Monday, July 30, 2012

Azure Window

Azure Windowi hüpe on tehtud, aga see ei tulnud sugugi nii lihtsalt, kui oleks pidanud. Esiteks ütlesid kohalikud sukeldujad, et kuna aprillis kukkus sealt kalju küljest suur kivitükk ära, mis sügavust nüüd vähendas, siis oleks see liiga ohtlik, olgugi, et peaks olema nii seitse meetrit sügab.
Mõtlesime pea kaks tundi, et mis siis saab nüüd - ainuke põhjus, miks me tahtsime tulla Maltale ja nüüd ei saagi sellepärast, et ohtlik on? Tegime ühe pindi õlut ning käisime ujusime kalju all, proovides uurida, et äkki näeme sügavamat kohta, kuhu hüpata.
Ühel hetkel otsustasime lihtsalt, et vahet pole - teeme ära ja kui Bruce alla hüppas, mõtlesin mõned sekundid ning läksin järele. Inimesed ümberringi tegid pilte ja filmisid ning lubasid hiljem ka maili peale saata. Tagasi vee peale jõudes oli meeldiv aplaus ja puha...ühesõnaga jõhker tunne oli.

Pärast hüpet oli süda rahul ja võib minna jooma enne, kui tagasi Veneetsiasse lendame. Käisimegi kaks õhtut järjest kohalikus rokibaaris Sliemas, korra ka õllefestivalil ning eile lõpuks tulime tagasi Itaaliasse. Veneetsia lähedal kämpingus veedame nüüd kolm ööd ja siis juba lend Hamburgi - WACKEN!

PS! Üks naisterahvas kutsus külla Dubaisse, hmm - paneb mõtlema.


Thursday, July 26, 2012

Boob Lagoon

Keskpäevaks ajasime end mast lahti ning jalutasime Valletta suunas (pea tunnike maad), kust võtsime bussi ja sõitsime Malta põhjakaldale, et sealt siis juba laevaga jõuda teise saare põhisihtkohta - Blue Lagooni. Kristallselge vesi, mis on nii kuradi puhas, et hullumaja. Veetsime tugevad 4 tundi lihtsalt tolle helesinise vee ääres õlut rüübates ja päikest nautides ning...paljaid rinnapartiisid nautides. Nüüd ongi too veider koht, et kui täpselt su kõrval (ma mõtlen poole meetri kaugusel) võtab naisterahvas rahulikult endal rinnad paljaks, siis kui sa vaatad neid, kas oled pervert? No aga kui ei vaata, siis oled gei?

Igatahes - vesi oli soe, koha peal seistes sõid väiksed kalad jalgade küljest surnud nahka ning õlu oli jääkülm ning ma sain millegi pärast putkast toda 50 senti odavamalt, kui menüüs oli kirjutatud (bossi nõudmisel veel). Aga hispaanlastest turistidest on küll sitaauguni: tüübid suudavad oma idiootse käitumisega nii närvi ajada, et kahju hakkab endast.

Homme aga on minek siis tolle Azure Windowi juurde kolmandale saarele ning kui ma vähegi suudan end kokku võtta, siis sealt ka alla hüpata (peaks olema nii 30m kalju). Oh kui ma vaid ei kardaks kõrgust...

Tuesday, July 24, 2012

Armastan Maltat

Plaan läks korda - jõudsime eile õhtul 23.30 Maltale. Jalutasime päeval oma varustusega pea 6km ülesmäge tagasi Agrigentosse, kust siis minibussiga linnast Sitsiilia idakaldale Cataniasse (möödusime ka Etna vulkaanist, mis kõrgustesse kerkis), sealt saime praamipiletid Valletasse ning lõpuks siis enne südaööd olime kohal. Laeva peal tulistasime kiirelt 12 heinekeni alla ja vaatasime kuidas mingid nolgid ringi kakerdavad ja oksendavad. Ilmselgelt võeti mind ja Bruce'i kontrollis vahele, et meie pagasi läbi uurida - on tõprad.

Maltal tervitas meid sadamas kahe õllega eestlane Kaidi, kes siis enda juurde öömajale juhatas. Sai natuke kaotatud aega tasa tehtud ning veel ühed õlled tehtud enne, kui oli aeg unne ära keerata.

Täna käisime vantsisime mööda rannikut, et hommikukohv teha ja süüa, poes käia ning siis juba ujuma ja päikese kätte vedelema. Meri on nii kuradi helesinine, et nutt tuleb peale, kui Läänemere peale mõtlema hakata ja ega temperatuur kuskil alla 30'C ei taha kukkuda. Nüüd on meil nädala lõpuni aega Maltal lebos olla, teistel saartel ära käia, kaljult hüppeid minna tegema ja õhtul kuhugi välja baaridesse ka jõuda enne, kui 29.juuli on lennuk Veneetsiasse.

Päevakild tuli söömiskohas: saime menüüd kätte ja ühel hetkel Bruce ütleb, et Long Island Ice Tea on 6 euri. Ma selle peale küsisin, et kes kurat joogimenüü sinu kätte andis?

Sunday, July 22, 2012

Agrigento

Olles tervitava hommikuõlle ära joonud, teen ruttu tasa aja, mis on kirjutamata jäänud. Otsustasime laupäeva hommikul, et me ei lähe põhja ranniku saartele, vaid hoopis lõuna suunas Sitsiiliat ennast avastama. Sõitsime rongiga kaks tundi linna nimega Agrigento, kus kõndisime pea 6km seljakottidega ranniku suunas otsides kämpingut. Sellise kuumusega oma varustusega matkamine on ikka tõsine katsumus ja kui lõpuks kohale jõudsime, siis higi tilkus nagu mothafakk. Suutsin endale korraliku klaasikillu jalga astuda, mis läks rahulikult jalanõust läbi.

Meile pakuti kämpingu alal hea hinnaga nelja voodiga tuba telgi asemel, mille rõõmsalt vastu võtsime, sest ega maapind pehme ja roheline ei ole - konkreetne kõrb kivise pinnaga. Käisime vaatasime rohkem kui 2500a. vanuseid templeid ja nende jäänuseid siit 3km kaugusel. Pean tunnistama, et ilmselt ühed parimad ehitised, mida ma kunagi näinud olen - faking ilusad.

Meie vastas telkisid prantsuse tüdrukud, kellega kohe tutvust tegime ja öösel nendega randa otsustasime jooma minna. Algselt oli plaan, et järgmisel hommikul laseme kohe kell 10 tuld ja lähme Sitsiilia ida rannikule Etna lähedale kuhugi, aga kuna me lõpetasime kell 4 öösel Vahemeres ujumas ja endiselt joomas, siis ilmselgelt läks too plaan vett vedama.

Rannas tulid mingid suvalised juttu tegema meiega ja ma hakkasin täiesti suvalist jama kuttidele ette söötma: olen Manchesterist, aga mängin itaalia bändis Hour Of Penance kitarri ja olen hetkel Sitsiilias puhkamas argielust. Ühesõnaga - liiga palju nalja sai!

Homme proovime tõsiselt kuidagi Maltale jõuda...proovime!

Friday, July 20, 2012

Sitsiilia

Sellise naljaga me siiski hakkama ei saanud, et ühe ropsuga kohe Sitsiiliasse jõudsime. Selle asemel võtsime rongi Roomast Napolisse ja sealt edasi laeva peale, mis meid hommikuks Palermosse viis. Napoli on üks räpasemaid linnasid ilmselt Itaalias ja ega me suurt väga seal aega ei veetnud - vantsisime läbi linna lihtsalt ehku peale kuidagi sadamasse ja kõik.

Laevale kajutid me ei võtnud, seega tegime ühed õlled ning pudeli veini ning sättisime sisse end nö magamistoolidesse. Mina eelistasin tooli asemel siiski põrandat ja magamiskotti, seega kella kuueni hommikul sai kuidagi magatud küll.

Täna leidsime Palermos ühe hosteli pika surma peale (kaks viimast voodit) ning käisime vaatasime katakombe, kus on üle 8000 inimese muumiad (preestrid, mungad, lapsed jne). Eriti jälk oli 1920a. surnud kahe aastase tüdruku laip klaaskirstus, endiselt ebanormaalselt korralikus seisundis. 

Palermo liiklus on vist samas Itaalia kõige hullem üldse - kõik sõidavad nii nagu ise tahavad, käsi vaid signaali peal ning rollerid mahutavad end ka kõnniteede pealt läbi, et ikka kiiremini saaks - faking haige.
Homme tahaks minna Vulcano saarele, näis kuidas õnnestub. Endiselt pole juba ei teagi, mis ajast, taevas ühtegi pilve näinud ja päike kütab nagu segane - teagi, kas olen kunagi nii pruun olnud, kui praegu?

Thursday, July 19, 2012

Mälukas Roomas

Rooma kämpingus otsustasime Bruce'iga väiksed õlled teha, mis kulmineerus klubisse minekuga, faking baarileti peal tantsimise ja kangete gin-toonikute joomisega. Lisaks inimesed tegid pilte meiega koos nagu vaimuhaiged. Kummalgi pole õrna aimu ka mitte, et kuidas ja millal ning miks me klubist ära tulime, aga mina ärkasin öösel üles kuskil kämpingute vahel laua peal kõhuli magades, plätad jalast kadunud ning nokamüts ka puudu. Tuiasin tükk aega edasi-tagasi enne, kui lõpuks tee meie telgi poole leidsin. Bruce lõpetas õhtu mitte just kõige ilusama leedu tüdruku toas...oh issand.

Järgmisel päeval ilmselgelt polnud meist kummastki turisti, et Rooma minna tuiama, seega veetsime päeva basseini ääres lebotades ja vaikselt õlle juues, et saaks enesetunde paremaks. Saime nii palju timmitud, et õhtul kell 9 läksime kolosseumi vaatama.

Eile oli juba asjalikum päev - kella kolmeni võtsime hoogu ja küpsesime 35'C kuumuse käes, tegime paar õlut ja siis Vatikani. Saime kahe vaimuhaigega taas kokku ka, kellega siis õhtul purskkaevu juures õlut libistasime viisakalt keskööni, mil pidime metroo peale jooksma lõpuks. Täna veedame veel päeva Roomas ja õhtul tahaks sellise trikiga hakkama saada, et ühe ropsuga rongiga Sitsiliiasse välja jõuda.

Monday, July 16, 2012

Tuneesia müügimees ja Rooma

Võin rahumeeli kirjutada, et ei läinud midagi käest eile ära. Päeval käisime turnisime kellatorni tipus, kus siis Firenzest mõnusa ülevaate sai, jõime aegajalt mõned külmad õlled ja õhtul saime kahe hullumeelsega kokku. Käisime söömas, võtsime poest veel paar õlut ning läksime linna servale mäe otsa, et pilte teha Firenzest tänavavalgustuse taustal ning siis terve õhtu seal mööda saata. Kell üks öösel hakkasime tagasi hosteli poole kõndima ning mäkist sai võetud ka klassikaline burksilaadung, sest kõht oli eriti tühjaks jälle läinud.

Täna vedasime kell 10 end hostelist välja, poest ühed pudelid õlut ning sammusime rongijaama poole, et Rooma sõita. Sõit kestis 4 tundi, lisaks pidime tund aega ootama rongijaamas uut rongi (jäime kaks minutit hiljaks oma rongile), mis meid linnast välja kämpingusse viiks, veel pool tundi rongisõitu ja lõpuks õhtuks kohal. Terve päev siis põhimõtteliselt raisus, aga midagi pole teha, kui vahemaad sellisteks kisuvad.

Kämping on korralik lahmakas: poed, baarid-möllud, basseinid, võrguplats jne. Ööbime sellises kasarmutelgis, kus on nari ja üks voodi. Keegi kolmas on meie telgis siis veel, aga pole veel tutvunud. Jalanõude järgi peab pakkuma, et tegemist tüdrukuga kahjuks ei ole.

Parim hetk eilsest õhtust: mingi suvaline Tuneesia müügimees tuli roosidega meie juurde ja pakkus, et äkki me sooviks neidudele osta. Bruce siis vastas selle peale tüübile:"Not for those two, no." No ja olidki krambid garanteeritud.

Sunday, July 15, 2012

Pisa-Firenze

Käisime päeval Pisas ja saime kogemata kokku kahe tüdrukuga, kellega pidime alles tegelikult Metalcampi festivalil kohtuma - Jose ja Friday (jap, sellised nimed vastavalt Uus-Meremaa ja Austraalia tegelastel). Täiesti hullumeelsed tegelased, kui asi puudutab pidutsemist ja lõbutsemist. Ma avastasin täna, et ma olen ikka väga korralik inimene nendega võrreldes.

Ühesõnaga veetsime mõned tunnid Pisas kõrvetava päikese all, lürpisime paar toopi mõdu viltuse torni kõrval (klassikaline Birra Moretti) ja suundusime hiljem rongi peale Bruce'iga, et Firenzesse ööbima jõuda. Siis helistati järsku meile ja öeldi, et too kämpingu koht kahjuks ei toimi ja me ei saa seal ööd veeta, kuid asenduseks pakuvad nad sama hinna eest Firenze kesklinnas olevas hostelis privaattuba (hostel, kus on saun, bassein, miljon korrust, baar, restoran jne) - olime kohe müüdud! Nüüd veedamegi kaks ööd Firenzes enne, kui Rooma suundume. Homme tulevad nood hullumeelsed tüdrukud ka siia, seega siis võib juhtuda, et läheb natuke käest ära, aga no loodame parimat.

Päeva meeleolukaim juhtum oli vist õhtust süües ühes restoranis, kui arvega toodi ka kaks pitsi mingit kollast likööri shotti. Hiljem toodi meile kogemata veel üks laadung noid, mille rahumeeli ka alla kallasime. A ja Bruce lõi ühe väikse poisi kogemata peaaegu nokki rongijaama ees, kui ta ei märganud, et väike miki ta poole sammub ja siis tuimalt põlvega tüübile rinda sõitis, mis peale väike kutt korraliku õhulennu tegi ja perseli maha kukkus. Poisi isa vahtis ähvardavalt, aga poiss lõkerdas ise ainult naerda (nagu ka meie).

Saturday, July 14, 2012

Lahkumine Pisa suunas

Saime endale viimase toa kohas nimega Biassa, mis on 6km viimasest Cinque Terre külast eemal mäe otsas. Kohutav hostel, sest mitte ükski töötaja ei naudi vist siin töötamist ja ebaviisakus sai küll uue tähenduse. Igatahes...

Üleeile õhtul matkasime pea 10km mööda kaljuserval olevat matkarada ning eile tegime ka veel väikse tiiru, mis tähendab, et kõigis viies erinevas külas sai ära käidud. Viimases, Riomaggiores, käisime ka ujumas päris tooretes lainetes, mis korralikult võhmale võttis. Öösel, kui kell 11 kottpimedas tagasime mööda kaljuserva oma ööbimiskoha poole liikusime, jäid meile ühe väikse kivisilla peal ette neli purjus vene keelt rääkivat meest. Käis korralik madin ning esialgu arvasime, et üks kutt tapetakse seal samas ära, aga mõne aja möödudes võtsime südame rindu ja kõndisime nende vahelt lihtsalt läbi ning märkasime, et suvalised jollid nad on ning juba kõigil suitsud ees, isegi tollel, kes läbi pekstud.

Nii võllid oldi veel, et rada, mida peaks läbima 1.30h, läbisime meie 45 minutiga, olgugi, et reielihased tahtsid otsad anda tänu lugematu hulgale tõusudele ja langustele.

Täna paneme Pisa poole ajama ning õhtuks peaksime olema Firenezes kuskil kämpingus juba.

Thursday, July 12, 2012

Cinque Terre

Alpidesse turnima minek jäi siis ära tänu ähvardavatele pilvedele mägede kohal (vihma siiski me all järve ääres ei saanud). Seega võtsime Bruce'iga bussi ja sõitsime pea kaks tundi mööda Como järve äärt alla Como linna. Sealt edasi rongi peale, mis meid Milaanosse viis, kus edasi rongi peale, mis Genova peale läks, kus alguses mõtlesime ka ööbida, aga ei - linn nägi väga nö "vaenulik" välja, sest taaskord oli valge inimene vähemuses: tänavatel hullasid ainult somaalid ning muud säänsed tegelased ning linnas oli ainult üks hostel niikuinii, mis vägagi sita mulje endast jättis.
Võtsime Genova rongijaamast uue rongi lõuna suunas Cinque Terre suunas, esimeseks peatuseks pidi olema Monterosso (pidime väikse rongivahetuse veel ka Sestri Levantes tegema, seega kokku neli rongi päeva peale), kuhu me lõpuks alles kell pool 11 õhtul jõudsime. Tankisime paar kannu õlut baaris sisse ning läksime endale ööbimiskohta otsima - leidsime kaljunuki, kuhu kahekesi enam-vähem ära mahtusime ja kuna väljas oli juba kottpime, siis ei osanud ka väga midagi muud tahta.

Hommikul selgus muidugi, et enam veidramas kohas poleks vist saanud magada - konkreetselt kalju ääre peal, suvaline kaljukivi pinnas ja ainult magamiskoti ja padjaga. A no mingid tunnid und sai kirja ja kell 6.30 hommikul, kui väljas juba palavaks hakkas taas kakkuma, läksime hommikukohvi otsima. Saime endale ka telefoni teel ühte "hostelisse" viimase toa, mis asub Cinque Terre kolmandas külas - Corniglias. Päeval sai veidi mere ääres jahutatud end, päikest võetud, kaks õlut joodud ning nüüd juba ootame, et saaks minna õhtust sööma, sest millegi kuradi pärast on kõikjal üks faking siesta ja keegi tööd ei tee. Ime pole, et riik nii ribadeks omadega on!

Homse kohta veel ei tea, tahaks üheks ööks kuidagi siia veel jääda, aga kuna kõik kohad on täis, siis ainukeseks variandiks oleks kuskil magamiskotiga magada taas, aga no näis. Järgmiseks peatuseks pärast Cinque Terret igatahes saab olema Pisa.

Tore moment oli öösel magamiskohta otsides, kui kogemata ühe kuju juures sattusime peale noorpaarile, kes ei tegelenud mitte ainult suudlemise ja miilustamisega, vaid ikka level kõrgema tegevusega juba.


Wednesday, July 11, 2012

Äikesetorm alpides

Como järve ääres sai veedetud kokku kolm ööd, täna proovime oma kotid taas pakkida ning liikuda. Veel pole selge, kas saame minna alpidesse üheks ööks või mitte, sest ilm on jõle muutlik. Tutvusime ühe Belgia perega, kes tahavad meid kaasa võtta mägedesse, kui minek on ja me muidugi kirjutasime kohe alla, et nii 2,5km kõrgusel ööbida. Üldse on inimesed siinsel kämpingu alal väga sõbralikud - hollandlaste pere pakkus meile elektrit, et me saaks oma asjandusi laadida ja ka külma õlut. Belglased aga tõid meile suure varjualuse, kui eile päeval vihma sadama hakkas ja pakkusid oma külmkappe, internetti jne, mida me siiski ei kasutanud, aga no ikkagi.

Täna öösel saime korraliku äikesetormi osaliseks. Umbes 2 tundi tuli meeletult vihma ning äike vehkis igas ilmakaares ja olgugi, et vahepeal tundus, et telk läheb lendu, siis hommikul olid ikka kõik asjad kuivad ja terved, seega telk näitas korralikult, millest see tehtud on.

A ja meie uuteks sponsoriteks reisi ajal peaksid olema Birra Moretti ja pizza.

Monday, July 9, 2012

Como järv

Alustasime eile põrgupalavusega keskpäeval Milaano kesklinnast liikuma rongijaama suunas. Ostsime suvalise rongipileti ühte neljast Como peatusesse, aga siis tuli välja, et rong Como järve äärde suundub sootuks teisest jaamast - selge, ronisime metroo peale ja sõitsime kaks peatust edasi teise rongijaama. Seal seletas mingi papa meile itaalia keeles, et minge hoopis tolle teise rongi peale ning eelviimane peatus on teie oma.

Saigi nii tehtud ja millegi pärast meie piletit keegi ei kontrollinud, Como peatuses ronisime maha ning läksime kohe infopunkti otsima. Avastasime Como linnas, et infopunkt pannakse pühapäeval kell 1 päeval juba kinni, seega olime hiljaks jäänud. Kiired pizzad alla ning läksime bussijaama lootusega, et keegi teab, kuidas saada Magic Lake telkimisalale, mis peaks asuma järve loode kaldal. Öeldigi, et kaduge aga kohe ees oleva bussi peale ja sõitka linna Dongo, kus siis too kämping asub.

Korralik kitsas mägitee ja üle tunni aja loksumist viisid meid mööda järve lääne kallast (järv, mis näeb välja, kui tagurpidi Y) üles, kuniks jõudsimegi Dongo linna (ma isegi ei tea, kas tohib linn tolle asja kohta öelda, pigem küla ikka, sest too on imepisike koht). Seljakotid selga 36'C palavusega ning matkamine jätkus, kuniks leidsime oma kämpingu. Ümberringi on laiumas juba alpid, kõrgemad tipud hetkel 2500m ja tiba peale ning meeldivalt soe mägijärv nina ees - suhteliselt paradiis.

Netti ega elektrit meil pole, aga vähemalt on väga korralik dušš ja värgid, seega ilmselt kaks ööd veedame veel siin enne, kui hakkame Genoa suunas sõitma ja võib-olla teeme täna korraliku veinika ka.

Sunday, July 8, 2012

Lahkumine moepealinnast

Eile sai veel õhtul käidud kesklinnas pilte tegemas õhtuse valgustusega ning veel üks korralik laar peekoni-pesto pastat kokku keevitatud. Pasta tegemise ja söömise ajal oli meie motoks, et ühtegi "sõdurit" ei jäeta maha - kõik tuleb ära süüa ja kasutada. Samas olime lõpuks nii kuradi süüa täis ja potis oli endiselt väike kogus alles, siis otsustasime, et nemad võib maha jätta, sest nad ei kuulu meie rassi.

Tänaval käivad mingid mustad mikid pinda oma müügiasjadega ja eile kui üks senegali särgiga tüüp tahtis mingit käepaela maha parseldada, siis sai natuke kino ka. Ta küsis, et kus me pärit oleme. Ma vastasin, et see ei oma tähtsust. Siis ta oli kohkunud ja ütles, et okei - väike "high five". Ei nõustunud ka sellega ja väga altkulmu näoga läks tüüp siis minema. Pidin vaid lootma, et ta oma sõpradega tagasi ei tule meile kombeid õpetama - ei tulnud, hoidsid ise hoopis distantsi.

Nüüd varsti pärast hommikusööki lähme põrgupalavuse kätte tagasi seljakottidega matkama ja lähme otsime central stationist mingi viisi, kuidas alpidele lähemale Como järve äärde saada. Higistamine võib jälle alata!

Saturday, July 7, 2012

Esimesed päevad moepealinnas

Jõudsime eile õhtul pärast 1.40h hilinemist Tallinna lennujaamast (sest kuradi Müncheni radar otsustas katki minna) lõpuks õhtul hilja Bergamo lennujaama, 41km Milaanost idas. Milaanos otsisime rongijaama lähedal koha wifi-ga, kus süüa-juua saaks ning ka leida tee võimaliku ööbimiskoha juurde. Kohe sai selgeks, et ma oma Manu tätoveeringuga saan ikka korralikult tähelepanu ja üldsegi inimesed mõõdavad meid kahekesi päris pikkade pilkudega, sest paistame teiste seest Bruce'iga korralikult välja.

Jätsime siis teekonna Bruce'i telefoni ekraanile ette ja hakkasime leiutama - jõudsime ilma vaevata nii poole tunniga Zebra Hostelisse, kus kaks ööd võtsime. Tavaline hostel, piigem lääbakal teine selle raha eest, aga parem, kui mitte midagi.

Täna käisime päeval kesklinna uudistamas, põhi katedraali ning Arch of Peace'i ja muidu ringi vahtimas - kokku üle nelja tunni jalutamist. Tagasi hostelisse tulles, keetsime suure hunnikut pastat kokku ja nüüd käib uurimustöö tegemine homse pärast. Plaan oleks minna Como järve äärde põhja alpide lähedale mõneks päevaks - näis, kuidas õnnestub.

Ilm on kuradi soe ja higi voolab ojadena. Mmm, seksikas!

Friday, July 6, 2012

Mõned tunnid enne Milaanot

Tallinnasse kolmapäeva õhtul jõudes arvasin, et Bruce ja Laura tulevad mulle rongijaama vastu: vastas olid aga lisaks neile veel 5 inimest, mis ikka meele eriti heaks tegi. Viskasin oma asjad Metsatöllu Markuse korterisse ja panime ajama kõik Kristiine linnaosa poole, kus sauna ja õlut lubati - ja oligi.

Ühesõnaga väga korralik vastuvõtt ja head kaks päeva said veedetud tolles hullumeelses linnas. Nüüd aga on asi nii kaugel, et mõne tunni pärast juba läheb Tallinnast lennuk ja maandume õhtul umbes kell 7 juba moepealinnas Milaanos. Hetkel käib veel hosteli otsimine, aga ehk midagi ikkagi leiab enne, kui liikuma peab hakkama.

Wednesday, July 4, 2012

Pärast laagrit ja enne Tallinnat

Järjekordne laager on seljataga ja järjekordselt positiivsed elamused. Bändidest jättis kõige parema mulje Jeruusalemmast pärit Melechesh, kes natukese Nile meenutava muusikaga mult korralikult moshi nõudsid.
Kuna nüüd on nii kiire-kiire, siis pikalt kirjutada ei jõua ja vaid nii palju, et täna peab tegema tasaarvestuse Ukraina reisi kohta, printima piletid ja aplikatsioonivormid välja, passipilte minema tegema ning siis juba kott pakkida, et õhtul Tallinnasse minna. Nädalavahetuse trallist on endiselt natukene värin sees, aga no mis sealt muud ikka oodata oli.