Sunday, December 30, 2012

Suhteliselt sitt töö

Kui ma alguses mainisin, et surnud okste lõikamine on lebo töö, siis nüüd pean oma sõnu sööma. Asi on üsna pinda hakanud käima, sest kes iganes tegi toda tööd varasemal hooajal, jättis kõik lõigatud oksad lihtsalt puude sisse vedelema ja ma pean nüüd nood ka välja sikutama. Lisaks üritavad rohelised sipelgad ja kärbsed elusast peast nahka panna, kui ma saega ringi vehin.

No ja loomulikult veab tehnika ka alt: küttevoolik on ligadilogadi mootori küljes ja toda parandada kuidagi ei anna, sest üks plastik julla, kuhu voolik ümber läheb, on pooleks ja uut võtta hetkel pole. Lisaks tuleb hüdraulika õli sae seest välja, tänu millele on mu jalgealune nagu liuväli ja tänu kuumale päikesele läheb saag tuliseks, mis tähendab, et pean riidekaltsu ümber käepideme siduma.

Kuramuse juudifarm: omal ajal osteti kogu krempel nii 35 miljoni dollari eest, aastane käive on üle 10 miljoni dollari, aga tehnikat uuendada ei raatsita.

A no mis siin ikka nuriseda, midagi sellest ei muutu. Homme lasen veel tööd teha päeval ja õhtul tuleb vana-aasta saatmine farmirahvaga.

Thursday, December 27, 2012

Raamatud - The Ice Man

Lõpetasin siin mingi aeg tagasi "The Ice Man - Confessions of a Mafia Contract Killer" lugemise ja ostsin endale uue raamatu kohalikust poest:"Seven Ancient Wonders", Austraalia kirjaniku Matthew Rielly poolt kirjutatud.

Philip Carlo, kes kirjutas "The Ice Man" raamatu, on üsna sitt kirjanik (pärast tolle raamatu lugemist). Inimene, kes võtab ette nõnda suure teose kirjutamise, võiks oma erutust vähegi kontrollida ning mitte end korrata iga jumala peatükis ühe ja sama asjaga. Kõik lugu on väga viis ja kaasahaarav, aga no kui ma loen iga päev mitmeid kordi sellest, kuidas Richard oli tegelikult väga hea abikaasa ning hooliv isa, kuid külmvavereline mõrvar, siis no tõesti - too fakt jääb meelde esimesel korral ja ei ole tarvis üle korrata koheselt, kui jutuks tuleb perekond.

Wednesday, December 26, 2012

Jõulud Austraalias

Kohustuslik postitus, et kuidas möödusid jõulud kuuma päikese all teisel pool maakera.

Tegemist oli taaskord jõuludega, mil ma polnud kodus, aga sel korral puudus kogu teemast lumi ja jahe temperatuur. Selle asemel paistis päike, temperatuur oli nii 40'C kandis ja ei mingit verivorsti ega muud sellist.

Hommikul kell 7.30 tegime inglastega ja Bruce'iga esimesed klaasid shampust, siis peekonivõileivad, soojendusõlled ja põhilaks - Austraalia suurima õlle joomine võidu. Ma sain tubli teise koha, jäädes napilt Jezile alla. Edasi toimus pidu ülemuse maja juures, kus siga vardas oli. Käisime ka jões ujumas ning muidugi geniaalseim idee oli atv'ga minna farmi mudaväljadele offroadi tegema. Ülemus juhtis, et me istusime raami peal. Kere on jalatallast pealaeni täielikult haave ja sinikaid täis!
Õhtu lõpus sai veel ka ülemuse tüdrukuga karaoket lauldud guitar heros!

Tänane Boxing Day kujunes väga vaikseks haavade lakkumiseks, sest tänu kõigile nendele haavadele kerel, on raske lihtsalt eksisteerida. Homsest tagasi töölainel, kui mootorsaag korda tehakse.

Update: tav vedeleb tühjas ja suures nö rekkapargis, kuhu veokid tulevad, et kaupa laadida; Bruce kaotas oma jalanõud ja särgi; mu selja peal olevasse haava jäi särk kinni; pärast kahte pesus käiku õnnestub endiselt kõrvadest veidi muda kätte saada; muruniidutraktor on kõige vingem masin, millega magavaid inimesi minna üles äratama farmi peal; vihma sajab.

Monday, December 24, 2012

Tuurile Jaapanisse II - GOROD

Kui mainisin siin ennist tuurist Jaapanisse juunis, siis nüüd olen natuke rohkem infot asja kohta saanud. Kokku tehakse üle Jaapani kuus keikat (kuuel päeval järjest) ja mu sõbra bänd soojendab selliseid nimesid nagu The Crown Rootsist ja Gorod Prantsusmaalt. Kes nüüd vähegi mind teab, siis Gorod on bänd, mida kuulates mul ila suunurgast voolab ning kerge erektsioon tekib, üks esimestest bändidest, mida hakkasin kuulama, kui tehnilise death metali lainele end seadsin. Täiesti hullumeelsus - nädal aega järjest Gorodi keikasid ja bändiga chillimist...

Midagi kindlat veel siiski pole, sest on tarvis enne luba saada tuuri manageri käest jne pluss ma pean ikkagi teadma, kus ma järgmisena töötama hakkan, et seda kõike endale lubada ka saaks.

Igatahes ootan toda võimalust sama palju, kui pingviinidega kohtumist - true story!

Sunday, December 23, 2012

NT Draught - joogid jõuludeks

Pühapäeva hommik: tänu öösel sadanud vihmale tilgub maja ees olevate palmide otsast vett, neli känguru uudistavad ringi minust nii viie meetri kaugusel ja siis märgates, et nad enam üksi pole, panevad tuhatnelja ajama, hommikukohv on joodud ja tööle ei pea minema - idüll!

Ostsime eile tähtsat kraami jõulude jaoks: kaks kasti õlut ning üks pudel Austraalia kõige suuremat õlut - 2l NT draught. Arvestades, kui kuradi kallis too suur õlu on (ca $30), siis otsustasime, et kord aastas jõuluhommikuks nö hommikusöögiks võivad kõik ühe lubada.
Tegelikult joon ma Austraalia õllesid ka, mitte ainult Sol'i

Nüüd võib silmad kalendri peale visata ja tõdeda, et enne neljapäeva ei tööta mitte üks hing siin farmis.

Saturday, December 22, 2012

Surnud okste lõikamine

Uus ja eeldatavasti ka viimane töö siin farmis on surnud ja muidu kehvade okste lõikamine mangopuudel. Nagu kunagi mainitud, on farmis kokku 41000 puud, mis kõik tahavad natuke pügamist. Töö käib spetsjomm tõstukiga taas, mida juhin pedaalidega samal ajal, kui mootorsaega, mis on ühenduses tõstukiga, oksi maha notin. Ühe bloki (kokku 41 blokki farmis) peab valmis saama kahe ja poole päevaga ja seda siis, kui me Bruce'iga mõlemad töötame. Päevas on võimalik teha nii 4-6 rida (ühes blokis on 25 rida), oleneb kui sitas seisus puu on.

Töö on lebo, muusika mängib klappides, aga kuumus ja mootorsaega vehkimine teevad oma töö - umbes veerandtunniga on särk täiesti läbimärg, nagu oleks ujumast tulnud (ja ma ei pinguta üle hetkel).

Thursday, December 20, 2012

Veel madusid - ma olen neetud

Käisin esimest korda jooksmas siin pool maakera. Kui tööpäev läbi oli ja päike loojuma hakkas, läksin nii 5-6km pikkusele ringile farmi peale. Pean kohe ära ütlema, et õhuniiskus tegi oma töö ja pärast kilomeetrit arvasin juba, et suren ära. Pärast jooksu suutsin oma särgist päris korraliku hunniku higi välja väänata.

Samal ajal, kui ma ennast piinasin jooksmisega, avastas Bruce meie köögist mao, kes ta eest põgenes. Arvatavasti oli king brown snake, kes on tiba rohkem kui veidi mürgine tegelane. No ja siis tagatipuks, kui ma juba magasin õhtul, avanes järsku mu toauks, tuli läks põlema ja madu lendas õhus minu poole voodisse. Laksasin kohe käega ja madu kukkus mu voodi kõrvale seljakoti peale. Tegemist oli noore carpet python tüüpi maoga, kes oli õnneks surnud. Purjus ülemus arvas, et oleks naljakas sellist asja teha, kui ta sõbraga tolle isendi tee pealt leidis. Hommikul ta ei mäletanud samas seda seika - mingu perse!

Update: madu oli siiski tiba veel elus, lihtsalt kahest kohast katki, kust liha ja muud sousti välja tahtis tulla.

Tuesday, December 18, 2012

Vehkimine kuumusega

Lasin hommikust kuni tööpäeva lõpuni kõrvetava päikese all trimmeriga ringi ja päeva lõpuks oli mul kuumusest ja higistamisest ikka kett nii maas, et pea valutas. Endiselt on päeval temperatuur nii 40'C kandis.

Lähipäevil peaksin hakkama surnuid oksi mangopuudel lõikama, seega ei ole mingit pääsu tolle kuumuse eest.

Monday, December 17, 2012

Kõrtsides keno mängimine

Käisime siin mingi aeg tagasi inglaste ja Bruce'iga kohalikus kõrtsus ning mängisime Kenot (sama pmst, mis keno loto). Ma suutisn võita 24 dollarit ja seega lahkusin baarist kasumiga.

Kuna täna pidime lõpetama töö kell 12 päeval juba, sest masinal, millega ma peaksin hakkama puid harvendama, on ratas õhtal ja ootame hetkel uut asemele. Seega läksime inglastega uuesti linna, et kõrtsus lõunat süüa, õlut juua ning ka kohustuslik keno mäng teha. Sel korral võitsin ma vaid 6 dollarit kogu päeva peale, Jez vaid 15 ja Fi mitte midagi, seega ei olnud asi päris õige. Üks härra samal ajal panustas hoolega hobuste peale ja ta karjus nagu segane, kui sõit käimas oli. Siis märkasin, et vend on pannud 150 dollarit ühe hobuse võidu peale...ta ei võitnud.

Saturday, December 15, 2012

Suicide Silence vs All Shall Perish

Mis on ühist bändidel All Shall Perish ja Suicide Silence? Mõlema stiiliks on deathcore, mõlemad on Miki Hiire maalt, mõlemad bändi solistid suudavad/suutsid väga head growli pakkuda ja kõige tähtsam - ei Suicide Silence-i vara lahkunud solist Mitch Lucker ega All Shall Perishi Hernan Hermida ei oska lüürikat kirjutada!

Ma räägin kahest täiskasvanust inimesest, kelle emakeeleks on inglise keel ja kes ei suuda oma "kurja" muusikasse sõnumit kirjutada veidi paremas vormis, kui neljandas klassis inglise keelt teise keelena õppiv koolijüts. Muidugi auhind "parima" lüürika eest läheb bändile Emmure, kelle teosed panevad kõrvad sitavett jooksma. Viimane bänd peaks olema seadusega üldse keelatud!

Et see tühipaljas kraaksumine ei tunduks, siis näited:

All Shall Perish - Procession Of Ashes
Give me your attention please
This isn't a drill
....
Why should we care? 
We were all forsaken anyway
I've seen the despairI cannot take it
Together we can start the fire
Burning the whole world to ash
This place is set for ruination
Let's help it fall apart

All Shall Perish - My Retaliation
Sat through your bullshit stories
of all that we would become
I thought you had the best intentions
but you looked out for number one

Suicide Silence - You Only Live Once
You only live once so just go fucking nuts
Go!
...
Let's take the chance right now and scream
You only live one life
For a very short time
So make every second divine

Suicide Silence - Fuck Everything
Welcome to the nightmare
This is the place we all call home
...
If you hate the world and you hate what you see
then say this with me, fuck everything!

Emmure - Drug Dealer Friend
I wanna watch you suck his dick
I know you fucking love it bitch
Do you see me now?
Look into my fucking eyes

Kogu lüürika terve loo jaoks!

Wednesday, December 12, 2012

Maavärin

Üleeile öösel oli Indoneesiast natuke lõuna poole 7,3 palline maavärin, mida oli tunda ka siin - 300km Austraalia põhja-rannikust lõuna poole. Mina muidugi suutsin millegi pärast nii sügavalt kell 2 öösel magada, et ei tundnud mitte midagi. Hommikul tulid aga inglise paarike ja ülemuse tüdruk koheselt muljetama, kuidas nad üritasid öösel unise peaga sotti saada, et kes ja miks nii palju lärmi teeb. Ootan uut võimalust, et ise ka ikkagi kogeda!

Jõulud veedame rahvaga farmis, ülemuse naine kokkab nagu segane ja ülejäänud lihtsalt joovad õlle palmi all istudes.

Tuesday, December 11, 2012

Top 10: Albums of the year

Kuna detsember on käes ja sel aastal andsid bändid välja täiesti uskumatuid albumeid, olen otsustanud oma top 10-ne koostada. Kahjuks pean kohe nentima, et pole olnud võimalust kuulata näiteks Gojira ega Meshuggah uusi teoseid, mis on saanud kriitikute käest päris hääd hinded, aga no midagi pole teha.

10. Slash - Apocalyptic Love

Olgugi, et ma just pole suurim Slashi austaja, siis antud album koos Alter Bridge'i solisti Miles Kennedy'ga on niivõrd kaasahaarav, et CD sai mu Austraalia road-tripi jooksul päris saepuruks kuulatud. Miles Kennedy näol on kindlasti tegemist hetke ühe suurima rockstaariga planeedil, kelle vokaalil küll piire pole ja millaski on tulemas härral ka sooloalbum, aga see selleks. Olgugi, et kaks huina-muina ballaadi tempo korraks maha krutivad, siis album algab ja lõppeb ikkagi sellise mürtsuga, et gaasipedaalilt jalga võtta sõidu ajal ei maksa.

Lugu, mida kuulata (kohutav, kui raske on valida ja siis peab bonus tracki kasuks otsustama): Slash - Crazy Life (Bonus Track)


9. The Agonist - Prisoners


Kanada pärli eelmine album jääb konkreetselt mägede taha ("Lullabies For The Dormant Mind", 2009), mis tähendab, et nende uut üllitist ootasin rohkem kui pikkisilmi. Avalugu "You're Coming With Me" lüürika läheb nii kümpi (mis muidugi solisti Alissa juures pole üllatav, sest ta maailmavaated juba eeldavad seda), Panophobia kaasahaaravad riffid ja meloodia tõukas troonilt minu nende varasema lemmikloo "Rise And Fall" ja olgugi, et albumit jääb lõpetama lugu, mis algab prantsuse keelsete sõnadega, siis üldkokkuvõttes on väga asjalik komplekt. Igal teisel aastal oleks nende koht tabelis kõrgemal, aga kuna kõik bändid otsustasid hullumeelseid lugusid kirjutada, siis jääb sel korral kahjuks või õnneks nii.

Lugu, mida kuulata: The Agonist - Panophobia

8. Devin Townsend Project - Epicloud


Strapping Young Ladi endine esimees otsustas mõni aeg tagasi proovida elada oma elu ilma alkoholi ja narkootikumideta ja tulemuseks on hoopis teist laadi muusika, kus siiski ei puudu tema iseäralik vokaal. Kuigi ta eelmine sooloprojekti tulemus "Addicted" oli nõnda kõva sõna, siis "Epicloud" ei jää mitte millegagi alla. Kohati on küll tunda, et lüürika lonkab ja on väga-väga lihtsat teed pidi mindud, et riimid kokku panna ja minekut, kuid kui terve album on nii lilleline ja roosa, siis ei maksa ka siin meeleolu maha teha. Endiselt on jahmatav, kui hää lauluhääl kiilakal härral on!

Lugu, mida kuulata: Devin Townsend Project - Save Our Now

7. Allegaeon - Formshifter

Tehnilist, meloodilist, kiiret ja soolode rohket death metalit tootvad härrad Coloradost on pärast "Fragments of Form And Function" albumit, mis tuli välja 2010, andnud oma panuse 2012 aasta muusikamaailmale vot just sellise albumi näol! Formshifter sisaldab endiselt kõike, mida on tarvis taoliselt stiililt, kuigi kohati võib küsida, et kas kitarrisoolodega üle ei pingutata, siis paraku nii juhtub, kui bändis on kaks võrdselt head kitarristi. Võib-olla ei ole nii palju meeldejäävaid ja kaasahaaravaid lugusid, nagu oli eelmisel albumil, aga kui korraks kuulata vaid avalugu "Behold (God I Am)", siis ülejäänud album jääb edasi mängima niikuinii. Üks alahinnatumaid bände ehk maailmas!

Lugu, mida kuulata (eriti hästi sobib kuulata jooksma minnes, kui tõus on tulemas): Allegaeon - From The Stars Death Came

6. Abiotic - Symbiosis


Bänd, mille otsa kogemata alles hiljuti komistasin, on nii naelapea pihta, et hoia mütsi. Ülibrutaalne, ülikiire, ülikaasahaarav, üli...ülihea! Alex Vasquez teeb bassiga selliseid imevigureid, et kõrvaklappidega on lausa lust kuulata. Lisaks on vokaali näol tegemist sedavõrd hullu esitusega, et peaaegu ühestki sõnast aru pole võimalik saada (võib-olla on probleemiks ka ülitehniline lüürika, mis nõuab nõksa targemat inimest, kui mina...ja ka sõnaraamatut), aga see ei võta sugugi punkte maha kogu kompotilt. Ma ei jõua juba ära oodata, et näha, kas kutid suudavad kogu seda energiat ka lives pakkuda, millega seoses peab mainima, et nad said ookeani taga soojendama Cannibal Corpse'i ja Hour Of Penance'it - vot nõnda kõva sõna on Abiotic.

Lugu, mida kuulata: Abiotic - Vermosapien

5. Job For A Cowboy - Demonocracy


Album, mida ootasin aastalt 2012 võib-olla ehk kõige rohkem, on täiesti midagi muud, kui vanakooli JFAC fännid tahaksid. Ainuke originaalliige, solist Jonny Davy, on viinud bändi nii kaugele, et tehakse sita deathcore'i asemel ülitehnilist (no mitte päris Spawn of Possession või Origin) ja kaasakiskuvat ausat death metalit, mille lüürika teeb silmad ette enamus bändidele. Olgugi, et Jonny ongi JFAC firmamärk, siis uued kitarristid, Al ja alles sipukates Tony, on ehk vastutavad, et kuidas sai "Demonocracy" just sellise kõla nagu ta sai. Charn on trummide taga endiselt armutu ja endine narkosõltlasest bassimees on nahhui saadetud, mille tulemuseks hoolitseb uus bassimees, Nick Schendzielos, et loo alguses, keskel ja lõpus oleks bass sama tehniline, kui kitarrid...ilma medikata.

Lugu, mida kuulata: Job For A Cowboy - Nourishment Through Bloodshed

4. Aborted - Global Flatline

Belgia "rõveduspunt" Aborted on saanud hakkama nii tugeva albumiga, et edestavad isegi minu suurimaid lemmikuid, viiendal kohal platseeruvat JFAC-id. Kuigi albumil on kokku 13+2 lugulaulu, siis ei lähe kogu kupatus pikale - keskmine loopikkus jääb kolme minuti peale. Nimilugu "Global Flatline" paneb koheselt jalad kardaani kaasa peksma ja järgmised lood tulevad peale nii lihtsalt, et raske on uskuda, kui hea iga lugu olla saab. Üks nendest bändidest, mis mul endiselt nägemata, aga kui külm neid ära ei võta, siis ehk millaski ikkagi.
Ära peab mainima kindlasti ka albumi viimase loo nimega "Nailed Through Her Cunt"...lihtsalt nime pärast!

Lugu, mida kuulata: Aborted - Fecal Forgery

3. Gorod - A Perfect Absolution

Minu ammune absoluutne lemmik tehnilise death metali valdkonnast on saanud hakkama ülivõimsa albumiga, fakt! Prantsuse bänd on küll vahepeal suutnud solisti vahetada, aga õnneks pole uut teost kuulates midagi kaduma läinud. Esimest korda kogu album läbi käia, tekib mõte:"Hmm, päris hea." Teist korda läbi käia:"Sa raisk, too oli ikka päris hea." No ja kui juba kolmas kord peale läheb, siis peab  mütsi maha võtma ning ütlema:"Viis pluss, aboluutselt kümpi."
Albumil puudub klassikaline intro, aga avalugu "Birds of Sulfur-i" ülesehitus korvab tolle koheselt. Kokkuvõttes ei jää kogu album alla 2009 ilmunud "Process of a New Decline" meistriteosele mitte mingit pidi.

Lugu, mida kuulata: Gorod - Birds of Sulphur

2. Hour Of Penance - Sedition


Itaalia hiiud, kes minu jaoks küll tiba värskem leid, kui siin eelpool mainitud nimed, aga midagi pole teha - nad murdsid mu maha kohe esimese korraga. "Sedition" on niivõrd armutu ja kiire, et kui ma peaksin valima bändi, kus tahaksin ise solist olla, siis just seep see oleks! Pärast klassikalist introt hakkab sedavõrd rets andmine pihta, et kui ma tolle albumi esimest korda sain, siis vedasin arvuti muusikaga ka duši alla kaasa, et mitte kuulamist lõpetada (päris ausalt). Paolo Pieri vokaalis on midagi, mis mind nii jõhkralt kaasa tõmbab ja arvestades, kui palju ülejäänud bänd teda toetab, siis albumi nö "tõmbenumber" minu jaoks ongi vokaal - hämmastav kraam! Nagu plaadiümbrise pealt näha, siis ka lüürika on enamasti anti-religioosne jeesuse mahategemine pluss muud jamad ühiskonnas.

Lugu, mida kuulata: Hour Of Penance - Enlightened Submission

1. Cattle Decapitation - Monolith Of Inhumanity

Pole just suurim üllatus, et Cattle just esikoha napsas, sest olen juba terve aasta kisanud, kui kuradi hää ikka nende album on. Kui suvel bändiga kohtudes ka solistile, tänapäeva parimale gore stiili lauljale, ütlesin, et nad said hakkama kahtlemata parima albumiga sel aastal, tulgu nüüd veel ükskõik mis muusikat, otsus ei muutu, siis ma olin 100% aus. Travis Ryan on viinud gore vokaalid nii ülbeks, et raske on hetkel võrdset kutti (või neidu?) leida, kes sammu suudaks püsida nii laulmise osas, kui ka lüürika kirjutamises. Olgugi, et nad on liigitatud nö taimetoitlaste bändiks, siis nüüdseks on vaid Travis ise ja kitarrist Josh ainsad liikemad, kes lihale "ei" ütlevad.
Album on endiselt üks suur jutt probleemidest siinses maailmas: loomade õigus, mida ei eksisteeri; usk ja religioon; idiood ja "pimedad" inimesed jne. Album teemast, kuidas inimkond saeb oksa, millel istub.

Uue albumi tarvis on vahetatud ka produtsenti ja kui kordamööda kuulata "The Harvest Floor" ja "Monolith Of Inhumanity" albumeid, siis on aru saada, milline käik edasi saundi suhtes on tehtud. Lisaks pean ära märkima, et albumi cover ei jää millimeetrit ka alla nende muusikale - väga hästi tabatud.

Lugu, mida kuulata: Cattle Decapitation - Lifestalker

Monday, December 10, 2012

Päevakava

Päevakava: äratus 5.57, kohv ja hommikusöök interneti saatel, 7.00 tööle, 10.00 poole tunnine smoko, 13.00 poole tunnine lõuna, 15.30 päev lõppenuks kuulutada - nii esmaspäevast reedeni, siis nädalavahetus vaba.

Viis, kuidas Manu suutis City nende enda koduväljakul alistada, meenutab mulle taas, kui hirmsalt ma igatsen võimalust jalgpallimänge näha. Pidin tolle mängu puhul istuma südaöösel üleval ning lugema live kommentaare. Sügavalt loodan, et kus iganes ka järgmine peatuskoht mul olema saab, on vähemalt mingisugunegi variant jalgpallimängude jaoks olema (näiteks internetiühendus).

Sunday, December 9, 2012

Tuurile Jaapanisse?

Mu Austraalia sõbra, Darcy (tüüp, kellega sel suvel Sloveenias sai hullu pandud), bänd läheb juunis Jaapanisse tuurile. Nädal aega järjest on keikad ja pärast seda hakatakse maad avastama. Saatiski tüüp sõnumi, et kas oleksin käpp kaasa minema ja vastasin, et oleneb, millal peab oma "jah" sõna ütlema. Kui teada, et millal ja kus mul uus töökoht saab olema ja vähegi võimaldab, siis olen absoluutselt pardal!

Saturday, December 8, 2012

Kõige viisakam reede

Reede puhul istusin inglise paarikesega (Fi ja Jez) nende köögis, jõime õlut ning mängisime Yahtzeed. Lõpus otsustasime veel sõnaseletusmängu kuumaks ajada, aga ilma punktideta ja joonistades, mitte seletades. Täiesti ebainimlik, kui palju nalja võib saada, kui inimesed joonistada ei oska. No näiteks Fi pidi joonistama Einsteini, aga too kräsupea kriipsujuku, millega ta hakkama sai, ei olnud just piisav, et ära tunda. Samas elektripirni moodi asjandus tegi asja kohe lihtsamaks. Või kui mul oli sõna "mountain goat", jõudsin joonistada kaks kolmnurka, millel lumi tipus ning Jez taipas juba ära, et millest jutt.

Külastustearv on tõusnud korralikult üle 20,000 juba - aitüma!

Friday, December 7, 2012

Ei ole lõppu madudel

Ülemus leidis ühe treila alt nii meetrise carpet pythoni, millega tuli minu juurde parajasti siis, kui ma veevoolikuga oma jalanõusid puhastasin. Hõikas mu nime, keerasin ümber ja juba lendas õhus mu poole heleda kõhuga madu. Voolik kukkus käest, tegin mingid ebalevad sammud tahapoole, peaaegu ise ümber kukkudes ning karjusin:"Fuck nooooo....!" Ütles veel, et lootis tulla tollega mu juurde siis, kui ma parajasti duši all olen - ei tea, ei ole just naljakas.

Ma kardan, et selle 2,5 kuu jooksul olen liiga palju elus ja surnuid madusid juba näinud.

Wednesday, December 5, 2012

Sõda sipelgate vahel

Tapatalgud farmis muudkui jätkuvad: täna otsustasime kokku lasta weaver ants'id ja red ants'id (ei leia õiget sipelga liiki netist). Leidsime puu otsast roheliste sipelgate pesa, lõikasime oksa katki ning vedasime punaste juurde, mis järel vallandus absoluutne veresaun. Millegi pärast nood kaks liiki teineteist ei salli ning punased olid selgelt paremad. Põhimõtteliselt jooksid nad rohelistest lihtsalt üle, mitte mingit võimalust ka + punaseid tuli maa alt muudkui juurde. Järgmisel korral proovime asja veidi võrdsemaks teha ning rohkem rohelisi sipelgaid vedada või siis leida pisem punaste pesa.

Tuesday, December 4, 2012

Ebaoriginaalne ilmataat


Kõige tähtsamad asjad esmalt: minu praeguses nö kodus ilmataat sellist asja nagu "vaheldus" ei tunnista. Mitte, et see eriline üllatus oleks, et suve alguses taolised ilmad osaks on saanud ja saavad ka edaspidi, aga ikkagi. Nii märkuseks veel, et 36'C näitas termomeeter kell 5 õhtul pärast tööpäeva, mis tähendab, et päeval saime ikka korraliku 40'C-41'C kätte.

Suutsin survepesuriga endal kahele näpule korralikud haavad sisse laksata. Ilmselgelt on masin mõeldud kahe käega tegutsemiseks, aga mul oli tarvis improviseerida ning tulemus on nüüd käes. A ja Bruce sõitis esimest korda elus atv-ga ja on nüüd nii sillas, et ei lähe jala mitte kuhugi isegi pärast tööpäeva. Väiksed asjad pakuvad tihti jõle palju rõõmu!

Seniks aga nautikem Mumford & Sons albumit "Babel" ja rüübakem üks Sol...nagu mina!


Monday, December 3, 2012

Litchfield ja esimene krokodill

Saime nädalavahetuse vabaks (tundub, et nii hakkabki olema) ja otsustasime Bruce'iga laupäeva hommikul auto pakkida ning siit nii 300km kaugusel olevasse Litchfieldi rahvusparki kaheks ööks telkima minna.

Kohale jõudes märkasime pilvi, mis ähvardasid kraanid koheselt valla päästa, seega rekordkiirusega sai telk üles laksatud, õllekast kaenlasse haaratud ning siis varjualuse alla istuma mindud. Kuna vihma tuli nii rängalt, et me isegi varjualuse all konkreetselt läbimärjaks saime, läksime istusime tagasi autosse, ning jõime mõned õlled lootusega, et vihm varsti järele jääb.

Nii juhtuski ja pärast vihmasadu lendasime juba telkimisala kõrval asuva suure kose juurde uudistama, kus endi üllatuseks koheselt 1,5m pikkust magevee krokodilli märkasime. Passis teine madalas vees liikumatult, ootamas saaki, kuid pärast poolt tundi või nii otsustas isend end liigutada natuke sügavamale vette. Ühesõnaga esimene krokodilli kogemus ka olemas.
Bruce küll väitis, et tema sinna kose alla ujuma ei lähe, aga kuna nii ropult niiske ja palav oli, siis ei olnud pääsu ja mingi ikkagi ujuma ka. Lisaks - nood krokodillid ei tee kurja, kui just väga ligi ei lähe või muidu neid ärritama kipub, seega mul väga ei kripeldanud sees.
Veel sai ujumas käidud pisikeses nö basseinis ühe kalju otsas, kus kohast vesi otse kuristikku kukkus ilusa kosena. Meeldiv elamus mulle, kui kõrguse pelgajale!

Lisaks nägime veel mitmeid koskesid, käelaba suuruseid ämblikke, väikseid kängurusid, kes telkla juures õhtul mul peost pastat sõid, metssigu ja võimast äikest. Magada oli peaaegu võimatu, sest telgis oli nii palav ja tänu õhuniiskusele higistasin terve öö nagu siga. Kärbsed olid muudkui hoopis teiselt planeedilt, kes tahtsid elusast peast nahka pista...


Friday, November 30, 2012

Uue kaamera jahil

Plaanis on uus kaamera soetada, mõtteis on tegelased Canoni vallast: 550D, 600D või 650D. Oleneb, mis pakkumise varem või hiljem leian, aga tõenäoliselt lähen alguses vaid ühe objektiivi peale välja (18-55mm või 18-135mm), et siis hiljem kunagi soliidsem raha uue eest välja käia. Samas võib ka vedada ja 18-55mm & 55-250mm objektiivide komplekt saadavale tulla. Veider, et Canoni enda online poes (Austraalia versioonis), on 600D variant saadaval vaid kahe objektiivi pakkumisena, ülejäänud on hetkel otsas. Kuda nii saab?

Lisaks on tarvis kuidagi internetipank endale ära teha, aga kuidas olla oma arvutiga ühel ja samal ajal kohas, kus on mul internet ja ka telefonilevi (nõnda lollakalt keeruline on too)?

Thunder, work, days off

Kergemate killast tööpäev: pühkisin harjaga varjualuse põranda ära, kus me masinaid pesime, siis pesin survepesuriga suured kastid ära, mille sisse mangosid korjati ning lõpetuseks ladusin tõstukiga nood kastid neljastesse virnadesse omale kohale uut hooaega ootama ja oligi kell 14.30, kui ülemus ütles, et mis ikka - reede puhul võime päeva juba lõppenuks kuulutada.
Pean tunnistama, et tõstukiga töötamises olen ma üsna võll!

Eile õhtul ja ka täna õhtul saime korraliku äikesetormi osaliseks. Vihma tuli paar tundi päris korralikult, müristas veel hullemalt ning välku lõi konkreetselt igas ilmakaares. Tänu viimastele päevadele, kui meil alati on grillimine toimunud ja magama on mindud alles südaööl, siis vajusin tolle tormi saatel juba kell 7 õhtul unne ning olgugi, et öösel korra uurisin, et mis kell on, lasin rahus kuni äratuseni (6.37) välja.

Nädalavahetus on vaba, seega lähme Bruce'iga võib-olla Litchfieldi rahvusparki veidi loodussõpru mängima.

Thursday, November 29, 2012

Mürgised konnad

Lisaks metssigadele, käib farmis ka korralik konnade tapmine. "Cane Toad" konnad (lahmakad kärnkonna sarnased ollused) elutsevad kõikjal farmis ning neid tappa on jõle keeruline, sest raiped ei taha kuidagi ära surra. Parim viis on nad kinni püüda ja siis nii kõrgele kaugustesse saata, et maapinnale tagasi kukkudes saab nende mass saatuslikuks ning surevad ära - no alati kindel ei saa olla, aga midagi pole teha.
Muidu ei teeks keegi neile liiga, kui antud liik poleks mürgine ning suur hunnik loomi sureb nendega lihtsalt kasvõi kokkupuutes juba (sh koduloomad). Seega õhtul, kui konnad välja ilmuvad ja meil viitsimist on, siis haarame pikad kaikad ja taskulambi ning mängime veidi brutaalset pesapalli.

Kuna rahvas on farmist läinud, võtsin täna kätte ja koristasin ühiskasutatava köögi ära. Kuna temperatuur on endiselt 40'C ringis, siis higi lahmas iga harjatõmbe peale üsna korralikult. Ja johhaidii, kui retsilt on ämblikke igas jumala kööginurgas.

Tuesday, November 27, 2012

Räiged 100-kilosed värdjad

Tehti teine õhtu järjest grillile leek alla ning liha tulele. Tulemuseks taas humoorikas õhtupoolik järelejäänud inimestega, kus kauboi suutis end kreeni juua ning meile mõned kantri palad leelotada.

Ülemus tappis täna päeval metssea farmi peal, kellele kogemata peale satuti. Kuna noid elajaid on liialt palju ringi tuiamas, siis käivad mõned (ka ülemus) öösiti farmi peal jahil, kaasas koerad ning pussnoad. Kui märgatakse siga, lähevad koerad isendit kinni püüdma haarates seal kõrvadest ning siis lihtsalt nii kaua võideldakse, kuniks keegi noaga jõuab südamesse torkima. Kuna looma esmane instinkt peaks olema saagil kõrist haarata, siis paneb mind mõtlema, et kuidas küll treeniti tegelasi, et nad kõri asemel kõrvadesse hüppaks.

Arvestades, kui palju koerad viga saavad (eile suri ühe töötaja koer kohapeal, sest siga suutis oma kihvadega vaesel tegelasel kere pea pooleks rebida), siis ma just väga positiivselt ei suhtu antud teemasse, aga noh - antud koeraliiki vaid selleks eesmärgiks aretatakse. Peab tõdema, et paari tunnine surnud siga haiseb juba päris kehvalt. Nood võikad laibad aga, mille otsa olen farmis sattunud, mis on vedelenud juba kuid kuskil mangopuude all, haisevad aga nagu mitte miski muu!

Monday, November 26, 2012

Lihtsad päevad farmis

Tegime õhtul pärast kollektiivset masinatepesu väikse grilli - kauboi suutis taas uskumatu etteaste teha, kui aborigeenist naisterahva endaga linnast tagasi tõi ja õhtu otsa meile nalja pakkus. Kell 11 õhtul lõpetasime pulli ära, et täna hommikul kell 7 masinate küürimisega jätkata. Kolme tunni pärast oli aeg esimeseks pausiks, ning kuna omanik on läinud, siis ülemus andis meile 40 minutit aega, et tagasi tulla jälle masinate juurde - tegime süüa ning kõik jõid ühe õlle. Lõpetuseks ütles ta üldse, et ah - lõpetage täna kell 1 ära juba ning homme saab asjaga ühele poole hommikul.

Kuramuse lihtne!

Saturday, November 24, 2012

Mangohooaeg on läbi

Kaks päeva järjest käis räigem korjamine - 12h jutti. Mul õnnestus oksaga nii õnnetult pikku nägemist saada, et lõikas teine mul vasaku silmamuna sisse korraliku haava, tulemuseks kena verine ollus silmas. Nägemine on õnneks endiselt alles, aga ega just kena välja ei näe too asjandus.

Eile õhtul läksime kogu rahvaga linna pubisse, et tähistada eesolevat viimast tööpäeva. Asi läks käest ära ning tagasi farmi saadi alles enne nelja hommikul, mis peale ma otsustasin julgelt, et tulgu mis tuleb - mina kell 5.37 üles ei ärka viimaseks tööpäevaks. Mõned parimad palad: Jez võitis pokkerimasina peal 186 dollarit, Tom sai sõbraks mingi aborigeeni piljardiässast naisterahvaga, kes nii segi oli, et kõigile ikkagi kaotas (tegime sõbrapilti ka), ma suutsin esimese ja ainukese piljardilöögiga kollase palli sisse lüüa ja...ja musta palli samas ka, prantslane Emily magas kell 2 öösel pubi ees kõnnitee peal nagu meritäht, Fiona magas igas võimalikus asendis nii pubis, tänaval kui ka taksos tagasi farmi.

Ütlesin täna ülemusele, et vabandust, et tööle ei tulnud, aga ma olin täiesti pime veel hommikul. Ülemus mõistis ning ütles, et kui selline asi jälle juhtub, siis ma vähemalt ärkaks üles, läheksin ütleksin talle, et asi on hapu ning läheks siis tagasi magama. Tore, kui keegi vahepeal mõistab!

Ühesõnaga - hooaeg on nüüd läbi, ei mingit korjamist enam. Rahvas tõmbab farmist minema ja mina, Bruce ning 4 inimest koos ülemusega jääme siia, et saaks kogu kupatust hakata korrastama.

Wednesday, November 21, 2012

Tõstukid

Juhtus selline tore õnnetus, et eile päeval lendas sõidu ajal mu traktori järelkärul ratas alt ära. Seda ei suudetud korda teha päeva jooksul, sest linnast on tarvis mingit manti ja nii ma tegin ülejäänud päeva tööd siis korjamismasina peal.

Täna hommikul ütles ülemus mulle, et kohe, kui teine veoauto, mis vett veab, korda tehakse, hakkan sellega sõitma. No istusin siis kella üheteistkümneni garaažis koos mahaanikuga, kuid korda ei saanud ja nii lõppeski mu tööpäev täna enne lõunat juba.

Sõitsin esimest korda oma elus tõstukiga täna, kui ühe suure prügikasti garaaži ette tõin. Tore töö teine, peab kindlasti load ära tegema.

Tõstukiga seoses - eile, kui ma õhtusööki sõin ja rahvaga juttu ajasin, tuli üks idioot farmist, Natt, tõstukiga meie juurde tere ütlema. Siis oli tarvis tal kohapealt kiirendades ära minna, aga suutis masina hoopis pinnasesse kinni jätta. Teda abistama tulnud teine tõstuk jäi samuti kinni ja selle peale toodi Johnny traktor neid välja tõmbama. Traktor tõmbas aga esimese tõstuki ees oleva kaitseraua konkreetselt kõveraks ning lõpuks jäeti masinad sinnapaika kuniks hommikuni - kuradi idioodid!

Veidi on juba kopp ees siinsest kohast ning tahaks edasi liikuda WA suunas, kuigi kui aus olla, siis ma enam ei teagi, et miks ma sinna üldse lähen. New South Wales tundub hoopis osariik, kus ma olema peaksin!

Monday, November 19, 2012

Soolaleivapidu ja töö traktoristina

Soolaleivapidu kujunes suurejooneliseks võtukaks. Kõik algas esimese õllega hommikul enne üheksat, kui vaba päeva puhul kõik oma õllevarud külma ladusid.

Kokku tuli meie joogensile päris hea seltskond, paljud, kes töötavad pakkimislaos ja kellega veel polnud tutvunudki. Parimad hetked: Johnny suutis prügikasti tõstes mu kulmu lõhki lüüa kogemata (klassikaline), esimest korda sain proovida didgeridoost noodi välja puhumist, kauboi (härra, kes 60 aastat vana) hakkas lampi köiega prügikasti peal näitama, kuidas pulli tuleb püüda, Elijah jättis oma maasturi farmi kõrvale mudamülkasse ööseks kinni ja muidugi lõppkokkuvõttes mindi magama 2.30 hommikul - vägagi adekvaatsena.

Too kena naisterahvas, keda mainisin, oli ka kohal ja võta näpust - tegemist on omaniku tütrega. Õpetasin talle õhtu otsa, kuidas erinevate esemetega pudelit avada ning jaurasime maast ja ilmast, muud miskit.

Hommikul oli kell 5.27 äratus, ei saanud mitte midagi aru, et kas olen üldse maganud või ei, aga vapralt ajasin end maast lahti, käisin kärmelt Elijah'ga tema autot välja mudast tõmbamas traktori abiga ning kuueks tööle nagu kord ja kohus. Märkasin, et ei Bruce, Johnny ega kauboi polnud ennast veel liigutanud ning nood tegelased jäid korralikult tööle hiljaks - kauboi suutis jalad alla ajada kell 10.

Pärast paari tundi masina peal mangode korjamist, tuli ülemus mu juurde ja küsis, et kas ma traktoriga oskan sõita. Vastasin, et muidugi, ma armastan traktoreid. Üks vana traktor, järelkäruna 3000l veemahuti, vajab juhti kuniks hooaja lõpuni. Ma pidin õnnest pooleks minema, sest sellise vanakooli põkaga paarutada on ikka totaalne omamine. Pean päev otsa ringi paarutama ning korjamismasinate veemahuteid täitma - kõik.

Lõuna paiku pidime Bruce'iga pausi tegema mõlemad, sest veesüsteem oli rikkis ja härrad olid ametis tolle parandamisega. Istusime siis oma tubade ees, tegime kaks õlut ning läksime tagasi tööle, kui ülemus ütles, et asi jälle toimib - vahepeal saab palka ikka väga mugavate asjade eest.

Aga kokkuvõttes: ei mingit pohmelli, mitte mingit väsimust ega päev otsa haigutamist (mis mind muretsema isegi paneb veidi) ja Bruce ja Johnny oksendasid hommikul - kvaliteet!

Sunday, November 18, 2012

Kolimine naabertuppa

Ma ei mäletagi, et millal viimati vaba päev oli ja kuna täna öösel sadas veidi vihma, siis keegi töötama täna ei pidanud. Veetsime päeva kolides: kuna paljud inimesed on sunnitud lahkuma seoses hooaja lõpuga, siis saime Bruce'iga endale uued eraldi ruumid. Ma viskasin koheselt voodi välja ja panin vaid madratsi põrandale nagu alati, et saaks ikka korralikult sirutada. Nüüdsest on mul ka valgus ning konditsioneer, seega enam ei pea higistama öö läbi.

Võimalik, et õhtul tehakse mõni õlu rohkem kui muidu.

Friday, November 16, 2012

Õlu pärast tööpäeva

Üks meie masinatest on läinud, seega ma pidin oma atv ohverdama ning viimasteks päevadeks tagasi random tööde peale minema. Eile korjasin cherry pickeriga taas mangosid ja tegin oma rekordi - 5 kasti. Kuigi kui ma oleks alustanud õigel ajal, oleksin teinud ka kuuenda kasti, aga no mis teha.

Kuna eile öeldi meile, et kõik töötavad paar tunnikest kauem, kui muidu, siis täna oli tänutäheks tööpäevalõpp juba kell 3 päeval ning rahvast ootas neli kasti õlut (mis tähendab umbes 2 õlle näkku). Üldjoontes viisakas lähenemine kõrgemate jõudude poolt!

Hooaeg hakkab läbi saama ning peaaegu kogu materjal on korjatud. Ilmselt veel nii 5-7 päeva on veel jäänud ja siis peaks kõik inimesed kadunud olema (va meie, kes jääme max kuniks jõuludeni).

Pakkimislaos töötab keegi veetlev neiu, kelle emakeeleks on inglise keel. Peab tõdema, et ei ole sellist kombinatsiooni veel kohanud siin.

Wednesday, November 14, 2012

Igale poole ei maksa sõrmi toppida

Eelmisel õhtul köögis õhtusööki valmistades ringutasin ja sirutasin käed üles, mis peale mu särmed insta lae all asuva ventika vahele jäid. Nalja kui palju aga...aga sa sinder, kus täna annab tunda.

Sunday, November 11, 2012

Veider tööpäev

Kõige veidram tööpäev seni!

Kuna eile lendas mu atv treilal rehv vastu taevast, siis pidin leiutama viisi, kuidas hommikul kõik veepütid korjajatele viia. Dillan, kes tegeleb kütuse transportimisega kõikidele masinatele päevast-päeva, sai millegi pärast päeva vabaks ja võtsin siis tema auto, mille pagassi asemel on ehitatud platvorm, kus peal kütusemahutid ning kompresoor, lisaks tiba ruumi, et seista. Ladusin 7 kanistrit vett sinna peale, tõmbasin köie ümber ning läksin farmi peale vett viima kuttidele.

Kui ülemus nägi mind tolle masinaga, ütles ta, et sigahea lahendus probleemile ja lausus, et kui ma niikuinii juba tolle autoga sõidan, siis võiksin täna Dillani asemel kõik küttetööd ka enda peale võtta. Polnud probleemi, kärutasin 4x4 maasturiga ringi kuni lõunani, tegelesin endiselt veidi oma niisutussüsteemidega ning samas ka täitsin benaga masinaid.

Pärast lõunat tuli ülemus mu juurde ja ütles, et hädasti oleks tarvis, et läheksin lattu appi, kuna seal on viis inimest puudu ja kogu pakkimis-sorteerimisala on lihtsalt täielik kaos. Jälle - pole probleemi, aitasin kuni kella kuueni õhtul mangosid pakkida, pärast mida lendasin tuhat-nelja põllu peale tagasi (kus kõik ammu juba lõpetanud olid) ja hakkasin jälle masinaid täitma ning veekanistreid kokku korjama.

Siis sai meie põhiküttepaagis bena otsa, läksin omaniku juurde ja kurtsin muret ning öeldi mulle, et asi on jamasti. Helistasin siis ülemusele, ütlesin ka, et kui ta mahti saab, siis õllekannu maha paneks ning mõtleks välja, kuidas hommikuks kütust saame. Lõpuks kell kaheksa õhtul parkisin auto ning kuulutasin tööpäeva lõppenuks, olgugi, et farmi peal üle poolte masinate kõik veel täitmist vajavad. Ülemus ütles, et võiksin homme hommikul alustada tavapärase 6.30 asemel kell 6.00 juba ja kärmelt kõik masinad täis tankida enne, kui ma lähen blokkidesse niisutussüsteeme vahetama. Miks Dillan seda ei tee? Räägitakse, et poiss lastakse lahti homme hommikul - vat, kus lops!

Saturday, November 10, 2012

Kalale krokodillide juurde

Tänu tollele korralikult tormile, saime eile kõik päeva vabaks, sest hommikul olid puud endiselt märjad, mis tähendab, et korjata ei saa. Kuna ma pidin päeva jooksul ikkagi viiel korral blokkides niisutid ära vahetama, siis sain kogu vaba päeva peale 2,5h tööd kirja. Otsustasime paari kutiga farmis käia kiirel kalalkäigul siinse jõe ääres, kus me küll midagi sel korral ei saanud, aga kala seal on! Lisaks kalale on seal ka tublisti magevee krokusid sees, seega väga serva äärde ei tahtnud ronida, kuigi mõnel korral paterdasin tahest tahtmata vees ringi, kui mu lant kuhugi kivi taha kinni jäi.

Täna, kui ma parasjagu suuremat niisutussüsteemi peavoolikut puhastasin lastes veel sealt pikalt läbi joosta, ronis mu käe peale seni kõige suurem ämblik - peaaegu suitsupaki suurune paks tegelane. Vistist ei olnud mürgine, vaid suvakas loodusesõber.

Sõitsin esimest korda siin farmis täna pärast tööd traktoriga ringi. Kuradi kurat, kui teine teema on moodsate põkadega võrreldes vanakoolikatega. Isegi sirgjoones sujuvalt sõitmine oli keeruline, aga samas treilaga tagurdamine muret ei tekitanud, seega ehk saan asja kiirelt ikkagi käppa.

Thursday, November 8, 2012

Flames, wildfire

Ühel pool farmi on räige tulekahju, ümberringi välgub äike ja tuul tahab igasuguse pasa minema pühkida - tuleb üks räige öö! Täitsime igaksjuhuks kõik veeautod ning muud pole teha, kui hommikut oodata ja loota, et tulekahju meie alale ei jõua.

Elekter lendas just ka minema.

Tuesday, November 6, 2012

Pisike internet ja hunnik prantslasi

Ostsin täna endale wifipulga, mis mulle nõrga signaali farmi annab, seega saan enam-vähem midagi isegi internetiavarustes teha. Ladusin nii pooleteise nädala varu postitusi järjest üles ning uurisin kärmelt jalgpalliuudiseid - oligi kõik. Postkast on kirju nii paksult täis, millele vastama peaks, aga kuidagi ei leia aega selleks.

Kuna täna hommikul sadas vihma, siis korjajad ei saanud peale minna ning pidid ootama kuniks keskpäevani, et kõik ära kuivaks. See omakorda tähendas, et ma ei pidanud muud tegema, kui erinevates blokkides niisutussüsteemid tööle panema ja kõik. Kui teised kutid (Bruce kaasaarvatud) avasid vaba hommiku puhul õlle, siis ma koristasin elamist ning viisin kärutäie prügi atv'ga minema. Üllatus-üllatus: enamus prügikaste on täis vaid õllepurke, vahele ka mõni krõpsupakk.

Too eestlasest tüdruk, keda siin farmis kohtasin, lõpetas nüüd töö ära ja läks teise kohta veel enne, kui tal teise aasta viisa ka läbi saab. Ta pole kõik see aeg Austraalias muud teinud, kui vaid puuvilja korjamistega tegelenud - no milleks? Kui lihtsalt raha vaja koguda, siis on palju paremaid töökohti olemas, seda enam, et ta ei nautinud peaaegu ühegi erineva vilja korjamist, vaid pigem hambad ristis proovis päeva õhtusse saada. Austraaliat on näinud vaid nii palju, kui erinevate töökohtade vahelt sõitnud on.

Persepolis, kuidas ma vihkan prantslasi! Neid on nii sitaauguni siin farmis ja üle kogu Austraalia, et süda läheb pahaks.

A ja lõpetuseks: mis juhtub, kui teed ülisita albumi bändiga? Saad surma! Puhka rahus, Mitch, Suicide Silence'ist.

Sunday, November 4, 2012

Black snake


Nägin teist madu looduses: õhtul, kui lõpetamas oma tööpäeva olin, sõitsin atv'ga tühjasid veekanistreid korjama farmi peale, kui mu masina eest must madu (oletavasti black snake) üle tee läks ja kelle sabast napilt üle oleks sõitnud. Arvestades, et madu otse lehtede sisse puu alla roomas, siis paneb päris palju kukalt kratsima, kui järgmisel korral niisutussüsteemi parandama lähen, aga no midagi pole teha. Päris korralik hunnik ämblikke käib ka silme eest ikka läbi päevas, mis õnneks väga muretsema mind ei pane.

Täna sai end korralikult märjaks kastetud töö ajal, kui ühes blokis veetoru katki oli ja ma toda parandama asusin. Õnneks on antud kuumuse käes taoline asi vaid värskendav ja mingit nurisemist pole, et jalanõud läbimärjad on.

Saturday, November 3, 2012

Tormid on tulekul


Saime esimese korraliku tormi eile, kui õhtul pärast tööd tuul tuli, kogu tolmu õhku keerutas, igas ilmakaares välku hakkas paugutama ning korralik vihm tagatipuks maha sadas. Bruce pidi öösel veidi end liigutama madratsi peal, sest vihm kippus tuppa läbi nende kahe augu, mis meil seinas on.

Leidsin telefonisignaali farmi kõige kõrgemas punktis põllu peal, kuhu atv'ga kihutan, et sõnumid saata või saada (telefonikõne Sarah'le siiski ei läinud läbi, sest levi hakkis liiga julmalt).

Jube, kuidas tahaks Manchester Unitedi mänge näha, aga no seda siin küll eales ei juhtu. Londoni paarike, Jez ja Fioana, kellest esimene Chelsea fänn on, ütles mulle, et pole sel hooajal ühtegi siniste mängu näinud ja muud ei ole teha, kui peab vaid ära harjuma.

Tuesday, October 30, 2012

Irrigation


Veider on magama minna ja üles ärgata igal päeval siis, kui taevas on vaid tähed ja linnutee.

Uus töö: ärkan hell 6, sätin end poole tunniga atv selga, teen poole tunnise tiiru farmi põldude peal, kus niisutussüsteemid ära vahetan (kokku on 41 blokki farmi peal), siis laksan käru järele, laon veekanistrid peale ja viin kõigile korjajatele ühe tünni külma vett (kokku 16). Edasi tiirutan lihtsalt ringi, parandan voolikuid ja niisuteid, mis vajavad parandamist jne. Lõunaks lähen jälle käruga tiirule ja vaatan, kes vajavad rohkem vett jms. Kokku on päevas vaja teha viis blokkide vahetust ning kogu pull annab mulle nii 12-13 töötundi päevas (töötan iga päev).

Temperatuur on vahepeal tõusnud juba 45'C peale ja seda vaid varjus. Õhuniiskus läheb ka üsna käest ära, seega higistatud saab turskelt.

Monday, October 29, 2012

Johnny ja traktorid


Freddy, eelmise õhtu aborigeenist noakangelane, saadeti järgmisel hommikul pikemalt mõtlemata farmist minema ja ta ise sai ka aru, et asi läks käest ning vabandas. Ta töö oli hommikust õhtuni tegeleda kogu istanduse peal veesüsteemiga (niisutajate kontrollimine, teatud kellaaegadel teatud blokkide niisutite tööle ja kinni panemine, vigaste niisutite parandamine ja ka joogivee kanistrite vedamine korjajate juurde igal hommikul) ja seda turske järelkäruga ATV peal. Küsisin täna ülemuselt, et kas ma ehk võiksin ta töö üle võtta? Ülemus ütles, et kui ma soovin seda teha, siis ta meelsasti näitab mulle kogu süsteemi ära ja annab ohjad mulle.

Lisaks ütles mulle meie üks noor traktorist, Johnny, et ta saab ehk aidata mulle tööd leida mõnes farmis traktoristina, millest järjest kõrgemale siis saaksin positsioonides tõusta. Parim viis, kuidas kunagi suurde farmi traktori või kombaini peale saada.

Ostsime Johnny'ga täna ajakirja nimega "Power Farming" - eepiline kraam!

Sunday, October 28, 2012

Kolimine farmi


Ülemus ütles mulle, et kuna mul on KP mangodega juba kogemus olemas, pannakse mind ühe rühma nö juhiks. Seega mu töö sai olema juhtida korjamismasinat puude vahel, vaadata, et tiim õiges suuruses mangosid korjaks ja edastama kõik, mis suured ülemused mulle ütlevad. Pärast nelja tundi lebotamist, tuli teade, et korjamine on tänaseks läbi, sest omanik tahab kõikidel mangodel lasta kasvada kaks päeva enne, kui uues raksuga peale lendame.

Siis saime ka Bruce'iga loa, et võime farmialale elama kolida oma asjadega, sest üks ruum on vaba, kuigi tolles ruumis pole mitte midagi muud, kui puust seinad (kus ka augud sees). Pakkisime oma asjad karavanpargis kokku ja kolisime ära farmi, kus õhtul kohe vaba päeva puhul kõik töötajad grilli ja õlle poolt hääletasid.

Õhtu oli lõbus, jõime palju õlut, tutvusime teiste töötajatega lähemalt ja grill üürgas. Üks aborigeeni kutt nimega Freddy keris aga pärast piisavat alkoholi manustamist korralikult ära ja kui ma kommenteerisin ühte laulu, mida ta järjepidevalt peale pani autost, kakkus kutil katus ära ning tahtis kallale tulla. Kuna kõik teda maha üritasid rahustada läks vennal veel rohkem pealt minema ning kadus korraks oma tuppa ning tuli välja suure noaga, mille just pakist välja tõmbas. Karjus, et on varemgi inimese vagaseks teinud ja praegu poleks mitte midagi uut siin keegi ära karistada. Kui ta noaga minu poole tuli ja vehkima kukkus, sain aru, et asi on tegelikult ka tõsine ning tõusin sekundiga toolilt ning tegin sammud eemale. Asi rahunes maha, kui vend avastas, et ta on end kogu selle noaga vehkimise käigus korralikult kätte lõiganud ja läks asja siduma. Vot selline lõpp õhtule!

Saturday, October 27, 2012

Roomaja nimega 2,5m


Seitsmes päev järjest tolles farmis tööd teha, kaheksas päev järjest üldse. Kuna mu masin oli laiali võetud, siis pandi mind tavakorjamismasina peale koos Londoni paarikesega, kes väga vinged tegelased mõlemad on ja oh üllatust - tolle Eesti tüdrukuga. Raudselt lepiti kokku, et viime raiped ühe masina peale!

Ütlesin siis, et no kuna nüüd on juba kahju tehtud niikuinii, siis võime ka suhelda samahästi, et mis ja kuidas läinud on. Tööpäev oli liialt lebo, lihtne korjamine ja koguaeg sai juttu ajada teiste inimestega. Homme saan taas sama asja peale tööle (lubati nii vähemalt), koos samade inimestega, seega töötunnid (mida kogunes selle nädalaga üle 70ne) tulevad hirmlihtsalt!

Lõpetuseks: pakkimishoonest (mis kohe põldude kõrval laiub) leiti täna 2,5m pikkune püüton, kes ringi asjatas. Püüti kinni, pandi ühte kasti auto peale ja viidi alast eemale, et loodusesse lasta. Enne käidi ka mõndade inimeste juures toda isendit näitamas, niisamuti ka Bruce'i juures ning öeldi, et kas Bruce ehk saaks tollest sinisest kastist krokodillitangid tuua. Bruce avas siis kasti ja ütles, et sitt nali - tal pole madude vastu midagi. Lisas veel:"Kui te tahate näha kedagi endast välja minemas, siis viige too uss Reintzi juurde ja tehke sama pull." Õnneks, oh õnneks, nad seda mulle siiski ei teinud.

Esimesed eestlased


Päev, kus mitte miski ei tahtnud funktsioneerida. Mu masin suri ära vähemalt tosin korda, tõstuk ütles üles lugematu hulk ning päev lõppes, kui vasak ratas enam ei liikunud ei edasi ega tagasi. Ühesõnaga sain korjatud nii 10ne tunniga vaid kaks kastitäit mangosid (keskmine on korjata 4 või tiba peale).
Samal päeval lendasid neljal korjamismasinal mootorid õhku, süüdlaseks vanus ning kuumus.

Üks järelvaataja, Dave, küsis mult, et kas ma olen too Eesti tüüp. Tema tüdruk nimelt on eestlane, kes korjamismasina peal töötab. Ütlesin, et olen jah, aga ega ma väga ta tüdrukuga kohtuda ei taha. Ütles, et saab aru ja kõik.
Hiljem õhtul karavanpargis kuulsin kahte tüüpi eesti keeles rääkimas, pesin samal ajal käsi ja kuulasin neid, ent ei öelnud mitte midagi ning kõndisin minema. Oligi korras - pärast pea kuute nädalat, nägin esimesi eestlasi.

Friday, October 26, 2012

Cherry picker


Kuues tööpäev järjest ja temperatuur vaid tõuseb: täna sai 41'C kätte ja korralikud 10 tundi tööd taas. Tekkinud on vastik särgi päevitus ja ülejäänud kere, mis jääb t-särgi alla tööd tehes, tundub täiesti rahulik pruun põlenud käte kõrval.

Kuna mu masin suri hommikul ära, pidin teise tõstukiga päev otsa töötama, mis on tiba pikem ja ulatub pea 8m kõrgusele. Täielik imbetsill masin, raputab nii räigelt, et pidevalt kraapisid oksad mu jalgu ja käsi, kui kuskile vastu lendasin, mangode ja lehtedega sain pidevalt vastu nägu ning lõpetuseks tulid sipelgad ka jälle sööma. Kahjuks pean terve homse päeva ka veel tolle vääraka masinaga hullama, aga õnneks rääkisin ülemuse ära ja võin mp3 mängijaga päev otsa ringi tuiata, kui volume piisavalt vaikne on, et ma ümberringi sõidukeid ja inimesi kuuleks. Peab tõdema, et mõne loo saatel hakkasid käed kordades kiiremini mangosid rabama!

Thursday, October 25, 2012

Fuck ants


Kuidagi ei näinud ette, et Austraalias nii miljon erinevat sipelgat ringi tuuseldab, erinevates värvides ja suurustes, kes kõik üritavad elusast peast mind ära süüa. Eriti rets on, kui nii 6 meetri kõrgusel puu kohal turnin ja siis järsku avastan, et rohelise-kollase kirjud suuremad tegelased üle mu keha ringi askeldavad. Paanika ja räige vehkimine ning lõpetuseks korralikud hammustused nende idiootide poolt. Pidanuks skafandriga peale lendama sootuks.

$ on väga keeruline välja öelda, kui £ on endiselt keelel.

Monday, October 22, 2012

Maod farmis


Järelvalvaja Colin ütles, et madusid liigub eriti palju seal farmis ringi - nii muidu maa peal uimerdamas, kui ka puude otsas elutsemas, kus ma neid tihti näha võin, kui suure müraga peale ei lenda. Puu otsas elutsevad tegelased pidavat aga koheselt põgenema, kui mootorimürina saatel sahmerdama seal hakkan, seega ei tohiks väga kokku puutuda nendega. Bruce aga väitis juba, et on kahte näinud põgenemas ta eest, kui ta ladvas turnis parasjagu.

Kõik töö oleks eriti lebo, kui saaks muusikat samal ajal kuulata. Liialt üksluine on hetkel asi, aga no midagi ei ole teha - ei peagi lihtne olema. Lähiajal peab raudselt ostma endale netipulga, sest praegune olukord on lihtsalt naeruväärne - pole juba nädal aega internetis käinud ja ei tea mitte midagi, mis jalgpallimaailmas või üldse ühiskonnas toimub.

A ja kirss tordil: jõudsime tagasi töölt täna ning just oli 5 minutit hullu vihma tulnud. Meil olid muidugi telgiuksed lahti ja telgis ujus, magamiskott märg jne. Kerged roppused ning rusika vibutamine ilmataadi suunas. Kas märk sellest, et wet season alga  lõpuks ometi ja Katherine võib-olla ujutatakse üle?

Sunday, October 21, 2012

Another day at the office (farm)


Tööpäev oli tavaline, kui välja arvata, et mu tõstuk suri nii 5+ korda välja, maandaja ütles ütes koguaeg ja pidin mitmeid kordi sihitult ootama, et mehaanik tuleks ja välja aitaks mind jamast. Põike kõrvetab nagu segane ja haavad muudkui kogunevad okste kraapimisest, mango mingi juures oleva vedeliku kõrvetustest jne.

Pakuti täna, et kas me ehk kahekesi ei tahaks kuniks jõuludeni tööle jääda neile. See tähendab siis, et kui korjamine kõik läbi saab, siis kõik töötajad lähevad minema, aga viis inimest jääb terve farmi peale, kes hakkavad tõstukite ja mootorsaagidega puid harvendama ning kogu niisutussüsteemi korrastama uueks hooajaks. Kolm kohta olla veel vabad ja ülemus ütles, et kui me selle ära teeme, siis olenemata tööpäevadest, mis ma teen, ta kirjutab mulle insta need vajalikud 88 päeva välja, mida on tarvis teise aasta viisaks. Rahalises mõttes oleks hea, seega näis, mis saama hakkab. Ma proovin ilmselt moosida, et mind traktorite-veokite ja muude sõidukite peale lastaks, vähemalt mõnedki korrad.

Saturday, October 20, 2012

Kas töö võib murda?


Ränk töömurdmine käib, peab kohe ära mainima. Käisime eile tolles pisikeses farmis, tegime pool päeva korjamist 39'C kuumuses ning siis ütlesin neile, et me saime pakkumise Darwinisse homme hommikuks, kuhu me ka lähme, sest nad pakuvad rohkem töötunde. Saime oma kahe päeva palgatšekid, mis pangas sulaks vahetati ning see omakorda juba poes kütuse ja söögi vastu vahetati.

Täna hommikul oli kell 5 äratus, kärmelt asjad kokku ning 16km siit eemale tollesse hiiglasuurde farmi. Tegemist on ühe suurima mangofarmiga terve Austraalia peale, mis just väga ei üllata, sest minu silmis palju puudu ei jää, et farm oleks suurem, kui Holland näitek (kerge liialdus). Tegime hommikul ülemusega uuesti tiiru ja avastati, et vili pole veel õige küps korjamiseks, mis peale öeldi, et peame paar päeva veel ootama ja esmaspäeval korjama hakkama. Oijahh ning roppused - oli tarvis üldse end voodist välja ajada (voodi muidugi on liialdus, sest kuu aja jooksul olen täpselt kolm korda madratsi peal maganud, muidu vaid telgipõrand). Vabandati ette ja taha ning lubati pühapäeval helistada, et täpsustavad kellaaega esmaspäevaks jne.

Vaevalt olime tagasi telklasse jõudnud, kohvi joonud ja ajalehte lugenud, kui mu telefon helises ning farmist helistas ülemus, et kaks kutti ei tulnud tööle, kas oleme huvitatud? Küsis mult, et kas olen tõstuk-tüüpi korjamismasinaga kunagi sõitnud. Ütlesin, et ei, aga kui sellel on rattad all, siis pole tarvis muretseda, oskan kõigega sõita. 6,5m kõrgused tõstukid, millega siis puude kohal saab turnida ning mangosid korjata usaldati meite kätte ja alustasimegi tööga.

Töö on väsitav ja tüütu, aga samas on raha seda väärt, seega proovime ära kannatada. Nende tõstuk-kraana asjaadega on lahe ringi paarutada ja vahepeal saab päris korralikult puu sees okstes ragistada - riided on üleni sitased, käsi puhtaks pesta ei suuda ja üldse on koguaeg rokane olla, seega kui õhtuks tagasi telklasse jõuab, pesus ära käib ning sööb, polegi muud teha, kui tagasi magama kerida, et kell 5 hommikul taas ärgata.

Thursday, October 18, 2012

Vana ja uus farm


Kolmapäeval käisime farmis uurimas, et miks meiega ühendust ei ole võetud uuesti uue tööpäeva asjus. Öeldi, et jäeti küll kõneposti teade, aga ei oska öelda. Igatahes lugu oli järgmine, et reede hommikul kell 6.30 peame platsis olema, et kohe korjama hakata. Täna helistati meile hommikul tollest suurest mangofarmist, kus me esimesena kunagi käisime uurimas, et kas tööd pakkuda on. Öeldi, et nad pidid olude sunnil 5 inimest vallandama ning koheselt oleks asendajaid neile tarvis. Sõitsime kohale asja uurima, näidati toda hiiglasuurt istandust ja pakkimisladu (üle 38000 mangopuu), ekspordivad 17nesse erinevasse riiki jne.

Ühesõnaga lubati, et kui me hakkaks tööle laupäevast, siis on konsta 3-4 nädalat jutti tööd nii, et tapab. Ärkama peame hakkama kell 5.30 hiljemalt hommikul, mis saab muidugi eriti vinge olema, aga vähemalt ei ole siis põrgukuumus veel väljas. Plaanis on homme minna ja päev tolles teises farmis ära teha, pärast päeva öelda neile, et nüüd lugu nii, et meile tehti parem pakkumine, sooviks kahe päeva tasu ja adjöö!

Monday, October 15, 2012

Esimene tööpäev siin pool lima


Esimene tööpäev pärast…6.juunit? Hommikul kell 6 oli äratus, kerge kohv päikesetõusu saatel ning minekut farmi. Suure varjualuse all on sorteerimismasin, kus siis minu ja Bruce'i kanda jäi mangode sildistamine ja aluste peale pakkimine, hiljem nende kokku sidumine ja voilaa. Kaks tüsedamat prantsuse tsikki pidid mangosid karpi laduma, ülemus (too Aasia tädi) tegeles põhi sorteerimisega. Kokkuvõttes väga lihtne töö meie jaoks, kuigi kuna väljas venitab temperatuur 40'C lähedale, siis higistama paneb ikka korralikult, eriti kui kastidega ringi joosta ja neid üksteise otsa vinnata. Näis, kauaks meile seda lõbu jätkub!

Käisime laupäeva õhtul Bruceäiga kohalikus ööklubis bikiini eri õhtul, kus tibid võistlesid millegi nimel enda aluspesus. Ei olnud midagi erilist, aga vähemalt sai pikad püksid esimest korda jalga pandud ja korralikuma särgi, sest ega muidu sisse ei pääse.

Friday, October 12, 2012

Vomit in Darwin


Etteruttavalt ütlen ära, et kui päev algab sõnumiga sõbrale:"While covered with my own vomit, I'm on my way to the job interview," siis ilmselgelt läks kuskil midagi väga nihu.

Kui me parasjagu linnatiiru tegime eile, siis helistasin ka Sarah'le, et kinnitust saada, kas reede hommikune kella üheksane kokkusaamine Katherine'is on endiselt jõus. Saades jaatava vastuse, otsustasime Bruce'iga istuda maha basseini kõrvale hostelis ja väikest õlle libistada. Meie kõrval olnud neljane inglaste laud kutsus üsna pea endi sekka ja lõpuks oli asi nii kaugel, et oli tarvis ühte teise baari nendega edasi minna. Sain eriti jutule ühe 21-aastase Amy'ga, kellega oli üllatavalt palju asju, millest pajatada. Kummalisel kombel muidugi kadus ta südaöösel ära, aga see selleks. Kuna ma lubasin, et sõidan reede hommikul ise, siis ei möllutanud ma suurt midagi ja jätsin südaööl üldse rahvaga ja Bruce'iga hüvasti, et ära magama minna ning kell viis juba ärgata.

Telefoni aku aga otsustas tühjaks saada ning kellaaeg mul puudus, seega uinusin lootusega, et ärkan õigel hetkel üles lihtsalt. Nii oligi - kui esimest korda silmad lahti lõin ja läpaka kuumaks ajasin, oli kell 5.17. Bruce oli endiselt maani täis ja ma pidin pea tund aega temaga võitlema, et selgeks teha, kui hädasti me peame liikuma hakkama. Lõpuks oli ta nõus autosse istuma ja pool seitse hommikul panin sellise hooga Katherine'i poole ajama, et hirmus. Esimese valgusfoori juures virutas Bruce endale kaks valuvaigistit sisse, teise valgusfoori juures oksendas ta korralikult autoaknast välja, mis kestis terve sõit järgneva valgusfoorini. Pidin surnuks naerma end!

306km andsin 140km/h kuuma ja proovisin kõikjalt läbi saada ilma hoogu kaotamata. Katherine'i jõudsin 9.16 ja autost väljudes helises just telefon, Sarah tundis huvi, et kus kurat me oleme. Ma tagusin rusikaga muidugi vastu rinda ja ütlesin, et see peab olema küll üks vingemaid ajaga võidu sõitmisi (okei, teisel kohal pärast mu 2010 hullumeelset rallit Saksamaal). Auto uks oli kaetud Bruce'i sisikonnaga ja ta enda õlg oli ka sousti täis, mis muidugi Sarah kontorisse mineku veel naljakamaks tegi.
Sarah näitas meile kaardil ühte farmi, kuhu pidime sõitma, et siis saame sealse omanikuga kokku ning vaatame, et mis ta arvab. Mango korjamis ja pakkimis farm, mis vist rohkem tegeleb pakkimisega, sest neil endal väga palju puid pole. Tädi, kes meiega juttu tegi, oli minu arvates pärit Lõuna-Koreast, inglise keel peaaegu olematu, aga nimeks Ruth - võta sa nüüd kinni…
Ütles, et davaiks poisid, täitke paberid ja tulge esmaspäeva hommikul kell 7.30 ja hakkame pihta. Sarah oli jõudnud vahepeal ära kaduda, kui meile seal ringi näidati, mis peale ma muidugi pettunud olin, aga siis hiljem saatis ta sõnumi, et kuidas meil läks ja nii.

Seega joovastuses kogu naljast läksime istusime hetkeks meie lemmikbaari Katherine'is: kell 10.30 hommikul, baar paksult aborigeene täis, käib korralik karaoke, kus kohalik vend laulab Ozzy ja Dio hitte ning me oleme ainsad valged tegelased lisaks turvameestele kogu seltskonna sees - faking eepiline! Parasjagu keset simmanit helistati pangast ja öeldi, et mu pangakaart jõudis kontorisse ja võin järele minna.

Nüüd veedame nädalavahetuse kämpingus telkidega ja siis mõtleme välja, et kus seniks elama hakkama, kui seal mangofarmis tööd teeme. Loodetavasti oleme kuu aja pärast teel Perthi poole, aga no kurat teab.

Wednesday, October 10, 2012

Darwin


Natuke üle 300km põhja poole sõitmist ja kohal me olimegi - Northern Territory pealinn Darwin. Mõnus väike linn, kus siiski rohkem tsivilisatsiooni, kui viimase kahe nädala jooksul nähtud. Kui parasjagu end hostelisse sisse kirjutasime, helises telefon ja Sarah (naisterahvas Katherine tööbüroost, kellega eelneval päeval tutvusime - kuradi kena neiu teine) helistas, et meile kahele oleks töö olemas järgmise päeva hommikuks. Ütlesime, et okei - mis kellaks peame olema tagasi Katherine'inis? Ta vastas, et ta ei teagi ja helistab meile tagasi. Natukese aja pärast helistas tagasi ning ütles, et ta ei saanud toda venda kätte ning, et kui ta meile kindalalt täna ei saa öelda kellaaega homseks, siis ärgu me kiirustagu, vaid tulgu reede hommikuks kella üheksaks ta kontorisse, kus ühe teise farmi asjus meiega jutuajamine oleks.

Seega kokkuvõttes: oleme Darwinis ilmselt kuniks reede varahommikuni, mil ma pulti lähen ning kella üheksaks tagasi Katherine'i kiman, et saaks ehk miski otsa peale viivuks.

Tuesday, October 9, 2012

Katherine Gorge


Kell 7 hommikul üles, dušš ja minekut tagasi Katherine Gorge'i rahvusparki, kus üleeile matkamas käisime. Enne veel hüppasime korraks läbi siinses tööbüroos, kus väga kena neiu Sarah meie kontaktid võttis ning lubas ühenduses hoida, kui info mango- ja arbuusifarmide kohta saabub. See selleks…
Sel korral võtsime ette kanuumatka tolle jõe peal, mis nende kaljude vahel lookleb. 4 tundi sõudmist 38 kraadises kuumuses lootusega, et äkki märkame kuskil krokodille. Ei näinud ühtegi, kuigi paljudes kohtades olid sildid üleval, et mitte maa peale minna, sest krokud käivad seal puhkamas. Lisaks nägime ühte lõksu, mis pannakse vaid siis jõkke üles, kui märgatud krokodille. Kas käisime ujumas? Loomalikult, aga ainult sellises kohas, kus jalad ulatusid põhja.

Homme jätame Katherine'i selja taha (vähemalt mõneks ajaks) ning põrutame Darwinisse, et veel loodusparke külastada ning töövõimalusi uurida. Võimalik, et reedeks peame tagasi Katherine'inis olema (distants nende kahe linna vahel vaid tiba üle 300km), kui tööbüroost helistatakse, aga saame näha.

Muideks - wet season peaks varsti algama põhjas ja juba lubatakse esimesi torme Darwinis! A ja üks aborigeeni tädi sõimas taas mind tänaval, kui auto juurde kõndisin üksi. Sel korral kostus midagi sellist:"You motherfucking "mingi lämin" cunt."

Monday, October 8, 2012

Üle 5000km


Väga vaikne päev oli, kuigi jaurasime ringi vist kella neljani või nii. Esiteks käisime läbi siinses suurimas mangofarmis, kus meile öeldi, et järgmisel nädalal hakatakse korjama ja olgugi, et hetkel kohad täis on, siis peaksime kindlasti tagasi helistama mõne päeva pärast, kuna alati hüppavad osad alt ära, kes registreerinud või siis lihtsalt ei viitsi tööd teha. Pärast toda käiku tulime tagasi linna ning ma läksin tegin endale pangakonto, valisin Bandigo Pank panga (lihtsalt sellepärast, et nende kontor oli esimene, mida märkasin tänaval). Aega võttis protseduur vähem kui Britannias, mis ei tohiks miski üllatus muidugi olla.

Õhtul proovisime siinset hõrgutist - pannil praetud Barramundi (kohalik jõhkard kala). Ilmselt üks parimaid kalaroogasid, mida saanud olen!

Lõpetuseks spidomeetrinäit: 5106km

Sunday, October 7, 2012

Katherine


Katherine on pisike küla nii 300km Darwinist lõuna poole, kus pole suurt muud midagi, kui rahvuspargid ja aborigeenid. Ilmselgelt tegeleme ikka ainult telkimisega kämpingualadel ja vaevalt, et miskit muutub. Hetkel läheb juba viies kuu, kui nii elatud on, seega rohkem kui harjumuspärane on lageda taeva all kõval pinnasel magamiskotiga und lasta.

Käisime täna matkamas siinses kahes pargis - kokku tuli üle 13km jalutamist mägisel teel läbi võsa, üle kivide-kändude ja mööda jõge. Ujumas sai käidud kolmes erinevas kohas jões, kus olid sildid taas krokodillide kohta, kuid kus päeval on ohutu käia vees (vähemalt nii nad väidavad, sest krokud käivad söömas kella seitsmest õhtul alles). Parim elamus oli väikse kose all ujuda, kus sai ka teisele poole koske ujuda, et siis läbi "veekardina" vaadata.

Ilm oli taaskord hell 36'C ja nahk muudkui kõrbes. Ma kusjuures higistan isegi siis, kui lihtsalt tooli peal istun või näiteks praegu seda juttu kirjutan.

Saturday, October 6, 2012

Issanda loomaaed on kirju


Olen juba maininud, et ühtegi ussi ega märkimisväärset ämblikku pole kohanud. No nüüd võib rahumeeli tolle jutu peldikupotist alla lasta. Siiski alustame algusest…

Telkimisplats Mataranka rahvuspargis oli sigakõva pinnas, kus ühtegi murulible ei kasvanud, seega pidime kasutama mutrivõtit, et vaiad maasse lüüa. Iga viimane kui riideese sai endale külje alla seatud, et vähegi midagi kivise pinnase vahel oleks (endiselt vapralt ilma madratsita). Kliima on nüüdseks ka hoopis teine, kui keskel kõrbes, sest hakkame lõpuks lähenema põhja-rannikule. Päeval on nii 36'C ja ööseks enam ei lange mitte nulli juurde, vaid püsib nii 20'C juures, mis tähendab, te teglis on põrgupalavus ja peab lihtsalt paljalt magamiskoti peal magama. Koguaeg üritavad erinevad suuremad ja väiksemad putukad elusalt ära pureda ning miljonid erinevad sipelgad on kõige maiamad jalgu õgima.
Pärast klassikalist ärkamist kella seitsme paiku, läksime siinse jõe äärde, et ujuda ning pilte teha.

Kristallselge vesi oli sama soe, kui väljas õhutemperatuur, ümberringi palmid ning muud troopilised taimed. Siis märkasin ma meist nii 2 meetrit eemal, et üks kollane madu läheb vette! Kaamerad välja ning pilte tegema (hoidsin muidugi väga ohutut distantsi, sest süda pidi seisma jääma, aga no uudishimu on ju suur). Ei tea täpselt, et mis maoga tegemist, aga selline peenike ja pikk kollane tegelane hõbedase peaga. Siis pärast madu nägime vees lehtede vahel suurt ämblikuvõrku, kus korralik tegelane ka jalga puhkas. Pole õrna aimugi, et mis ämblik to olla võis, aga esimene suurem sedasorti isend, mida näinud olen. Ja kas võeti end kokku ning mindi sinna samma jõkke ikkagi ujuma? Ja kuidas veel!
Hiljem jäid meie vaatevinklisse mitmed erinevad sisalikud, gekod, suured konnad, kiilid, nahkhiired ja tagatipuks tagasi telklasse jõudes ootas meid korralik känguru, kes meite tegemistest end häirida ei lasknud.

Aborigeene on endiselt nii palju kõikjal, kellega seni väga jamasid pole tekkinud, aga no kui nad läheduses on, siis see hingemattev hais paneb küll pea pööritama. Nood tegelased on evolutsiooniga nii hätta jäänud, et kohati hakkab kahju. Kohe on aru saada, et kui praegu valitsus neilt kõik toetused ära võtaks, sureksid nad välja, sest nende keha, mõistus ja suhtumine pole mõeldud töö tegemiseks. Kuidas saavad nii jõhkralt suurel kehal ja peal olla nii väiksed jalad ning käed?

Täna hommikul sõitsime ära Katherine'i, kus paar päeva ilmselt veedame ja siis ajutist tööd hakkame otsima, et veidi raha juurde saada, enne kui jälle edasi liigume. Paljud on soovitanud meile hetkel mangode istandusi, kus saak mühinal valmib, seega saab näha.

Thursday, October 4, 2012

Mataranka rahvuspark

Kui me parasjagu Alice Springsi peatänaval jalutasime kämpingu poole pärast poes käimist, aeglustus üks auto meie kõrval ning abo naisterahvas karjus:"I fucking hate you cunts!" Esimene rassistlik solvang, mis mu pihta langenud - tere tulemast aborigeenide territorriumile!


Eile sõitsime Alice Springsist minema põhja Tennant Creeki poole, kus nii 120km enne toda nö küla Devils Marbles'i juurde telkima jäime. Devils Marbles on hunnik suuri lahmakaid kive ühel väiksel alal ja miskit moodi on suutnud kivid end kõige kummalistemasse asendisse jätta. Ma panustan taas ufode peale nagu Ayers Rocki puhul.

Täna võtsime ette pea 800km pikkuse teekonna Katherine poole, kus Mataranka rahvusparki tulime, et öö-kaks siin veeta. Allikad ja pooleldi dzungel: suured palmid, mille otsas ei ripu mitte kookospähklid, vaid tuhanded suured nahkhiired. Nii, kui õhtul päike loojub, läheb selline mürgel taevas lahti ning mis kisa nad suudavad teha!? Esimene ujumine sai ka tehtud, kui siinsesse allikasse sisse hüppasime (vee temp oli 33'C). Õhtul enne, kui magama läksime, tulid kaks väikest känguru mikit (wallabies) meie juurde uitama. Külalislahked, nagu me oleme, pakkusime neile head leiba ning tänutäheks olid nad nõus videos figureerima. Võimalik, et pärast pingviine on nad teised kõige armsamad tegelased üldse.
Lisaks nägime esimesi märke krokodillide ohu kohta, seega ilmselt siia jõkke me ujuma ei lähe. Samas öeldi, et peaks ohutu olema ja pole hetkel märke olnud suurte tegelaste kohta.

Lõpetuseks - päeval, mil Bendigost lahkusime Melbourne'i poole, oleme maha sõitnud üle 4500km. Kuumus ei taha samuti armu anda - mõlemad oleme ära põlenud ning temperatuur aina tõuseb, mida päev edasi ja põhja poole. A ja eestlasi õnneks pole veel kohanud, aga Lääne-Austraalia Lonely Planeti raamatus Broomi kohta on toodud välja selline lause:"…while an Estonian backpacker serves up your evening meal." Kõikidest võimalikest rahvustest valiti eestlased ja siis küsitakse, et mida ma jahun koguaeg "eestlased Austraalias katk" kohta.

Tuesday, October 2, 2012

Alice Springs


Ayers Rocki juurest Alice Springsi oli kerge 450km või nii, mis on võrreldes meie päevase tavadistantsiga täiesti naljanumber (viimasel ajal on nii 700-800km päevas läbitud), seega võtsime toda sõitu väga rahulikult. Paar jõhkard suurt kotkast tiirutasid korjuste ümber ning üks kummaline okkaline sisalik istus tee peal, kui ma parasjagu põhja poole kuuma andsin. Lisaks tuli õhtul üks väike känguru mu kõrvale istuma, et uurida, kas mul miskit süüa talle pakkuda pole.

Alice Springs - kuulub küll Northern Territory alla, kuid linnas on kombeks öelda, et kuulub Neutral Territoryle hoopis tükis, sest rahvastik jaguneb pooleks aborigeenide ja valgete vahel. Kuna Austraalias on valitsus pea sama perses, kui mujal suurtes riikides (hint: USA), siis on aborigeenidel täiesti ebanormaalsed ja kummalised toetused. Põhimõtteliselt ei pea nad muud tegema, kui hingama ning saavad sellist toetust, et tööl pole vaja käia. Kui küsida neilt, et miks nad ei käi tööl, siis vastuseks on, et enne, kui valged linna sisse tulid, ei pidanud keegi tööl käima, miks peaks nüüd? Seega linn näeb välja nii: aborigeenid istuvad päev otsa tänaval varjulistes kohtades ja ajavad juttu või joovad ning ülejäänud inimesed, kes ei saa selliseid toetusi, nagu abod, aga ikkagi tahavad elada siin, teevad tööd.

Eile käisime istusime õhtul ühes korralikus kõrtsis, kus on kõik nii vanamoeline ja aus, kui võimalik. Ühtegi abo näiteks baaris ei näe, aga baari ees neid leidub vedelemas. Selle aastaga on registreeritud (!) Alice Springsis üle 1300 vägivalla juhtumi abode poolt, seega õhtul kui baarist tulla ja väljas jalutada, ei maksa just väga silmsidet luua või oma rahakotti näidata. Meil on seni autol rattad all ning endal hing sees, seega kui tänase ka üle elame ilma jamadeta, siis homme saab hakata juba Katherine'i poole sõitma.

Vahepeal saime teada, et too päev, kui läksime AFL mängu Melbourne'is vaatama ja teel sinna tegime ühes baaris kiire siidri, siis samal päeval selle sama baari juures läks kaduma 28-aastane tsikk, kes hiljem leiti vägistatuna ja tapetuna tollelt tänavalt, kus Bruce'i õde elab. Coincident?
Siis samal päeval, mil ma Austraalias maandusin ja Eaglehawki Bruce'i koju läksin, toimus paar maja Bruce'i majast edasi tulistamine: miski auto sõitis mööda ja avas tule maja ning maja ees olevate autode pihta.

Elu nage filmis nah!

Sunday, September 30, 2012

Kõrvetav päike Austraalia keskel


Tänase pühapäevaga sai täis kaks nädalat, mis olen veetnud maakera kuklapoolel. Endiselt ajab marru, et jalgpalli vaatamien on nii jõle keeruline (viimased kaks manku mängu olen pidanud vahele jätma), aga kui kunagi paikseks saab, siis ei ole väga viga ärgata mõnikord kell 4-5 hommikul, et kohtumist näha.

Teine päev järjest on olnud kõrvetav kuumus ja ka tänane päev oli sisustatud matkamisega: käisime Ayers Rockist 50km kaugusel oleva Olga mäe juures, mis on samasugune müsteerium lahendada. Kuidas kurat on selline värk juhtunud tühjas kõrbes, kus muidu valitseb tühjus? Nägime paari känguru ringi hüppamas ja kirsiks tordil oli korralik lahmakas sisalik, kes meie nina ees üle tee jalutas. Kui kaamerad välja võtsime, hakkas tegelane asjalikult poseerima ja puha. Meeldiv oli kuulda, et too isend olla vaid lapsuke alles ning nad kasvavad palju suuremaks.

Päike võtab vihaga, nii vihaga lausa, et korralik wife'i päevitus on tekkinud.

Grand Finale ja matkamine


Eile öösel sittagi magada ei saanud, sest hakkas eriti jahe ning kui lõppuks soojem tundus, siis mürasid juba igast võimalikud linnud-loomad ümber telgi ning häälitsesid nii mis kole. Kella kaheksaks läksime tagasi Ayers Rocki juurde, kus võtsime ette 11km rännaku ümber kivi. Kahe tunniga oli asi ühel pool ja võtsime ette ka kõige riskantsema katse: ronida lahmaka tippu, merepinnast 850m+ kõrgusele. Mu reie- ja sääremarjalihased said sellist vatti, et kurgus oli tunda veremaiku, päris ausalt. Ülijärsk tee viib üles ning sama järsk rada toob alla ka, kuid saime hakkama. Öeldi veel, et me tegime tolle üles-alla ronimise kõvasti kiiremini kui peaks. Noored 13-aastased nagad on vanurite eeskujul võtnud üle kombe kommenteerida inimesi, kes neist mööduvad ja kui me ühest noorukist möödusime, ütles too:"You've made it quite far already." Vastasime:"Quess what? We're gonna have a pint in a pub later on." Rohkem midagi tolle kuti suust ei kostunud. Vaade oli üsna kirjeldamatu ning sellise päikesekõrvetuse sain uuesti oma nahale, nagu polekski terve suvi kusagil lõuna pool käinud lolli mängimas.

Siis oli aeg Grand Finale jaoks. Mäng oli põnev ning kulges ühele ja teisele poole. Lõpuks pani siiski paremuse maksma Sydney, kes kümne punktiga võitis. Hawthorn vüib samas iseennast süüdistada vaid, sest väga häid võimalusi ei suudetud ära realiseerida ning kolm korda tabati ka posti. Bruce väga õnnetu ei olnudki, sest maiustas õlut nõnda hirmsa hooga, mis mängu suht peast pühkis. Üks kohalik tuurigiid oma naisterahvastega istus meie lauda ja hakkas meile igasugu põnevaid jutte rääkima, mida teadma peaksime, kui kuhugi liigume.

Jah - ilmad hakkavad suviseks minema siin kesk-Austraalias. Kell 7 hommikul särab päike näkku ja kui veel tund-kaks anda aega, siis läheb eriti soojaks. Alice Springi lubati meile miskeid 30 kraadiseid päevi, põhja poole isegi rohkem. Endiselt pole ühtegi madu näinud ega mingeid suuremaid ämblikke, seega pole midagi viriseda. Ootan juba huviga, et äkki põhjas kuidagi näeks krokodille.

Friday, September 28, 2012

Ayers Rock


Kell oli 7.40 ja kuna me magasime maa all koopas, siis tundus, et kell on alles neli hommikul - kottpime. Alustasin sõitmist põhja poole kell 9.30 pärast tankimist ja pärast 400+km vahetasime Bruce'iga kohad. Sel korral möödusime elusatest loomadest: dingod, kängurud, lehmad ning kotkad. Müstilisel kombel ei kohanud ühtegi road killi tee kõrval, olgugi, et maha sai sõidetud taas üle 750km.
Ayers Rock on sigailus ja sigasuur! Piltide pealt tundub, et tegemist on lahmaka kiviga, aga no johhaidii, kuidas tegelikkuses tundub see veel jõhkram. Päikeseloojangul sai päris arvestatavaid fotosid ning kui kunagi õnneks läheb, siis saab midagi ka üles riputada.

Homme aga on Grand Final Austraalia jalgpallis ning kavatseme pärast varajast ärkamist päeval kell 2 jooma hakata. Go Hawks!

Outback in Aussie


Internetti kasutan ma hetkel nii, et ühendan Bruce'i nutitelefoni wifiga end hetkeks (kui muidugi telefonilevi kuskilt leiame) ning siis kopeerin oma arvutist eelnevalt kirjutatud teksti lihtsalt ära siia blogisse või vastava inimese postkasti. Vot nõnda sitad lood on!

Kolmapäeva hommikul siis astusin varakult autorooli ning kihutasin üle 500km maha Adelaide poole, kus nii 200km enne linna Bruce'iga vahetuse tegin ja ta edasi jätkas. Mida lääne poole sõitsime, seda paremaks ilmad läksid ning Adelaide'is oli ikka korralikult soe juba kevade kohta nii, et õhtul ei pidanud isegi pusa peale mitte panema, kui päike juba ammu loojunud oli. Bruce otsustas, et me peaksime linna jalutama kämpingualalt ning tegema ühe kiire pindi õlut: kaardil tundus kõik ok, aga tuli välja, et tegelikult oli linna üle 10km jalutamist. Lisaks ei leidnud me linnas ühtegi baari ega pubi, kuhu sisse astuda ning tagatipuks olid kõik valgusfoorid meie vastu. See tähendas, et olime sigaväsinud teekonnast, janused ning vihased. Lõpuks saime kuskile pubisse sisse, kus pärast kiiret kahte pinti õlut tagasi kämpingusse läksime.

Täna hommikul alustas Bruce sõitmist kell 8 hommikul (müstiliselt lihtne on hommikul kell 7 üles ärgata, sest väljas on juba valge ja soe ning kõik elukad häälitsevad) põhja poole, sihtkohaks Coober Pedy, mis jääb Adelaide'ist üle 800km Alice Springi poole. Nüüdseks sai kõik roheline loodus otsa ning kohe, kui linn seljataha jäi, algas tühi kõrb: mitte midagi muud, kui madalad tolmused taimed, road killi loomade jäänused tee kõrval ning kõrvetav päike, vahelduseks sõitis vastu ka mõni auto. Uskumatu, kui tühi saab üks maa ikka olla mitmesadade kilomeetrite ulatuses. Sirged lõpmatud teed kulgesid ladusalt, mingil hetkel vahetasime kohad ning ma sõitsin viimase osa Coober Pedy asulasse (ca 3000 inimest), kus hsoteli otsisime. Tegemist on vana kaevurite külaga ja me saime voodikohad 6,5m maapinnast all pool asvasse hostelisse, mis on maailma huvitavamate hostelite nimekirjas kolmandal kohal. Tegemist ongi konkreetsete koobastega maa all, kuhu on lihtsalt kiviseinte kõrvale narivoodid pandud - ei mingeid vidinaid ega elektripistikuid.

Tuesday, September 25, 2012

Lahkumine Adelaide poole


Tutvusin Canberrast pärit tütarlapsega nimega Jaimie. Märkimisväärne on, et pärast kõiki neid Austraallasi, kellega ma tutvunud olen, on tema puhult egemist esimese isikuga Austraalia pealinnast. Oli tore õhtu kuni kella neljani hommikul!

Esmaspäeva hommikul pakkisime Darcy juures on oma asjad ning liikusime ära lääne suunas mööda ookeani äärset maanteed "Great Ocean Road". Tee, mis omal ajal ehitati sõdurite poolt mälestusmärgina langenud kaaslastele Esimeses Maailmasõjas. Korralik käänuline mägitee, kus üle 50km/h väga lubada ei saanud. Lisaks nägin ka esimesed kängurud ära, pisemat sorti mustad tegelased.
Õhtuks jõudsime Port Campbelli, kuhu läksime karavanparki telkima. Arvestades, et meil madratseid ei ole ja hetkel on varakevad ning õhtuks temperatuuri jõle madalale viskab, siis üsna jahe öö tuli telgis veeta.
Hommikul, kui kõikvõimalikud tegelased võsas ja metsas ning jõe ääres leelotama kukkusid, hakkas juba vaikselt soojem, aga siis oli juba niikuinii aeg lõpuks end telgist välja vedada, et minna kahtteist apostlit vaatama. "12 Apostels" on siinse ranniku ääres ookeanis vedelevad suured kaljurahnud, mis on lainete poolt aja jooksul mandri küljest lahti murtud. Lisaks panime paika õhtul, et homme hommikul saab olema kell 6 juba äratus, et jõuaksime Adelaide'i (kuhu on nii 800km) normaalsel kellaajal. Lubasin homse päeva ise autoroolis väntsutada, seega saab esimese Aussie kogemuse kätte. Kuradid on suunatulekangi ja kojameestekangi omavahel ära vahetanud - tule taevas appi...

Sunday, September 23, 2012

Melbourne ja pingviinid

Neljapäeval sõitsime Melbourni, kus jäime Darcy juurde ööseks, et siis järgmisel päeval minna pingviine otsima ning laupäeval kohalikule jalgpallimängule. Pingviinid leidsime ilma suurema vaevata üles ja ma ei väsi kordamast, kui kohutavalt armsad nood tegelased on. Üks neist kõndis minu poole ja kui ta oli umbes 20cm kaugusel, lendasid mingid värjad aasia turistid pulti ning kukkusid tast pilte tegema, mille peale pingiin jalga lasi.
Pärast pingviine käisime istusime väljas, kus sain kokku ka Honey-Makeriga, kelelga kunagi Edinburghis tutvusin. Üle kahe aasta oli päris palju, millest rääkida ning õhtu lõppes sellega, et ma Bruce'i õele abielu ettepaneku kõrtsis tegin, mille peale Bruce mulle kallale hüppas ning meid baarist välja visati - korralik!

Jalgpallimäng oli laupäeval ülikõva - meie tiim, Hawks, võitis viie punktiga, mis siis AFL-i mõistes tähendab väga nappi võitu. Atmosfäär oli kõva, kuigi nende kultuuris veel fännidelaule pole, seega käib lihtsalt kisamine ja karjumine. Pärast jalgpalli oli Darcy juures miski peo moodi asi ja täna hommikul otsustasime Bruce'iga, et me veel ei hakka sõitma Adeleide'i poole, vaid teeme grilliõhtu ning siis esmaspäeva hommikul paneme ajama.


Wednesday, September 19, 2012

Päev enne road tripi algust

Täna öösel ei suutnud endiselt korralikult magada - kell 2 ärkasin üles ja kuni viieni pidin üleval passima, et uuesti uni tuleks. Ilmselt saab graafiku korda Melbournis, kui seal välja minnakse sõpradega. Lisaks on meil laupäeva õhtul minek Austraalia jalgpalli poolfinaal kohtumisele kohaliku tiimi Hawksi ja Adeleide'i vahel (olude sunnil olen Hawksi toetaja).

Tänane päev möödus peaasjalikult auto korrastamisega ja pakkimisega. Käisime matkapoes veidi manti otsimas ning tulime tagasi kahe gaasipliidiga ja kahe matkatooliga ning Bruce ostsis uue magamiskoti ning telgivaiasid. Lisaks oleks vaja veel mingisugust lampi vms, aga no näis. Loodetavasti oleme enam-vähem valmis tolleks matkaks, sest me natukene muutsime veel oma sõiduplaani, mis nüüd pikenes 9000km peale ja kui me peaks kuskil ära eksima, siis poleks võimatu, et tuleb lausa 10k täis.

Mõtlesin veidi ohtude peale, mis meid varitsevad:

  • maod ja ämblikud
  • krokodillid
  • haid ja meduusid
  • autoõnnetus road killi või muude asjaolude pärast
  • kuumus Austraalia keskel
  • aborigeenid
  • idioodid linnades
Millegi pärast on linnades õhtuti päris ohtlik (eriti klubide läheduses), sest kohalikud on tihti peale väljas vaid tüli tekitamise pärast. Bruce ütles, et ainuüksi eelmisel aastal oli üle 3500 peapõrutusega lõppenud kaklusi terve Kängururiigi peale. Aborigeenid samas pidid olema sellised tolvanid, et on pahatihti maantee peal ees või varitsevad kuskil, kui on võimalus auto kallale tulla ning sealt midagi varastada (kasvõi rehvid). Öeldi, et enamus rekkajuhte näiteks sõidab neile otsa, et jamasid vältida, kui nad peaksid teed blokeerima. Seisma ei tohi aga jääda, seda kinnitasid siinsed ühest suust!
Uus marsruut on 9032km pikk

Tuesday, September 18, 2012

Jet lag ja toimetused Bendigos

Pean siiski tunnistama, et kerge jet lag on mul endiselt peal. Täna olin päev otsa väsinud, aga und samas öösel enne kella kolme ei saanud kuidagi.

Eilne päev oli üsna asjalik juba: nägin Bendigo linna korralikult ära, tegin avalduse oma TFR numbri jaoks (Bruce'il polnud aimugi, et kuidas seda tegema peaks, aga ma avastasin, et ei peagi kuhugi kohale minema nagu UK-s, vaid interneti teel kõik võimalik ka). Lisaks käisime veidi linnast väljas kängurusid otsimas ning õhtul ühes pubis kohalikku õlut mekkimas koos korraliku pubisöögiga. Nüüd on vaja osta endale telefoninumber (pole teps mitte nii lihtne, nagu Eestis, et lähed R-Kioskisse ja voilaa) ja avada ka pangakonto, mille ma siiski teen alles WA-s, kui Perhi jõuan miski sealse pangaga.

Plaan on järgmine: neljapäeval pakime me auto ning sõidame Melbourni (Bendigost 160km), kus veedame aega kuni pühapäevani. Proovime käia Austraalia jalgpallimängu vaatamas ning lähme ka pingviine otsima. Lisaks proovime kokku saada kõigi tuttavatega, keda teame sealt, et mõned õlled teha.
Siis edasi hakkab juba üle 7000km pikkune reis Perthi. Kaardi pealt näeks asi välja umbes nõnda:

Monday, September 17, 2012

London-Singapore-Melbourne

Londonis panin padavai ajama Joce'i juurde, kus paar stellat tegime ning muljetasime, et mis vahepeal juhtunud on pärast Poola vägitegusid. Laupäeva hommikul ärkasin juba pool 8 hommikul üles,e t metrooga Heathrowi lennujaama põrutada, kus lõuna aeg esimene pea 13 tunnine lend Singapuri oli. Singaour Airlines on hääletatud maailma üheks parimaks lennufirmaks ja arusaadav miks: esiteks kasutavad nad uusi Airbuse, mis on maailma suurimad reisilennukid (ja johhaidii, kui pirakad nood linnud ikka on) ning teiseks on teenindajad igal ajal muretsemas, et kas saavad midagi juua-süüa pakkuda jne.
Kuna Tallinnast Londonisse läksin ajavahes 2 tundi tagasi, siis nüüd Londonist Singapuri lendasin ajas 7 tundi edasi. Ehk minu arvates endiselt kell 23 õhtul pandi lennukis kõik tuled põlema ning öeldi, et tere hommikust ja mida sooviksin hommikusöögiks.

Seega uduses hommikuses Singapuri lennujaamas kell 7 oma uut lendu oodates, oli asi ikka jumala sassis, sest selline uni oli peal ja idee poolest pidigi hakkama traditsiooniline magamaminek. Nüüd aga paari tunni pärast läks mul uus kaheksa tunnine lend juba Melbourni, mis tähendas veel omakorda ajas kaks tundi edasi liikumist. Kokku siis Londoniga +9h ajavahe, Tallinnaga +7.

Lennujaamas läks kõik ladusalt, kui välja jätta, et halva ilma tõttu ei saanud me õigel ajal maanduda ja nii pool tundi hiljem lõpuks maha saime. Küsiti paar traditsioonilist küsimust, aga mitte midagi erilist ja kõik oli viisakas. Järjekorrad samas olid kõikjale lennujaamas nii hiiglaslikud, et Bruce pidi mind pea kaks tundi ootama lennu saabumisest, kuniks ma lõpuks läbi kõigi väravate sain. Kuskile mind vahele ei tõmmatud ja hullu otsimist ei tehtud, kuigi näha oli, et nad on mu suurt seljakotti kuskil veidi uurinud küll.

Kaks tundi autosõitu lennujaamast Bendigosse (Melbourni nö äärelinn), kus ta kodu on ja kuna Bruce ise veel endiselt kannatas ajavahe tõttu veidra unegraafiku all, olime üleval kuni kella üheni ja tegime õlut, et saaks rütmi taas paika. Tal on kodus vinge suur papagoi, kes jutustab ja kisab. Vahepeal segab meie jutule vahele ja karjub puurist:"What?" või siis kui tuled kustu panna, siis tuleb õrnalt:"Night-night!"

Täna lähme kaeme ümbrust ja eks ma näen siis esimesi kohalikke elukaid siinses looduses - korralik!

Friday, September 14, 2012

Päevad täis lendamist

Istun Tallinna lennujaamas ja ootan oma lendu Londonisse. Öö kavatsen veeta Inglismaa pealinnas Joce'i juures (ilmselgelt tahan paari pudelit Stellat rüübata) ning hommikul juba metroo peale, et Heathrow lennujaama kolida, kus siis kell 11.30 lennuk Singapuri. Pühapäeva hommikul on Singapurist lennuk Melbourni, kuhu peaksin õhtuks nii seitsmeks jõudma ja kui härrased piiri peal mu vastu lahked on, hakkab pull kängurumaal Bruce'idega pihta juba esmaspäeva hommikul.

Wednesday, September 12, 2012

Reintz, not long now 'till you're a fair dinkum yob cunt!

Loodetavasti läheb kõik nii nagu peab ja mingeid jamasid mul lennujaamades ei teki. Natukene juba näen ka, et päike paistab eredamalt, aga samas...samas on endiselt mu seljakott suvisest rännakust puhastamata, mis tähendab, et tagumine aeg on kõik jälle laiali kakkuda ning paar eluliselt tähtsat asja asemele pakkida. Ahvatlevad on ka üks pudel õlut külmkapis, kitarr nurgas, kontsert dvd-d riiulis - ükskõik, mis pole pakkimine.

Pealkiri on võetud kirjast, mis mulle täna hommikul postkasti potsatas Darcy poolt (härra, kellega Wackenil, Metalcampil ja Ljubljanas sai marutatud).

Saturday, September 8, 2012

Ei pasunatele!

Käisime vaatasime Eesti-Rumeenia mängu ja ilmselgelt saime sellise pettumuse osaliseks, et ise ka ei usu. Esiteks siis oli meie koondise enda mäng nii kohutav ja hambutu, aga mis närvi ajasid, olid ikkagi "fännid". Millal need idioodid lõpuks aru saavad, et pinipasunad ei kuulu jalgpalli mängu juurde. Jalgpall on laulud ja trummid, mitte kuradi lõpmatu pinin, mis kogu laulukoori summutab. Mingid tolvanid suutsid oma pasunatega ka fännisektori külje alla pugeda, mis hinge eriti täis ajas.

Lõpetuseks - "Eesti, suru, vastane vastu muru" on endiselt kõige jubedam chant, mida ma kunagi kuulnud olen (ja seda kuuleb iga mäng pärast 12.minutit, kui midagi muud karjuda ei ole).

Thursday, September 6, 2012

Eesti-Rumeenia mängule

Täna õhtul on Tallinnasse minek, kus homme siis lähme Eesti-Rumeenia mängule kaasa elama. Kummalisel kombel saab see olema mu esimene kord Lilleküla staadionil, kuigi olen käinud mitmetel rahvusvahelistel mängudel (Inglismaa kõrgliiga, Šotimaa kõrgliiga, Euro 2012), ent näe - kodumaisele mängule pole kunagi asja veel olnud. Kui Martinsi ja Bruce'iga reede õhtu üle elame, siis laupäevaks pean tagasi Tartus juba olema ning siis jälle kolmapäeval või nii tagasi Tallinnasse minema...sedapuhku juba seljakotiga.

Monday, September 3, 2012

Poolteist nädalat enne minekut

14.september on lennuk Londonisse, kus ühe öö veedan ja järgmisel päeval juba pikema lennu ette võtan vanavanaisa hauale (tegelikult päris hauale veel ei jõua, aga väga lähedale). Poolteist nädalat veel ja ongi taas kõik siin sombuses Eestis.

Sunday, September 2, 2012

Tagasi kodus, viivuks

Kui me lõpuks Varssavist Tartusse jõudsime, siis esimene asi, mida pidin tegema oli...pusa välja otsimine seljakotist. Mis kurat juhtus ilmadega siin?

Nädal aega on varsti kodus oldud ning hetkel käib lennupiletite otsimine uude sihtkohta. Loodetavasti saan ajama panna nii kahe-kolme nädala pärast.

Monday, August 27, 2012

Mis juhtus nädalaga Poolas?

Sain siis tolle rekkajuhiga Poola, umbes 200km kaugusele Katowice'ist. Sõit oli ebamugav - tahtsin jubedalt magada, aga kuidagi ei õnnestunud, seega öö jäi põhimõtteliselt vahele. Edasi hääletasin järgmise auto peale, mis mind Katowice'i viis, sealt sain bussiga Krakowisse, kus Bruce juba jaamas vastas oli kell 11 hommikul. Ladusin ennast ka hostelisse sisse, samasse tuppa Bruce'i ja Joce'iga ning edasi läks kõik nii nagu arvata oli: baaridesse odavat õlut jooma!
Õhtul tegime ka väiksed viinad, käisime vaatasime baaris, kuidas Manku Evertonilt 0:1 sutti sai ning kuna mul öö vahele jäi, siis lõpuks asi kulmineerus nii, et ma enda voodisse ei jõudnudki, vaid magasin rahulikult Joce'i voodis.

Järgmisel päeval otsustati minna õue, et hirmsat pohmelli ravida: kõik õnnestus ning me veetsime lugematu hunnik tunde mingis kommunistide baaris Biitleid kuulates ning õlut sisse keerates. Õhtul tehti jälle traditsiooniline rohuviin ning oh üllatust - magasin terve öö taas Joce'i kõrval tema voodis, mil Bruce magas minu voodis.

Kolmapäeval põrutasime kõik ära Wroclawi, kus mul oli kindel plaan vaid üks öö veeta ja siis edasi ruttu Eestisse tulla, et suvelõpu peole jõuda. Mis juhtus? Mina ja Joce tahtsime teha kaine päeva, sest pohmell ja masendus oli peal, aga Wroclawis tervitas meid bussijaamas kohaliku hosteli omanik Alex, kes meid pikemalt mõtlemata perse saatis sellise lolli mõttega ning baari vedas. Tehti mõningad kannud õlut, siis pitsid viina ning mindi õhtul kõik välja Mojito kokteile karistama. Mina lõpetasin hosteli põrandal riietega magades ning hommikul ärkasin sootuks võõras voodis üles (ma kohe ei tea).

Järgmisel päeval vandusin päev otsa, et ma lähen hääletan Eestisse, aga asi lõppes hoopis sedasi: tehti paar Mojito kokteili, mõned õlled, nauditi rakekojaplatsis tänavamuusikuid ning mindi stripiklubisse. Hommikul jumal teab mis ajal jõuti tagasi hostelisse ja üllataval kombel enda voodisse, kuigi voodit ei jõutud ära teha. No siis oli ärgates ikka mask maas, et kuidas me küll ei suuda end siit Poolast minema vedada, vaid peame ikka edasi jaurama? Tehti ka reede hommikul Mojito kokteilid ning õlled ja veedeti päev raekojaplatsis ringi jaurates. Õhtul mindi üllataval kombel jälle stripiklubisse, kus turvamees "Old Mate Graig" meid juba tervitas ning muljetas eelmisest õhtust. Klubis sees ütlesid ka mõned tüdrukud meile, et mäletavad meid eelmisest õhtust. Kõva mitu õlut tehti lava ees, siis veel privaattoas, kus sületantsud üle tunni aja teemaks olid ning kõige lõpuks jaurasime hommikul kell 4 ukse peal Old Mate Graigiga, kes lubas meile järgmiseks päevaks kutsuda oma sõbra autoga, kes meid korralikku litsimajja viib: tänasime viisakalt ja läksime minema. Tee peal koju tassisin Bruce'i purskkaevu (teistkordselt nädala jooksul).

Laupäeva hommikul oli minul mask peal, aga kuna Manku mängis tol päeval kell 4, otsustasime, et jääme üheks päevaks veel ja siis pühapäeva lõunal paneme kohe Varssavi poole ajama. Me saime õhtuks nii kaineks, et too maailma üks rõvedamaid pohmellisorte tuli kallale: magada ei suuda, sest nii vaimuhaiged unenäod on ning lõpuks istusime kell 1 öösel kahekesi pimedas köögis ning jõime vett ilma ühtegi sõna vahetamata.
Ma nägin unes koguaeg laipu ja hukkamist ning ühel hetkel nägin, et ma lendan, kuigi hoidsin tegelt kramplikult madratsist kinni.

Pühapäeval pakkisime oma kotid ning läksime rongijaama, et Varsavisse saada. Pikk 6 tundi sõitu, siis mitu tundi ekslemist pimedas rongijaamade rägastikus, et kuidas me bussi peale saaksime, mis Eestisse läheks. Ei leia sellist varianti, pluss keegi ei räägi inglise keelt. Kasutasin oma sitta vene keelt ning lõpuks saime selgusele, et kui neid firmasid tahame kasutada, siis peame internetis asjatama. Leidsimegi kaks viimast bussipiletit, esmaspäeva hommikuks kell 6, seega pidime terve öö bussijaamas veetma aega surnuks lüües. Tegime korraliku alkovaba päeva ning kui kell lõi südaöö, läksime baari ja võtsime paar õlut, et aeg kiiremini läheks. Nüüd hoiame pöidlaid pihus, et me jumala eest saaksime ka bussi peale ilma mingite probleemideta, sest ma ei suuda kirjeldada ka, kui sitaks kopp ees mul on. Tahan koju ja puhkama!