Tuesday, October 30, 2012

Irrigation


Veider on magama minna ja üles ärgata igal päeval siis, kui taevas on vaid tähed ja linnutee.

Uus töö: ärkan hell 6, sätin end poole tunniga atv selga, teen poole tunnise tiiru farmi põldude peal, kus niisutussüsteemid ära vahetan (kokku on 41 blokki farmi peal), siis laksan käru järele, laon veekanistrid peale ja viin kõigile korjajatele ühe tünni külma vett (kokku 16). Edasi tiirutan lihtsalt ringi, parandan voolikuid ja niisuteid, mis vajavad parandamist jne. Lõunaks lähen jälle käruga tiirule ja vaatan, kes vajavad rohkem vett jms. Kokku on päevas vaja teha viis blokkide vahetust ning kogu pull annab mulle nii 12-13 töötundi päevas (töötan iga päev).

Temperatuur on vahepeal tõusnud juba 45'C peale ja seda vaid varjus. Õhuniiskus läheb ka üsna käest ära, seega higistatud saab turskelt.

Monday, October 29, 2012

Johnny ja traktorid


Freddy, eelmise õhtu aborigeenist noakangelane, saadeti järgmisel hommikul pikemalt mõtlemata farmist minema ja ta ise sai ka aru, et asi läks käest ning vabandas. Ta töö oli hommikust õhtuni tegeleda kogu istanduse peal veesüsteemiga (niisutajate kontrollimine, teatud kellaaegadel teatud blokkide niisutite tööle ja kinni panemine, vigaste niisutite parandamine ja ka joogivee kanistrite vedamine korjajate juurde igal hommikul) ja seda turske järelkäruga ATV peal. Küsisin täna ülemuselt, et kas ma ehk võiksin ta töö üle võtta? Ülemus ütles, et kui ma soovin seda teha, siis ta meelsasti näitab mulle kogu süsteemi ära ja annab ohjad mulle.

Lisaks ütles mulle meie üks noor traktorist, Johnny, et ta saab ehk aidata mulle tööd leida mõnes farmis traktoristina, millest järjest kõrgemale siis saaksin positsioonides tõusta. Parim viis, kuidas kunagi suurde farmi traktori või kombaini peale saada.

Ostsime Johnny'ga täna ajakirja nimega "Power Farming" - eepiline kraam!

Sunday, October 28, 2012

Kolimine farmi


Ülemus ütles mulle, et kuna mul on KP mangodega juba kogemus olemas, pannakse mind ühe rühma nö juhiks. Seega mu töö sai olema juhtida korjamismasinat puude vahel, vaadata, et tiim õiges suuruses mangosid korjaks ja edastama kõik, mis suured ülemused mulle ütlevad. Pärast nelja tundi lebotamist, tuli teade, et korjamine on tänaseks läbi, sest omanik tahab kõikidel mangodel lasta kasvada kaks päeva enne, kui uues raksuga peale lendame.

Siis saime ka Bruce'iga loa, et võime farmialale elama kolida oma asjadega, sest üks ruum on vaba, kuigi tolles ruumis pole mitte midagi muud, kui puust seinad (kus ka augud sees). Pakkisime oma asjad karavanpargis kokku ja kolisime ära farmi, kus õhtul kohe vaba päeva puhul kõik töötajad grilli ja õlle poolt hääletasid.

Õhtu oli lõbus, jõime palju õlut, tutvusime teiste töötajatega lähemalt ja grill üürgas. Üks aborigeeni kutt nimega Freddy keris aga pärast piisavat alkoholi manustamist korralikult ära ja kui ma kommenteerisin ühte laulu, mida ta järjepidevalt peale pani autost, kakkus kutil katus ära ning tahtis kallale tulla. Kuna kõik teda maha üritasid rahustada läks vennal veel rohkem pealt minema ning kadus korraks oma tuppa ning tuli välja suure noaga, mille just pakist välja tõmbas. Karjus, et on varemgi inimese vagaseks teinud ja praegu poleks mitte midagi uut siin keegi ära karistada. Kui ta noaga minu poole tuli ja vehkima kukkus, sain aru, et asi on tegelikult ka tõsine ning tõusin sekundiga toolilt ning tegin sammud eemale. Asi rahunes maha, kui vend avastas, et ta on end kogu selle noaga vehkimise käigus korralikult kätte lõiganud ja läks asja siduma. Vot selline lõpp õhtule!

Saturday, October 27, 2012

Roomaja nimega 2,5m


Seitsmes päev järjest tolles farmis tööd teha, kaheksas päev järjest üldse. Kuna mu masin oli laiali võetud, siis pandi mind tavakorjamismasina peale koos Londoni paarikesega, kes väga vinged tegelased mõlemad on ja oh üllatust - tolle Eesti tüdrukuga. Raudselt lepiti kokku, et viime raiped ühe masina peale!

Ütlesin siis, et no kuna nüüd on juba kahju tehtud niikuinii, siis võime ka suhelda samahästi, et mis ja kuidas läinud on. Tööpäev oli liialt lebo, lihtne korjamine ja koguaeg sai juttu ajada teiste inimestega. Homme saan taas sama asja peale tööle (lubati nii vähemalt), koos samade inimestega, seega töötunnid (mida kogunes selle nädalaga üle 70ne) tulevad hirmlihtsalt!

Lõpetuseks: pakkimishoonest (mis kohe põldude kõrval laiub) leiti täna 2,5m pikkune püüton, kes ringi asjatas. Püüti kinni, pandi ühte kasti auto peale ja viidi alast eemale, et loodusesse lasta. Enne käidi ka mõndade inimeste juures toda isendit näitamas, niisamuti ka Bruce'i juures ning öeldi, et kas Bruce ehk saaks tollest sinisest kastist krokodillitangid tuua. Bruce avas siis kasti ja ütles, et sitt nali - tal pole madude vastu midagi. Lisas veel:"Kui te tahate näha kedagi endast välja minemas, siis viige too uss Reintzi juurde ja tehke sama pull." Õnneks, oh õnneks, nad seda mulle siiski ei teinud.

Esimesed eestlased


Päev, kus mitte miski ei tahtnud funktsioneerida. Mu masin suri ära vähemalt tosin korda, tõstuk ütles üles lugematu hulk ning päev lõppes, kui vasak ratas enam ei liikunud ei edasi ega tagasi. Ühesõnaga sain korjatud nii 10ne tunniga vaid kaks kastitäit mangosid (keskmine on korjata 4 või tiba peale).
Samal päeval lendasid neljal korjamismasinal mootorid õhku, süüdlaseks vanus ning kuumus.

Üks järelvaataja, Dave, küsis mult, et kas ma olen too Eesti tüüp. Tema tüdruk nimelt on eestlane, kes korjamismasina peal töötab. Ütlesin, et olen jah, aga ega ma väga ta tüdrukuga kohtuda ei taha. Ütles, et saab aru ja kõik.
Hiljem õhtul karavanpargis kuulsin kahte tüüpi eesti keeles rääkimas, pesin samal ajal käsi ja kuulasin neid, ent ei öelnud mitte midagi ning kõndisin minema. Oligi korras - pärast pea kuute nädalat, nägin esimesi eestlasi.

Friday, October 26, 2012

Cherry picker


Kuues tööpäev järjest ja temperatuur vaid tõuseb: täna sai 41'C kätte ja korralikud 10 tundi tööd taas. Tekkinud on vastik särgi päevitus ja ülejäänud kere, mis jääb t-särgi alla tööd tehes, tundub täiesti rahulik pruun põlenud käte kõrval.

Kuna mu masin suri hommikul ära, pidin teise tõstukiga päev otsa töötama, mis on tiba pikem ja ulatub pea 8m kõrgusele. Täielik imbetsill masin, raputab nii räigelt, et pidevalt kraapisid oksad mu jalgu ja käsi, kui kuskile vastu lendasin, mangode ja lehtedega sain pidevalt vastu nägu ning lõpetuseks tulid sipelgad ka jälle sööma. Kahjuks pean terve homse päeva ka veel tolle vääraka masinaga hullama, aga õnneks rääkisin ülemuse ära ja võin mp3 mängijaga päev otsa ringi tuiata, kui volume piisavalt vaikne on, et ma ümberringi sõidukeid ja inimesi kuuleks. Peab tõdema, et mõne loo saatel hakkasid käed kordades kiiremini mangosid rabama!

Thursday, October 25, 2012

Fuck ants


Kuidagi ei näinud ette, et Austraalias nii miljon erinevat sipelgat ringi tuuseldab, erinevates värvides ja suurustes, kes kõik üritavad elusast peast mind ära süüa. Eriti rets on, kui nii 6 meetri kõrgusel puu kohal turnin ja siis järsku avastan, et rohelise-kollase kirjud suuremad tegelased üle mu keha ringi askeldavad. Paanika ja räige vehkimine ning lõpetuseks korralikud hammustused nende idiootide poolt. Pidanuks skafandriga peale lendama sootuks.

$ on väga keeruline välja öelda, kui £ on endiselt keelel.

Monday, October 22, 2012

Maod farmis


Järelvalvaja Colin ütles, et madusid liigub eriti palju seal farmis ringi - nii muidu maa peal uimerdamas, kui ka puude otsas elutsemas, kus ma neid tihti näha võin, kui suure müraga peale ei lenda. Puu otsas elutsevad tegelased pidavat aga koheselt põgenema, kui mootorimürina saatel sahmerdama seal hakkan, seega ei tohiks väga kokku puutuda nendega. Bruce aga väitis juba, et on kahte näinud põgenemas ta eest, kui ta ladvas turnis parasjagu.

Kõik töö oleks eriti lebo, kui saaks muusikat samal ajal kuulata. Liialt üksluine on hetkel asi, aga no midagi ei ole teha - ei peagi lihtne olema. Lähiajal peab raudselt ostma endale netipulga, sest praegune olukord on lihtsalt naeruväärne - pole juba nädal aega internetis käinud ja ei tea mitte midagi, mis jalgpallimaailmas või üldse ühiskonnas toimub.

A ja kirss tordil: jõudsime tagasi töölt täna ning just oli 5 minutit hullu vihma tulnud. Meil olid muidugi telgiuksed lahti ja telgis ujus, magamiskott märg jne. Kerged roppused ning rusika vibutamine ilmataadi suunas. Kas märk sellest, et wet season alga  lõpuks ometi ja Katherine võib-olla ujutatakse üle?

Sunday, October 21, 2012

Another day at the office (farm)


Tööpäev oli tavaline, kui välja arvata, et mu tõstuk suri nii 5+ korda välja, maandaja ütles ütes koguaeg ja pidin mitmeid kordi sihitult ootama, et mehaanik tuleks ja välja aitaks mind jamast. Põike kõrvetab nagu segane ja haavad muudkui kogunevad okste kraapimisest, mango mingi juures oleva vedeliku kõrvetustest jne.

Pakuti täna, et kas me ehk kahekesi ei tahaks kuniks jõuludeni tööle jääda neile. See tähendab siis, et kui korjamine kõik läbi saab, siis kõik töötajad lähevad minema, aga viis inimest jääb terve farmi peale, kes hakkavad tõstukite ja mootorsaagidega puid harvendama ning kogu niisutussüsteemi korrastama uueks hooajaks. Kolm kohta olla veel vabad ja ülemus ütles, et kui me selle ära teeme, siis olenemata tööpäevadest, mis ma teen, ta kirjutab mulle insta need vajalikud 88 päeva välja, mida on tarvis teise aasta viisaks. Rahalises mõttes oleks hea, seega näis, mis saama hakkab. Ma proovin ilmselt moosida, et mind traktorite-veokite ja muude sõidukite peale lastaks, vähemalt mõnedki korrad.

Saturday, October 20, 2012

Kas töö võib murda?


Ränk töömurdmine käib, peab kohe ära mainima. Käisime eile tolles pisikeses farmis, tegime pool päeva korjamist 39'C kuumuses ning siis ütlesin neile, et me saime pakkumise Darwinisse homme hommikuks, kuhu me ka lähme, sest nad pakuvad rohkem töötunde. Saime oma kahe päeva palgatšekid, mis pangas sulaks vahetati ning see omakorda juba poes kütuse ja söögi vastu vahetati.

Täna hommikul oli kell 5 äratus, kärmelt asjad kokku ning 16km siit eemale tollesse hiiglasuurde farmi. Tegemist on ühe suurima mangofarmiga terve Austraalia peale, mis just väga ei üllata, sest minu silmis palju puudu ei jää, et farm oleks suurem, kui Holland näitek (kerge liialdus). Tegime hommikul ülemusega uuesti tiiru ja avastati, et vili pole veel õige küps korjamiseks, mis peale öeldi, et peame paar päeva veel ootama ja esmaspäeval korjama hakkama. Oijahh ning roppused - oli tarvis üldse end voodist välja ajada (voodi muidugi on liialdus, sest kuu aja jooksul olen täpselt kolm korda madratsi peal maganud, muidu vaid telgipõrand). Vabandati ette ja taha ning lubati pühapäeval helistada, et täpsustavad kellaaega esmaspäevaks jne.

Vaevalt olime tagasi telklasse jõudnud, kohvi joonud ja ajalehte lugenud, kui mu telefon helises ning farmist helistas ülemus, et kaks kutti ei tulnud tööle, kas oleme huvitatud? Küsis mult, et kas olen tõstuk-tüüpi korjamismasinaga kunagi sõitnud. Ütlesin, et ei, aga kui sellel on rattad all, siis pole tarvis muretseda, oskan kõigega sõita. 6,5m kõrgused tõstukid, millega siis puude kohal saab turnida ning mangosid korjata usaldati meite kätte ja alustasimegi tööga.

Töö on väsitav ja tüütu, aga samas on raha seda väärt, seega proovime ära kannatada. Nende tõstuk-kraana asjaadega on lahe ringi paarutada ja vahepeal saab päris korralikult puu sees okstes ragistada - riided on üleni sitased, käsi puhtaks pesta ei suuda ja üldse on koguaeg rokane olla, seega kui õhtuks tagasi telklasse jõuab, pesus ära käib ning sööb, polegi muud teha, kui tagasi magama kerida, et kell 5 hommikul taas ärgata.

Thursday, October 18, 2012

Vana ja uus farm


Kolmapäeval käisime farmis uurimas, et miks meiega ühendust ei ole võetud uuesti uue tööpäeva asjus. Öeldi, et jäeti küll kõneposti teade, aga ei oska öelda. Igatahes lugu oli järgmine, et reede hommikul kell 6.30 peame platsis olema, et kohe korjama hakata. Täna helistati meile hommikul tollest suurest mangofarmist, kus me esimesena kunagi käisime uurimas, et kas tööd pakkuda on. Öeldi, et nad pidid olude sunnil 5 inimest vallandama ning koheselt oleks asendajaid neile tarvis. Sõitsime kohale asja uurima, näidati toda hiiglasuurt istandust ja pakkimisladu (üle 38000 mangopuu), ekspordivad 17nesse erinevasse riiki jne.

Ühesõnaga lubati, et kui me hakkaks tööle laupäevast, siis on konsta 3-4 nädalat jutti tööd nii, et tapab. Ärkama peame hakkama kell 5.30 hiljemalt hommikul, mis saab muidugi eriti vinge olema, aga vähemalt ei ole siis põrgukuumus veel väljas. Plaanis on homme minna ja päev tolles teises farmis ära teha, pärast päeva öelda neile, et nüüd lugu nii, et meile tehti parem pakkumine, sooviks kahe päeva tasu ja adjöö!

Monday, October 15, 2012

Esimene tööpäev siin pool lima


Esimene tööpäev pärast…6.juunit? Hommikul kell 6 oli äratus, kerge kohv päikesetõusu saatel ning minekut farmi. Suure varjualuse all on sorteerimismasin, kus siis minu ja Bruce'i kanda jäi mangode sildistamine ja aluste peale pakkimine, hiljem nende kokku sidumine ja voilaa. Kaks tüsedamat prantsuse tsikki pidid mangosid karpi laduma, ülemus (too Aasia tädi) tegeles põhi sorteerimisega. Kokkuvõttes väga lihtne töö meie jaoks, kuigi kuna väljas venitab temperatuur 40'C lähedale, siis higistama paneb ikka korralikult, eriti kui kastidega ringi joosta ja neid üksteise otsa vinnata. Näis, kauaks meile seda lõbu jätkub!

Käisime laupäeva õhtul Bruceäiga kohalikus ööklubis bikiini eri õhtul, kus tibid võistlesid millegi nimel enda aluspesus. Ei olnud midagi erilist, aga vähemalt sai pikad püksid esimest korda jalga pandud ja korralikuma särgi, sest ega muidu sisse ei pääse.

Friday, October 12, 2012

Vomit in Darwin


Etteruttavalt ütlen ära, et kui päev algab sõnumiga sõbrale:"While covered with my own vomit, I'm on my way to the job interview," siis ilmselgelt läks kuskil midagi väga nihu.

Kui me parasjagu linnatiiru tegime eile, siis helistasin ka Sarah'le, et kinnitust saada, kas reede hommikune kella üheksane kokkusaamine Katherine'is on endiselt jõus. Saades jaatava vastuse, otsustasime Bruce'iga istuda maha basseini kõrvale hostelis ja väikest õlle libistada. Meie kõrval olnud neljane inglaste laud kutsus üsna pea endi sekka ja lõpuks oli asi nii kaugel, et oli tarvis ühte teise baari nendega edasi minna. Sain eriti jutule ühe 21-aastase Amy'ga, kellega oli üllatavalt palju asju, millest pajatada. Kummalisel kombel muidugi kadus ta südaöösel ära, aga see selleks. Kuna ma lubasin, et sõidan reede hommikul ise, siis ei möllutanud ma suurt midagi ja jätsin südaööl üldse rahvaga ja Bruce'iga hüvasti, et ära magama minna ning kell viis juba ärgata.

Telefoni aku aga otsustas tühjaks saada ning kellaaeg mul puudus, seega uinusin lootusega, et ärkan õigel hetkel üles lihtsalt. Nii oligi - kui esimest korda silmad lahti lõin ja läpaka kuumaks ajasin, oli kell 5.17. Bruce oli endiselt maani täis ja ma pidin pea tund aega temaga võitlema, et selgeks teha, kui hädasti me peame liikuma hakkama. Lõpuks oli ta nõus autosse istuma ja pool seitse hommikul panin sellise hooga Katherine'i poole ajama, et hirmus. Esimese valgusfoori juures virutas Bruce endale kaks valuvaigistit sisse, teise valgusfoori juures oksendas ta korralikult autoaknast välja, mis kestis terve sõit järgneva valgusfoorini. Pidin surnuks naerma end!

306km andsin 140km/h kuuma ja proovisin kõikjalt läbi saada ilma hoogu kaotamata. Katherine'i jõudsin 9.16 ja autost väljudes helises just telefon, Sarah tundis huvi, et kus kurat me oleme. Ma tagusin rusikaga muidugi vastu rinda ja ütlesin, et see peab olema küll üks vingemaid ajaga võidu sõitmisi (okei, teisel kohal pärast mu 2010 hullumeelset rallit Saksamaal). Auto uks oli kaetud Bruce'i sisikonnaga ja ta enda õlg oli ka sousti täis, mis muidugi Sarah kontorisse mineku veel naljakamaks tegi.
Sarah näitas meile kaardil ühte farmi, kuhu pidime sõitma, et siis saame sealse omanikuga kokku ning vaatame, et mis ta arvab. Mango korjamis ja pakkimis farm, mis vist rohkem tegeleb pakkimisega, sest neil endal väga palju puid pole. Tädi, kes meiega juttu tegi, oli minu arvates pärit Lõuna-Koreast, inglise keel peaaegu olematu, aga nimeks Ruth - võta sa nüüd kinni…
Ütles, et davaiks poisid, täitke paberid ja tulge esmaspäeva hommikul kell 7.30 ja hakkame pihta. Sarah oli jõudnud vahepeal ära kaduda, kui meile seal ringi näidati, mis peale ma muidugi pettunud olin, aga siis hiljem saatis ta sõnumi, et kuidas meil läks ja nii.

Seega joovastuses kogu naljast läksime istusime hetkeks meie lemmikbaari Katherine'is: kell 10.30 hommikul, baar paksult aborigeene täis, käib korralik karaoke, kus kohalik vend laulab Ozzy ja Dio hitte ning me oleme ainsad valged tegelased lisaks turvameestele kogu seltskonna sees - faking eepiline! Parasjagu keset simmanit helistati pangast ja öeldi, et mu pangakaart jõudis kontorisse ja võin järele minna.

Nüüd veedame nädalavahetuse kämpingus telkidega ja siis mõtleme välja, et kus seniks elama hakkama, kui seal mangofarmis tööd teeme. Loodetavasti oleme kuu aja pärast teel Perthi poole, aga no kurat teab.

Wednesday, October 10, 2012

Darwin


Natuke üle 300km põhja poole sõitmist ja kohal me olimegi - Northern Territory pealinn Darwin. Mõnus väike linn, kus siiski rohkem tsivilisatsiooni, kui viimase kahe nädala jooksul nähtud. Kui parasjagu end hostelisse sisse kirjutasime, helises telefon ja Sarah (naisterahvas Katherine tööbüroost, kellega eelneval päeval tutvusime - kuradi kena neiu teine) helistas, et meile kahele oleks töö olemas järgmise päeva hommikuks. Ütlesime, et okei - mis kellaks peame olema tagasi Katherine'inis? Ta vastas, et ta ei teagi ja helistab meile tagasi. Natukese aja pärast helistas tagasi ning ütles, et ta ei saanud toda venda kätte ning, et kui ta meile kindalalt täna ei saa öelda kellaaega homseks, siis ärgu me kiirustagu, vaid tulgu reede hommikuks kella üheksaks ta kontorisse, kus ühe teise farmi asjus meiega jutuajamine oleks.

Seega kokkuvõttes: oleme Darwinis ilmselt kuniks reede varahommikuni, mil ma pulti lähen ning kella üheksaks tagasi Katherine'i kiman, et saaks ehk miski otsa peale viivuks.

Tuesday, October 9, 2012

Katherine Gorge


Kell 7 hommikul üles, dušš ja minekut tagasi Katherine Gorge'i rahvusparki, kus üleeile matkamas käisime. Enne veel hüppasime korraks läbi siinses tööbüroos, kus väga kena neiu Sarah meie kontaktid võttis ning lubas ühenduses hoida, kui info mango- ja arbuusifarmide kohta saabub. See selleks…
Sel korral võtsime ette kanuumatka tolle jõe peal, mis nende kaljude vahel lookleb. 4 tundi sõudmist 38 kraadises kuumuses lootusega, et äkki märkame kuskil krokodille. Ei näinud ühtegi, kuigi paljudes kohtades olid sildid üleval, et mitte maa peale minna, sest krokud käivad seal puhkamas. Lisaks nägime ühte lõksu, mis pannakse vaid siis jõkke üles, kui märgatud krokodille. Kas käisime ujumas? Loomalikult, aga ainult sellises kohas, kus jalad ulatusid põhja.

Homme jätame Katherine'i selja taha (vähemalt mõneks ajaks) ning põrutame Darwinisse, et veel loodusparke külastada ning töövõimalusi uurida. Võimalik, et reedeks peame tagasi Katherine'inis olema (distants nende kahe linna vahel vaid tiba üle 300km), kui tööbüroost helistatakse, aga saame näha.

Muideks - wet season peaks varsti algama põhjas ja juba lubatakse esimesi torme Darwinis! A ja üks aborigeeni tädi sõimas taas mind tänaval, kui auto juurde kõndisin üksi. Sel korral kostus midagi sellist:"You motherfucking "mingi lämin" cunt."

Monday, October 8, 2012

Üle 5000km


Väga vaikne päev oli, kuigi jaurasime ringi vist kella neljani või nii. Esiteks käisime läbi siinses suurimas mangofarmis, kus meile öeldi, et järgmisel nädalal hakatakse korjama ja olgugi, et hetkel kohad täis on, siis peaksime kindlasti tagasi helistama mõne päeva pärast, kuna alati hüppavad osad alt ära, kes registreerinud või siis lihtsalt ei viitsi tööd teha. Pärast toda käiku tulime tagasi linna ning ma läksin tegin endale pangakonto, valisin Bandigo Pank panga (lihtsalt sellepärast, et nende kontor oli esimene, mida märkasin tänaval). Aega võttis protseduur vähem kui Britannias, mis ei tohiks miski üllatus muidugi olla.

Õhtul proovisime siinset hõrgutist - pannil praetud Barramundi (kohalik jõhkard kala). Ilmselt üks parimaid kalaroogasid, mida saanud olen!

Lõpetuseks spidomeetrinäit: 5106km

Sunday, October 7, 2012

Katherine


Katherine on pisike küla nii 300km Darwinist lõuna poole, kus pole suurt muud midagi, kui rahvuspargid ja aborigeenid. Ilmselgelt tegeleme ikka ainult telkimisega kämpingualadel ja vaevalt, et miskit muutub. Hetkel läheb juba viies kuu, kui nii elatud on, seega rohkem kui harjumuspärane on lageda taeva all kõval pinnasel magamiskotiga und lasta.

Käisime täna matkamas siinses kahes pargis - kokku tuli üle 13km jalutamist mägisel teel läbi võsa, üle kivide-kändude ja mööda jõge. Ujumas sai käidud kolmes erinevas kohas jões, kus olid sildid taas krokodillide kohta, kuid kus päeval on ohutu käia vees (vähemalt nii nad väidavad, sest krokud käivad söömas kella seitsmest õhtul alles). Parim elamus oli väikse kose all ujuda, kus sai ka teisele poole koske ujuda, et siis läbi "veekardina" vaadata.

Ilm oli taaskord hell 36'C ja nahk muudkui kõrbes. Ma kusjuures higistan isegi siis, kui lihtsalt tooli peal istun või näiteks praegu seda juttu kirjutan.

Saturday, October 6, 2012

Issanda loomaaed on kirju


Olen juba maininud, et ühtegi ussi ega märkimisväärset ämblikku pole kohanud. No nüüd võib rahumeeli tolle jutu peldikupotist alla lasta. Siiski alustame algusest…

Telkimisplats Mataranka rahvuspargis oli sigakõva pinnas, kus ühtegi murulible ei kasvanud, seega pidime kasutama mutrivõtit, et vaiad maasse lüüa. Iga viimane kui riideese sai endale külje alla seatud, et vähegi midagi kivise pinnase vahel oleks (endiselt vapralt ilma madratsita). Kliima on nüüdseks ka hoopis teine, kui keskel kõrbes, sest hakkame lõpuks lähenema põhja-rannikule. Päeval on nii 36'C ja ööseks enam ei lange mitte nulli juurde, vaid püsib nii 20'C juures, mis tähendab, te teglis on põrgupalavus ja peab lihtsalt paljalt magamiskoti peal magama. Koguaeg üritavad erinevad suuremad ja väiksemad putukad elusalt ära pureda ning miljonid erinevad sipelgad on kõige maiamad jalgu õgima.
Pärast klassikalist ärkamist kella seitsme paiku, läksime siinse jõe äärde, et ujuda ning pilte teha.

Kristallselge vesi oli sama soe, kui väljas õhutemperatuur, ümberringi palmid ning muud troopilised taimed. Siis märkasin ma meist nii 2 meetrit eemal, et üks kollane madu läheb vette! Kaamerad välja ning pilte tegema (hoidsin muidugi väga ohutut distantsi, sest süda pidi seisma jääma, aga no uudishimu on ju suur). Ei tea täpselt, et mis maoga tegemist, aga selline peenike ja pikk kollane tegelane hõbedase peaga. Siis pärast madu nägime vees lehtede vahel suurt ämblikuvõrku, kus korralik tegelane ka jalga puhkas. Pole õrna aimugi, et mis ämblik to olla võis, aga esimene suurem sedasorti isend, mida näinud olen. Ja kas võeti end kokku ning mindi sinna samma jõkke ikkagi ujuma? Ja kuidas veel!
Hiljem jäid meie vaatevinklisse mitmed erinevad sisalikud, gekod, suured konnad, kiilid, nahkhiired ja tagatipuks tagasi telklasse jõudes ootas meid korralik känguru, kes meite tegemistest end häirida ei lasknud.

Aborigeene on endiselt nii palju kõikjal, kellega seni väga jamasid pole tekkinud, aga no kui nad läheduses on, siis see hingemattev hais paneb küll pea pööritama. Nood tegelased on evolutsiooniga nii hätta jäänud, et kohati hakkab kahju. Kohe on aru saada, et kui praegu valitsus neilt kõik toetused ära võtaks, sureksid nad välja, sest nende keha, mõistus ja suhtumine pole mõeldud töö tegemiseks. Kuidas saavad nii jõhkralt suurel kehal ja peal olla nii väiksed jalad ning käed?

Täna hommikul sõitsime ära Katherine'i, kus paar päeva ilmselt veedame ja siis ajutist tööd hakkame otsima, et veidi raha juurde saada, enne kui jälle edasi liigume. Paljud on soovitanud meile hetkel mangode istandusi, kus saak mühinal valmib, seega saab näha.

Thursday, October 4, 2012

Mataranka rahvuspark

Kui me parasjagu Alice Springsi peatänaval jalutasime kämpingu poole pärast poes käimist, aeglustus üks auto meie kõrval ning abo naisterahvas karjus:"I fucking hate you cunts!" Esimene rassistlik solvang, mis mu pihta langenud - tere tulemast aborigeenide territorriumile!


Eile sõitsime Alice Springsist minema põhja Tennant Creeki poole, kus nii 120km enne toda nö küla Devils Marbles'i juurde telkima jäime. Devils Marbles on hunnik suuri lahmakaid kive ühel väiksel alal ja miskit moodi on suutnud kivid end kõige kummalistemasse asendisse jätta. Ma panustan taas ufode peale nagu Ayers Rocki puhul.

Täna võtsime ette pea 800km pikkuse teekonna Katherine poole, kus Mataranka rahvusparki tulime, et öö-kaks siin veeta. Allikad ja pooleldi dzungel: suured palmid, mille otsas ei ripu mitte kookospähklid, vaid tuhanded suured nahkhiired. Nii, kui õhtul päike loojub, läheb selline mürgel taevas lahti ning mis kisa nad suudavad teha!? Esimene ujumine sai ka tehtud, kui siinsesse allikasse sisse hüppasime (vee temp oli 33'C). Õhtul enne, kui magama läksime, tulid kaks väikest känguru mikit (wallabies) meie juurde uitama. Külalislahked, nagu me oleme, pakkusime neile head leiba ning tänutäheks olid nad nõus videos figureerima. Võimalik, et pärast pingviine on nad teised kõige armsamad tegelased üldse.
Lisaks nägime esimesi märke krokodillide ohu kohta, seega ilmselt siia jõkke me ujuma ei lähe. Samas öeldi, et peaks ohutu olema ja pole hetkel märke olnud suurte tegelaste kohta.

Lõpetuseks - päeval, mil Bendigost lahkusime Melbourne'i poole, oleme maha sõitnud üle 4500km. Kuumus ei taha samuti armu anda - mõlemad oleme ära põlenud ning temperatuur aina tõuseb, mida päev edasi ja põhja poole. A ja eestlasi õnneks pole veel kohanud, aga Lääne-Austraalia Lonely Planeti raamatus Broomi kohta on toodud välja selline lause:"…while an Estonian backpacker serves up your evening meal." Kõikidest võimalikest rahvustest valiti eestlased ja siis küsitakse, et mida ma jahun koguaeg "eestlased Austraalias katk" kohta.

Tuesday, October 2, 2012

Alice Springs


Ayers Rocki juurest Alice Springsi oli kerge 450km või nii, mis on võrreldes meie päevase tavadistantsiga täiesti naljanumber (viimasel ajal on nii 700-800km päevas läbitud), seega võtsime toda sõitu väga rahulikult. Paar jõhkard suurt kotkast tiirutasid korjuste ümber ning üks kummaline okkaline sisalik istus tee peal, kui ma parasjagu põhja poole kuuma andsin. Lisaks tuli õhtul üks väike känguru mu kõrvale istuma, et uurida, kas mul miskit süüa talle pakkuda pole.

Alice Springs - kuulub küll Northern Territory alla, kuid linnas on kombeks öelda, et kuulub Neutral Territoryle hoopis tükis, sest rahvastik jaguneb pooleks aborigeenide ja valgete vahel. Kuna Austraalias on valitsus pea sama perses, kui mujal suurtes riikides (hint: USA), siis on aborigeenidel täiesti ebanormaalsed ja kummalised toetused. Põhimõtteliselt ei pea nad muud tegema, kui hingama ning saavad sellist toetust, et tööl pole vaja käia. Kui küsida neilt, et miks nad ei käi tööl, siis vastuseks on, et enne, kui valged linna sisse tulid, ei pidanud keegi tööl käima, miks peaks nüüd? Seega linn näeb välja nii: aborigeenid istuvad päev otsa tänaval varjulistes kohtades ja ajavad juttu või joovad ning ülejäänud inimesed, kes ei saa selliseid toetusi, nagu abod, aga ikkagi tahavad elada siin, teevad tööd.

Eile käisime istusime õhtul ühes korralikus kõrtsis, kus on kõik nii vanamoeline ja aus, kui võimalik. Ühtegi abo näiteks baaris ei näe, aga baari ees neid leidub vedelemas. Selle aastaga on registreeritud (!) Alice Springsis üle 1300 vägivalla juhtumi abode poolt, seega õhtul kui baarist tulla ja väljas jalutada, ei maksa just väga silmsidet luua või oma rahakotti näidata. Meil on seni autol rattad all ning endal hing sees, seega kui tänase ka üle elame ilma jamadeta, siis homme saab hakata juba Katherine'i poole sõitma.

Vahepeal saime teada, et too päev, kui läksime AFL mängu Melbourne'is vaatama ja teel sinna tegime ühes baaris kiire siidri, siis samal päeval selle sama baari juures läks kaduma 28-aastane tsikk, kes hiljem leiti vägistatuna ja tapetuna tollelt tänavalt, kus Bruce'i õde elab. Coincident?
Siis samal päeval, mil ma Austraalias maandusin ja Eaglehawki Bruce'i koju läksin, toimus paar maja Bruce'i majast edasi tulistamine: miski auto sõitis mööda ja avas tule maja ning maja ees olevate autode pihta.

Elu nage filmis nah!