiselt tehtud komöödias + ta ropendab vaimukalt. Miks peaks üldse endale selle filmi originaalid riiulisse ostma, kui igal aastal niikuinii näidatakse? Sest see näitab, kui die hard fänn ollakse.

Ja ongi siis - need kaks filmivärki, klassikaline kuuse lõhn, vihane mandariini sõda ning sümboolsed üks-kaks teistsugust õlle. Kingituseks sain Nightwishi uue albumi "Imaginaerum." Ei suudagi uskuda, et eelmisel aastal Edinburghis jõulud täiesti-täiesti teistmoodi tulid.


Hüva joulu!

Friday, December 23, 2011

Festivalide ootuses

Arvestades, et järgmise suve festivalidele on hunnikute viisi artiste välja kuulutatud, on paslik ülevaade teha parimatest valikutest seni:

Alustame kõige tagasihoidlikuma Summer Breeze'ga:
Anaal Nathraakh, Before The Dawn, Darkest Hour, Dark Tranquillity, Deicide, Epica, Ghost Brigade, Insomnium, Sick Of It All, Six Feet Under, Unearth, Protest The Hero, The Rotted

Pole veel jõudnud paljusid tundmatuid nimesid üle käia ja lisaks on neil kombeks hästi hilja mingeid hulle nimesid välja kuulutada, seega võib arvata, et tuleb veel korralikult lisa.

Festival, mis kestab nädal aega, aga kus ainult käputäis bände välja kuulutatud seni - Metalcamp:
Finntroll, Machine Head, The Black Dahlia Murder, Eluveitie, Amon Amarth, Paradise Lost, Korpiklaani

Arvata on, et siia tuleb ka metsikult lisa mingite väiksemate nimede ja pläusti näol, aga nondest bändidest juba piisab mulle niikuinii.

Ja nüüd läheb õige hulluks. Wackenil on tänavu ajaloo kõige sürrim line-up üldse:
Amon Amarth, Cradle Of Filth, Darkest Hour, Decapitated, Dimmu Borgir, Gammaray, Ghost Brigade, Hammerfall, In Flames, Insomnium, Kamelot, Machine Head, Ministry, Moonspell, Opeth, Paradise Lost, Scorpions, Six Feet Under, Suicide Silence, The Black Dahlia Murder, Unearth, Volbeat

Kui nüüd saaks kuidagi kuhugi festivalile bändid nagu Heaven Shall Burn, Nightwish (tahaks uut albumit lives kuulda/näha) ja otse loomulikult Job For A Cowboy!

Wednesday, December 21, 2011

Aastalõpu festival meite moodi

Hästi veetlev, kuidas sellest ajast, mil Tartu poole hakkasin liikuma esimest korda, on blogis korralik auk. Väga lihtne:
Kolmapäev - Martinsi ja Merkaga korralik joogens linnas
Neljapäev - Sulli juurde külla Puhja
Reede - xboxi lan pidu Jõgeva tuttavatega
Laupäev - Vasja sünnipäev ja öö Undergroundis
Pühapäev - inertsist kõigi Tartu sõpradega Krooksus jauramine
Esmaspäev - meeletu pohmell ja suremine õe juures
Teisipäev - ikka pohmell ja suremine õe ning Miku juures

Ja nii ma lõpuks jõudsingi tänase päevaga tagasi Jõgevale, et hinge tõmmata ning tervisele puhkust anda. Hästi hea plaan on kuniks uue nädala alguseni rahulikult Jõgeval istuda, aga kurat seda teab, mis kõigest välja tuleb...

Wednesday, December 14, 2011

Tagasi kodumaal

Nüüd võin öelda rahus kõik välja, sest plaan õnnestus ilusti. Veetsin öö Liverpooli lennujaamas ning eile pärastlõunal jõudsin Tallinnasse. Kuna mitte keegi ei teadnud mu tulemisest, sain rahus esimese öö veeta kodus Jõgeval. Täna aga Tartusse ja selle peale kuldsed sõnad:"And so it begins..."

Lennujaamas suurt midagi magada ei saanud, lennukis samas õnnestus kaks tundi, seega minu eelmise öö saldoks jäi kaks tundi und lennukil ja kõik. Samas tänase ööga tegin kõik tasa ja vaim peaks valmis olema, et üks-haaval järjest sõbrad üle käia.


Monday, December 12, 2011

Good night Scousers

Tuleb öö, kus ilmselt peab abi paluma magamiskotilt, padjalt ja pehmenduseks ehk ka saunalinalt. Loodetavasti kõigest väike õudus enne tulevat õndsust!


Sunday, December 11, 2011

Öö hostelis

Mõtlesin eile õhtul, et heidan kell 23 oma asemel, vaatan episoodi sarjast Breaking Bad (soovitan) ja uinun. Läks tiba teisiti...

Kui episood oli vaadatud, sadasid tuppa kolm kutti vanuses 34-36(Paul, Neill ja keegi), kes tulid Liverpooli ja QPR mängult. Ajasin siis põgusalt nendega juttu ja tuli välja, et härrased palju maailma näinud tänu tööle laeva peal. Rääkisin ka enda loo ära ja kuna Neill oli Šotimaalt, Edinburghi lähedalt pärit, ei suutnud ta ära imestada, et ma sellises kohas nagu Shetlandil oma suve veetsin. 

Pärast vestlust nendega oli kell juba 00.30 ja otsustasin uue episoodi mängima panna, et uuesti uinumist proovida. Läks õnneks ning tiba pärast ühte jäin magama. Siis läksid aga järsku hosteli tuled põlema ja uksest sadasid sisse kaks natuke purjakil noort hispaania tsikki. Ebanormaalne - napsused kutid suudavad vaikselt ilma tuleta voodid üles leida ja kõik, aga tüdrukud mitte! Tüdrukud tulid klubist, puistasid parkett põranda peale posu münte kogemata, hullasid vannitoas ning üks köhis nagu tuberkuloosi haige - võimas!

Hommikul ärkasin juba pool 7 üles, sest järjest hakkas keegi midagi-kuhugi sättima. A no viskas mul ka lõpuks kopa ette ja kobisin kell 9 duši alla, hommikusöögile ja siis linna. Taevast muidugi kallas vett ja minu katkised superstaarid olid sekunditega läbimärjad. Selline märg ja hall päev Liverpoolis sai veedetud muuseumites ja Starbucksi internetti ning vastikut kohvi nautides. Täna tuleb korra veel üks öö seal hostelis üle elada ja homme hakkab juba väga suures hunnikus nalja saama, sest öömajaks peaks saama sel korral midagi muud, kui koht voodi, kummuti ja sooja veega.

Saturday, December 10, 2011

Are you watching Merseyside?

Tutvusin Londonis järgmiste Austraallastega (Samantha ja Thea) ning ühe Ühendriikide kutiga, Alexiga. Otsustasime minu viimasel õhtul Londonis väiksed õlunaadid ka teha hostelis ja viisakas õllesõber nagu ma olen, piirdusin rahulikult nelja 3,8% Carlsbergiga ja kogu muusika.

Täna hommikul pakkisin kell 9 oma koti taas ning 5,5h bussisõitu Londonist Liverpooli algas kell 10.30. Täiesti õudne, kui rets on ilma muusikata sellist aega sisustada. Imelikul kombel ei olnud üldse und ka, et oleks silma looja lasnud. A no vähemalt nägin tänu mitte magamisele Stoke City kodustaadioni bussiaknast ära - päris korralik elajas on Britannia Stadium kui aus olla. Pluss on veel muidugi, et täna põhimõtteliselt siis kogesin päevavalgust nii viis minutit, faking hale!

Hostel, kus kaks ööd viibin, on tasulise internetiga, seega tulin insta linna Starbucksi kohvikut otsima - leidsin pärast mõningat tuiamist. Üritan veel õhtul minna ka El Classico mängu kuhugi pubisse vaatama ja homme juba tahaks minna mere äärde muuseumitesse. Esialgne mulje Liverpoolist on pigem positiivne igatahes ja salli kannan ka ümber kaela, sest ega armu ei antaks, kui teada inimesed saaksid, et Unitedi pooldaja olen.

Thursday, December 8, 2011

Manchester Unitedi vihkamisest

Millegi pärast on inimestele jäänud mulje, et ma olen Manchester Unitedi esindaja Eestis vms, sest pärast igasugust kaotust või ebaõnnestumist, risustatakse minu postkasti/telefoni kõige enam. Ei, ma ei ole! Lisaks ma ei naudi toda ilkuvat saasta järgmisel hommikul lugeda. Tule taevas appi - ega fännid toda mängu ei kaotanud?!

Manchester Unitedit vihatakse rohkem kui seda armastatakse, olgugi, et mitteametlikel andmetel on Unitedil kõige suurem toetajaskond ja seda tänu Aasia turule. Tegelikult kogu see suur Aasia "fännide" buum on suurelt tänu meeskonnas mängivale Lõuna-Korealasele Ji-Sung Parkile ja omal ajal kõigi naiste iidolile David Beckhamile. Praeguse seisuga on Euroopas Barcelona toetajaid kõvasti rohkem ja kui too Kataloonia gigant peaks enda meeskonda ühe mängija Aasiast võtma, pöörataks teisel pool maakera turg ikka väga pahupidi. See selleks...

Mina, kes olen Eestist pärit, ei tohiks olla Unitedi toetaja, sest see tähendab, et olen Glory Hunter. Ükskõik mis teine tiim, aga mitte United. Miks? Sest United oli kunagi päris edukas klubi, rõhk sõnal kunagi. Mida nad rohkem on võitnud, kui Barcelona või Real Madrid? Samas on Eestist pärit isikule vägagi normaalne olla Liverpooli või Bayern Müncheni fänn - no oodake nüüd minut. Liverpool on võitnud Premier League kõigest ühe korra vähem (United läks liiga karikatega ette alles eelmisel aastal, kui võideti 19. tiitel), kui United ning 2006 võitis ka Liverpool Chamions League karika. Sakslaste hiid Bayern München võitis viimati Champions League karika 2001 (kokku lausa neljal korral) ning Saksamaa liiga on klubi pannud kinni rekordiliselt 22 korda. Aga sellest kõigest vist jääb väheks, sest nende fänn olla ei ole häbiasi.

Ma ei karda häbeneda, et toetan punaseid kuradeid Manchesterist, sest võrreldes enamuse neist 20,000,000 facebooki Unitedi fännist, olen ma erinev, ma tean seda. Samas kui ma saaksin uuesti omale nö lemmiku valida, läheks ma kahtluseta mõne väiksema klubi poole, näiteks Sunderlandi. Kahjuks või õnneks see pole enam võimalik.


Wednesday, December 7, 2011

Stamford Bridge

Täna sain esimest korda hommikul magada nii, et ei ärganud üles varajaste ärkajate tõttu, kes hommikusöögile lähevad või sootuks välja kolivad hostelist. Kell oli 10 kui esimest korda pilgu peale viskasin telefonile. Kuna väljas oli taas ilus päikseline 8'C ilm, läksin tagasihoidlikule jalutuskäigule lääne suunas, et ära näha Chelsea jalgpallistaadion Stamford Bridge. Kaarti taas polnud, aga endalegi üllatuseks leidsin ilma vaevata koheselt üles tolle hotellidest ümbritsetud rikka klubi koduväljaku. Midagi erilist pole: sain piiluda sisse tribüünidele ja väljakule korraks ning eilsest Champions League mängust Valencia vastu oli veel palju CL teemalist kola ümberringi.

Õhtul vaatan Baseli ja Unitedi vahelise kohtumise ära ja ilmselt kõik - väss on peal, et midagi korraldada või välja minna. Samas üks pindine Guinness halba ei tee!

Tuesday, December 6, 2011

Rahulikud päevad Londonis

Otsustasin siis, et jään Londonisse kuniks laupäeva hommikuni ja siis bussiga Liverpooli. Suurt midagi enam plaanis teha ei ole, kui vaid, et käisin vaatasin Arsenali emiraatide staadioni ära (vägev ehitis teine) ja ka vanale Highbury'le viskasin pilgu peale. Ülilahe, kuidas vanast staadionist on ehitatud moodsad korterelamud tribüünide asemele ning väljaku asemel on siis lihtsalt haljasala/park. Kellel huvi, siis siit saab lähemalt uurida ja kae nalja - kaks korterit ka müügis veel (hinda ei taha jumala eest kuulda ka mitte).

Lisaks tutvusin mõningate austraallastega taas, neist üks, Britney, on üsna veetleva väljanägemisega.

Sunday, December 4, 2011

Machine Head, DevilDriver, Bring Me The Horizon, Darkest Hour

Laupäev - läksin kell 11.30 Buckinghami palee ette vahtkonna vahetust vaatama. Totaalselt ülerahvastatud, hiinlased ja japsid istusid üks silm kinni ja teine silm kaameras konstantselt terve see aeg. Ma ei mõista - kas nad reaalselt ise ei taha midagi näha, et ainult pilte klõpsivad? Või ei näe nad mitte midagi lihtsalt ja sestap teevad posu pilte, et kodus arvutist üle vaadata, et kus riigis mis toimus.

Londoni keskelt Victoria lähedalt kõndisin ma Green Parki metroo peatusesse, et säästa raha (võib-olla isegi aega, sest hostelist Green Parki kõndisin 20 minutit) ja kahe metroo asemel lihtsalt ühe metrooga Wembley Parki sõita. Kesklinnast Wembley Arenale läks täpselt tund aega kõik jalutamine ja metroo kokku - kuradi suur linn ikka.

Esimene probleem: Wembley Arena piletiputka sarnasest asjast oma piletit küsides (põhjus, miks ma ei saanud lasta neil postiga endale saata) öeldi, et sellisele nimele või sellise maksekaardi numbriga pole neil mingit piletit. What the fuck is this shit? Lõpuks, kui tädi oli juba arvutist igate pidi otsinud, otsustas ta kontrollida ka oma seljataga oleva laua peal ootavaid ümbrikus pileteid - voilaa, seal see oli. Räige kivi kukkus südame pealt ära. Ticketline firma saatis tiba peenemas stiilis tolle pileti neile putkasse ja tädike ei osanud arvata, et nood ka tolle kontserdi raames on.

Kuna uste avamiseni oli veel tiba aega, käisin võtsin mäkist kaks juustuburgerit ning kõrvalpoest pirni siidri, et aega parajaks teha. Sai veidi mingite suvalistega Arena ees jauratud ning lõpuks kell 18 tehti uksed lahti. Põrutasin sajaga merchi leti äärde, et enne Darkest Houri esinemist mingisuguse DevilDriveri särgi saaksin (Machine Headi pusa on varasemast juba olemas, seega ei olnud just keeruline valikut teha) -sain.

Darkest Hour
Arvutis oli mul nende viimane album täitsa olemas, seega poole loominguga olin tuttav. Tulid lood nagu Your Everyday Disaster, Love as a Weapon ja Violent by Nature. Kuigi nende muusika pole nüüd teab mis klass, siis vähemalt suutsid lives pea sama hästi lugusid esitada kui plaadilt. Esimeseks soojendajaks polnud sugugi paha.

DevilDriver
Nii mina kui ka teised pidime pettuma korraldajates, et selline gigant, nagu DevilDriver, ei lähe lavale enne Machine Headi. Koheselt, kui live algas uue albumi loominguga Dead to Rights, tekkisid külmavärinad. Asi läks ainult hullemaks - Not All Who Wander Are Lost tõi konkreetselt kananaha ihule! Live jäi lõpetama nende kodu meenutav lugu (ja ka minu üks lemmik) Clouds Over California. Natuke sisimas ootasin ka I've Been Sober teost, aga kuna nende aeg oli piiratud niikuinii, siis jäi tulemata nii mõnigi hea pala. Igatahes - ei saanud küllalt ja loodan, et nad astuvad suvel ühel kolmest festivalist ka üles.

Keika lõppedes suhtles Dez veidi rahvaga:
Dez: tehke aplaus Darkest Hourile
Rahvas: Aplaus ja vile
Dez: tehke aplaus Bring Me The Horizonile, kes kohe lavale astub
Rahvas: Booo
Dez: proovime uuesti. Bring Me The Horizon
Rahvas: Boooooo
Dez: Olgu peale - Machine Head?
Rahvas: Machine Fucking Head, Machine Fucking Head

Bring Me The Horizon
Pool saali jalutas minema õlut jooma ja muidu pikemale suitsule pärast DevilDriveri etteastet, sest ega keegi just väga Briti wannabe deathcore/metalcore/misiganes asja vaatama ei tulnud. Lava ette jäi käputäis inimesi, kellel kõigil ühesugused tuka soengud ning kapuutsid peas olid - noh, klassika. Live algas jubedalt - laulja nägi välja täielik idioot - kolm numbrit kitsad teksad ja kolm numbrit suurem t-särk ning sihitult ringi hüppamine ning taidlemine ja lugu Diamonds Aren't Forever. Ise laulda ei suvatsenud vaid karjus "circle pit, come on fuckers, sing it, jump". Kõik kupatus kostus nagu tuimalt 0 mängimine kidrade peal ning karjumine "come on". No, et aimu saaks inimesed, kuidas see jubedus välja võis paista, siis üks näide on siin (mitte eilne live).
Pärast iga nende lugu oli mingi veider paus ja jõle diip instrumentaal muusika, et oleks veel süngem ja kõvem kogu pull. Kui rahvas karjus pärast nende lugusid "Machine Fucking Head, Machine Fucking Head", sai vist laulja ka lõpuks aru, et ei ole just kõige õigema publiku sekka sattunud. Ühesõnaga - tulid veel sellised lood nagu Chelsea Smile, Fuck, Sleep With One Eye Open ja Suicide Season ning It Never Ends.

Machine Head
Saal oli puupüsti täis ja kell 21 läksid tuled kustu - I Am Hell (Sonata in C#). Oh sa püha müristus, rahavs teadis sõnu ja ega paigal ei seistud, terve saal lainetas.
Järgnes Be Still and Know ning mindi tagasi vanema kraami juurde - Imperium, Beautiful Morning. Nüüd edasi läks mul juba järg sassi, aga umbes nii võis too lugude järjekord olla: Locust, This Is The End, The Blood, The Sweat, The Tears, Old. Väike paus, kui vennad hinge tõmbasid ja Robb juttu ajas ning küsis, kas minna edasi kiirete lugudega või aeglasega - vastus tuli üheselt:"Fast!"
Järgnesid Aesthetics of Hate ja Davidian. Siis juhtus midagi, mida üldse ei oodanud ega tahtnud - Darkness Within. Mul oli kogu too Cardiffi tsiki asi peast kui pühitud, kuniks tolle looni - oli vaja? Kui öösel hostelisse kõndisin, ei saatnud mind mõtteis nood kiired ja tehnilised lood, vaid Darkness Within.

Hea küll, tagasi konsa juurde - kõlasid veel lood Halo ja minu lemmik Who We Are. Nüüd on järg täiesti läinud käest, aga lõpuks kell 23.00 oli kõik - kaks tundi puhast lammutamist. Täiesti ebanormaalne, kuidas nad suudavad ka lives mängida oma hardcore tehnilist paska sellise täpsusega (okei, ikka tuli viperusi sisse, aga mitte midagi arvestatavat). Ja kurat, Adam näeb reaalselt ka välja nagu hirmus steroidi sõber!

Saturday, December 3, 2011

The smoke is fading out

Kell 10 hommikul ukerdasin Londoni südalinna, et päikesepaistelise ilmaga vaatamisväärsusi minna kaema ning too ülioluline telefonikõne ära teha. Terve eilse päeva ja õhtu mõtlesin ainult, et kui loll ma olin ja tollelt Cardiffi reception-tsikilt ei küsinud, kas ta välja joogile vms ei tahaks minna. Või, et mis ta nimi üldse on?
Kuna Londoni tänavad on nagu kuradima odava suhkrumüügi ajal Maxima vahekäigud ja mu telefoni kõlar on suht nigel, siis seadsin sammud Buckingham Palace'i poole, et sealses pargis saaksin rahus tolle elu kõige närvilisema kõne tehtud. Nüüd on see moment, kus ütlen, et too kahekõne tuleks mul küll kirja panna, aga vaid iseendale.

Igatahes - ta oli meelitatud sellest jutust ja vastas lõpuks pärast kohmetut kokutamist:"I'm seeing someone." Fair enough! Vähemalt sain peast tollest "What if...?" küsimusest lahti ning annaks nüüd mulle keegi jõudu, et ma jumala eest midagi lolli ei teeks (a'la facebooki kirja ei saada, uut kõnet ei tee või lampi tagasi Cardiffi ei läheks). Ja ta nimi on Angie...

Midagi muud Londoni kohta ma kirjutada ei viitsi/taha, sest ega mõtted pole Big Beni ja Tower Bridge juures, nagu peaks. Isegi homse (varsti juba tänase) Machine Headi kontserdi juures ei ole või fakti, et The Black Dahlia Murder ja Ghost Brigade esinevad Wackenil, mis on täiesti välja müüdud juba. No ei ole!