Thursday, June 28, 2012

Creation of Adam

Bruce 2 jõudis eile õhtul Eestisse - ülihea on toda kutti taas näha pärast kahte aastat. Täna lähme õhtul juba Vana-Vigalasse ära ja pärast seda siis peab hakkama varustust kokku panema Euroopa jaoks.

Tätoveerimine läks hästi - 1 tund pildi peale panek ja 4 tundi nõelumist. Nii kuradi valus oli, aga kuna mu kõrval oli üks kena naisterahvas tätoveerimas ka, siis ma hoidsin roppused suus ja lihtsalt kannatasin. Rind hakkab ilmet võtma, see on fakt.

Tuesday, June 26, 2012

Vahepeatus pärast jaani

Vahepeal jõudsin elusalt Ukrainast tagasi, aga kuna pole interneti avarustes olnud võimalust viibida, siis pole ka reisijutte saanud jätkata. Igatahes ma kirjutan tagantjärele ikka päev-päevalt ära ja esialgse kuupäevaga sätin postid nii, et arhiivist saab ikkagi lõpuks ära lugeda.
Praegu on asi üldse nii, et jaanid said Annimatsil üle elatud (oi, kui palju kino sai) ja oleks tarvis täna enne tagasi Tartusse minekut piisavalt asjalik olla, et ülejäänud reisimistega seotud asjad korda ajada. Lisaks on endiselt tegemata kalkulatsioon Ukraina tripi kohta, et benarahad ja hotelliasjad kõik võrdselt saaks jagatud - süda läheb pahaks.

Homme tätoveerima ja õhtul jõuab juba Bruce 2 ehk B2 Eestisse - ei tule lõppu sel naljal.

Thursday, June 14, 2012

Road Trip "EURO 2012": 8.-9.päev

14.-15.juuni - neljapäev ja reede
Kuna järgmised kaks päeva tehti vaid nii palju, et käidi kuuma ilmaga kesklinnas õlut ja süüa toomas, siis pole väga mõtet eraldi postitusi teha - päevad olid identsed.

Enamus ajast taas sai müratud basseinis katusel, kuid käisime ka Musta mere peal "banaaniga" sõitmas. Üks tüdruk lõhkus end ära kellegi teise tüdruku kaelaketiga, kui "banaan" ümber läks - nalja kui palju. Ranna lähedal oli meres päris palju väikseid meduuse, kes õnneks ei tee muud midagi, kui tunduvad vastikud limased olevused. Ma lihtsalt korrutasin endale, et need on ilusad silikoonrinnad, kes mu vastu lähevad ja ei olnud muret ka siis vees ukerdada.

Mikk ja Erx tegid tutvust kahe kohaliku tüdrukuga, kellest üks oli noor blond ja kes inglise keelt peaaegu üldse ei osanud ning teine oli armetult kole vanem naine, kes oskas mõned sõnad inglise keelt, aga ei suurt ka midagi. Ühesõnaga väga veider leid nende kahe poolt.

Üritasin ka kolme tüdrukuga rannas juttu teha, kes mu kõrval lamasid, aga nad ei osanud inglise keelt mitte üldse ja minu vene keelsed sõnad said üsna ruttu otsa, seega ei õnnestunud neid ära rääkida, et midagi hiljem teha. Hiljem tuli nende sõbranna, kes võttis ilma pikema jututa koha sisse mu kõrval ning hakkas topless päikest võtma, asetades pisikesed kuumad kivid oma nibude peale. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Proovisin ka temaga juttu teha, aga ta oskas ka vaid vene keelt ning pakkus, et ma võin õlut osta küll, siis ta joob seda minuga. Küsisin, et kas ta on "gold digger", mille peale ta pomises midagi vastu vene keeles ja hiljem üldse lahkus - mõttetu (aga vähemalt olid ilusad rinnad).


Õhtutel veel palju õlut ja nii kell 21 läksime pudeli shampusega katusele, et hommikumantlite ja sussidega vette minna ning seal nagu härrad shampat juua. Lisaks tuli ühel päeval kuumarekord ära, päikese käes 39,5'C.

Võiduka lõpuni


Kutsuge meile palun politsei

Wednesday, June 13, 2012

Road Trip "EURO 2012": 7.päev

13.juuni - kolmapäev
Käes on päev, mil saab lõpuks korralikult pesema ja auto ära parkida mõneks päevaks. Sõitsime Jaltale sisse, otsisime raamatupoest ühe kaardi, küsisime linna peal veidi nõu ning siis anti meile suund kätte, et kuhu poole meite hotell ka jääma peaks. Kuna GPS meid endiselt Ukrainas ei aidanud ning keegi ikka inglise keelt ei osanud, siis sai natuke ka ehku peale sõidetud, kuid ülilihtsalt leidsime ikkagi õige tee ja üsna pea nägime juba teeviita hotelli poole ka. Mööda rannikut käänulist teed alla ning lõpuks olime kohal.

Hotellis (mis oli vähem, kui aasta vana) olin ma reserveerinud ühe juunior sviidi, kus siis üks suur voodi ning üks diivanvoodi. Kuna Erx liitus meiega hiljem pärast mu hotelli reserveeringut, siis otsustasime, et nihverdame ta tasuta sisse meie tuppa ja asi ants. Poistel alguses usku sellesse ei olnud, aga kui ma rääkisin, et olen seda kolmel korral teinud juba Euroopa peal, siis lõpuks jäädi nõusse. Erx ootas hotelli taga rannas nii tunnikese, meie samal ajal tegime check in-i ja vedasime kogu pagasi ära tuppa.
Panin sellise hooga vastuvõtulauda inglise keelse jutuga, et tädid kahekesi kohe vait jäid ja ütlesid vene keeles, et me ootaks, sest kutsutakse üks tüüp, kes oskab inglise keelt. Mul jäi karp lahti - kuidas te üldse saate receptionis töötada, kui ühtegi sõna inglise keelt ei oska? Tuli siis mingi basseinipoiss, kelle inglise keel oli peaaegu olematu, aga üritas kuidagi meile ära seletada, et auto parkige sinna, tuba on seal, hommikusöök on seal jne jne. Lisaks pidi meil olema saunad ja spa teemad kõik hinnas sees, aga tuli välja, et sinna me ei jõudnud kordagi.

Tunni pärast tuli Erx ka tuppa, toodi rannas olevatest baaridest kotitäis õlut ja läksime insta hotelli katusele üheksandale korrusele basseini avastama. Kuradi eepiline vaade oli - bassein oli korralikult suur ning piisavalt sügav ning otse katuse ääre peal nii, et vaade tundus nagu seisaksidki serval täpselt - all laiumas Must meri.

Ilmselgelt möödus päev basseinis vedeledes ja õlut juues, pärast toodi mäkist hunnik burgereid ja veel õlut ning vaadati õhtul ka jalgpalli.

Läbitud teekond: 32km
Temperatuur: Max 34'C
 Mikk on rahul olukorraga
 Meie toal siis näiteks selline rõdu sellise vaatega
Pole sõnu

Tuesday, June 12, 2012

Road Trip "EURO 2012": 6.päev

12.juuni - teisipäev
Järjekordne kuum päev, endiselt pesemata ja päeva eesmärk oli jõuda Grimmi lõppu, Jaltale nii lähedale kui võimalik. Mikk tegeles autosõiduga ja ma laksasin Erxiga mõned üksikud õlled päeva peale. Mida rohkem lõuna poole sõitsime, seda rohkem hakkas mägisemaks maastik muutuma ja päris lõunas vahtisid ikka korralikud mäed helesinise Musta mere taustal. Teel ostsime kuivatatud kala (keegi ei teadnud öelda, et mis kalaga tegu, aga kannatas süüa küll), kui läbi Simferopoli (hüüdnimeks sai Simfa) kimasime ja siis lõpuks parkisime auto juba Musta mere äärde ära, et kohe esimene ujumine teha ja natukenegi kehale värskendust anda.

Kaldalt sai mingit kivirada sisse minna ning ujuda siis eemal olevale kaljule, mis veest välja ulatus. Vesi oli nii kuradi helesinine ja nii kuradi läbipaistev, et Vahemeri vist isegi jääb alla. Kaljult sai mõnusalt hüppeid tehtud ning suht selline paradiisis oleku tunne tuli peale. Parkisime auto lähedal oleva mäe nõlvale pärast ujumist, kus leidsime ideaalse telkimiskoha ja jäime õhtuks paikseks. Poest toodi taas kilekotitäis õlut ning õhtusöögiks närimist ning nii too päev saigi veedetud, jututeemadeks maailmaparandamine ja sipelgate ränk ramm, kui nad toitu minema viivad. Õhtul käisid mägikitsed korraks ka hiilimas, et kes me sellised oleme, aga siiski viisakalt distantsilt.

Magada oli üsna keeruline, sest temperatuur ei tahtnud üldse langeda ja lisaks oli meie telk veidi nõlva peal nii, et koguaeg tahtis magamiskott alla poole libiseda, aga ikkagi üks paremaid uinakuid senise tripi jooksul.

Läbitud teekond: 500km
Temperatuur: Max 35'C

 Numbrimärk oli juba varasemalt kõver, aga sitikate soolikaid vaid kogunes
Päris kuninglik koht, kus telkida

Monday, June 11, 2012

Road Trip "EURO 2012": 5.päev

11.juuni, esmaspäev
Päev on käes - Inglismaa-Prantsusmaa vastasseis samal õhtul oli tripi peaeesmärk. Kõik nõustusime hommikul, et hea uni oli ja enne kaheksat hommikul olime juba üleval ning pakkisime. Tegime Mikuga ühed siidrid ning kell kümme hakkasime tagasi Donetskisse sõitma, et parkimiskoht leida staadioni lähedal. Kaardilt valisin ühe bensuka välja, millega proovisin õnne katsuda ja töötas - saime umbes viie minuti jalutuskäigu kaugusele Donbass Arenast puude alla end maha sättida keset venelaste autosid. Kuna mänguni oli aega tohhuijaa, käisime Donetski mingis jõe laadses asjanduses end jahutamas ning end ka värskendamas, sest viimane pesus käik oli endiselt teise päeva kolhoosi-tüüpi koht.

Päev otsa käisime ringi staadioni lähedal ja jõime õlut, mina oma Inglismaa särgi ja lipuga ning aegajalt, kui mõned inglased vastu tulid, visati käppa ja puha. Temperatuur oli nii 30'C kandis, seega käis jälle korralik higistamine samal ajal.

Närvi ajas, et kõikjal olid tiblad vene lippude ja sümboolikaga ja tundus nagu me läheksime valele mängule. Lootsin küll, et UEFA on vähemalt niigi arukas ja ei lase inimesi sellisele mängule teise meeskonna (eriti veel Venemaa) sirp-vasar lippude jne asjadega, aga kui kell 5 lõpuks staadionile läksime, siis muidugi ei olnud muud, kui kõikjal vaid vene värvid ja karjumine:"Russia." Tõsine kivi Platini kapsaaeda, mis juba tegelikult kividest üle ajab.

Istusime ühe otsatribüüni keskel väga heade kohtade peal, kus küll ümberringi olid vene-ukraina-inglise-prantsusmaa värvides tegelasi, aga kellest reaalselt tõsised fännid olid vaid üksikud. Enamus skandeerisid "Russia" ja mitte midagi muud. Kaks noort tibla minu ees ei tegelenud muuga, kui terve mäng filmiti oma telefonidega ja vahepeal tehti endast ka pilti. Õnneks olid mu seljataga kaks õiget inglise fänni, kellega koos sai nii mõnigi jalujoru kaasa tehtud, mis meie kõrvalt fännitribüünilt inglased üles võtsid.

Mäng jäi siis 1:1, mis minule, kui inglaste fännile, oli vägagi hea tulemus ja positiivse meeleoluga mängutulemuse suhtes sai staadionilt ka lahkutud hiljem. Kogu rahvamassi seast läbi voorides auto poole kuulsin ühte valge särgiga meest rääkimas eesti keeles ja möödudes temast panin talle käe õlale ja ütlesin, et mis tore on kuulda eesti keelt vahelduseks. Selle peale nägin ka, et ta pole üksi, vaid meie kõigi "lemmik" reporter Heiki Valner oli tal kõrval, kes siis otsustas, et teeme kohe intervjuu ka.

Lõpuks sõitsime kell 10 linnast välja, ostsime kotitäie õlut ja võtsime sihtkohaks Mariupoli. Teel kui tanklas peatuse tegime, siis seisis seal samas ka inglaste fännide buss. Tüübid, kes iga jumala koondise mängule oma pillidega lähevad ja keda sponsorid siis toetavad selle eest korralikult. Neil juhtus elus esimest korda alates 96-ndast aastast, et staadionile nad pillidega ei pääsenud. Tehti kaebused ja asjad ning järgmiseks mänguks Rootsi vastu võivad nad juba taas minna kogu oma arsenaliga - tegin põgusalt juttu ja viisakad kutid teised kõik.

Kuna me telkimiseks kohta ei leinud, siis magasime lihtsalt ühes väikses tanklas autos, et järgmisel päeval juba Jaltale edasi kimada Grimmi lõppu.


Läbitud teekond: 240km
Temperatuur: Max 35'C

 Donbass Arena
 Mihkel, kes terve tee on meie Oboloni korke pikku Bämbi lage tulistanud
Selline klassikaline Ukraina

Sunday, June 10, 2012

Road Trip "EURO 2012": 4.päev

10.juuni, pühapäev
Kell 7 hommikul sai end maast lahti aetud ja pärast kiiret hammastepesu läks Erx tanki ning sõit Donetski kaevurite suunas võis alata. Mikuga võtsime poest paar külma õlut ka nii, et kui Kharkivisse jõudsime, olime veidi juba napsused. Too päev oli üldse kõige pikem sõidupäev üldse, sest Kiievist Donetskisse on ilmatu pikk tee ja õhutemperatuur taas armu ei andnud: sujuvalt üle 32'C oli koguaeg

Kharkivis sai peatus mäkis tehtud, et kiire lõuansöök võtta. Seal oli keegi tüdruk Maria, kes tegi küsitlust fännidega teistest riikidest, kes EM-ile tulnud ning siis tuli tegi minuga ka juttu oma väga väga vaeses inglise keeles. Kõik teised töötajad olid tal ümber nagu mesilased ja kiitsid mu tätoveeringuid and whatnot.

Ühest tanklast saime Donetski kaardi ka, mis meid siis peaks aitama tolles kaevurilinnas, sest GPS Jessie ei suuda meid Ukrainas ju aidata. Sain hüüdnimeks Michael Park, sest tõestasin kaarti lugedes taas nii julmalt oma orienteerumisoskust.

Õhtul kell 8 vist jõudsime lõpuks Donetskisse, kus siis leidsime kogemata pärast kõhedat äärelinnas sõitu ka ühe suure kaubanduskeskuse, kust õhtuks süüa ja juua ostsime ning koheselt linnast jälle välja panime.  Terve see aeg Donetskis sõitsime autouksed lukus ja ma vannun meie kõigi nimel, et see polnud lihtsalt nalja pärast nii. Sõitsime 20km eemale põhja suunas pärast poes käiku ja keerasime põllutee peale ära, mis siis kiirtee lähedale meile võimaluse telkimiseks andis. Tehti juua ja süüa ning poeti taas viisakalt kell 11 või 12 telki magama ära, et järgmisel päeval juba siis minna staadioni lähedale parkimisplatsi otsima.

Põhiõlleks sai meile sellest päevast ka Obolon, mis on korralik 4,5% rohelise pudeli Ukraina kohalik õlts - poes maksab alates 5 grivnat ehk siis 0,45 eurosenti, tanklas mõned sendid rohkem.

Läbitud teekond: 816km
Temperatuur: Max 34'C

 Puhas kuld
Taamal laiub Lõuna-Ukraina
Käib ränk töö

Saturday, June 9, 2012

Road Trip "EURO 2012": 3.päev

9.juuni, laupäev
Hommikuks olime kõik elus ja terved. Kell 6 käis voorimine põldude vahelt ja inimesed asjatasid, aga meid keegi siiski puutuma ei tulnud. Pakkisime kiirelt kõik asjad kokku ja tegime sääred, et kusagil vaikses kohas hommikust süüa.

Too päev oli siis minu kord sõita ja kõige magusam osa muidugi - 500km Kiievisse+linnasõit+uue ööbimiskoha otsimine. Algustee Kiievisse ei olnud just paljulubav, sest tavaline väike auklik maantee ei võimaldanud kiirust kasutada ja lisaks avastasime, et meie GPS-sil ehk Jessiel puudub korralik Ukraina kaart üldse. Ühesõnaga teeviitade järgi sõit alaku, faking klassikaline mulle.

Teel Kiievisse pidin sõitma läbi mingi linna, kus liiklusmärke ei olnud, ainult foorid. Suutsin kuidagi sealt läbi ukerdada nii, et miilits maha ei võtnud ega avariid ei teinud, kuigi keset teed pidi taaskord end hoidma lehmade ja hobuste eest. Pärast toda linnakest algas juba korralik kaherealine maantee, kus sai viisakamalt kulgetud. Tegime väikse peatuse suvalises kohvikus, et kus ilmselgelt endiselt keegi inglise keelt ei osanud ja seega käte-jalgade ja vene keelega tellisime endale kotletid kartuli ja salatiga - 24 kohalikku. Üldse on nii, et senimaani pole kohanud inimest, kes räägiks inglise keelt.

Õhtul kella viieks jõudsime Kiievisse, mis tähendas, et sõitsin ilma kaardita läbi hiigla miljonilinna suvaliselt teeviitade ja suunatuju abil. Liiklus oli kohutav: autod signaalitasid, miilitsad vehkisid keppidega ja kõigil oli jõle kiire. Kui me parasjagu ühte eriti pikka silda ületasime, nägime randa, kuhu otse loomulikult pidime jõudma, et lõpuks ujuma saada. Täiesti ebanormaalset suvalist üherealist kruusateed pidi ma otse esimese proovimisega sinna ka jõudsin, kus siis poisid sujuvalt Kiievi nö kesklinna jões ujumas käisid.
Rannas olles märkasime taamal mäe otsas Kiievi toda põhikuju "Mother Motherland" ja otsustasime, et enne, kui jalga laseme, lähme vaatame tolle kuidagi ära. Võeti taas suudn üles mööda viie realisi teid ja liigagi lihtsalt jõuti kuju jaoks mõeldud parklasse, kust mööda treppe üles vaateplatvormile sai minna.

Pärast seda otsustasime, et nüüd on aeg Kiievist jalga lasta Donetski poole, sest me vist ei leia elusees kohta, kuhu auto parkida ja jalkat baaris vaadata. Kui parasjagu sõites käis ilge otsimine Donetski siltie kohta, märkasime ühte kaubanduskeskust, kust saaks õlut osta. Tuli välja, et keskuse taga on suur baar, mille väliterrassil näidatakse ka ekraanilt jalgpalli ja üllataval kombel oli baari enda parklas üks (!) vaba koht ka autole - ilma mõtlemata parkisin auto sinna vabale kohale ära ja lendasime pulti: saime vaadata Holland-Taani ja Saksamaa-Portugal mängu konkreetsete tiblade keskel (jah, ukrainlased on ikka tõsised venelased, käitumise poolest) ja poolajal sai poest ka kott õlut toodud. Ilmselgelt sattusin ma poes liiga hoogu ja ostsin kogemata 3 alkovaba õlut ka, tänu millele mul täielik alkovaba päev tuli.

Õhtu lõpuks südaööl sõitsin linnast välja Donetski suunas ja parkisin pärast kiirtee lõppu auto suvalisse suuremasse bensukasse autopesula uste ette teiste autode vahele, kus sai rahulikult öö veedetud autoistmetel magades.

Hindadega on nii, et 1 euro on 10 grivnat põhimõtteliselt, mis kogu arvestasime sigalihtsaks teeb.

Läbitud teekond: 595km
Temperatuur: Max 34'C

 Söögipaus: Bämbi näib elus ja terve
Mother Motherland

Friday, June 8, 2012

Road Trip "EURO 2012": 2.päev

8.juuni, reede
Olgugi, et eelmisel õhtul sai telgialune mändidest ja juurikatest puhtaks tehtud, siis telk pandi ikkagi esialgsest kohast meeter kõrvale - käbide ja juurikate peale. Avastasin kell 7 hommikul, et mu külje all on jõhkard oks ja magada väga enam ei jaksa, sest linnud kisavad ümberringi ja väljas on juba valge, seega pikalt vedelemist ei olnud. Ärgates märkasin ka, et Erx on telgist kadunud ja hiljem selgus, et kutt ei suutnud Miku norskamist taluda ning läks autosse ära.
Hakkasime umbes 8.30 sõitma Poola piiri poole, kus kohe esimene situatsioon tekkis: EURO 2012 ajaks on piiridele mikid aetud ja meid võeti nagu naksti vahele. Mikk otsustas, et päev on tema sõita, kuigi kell 23 enne magama minekut tõmbas poiss paar sõõmu viina. Miilits võttiski venna roolist ära ja viisid bussi, kus siis 20 minuti jooksul pärast kogu janti otsustati, et ta võib ikkagi edasi sõita, olgugi, et alguses ähvardati ta jaoskonda ära viia. Ühesõnaga peaaegu oleks juba vangi ära viidud.

Korraks tegime peatuse jõe ääres, mis Poolat ja Valgevene eraldab ning kuna too riik jäi külastamata tänu viisanõudele jne, siis vähemalt saan öelda, et olen näinud toda maad teisel pool jõge ja sinna ühe kivi ka visanud.

Umbes kella viieks õhtul olime Poola-Ukraina piiripunktis, kus üllatuslikult kiirelt (a'la 20min) kogu pull aega võttis. Kontrolliti dokumente ja auto pagassi viivuks ning lõpuks saadeti meid teele. Mis edasi silmadele avanes, on üsna raske kirjeldada: lõputud põllud ja väljad, üks kiirtee (mitte Saksamaa 160km/h tee), mis varsti tavaliseks maanteeks muidugi üle läks ja kõikjal sõitmas ainult ja ainult vanad zigulid (hobused, koerad, kanad ja kuked ning lehmad vallutasid ka pidevalt tee). Meie punane Ford Focus (aka Bämbi) paistis igalt poolt lihtsalt välja nagu kärbes piima peal, kuigi ilmselt me ise kolmekesi riietuse ja oleku tõttu ei sobinud ka väga konteksti. GPS süsteem sai ka hüüdnime teisel päeval: Jessica Jane Jones aka Jessie. Parim on a sja juures, et Mikk unustas kotnrollida kaardi olemasolu gepsul ja meie Ukraina kaart on tal siga vana, millel linnad totaalselt puuduvad ehk siis mingit kasu ei ole.

Selline tunne on igatahes, et oleks tugev sada aastat ajas tagasi läinud, kus heina tehakse endiselt hangu ja rehaga, lehmi karjatatakse poisikestega ja värviteleviisior alles hakkab kuskilt mägede tagant tulema. Esimesse nö linna sisenedes otsustasime sõidu ajaks autouksed lukku panna - päris ausalt! Hullumaja, kui kõhedaks iga asi võtab. Poodi sisenedes võtad väärtasjad autost kaasa ja rahakott läheb väga sügavale tasku põhja, kuhu saab käe alati peal asetada.
Tegelikult ei tea öelda, et kui pahatahtlikud või heatahtlikud kohalikud on, aga no hetkel veel ei usalda. Otsustasime ka käia suvalises teeääreses mingis garaaž-tüüpi paranduskoja aias duši all, mis maksis 10 kohalikku per kärss, kirjeldamatu elamus taas. Pesed ennast nagu kuskil kolhoosilaudas, aga no mida viriseda - parem, kui too järv Poolas, kus hetkeks peatusime, et käsi ja jalgu pesta.

Kuskil suvalises kohvikus tee ääres sai ka peatus tehtud, et äkki saab head-paremat süüa ning jalgpalli vaadata, asi kulmineerus nii: pisike ruum, paks teenindajanna, haisvad kohalikud traktoristid ning eepiliselt pisikse televiisior baari laenurgas, millest oli aru saada, et platsil on valged ja sinised särgid - kõik. Telliti kohalikud keedupelmeenid ja tehti jalka poolajal sääred, sest taas natuke oli kõhe tunne ja ei olnud just entusiasmi täis, et sinna edasi tiksuma jääda. Parim moment oli, kui nii 10-aastane poiss sisse marssis, kannu õlut tellis, pealt sõõmu võttis ning minema õllega taas kõndis. Täiesti hullumeelne wtf moment!
Sõitsime natuke maad veel edasi Kiievi poole ja lõpuks keerasime suvalisse põldude vahelisele teele ära, et kuhugi kraavide vahele heinamaale telk püsti panna. Ümberringi käis räige konnade häälitsemine, üks kägu pani non-stop leelot, taamal oli kerge liikluskära ning koerad haukusid kusagil. Ühesõnaga saatev lärm oli korralik.

Magada oli üsna keeruline, sest paar korda sõitis keegi meist mööda võrri ja traktoriga ning ka aeglustas ja peab tunnistama taas, et süda peksis veidi kiiremalt, sest mine tea - tulevad 13 matsi vikatite ja hangudega meid peenestama, siis on korras kah. Mikk igatahes otsustas, et jätab kaks tühja pudelit telgiukse ette, et kui asi teemaks läheb, siis naksti nood roosiks ja ütleme ka sõna sekka.

Päevasõnaks sai "Koniec"
Läbitud teekond: 595km
Temperatuur: Max 28'C

 Koniec nah!
 Valgevene
Korralik kõrts ja telekas
Euro dušš

Thursday, June 7, 2012

Road Trip "EURO 2012": 1.päev

7.juuni,  neljapäev
Ärkasime Vaimastveres, Jõgevamaal kell 9 hommikul ning hakkasime asju ajama, et kähku Läti poole ajama panna. Jõudsin enne äraminekut veel uue passitaotluse sisse anda ning ka emale tere öelda, seljakoti pakkimine käis imekähku. Viimast korda sai ka normaalselt duši all käidud ning kell 2 päeval lõpuks panime kolmekesi (mina, Mikk, Erx) Tartust ajama, gepsul sihtkohaks Kaunas, Leedu. Võttis umbes tund aega, et selgeks teha Alole ja Yvonne'ile, et nad ei saa meiega kaasa tulla, sest me ei elaks elus üle sõitu viiekesi väikeses autos üle kahe nädala.

Olgugi, et mina olin plaanitud sohvriks olema, otsustas Erx ise terve päev sõitja olla, seega hakkasime Mikuga autosõidu ajal tugevalt üle keskmise alkohoolseid vägijooke karistama. Selverist osteti iga jumala sorti jooki, et täiest keemilist sousti kere täis ajada.
Sõitsime tugevalt üle 500 km maha ja pärast Kaunast jäime Leedus suvalisse metsatukka parkima, kuhu mändide alla telgi püsti panime. Homme on plaanis sõita kuni Ukraina piirini välja, sest kui aus olla, siis pole õrna aimugi, et kaua seal autosabas piiril passima peab.

Meeldejäävaim seik: Valmiera suunas Valkast olid teetööd nii jõhkrad, et kui me paarutasime mööda suvalist kruusateed Kaunase poole, siis "Läti maantee" sai täiesti uue tähenduse.

Läbitud teekond: 573 km
Temperatuur: Max 24'C

 Viimased joogid Eestist
Vasakult: Erx, Mikk, mina

Wednesday, June 6, 2012

Londonist Tartusse

Londonist Tallinnasse teekond oli üsna vaevarikas, sest kõik venis nagu mothafakk. Lõpuks jõudsin lennujaama väravasse 12 minutit enne värava sulgemist - hullumaja. Esimest korda elus oli tunne, et ma ei pruugi õigel ajal lennukile jõuda.
Tallinnas ootasid mind Merka, Mikk, Alo ja Yvonne, kellega siis läksime Woodstocki, et saada kokku härraga, kelle käes mu jalgpallipiletid on ja lõpuks ometi üle pooleteist aasta või nii näha Relli.

Tallinnast Tartusse saime lõpuks nii südaööks, et kiirelt kohtuda mõningate tuttavate ja sõpradega enne, kui algab meeletu sõit lõuna suunas Musta mere poole.

So close, yet so far away

Londonis tervitas mind kurikuulus Inglise ilm - vihma kallas nagu oavarrest. Kuna eelmisel õhtul töökohas läks meil väga pikale, magama jõuti alles kell 6 hommikul, kui kuked väljas ammu kirenud olid jne ja ma kell 11 juba üles ärkasin ning asjatama hakkasin, siis mu enesetunne just kõige parem täna ei olnud.
Sõitsin tuubiga Londonis Piccadelli ja lendasin suvalisse hiinakasse sisse, kus ma coca ja kana-nuudli jama tellisin ning vaikselt seda hävitasin. Peavalu, uni, vastik olek - klassikaline ühesõnaga. Hiljem sain Robertiga kokku, kelle juures nüüd öö veedan ja hommikul siis juba sõidan tagasi Liverpool streeti, kus loodan bussi saada Stanstedi lennujaama ja kui kõik hästi läheb, siis üheteistkümneks olen juba lennujaamas - parem oleks, et päike Maarjamaal säraks!

Monday, June 4, 2012

Last Guinness in Stanford Dingley

Ari Gold ütleks:"See you on motherfucking wednesday." Mõningad tunnid veel tööd teha, siis saan avada Guinnessi kraani ja seda palju-palju kõrri valada nii, et hommikul paha olla ja puha. Ühesõnaga - kohe saab kogu see pull läbi ning homme lõunal panen juba rongiga Londoni poole ajama.

Ilmselgelt pole mul kott pakitud, pesu pestud või lõpparve tööl tehtud, ei - kõik jäetakse viimasele minutile nagu ikka. Ühte pean ma tunnistama - naabreid jään ma päris ausalt igatsema. Ei ole lihtne leida kohta, kus kõik ümberringi elavad tegelased nõnda vinged on. A ja Pippa Middletoni jään ka igatsema.

See selleks, viie tunni pärast täidan pea nelja liitrise õllebongi Guinnessiga!

Saturday, June 2, 2012

Glamuur

Neljapäeva õhtul juhtus selline meeli ülendav asi, et Pippa Middleton tuli taaskord meitele ning sel korral tuli minu juurde tutvustas ennast ning ulatas ka käe. Ohh, mis õnnis hetk. Kahju, et ta õe Kate'i ei ole õnnestunud kohata, aga fuck it - ta on niikuinii tolle helikopteripiloodiga mestis, seega mis tast ikka. Võin Inglismaalt lahkuda rahuliku südamega!

JK Goofy tõusis üllatuslikult hattrickis neljandasse liigasse tänase 5-1 võidu puhul, seega nüüd on tarvis kuidagi maha istuda ning tõsiselt meeskonda ehitama hakata, mis suudaks seal ka püsima jääda. Kuidas küll leida aega, kui tööl käib selline trall ning esimesel vabal päeval juba pean reisima hakkama taas?