Home Alone vs Die Hard

Kõik teavad, et Eestis pole õiged pühad ilma kultusfilmide Die Hard ja Home Alone järgedeta. Neist teine, Home Alone, on selline film veel, et kui esimese osa võib ära vaadata ja ainult natukene viriseda ning võib-olla korraks isegi naerda, siis teine enam väga kasuks ei tule ning kolmas peaks olema üldse seadusega keelatud. Käivad jutud, et too sari ei piirdu ainult kolme esimese filmiga, aga no ma enda tervise huvides jätan kohe kindlasti välja uurimata, et palju neid tegelikult kokku on, sest targad teavad öelda: sitast saia ei tee!

Die Hard on samas märksa vingem asjandus: John McClane on koguaeg pohmakaga jännis ning peab igakord maika väel pahasid kutte maha nottima nii, et viskab kildu rohkem, kui mõnes tõsiselt tehtud komöödias + ta ropendab vaimukalt. Miks peaks üldse endale selle filmi originaalid riiulisse ostma, kui igal aastal niikuinii näidatakse? Sest see näitab, kui die hard fänn ollakse.

Ja ongi siis - need kaks filmivärki, klassikaline kuuse lõhn, vihane mandariini sõda ning sümboolsed üks-kaks teistsugust õlle. Kingituseks sain Nightwishi uue albumi "Imaginaerum." Ei suudagi uskuda, et eelmisel aastal Edinburghis jõulud täiesti-täiesti teistmoodi tulid.

Hüva joulu!