Monday, August 27, 2012

Mis juhtus nädalaga Poolas?

Sain siis tolle rekkajuhiga Poola, umbes 200km kaugusele Katowice'ist. Sõit oli ebamugav - tahtsin jubedalt magada, aga kuidagi ei õnnestunud, seega öö jäi põhimõtteliselt vahele. Edasi hääletasin järgmise auto peale, mis mind Katowice'i viis, sealt sain bussiga Krakowisse, kus Bruce juba jaamas vastas oli kell 11 hommikul. Ladusin ennast ka hostelisse sisse, samasse tuppa Bruce'i ja Joce'iga ning edasi läks kõik nii nagu arvata oli: baaridesse odavat õlut jooma!
Õhtul tegime ka väiksed viinad, käisime vaatasime baaris, kuidas Manku Evertonilt 0:1 sutti sai ning kuna mul öö vahele jäi, siis lõpuks asi kulmineerus nii, et ma enda voodisse ei jõudnudki, vaid magasin rahulikult Joce'i voodis.

Järgmisel päeval otsustati minna õue, et hirmsat pohmelli ravida: kõik õnnestus ning me veetsime lugematu hunnik tunde mingis kommunistide baaris Biitleid kuulates ning õlut sisse keerates. Õhtul tehti jälle traditsiooniline rohuviin ning oh üllatust - magasin terve öö taas Joce'i kõrval tema voodis, mil Bruce magas minu voodis.

Kolmapäeval põrutasime kõik ära Wroclawi, kus mul oli kindel plaan vaid üks öö veeta ja siis edasi ruttu Eestisse tulla, et suvelõpu peole jõuda. Mis juhtus? Mina ja Joce tahtsime teha kaine päeva, sest pohmell ja masendus oli peal, aga Wroclawis tervitas meid bussijaamas kohaliku hosteli omanik Alex, kes meid pikemalt mõtlemata perse saatis sellise lolli mõttega ning baari vedas. Tehti mõningad kannud õlut, siis pitsid viina ning mindi õhtul kõik välja Mojito kokteile karistama. Mina lõpetasin hosteli põrandal riietega magades ning hommikul ärkasin sootuks võõras voodis üles (ma kohe ei tea).

Järgmisel päeval vandusin päev otsa, et ma lähen hääletan Eestisse, aga asi lõppes hoopis sedasi: tehti paar Mojito kokteili, mõned õlled, nauditi rakekojaplatsis tänavamuusikuid ning mindi stripiklubisse. Hommikul jumal teab mis ajal jõuti tagasi hostelisse ja üllataval kombel enda voodisse, kuigi voodit ei jõutud ära teha. No siis oli ärgates ikka mask maas, et kuidas me küll ei suuda end siit Poolast minema vedada, vaid peame ikka edasi jaurama? Tehti ka reede hommikul Mojito kokteilid ning õlled ja veedeti päev raekojaplatsis ringi jaurates. Õhtul mindi üllataval kombel jälle stripiklubisse, kus turvamees "Old Mate Graig" meid juba tervitas ning muljetas eelmisest õhtust. Klubis sees ütlesid ka mõned tüdrukud meile, et mäletavad meid eelmisest õhtust. Kõva mitu õlut tehti lava ees, siis veel privaattoas, kus sületantsud üle tunni aja teemaks olid ning kõige lõpuks jaurasime hommikul kell 4 ukse peal Old Mate Graigiga, kes lubas meile järgmiseks päevaks kutsuda oma sõbra autoga, kes meid korralikku litsimajja viib: tänasime viisakalt ja läksime minema. Tee peal koju tassisin Bruce'i purskkaevu (teistkordselt nädala jooksul).

Laupäeva hommikul oli minul mask peal, aga kuna Manku mängis tol päeval kell 4, otsustasime, et jääme üheks päevaks veel ja siis pühapäeva lõunal paneme kohe Varssavi poole ajama. Me saime õhtuks nii kaineks, et too maailma üks rõvedamaid pohmellisorte tuli kallale: magada ei suuda, sest nii vaimuhaiged unenäod on ning lõpuks istusime kell 1 öösel kahekesi pimedas köögis ning jõime vett ilma ühtegi sõna vahetamata.
Ma nägin unes koguaeg laipu ja hukkamist ning ühel hetkel nägin, et ma lendan, kuigi hoidsin tegelt kramplikult madratsist kinni.

Pühapäeval pakkisime oma kotid ning läksime rongijaama, et Varsavisse saada. Pikk 6 tundi sõitu, siis mitu tundi ekslemist pimedas rongijaamade rägastikus, et kuidas me bussi peale saaksime, mis Eestisse läheks. Ei leia sellist varianti, pluss keegi ei räägi inglise keelt. Kasutasin oma sitta vene keelt ning lõpuks saime selgusele, et kui neid firmasid tahame kasutada, siis peame internetis asjatama. Leidsimegi kaks viimast bussipiletit, esmaspäeva hommikuks kell 6, seega pidime terve öö bussijaamas veetma aega surnuks lüües. Tegime korraliku alkovaba päeva ning kui kell lõi südaöö, läksime baari ja võtsime paar õlut, et aeg kiiremini läheks. Nüüd hoiame pöidlaid pihus, et me jumala eest saaksime ka bussi peale ilma mingite probleemideta, sest ma ei suuda kirjeldada ka, kui sitaks kopp ees mul on. Tahan koju ja puhkama!

Wacken, Metalcamp ja Summer Breeze 2012


Kuna ma pole korralikult internetti saanud kasutada juba ammusest ajast, proovin kogu festivali pulli kokku võtta ühe pika postitusega. Hetkel istun Nürnbergi lähedal Saksamaal kiirtee äärses besnukas-restos, kus peaksin kell 22.00 veoautoga kuhugi Poola saama. Aga tagasi algusesse...

Veneetsiast lendasime hommikul kell 9 Hamburgi, Põhja-Saksamaale, kust edasi Wackeni spetsjomm bussiga otse festivalile. Kuna Bruce on varem ka käinud ja alati ühes kohas telkinud, pidime teiste ta tuttavatega seal kokku saama - saimegi. Iirlased Steve, Claire ja Connor ning Kanada tüdruk Deana. Lisaks oli paar uut nägu Bryani, Darcy ja Krisi näol, aga see selleks.Wackenil oli nende traditsiooniks igal hommikul tänaval ühe kindla tädi käest osta “Fish shot”, mis kujutas endasi pitsi viina, kus sees hambaorgi otsas on tükike kala (kilu vms). Pärast shotti alati Kebab türklase Murati käest koos topelt kastmega ning siis juba tagasi festivalile. See kõik toimus iga jumala hommikul nagu kellavärk.

Wackenil sai ära nähtud bändid nagu Skyline, Saxon ja Volbeat neljapäeval, siis reedel Kamelot (mille saatel mu kõrval olnud tsikk oma ülikenad võltsrinnad paljastas), The Black Dahlia Murder, Graveyard, Hammerfall, Dimmu Borgir, In Flames ja öösel lõpetuseks veel Ghost Brigade. Opethi saatsin külma südamega pikalt ja läksin õlut hoopis manustama.Laupäeval olid kavas sellised tegelased nagu Testament, Six Feet Under, Scorpions, Cradle Of Filth, Amon Amarth, Machine Head ja Ministry. Üle pidin laskma Sylosise ja Suicide Silence, sest nad kattusid Machine Headiga - kuradi korraldajad. Kogu Wackeni sadas vihma iga jumala päev (ainult Volbeati ajal oli veel kuiv pinnas) ja seega pidime ostma endale kummikud, sest terve festival oli üks suur haisev mudahunnik.Pärast Wackenit läksime Darcy ja Brucey’iga rongijaama Hamburgis, kuhu ma oma mudased kummikud maha jätsin ning suundusime öörongiga Münchenisse ja sealt teise rongiga läbi Austria Sloveenia pealinna, Ljubljanasse. 6.augusti hommikul (esmaspäev) sõitsime kohaliku rongiga Tolminisse, kus suvalised vennad oma mikrobussiga meile küüti pakkusid Metalcampi festarialale. Seal saime juba kokku Joce’i ja Friday’ga (kellega tutvusin Itaalias) ning telgid püsti nende kämpingualale. Kuna mu telk ei tahtnud ära mahtuda teiste vahele, siis tüdrukud Joce ja Friday kutsusid mind lahkelt oma telki magama.

Seega esmaspäeval Metalcampil sai palju õlut joodud, teiste inimestega tutvutud ning sellised bändid ära nähtud, nagu Testament ja Machine Head. Kuna mulle ja Joce’ile Testament ei meeldi, otsustasime selle asemel jõkke ujuma minna pilkases pimeduses. Teisipäeva hommikul sai kell 7 tehtud karastav ujumine ning kell 9 juba suundusime rohelisse baari, et paar külma õlut baaris juua enne, kui poest rest sooja ostetakse. Bändideks olid teisipäeval Finntroll, Kataklysm, At The Gates ja Cattle Decapitation, millele järgnesid kolmapäeval The Black Dahlia Murder, Nile, Eluveitie ja Korn. Neljapäeval olid tules Korpiklaani, Edguy, Amon Amarth ja Milking The Goatmachine. Hatebreedi põhimõtte pärast ei vaadanud, vaid jõime õlut telgis ning mõnitasime laulusõnu ning korraldajad jätsid mu ilma Septic Fleshist, sest keegi ei teadvustanud nende varasemasest esinemisest teise lava peal ja kui ma enda arust õigeks ajaks lava ette läksin, öeldi mulle, et nad on juba läinud. Ropendasin nagu segane ning tusaselt vaatasin Amon Amarthi siis selle asemel.Reedel tõmmati end korralikult rihmaks päeval nii, et helged mälestused küll Painist ja Sabatonist on, kuid oleks saanud palju paremini. Kuna iga jumala päev sai nii palju kino, siis oleks raske seda kõike nüüd tagantjärele üles tähendada, aga näiteks Joce lõi mulle korralikult rusikaga silma eesmärgiga mulle sinine silm tekitada, Hello Kitty käterõngastega umbes 10m kõrguselt puu otsast alla vette hüpatud, kõiki riietega või ilma vette tassitud, supermarketi põrandal appi karjutud, kui viimased pizza tükid ära osteti meie nina alt jne. Ilm oli koguaeg üle 30’C, seega nuriseda millegi üle ei saa. Nonde sakslastega sain ka tuttavaks, kes lubasid mind endaga Summer Breeze’ile kaasa võtta, aga sellest hiljem.Laupäeval oligi aeg nii kaugel, et kõigi teed läksid lõpuks lahku. Mina ja Darcy suundusime Ljubljanasse, kus  siis tema edasi Horvaatia suunas läheb ning mina oma teekonna Summer Breeze’ile Saksamaale välja mõtlen, sest sakslased ei tahtnud kolmapäevaks kohale minna. Lõpuks kulmineerus kõik nii, et Sloveenia tüdruk Nina, kellega Metalcampil tutvusin, viis mind autoga Austria piirile, sealt hääletasin rekka peale, mis mind õhtuks Münchenisse viis, öö sai veedetud tanklas asuvas Burger Kingi restorani pingi peal ning järgmise päeva lõunaks tuli mulle Kris (kellega Wackenil tutvusin) autoga Stuttgartist järele. Kolmapäeval sõitsin Krisiga Stuttgartist Dinkelsbühli, kus festival aset leidis. Tutvusin veel ühe Austraalia paariga, Jimi ja Sarah, kes lubasid Summer Breeze’il kokku saada ja napsu võtta ning Sarah lubas mind tutvustada Cattle Decapitation bändile, sest millegi pärast teab ta nende bassisti Derekit. Me parkisime ennast suvaliste sakslaste kõrvale kohe lavade lähedale, et ei oleks mingit metsikut jalutamist hiljem. Kolmapäeval oli minu jaoks ainult Rage ja Graveworm, keda näha tahtsin ning kuna eelmine öö sai veedetud hotellipõranda peal magades, siis tahtsin võimalikult kähku ennast telki ära pakkida öösel, et lõpuks korralikumalt ka magada. Neljapäeva hommikul ärkasin üles varakult vihmasaju peale ning ma olin löödud - kartsin, et kordub sama, mis Wackenil. Õnneks aga oli lõunaks kogu vihm kadunud ja päikese käes hakkas maapind juba kuivama ilma, et mingi suurem mudarada alles jääks. Neljapäevased bändid olid Be’lakor, Darkest Hour, Epica (huh, kohe üldse ei toimi too bänd), Behemoth, Eluveitie ja Ghost Brigade. Behemoth pani sellise shõu maha, et hoia mütsi ning loomulikult ei jäänud ka Eluveitie alla. Kuulasin ka poole kõrvaga Deathstarsi, sest pidin Jimi ja Sarah’ga kokku saama. Võin öelda, et ilmselt kõige hullem bänd, mida kunagi kuulnud olen, täiesti käsitlematu sitt.

Reedel oli kavas Unearth, Nile, Six Feet Under (õnnestus ka bändimeestega kohtuda ning autogrammid saada + solisti Chrisiga pilti teha), Within Temptation, Dark Tranquillity ja Immortal. Within Temptationi pärast pidin ilma jääma Before The Dawn ja Insomniumist. Laupäeval ehk ka viimasel festivalipäeval mängisid Sepultura, Lacuna Coil, Cattle Decapitation, Sick Of It All (pidin kahjuks neid taluma samal ajal, kui Cattle Decapitationi poisse VIP värava juures ootasin) ning Amon Amarth, Katatonia ja Anaal Nathrakh. Too päev oli kõige tipp - sain Cattle Decapitationi viimasele albumile kuttide autogrammid ning hiljem läksime laulja Travise ja Derekiga kämpingualale, kus õlut jõime ja juttu ajasime maast, ilmast ning nende bändist. Lisaks oli Jimi varunud ühe pläru Sloveenia kanepiga, mis ringile lasti ja kuna Cattle’i kutid mulle toda pakkusid, siis ei tahtnud ei öelda ning lasin ka hea maitsta. Ilmselgelt pidin kopsud välja köhima ning pisarat silmast kuivatama, aga seda hullem oli laks, kui mõjuma hakkas. Ma nägin sinist välku nii taevas kui maas, suurt klounipead pilvede vahel ning et Jimmy kõnnib telkide vahel suur halukoorem süles. Täiesti ebareaalne!Õhtu lõpus olin ma tollest materjalist nii pilves, et kui Cattle’i kutid lahkusid, jätsin ma ise ka kõigiga hüvasti ning lasin tuld. Saatsin veel oma viimaste sentide eest Merkale täiesti ajuvaba sõnumi ka, et ikka kõik õige oleks.

Nüüd täna hommikul siis sakslased mind kiirtee äärde bensukasse, kus ma paar tundi hääletasin, et saaksin Nürnbergi poole, kust lihtsam Tšehhi ja Poola on saada. Saingi lõpuks siia põhibensukasse, kus kõik rekkamehed puhkavad ning lisaks ootavad, et saaks uuesti sõitma hakata, sest pühapäeviti ei tohi rekkad enne kella kümmet õhtul sõita. Kui ma parasjagu erinevate juhtide juurde läksin pärima, et kas keegi neist mind Poola saaks ära viia, tulid mendid ligi ning tahtsid mind läbi otsida kahtlusega, et ma tulin festivalilt ja vean kanepit. No vaatasid mu dokumente, mu rahakotti ning põgusalt ka mu seljakotti, siis vabandasid ja soovisid kõike paremat mu rännakul tagasi koju. Koju aga veel ei saa, enne on vaja Krackovisse minna, et Joce’i ja Bruce’iga uuesti kokku saada.

Tuesday, August 14, 2012

Ljubljana-Stuttgart

Veetsin pühapäeva õhtu ka Ljubljanas koos Austraalia sõbra Darsy'iga (põhimõtteliselt ka Bruce), kellega Wackenil tutvusin. Käisime linnas giidiga tuuril ja puha ning hiljem ka lossi kaemas. Ilus linn on ja kõik oskavad inglise keelt päris viisakas koguses rääkida. Õhtul, kui internetis üritasin välja mõelda, kuidas Stuttgarti saada, hakkasid asjad jumala lampi ise kokku langema.

Esmalt kirjutas mulle üks Sloveenia tüdruk, kellega Metalcampil tutvusin, et kas ma endiselt Ljubljanas ja kui jah, siis ta tuleks ja saaks minuga veel korra kokku ning võib mind ära viia ka Austria piiri juurde oma autoga - nõus! Siis kirjutas mulle teine Austraalia sõber Kris (jälle tutvusin Wackenil), et ta võib mulle autoga Münchenisse vastu tulla, kui tarvis on - jälle nõus!

Seega sai päev veedetud koos Sloveenia tüdrukuga Bledis (ilus koht Sloveenia põhjas, kus järve keskel saar kirikuga ja mäe otsas loss ning jutud), siis Austria lõunapiiri juurest hakkasin suurest bensiinijaamast hääletama. Vihkan kiirteid, sest hääletada seal ei saa ning bensukates ei ole õnne nii palju. Kahe tunni pärast aga jäi üks rekka seisma ning Bosniast pärit juht oli nõus mind Saksamaale viima Müncheni suunas. 20km enne Münchenit pidi ta aga lõpetama, sest ta sõidulimiit sai täis. Kell oli üsna õhtas juba ja olgugi, et proovisin tunnikese hääletada sildiga "Stuttgart", ei õnnestunud mul kuhugi peale pääseda.

Veetsin öö bensiinijaama Burger Kingi pingi peal magades ja hakkasin hommikul kell 7 uuesti hääletama. Pärast kolme tundi, kui inimesed mulle muudkui korrutasid, et nad ei liigu Stuttgarti poole, vaid Berliini pigem, viskas mul kopa ette ja kirjutasin Krisile, et ta tuleks ja mu sealt üles korjaks. Õhtuks kell 4 olingi juba kohal ning tänase öö veedan ta hotellitoa põrandal (jess, mul pole ju madratsit), aga vähemalt on katus pea kohal!

Homme võtame poest õlled ning liigume lõunasse Dinkelsbühli - Summer Breeze hakkab bändidega nagu Rage ja Graveworm!

Sunday, August 12, 2012

Ljubljana pärast Metalcampi

Metalcamp sai Sloveenias üle elatud ning nagu viimasel korral, mil ma internetti sai kasutada, pean tegema ülikiirelt: Ljubljanas proovin hetkel välja mõelda, et kuidas ma Saksamaale Dinkelsbühli saaksin kolmapäevaks ning hetke seisuga tundub, et koju Eestisse proovin sootuks hääletada, sest asjalikud lennud puuduvad. Telefonil endiselt krediiti ei ole ja enamus ajast on aku tühi niikuinii, aga sitta kah.

Monday, August 6, 2012

Wacken-Metalcamp

Kuna ma kasutan mingit suvalist internetikohvikut brutaalselt ära hetkel Ljubljanas, siis pean mainima lihtsalt ülikiirelt, et Wacken oli räige mudahunnik koos ülivingete inimeste ning veel paremate bändidega, aga nüüd läheb asi tõsiseks - käes on esimene päev Metalcampil!

Wednesday, August 1, 2012

Veneetsia-Hamburg

Kell on kuus hommikul ja Veneetsias hakkab aeg meie jaoks ümber saama. Kell 9.15 on lennuk AirBerliniga Hamburgi ja sealt edasi juba edasi põhja poole Wackenisse. Ma kardan, et ma saan Saksamaal nüüd kliima pärast umbe šoki, kuna pidavat üsna kesine too olukord olema hetkel. Kui seni pole pea nelja nädala jooksul saapamaal kordagi muid riideid kandnud, kui särk ja lühkarid (kui sedagi), siis seal peab vist endale kummikud ka soetama.

Sain endale tänu facebookile transpordi ka Metalcampilt SummerBreeze'ile, kui kuulutuse panin, et otsin transporti tagasi Saksamaale. Üks saksa tüdruk võttis ühendust ja asi kohe lahendatud! Nüüd peaks veel millaski uurima, et kuidas tagasi Eestisse saaks augusti lõpuks.