Sunday, September 30, 2012

Kõrvetav päike Austraalia keskel


Tänase pühapäevaga sai täis kaks nädalat, mis olen veetnud maakera kuklapoolel. Endiselt ajab marru, et jalgpalli vaatamien on nii jõle keeruline (viimased kaks manku mängu olen pidanud vahele jätma), aga kui kunagi paikseks saab, siis ei ole väga viga ärgata mõnikord kell 4-5 hommikul, et kohtumist näha.

Teine päev järjest on olnud kõrvetav kuumus ja ka tänane päev oli sisustatud matkamisega: käisime Ayers Rockist 50km kaugusel oleva Olga mäe juures, mis on samasugune müsteerium lahendada. Kuidas kurat on selline värk juhtunud tühjas kõrbes, kus muidu valitseb tühjus? Nägime paari känguru ringi hüppamas ja kirsiks tordil oli korralik lahmakas sisalik, kes meie nina ees üle tee jalutas. Kui kaamerad välja võtsime, hakkas tegelane asjalikult poseerima ja puha. Meeldiv oli kuulda, et too isend olla vaid lapsuke alles ning nad kasvavad palju suuremaks.

Päike võtab vihaga, nii vihaga lausa, et korralik wife'i päevitus on tekkinud.

Grand Finale ja matkamine


Eile öösel sittagi magada ei saanud, sest hakkas eriti jahe ning kui lõppuks soojem tundus, siis mürasid juba igast võimalikud linnud-loomad ümber telgi ning häälitsesid nii mis kole. Kella kaheksaks läksime tagasi Ayers Rocki juurde, kus võtsime ette 11km rännaku ümber kivi. Kahe tunniga oli asi ühel pool ja võtsime ette ka kõige riskantsema katse: ronida lahmaka tippu, merepinnast 850m+ kõrgusele. Mu reie- ja sääremarjalihased said sellist vatti, et kurgus oli tunda veremaiku, päris ausalt. Ülijärsk tee viib üles ning sama järsk rada toob alla ka, kuid saime hakkama. Öeldi veel, et me tegime tolle üles-alla ronimise kõvasti kiiremini kui peaks. Noored 13-aastased nagad on vanurite eeskujul võtnud üle kombe kommenteerida inimesi, kes neist mööduvad ja kui me ühest noorukist möödusime, ütles too:"You've made it quite far already." Vastasime:"Quess what? We're gonna have a pint in a pub later on." Rohkem midagi tolle kuti suust ei kostunud. Vaade oli üsna kirjeldamatu ning sellise päikesekõrvetuse sain uuesti oma nahale, nagu polekski terve suvi kusagil lõuna pool käinud lolli mängimas.

Siis oli aeg Grand Finale jaoks. Mäng oli põnev ning kulges ühele ja teisele poole. Lõpuks pani siiski paremuse maksma Sydney, kes kümne punktiga võitis. Hawthorn vüib samas iseennast süüdistada vaid, sest väga häid võimalusi ei suudetud ära realiseerida ning kolm korda tabati ka posti. Bruce väga õnnetu ei olnudki, sest maiustas õlut nõnda hirmsa hooga, mis mängu suht peast pühkis. Üks kohalik tuurigiid oma naisterahvastega istus meie lauda ja hakkas meile igasugu põnevaid jutte rääkima, mida teadma peaksime, kui kuhugi liigume.

Jah - ilmad hakkavad suviseks minema siin kesk-Austraalias. Kell 7 hommikul särab päike näkku ja kui veel tund-kaks anda aega, siis läheb eriti soojaks. Alice Springi lubati meile miskeid 30 kraadiseid päevi, põhja poole isegi rohkem. Endiselt pole ühtegi madu näinud ega mingeid suuremaid ämblikke, seega pole midagi viriseda. Ootan juba huviga, et äkki põhjas kuidagi näeks krokodille.

Friday, September 28, 2012

Ayers Rock


Kell oli 7.40 ja kuna me magasime maa all koopas, siis tundus, et kell on alles neli hommikul - kottpime. Alustasin sõitmist põhja poole kell 9.30 pärast tankimist ja pärast 400+km vahetasime Bruce'iga kohad. Sel korral möödusime elusatest loomadest: dingod, kängurud, lehmad ning kotkad. Müstilisel kombel ei kohanud ühtegi road killi tee kõrval, olgugi, et maha sai sõidetud taas üle 750km.
Ayers Rock on sigailus ja sigasuur! Piltide pealt tundub, et tegemist on lahmaka kiviga, aga no johhaidii, kuidas tegelikkuses tundub see veel jõhkram. Päikeseloojangul sai päris arvestatavaid fotosid ning kui kunagi õnneks läheb, siis saab midagi ka üles riputada.

Homme aga on Grand Final Austraalia jalgpallis ning kavatseme pärast varajast ärkamist päeval kell 2 jooma hakata. Go Hawks!

Outback in Aussie


Internetti kasutan ma hetkel nii, et ühendan Bruce'i nutitelefoni wifiga end hetkeks (kui muidugi telefonilevi kuskilt leiame) ning siis kopeerin oma arvutist eelnevalt kirjutatud teksti lihtsalt ära siia blogisse või vastava inimese postkasti. Vot nõnda sitad lood on!

Kolmapäeva hommikul siis astusin varakult autorooli ning kihutasin üle 500km maha Adelaide poole, kus nii 200km enne linna Bruce'iga vahetuse tegin ja ta edasi jätkas. Mida lääne poole sõitsime, seda paremaks ilmad läksid ning Adelaide'is oli ikka korralikult soe juba kevade kohta nii, et õhtul ei pidanud isegi pusa peale mitte panema, kui päike juba ammu loojunud oli. Bruce otsustas, et me peaksime linna jalutama kämpingualalt ning tegema ühe kiire pindi õlut: kaardil tundus kõik ok, aga tuli välja, et tegelikult oli linna üle 10km jalutamist. Lisaks ei leidnud me linnas ühtegi baari ega pubi, kuhu sisse astuda ning tagatipuks olid kõik valgusfoorid meie vastu. See tähendas, et olime sigaväsinud teekonnast, janused ning vihased. Lõpuks saime kuskile pubisse sisse, kus pärast kiiret kahte pinti õlut tagasi kämpingusse läksime.

Täna hommikul alustas Bruce sõitmist kell 8 hommikul (müstiliselt lihtne on hommikul kell 7 üles ärgata, sest väljas on juba valge ja soe ning kõik elukad häälitsevad) põhja poole, sihtkohaks Coober Pedy, mis jääb Adelaide'ist üle 800km Alice Springi poole. Nüüdseks sai kõik roheline loodus otsa ning kohe, kui linn seljataha jäi, algas tühi kõrb: mitte midagi muud, kui madalad tolmused taimed, road killi loomade jäänused tee kõrval ning kõrvetav päike, vahelduseks sõitis vastu ka mõni auto. Uskumatu, kui tühi saab üks maa ikka olla mitmesadade kilomeetrite ulatuses. Sirged lõpmatud teed kulgesid ladusalt, mingil hetkel vahetasime kohad ning ma sõitsin viimase osa Coober Pedy asulasse (ca 3000 inimest), kus hsoteli otsisime. Tegemist on vana kaevurite külaga ja me saime voodikohad 6,5m maapinnast all pool asvasse hostelisse, mis on maailma huvitavamate hostelite nimekirjas kolmandal kohal. Tegemist ongi konkreetsete koobastega maa all, kuhu on lihtsalt kiviseinte kõrvale narivoodid pandud - ei mingeid vidinaid ega elektripistikuid.

Tuesday, September 25, 2012

Lahkumine Adelaide poole


Tutvusin Canberrast pärit tütarlapsega nimega Jaimie. Märkimisväärne on, et pärast kõiki neid Austraallasi, kellega ma tutvunud olen, on tema puhult egemist esimese isikuga Austraalia pealinnast. Oli tore õhtu kuni kella neljani hommikul!

Esmaspäeva hommikul pakkisime Darcy juures on oma asjad ning liikusime ära lääne suunas mööda ookeani äärset maanteed "Great Ocean Road". Tee, mis omal ajal ehitati sõdurite poolt mälestusmärgina langenud kaaslastele Esimeses Maailmasõjas. Korralik käänuline mägitee, kus üle 50km/h väga lubada ei saanud. Lisaks nägin ka esimesed kängurud ära, pisemat sorti mustad tegelased.
Õhtuks jõudsime Port Campbelli, kuhu läksime karavanparki telkima. Arvestades, et meil madratseid ei ole ja hetkel on varakevad ning õhtuks temperatuuri jõle madalale viskab, siis üsna jahe öö tuli telgis veeta.
Hommikul, kui kõikvõimalikud tegelased võsas ja metsas ning jõe ääres leelotama kukkusid, hakkas juba vaikselt soojem, aga siis oli juba niikuinii aeg lõpuks end telgist välja vedada, et minna kahtteist apostlit vaatama. "12 Apostels" on siinse ranniku ääres ookeanis vedelevad suured kaljurahnud, mis on lainete poolt aja jooksul mandri küljest lahti murtud. Lisaks panime paika õhtul, et homme hommikul saab olema kell 6 juba äratus, et jõuaksime Adelaide'i (kuhu on nii 800km) normaalsel kellaajal. Lubasin homse päeva ise autoroolis väntsutada, seega saab esimese Aussie kogemuse kätte. Kuradid on suunatulekangi ja kojameestekangi omavahel ära vahetanud - tule taevas appi...

Sunday, September 23, 2012

Melbourne ja pingviinid

Neljapäeval sõitsime Melbourni, kus jäime Darcy juurde ööseks, et siis järgmisel päeval minna pingviine otsima ning laupäeval kohalikule jalgpallimängule. Pingviinid leidsime ilma suurema vaevata üles ja ma ei väsi kordamast, kui kohutavalt armsad nood tegelased on. Üks neist kõndis minu poole ja kui ta oli umbes 20cm kaugusel, lendasid mingid värjad aasia turistid pulti ning kukkusid tast pilte tegema, mille peale pingiin jalga lasi.
Pärast pingviine käisime istusime väljas, kus sain kokku ka Honey-Makeriga, kelelga kunagi Edinburghis tutvusin. Üle kahe aasta oli päris palju, millest rääkida ning õhtu lõppes sellega, et ma Bruce'i õele abielu ettepaneku kõrtsis tegin, mille peale Bruce mulle kallale hüppas ning meid baarist välja visati - korralik!

Jalgpallimäng oli laupäeval ülikõva - meie tiim, Hawks, võitis viie punktiga, mis siis AFL-i mõistes tähendab väga nappi võitu. Atmosfäär oli kõva, kuigi nende kultuuris veel fännidelaule pole, seega käib lihtsalt kisamine ja karjumine. Pärast jalgpalli oli Darcy juures miski peo moodi asi ja täna hommikul otsustasime Bruce'iga, et me veel ei hakka sõitma Adeleide'i poole, vaid teeme grilliõhtu ning siis esmaspäeva hommikul paneme ajama.


Wednesday, September 19, 2012

Päev enne road tripi algust

Täna öösel ei suutnud endiselt korralikult magada - kell 2 ärkasin üles ja kuni viieni pidin üleval passima, et uuesti uni tuleks. Ilmselt saab graafiku korda Melbournis, kui seal välja minnakse sõpradega. Lisaks on meil laupäeva õhtul minek Austraalia jalgpalli poolfinaal kohtumisele kohaliku tiimi Hawksi ja Adeleide'i vahel (olude sunnil olen Hawksi toetaja).

Tänane päev möödus peaasjalikult auto korrastamisega ja pakkimisega. Käisime matkapoes veidi manti otsimas ning tulime tagasi kahe gaasipliidiga ja kahe matkatooliga ning Bruce ostsis uue magamiskoti ning telgivaiasid. Lisaks oleks vaja veel mingisugust lampi vms, aga no näis. Loodetavasti oleme enam-vähem valmis tolleks matkaks, sest me natukene muutsime veel oma sõiduplaani, mis nüüd pikenes 9000km peale ja kui me peaks kuskil ära eksima, siis poleks võimatu, et tuleb lausa 10k täis.

Mõtlesin veidi ohtude peale, mis meid varitsevad:

  • maod ja ämblikud
  • krokodillid
  • haid ja meduusid
  • autoõnnetus road killi või muude asjaolude pärast
  • kuumus Austraalia keskel
  • aborigeenid
  • idioodid linnades
Millegi pärast on linnades õhtuti päris ohtlik (eriti klubide läheduses), sest kohalikud on tihti peale väljas vaid tüli tekitamise pärast. Bruce ütles, et ainuüksi eelmisel aastal oli üle 3500 peapõrutusega lõppenud kaklusi terve Kängururiigi peale. Aborigeenid samas pidid olema sellised tolvanid, et on pahatihti maantee peal ees või varitsevad kuskil, kui on võimalus auto kallale tulla ning sealt midagi varastada (kasvõi rehvid). Öeldi, et enamus rekkajuhte näiteks sõidab neile otsa, et jamasid vältida, kui nad peaksid teed blokeerima. Seisma ei tohi aga jääda, seda kinnitasid siinsed ühest suust!
Uus marsruut on 9032km pikk

Tuesday, September 18, 2012

Jet lag ja toimetused Bendigos

Pean siiski tunnistama, et kerge jet lag on mul endiselt peal. Täna olin päev otsa väsinud, aga und samas öösel enne kella kolme ei saanud kuidagi.

Eilne päev oli üsna asjalik juba: nägin Bendigo linna korralikult ära, tegin avalduse oma TFR numbri jaoks (Bruce'il polnud aimugi, et kuidas seda tegema peaks, aga ma avastasin, et ei peagi kuhugi kohale minema nagu UK-s, vaid interneti teel kõik võimalik ka). Lisaks käisime veidi linnast väljas kängurusid otsimas ning õhtul ühes pubis kohalikku õlut mekkimas koos korraliku pubisöögiga. Nüüd on vaja osta endale telefoninumber (pole teps mitte nii lihtne, nagu Eestis, et lähed R-Kioskisse ja voilaa) ja avada ka pangakonto, mille ma siiski teen alles WA-s, kui Perhi jõuan miski sealse pangaga.

Plaan on järgmine: neljapäeval pakime me auto ning sõidame Melbourni (Bendigost 160km), kus veedame aega kuni pühapäevani. Proovime käia Austraalia jalgpallimängu vaatamas ning lähme ka pingviine otsima. Lisaks proovime kokku saada kõigi tuttavatega, keda teame sealt, et mõned õlled teha.
Siis edasi hakkab juba üle 7000km pikkune reis Perthi. Kaardi pealt näeks asi välja umbes nõnda:

Monday, September 17, 2012

London-Singapore-Melbourne

Londonis panin padavai ajama Joce'i juurde, kus paar stellat tegime ning muljetasime, et mis vahepeal juhtunud on pärast Poola vägitegusid. Laupäeva hommikul ärkasin juba pool 8 hommikul üles,e t metrooga Heathrowi lennujaama põrutada, kus lõuna aeg esimene pea 13 tunnine lend Singapuri oli. Singaour Airlines on hääletatud maailma üheks parimaks lennufirmaks ja arusaadav miks: esiteks kasutavad nad uusi Airbuse, mis on maailma suurimad reisilennukid (ja johhaidii, kui pirakad nood linnud ikka on) ning teiseks on teenindajad igal ajal muretsemas, et kas saavad midagi juua-süüa pakkuda jne.
Kuna Tallinnast Londonisse läksin ajavahes 2 tundi tagasi, siis nüüd Londonist Singapuri lendasin ajas 7 tundi edasi. Ehk minu arvates endiselt kell 23 õhtul pandi lennukis kõik tuled põlema ning öeldi, et tere hommikust ja mida sooviksin hommikusöögiks.

Seega uduses hommikuses Singapuri lennujaamas kell 7 oma uut lendu oodates, oli asi ikka jumala sassis, sest selline uni oli peal ja idee poolest pidigi hakkama traditsiooniline magamaminek. Nüüd aga paari tunni pärast läks mul uus kaheksa tunnine lend juba Melbourni, mis tähendas veel omakorda ajas kaks tundi edasi liikumist. Kokku siis Londoniga +9h ajavahe, Tallinnaga +7.

Lennujaamas läks kõik ladusalt, kui välja jätta, et halva ilma tõttu ei saanud me õigel ajal maanduda ja nii pool tundi hiljem lõpuks maha saime. Küsiti paar traditsioonilist küsimust, aga mitte midagi erilist ja kõik oli viisakas. Järjekorrad samas olid kõikjale lennujaamas nii hiiglaslikud, et Bruce pidi mind pea kaks tundi ootama lennu saabumisest, kuniks ma lõpuks läbi kõigi väravate sain. Kuskile mind vahele ei tõmmatud ja hullu otsimist ei tehtud, kuigi näha oli, et nad on mu suurt seljakotti kuskil veidi uurinud küll.

Kaks tundi autosõitu lennujaamast Bendigosse (Melbourni nö äärelinn), kus ta kodu on ja kuna Bruce ise veel endiselt kannatas ajavahe tõttu veidra unegraafiku all, olime üleval kuni kella üheni ja tegime õlut, et saaks rütmi taas paika. Tal on kodus vinge suur papagoi, kes jutustab ja kisab. Vahepeal segab meie jutule vahele ja karjub puurist:"What?" või siis kui tuled kustu panna, siis tuleb õrnalt:"Night-night!"

Täna lähme kaeme ümbrust ja eks ma näen siis esimesi kohalikke elukaid siinses looduses - korralik!

Friday, September 14, 2012

Päevad täis lendamist

Istun Tallinna lennujaamas ja ootan oma lendu Londonisse. Öö kavatsen veeta Inglismaa pealinnas Joce'i juures (ilmselgelt tahan paari pudelit Stellat rüübata) ning hommikul juba metroo peale, et Heathrow lennujaama kolida, kus siis kell 11.30 lennuk Singapuri. Pühapäeva hommikul on Singapurist lennuk Melbourni, kuhu peaksin õhtuks nii seitsmeks jõudma ja kui härrased piiri peal mu vastu lahked on, hakkab pull kängurumaal Bruce'idega pihta juba esmaspäeva hommikul.

Wednesday, September 12, 2012

Reintz, not long now 'till you're a fair dinkum yob cunt!

Loodetavasti läheb kõik nii nagu peab ja mingeid jamasid mul lennujaamades ei teki. Natukene juba näen ka, et päike paistab eredamalt, aga samas...samas on endiselt mu seljakott suvisest rännakust puhastamata, mis tähendab, et tagumine aeg on kõik jälle laiali kakkuda ning paar eluliselt tähtsat asja asemele pakkida. Ahvatlevad on ka üks pudel õlut külmkapis, kitarr nurgas, kontsert dvd-d riiulis - ükskõik, mis pole pakkimine.

Pealkiri on võetud kirjast, mis mulle täna hommikul postkasti potsatas Darcy poolt (härra, kellega Wackenil, Metalcampil ja Ljubljanas sai marutatud).

Saturday, September 8, 2012

Ei pasunatele!

Käisime vaatasime Eesti-Rumeenia mängu ja ilmselgelt saime sellise pettumuse osaliseks, et ise ka ei usu. Esiteks siis oli meie koondise enda mäng nii kohutav ja hambutu, aga mis närvi ajasid, olid ikkagi "fännid". Millal need idioodid lõpuks aru saavad, et pinipasunad ei kuulu jalgpalli mängu juurde. Jalgpall on laulud ja trummid, mitte kuradi lõpmatu pinin, mis kogu laulukoori summutab. Mingid tolvanid suutsid oma pasunatega ka fännisektori külje alla pugeda, mis hinge eriti täis ajas.

Lõpetuseks - "Eesti, suru, vastane vastu muru" on endiselt kõige jubedam chant, mida ma kunagi kuulnud olen (ja seda kuuleb iga mäng pärast 12.minutit, kui midagi muud karjuda ei ole).

Thursday, September 6, 2012

Eesti-Rumeenia mängule

Täna õhtul on Tallinnasse minek, kus homme siis lähme Eesti-Rumeenia mängule kaasa elama. Kummalisel kombel saab see olema mu esimene kord Lilleküla staadionil, kuigi olen käinud mitmetel rahvusvahelistel mängudel (Inglismaa kõrgliiga, Šotimaa kõrgliiga, Euro 2012), ent näe - kodumaisele mängule pole kunagi asja veel olnud. Kui Martinsi ja Bruce'iga reede õhtu üle elame, siis laupäevaks pean tagasi Tartus juba olema ning siis jälle kolmapäeval või nii tagasi Tallinnasse minema...sedapuhku juba seljakotiga.

Monday, September 3, 2012

Poolteist nädalat enne minekut

14.september on lennuk Londonisse, kus ühe öö veedan ja järgmisel päeval juba pikema lennu ette võtan vanavanaisa hauale (tegelikult päris hauale veel ei jõua, aga väga lähedale). Poolteist nädalat veel ja ongi taas kõik siin sombuses Eestis.

Sunday, September 2, 2012

Tagasi kodus, viivuks

Kui me lõpuks Varssavist Tartusse jõudsime, siis esimene asi, mida pidin tegema oli...pusa välja otsimine seljakotist. Mis kurat juhtus ilmadega siin?

Nädal aega on varsti kodus oldud ning hetkel käib lennupiletite otsimine uude sihtkohta. Loodetavasti saan ajama panna nii kahe-kolme nädala pärast.