Sunday, December 30, 2012

Suhteliselt sitt töö

Kui ma alguses mainisin, et surnud okste lõikamine on lebo töö, siis nüüd pean oma sõnu sööma. Asi on üsna pinda hakanud käima, sest kes iganes tegi toda tööd varasemal hooajal, jättis kõik lõigatud oksad lihtsalt puude sisse vedelema ja ma pean nüüd nood ka välja sikutama. Lisaks üritavad rohelised sipelgad ja kärbsed elusast peast nahka panna, kui ma saega ringi vehin.

No ja loomulikult veab tehnika ka alt: küttevoolik on ligadilogadi mootori küljes ja toda parandada kuidagi ei anna, sest üks plastik julla, kuhu voolik ümber läheb, on pooleks ja uut võtta hetkel pole. Lisaks tuleb hüdraulika õli sae seest välja, tänu millele on mu jalgealune nagu liuväli ja tänu kuumale päikesele läheb saag tuliseks, mis tähendab, et pean riidekaltsu ümber käepideme siduma.

Kuramuse juudifarm: omal ajal osteti kogu krempel nii 35 miljoni dollari eest, aastane käive on üle 10 miljoni dollari, aga tehnikat uuendada ei raatsita.

A no mis siin ikka nuriseda, midagi sellest ei muutu. Homme lasen veel tööd teha päeval ja õhtul tuleb vana-aasta saatmine farmirahvaga.

Thursday, December 27, 2012

Raamatud - The Ice Man

Lõpetasin siin mingi aeg tagasi "The Ice Man - Confessions of a Mafia Contract Killer" lugemise ja ostsin endale uue raamatu kohalikust poest:"Seven Ancient Wonders", Austraalia kirjaniku Matthew Rielly poolt kirjutatud.

Philip Carlo, kes kirjutas "The Ice Man" raamatu, on üsna sitt kirjanik (pärast tolle raamatu lugemist). Inimene, kes võtab ette nõnda suure teose kirjutamise, võiks oma erutust vähegi kontrollida ning mitte end korrata iga jumala peatükis ühe ja sama asjaga. Kõik lugu on väga viis ja kaasahaarav, aga no kui ma loen iga päev mitmeid kordi sellest, kuidas Richard oli tegelikult väga hea abikaasa ning hooliv isa, kuid külmvavereline mõrvar, siis no tõesti - too fakt jääb meelde esimesel korral ja ei ole tarvis üle korrata koheselt, kui jutuks tuleb perekond.

Wednesday, December 26, 2012

Jõulud Austraalias

Kohustuslik postitus, et kuidas möödusid jõulud kuuma päikese all teisel pool maakera.

Tegemist oli taaskord jõuludega, mil ma polnud kodus, aga sel korral puudus kogu teemast lumi ja jahe temperatuur. Selle asemel paistis päike, temperatuur oli nii 40'C kandis ja ei mingit verivorsti ega muud sellist.

Hommikul kell 7.30 tegime inglastega ja Bruce'iga esimesed klaasid shampust, siis peekonivõileivad, soojendusõlled ja põhilaks - Austraalia suurima õlle joomine võidu. Ma sain tubli teise koha, jäädes napilt Jezile alla. Edasi toimus pidu ülemuse maja juures, kus siga vardas oli. Käisime ka jões ujumas ning muidugi geniaalseim idee oli atv'ga minna farmi mudaväljadele offroadi tegema. Ülemus juhtis, et me istusime raami peal. Kere on jalatallast pealaeni täielikult haave ja sinikaid täis!
Õhtu lõpus sai veel ka ülemuse tüdrukuga karaoket lauldud guitar heros!

Tänane Boxing Day kujunes väga vaikseks haavade lakkumiseks, sest tänu kõigile nendele haavadele kerel, on raske lihtsalt eksisteerida. Homsest tagasi töölainel, kui mootorsaag korda tehakse.

Update: tav vedeleb tühjas ja suures nö rekkapargis, kuhu veokid tulevad, et kaupa laadida; Bruce kaotas oma jalanõud ja särgi; mu selja peal olevasse haava jäi särk kinni; pärast kahte pesus käiku õnnestub endiselt kõrvadest veidi muda kätte saada; muruniidutraktor on kõige vingem masin, millega magavaid inimesi minna üles äratama farmi peal; vihma sajab.

Monday, December 24, 2012

Tuurile Jaapanisse II - GOROD

Kui mainisin siin ennist tuurist Jaapanisse juunis, siis nüüd olen natuke rohkem infot asja kohta saanud. Kokku tehakse üle Jaapani kuus keikat (kuuel päeval järjest) ja mu sõbra bänd soojendab selliseid nimesid nagu The Crown Rootsist ja Gorod Prantsusmaalt. Kes nüüd vähegi mind teab, siis Gorod on bänd, mida kuulates mul ila suunurgast voolab ning kerge erektsioon tekib, üks esimestest bändidest, mida hakkasin kuulama, kui tehnilise death metali lainele end seadsin. Täiesti hullumeelsus - nädal aega järjest Gorodi keikasid ja bändiga chillimist...

Midagi kindlat veel siiski pole, sest on tarvis enne luba saada tuuri manageri käest jne pluss ma pean ikkagi teadma, kus ma järgmisena töötama hakkan, et seda kõike endale lubada ka saaks.

Igatahes ootan toda võimalust sama palju, kui pingviinidega kohtumist - true story!

Sunday, December 23, 2012

NT Draught - joogid jõuludeks

Pühapäeva hommik: tänu öösel sadanud vihmale tilgub maja ees olevate palmide otsast vett, neli känguru uudistavad ringi minust nii viie meetri kaugusel ja siis märgates, et nad enam üksi pole, panevad tuhatnelja ajama, hommikukohv on joodud ja tööle ei pea minema - idüll!

Ostsime eile tähtsat kraami jõulude jaoks: kaks kasti õlut ning üks pudel Austraalia kõige suuremat õlut - 2l NT draught. Arvestades, kui kuradi kallis too suur õlu on (ca $30), siis otsustasime, et kord aastas jõuluhommikuks nö hommikusöögiks võivad kõik ühe lubada.
Tegelikult joon ma Austraalia õllesid ka, mitte ainult Sol'i

Nüüd võib silmad kalendri peale visata ja tõdeda, et enne neljapäeva ei tööta mitte üks hing siin farmis.

Saturday, December 22, 2012

Surnud okste lõikamine

Uus ja eeldatavasti ka viimane töö siin farmis on surnud ja muidu kehvade okste lõikamine mangopuudel. Nagu kunagi mainitud, on farmis kokku 41000 puud, mis kõik tahavad natuke pügamist. Töö käib spetsjomm tõstukiga taas, mida juhin pedaalidega samal ajal, kui mootorsaega, mis on ühenduses tõstukiga, oksi maha notin. Ühe bloki (kokku 41 blokki farmis) peab valmis saama kahe ja poole päevaga ja seda siis, kui me Bruce'iga mõlemad töötame. Päevas on võimalik teha nii 4-6 rida (ühes blokis on 25 rida), oleneb kui sitas seisus puu on.

Töö on lebo, muusika mängib klappides, aga kuumus ja mootorsaega vehkimine teevad oma töö - umbes veerandtunniga on särk täiesti läbimärg, nagu oleks ujumast tulnud (ja ma ei pinguta üle hetkel).

Thursday, December 20, 2012

Veel madusid - ma olen neetud

Käisin esimest korda jooksmas siin pool maakera. Kui tööpäev läbi oli ja päike loojuma hakkas, läksin nii 5-6km pikkusele ringile farmi peale. Pean kohe ära ütlema, et õhuniiskus tegi oma töö ja pärast kilomeetrit arvasin juba, et suren ära. Pärast jooksu suutsin oma särgist päris korraliku hunniku higi välja väänata.

Samal ajal, kui ma ennast piinasin jooksmisega, avastas Bruce meie köögist mao, kes ta eest põgenes. Arvatavasti oli king brown snake, kes on tiba rohkem kui veidi mürgine tegelane. No ja siis tagatipuks, kui ma juba magasin õhtul, avanes järsku mu toauks, tuli läks põlema ja madu lendas õhus minu poole voodisse. Laksasin kohe käega ja madu kukkus mu voodi kõrvale seljakoti peale. Tegemist oli noore carpet python tüüpi maoga, kes oli õnneks surnud. Purjus ülemus arvas, et oleks naljakas sellist asja teha, kui ta sõbraga tolle isendi tee pealt leidis. Hommikul ta ei mäletanud samas seda seika - mingu perse!

Update: madu oli siiski tiba veel elus, lihtsalt kahest kohast katki, kust liha ja muud sousti välja tahtis tulla.

Tuesday, December 18, 2012

Vehkimine kuumusega

Lasin hommikust kuni tööpäeva lõpuni kõrvetava päikese all trimmeriga ringi ja päeva lõpuks oli mul kuumusest ja higistamisest ikka kett nii maas, et pea valutas. Endiselt on päeval temperatuur nii 40'C kandis.

Lähipäevil peaksin hakkama surnuid oksi mangopuudel lõikama, seega ei ole mingit pääsu tolle kuumuse eest.

Monday, December 17, 2012

Kõrtsides keno mängimine

Käisime siin mingi aeg tagasi inglaste ja Bruce'iga kohalikus kõrtsus ning mängisime Kenot (sama pmst, mis keno loto). Ma suutisn võita 24 dollarit ja seega lahkusin baarist kasumiga.

Kuna täna pidime lõpetama töö kell 12 päeval juba, sest masinal, millega ma peaksin hakkama puid harvendama, on ratas õhtal ja ootame hetkel uut asemele. Seega läksime inglastega uuesti linna, et kõrtsus lõunat süüa, õlut juua ning ka kohustuslik keno mäng teha. Sel korral võitsin ma vaid 6 dollarit kogu päeva peale, Jez vaid 15 ja Fi mitte midagi, seega ei olnud asi päris õige. Üks härra samal ajal panustas hoolega hobuste peale ja ta karjus nagu segane, kui sõit käimas oli. Siis märkasin, et vend on pannud 150 dollarit ühe hobuse võidu peale...ta ei võitnud.

Saturday, December 15, 2012

Suicide Silence vs All Shall Perish

Mis on ühist bändidel All Shall Perish ja Suicide Silence? Mõlema stiiliks on deathcore, mõlemad on Miki Hiire maalt, mõlemad bändi solistid suudavad/suutsid väga head growli pakkuda ja kõige tähtsam - ei Suicide Silence-i vara lahkunud solist Mitch Lucker ega All Shall Perishi Hernan Hermida ei oska lüürikat kirjutada!

Ma räägin kahest täiskasvanust inimesest, kelle emakeeleks on inglise keel ja kes ei suuda oma "kurja" muusikasse sõnumit kirjutada veidi paremas vormis, kui neljandas klassis inglise keelt teise keelena õppiv koolijüts. Muidugi auhind "parima" lüürika eest läheb bändile Emmure, kelle teosed panevad kõrvad sitavett jooksma. Viimane bänd peaks olema seadusega üldse keelatud!

Et see tühipaljas kraaksumine ei tunduks, siis näited:

All Shall Perish - Procession Of Ashes
Give me your attention please
This isn't a drill
....
Why should we care? 
We were all forsaken anyway
I've seen the despairI cannot take it
Together we can start the fire
Burning the whole world to ash
This place is set for ruination
Let's help it fall apart

All Shall Perish - My Retaliation
Sat through your bullshit stories
of all that we would become
I thought you had the best intentions
but you looked out for number one

Suicide Silence - You Only Live Once
You only live once so just go fucking nuts
Go!
...
Let's take the chance right now and scream
You only live one life
For a very short time
So make every second divine

Suicide Silence - Fuck Everything
Welcome to the nightmare
This is the place we all call home
...
If you hate the world and you hate what you see
then say this with me, fuck everything!

Emmure - Drug Dealer Friend
I wanna watch you suck his dick
I know you fucking love it bitch
Do you see me now?
Look into my fucking eyes

Kogu lüürika terve loo jaoks!

Wednesday, December 12, 2012

Maavärin

Üleeile öösel oli Indoneesiast natuke lõuna poole 7,3 palline maavärin, mida oli tunda ka siin - 300km Austraalia põhja-rannikust lõuna poole. Mina muidugi suutsin millegi pärast nii sügavalt kell 2 öösel magada, et ei tundnud mitte midagi. Hommikul tulid aga inglise paarike ja ülemuse tüdruk koheselt muljetama, kuidas nad üritasid öösel unise peaga sotti saada, et kes ja miks nii palju lärmi teeb. Ootan uut võimalust, et ise ka ikkagi kogeda!

Jõulud veedame rahvaga farmis, ülemuse naine kokkab nagu segane ja ülejäänud lihtsalt joovad õlle palmi all istudes.

Tuesday, December 11, 2012

Top 10: Albums of the year

Kuna detsember on käes ja sel aastal andsid bändid välja täiesti uskumatuid albumeid, olen otsustanud oma top 10-ne koostada. Kahjuks pean kohe nentima, et pole olnud võimalust kuulata näiteks Gojira ega Meshuggah uusi teoseid, mis on saanud kriitikute käest päris hääd hinded, aga no midagi pole teha.

10. Slash - Apocalyptic Love

Olgugi, et ma just pole suurim Slashi austaja, siis antud album koos Alter Bridge'i solisti Miles Kennedy'ga on niivõrd kaasahaarav, et CD sai mu Austraalia road-tripi jooksul päris saepuruks kuulatud. Miles Kennedy näol on kindlasti tegemist hetke ühe suurima rockstaariga planeedil, kelle vokaalil küll piire pole ja millaski on tulemas härral ka sooloalbum, aga see selleks. Olgugi, et kaks huina-muina ballaadi tempo korraks maha krutivad, siis album algab ja lõppeb ikkagi sellise mürtsuga, et gaasipedaalilt jalga võtta sõidu ajal ei maksa.

Lugu, mida kuulata (kohutav, kui raske on valida ja siis peab bonus tracki kasuks otsustama): Slash - Crazy Life (Bonus Track)


9. The Agonist - Prisoners


Kanada pärli eelmine album jääb konkreetselt mägede taha ("Lullabies For The Dormant Mind", 2009), mis tähendab, et nende uut üllitist ootasin rohkem kui pikkisilmi. Avalugu "You're Coming With Me" lüürika läheb nii kümpi (mis muidugi solisti Alissa juures pole üllatav, sest ta maailmavaated juba eeldavad seda), Panophobia kaasahaaravad riffid ja meloodia tõukas troonilt minu nende varasema lemmikloo "Rise And Fall" ja olgugi, et albumit jääb lõpetama lugu, mis algab prantsuse keelsete sõnadega, siis üldkokkuvõttes on väga asjalik komplekt. Igal teisel aastal oleks nende koht tabelis kõrgemal, aga kuna kõik bändid otsustasid hullumeelseid lugusid kirjutada, siis jääb sel korral kahjuks või õnneks nii.

Lugu, mida kuulata: The Agonist - Panophobia

8. Devin Townsend Project - Epicloud


Strapping Young Ladi endine esimees otsustas mõni aeg tagasi proovida elada oma elu ilma alkoholi ja narkootikumideta ja tulemuseks on hoopis teist laadi muusika, kus siiski ei puudu tema iseäralik vokaal. Kuigi ta eelmine sooloprojekti tulemus "Addicted" oli nõnda kõva sõna, siis "Epicloud" ei jää mitte millegagi alla. Kohati on küll tunda, et lüürika lonkab ja on väga-väga lihtsat teed pidi mindud, et riimid kokku panna ja minekut, kuid kui terve album on nii lilleline ja roosa, siis ei maksa ka siin meeleolu maha teha. Endiselt on jahmatav, kui hää lauluhääl kiilakal härral on!

Lugu, mida kuulata: Devin Townsend Project - Save Our Now

7. Allegaeon - Formshifter

Tehnilist, meloodilist, kiiret ja soolode rohket death metalit tootvad härrad Coloradost on pärast "Fragments of Form And Function" albumit, mis tuli välja 2010, andnud oma panuse 2012 aasta muusikamaailmale vot just sellise albumi näol! Formshifter sisaldab endiselt kõike, mida on tarvis taoliselt stiililt, kuigi kohati võib küsida, et kas kitarrisoolodega üle ei pingutata, siis paraku nii juhtub, kui bändis on kaks võrdselt head kitarristi. Võib-olla ei ole nii palju meeldejäävaid ja kaasahaaravaid lugusid, nagu oli eelmisel albumil, aga kui korraks kuulata vaid avalugu "Behold (God I Am)", siis ülejäänud album jääb edasi mängima niikuinii. Üks alahinnatumaid bände ehk maailmas!

Lugu, mida kuulata (eriti hästi sobib kuulata jooksma minnes, kui tõus on tulemas): Allegaeon - From The Stars Death Came

6. Abiotic - Symbiosis


Bänd, mille otsa kogemata alles hiljuti komistasin, on nii naelapea pihta, et hoia mütsi. Ülibrutaalne, ülikiire, ülikaasahaarav, üli...ülihea! Alex Vasquez teeb bassiga selliseid imevigureid, et kõrvaklappidega on lausa lust kuulata. Lisaks on vokaali näol tegemist sedavõrd hullu esitusega, et peaaegu ühestki sõnast aru pole võimalik saada (võib-olla on probleemiks ka ülitehniline lüürika, mis nõuab nõksa targemat inimest, kui mina...ja ka sõnaraamatut), aga see ei võta sugugi punkte maha kogu kompotilt. Ma ei jõua juba ära oodata, et näha, kas kutid suudavad kogu seda energiat ka lives pakkuda, millega seoses peab mainima, et nad said ookeani taga soojendama Cannibal Corpse'i ja Hour Of Penance'it - vot nõnda kõva sõna on Abiotic.

Lugu, mida kuulata: Abiotic - Vermosapien

5. Job For A Cowboy - Demonocracy


Album, mida ootasin aastalt 2012 võib-olla ehk kõige rohkem, on täiesti midagi muud, kui vanakooli JFAC fännid tahaksid. Ainuke originaalliige, solist Jonny Davy, on viinud bändi nii kaugele, et tehakse sita deathcore'i asemel ülitehnilist (no mitte päris Spawn of Possession või Origin) ja kaasakiskuvat ausat death metalit, mille lüürika teeb silmad ette enamus bändidele. Olgugi, et Jonny ongi JFAC firmamärk, siis uued kitarristid, Al ja alles sipukates Tony, on ehk vastutavad, et kuidas sai "Demonocracy" just sellise kõla nagu ta sai. Charn on trummide taga endiselt armutu ja endine narkosõltlasest bassimees on nahhui saadetud, mille tulemuseks hoolitseb uus bassimees, Nick Schendzielos, et loo alguses, keskel ja lõpus oleks bass sama tehniline, kui kitarrid...ilma medikata.

Lugu, mida kuulata: Job For A Cowboy - Nourishment Through Bloodshed

4. Aborted - Global Flatline

Belgia "rõveduspunt" Aborted on saanud hakkama nii tugeva albumiga, et edestavad isegi minu suurimaid lemmikuid, viiendal kohal platseeruvat JFAC-id. Kuigi albumil on kokku 13+2 lugulaulu, siis ei lähe kogu kupatus pikale - keskmine loopikkus jääb kolme minuti peale. Nimilugu "Global Flatline" paneb koheselt jalad kardaani kaasa peksma ja järgmised lood tulevad peale nii lihtsalt, et raske on uskuda, kui hea iga lugu olla saab. Üks nendest bändidest, mis mul endiselt nägemata, aga kui külm neid ära ei võta, siis ehk millaski ikkagi.
Ära peab mainima kindlasti ka albumi viimase loo nimega "Nailed Through Her Cunt"...lihtsalt nime pärast!

Lugu, mida kuulata: Aborted - Fecal Forgery

3. Gorod - A Perfect Absolution

Minu ammune absoluutne lemmik tehnilise death metali valdkonnast on saanud hakkama ülivõimsa albumiga, fakt! Prantsuse bänd on küll vahepeal suutnud solisti vahetada, aga õnneks pole uut teost kuulates midagi kaduma läinud. Esimest korda kogu album läbi käia, tekib mõte:"Hmm, päris hea." Teist korda läbi käia:"Sa raisk, too oli ikka päris hea." No ja kui juba kolmas kord peale läheb, siis peab  mütsi maha võtma ning ütlema:"Viis pluss, aboluutselt kümpi."
Albumil puudub klassikaline intro, aga avalugu "Birds of Sulfur-i" ülesehitus korvab tolle koheselt. Kokkuvõttes ei jää kogu album alla 2009 ilmunud "Process of a New Decline" meistriteosele mitte mingit pidi.

Lugu, mida kuulata: Gorod - Birds of Sulphur

2. Hour Of Penance - Sedition


Itaalia hiiud, kes minu jaoks küll tiba värskem leid, kui siin eelpool mainitud nimed, aga midagi pole teha - nad murdsid mu maha kohe esimese korraga. "Sedition" on niivõrd armutu ja kiire, et kui ma peaksin valima bändi, kus tahaksin ise solist olla, siis just seep see oleks! Pärast klassikalist introt hakkab sedavõrd rets andmine pihta, et kui ma tolle albumi esimest korda sain, siis vedasin arvuti muusikaga ka duši alla kaasa, et mitte kuulamist lõpetada (päris ausalt). Paolo Pieri vokaalis on midagi, mis mind nii jõhkralt kaasa tõmbab ja arvestades, kui palju ülejäänud bänd teda toetab, siis albumi nö "tõmbenumber" minu jaoks ongi vokaal - hämmastav kraam! Nagu plaadiümbrise pealt näha, siis ka lüürika on enamasti anti-religioosne jeesuse mahategemine pluss muud jamad ühiskonnas.

Lugu, mida kuulata: Hour Of Penance - Enlightened Submission

1. Cattle Decapitation - Monolith Of Inhumanity

Pole just suurim üllatus, et Cattle just esikoha napsas, sest olen juba terve aasta kisanud, kui kuradi hää ikka nende album on. Kui suvel bändiga kohtudes ka solistile, tänapäeva parimale gore stiili lauljale, ütlesin, et nad said hakkama kahtlemata parima albumiga sel aastal, tulgu nüüd veel ükskõik mis muusikat, otsus ei muutu, siis ma olin 100% aus. Travis Ryan on viinud gore vokaalid nii ülbeks, et raske on hetkel võrdset kutti (või neidu?) leida, kes sammu suudaks püsida nii laulmise osas, kui ka lüürika kirjutamises. Olgugi, et nad on liigitatud nö taimetoitlaste bändiks, siis nüüdseks on vaid Travis ise ja kitarrist Josh ainsad liikemad, kes lihale "ei" ütlevad.
Album on endiselt üks suur jutt probleemidest siinses maailmas: loomade õigus, mida ei eksisteeri; usk ja religioon; idiood ja "pimedad" inimesed jne. Album teemast, kuidas inimkond saeb oksa, millel istub.

Uue albumi tarvis on vahetatud ka produtsenti ja kui kordamööda kuulata "The Harvest Floor" ja "Monolith Of Inhumanity" albumeid, siis on aru saada, milline käik edasi saundi suhtes on tehtud. Lisaks pean ära märkima, et albumi cover ei jää millimeetrit ka alla nende muusikale - väga hästi tabatud.

Lugu, mida kuulata: Cattle Decapitation - Lifestalker

Monday, December 10, 2012

Päevakava

Päevakava: äratus 5.57, kohv ja hommikusöök interneti saatel, 7.00 tööle, 10.00 poole tunnine smoko, 13.00 poole tunnine lõuna, 15.30 päev lõppenuks kuulutada - nii esmaspäevast reedeni, siis nädalavahetus vaba.

Viis, kuidas Manu suutis City nende enda koduväljakul alistada, meenutab mulle taas, kui hirmsalt ma igatsen võimalust jalgpallimänge näha. Pidin tolle mängu puhul istuma südaöösel üleval ning lugema live kommentaare. Sügavalt loodan, et kus iganes ka järgmine peatuskoht mul olema saab, on vähemalt mingisugunegi variant jalgpallimängude jaoks olema (näiteks internetiühendus).

Sunday, December 9, 2012

Tuurile Jaapanisse?

Mu Austraalia sõbra, Darcy (tüüp, kellega sel suvel Sloveenias sai hullu pandud), bänd läheb juunis Jaapanisse tuurile. Nädal aega järjest on keikad ja pärast seda hakatakse maad avastama. Saatiski tüüp sõnumi, et kas oleksin käpp kaasa minema ja vastasin, et oleneb, millal peab oma "jah" sõna ütlema. Kui teada, et millal ja kus mul uus töökoht saab olema ja vähegi võimaldab, siis olen absoluutselt pardal!

Saturday, December 8, 2012

Kõige viisakam reede

Reede puhul istusin inglise paarikesega (Fi ja Jez) nende köögis, jõime õlut ning mängisime Yahtzeed. Lõpus otsustasime veel sõnaseletusmängu kuumaks ajada, aga ilma punktideta ja joonistades, mitte seletades. Täiesti ebainimlik, kui palju nalja võib saada, kui inimesed joonistada ei oska. No näiteks Fi pidi joonistama Einsteini, aga too kräsupea kriipsujuku, millega ta hakkama sai, ei olnud just piisav, et ära tunda. Samas elektripirni moodi asjandus tegi asja kohe lihtsamaks. Või kui mul oli sõna "mountain goat", jõudsin joonistada kaks kolmnurka, millel lumi tipus ning Jez taipas juba ära, et millest jutt.

Külastustearv on tõusnud korralikult üle 20,000 juba - aitüma!

Friday, December 7, 2012

Ei ole lõppu madudel

Ülemus leidis ühe treila alt nii meetrise carpet pythoni, millega tuli minu juurde parajasti siis, kui ma veevoolikuga oma jalanõusid puhastasin. Hõikas mu nime, keerasin ümber ja juba lendas õhus mu poole heleda kõhuga madu. Voolik kukkus käest, tegin mingid ebalevad sammud tahapoole, peaaegu ise ümber kukkudes ning karjusin:"Fuck nooooo....!" Ütles veel, et lootis tulla tollega mu juurde siis, kui ma parajasti duši all olen - ei tea, ei ole just naljakas.

Ma kardan, et selle 2,5 kuu jooksul olen liiga palju elus ja surnuid madusid juba näinud.

Wednesday, December 5, 2012

Sõda sipelgate vahel

Tapatalgud farmis muudkui jätkuvad: täna otsustasime kokku lasta weaver ants'id ja red ants'id (ei leia õiget sipelga liiki netist). Leidsime puu otsast roheliste sipelgate pesa, lõikasime oksa katki ning vedasime punaste juurde, mis järel vallandus absoluutne veresaun. Millegi pärast nood kaks liiki teineteist ei salli ning punased olid selgelt paremad. Põhimõtteliselt jooksid nad rohelistest lihtsalt üle, mitte mingit võimalust ka + punaseid tuli maa alt muudkui juurde. Järgmisel korral proovime asja veidi võrdsemaks teha ning rohkem rohelisi sipelgaid vedada või siis leida pisem punaste pesa.

Tuesday, December 4, 2012

Ebaoriginaalne ilmataat


Kõige tähtsamad asjad esmalt: minu praeguses nö kodus ilmataat sellist asja nagu "vaheldus" ei tunnista. Mitte, et see eriline üllatus oleks, et suve alguses taolised ilmad osaks on saanud ja saavad ka edaspidi, aga ikkagi. Nii märkuseks veel, et 36'C näitas termomeeter kell 5 õhtul pärast tööpäeva, mis tähendab, et päeval saime ikka korraliku 40'C-41'C kätte.

Suutsin survepesuriga endal kahele näpule korralikud haavad sisse laksata. Ilmselgelt on masin mõeldud kahe käega tegutsemiseks, aga mul oli tarvis improviseerida ning tulemus on nüüd käes. A ja Bruce sõitis esimest korda elus atv-ga ja on nüüd nii sillas, et ei lähe jala mitte kuhugi isegi pärast tööpäeva. Väiksed asjad pakuvad tihti jõle palju rõõmu!

Seniks aga nautikem Mumford & Sons albumit "Babel" ja rüübakem üks Sol...nagu mina!


Monday, December 3, 2012

Litchfield ja esimene krokodill

Saime nädalavahetuse vabaks (tundub, et nii hakkabki olema) ja otsustasime Bruce'iga laupäeva hommikul auto pakkida ning siit nii 300km kaugusel olevasse Litchfieldi rahvusparki kaheks ööks telkima minna.

Kohale jõudes märkasime pilvi, mis ähvardasid kraanid koheselt valla päästa, seega rekordkiirusega sai telk üles laksatud, õllekast kaenlasse haaratud ning siis varjualuse alla istuma mindud. Kuna vihma tuli nii rängalt, et me isegi varjualuse all konkreetselt läbimärjaks saime, läksime istusime tagasi autosse, ning jõime mõned õlled lootusega, et vihm varsti järele jääb.

Nii juhtuski ja pärast vihmasadu lendasime juba telkimisala kõrval asuva suure kose juurde uudistama, kus endi üllatuseks koheselt 1,5m pikkust magevee krokodilli märkasime. Passis teine madalas vees liikumatult, ootamas saaki, kuid pärast poolt tundi või nii otsustas isend end liigutada natuke sügavamale vette. Ühesõnaga esimene krokodilli kogemus ka olemas.
Bruce küll väitis, et tema sinna kose alla ujuma ei lähe, aga kuna nii ropult niiske ja palav oli, siis ei olnud pääsu ja mingi ikkagi ujuma ka. Lisaks - nood krokodillid ei tee kurja, kui just väga ligi ei lähe või muidu neid ärritama kipub, seega mul väga ei kripeldanud sees.
Veel sai ujumas käidud pisikeses nö basseinis ühe kalju otsas, kus kohast vesi otse kuristikku kukkus ilusa kosena. Meeldiv elamus mulle, kui kõrguse pelgajale!

Lisaks nägime veel mitmeid koskesid, käelaba suuruseid ämblikke, väikseid kängurusid, kes telkla juures õhtul mul peost pastat sõid, metssigu ja võimast äikest. Magada oli peaaegu võimatu, sest telgis oli nii palav ja tänu õhuniiskusele higistasin terve öö nagu siga. Kärbsed olid muudkui hoopis teiselt planeedilt, kes tahtsid elusast peast nahka pista...