Friday, March 30, 2012

Memo meie vabast päevast Readingus

Nagu oodatud ja lubatud sai, siis vaba päev kulmineerus vägagi ulmeliselt Readingus koos töökaaslasega. Päev algas kiire pesus käiguga, poest läbi, et 2 siidrit võtta stardikaks ning siis töökaaslase juurde. Väljas päikse käes istudes ja esimest siidrit juues, mõtlesime valmis, et hea küll - teeme hommikusöögi Readingus ja siis vaatame, mis edasi saab. Seni, kuni me Bradfieldi taksot ootasime endale järele, tegi üks klient meile ühed õlled välja, mis siis kiiruga alla kulistasime, sest auto jõudis ootamatult kärmelt sel korral meile järele. Juba oli tunda, et hakkab kogu asi pähe...

Readingus läksime otsima söögikohta jäe lähedal, kus saaks väljas istuda - leidsime Dolce Vita resotrani, millel rõdu olemas teisel korrusel, sobis. Esimese asjana tellitid kaks pinti Peroni õlut, siis vaadati menüüd ja jaurati niisama. Teenindaja oli miski 40+ Kreekast pärit naisterahvas, kes tuimalt meile peale lendas ja jaurama hakkas. Ühel hetkel katsub ta mu juukseid ja hoiab mu patsi enda käes - mul oli totaalne "wtf" moment, sest teadupärast mulle see väga ei meeldi, aga ei osanudki midagi kohe öelda. Vaatasin vaid Alole sellise pilguga otsa, et kas see tõesti hetkel toimub? Kreeklannna aga pani selle peale, et ära muretse, mul on sinu vanused lapsed, ma tean küll. Puhas huumor! Tädi mainis, et ma näen välja nagu inglane, aga Alo mitte ning ütles, et sai kohe aru, et me oleme samasuguse bisnessi pealt.

Telliti lõpuks pastad ja salatit ning ka pudel valget veini, mida jooma alles hakati siis, kui kogu söök oli söödud, sest toodi ka teine ring õlle lauda, mida oli tarvis enne hävitada. Arve oli £64 ja päike hakkas vaikselt juba alla vajuma, kui me lõpuks sealt jalga lasime. Alo sai järjest kõnesid oma tüdrukult, et jumala eest ikka talle päikeseprille läheks vaatama ja siis mingeid puuvilju talle ostaks. Alo korrutas, et jobt - anna rahu nüüd, ega ma loll pole, et ära unustan. Kolm korda võib arvata, mitu korda me jõudsime mingeid prille vaatama või poodi sööki otsima!

Läksime otsima pubi, kus õhtust jalkat vaadata - leidsime rongijaama lähedalt. Kuniks aga jalka algaks, läksime tegime uued pindid lähedal asuvas pubis viimase päikesepaiste käes. Siis pärast toda Guinnessit tuli päevaidee - lähme ostame jalgpalli endale hoopis ära. Ja mindi!

Teekond viis meid otse Sports Direct poodi, kus selle asemel, et jalgpalli minna valima, suundusime suure huraaga otse hoopis jalkasaapaid proovima. Alo proovis värvilisi hetkel populaarseid Nike asjandusi jalga, mina vanakooli Adidase omasid. Ühel hetkel olid mul käevangus õige suurusega valged punaste adidase triipudega kossid ning Alo valis samal ajal välja lillad (pidin naeru kätte ära surema tol hetkel) edevad Nike jalavarjud. Kui tahtsin kossidega kassa poole suunduda, tuli Alo minu juurde täiesti mõttetu valge Umbro jalkasärgiga. Ma küsisin talt, et mida sa sellega veel teed? Ta vastas, et särki läheb ka tarvis ju. Vaidlemine lõppes sellega, et ma selgitasin talle, et olgu - kui särki nii väga tarvis on, siis ostame vähemalt ikka korralikud mingi tiimi särgid, mitte suvalise firmaka. Mulle jäi silma koheselt inglise koondise tuliuus vorm, mille mõtlemata endale haarasin. Alo siis arvas selle peale, et hea küll - ta ei saa sitem mees olla ning võttis ka inglise vormi, aga punase ehk võõrsilvormi. Sõna vormi all pean ma silmas seda, et ega särk ei saanud siis ilma pükste ja põlvikuteta tulla. Kõige naljakam on asja juures veel see, et Alo ei poolda üldse mitte ka inglasi, aga tol hetkel loogika niikuinii meiega ei olnud. Mingit selga proovimist muidugi ei olnud ja pärast avastasin, et püksid oleks võinud numbri võrra suuremad võtta ning põlvikud on mul vapsee imikute omad, kus kannakoht on mul jala talla all ning sääred ulatuvad vaid poole sääreni, mitte õle põlvede nagu peaks.
Sammusime siis kassa poole, et haarata veel jalgpall ka ja minekut, aga...aga ei veel. Avastasime, et tarvis on ka väravavikindaid ning pallipumpa. Suvalised valged Nike kindad said kaenlasse haaratud, mingi pallipump saadi kuskilt kohast ja lõpuks valis Alo ka kõige värvilisema Adidase palli välja (kollane-punane). Ühesõnaga - täielik tsirkuse komplekt pandi kokku. Olgugi, et mul seljakott oli, ostis Alo enda varustusele hiigelsuure mingist veidrast materjalist poelogoga koti. Ütlesin küll, et mõttetu, aga ühel hetkel ostsin juba endale tolle ka, sest Alo veenis, et siis on õige, kui õige kott ka on ning lisaks saan seda edaspidi näiteks pesupäeval kasutada kogu jama vedamiseks. Lõpetuseks peab tõdema, et peab tänama õnne, et särgitrükk selleks päevaks kinni juba oli, muidu oleks meoma särkidele seljale raudselt midagi väga ebapädevat lasknud kirjutada.

Poest tormati välja suure kisaga, joosti esimese takso peale ja kärutati teine tagasi Bradfieldi, et me saaks kohe minna palli taguma. Õhtune mäng telekast ei omanud enam mingit tähtsast, Alo tüdruku soovid polnud ammugi meeles ja takso tagaistmel hakkasime juba oma oste lahti harutama ning selga proovima (siis ma ka taipasin, et põlvikud on veidi valest suurusest).
Bradfieldis tagasi olles võtsime ühed siidrid palliplatsile, riietusime täiesti ümber ja kui me siis seal täiesti segi olekus palli taga ajasime, veendusime, et 1)me oleme täiesti klounid kahekesi pealtvaatajatele ja 2)tegelikult ei mängi jalgpallisaapad, vaid kaine olek ja mees ise.

Pärast väsitavat pallimängu vajus Alo riietega voodisse magama, mina kõndisin veel 2 miili oma koju ning vajusin ka voodisse nagu laip.

Täna küsis Alo mult, et kas me õhtusöögi eest seal meie teises pubis maksime. Ma küsisin selle peale talt, et kas me sõime õhtust? Tööd oli sigaraske täna teha, sest motivatsioonipuudus oli mõlemal nii suur, aga iga asi ajas nii hullult naerma eilse peale mõeldes, et suhteliselt väärt etendus oli kõik ja ei kahetse mitte ühte penni ka, mis sai raisatud.

Wednesday, March 28, 2012

Härrasmeeste snaps

Homme üritavad seltsimehed end lõpuks korralikult purjakile tõmmata, loodetavasti on minek Readingusse. Lubab üle 20'C sooja, seega kui kõik õnnestub, tuleb sellest kindlasti hea lugu, mida kokku hiljem meenutada.

Sunday, March 25, 2012

Tee tööd ja näe vaeva jne.


Vara üles, hilja voodi - nõnda rikkus majja toodi. 

Tegelikult on nii, et olen pea alati viimane, kes töölt lahkub ja esimene, kes tööle jälle tuleb. Kohati on küll tunne, et mis mõttega ma seda teen, kui niikuinii tunnipalgaga tööl ei ole ning tea, kas kedagi üldse huvitab, et korras kogu kupatust hoian. A näe, olen kord juba selline.

Täna käisin jooksmas pärast tööd enne, kui päike loojuda jõudis. Meil on olnud terve nädal nii 15-20'C, kuigi viimased päevad tundusid küll rohkem 30'C kanti asi olevat. Igatahes - distants kokku oli 6,7km tõusude ja mõõnadega, seega igati korralik punnitamine.

Thursday, March 22, 2012

Keep God out of California

Kuidas selgitada sõpradele kodudes, et pidin veetma öö ülemuse (naisterahvas) majas ning selle asemel, et südaööl kohe magama ära minna, tegime paar gin-toonik-tüüpi jooki ning märkasime päeva lõppenuks kuulutada alles kell 3, et kell 9 taas üles ärgata ning tööle ära minna? Ja kui ta poisssõber üleval korrusel samal ajal õndsalt und lasi? Lihtsalt - ei maini kõiki detaile, et asi humoorikam ning intrigeerivam oleks.

HOLY SHIT, kui väsitav suudab mõni inimene olla. Tuli meile uus tüdruk kaks nädalat tagasi tööle ja ma olen nüüd nii mõnedki vahetused temaga koos töötanud ning no ei toimi, mitte kuidagi ei toimi. Ei ole võimalik, et üks inimene lihtsalt vait ei suuda olla ning koguaeg on vaja jutustada ning küsimusi esitada.

Proovin paluda kallist ülemust, et ma temaga väga vahetusi koos tegema ei peaks, sest ma tõesti ei jaksa.

Monday, March 19, 2012

HSB III


Pühapäev, emadepäev UK-s. Tööl täielik hullumaja üle elatud ja kell viis suure hurraaga Readingu poole teele. Linn, mis oli täiesti kõle ja tühi, sest kõik kohad olid suletud, tänaval kõndisid üksikud erinevate rasside esindajad ning mööda kihutasid üksikud mustad taksod, roolis ainult paksitani värve esindavad vennad. Siis kostub tänavale tuttav trummirütm - Heaven Shall Burn teeb soundchecki, lugu The Omen. Kõik õige, kahe tunni pärast avatakse uksed ja saab klubisse sisse. Need kaks tundi sisustasin vastas asuvas pubis jalgpalli vaadates ja Guinnessit juues. 
Klubisse minnes öeldi mulle ukse peal, et Rise To Remain ei esine täna, sest kaks nende liiget on haiged. Kostsin neile selle peale, et ma olen siin ainult HSB-d vaatamas niikuinii. Öeldi, et Rise To Remain teeb tolle shõu tasa ikkagi lähi nädalate jooksul ja sinna saan ma tolle piletiga tasuta sisse, aga ütlesin viisakalt, et ei hakka ma end vaevama.

Esimene bänd läks peale, isegi nime mitte ei mäleta. Täielik sõnnik oli, võtsin sealt baarist uue Guinnessi hoopis ning jäin ootama, kuniks läheb peale järgmine asi. Järgmiseks tuli Malefica lavale, kes Readingu enda punt ja puhast deathcore mussi teevad. Eemalt kuulates polnud väga vigagi, kuigi natuke kõik breakdownid ja klassikalised sellised elemendid hakkasid häirima, aga kokkuvõttes pigem positiivne üllatus. Kui nad lõpetasid, imbusin rahulikult lava keskele, et end sisse sättida esiritta.

Kuna koht oli tõeliselt väike, ei olnud isegi mitte turvavõret lava ja rahva vahel, seega üks jalg toetus lava peale ja kätega toetasin end kahe monitori nurkade peale - nii ma kõige paremas kohas üldse lava ees siis järjekordset HSB firmakat ootasin. Intro, kutid tulid lavale, Marcus täpselt minu ette. Algas The Omen, poole loo pealt sain juba aru, et hääl hakkab kähedaks minema. Ihukarvad olid püsti, mu jalg lausa värises ning adrenaliinilaeng oli käes. Järgmiseks The Only Truth, mille ajal lakka keerutades ma avastasin, et saund on kuidagi teistsugune. Võtsin oma laka eest ära ning märkasin, et Eric (bassimängija) pole enam lava peal, aga lugu käib edasi. Midagi tohterdati teda lava kõrval. Loo lõppedes ütles Marcus, et Eric sai veidi vigastada, kuid ei täpsustanud, et mis ja kus. Hea küll, nad otsustasid pärast väikest viivitust, et kütame edasi - lugu Black Tears, mis peaks olema klassikaliselt lõpulugu. Ei olnud hullu, et bassi polnud, sest ega esireas niikuinii retsi saundi kvaliteeti oodata ei saa. 
Black Tearsi ajal ulatas Marcus kaks korda mulle mikrofoni taas suu ette. Pärast seda öeldi, et Eric on viidud ära haiglasse, aga keika läheb edasi. Pole õrna aimugi, et mis ja kuidas tal juhtus, aga ehk kuskilt hiljem kuuleb. Küsisin veel enne uut lugu Alexi (kitarrist) vett, mille peale terve pudeli sain ja mis häälepaeltele veidigi head tegi.

Järgnesid lood Combat, Sevastopol ja siis Endzeit. Endzeiti ajal pakkus Marcus taas mulle võimalust mikrisse laulda. Pärast Endzeiti tuli siis klassika minu jaoks - Counterweight. Taas sain mikrofoni enda ette refrääni ajal. Kaks kutti, kes minu kõrval olid ja mu juustest kindlasti häiritud olid, vaatasid mind tihti peale suht veidralt, et kuidas mulle mikrofon jälle suunati. Järgnesid lood Whatever It May Take ja The Lie You Bleed For. Karjusin enne viimase algust "Murderers", aga Marcus näitas näpuga, et ei - veel mitte. Oh well, okei. Loo lõpus ütles ta aga, et nüüd tuleb lugu, mida härrasmees siin esireas välja ütles - Murderers Of All Murderers. 
Enne, kui encore aeg käes oli, tehti kaks viimast lugu - Return To Sanity ja Trespassing The Shores Of Our World, viimasel ajal näitas Marcus mulle soolo ajal näpuga ringiliigutst, mille peale siis valust hoolimata meeletu circle headbangi käima tõmbasin ja püüdsin kardaaniga tempot hoida - faking hullumeelsus.

Pärast seda veidi rahvaga karjumist ning poisid tulid uuesti lavale ning tegid ära lood Voice Of The Voiceless ja Behind The Wall Of Silence. Enne Voice algust ütlesin veel Marcusele:"Let's sing about the animal rights," mille peale Voice Of The Voiceless käima läkski. 
Pärast kogu konsat lahkusin sündmuspaigalt sinikatega jalgadel, täiesti hullumeelselt valusa kaelaga, HSB setlisti paberiga (nagu ka Soomes) ja kogu varesepesa juustes sain lahti alles tund aega tagasi, kui samal ajal häält on ilmselt tagasi oodata nii umbes jõuludeks ning kuulmine on vist nüüdseks täiesti läinud. Ja olgugi, et Marcus paaril korral mu käe peale astus, andis ta ja ka Alex ning Maik mulle konsa lõpus käppa, seega lõpp hea, kõik hea.

Friday, March 16, 2012

Against all lies (and women)

Vähem kui 60 tundi on minna järjekorras kolmanda Heaven Shall Burni kontserdini. Adrenaliinilaks on juba praegu nii rets sees, et kui korra mingit nende vanemat live keika videot vaadata, siis ihukarvad tõusevad püsti nagu naksti.
Arvestades, et nad sellist jama nagu Rise to Remain soojendavad, siis loodetavasti ei saa väga raske olema esiritta end pusida taas.

Eile öösel kell 1 pandi mind korraliku ultimaatumi ette - lenda homme tagasi koju või siis jää sinna igavesti. Arvata on, et ainult naised sellise asja peale suudavad tulla.

Monday, March 12, 2012

Esilagne plaan suveks

Täna tegin otsuse: ei tohi lasta vastassugupooleesindajatel end mõjutada ning ostsin lennupileti 6.juuliks Tallinnast moepealinna Milanosse. Eeldatav 25 päevane reis läbi Itaalia ja Malta saab järelikult siis nõnda alguse. Ryanair on muidugi roppvastik juudifirma, aga mis sa õnnetu hing ikka teha saad.

Hetkel näeb siis plaan välja selline:
1) 11.juuni Inglismaa-Prantsusmaa jalgpallimäng Donetskis, Ukrainas (see on muidugi lahtine asi, sest ei saa kindel olla, kas sa ikka reaalselt jõuan sinna või pean piletid maha müüma)
2) 29.-30.juuni Hard Rock Laager Vana-Vigalas
3) 6.juuli Tallinn-Milano
4) 1.august Wacken Saksamaal
5) 5.august Metalcamp Sloveenias
6) 15.august Summer Breeze Saksamaal
7) Löön risti ennast

Sunday, March 11, 2012

Aktsent?

Ühed kliendid küsisid, et kas olen Šotimaalt või Põhja-Iirimaalt pärit, sest mul olla selline aktsent juures. Kae nalja, kuidas 2011 mulle mõjus!

Saturday, March 10, 2012

Kui töö-ja elukoht leekides on


Täna siis võtsin päeval ette ja hakkasin baaris kogu klaasidekogu koristama ning normaalsemat süsteemi enda jaoks looma. Enamus oli kõik juba puhastatud ning pestud, kui järsku tuletõrjealarm täiega tööle lendas. Meie nö Mäkaiver Roger (kes on koha omaniku isa), oli otsustanud baaris olevat kaminat veidi muuta ning seda korstna poole üles tõsta, et suits ja tuli kõik otse korstnasse läheks, mitte ei hakkaks sisse ajama, kui lõke veidi sitasti kukub põlemise käigus vms. Alo vaatas toda janti pealt ja arvas veel, et kurat Roger - see ei tundu just kõige ohutum värk. Ühel hetkel oli juba korralik vinguhais ruumis sees, kui ma ikka klaasidega möllasin ning kui Rogeri tütar Laura just sisse tuli (ehk siis minu nö suur ülemus), hakkaski häire tööle ja enam maha ei saanud toda. Asi läks siis ainult hullemaks ja ühel hetkel ütles Laura, et kutid, parem paneme ajama majast välja. Siis sain ka aru, et asi pole vist enam väga naljakas ka mitte. Lülitasin igaksjuhuks nõudepesumasina välja, haarasin enda pusa, võtmed ja telefoni ning Alo vesti ja panin ajama. Enne veel napsasin oma läpaka ka arvutilaua alt kaasa, et kui peaks reaalselt minema ujutamiseks siin, siis mu vähenegi vara säiliks.

Väljas olles katusele vaadates, avanes suht õudne vaatepilt - korstnast tuli leeki välja ja katuse vahelt tuli paksu suitsu. Tundus, et ongi kellad ning meie värkslet ehitatud ülemine korrus ja kogu baar põleb konkreetselt maha. Laura oli täiesti endast väljas, poetas pisaraid ja rippus telefonitoru otsas, Alo suht värises ja ma lihtsalt vaatasin, et päris rets - see kõik praegu juhtub.

Roger jõudis vahepeal aga tuua suure vaiba, mille veega üle kastis ning lükkas selle kamina alt korstnasse sisse, et õhku enam korstnasse juurde ei pääseks ja asi ära vaibuks - toimis. Tuletõrjel võttis aega 25 minutit, et siia pärapõrgusse jõuda ja selleks ajaks olid leegid korstnas kustunud, aga kutid pidid ikkagi kontrollima hakkama ja veega midagi mängima hakkama jne jne. Tuli välja, et tänu tolle Rogeri trikile, oli õhk tõmmanud leegid otse korstnasse, kust olid leegid põlema pannud vana korstna seinte küljes rippuva mustuse ja sodi ning hapnik andis ainult hagu juurde. Kui Roger poleks toda tekki korstnasse toppinud, oleks korras ka olnud, ilma mingisuguse kahtluseta, sest selleks ajaks, kui tuletõrja oleks jõudnud, oleks juba teine korrus leekides olnud ja kuna too maja on nii nii vana, oleks edasine ka maha tulnud lihtsalt kolinal.

Vana inimene, aga varsa aju, ausõna. Hea, et ise oma sita ära suutis koristada!

Friday, March 9, 2012

Käik Readingusse


Kolmapäeval sai tehtud käik Readingusse. Taksoga panime ajama, selline 20min sõit, mis kahepeale makstes tükki küljest ei võta. Kui Readingu kesklinnas takso pealt maha saime, siis vaatasime ringi ja mõtlesime:"Nii, mis teeme esimese asjana?" Otsustasime, et lähme teeme kiire pindi mingis pubis ja siis lähme hommikust sööma. Huvitavas swing-tüüpi pubis sai hirmkallis aga sigahea rootsi siider tehtud ning mõte hakkas kohe paremini liikuma. Pärast seda sai pangas käidud, Nando's restoranis kanatiibu söödud, poes käidud ja uued jalavarjud mulle ostetud (üllatus-üllatus, adidase mustad superstaarid), veel mingit jama ostetud, mida tarvis kodus läheb ning tagatipuks ka ootamatu kinoskäik. Ma käisin viimati kinos 2007 aastal, seega päris hea elamus oli vahelduseks. Härrad ostsid piletid vip-toolidele, mis siis on nahast ja üsna mugavad ning saime Project X filmi vaadata eriti mõnusalt laiutades.
Film oli sigahea ja ei tea, miks nii paljud seda kirunud olid netis - parem, kui Hangoverid. Pärast filmi läksime teise pubisse, et teha härrasmeeste kombel veel üks naps, sel korral jäin oma liistude, Guinnessi juurde ning siis juba jälle takso peale, et tagasi Bradfieldi sõita.

Lõpetuseks aga pean mainima, et Manchester Unitedi eurohooaeg on ikka selline naljanumber olnud, et isegi pisar ei taha silma tulla.

Sunday, March 4, 2012

HSB ootuses

18.märts lähen Readingusse järjekorras oma kolmandale Heaven Shall Burni kontserdile. Milline luksus on ikka britannias elada, kui lemmikud tulevad ukse ette esinema ja ei pea muretsema ega plaanima nagu vaimuhaige.
HSB ei ole loogiliselt võttes ise muidugi tuuri peaesineja, sest neil pole veel uut üllitist ilmunud, aga keegi UK pasahunnik nimega Rise To Remain tuuritab, seega mul saab ilmselt mingite emo-lastega võitlemine taas olema.
Tundub ka, et Job For A Cowboy nägemine Bristolis langeb ära, sest keegi pole veel tahtnud mulle kaine sang tolleks ürituseks olla ja lisaks hakkasin ma mõtlema, et kui aprillis neil niikuinii album ametlikult välja tuleb, siis küllap jõuavad oma tuuriga uuesti UK pinnale, kus neid ehk võib peaesinejana lausa näha.

Saturday, March 3, 2012

Mehed on sead?

Kas on klassika?

Mehed on sead.
Miks?
Ah, lihtsalt noh.

Friday, March 2, 2012

Või läheks Ukrainasse?

Otsustasin eile õhtul, et proovin oma sõrmed vahele saada neljale piletile suvisele EURO 2012 finaalturniirile, Inglismaa-Prantsusmaa mängule. Kohtumine toimub 11.juunil Donetskis, Ukrainas, mis tähendab, et kui asi kõik toimib, siis tuleb sellest maailma kõige haigem road trip, mida ajalugu on kunagi näinud.

Thursday, March 1, 2012

Stanford Dingley

 Külaelu
 Kohalik kirik
Töö-ja elukoht

Kaua võib nah?

Mis tähendab, et kui ma 14.veebruar, sõbrapäeval, Manchester Unitedi online poest tellisin riided teisipäeva hommikul kell kümme, siis Eestisse kuhugi metsade vahele pärapõrgusse jõudis too pakk neljapäeva lõunaks ja nüüd, kui tellisin esmaspäeval särgid sakslaste/brittide ühisest ketist esmaspäeval endale UK-sse metsade ja külade vahele, siis neljapäevaks pole ikka veel kohale tulnud?