Tuesday, December 31, 2013

Viimane 2013

Uut aastat lähen vastu võtma saare nö pealinna, Hobartisse, kus toimub mere ääres väike õlle-veini festival. Saab istuda ja erinevaid Tasmaania hõrgutisi proovida, taustaks kohalikud bändid ja hiljem siis ka ilutulestik. Sõit on Tasmaania mõttes pikk - nii 300km, seega kindlasti on tegemist road tripiga!

Mõned päevad veel ja peabki juba hakkama tagasi Perthi lendama, kus lähedal hetkel tsüklon lolli mängib.

Monday, December 30, 2013

Wildlife in Tassie

Kui me jõulud olime kodus maha pidanud, läksime paariks päevaks Devonporti linna peale hullama. Parajalt sai kino igal õhtul, kui samades pubides-baarides ringi rallisime. Kuna aga Devonport on piisavalt väike linn, siis kõik kohad sulgevad viisakal kellaajal ja nii ei lasta asjadel käest ära minna.

Vahepeal sai ka käidud vaatamas Tasmaania kuradeid, vombateid ja pingviine, kes sel korral end ilmutasid nagu kord ja kohus. Tasmaania kuradid on nii "kuradi" armsad ja unikaalsed, seega peab ainult propsi jagama kõikidele rahvusparkidele, kes nende eest hoolt kannavad.

Monday, December 23, 2013

Golf

Sain uue spordialaga rammu katsuda: golf. Kuna ma kordagi toda (millegi pärast nii populaarset) nalja ei olnud veel proovinud, siis kirjutasin kohe pakkumisele alla. Seal ma siis olin, plätades, maikaga ja tagurpidi nokamütsiga, ühes käes õllepudel ja teises kaamera ja üritasin ka golfimängija olla.

Kuna Bruce'i isa ütles, et rajale tuleb võtta joogid kaasa, sest siis on mäng lõbusma, laadisime kõik oma seljakotid õlut täis ning olgugi, et härra, kes nö rajahooldaja vms on,  manitses mind riietuse pärast, lubas ta mul endiselt kogu pulliga kaasa minna, sest ikkagi esimene kord.

Keskmiselt võttis mul 10 lööki, et üks rada läbi teha (Bruce'i isa ja ta vend, kes golfihundid, lasid nii kuue ja seitsme löögiga), seega kõige sitem ma ehk ei olnudki, aga no tuleb tunnistada, et ega too kõige paslikum eestlase spordiala siiski ei ole.

Friday, December 20, 2013

Esimesed päevad suvises Tasmaanias

Lend Tasmaaniasse oli sel korral vägagi sujuv ja lennukist väljudes ootas meid ees meeldiv üllatus -  28'C. 28'C Tasmaanias on nagu 35'C Perthis, seega jõle hea soe ilm. Kui me õhtul Bruce'i perega mõned õlled ära olime teinud, oli aeg magama minna, et järgmisel reedel heina teha.

Vanakooli katkised riided selga ja põllule! Õhtul taas veidi õlut pere seltsis ning korralik õhtusöök ja oligi üks pikk päev taas seljataga.

Tuesday, December 17, 2013

Aborigeenid ei leia ühist keelt

Kui enne kella seitset hommikul näed tänaval pealt aborigeeni paarikese arvete klaarimist, siis peab lihtsalt hea päev tulema. Aborigeeni härra räuskas üle tänava (nagu neil kombeks ikka on) naisterahvale sellises stiilis lauseid:"Ma pole temaga kordagi suhelnud, ma pole talle kordagi helistanud, ma pole teda kordagi näinud, kui sa lõpuks mind kuulaksid, siis sa saaksid aru."
Kuda on neil jaksu, et nii varajastel hommikutundidel maid jagada?

Ülemus organiseeris tööl kollektiivse lõuna, mis koosnes suurest külmlauast ja kahest ahjukanast, kõrvale salatid ja karastusjoogid. Päris oligi motivatsiooni tagasi tööle ronida pärast pikale veninud lõunapausi, kui kere head-paremat täis oli.

Monday, December 16, 2013

Edukas nädalavahetus küpsemiseks

Jõle edukas nädalavahetus oli:
Laupäevane uus käik silmaarsti juurde läks hästi, sain läätsed ja loeti siis sõnad peale, et seoses tolle veidra asjaga mu silmas, peaksin kolme kuu pärast uuesti tagasi minema ning uued testid tegema.

Pühapäeval tegime poistega saksa pärase hommikusöögi, kuhu kuulusid veidrad vorstid ja sinep ning sakslaste õlle Weihenstephaner. Üheksast olime juba mullivannis ja veetsime pea kolm tundi logeledes kuniks väljas oli piisavalt küps (41'C), et linna populaarseimasse randa minna. Samal hommikul anti veel haihoiatus seal, sest nähti 400m kaugusel suurt valget haid ringi luusimas, aga see ei häirinud inimesi suure kuumaga ikkagi vette minema. Nii ka meie!

Nüüd on aga paslik minna uut tööpäeva nautima selgema silmanägemisega ja juba neljapäeva varahommikul on Virgin Airlines meid Tasmaaniasse lennutamas.

Thursday, December 12, 2013

Sunnies

Hommikuti loeb ülemus sõnad peale, et päikesekreem, müts ja päikeseprillid olgu olla, kui väljas tööd peaksime tegema (mida viimasel ajal tänu viiele konteinerile jagub küllaga), muidu jäätist puhkepausi ajal ei saa. No nii hull tegelikult asi ei ole, aga kuna Austraalia kohal osoonikiht nii hõre on või sootuks kohati puudub, siis ime pole, et isegi mina kohati päikeseprille kannan.

Nädala pärast olen juba Tasmaanias, kus siis praegusest kuumast veidi puhkust peaks saama. Teatavasti on seal ilm enamasti sama nii talvel kui ka suvel, seega ootab kuskil 20'C ehk ning kerge vihm ei jää ka tulemata.




Tuesday, December 10, 2013

Elephants marching riffs

Kataklysmi pühapäeva õhtune keika oli tore: vennad lasid kolm monitori õhku, sest nood ei suutnud  "elevantide marssimis riffidega" sammu pidada.

Tagasi tavapärases töörutiinis ja päevad lähevad linnulennul, sest tööd jagub ja enne kui aru saan, olen taas ühe päeva lähemalt jõudnud puhkuseni Tasmaanias.

Majaomanik ütles, et endiselt jääme me majja edasi üürnikeks, aga samal ajal tahaks ta teha tuleviku otstarbeks kerge renoveerimise köögis ja vannitoas, mis tähendab, et kui remont käib, võetakse üürihinda veidi alla ning ilmselt siis pärast remonti on üür tsipa kõrgem. Hea vähemalt teada, et ei pea hakkama uut katusealust otsima.

Saturday, December 7, 2013

Serial Killer Smile

Eile õhtul esinesid linnas paar head bändi, keda sai kuulamas käidud. Teist kordselt Chaos Divine ja esmakordselt proge/alternatiiv punt Serial Killer Smile. Kun SKS on nii "pisike" punt veel, siis nende albumit kusagilt mujalt ma leida ei suutnud, kui iTunesi online pood.

Tutvusin ka ühe tütarlapsega, kes mind pühapäeva õhtusele Kataklysmi keikale kutsus, seega pean homme õhtul ka veel korra minema kurjemat muusikat kuulama.

Täna käisin silmaarsti juures ja vähe sellest, et mul nägemine halvemaks on läinud (nagu ma seda juba ei teadnud), siis mu paremas silmas on mingi teema, mis vajab uurimist, seega nädala pärast pean tagasi minema ja siis kolme-nelja kuu pärast uuesti.

Wednesday, December 4, 2013

Peale sunnitud kingituste tegemine

Tööl tehti teatavaks, et aset leiab "Secret Santa" ehk siis töötajate nimed loosikasti ning kõik teevad salajase kingituse vastavalt siis tollele inimesele, kelle nime nad välja kookisid. Loomulikult ka limiit väärtuse osas - $10.

Ma siis ütlesin ainukesena kollektiivist, et ei ole mõtteski osa võtta. Küsiti, et kas ma ei tähista jõule? Ei, sellepärast, et Secret Santa on üks ajast ja arust halehumoorikas komme, millega üritatakse näidata, et peetakse meeles ligimest temale kingituse tegemisega, kuid tänu limiidile saab kingitus olema alati jabur üritus olla vaimukas. No näiteks, kui nö ohvril on probleeme hügieeniga, siis kingitus saab olema odav seep ja veel odavam nuustik - täpselt $10. Või näiteks 2=3 sokipaari diil ja kiri juurde, et iga päev tööl käies kuluvad kandadesse augud. Võib-olla ka turbonäts kõrvale, sest ei saanud päris täpselt $10 täis. Johhaidii - nagu me kooliajal piisavalt ei pidanud seda lollust taluma.

Ühesõnaga-kahesõnaga: kingituste tegemine on tore, aga ainult siis, kui keegi meid piitsaga takka ei kihuta ja kõrval reegleid meelde ei tuleta. Kui me saame ise valida, et kellele, miks ja mida...


Monday, December 2, 2013

Deception Point

Taaskord oli tarvis raamatupoes käia ja sel korral võtsin Dan Browni "Deception Point" teose ette. Kohe esimene või teine peatükk tõmbas moti nii maha, kui neli husky koera oma otsa leidsid. Mis mõttes on autoril julgust ühed kõige vingemad ja armsamad koerad maailmas hukata?

Kaks nädalat ja paar päeva ning asungi taas teele Tasmaania poole. Kuna sel korral lähen kaheks nädalaks, siis pakin suure seljakoti kaasa, mitte ei hakka vaid hädavajalike esemete ja käsipagasiga hullama.

Saturday, November 30, 2013

Nägemine null

Kuna ma silmanägemine on nagu ta on ja mu praegused prillid on aastast 2005 või 2006, siis panin aja kirja silmaarsti juurde, et teha uus kontroll ja minna läätsedele üle. Olen enam kui kindel, et mu praegused prillid (-0,75 ja -1) ei vasta enam mu praegusele silmade olukorrale ja sestap ei hakanud ka suvaliselt lihtsalt läätsesid tellima.

Seega järgmisel laupäeval kell 15.00 peab veidi raha raiskama oma nägemise huvides.

Friday, November 29, 2013

Ryan Giggs, 40

Ärkasin eile hommikul taas pool neli üles, et vaadata kuidas 40-aastane Ryan Giggs sakslastele vurri teeb. Müstiline härrasmees, midagi pole öelda.

Nagu võileivaseadus kohustab, siis terve nädal oli soe ja päikseline, nädalavahetuseks tuleb ainult vihma ning esmaspäevast hakkab taas kuumaks kakkuma. Mis ma tolle laupäeva ja pühapäevaga nüüd siis peale hakkan pärast kohustuslikku poetiiru?

Täna käis majaomanik külas päeva aeg ja olla teinud mingite asjapulkadega arvutusi köögi- ja vannitoa renoveerimise osas. Jai kuulnud pealt, kuidas omanik ise ikkagi sisse tahab mingi aeg kolida. Üha rohkem hakkab tunduma, et mingi hetk peame kõik välja kolima ja kui nii on, siis kindlasti samasugust kommuuni enam ei looda.

Tuesday, November 26, 2013

Jõulud novembris

Pühapäevane jõulupidu tõestas mulle, et on olemas väga häid ja heasüdmalikke ülemusi. Vähe sellest, et palavalt armastatud meie otsene ülemus Joanne kõigile kingitused tegi, oli suur ülemus väga helde ja lubas kõike head-paremat meil süüa ja juua. Suur ülemus, Rob, on seitsmekümnendates vanahärra, kes reisib ringi oma eralennukiga ja kellel ei peaks olema vähimatki huvi, kuidas väikestel mikidel (ehk meil) eraelus ka läheb. Seda suurem oli mu imestus, kui ta terve pärastlõuna endast kõik andis, et ta joomises sammu suudaks pidada ja igaühega piisavalt jutustada saaks. Ta teadis küsida küsimusi mu varasema elu ja reisimise kohta, päris iga tätoveeringu kohta ning uuris, et kuidas ka mu jalgpallimeeskonnal läheb. Seda veidram on asjaolu, et ma temaga ainult varasemalt ühe korra kohtunud olin, kui ta põgusalt töölt läbi astus.

Ühesõnaga - ma olen õnnistatud kahe väga-väga hea ülemusega.

Söök oli restoranis väga uhke, napsud olid huvitavad (maiustasin Kolsch nimelisega õllega) ja õhtu lõppes lõpuks alles kell 11 meie jaoks. Joanne oli aga veel ühe kingituse varunud: ta ütles, et me võime siiski esmaspäeva vabaks võtta, mida me algusest peale taga ajasime.

Ilusaid novembrijõule!

Saturday, November 23, 2013

OS X Mavericks

Installisin uue operatsioonisüsteemi, OS X Mavericks, mis oktoobrist väljas on olnud. Tehnilised atribuudid kõrvale jätta, siis üks suuremaid uuendusi on iBook, mis lõpuks ka arvutitele tehtud on (varasemalt vaid telefonidele või iPadile). Olgugi, et ma endiselt armastan lugeda päris füüsilist raamatut käes hoides, siis tean juba eos, et too programmijubin tuleb kasuks rännates, kui reisiraamatuid enam seljakotti ei pea pakkima. Kindel on aga, et ma oma lugemisharjumist ei muuda ja jätkan endiselt raamatute kojusaatmisega pärast teose lõpetamist. 

Homme aga lähme kolleegidega restorani jõule tähistama, mis tähendab, et pean oma vaimu valmis panema napsutamiseks endast kõvasti vanemate kolleegidega. Jah, olen paras linnupoja meie firmas.

Wednesday, November 20, 2013

Rahu majas

Bruce 2 lendas täna tagasi kaevandusse, seega nüüd on vist mõneks ajaks taas rahu majas: kõik käivad tööl ja keegi ei kakle. Ma ei mõista, et kuidas üks vend suudab nii palju negatiivset energiat majja tuua, müstika.

Lisaks üritab Jai kodus akvaariumit püsti panna. Ma küll üritasin talle selgitada, et milleks ta üldse vaevab, sest too jääb niikuinii hooletult seisma mingi hetk ja vaene kala annab otsad. Poiss lubas küll, et kuna tal kodus elades oli akvaarium, siis ta teab, et millesse ta end mässib, aga no eks saame näha.

Monday, November 18, 2013

The Faceless

Eile õhtul sain taaskord rasket muusikat nautida, kui Ühendriikidest The Faceless kohale tuli, seda siiski soojendajana Nile'ile. Kuna Nile'i olen ma kahel korral näinud ja pole just kõige rängem fänn, siis võib öelda, et ainult The Facelessi pärast otsustasin kohale minna. Olgem ausad - arvestades, et kui palju liikmetevahetusi neil olnud (ka praegust tuuri bassist Evan Brewer kaasa ei tee), siis mine tea, kui ühel päeval vapsee nüüd bänd otsa saab ja mul nad sootuks nägemata jääksid. Seega oli otsus lihtne unearvelt taas mõned tunnid ohverdada.

Keika oli sigakõva ja julgelt võib öelda, et nad kõlavad lives kordades brutaalsemalt, kui lindi pealt.

Wednesday, November 13, 2013

Flights to Tassie - check

19.detsembri varahommikul on lennuk Melbourne'i kaudu Launcestoni ja pärast kahte nädalat Tasmaanias, tulen 4.jaanuar tagasi Perthi taas.

Vahepeal tulime inglasest sõbra John-Boyga välja geniaalse ideega: kuna mu olemine Austraalias niikuinii suhteliselt lühikeseks hakkab jääma, siis auto asemel tuleks hoopis osta jalgratas. Mõttel on jumet!

Tuesday, November 12, 2013

Vassimine va patt

Ma ei suuda lõpetada korrutamist, kuidas ma ei salli tühje sõnu ja lubadusi. Eriti kehv on, et iga väiksem ja tühisem nö lubadus mul ka harja punaseks ajab. No näiteks kõige klassikalisem "teen tolle asja ära täna õhtul" kulmineerub "kurat nüüd juba tiba liiga hilja, teen homme." 

Kõik majakaaslased on sellised ja olgem ausad - austraallastel on vassimine ja tühjad lubadused lihtsalt juba veres, sest kuidas peakski järgmine põlvkond ilma nii rõveda kombeta sündima, kui eeskujuks neile vaid muidu mulli ajajad.

Sunday, November 10, 2013

Maeva

Õllefestival oli tore ja värki, nägin esimest korda ka delfiine vabas looduses ringi ujumas. Samas suutis õhtule halva maigu jätta majakaaslaste omavaheline tülitsemine, mis lõppes kerge maadlusega festivalil ja väljaviskamisega. Paras kari idioote…

Täna käisin inglasest sõbra John-Boy'ga ja Bruce'iga linnaserval asuva jõeäärse kalju pealt vettehüppeid tegemas. Olgugi, et kõrgus pole võrreldavgi Maltal oleva Azure Window omaga, siis nii 12-meetrine nõlvak oli piisav, et Bruce'i jalg värisema hakkaks ja ta hüppest loobus. Ma olin esimene vees...

Friday, November 8, 2013

Requiem To My Nation

Kuna mingi aeg tagasi otsustas majakaaslane Jai oma tööst loobuda ja nüüd kodune rahata kutt on, siis tema hüppas "Jõulud Tasmaanias road-trip" rongilt maha ning jääb ainukesena jõuludeks üksinda Perthi. Tegime kerged arvutused ja avastasime, et pole enam mõtet ohverdada päevi sõitmisele, kui me rahaliselt pea midagi enam ei võida ja hakkame lennupileteid otsima.

Rääkisin tööl bossiga ära ja andis mulle rohelise tule ning arvas, et tagasi tulles on mul endiselt töö alles veel. Seega rihime hetkel kahenädalast reisi suvisesse Tasmaaniasse nii, et 15.dets-20.dets vahepeal saaks lennatud ja pärast aastavahetust jälle tagasi tuldud.

Homme Fremantle'isse, kus toimub õllefestival ja no mis oleks veel parem, kui sooja päikese all ookeani ääres vabas õhus erinevaid õllesorte mekkida?

Wednesday, November 6, 2013

Skyharbor

Kuna Euroopas keerati taas kella, siis täna hommikul oli äratus minu jaoks 3.37, et Unitedi champions league'i mängu näha enne tööle minekut. Kuradi ebainimlik on too jalgpalli vaatamine siin pool maakera.

Tööl otsustati, et meie nö jõulupidu toimub 24.november (jah, mitte detsember) ühes restoran/pubis, kus siis toit-jook kõik firma poolt on. Kõik hästi eks, aga 24. on pühapäev, mis tähendab, et protesti märgiks lähme me kõik esmaspäeval tööle suure pohmelliga ja oleme parajalt kasutud, sest ei oldud nõus otsima miskit reedest või laupäevast päeva või sootuks esmaspäevast vaba päeva tegema.

Friday, November 1, 2013

FF - fuck Facebook

Inimesed, kes minuga nö sõbrad on Facebookis, teavad (või on märganud), et ma ei figureeri seal pea üldse. Põhjus on väga lihtne: ma ei salli toda keskkonda ja ainuke põhjus, miks ma ei ole oma kontot ära kustutanud, on vaid sellepärast, et teised inimesed kahjuks ei oska kasutada tava e-maili või skype ja kui mul facebooki postkasti ei oleks, ei saaks ma enamus inimestega enam ka kirjade teel suhelda.

Facebook on vaid üks suur reklaampind ja reklaamid on tüütud. Kui algne idee, et näha, mida su sõbrad teevad/mõtlevad oli ilus ja kena, siis koheselt asendus kõik ikkagi mingisuguse suvasita jagamisega (õhtusöögid kahele, kruiis kurat teab kuhu, tasuta küttepuud…jumal auta), kõikide ebavajalike asjade promomisega jne. Teine asi, mis mind alati närvi ajas, oli inimeste valimatu suvapiltide üles laadimine "naljalehekülgedelt" nagu 9gag jne. Ja siis veel küsivad:"Kas nägid, mis ma facebooki postitasin?" Kus ma siis nägin? Pole suurem asi fänn nõela heinakuhjast otsimises.

Sestap, et ma ei oleks anti-social bastard, olen endiselt registreerunud kasutaja, kuid ainult postkasti tarbeks ja ei miskit muud. Mis juhtus MSN Messengeriga? Miks ei võiks inimesed rohkem meie kodumaist Skype'i kasutada suhtlemiseks?

Wednesday, October 30, 2013

The summer made it

Kui ida-rannik põleb leekides, siis meie, lääne-ranniku inimesed, põleme uv-kiirguse käes. Tänaseks lubati +35'C, aga mõõdeti lausa +38'2'C rajoonis, kus ma töötan. Nii, kui laohoonest välja astusin, lajatas kuumalaine labakäega pikku vahtimist.

Tänu Melbourne Cupile, Halloweenile ja peatselt saabuvatele jõuludele on tööd nii palju, et sai täna isegi ületunde tehtud. Homme lähen ka hommikul tunnikese varem kohale, et jõuaksime oma tellimused kõik tehtud.

Monday, October 28, 2013

Juuksed maha

Tänu palavatele ilmadele ja kärbestele, kes koheselt väljas on ja meie elu põrguks muudavad, otsustasin laupäeval, et ma enam ei jaksa ja lasen juuksed maha. Mõeldud-tehtud ja ilma sõnagi lausumata sõitsin juuksurisse, ütlesin tibile, et laksa mulle kergem mohawk ja korras. 

Milline õnnis ja nooruslik tunne on taas.

Too härra Sydney agentuurist, kes mulle praeguse töö sebis, käis meil täna külas ja jagas mulle kiitust. Lubas ka, et kui ma tahaksin Sydneys ka veidi elada-töötada, siis ta leiab mulle töö ja jutud. No tänasin viisakalt ja ütlesin, et saame näha, kuidas asjad kulgevad.

Friday, October 25, 2013

Telefonid kontserditel

"Feast of the blood of the weak"

Keika oli ülimõnus, kuigi kohe pean kiruma hakkama, et Hour of Penance ei esitanud minu lemmiklugu "Enlightened Submission" ja inimesed, kes oma telefonidega kõike filmida-pildistada üritavad, ajasid taas vere nii keema.

Ma ei mõista, et miks on tarvis toda nibin-nabin kvaliteediga pilti-videot bändist, kus pool pildist on tumedad kujud rahva seest peal. Ma saaks veel aru, kui suures kontserdisaalis on istekoht ja kaasa elada ei kannata bändile, aga miks rahvamassi keskel? Lava ees?

Kas toda närust plärisevat videot või pilti on tarvis sõbrale tõestamiseks, et käisid kontserdil? Vaevalt. Et ise aegajalt meenutada, kui hea too bänd ikka lives kõlab? Vaevalt.

Kui ma eelmisel aastal Sloveenias Machine Headi nautimas käisin, siis Robb Flynn karjus rahva peale, et nad endale nood telefonid sisse istuks ja facebookis elamise ära lõpetaksid. Mis on saanud vanast heast hevisõrmede kombinatsioonist? Või moshimisest?

Aga olgu, tagasi õhtu juurde. HoP esitas enamuse oma lugudeparemiku ja pärast sai ka bändiliikmetel kätt suruda ja tänada hea shõu eest, tänutäheks sain ka trummipulga. Behemoth ilmselgelt ei suutnud aga sama hullu etendust teha, nagu eelmisel aastal Saksamaal, kui mul ihukarvad koguaeg püsti läksid, kui mingi rist laval jälle põlema süüdati. Samas pean tunnistama, et intro ja koheselt järgnenud "Ov Fire and The Void" oli nii neetult sünge, et süda jättis paar takti vahele.

Wednesday, October 23, 2013

Almost an Hour of Penance

Mõned head kuud tagasi ostsin pileti Behemothi ja Hour of Penance'i kontserdile ning teadsin koguaeg, et too keika leiab aset reedesel õhtul. Kuna Melbourne ja Sydney saavad alati reedesed ja laupäevased kuupäevad endale bändide tuuridest, siis enamasti on minu kontserdid olnud neljapäeviti (Dying Fetus, Pink, Lamb of God), aga millegi pärast oli jah mul tunne, et sel korral saan minna reede õhtul ja õlle ka teha.

Täna käskis Bruce 2 mul mu piletit kontrollida ja ets kae - neljapäeva õhtul ikkagi nagu alati ehk siis juba homme õhtul. Esiteks olin muidugi nördinud, et jälle pean minema ja ilma õlleta head tehnilist metalit vaatama/kuulama, aga samas jälle arvestades asjaolu, et laupäeval sõbra juurde pidin jalgpalli minema vaatama niikuinii, siis olgu peale. Lastakse õlut ju jalka kõrvale kah!

Ühesõnaga - täna öösel ma Unitedi mängu jaoks üles ei ärka kell 3, sest niigi jääb järgmise öö uni üürikeseks tänu Itaalia hiiule - HOUR OF PENANCE!

Sunday, October 20, 2013

The Lost Symbol

Käisin majakaaslasega ühte autot siin vaatamas, mille kuulutusele silm peale hakkas. Omanik, kelle kasutuses oli Hyundai olnud vaid 5 kuud ja kes nüüd peab Uus-Meremaale minema, oli vanem härrasmees, kes jõle veidra mulje jättis: esiteks ei üritanud ta mulle autot sugugi müüa, pidin talt ise küsimusi ja infot välja pinnima; teiseks ei teadnud ta midagi, et kus võiks olla auto hooldusraamat ja kuidas sai juhiuksele mõlk, mis mootoriga tegemist on jne. Lisaks oleks olnud vaja tööd teha auto kliimaseadme kallal, aga hinnas ta ei olnud nõus alla poole minema, seega ütlesin talle lõpuks, et eks ma mõtlen ja kaalun.

Õnneks ei ole autoga mingit kiiret ja noh antud töökoahaga poleks ka nii suurt vajadust, sest saab ühistranspordiga ka käidud, kuigi oluliselt mugavamaks mu elu üks masin teeks.

Vähemalt leidsin poest kolmandal katsel Dan Browni "The Lost Symbol" teose, seega koheselt, kui "Digital Fortress" loetud, asun uue Robert Langdoni jutu kallale.

Saturday, October 19, 2013

Ülesmäge minek

Maksuamet andis alla ja tagastas mulle kõik tulumaksu, mida tagasi soovisin ning natukene isegi peale. Paras kivi langes südamelt ära ja nüüd saab minna rahus autot otsima.

Tööl läheb asi ainult paremuse suunas: paari päevasest otsast on saanud juba kolm nädalat ja paistab, et on veel rohkem tööd ja anti mõista, et minust võib saada täiskohaga töötaja nende juures. Tutvusin ka suure bossiga, kes Melbourne'ist kohale tuli ja vanahärra oli positiivselt meelestatud kogu mu töö suhtes.

Lisaks kontakteeruti minuga ühe teise töö asjus, kus märksa rohkem raha lubatakse, aga mulle tundub, et ma ei raatsi oma praegusest töökohast lahti öelda.

Tuesday, October 15, 2013

Raamatud, raamatud

Kui ma koduseinte vahel loen Dan Browni "Digital Fortress" teost hetkel, siis võtsin lisaks ette sama aegselt ka Leif G.W. Perssoni raamatu "Between Summer's Longing and Winter's End."

Viimane neist on rootslase tehtud krimi teos, mille ma tasuta üles korjasin Katherine'is elades. Kuna tegemist on mahuka teosega, siis kasutasin toda enamasti lihtsalt läpaka all nö lauana, aga lõpuks sai uudishimu minust võitu ja hakkasin otsast pihta. Esmamulje on väga hea!

"What a fucking society, what a fucking people, and what a fucking life they're living, thought Bäckström. The only thing you could hope for was a really juicy murder so you got something substantial to bite into."


Sunday, October 13, 2013

"Ei" tätoveeringutele kaelal

Kui Bruce 1 mulle neljapäeval helistas ja ütles, et ta õhtul koju tuleb, oli teada, et sel nädalavahetusel minnakse ilmselt linna peale hullama. Käisin veel korjasin poisi lennujaamast üles ka hiljaõhtul, ohverdades oma kallist uneaega.

Terve laupäevase päeva möllasime Bruce'iga ta mootorratta kallal, mille veidi tükkideks võtsime. Kuna ratas oli seisnud pea aasta niisama, siis ilmselgelt ta käima ei läinud ja pidime hakkama viga otsima. Veider, aga kumbki meist väga palju tehnikast ei jaga, et mehaanikut mängida, aga samas oli kõik ikkagi nii loogiline, et saime ilusti hakkama. Lisaks leidsin ma elektrilise vea, mille pärast poes käiku (kaabliühendused, kaabliside, teip) ilma probleemideta ära parandasin. Ühesõnaga - haisesime mõlemad bensiini järele, aga ratta saime tööle!

Õhtul seega otsustasime, et lähme kohalikku bluesi klubisse, kus live bändid üles astuvad. Jaurasime rahvale, et me oleme jazz band Tasmaaniast, nimega Dolphin Flip, ja Perthis oleme spetsjomm bluesi pärast. Mis kuradi huumorit linnas kõik sai, täiesti hullumaja...

Lõpetuseks aga uus tase siinsetest idiootsetest standarditest: klubisse ei saa, sest kaela peal on tätoveeringud. Kõik on muu on okei, aga kui kaela peal on ka tinti, siis võid probleeme tekitada. Wow!

Wednesday, October 9, 2013

Raamatud posti

Olen tõbine, süüdistan sooja ilma, tänu millele on tööl olles higistatud veidi ja siis kui tõstukiga hoovis olen ringi rallinud, tõmbab tuul korralikult kohe läbi. Või noh - see on minu kui eksperdi teooria.

Raamatupoest "The Lost Symbol" teost ei leidnudki nädalavahetusel, seega valisin "Digital Fortress" raamatu Dan Browni poolt hoopistükis. Lisaks laksasin kaks raamatut postiga Eesti poole teele, et koju riiulisse hoiule saaks. Too summa, mida nad selle teenuse eest küsisid, pani mul pea ringi käima ja pidin tuge otsima lauast, kus paberimajandust täitsin.

Saturday, October 5, 2013

Agentuurid

Reedel öeldi tööl, et esmaspäevaks hetke seisuga tööd pole, aga hoidku telefon lähedal, et kui agentuurist helistatakse, siis jälle pulti lendaks. Samuti sain kõne teisest agnetuurist, kus pakuti ajutist otsa lennujaama lähedale, kui huvitatud olen. Ütlesin, et soovitagu aga mind firmale ja kui neile meeldin, siis on hästi ja kui ei, siis ei.

Mõnes mõttes on too agentuuride kaudu jagelemine mugav, samas muidugi on koguaeg selline "ei tea kindlalt" situatsioon.

Thursday, October 3, 2013

Road trip to Tassie

Jõuludeks ja aastavahetuseks oli plaanis minna tagasi Tasmaaniasse, eks. Kuna aga mu majakaaslased Bruce 1, Jai ja Kri tahavad ka sama pulli teha, siis eile õhtul tuli Kri välja ideega:"Poisid, detsembris on lennupiletid jõle kirved, teeks hoopis road tripi ja praamiga Melbourne'ist Tasmaaniasse?" Kõik hääletasid kohe tolle poolt.

Plaan on nii kuradi hea, et ma isegi ei taipa, miks juba varem selle peale ei tulnud. ca 3500km ja peale tuleb maha sõita, et Melbourne'i jõuda ja too annab mulle võimaluse näha kurikuulsat 146,6km pikkust sirget teed, veidi lõuna-rannikut jne.

Kui reis muidugi teoks saab, siis saab tollest taas väga asjalik lugu, mida kunagi edasi pajatada - fakt. Aga nagu me teame, siis austraallase sõnu ei maksa tõepähe võtta. Vassimine ja tühjad lubadused on sama tavaline nähtus, kui iga hommikune päikesetõus.


Wednesday, October 2, 2013

Uus töö

Uus töökoht on mõnus: suur laohoone ja õueala; tipptehnoloogia ja uued tõstukid-jutud; ei mingeid iraani jurakatest ülemusi; väike ja eriti sõbralik kollektiiv; lebo töö.

Suur firma, mis tegeleb erinevate toodangute pakkimisega, mida firmad nagu Jim Beam, Nestle, Nescafe, kohalikud supermarketid jne, kasutavad oma toodete pakkimiseks. Seega meile tuleb veoki täis pahna, mis tuleb ümber pakkida ja laiali saata. Kõik!

Kuna suvi lõpuks jõudis tagasi, siis saab päikese käes, kui ka jahedas laohoones mõlemas tööd teha ja päev läheb kärmelt.

Kahjuks on töö vaid ajutine ja agentuuri kaudu, mis tähendab, et nad võivad iga hetk öelda, et homme pole tarvis tulla, sest tööd pole. Samas ülemus (inglanna) ütles mulle, et praegu hakkab kõige töisem aeg, seega loodetavasti söödetakse aga tööpäevi ette.

Monday, September 30, 2013

Kõne Sydney'st

Täna oli taas punane kalendripäev, aga sedapuhku vaid Western Australia's, seega ülejäänud Austraalia pidi ikkagi tööle minema ja igapäevaseid toimetusi tegema. Seda suurem üllatus oli, kui kell üheksa hommikul mu telefon helises ja võõras number ekraanile ilmus. Kõne tuli Sydney'st, kus härra Richard ühendust võttis ühe töökuulutuse pärast. Mul muidugi alguses ei olnud õrna aimugi, et mis-kus-miks, aga tuli välja, et agentuur, kus ta töötab, tegeleb ka Perthi rajooniga.

Seega pikk jutt lühidalt - homme hommikul pean olema ühes tööstuspiirkonnas, kus tööd lubati mulle paari päeva jagu esialgu ühes laos/tehases. Mis täpsemalt ja kuidas, selgub juba homme. Öeldi ka, et kui ma neile meeldin, siis tänu mu tõstukilubadele on võib-olla ka võimalus pikemaks tööd saada seal.

Kuna endiselt mu tulumaksurahadega tegeletakse ja ma autot pole saanud hakata endale otsima, siis pean ühistranspordiga seiklema hakkama, et kohale jõuda. Parem oleks, et google maps mind alt ei vea.

Friday, September 27, 2013

Lamb of God

Eile õhtul sai natukene raskemat muusikat nauditud, kui Lamb of God ja Meshuggah linna tulid.

Olgugi, et Meshuggah on oma stilli lipulaev ja nad teevad oma asja hästi, siis ma ikkagi kõige suurem fänn ei ole. Kogu kupatus jääb kuulates veidi igavaks ja arvasin, et võib-olla lives on asi teine ja energiat rohkem, aga ei - täpselt sama. Härrad on nii kinni oma instrumentides, et energilisus ja jõulisus laval jääb ikka vajaka.

Lamb of God aga on bänd, millest ma ammu välja olen kasvanud, aga võimalus näha härrasid lives oli liiga magus siiski enne, kui nad kõik liiga vanaks jäävad või vangi lähevad. Suur oli mu üllatus, kui pärast avalugu "Desolation" (mis algas trummisoologa härra Adleri poolt) ma juuksed valla päästsin ja moshima lendasin. Nad on lives ikka ülivõrdes bänd ja tegid kogu lugudeparemiku ära pooleteise tunnise setiga. Ainuke lugu, mis esitusele ei tulnud, oli Hourglass - üks mu lemmikuid.

Õhtu tipphetk: Lamb of God esitab lugu "Redneck", ma võtan oma katkise ekraaniga vana nokia telefoni ja trükin sõnumi "You're way too good looking for this show" ning näitan toda enda ees moshivale blondile tütarlapsele.

Täna hommikul helistati agentuurist ja öeldi, et too firma oli valinud austraallase minu asemel (mis polnud just kõige suurem üllatus), aga lubati, et hoiavad silma peal, kui miskit uut tuleb.


Tuesday, September 24, 2013

Shark alert

Kõik see aeg on ainult vihma sadanud, seega pole muud targemat teinud, kui trenni ja aidanud Bruce'il ta magamistoa mööblit kokku panna. Lisaks käis eile majaomanik külas ja olgugi, et arvasime, et ta tahab meile öelda, et jaanuaris saab meie leping läbi ja peame välja kolima, siis ta hoopis tuli ütlema, et talle meeldiks, kui me kauemaks jääksime, kui ainult jaanuarini. Andis ka teada, et võrreldes teiste üürihindadega naaburskonnas peab ta võib-olla 10% renti tõstma, kuid see on ainult võib-olla.

Kui ma mõned kuud tagasi käisin siin ühes ilusas rannas (Cottesloe Beach) pildistamas, siis nüüd üleeile anti tolles rannas kokku kolm haihoiatust. Mul on nii räige hirm nende elukate ees ja fakt, et nad trügivad tihti jõle madalasse vette ning Perth haipealinn Austraalias on, siis ma kohe ei teagi, et kuidas ma küll vette saan.

Täna hommikul sain ootamatu kõne ühest agentuurist seoses potensiaalse töö osas. Pean homme kell 10.30 olema Fremantle'is (Perthi üks popimaid ja ilusamaid äärelinnasid) nende kontoris intervjuul. Natukene kehv on, et vaid üks positsioon tolle töökoha peal on, seega agentuur peab valiku tegema vestluste põhjal. Lisaks ei räägi minu kasuks faktor, et töökoht ihaldab täiskohaga mikit enda käsutusse, mina saan legaalselt vaid 6 kuud töötada.
Oh well, löön end igatahes pidulikult üles hommikul ja läheb kuidas läheb, vähemalt saab ühe kohaliku Fremantle'i õlle teha pärast intervjuud.

Mingi aeg tagasi sai 50,000 külastust täis *tuut-tuut*

Friday, September 20, 2013

Käib töö ja õlu koos

Bruce 1 tuli kolmapäeva õhtul koju tööpostilt ja otsustasime, et teeme siis ka väiksed õlled. Õhtu kulmineerus siukse vägitükiga, et vedasime suure madratsi aias asuva kuuri katusele, võtsime tekid ja padjad ning kolmekesi veetsime öö lageda taeva all maapinnast kõvasti kõrgemal. Hommikul ärkasime selle peale, et vihma tibutas näkku.
Öösel käisid veel politseinikud meie aia taga taskulampidega uudistamas (parasjagu siis, kui me oma asju katusele viisime). Rääkisid, et nad ajasid ühte narkarit taga seal ümbruses ja nüüd lootsid, et võib-olla too kutt viskas narkootikume kuhugi peitu. Bruce ütles siis härra politseinikule, et ulata aga taskulamp üle aia mulle, hoia samal ajal mu õlut ja ma vaatan, kas too narkar äkki midagi üle aia ei visanud. Ei leidnud me ega politseinikud midagi kahtlast vedelemas kusagil, aga viisakusest pakkusime, et kas soovivad ka õllele tulla.

Täna käis meil toruluksepp külas, kes vannitoas kraanid ära vahetas. Viisakusest pakkusime ka talle õlut ja erinevalt politseinikest võttis ta pudeli kesvamärjukest lahkesti vastu.

Wednesday, September 18, 2013

Ebavajalik stress

Saatsin posu paberimajandust ATO'le ära ja nüüd peab hinge kinni hoidma, et kõik korras oleks. Muidu on seis ikka jõle hapu ja ei teagi, et mis siis edasi peaks saama, sest kui ma endale autot ei saa minna ostma, on ka uue töö otsimine koheselt meeletult keeruline.

Positiivsema poole pealt tooks ära Unitedi tänavuse hooaja esimese euromängu sakslaste vastu, kus keskvälja duo Carrick-Fellaini ülisümpaatse mulje jätsid. Nii jätkata nädalavahetusel Shity vastu!

Monday, September 16, 2013

Aasta möödas, üks veel ees

Täpselt aasta tagasi jõudsin Austraaliasse. See tähendab omakorda, et natukene üle aasta on möödas, kui ma viimati kodus olin. Aeg läheb liiatigi kärmelt, midagi pole öelda.

Üks aasta veel ja siis saab hakata kodu poole sammuma taas.

Friday, September 13, 2013

The biggest joke of all (ato)

Sain ATO'lt (Australian Taxation Office) hulga paberimajandust, mis tarvis minu tulurahade tagastamiseks täita ja neile tagasi saata. Seadsin siis aga sammud tagasi tolle firma kontorisse, kelle juures tuludeklaratsiooni tegin ja ilma mingite lisatasudeta võtsid nad asja üle ja lubasid kõik korda ajada.

Seega ma pidin ootama üle kuu aja, kuniks ATO jõuab selgusele, et nad tahavad rohkem tõendeid. Miks mitte koheselt tolle punkti juurde asuda, milleks too kuradi pikk paus? Ei saa nii rallit sõita nah!

Monday, September 9, 2013

Paigalpüsimatus

Majakaaslastel (Jai ja Bruce 2) on mõlemal ränge sündroom: nimelt ei suuda kumbki telefoniga rääkides paigal püsida.

Täna õhtul, kui elutoas telekat vaatasin, tormas järsku Bruce 2 oma toast välja ja otse joones välisust lahti lukustama ning kõndis välja. Tiirutas siis maja ees veidi ringi ja järgmisel hetkel juba kõnnib tagasi tuppa vaid selleks, et maja tagumisest uksest väljuda ja meie aias ringi paarutada. Kui tagasi tuppa tuli, läks ta vannituppa, pani tule põlema, vaatas seal veidi ringi ja rääkis ning siis lõpetas lõpuks kõne ära.

Jai teeb täpselt samasuguseid trikke, selle asemel, et näiteks voodis lebades kõne vastu võtta.

Mis tolle nähtuse nimi on? Paigalpüsimatustelefonikõneajal sündroom?

Saturday, September 7, 2013

Kangaroo brand

Pildistama ma tol õhtul ei jõudnud, sest viimased päevad olid nii sigailusad, et sai pargis Austraalia jalgpalli mängitud ja hiljem veel trenni tehtud. Tänutäheks olin õhtuks korralikult küpse.
Palli löömistehnika on jõle huvitav: peab tabama palli ninaosa jalapealsega nii, et too hakkaks tagurpidi keerlema, kui õhus edasi lendab.
Kuna meil on selline mänguasja moodi pall rohkem, mida saab randa võtta ja paljajalu ka taguda, siis päris 50m lööke ei suuda teha, aga siiski - minu kolmas kord mängida ja löök on üsna asjalik!


Täna öösel ilmus ei-kuskilt äike, mis terve maja värisema pani. Pole just kõige meeldivam viis kell 4 hommikul üles ärgata, sest ega koheselt ei tabannud ära, kas tegemist maavärinaga või kerge poltergeist hoopis.

Wednesday, September 4, 2013

Get the pump

Täna oli pesuehtne näide, et kui sisukas võib kolmapäev olla, kui tööle ei pea minema.

Esiteks otsustasin kõndida 45min kaugusel olevasse kaubanduskeskusesse ilma kindla eesmärgita midagi osta ainult sellepärast, et päike paistis ja hirmus isu oli kõrvaklappidega muusikat kuulata. Tulin kaubanduskeskusest tagasi ühe purgi energiajoogiga. Success!

Pärast energiajooki tundsin end veel paremini ja tegin poolteist tundi trenni. Millegi pärast oli energiat veel rohkem pärast trenni ja läksin rohisin maja ees oleva aiaääred ära ja niitsin muru. Õhtu lõpus premeerisin ennast pärast pesus käiku ühe külma õllega ja raamatulugemisega. Success!

Luban, et homme vähemalt proovin ennast linna ajada ja kaamera kaasa haarata.

Monday, September 2, 2013

Bring in the music

Vahepeal on minuni jõudnud kaks kontserdi piletit: 26.septembril uudistan, kuidas Randy Blythe ja Lamb of God kuuma annavad, nende soojendajaks rootslaste Meshuggah; 24.oktoobril astub üles aga Behemoth, keda toetavad Itaalia hiiud Hour of Penance (kurat, kuidas ma toda bändi naudin).

Lisaks tulevad nädala lõpus ka müüki Soundwave festivali piletid ja esimese raksuga väljakuulutatud bändide seast ootan ma kõige rohkem kindlasti Tesseracti. Olen suur-suur austaja ja suhteliselt pahviks löödud, et nad Austraaliasse omadega jõuavad. Lisaks Tesseractile loodan üle kaeda ka bändid nagu Rob Zombie, Whitechapel, DevilDriver, The Black Dahlia Murder (neljas nende live?), Alter Bride ja ehk ka Alice in Chains. 

Suvasitta on muidugi nimekirjas tohutult: Green Day, Avenged Sevenfold, Megadeth, Testament, Placebo, AFI, Amon Amarth, Korn, Trivium, Volbeat, Ill Nino jne.

Saturday, August 31, 2013

Freedom, baby, freedom!

Tõmbasin tööl otsad kokku ja mu esialgne plaan rahulikult reede lõppedes mikidel kätt suruda ning minema jalutada õnnestus...enam-vähem.

Tuli välja, et keegi ei öelnud suurele bossile, et reede mu viimane päev saab olema enne, kui viimasel minutil, kui ma juba uksest välja jalutasin. Boss olla paanitsema hakanud ja küsimusi esitanud, et miks tema viimasena sellest teada sai ja miks ma edasi tööle ei jää. Mu ülemus olla talle öelnud, et on vaks vahet selles, et meie soovime ta jätkamist ja tema soovib siin jätkamist.

Kuna suur boss ei olnud kolmapäevast alates ühtegi sõna mulle öelnud ja ignoreerinud, olin suht kindel, et ta teadlik on mu minekus ning ta lihtsalt vihane nagu alati, aga võta näpust...

Thursday, August 29, 2013

Nipernaadi elu jätk

Homme ongi kauaoodatud viimane tööpäev. *tuut-tuut*

Plaan on järgmine: kodus vegeteerida nädal-kaks; käia Perthi ümbrust uudistamas, kuhu veel jõudnud pole; kaamera kuumaks ajada; palju trenni teha; lõpuks tulurahad kätte saada ja autot otsima minna; uus tööjaht...

Tegemist kui palju ehk siis positiivselt meelestatud.

Sunday, August 25, 2013

Paranormal Activities

Chaos Divine oli igati tervislik ja ülikvaliteet lives, iga kell läheks uuesti neid kaema. Plaanisin küll, et joon end purjakile ja puha, aga selle asemel piirdusin mõningate õlledega ja tulin koju tagasi pärast keikat.

Terve laupäev sai veedetud õues majaümbrust nokitsedes, tänu millele ka korralikult päikest sain (kevad). Õhtul aga otsustasime Paranormal Activities 1 ja 2 vaadata ja ma võin tõdeda, et pole vist kunagi nii jõhkralt värisenud filmi vaadates. Täiesti ebanormaalselt hull kraam ja kaks osa on veel vaadata...

Friday, August 23, 2013

Chaos Divine - täna õhtul!

Tööl viskas mul kaane pealt ära tänu suurele bossile, mis peale ütlesin oma ülemusele, et ma uueks kuueks kuuks ei jää, veel vähem sponsorlepingu variandile ja seda kõike vaid bossi pärast.

Üldiselt on korralik kass kogu kupatuse pärast, seega lähen kaen täna õhtul Chaos Divine'i ja joon end purjakile. Saluut!

#gonnagetdrunk

Wednesday, August 21, 2013

Mõtetes koduteel

Kuna vahepeal sai Matthew Reilly novell "Seven Ancient Wonders" läbi loetud, siis viisid sammud mind uuesti raamatupoodi, kindla eesmärgiga Dan Browni "Angels & Demons" soetada. Lisaks jäi mulle silma Lonely Planeti raamat Fiji kohta, mille siiski ostmata jätsin, kuid mis mõtted käima pani.

Olen pidevalt mõelnud, et kuidas ma küll kojumineku korraldan, kui kunagi aeg nii kaugel on. Kindlasti tahan ma peatuse teha sihtkohas, kus pean lendu vahetama (suure tõenäosusega Kagu-Aasia, väike tõenäosus, et Lähis-Ida). Teiseks on mul mingi kinnisidee alati olnud Vietnamiga, kuhu tahaks sammud seada, kui Kagu-Aasia kaudu tagasilend oleks niikuinii. No ja kui juba üks jalg on Vietnamis, siis mis mure oleks ka teisel pool piiri laiuvad Laos ja Kambodša üle kaeda?

Mis aga oleks, kui lõpetada Austraalia rännak sootuks Vaikse ookeani saartega (Fiji, Samoa, Prantsuse polüneesia jne), siis Kagu-Aasia, London ja koju tagasi.

Ühesõnaga-kahesõnaga, mõtteainet jagub koormate kaupa veel terveks aastaks.

Tuesday, August 20, 2013

Hey kiddo

Iiri kolleeg Damien mu joonist märgates ja töö pihta:"Man they threw you right away into the deep end."

Sunday, August 18, 2013

4:1

Inglise liiga algas suure pauguga, kui mu poisid suutsid võõral väljakul luikede vastu korraliku 4:1 võidu võtta. Olgugi, et ajavahe rikub nii mõndagi ära, siis polnud täna öösel probleemi üles ärgata pärsat südaööd, et mängu kaeda.
Tänu fox sports kanalitele kodus, ei pea ma enam lippama kasiinosse, vaid saab elutoas teki sisse mässituna mängu vaadata.

Kui nüüd too jõhker vihmahooaeg läbi saaks, oleks veel parem, sest varsti rannahooaeg ja puha.

Thursday, August 15, 2013

Connect the dots

Alustasin teisipäeval tööl production osa pool, kus mu esimene Industrial Battery Charger valmib. Mind õpetavad kõrvalt kaks kolleegi, kes mõlemad täpselt samasugust tööd teevad (kolm identset tööd lähevad ühele kliendile) ja peab tõdema, et kuigi ma ei taipa, et miks ja kuidas asi toimib, siis vähemalt ma tean, et mida ma ühendan omavahel, kus-mis joonise peal asub ja mida kuhu installeerin.

Keeruline on kirjeldada, aga lõppprodukt peaks välja nägema midagi sellist:
Kõik oleks jõle kaunis, kui mind pidevalt ei segataks ja ei palutaks abi tõstukiga kuskil miskit laadida või liigutada. Andke rahus aega atra seada nah!

Sunday, August 11, 2013

The Great Depression

Isegi nädalavahetusel ei suuda hommikuti kauem magada, kui kella kaheksani. Vastutasuks olen õhtul muidugi kella kümnest juba voodis. Sisemine kell teeb oma tööd, mis muud.

Punjabi ülemus ütles mulle reedel, et teisipäevast pannakse mind production ala peale, mis tähendab, et saab mingit peenemat elektroonika nässi jälle õppida. Ma ei ole samas kindel, et kas tahan toda pulli enam üldse. Lisaks saab septembris mu kuus kuud firmas täis, mis tähendab, et pean otsuse tegema, mis edasi saab.

Kui nad on nõus palka tõstma, mul rahus lasevad õppida ja töötada production'i peal, siis võib-olla tõesti jään ka edasi. Kui ei, siis ei teagi - paar sõpra ootavad mind endiselt Melbourne'i elama.

Wednesday, August 7, 2013

Ülemused va lurjused

Suur ülemus on nii jõhkard värdjas, et ma ei suuda isegi sajatama hakata. Väiksemad ülemused pole teps mitte paremad ja üldse on nii, et kui mu tulumaksuraha oleks juba üle tulnud, saadaks ma praegu just jalapealt firma kus seda ja teist. 

Aga nii on, et peab vist kuidagi vastu pidama ja ära kannatama, kuniks kuldrahad üle kantakse ja siis tööl keskmist sõrme vibutama hakata. 

Bruce tuli kahe nädalaselt Saksamaa visiidilt tagasi koju ja tõi hunniku Bayern Müncheni nänni mulle kingiks. Saatsin ta viisakalt perse.

Sunday, August 4, 2013

Kuradima hea nädalavahetus

Täiesti lõpp, kui hea võib üks nädalavahetus olla. Esiteks keeldusin kategooriliselt reede õhtul välja minemast, selle asemel traditsiooniline pizza kodus teleka ees. Laupäeval üles pärast kella kaheksat, paar tundi fifat xboxi peal ja kui lõpuks väljas terendas päike ning 24'C, oli aeg kahe tunniseks treeninguks. Ülejäänud päev kulges rahulikult omasoodu.

Ja nüüd pühapäev: kella kümnest alustasin maja koristamisega, siis tunni pärast paus, et vaadata Western Bulldogsi mängu Sydney Swansi vastu. Kiire poetiir, et nädala söögivarud osta ja kerge sushi haarata, koristamisega jätkamine ja õhtul veel poolteist tundi trenni. Kõige tipuks korralik liha ahjukartulitega ja üks õlu. Head faking ööd!

Lisasin ka mõned jäädvustused Tasmaania tripist fotoblogisse.

Friday, August 2, 2013

Kuu aega

Sain kirja täna, et mu nö tuludeklaratsiooniga läheb vähemalt kuu aega, sest valitsus hakkab uurima, kas  esitatud andmed ja tagasimakstav summa on õiged. Kuu aega. 31 päeva. No ma saan aru, et andke aega atra seada, aga kuu aega?

Jah, ei ole midagi parata, peab vist tööl tolle "jutuajamine ülemusega" veidi edasi lükkama. Kurat ma ei või, kuu aega. Kuu aega!

Tuesday, July 30, 2013

Idee poolest

Kaks nädalat on möödas päevast, mil tuludeklaratsiooni esitasin, raha lubati üle kanda kahe-kolme nädala jooksul. Ma ei jõua ära oodata, et too summa laekuks ja saaks minna shoppama: jah, mission "Isiklik auto" tuleb ette võtta.

Plaanis oleks soetada midagi veidi suuremat, et kui mul tarvis ette võtta retk kuhugi eemale, siis häda korral saaks viisakalt inimese kombel autos ööbida. Natuke siin variante napib, aga ehk miskit ikkagi leiab.

Tööl peab ülemusega rääkima tõsisemalt, et mis minust edasi saab.

Sunday, July 28, 2013

Surmamaitse suus

Suutsin viisakalt tööl ära käia terve nädala ilma suurema kärata ja otsustasime siis selle puhul laupäeval linna minna napsu tegema. Loll idee, sest terve tänase päeva olen vaid voodis vedelenud ja oma surma oodanud, no nii kehv on olla.

Üks nädal veel ja siis tuleb vist Bruce 2 tagasi Euroopast, mis tähendab, et minu ja Jai valitsusaeg majas saab läbi.

Tuesday, July 23, 2013

Motivatsiooni njetu

Appi ma ei või - mul on nii rets motivatsiooni puudus tööle mineku suhtes, et paha hakkab. Esiteks muidugi sellepärast, et just sai nädal aega lihtsalt lulli lüüa teises ajavööndis; teiseks sellepärast, et endiselt on hommikul faking 9'C toas sooja. Ebainimlik!

Austraalias ei ehitata maju nii, et need temperatuuri suudaks hoida. Kui öösel on väljas külm, siis hommikuks on kogu maja külm ja kui päeva peale jälle soojaks ära läheb õues, siis maja läheb soojaks alles õhtul...kui on aeg minna magama, mis kuradi mõte sellel on. Nii varieerubki, et magama minnes on toas 19'C ja ärgates 9'C, naudi nah. Suvel risti-rästi vastupidi: kui konditsioneeri seisma paned, siis hetkega on jahe temperatuur vahetunud välistemperatuuri vastu.

Üks väike valgus siiski tunneli lõpus on: nimelt tolle nädala jooksul, mil ma Tasmaanias olin, on lõpuks ometi kevad hakanud lähenema ja päevad taas pikemaks muutunud. Kui muidu seadsin sammud talvel tööle hommikuti pilkases pimeduses, siis eile avastasin, et kella seitsmeks on väljas jälle kõik valge. 

Sunday, July 21, 2013

Bands is town, bitches

2013 aastanumbri sees jõuavad Perthi päris toredad ja rohkem toredad bändid, keda kaema on plaanis minna, kui endiselt siin olen.

Näiteks Chaos Divine annab uuesti konsa augustis, kuhu sel korral kindlasti sammud seadma pean; septembris tulevad Lamb of God ja Meshuggah kahekesi kuuma andma; oktoobris jõuavad Amorphis, Behemoth ja Hour of Penance (holy shit!) omadega siia maale; novembris esineb Nile (keda küll kahel korral juba näinud olen) ja nende soojendajaks on The Faceless; aastat jäävad aga lõpetama Kataklysm ja loomulikult Bon Jovi.

Kuna ma Abortedi kontserdist ilma jäin, mis sel aastal Eestis aset leidis, siis loodan nende bändide, eeskätt Hour of Penance'i näol, lohutust leida. Samuti jõuavad The Offspringi pojad detsembris taas Austraaliasse, kuid kahjuks jäävad nad ainult idakaldale ja Perthi ei tulda.

Saturday, July 20, 2013

Tagasi kodus aka Perthis

Elusalt tagasi Perthis, kuigi taaskord hilines lend ja muud sada häda. Kuna tagasilend toimus tiba tõsisema lennufirmaga (Qantas), siis hellitati meid lennu ajal ikka korralikult ära: toidud ja snäkid, veinid ja jutud...peaaegu, et sama hea, kui Singapore Airlines.

Koju jõudes avastasin, et poisid on vahepeal pannud Foxtel'i sisse, mis tähendab, et näen nüüd telekast kõiki premier league jalgpallimänge. Happy days!

Thursday, July 18, 2013

Pingviinid on kadunud

Käisime ookeani ääres pingviine otsimas, aga ei leidnud ühtegi. Ei teagi, et miks, sest kirjade järgi peaksid isased ikka igal õhtul pärast päikeseloojangut oma pesadesse ronima. Vist peab Melbourne'i kolima, et St. Kilda rannikul neid käia siis vaatamas.

Üldse on puhkus nii kaugel, et homme peab hakkama juba tagasi lendama ja motivatsiooni esmaspäevaseks tööle minekuks on roppu moodi.

Wednesday, July 17, 2013

Mt Roland

Järjekordne kena päev Tasmaanias sai veedetud mägedes uitamisega, ainult sel korral võtsin Jai'ga ette ronimise 1234m kõrgusele Mt Rolandi tippu. Kuna me alustasime oma retke suht hilja, 13.30, siis olime teadlikud, et kui kiiresti ei liiguta, peame tagasitee leidma üles pimedas. Vedasime suht napilt välja, kuigi auto juurde tagasi jõudes lõpuks, oligi väljas kottpime. 3h tippu ronimine ja 1,5h allatulek idiootselt kiires tempos.

Aga mida vaadet...

Tuesday, July 16, 2013

Cradle Mountain

Tasmaanias veedetud aeg on läinud seni suhteliselt ladusalt: pühapäeval sadas vihma nii hullult terve päev, et me otsustasime lihtsalt veidi saare peal ringi sõita ja Bruce'i vanematele külla minna. Bruce'i vanemad teavad mind ja on minust lugusid kuulnud juba aastast 2010, seega tundus, nagu me teaksime üksteist juba aastaid. Neljapäeva õhtuks kutsuti tagasi õhtusöögile, et saaks veel muljetada. Õhtul käidi vaadati veel paar kohalikku pubi üle ja oligi kõik.

Eile aga oli päev veidi teisest mastist: ilm oli parem ja otsustasime teha sõidu lõunasse, saare keskosasse, kus laiub Cradle Mountain. 1545m kõrgune mürakas, mille keskel on suur järv, Dove lake. Sigailus koht, selline postkaardi materjal.

Saturday, July 13, 2013

Lend Tasmaaniasse

Lühike ja lihtne pildi pealt vaadates: opst lennukile ja Melbourne'i, opst lennukile ja Launcestoni - boom, olemas.

Kuna minek oli ainult käsipagasiga ja mu väike seljakott pidi mahutama lisaks mu riietele ka mu arvuti ja kaameravarustuse, siis kogu garderoob Tasmaania jaoks sisaldab ainult hunnik sokke ja aluspesu, paari lühikesi pükse ja ekstra särk.

Kui reede õhtul üheksa paiku hakkasime majast väljuma, et lennujaama minna, sain sõnumi lennukompaniilt, et meie lend on edasi lükatud kaks tundi. Mis siis ikka - avame õlled ja ootame need kaks tundi kodus. Kui lõpuks lennuki peale saime natukene enne ühte öösel, proovisime koheselt unne vajuda, aga see ei õnnestunud just kõige paremini, sest ei suutnud kuidagi mugavat poosi leida. Lisaks oli lend nii ränk (kõige hullem elamus seni) ja kogu kupatus värises nagu haavaleht. Arvasime, et küllap piloot teeb tasa nood kaks tundi ja paneb meeletu kiirusega läbi tormide jne.

Jõudsime Melbourne'i kohaliku aja järgi kell 7 hommikul ja avastasime, et meie lend Launcestoni on samuti edasi lükatud poole tunni jagu. Egas midagi - lennujaama baari ja paar õlut. Lõpuks pool üheksa lennuki peale ja algas pealt näha kerge 50min lend saare põhjarannikule. Tegime ka lennu ajal ühe õlle ja arutasime, et küll me oleme selle magamatuse ja alkoholi arvelt hästi esinenud. Tasmaania kohale jõudes avastati, et udu Launcestoni kohal nii on jõhkard, et nad ei suuda koheselt maanduda. Võeti vastu otsus, et tiirutatakse natuke aega lihtsalt lennujaama kohal ning oodatakse, kuniks udu hajuma hakkab. Peale tunni ajalist tiirutamist öeldi, et võib juhtuda, et peame lendama saare lõunarannikule, pealinna Hobartisse ja seal maanduma. Ma läksin tualetti selle jutu peale...

Kui parasjagu peaministriga kätt surun wc-s, kuulen vaevu uksepraost uut teadeannet ja sõna Melbourne. Tagasi oma koha juurde jõudes küsisin Jai käest, et kas ma kuulsin õigesti? Jai noogutab pool nutuse, pool naeruse näoga. Nii oli, tagasi Melbourne'i.

Melbourne'i lennujaamas saime uued piletid lennule, mis pidi väljuma 11.30. Värava juurde jõudes öeldi, et 11.30 lennuk ei välju tolle paksu udu tõttu veel nii pea. Tagasi baari, tagasi õlut jooma. Uus lend väljus enne ühte päeval ja olgugi, et udu oli ikka Launcestoni kohal metsikult paks, otsustas piloot pärast paari ebalevat tiiru lennujaama kohal ikkagi riskida ja lõpuks maanduda. Nii kui me maad puudutasime, hakkasin ma juubeldama ja plaksutama, millega kogu lennuk kaasa tuli.

Mägine, hall ja sombune Tasmaania võttis mind lõpuks vastu pool kolm päeval (esialgse 8.25 asemel).

Thursday, July 11, 2013

Puhkus algas nyt

Lahkusin täna töölt lõbusas meeleolus, vibutasin keskmist sõrme ja tantsisin ringi. Ütlesin ka ülemusele, et kui mu äraoleku jooksul peaksite otsustama, et tarvis veel inimesi koondada ja minu kord on lennukit saada, siis saadaks mulle sõnumi. Ta vastas, et pole tarvis muretseda. Ühesõnaga - puhkus algas!

Tegelikult ei ole see töölt ära olemise suhtes mingi puhkus, kuna ma olen casual lepinguga, mis tähendab, et ei mingeid puhkusetasusid ehk mis tähendab, et palgata puhkus iga kell, kui mul soovi on. Olgugi, et lend alles reede hiljaõhtul on, võtsin ka reedese päeva vabaks, et saaks käia päeval ühes agentuuris ja oma tulumaksu taotlus ära teha (jah, siin pole nii kerge, kui Eestis) ja loodetavasti jõuan ka kaamerapoodi, et polariser filter soetada. Pidavat teine jõle hea abimees olema teatud oludes.

Tuesday, July 9, 2013

Ühe jalaga Tasmaanias

Internetiarve oli kaks kuud maksmata (maksmine käib meil kordamööda iga kuu), tänu millele laupäevast tänaseni võeti meil teenus sootuks ära. Kuradi laisad ja sulid on nood Austraalia majakaaslased.

Asjalood on nii kaugel, et reede õhtul juba lennuk Melbourne'i, kus pisikese ootamise järel varahommikul lennuk Launcestoni, Tasmaaniasse lendab. Neil olla lumi maha sadanud, seega näis, kas tunnen mägedes end veidi kodusemalt.

Friday, July 5, 2013

Kaunis nädalavahetus

Kuna nädala lõpuks on mul toss täiesti väljas, siis pole ka ime, et pea igal reedel kordub üks ja sama: pärast tööd üks õlu, siis pizza ja coca ning kella kümneks olen juba unne soigunud. Tundub, nagu raiskaks väärtuslikku vaba aega, aga mitte mingit isu ega tahtmist pole midagi muud teha.

Selle eest saab jälle laupäeval juba enne kaheksat alati ärgatud ja asjalik oldud...mitte pohmelli käes vaeveldud. Homseks plaaniks on näiteks päeval trenn ja õhtul kaameraga jändamine. Kaunis nädalavahetus!

Tuesday, July 2, 2013

*pingviin*

Täna hommikul lausus tööl ülemus:"Oi sa oleks pidanud meiega ikka laupäeval välja tulema kaasa MMA-d vaatama. Korralik laamendamine oli."
Mina:"Kurat ei tea, mul oli jõle produktiivne laupäev: käisin linnas raamatupoes, lugesin õues päikese käes, tegin trenni ja lõpetasin õhtu pizza ja kahe õllega."
Ülemus:"..."

Jaa - südatalvel hetkel on ilm selline, et vahepeal viskab päeval isegi 25'C ära, mis tundub rohkem kui küll. Samas kui hommikul sammud tööle sean, on väljas 3'C. Kuna lund ilmselgelt ei ole, siis ole ka põhjust pikki püksi kanda.

Kerged 12 päeva veel Tasmaaniani. *pingviin*

Saturday, June 29, 2013

Pink it!

Ma ei jõudnud koheselt siia jahuma tulla, kui hea Pink oli või, kuidas ma Rebeccaga tutvusin, sest tööl läks asi käest ära:

Kuna otsustasin, et Pinki kontserdile kainena ei lähe, siis tegin enne kontserdit kiires tempos 7 glut alla. Koju saadi alles enne ühte öösel, mis tähendas, et uneaega enne äratust on täpselt viis tundi. Ilmselgelt olin ma terve päeva tööl nagu zombi ja korralikult ka pohmas.
Siis, kui ma arvaisn, et umbes pool tundi on veel tööpäeva lõpuni, tuli ülemus minu juurde ja küsis, kas saaksin kauemaks jääda ja aidata kõik tööd ära lõpetada, et saaksime reedel suure veokitäie kaupa teele saata. Mu mõistus karjus mulle automaatselt:"Fuck no," aga millegi pärast ütlesin ikkagi:"Yeah, alright."Mis mul arus oli? Kuulutasime õhtu lõppenuks alles kell 21.33, mis tähendas, et koju jõudsin alles 22.45.
Reedel oli tööl taas nagu zombie, aga sel korral ilma pohmakata. Siis selgus, et koondamine läheb lahti ja plaanis on 6 inimest minema saata, sest talvel on tööd vähem. Arvasin koheselt, et minul ja kahel iiri kutil, kes me ainsad "casual" lepingutega oleme, on minek, aga võta näpust - hoopis teistsorti tegelased saadetakse minema. Seega esmaspäeval saan ikkagi tööle minna.

Aga see loba nüüd kõrvale jääta, siis Pink oli täesti hea, õlu oli ka hea ja Rebecca, kellega tutvusin suutsin kontserdi lõpus rahvasumma sees ära kaotada - klassika.

Õhtu highlight #1: minust veidi vanem meesterahvas hakkas tüli norima, sest teda häiris, et ma kõvasti pikem olen ja tema ees seisan. Kui asi tõsisemaks läks, olid järsku kaks turvameest tal juba kraes kinni ja vedasid ta minema koos ta tüdruksõbraga.

Õhtu highlight #2: kui ma Rebecca juttu üritasin rääkida ja Pink parasjagu miskit ballaadi esitas, sai üks tädi pahaseks ja käratas meile:"Shhhhhhhh."

Tuesday, June 25, 2013

Veider viisa omastamine

Eile oli meditsiiniline kontroll ja röntgen, mille tulemused pidid nad saatma postiga mulle koju, et ma siis edasi vastavasse immigratsioonibüroosse Austraalias saadaksin (igas osariigis pidavat olema too), kuhu mu online avaldus läks. Okei, saatsin siis eile õhtul ka enne magama minekut kirja immigratsiooniametisse, et nad ütleksid mulle kärmelt, kuhu kontorisse mu avaldus läks ja kuhu tervisetõendid saata tuleb.

Täna töölt koju jõudes oli postkastis kiri, aga mitte vastusega, et kuhu ma pean saatma oma paberimajanduse, vaid hoopis, et teise aasta viisa on väljastatud. defuq?

Vaidlema ma nendega ei hakka ja olen rahul, et uus viisanumber olemas on, kuigi natuke jääb kripeldama, et ma ma pea $300 magama panin kontrolli eest, mida polnukski neile tarvis tegelikult (olgugi, et viisaavaldust täites, oli nõutud). A no samas Emily oli ka midagi väärt, seega hea küll. Nüüd siis on kindel, et võin veel aasta siin pool maakera edasi redutada.

Monday, June 24, 2013

Seksikas meditsiinitöötaja

Mul on tugev (isegi jõhker) sümpaatia noorte arstitädide ja ka arstitudengite vastu. Teada tuntud...

No täna toimuski mu arstlik ülevaatus ja röntgen teise aasta viisa jaoks, kuhu loomulikult läksin lootusega, et ehk on keegi kena näitsik pandud pulti. Kui minu nime hõigati, oli selleks vanem härrasmees, David. Milline pettumus, arvestades, et isegi vastuvõtulauas olid kenad noorukid. David, muheda härrana, mõõtis mu vererõhku, laksas kaalu ja pikkuse paika ning kontrollis ka silmanägemist (ma tean...milleks sellist asja veel tarvis viisa jaoks?) Siis saatis ta edasi mu uriiniproovi andma ja ütles, et pärast seda suunduksin ooteruumi tagasi, kus doktor Emily minuga jätkab. Lootused koheselt uuesti kõrgeks, sest nimi Emily kõlab väga veetlevalt.

Ühel hetkel kutsus keegi taas mu nime, sellel korral naisterahvas ja...opaa, väga-väga kena naisterahvas. Kui ennast tutvustas, teadsin juba ise, et ta peab olema Emily ja nii oligi. Kirjelduseks, et ehk 27-30-aastane, pikad tumepruunid juuksed, sale kehaehitus...bueno! Alustuseks küsis ta mult lihtsalt küsimusi mu tervise kohta ja siis käskis mul ülakeha paljaks võtta, et "veidi" kuulamist teha ning katsuda mu organeid. Kui ma pikali lamasin ja ta mu ihu peal ringi kompas, siis tahtsin nii väga öelda, et ma loodan, et ta mõistab, et mu südamelöögid hetkel küll adekvaatsed ei ole tänu temale, aga ma ei suutnud rääkida. Selle asemel vastasin ebalevalt igale ta küsimusele, et kas midagi tunnen teisiti siit või siit:"Mmm, no."
Ma võikski tegelikult kirjeldama jääda, et mida ja kuidas ta kõik kontrollis ja mida ma tundsin või ei tundnud samal ajal, aga see ei ole kirja pandult sugugi nii hea kui kõik päriselt oli, seega las ta olla.

Ühesõnaga - mu absoluutne unistuste meditsiinitöötaja kiitis mu tervist ja muidugi ka tõestus, et ei ole taolised situatsioonid ainult filmides. Ja miks ma talt ei küsinudki, et kas ta oskaks äkki öelda, mis jama mul paremas õlas on?

Saturday, June 22, 2013

Järjekordne unenäoseletaja

Lugu sellest, kuidas ma kell viis hommikul surnuks pidin ehmuma.

Unenägu: praeguse töökoha omanik ütleb mulle, et mõned inimesed peavad ööseks jääma tööpostile, kuna hiljuti olla nähtud vargaid ümbruses möllamas ja kui tuled laohoones põlevad ja keegi töötajatest hoones sees on, siis pahad tegelased ei tule kimbutama. Ilmselgelt pidin mina üks nendest olema, kes kohapeale jääb. Siis see juhtuski: kõndisin laos ringi ja nurga tagant ilmusid järsku kolm meest, kes mind nähes kohe mu poole jooksma asusid. Jooksin siis ise ka nendele vastu ja hüppasin keskmisele vennale kallale, mis peale me maha kukkusime.

Samaaegselt, kui me maha kukkusime, ärkasin ma üles ja kuulsin, kuidas meie metallist aiavärav (täpselt minu akna kõrval) avanes. Taipasin (ja natukene lootsin ka), et too peab olema majakaaslane Kri, kes läks reede õhtu puhul kolleegidega otsejoones tina panema pärast tööd ja lõpuks koju vaarus.

Ma ei hakka salgama, et natukene võttis aega, et uuesti magama jääda.

Thursday, June 20, 2013

Nädal paari sekundiga

Täiesti ebanormaalne, kui kiiresti käesolev nädal on möödunud. Juba on aeg nii kaugel, et saab hakata mõtlema reede õhtuse klassikalise pizza, laupäevase trenni ja vegeteerimise, pühapäevase koristamise ja...ja esmaspäevase töölemineku peale.

Õnneks on varsti Pink ja no ega Tasmaania ka mägede taga pole.

Monday, June 17, 2013

Avaldus II

Teise aasta viisa jaoks on avaldus sisse antud ja sellega seoses pean minema järgmisel nädalal (jälle!) meditsiinilisse kontrolli ja röntgenile. Kui esimese aasta viisat taotlesin Eestis, tuli vaid röntgen teha ja korras, nüüd lisandub juurde ka vereproov ja muu taoline jant.

Ma tahaks teada, et kes too oli, kes meie riigile käru keeras (keegi tuberkuloosihaige?) ja üritas Austraaliasse saada, sest mõned aastad tagasi veel ei nõutud eestlastelt mingit röntgenit ega kontrolli viisa jaoks.

Lisaks tähendab kogu too jama nüüd, et viisamaksumusele (350 dollarit) lisandub ka esmaspäevane visiit (~300 dollarit) mu väljaminekutesse. Kuradi ahned...

Saturday, June 15, 2013

Tassie, here I come!

Woop-woop, vähem kui kuu aja pärast olen Tasmaanias pingviine otsimas. 12.juuli õhtul pärast tööd on lennuk Melbourne'i ja sealt ümberistumisega juba Tasmaania põhja-rannikul asuvasse linna Launcestoni. Nädal on aega saare peal ringi hullata ja 19.juuli õhtul juba Melbourne'i kaudu tagasi Perthi.

Pöidlad pihku, et pingviinid oleksid kodus, Tasmaania kuradid liikvel ja majakaaslase õde parajalt kompu *wink*.

Peaaegu väljas

Uuel nädalal peaks teada saama, et kas kolin välja juba nüüd või ei. Kui kõik hästi läheb, siis täitsa uus maja ja nelja peale. Detailid tulevad kunagi hiljem...siis kui asi kindel.

Vahepeal on statistika jõudnud mulle öelda, et 40,000 külastust on täis saanud.

Wednesday, June 12, 2013

Direct Current

Tööl toimus mu suhtumise, tegutsemise ja osavuse arvustamine. Kokkuvõttes öeldi, et ma hindasin ennast sitemini kui nemad. Lisaks kiideti, et pole kordagi hiljaks jäänud, alati kauemaks jäänud tööle kui tarvis ning pole ühtegi päeva veel puudunud. Neist viimase vea ma parandan kohe julgelt nüüd juuni lõpus, kui kavatsen neljapäevase päeva pärast Pinki kontserdit kodus veeta tööle minemise asemel. Lisaks juuli keskel nädal vabaks, et Tasmaaniasse reis teha.

Oldi ka rahul minu senise tegevusega elektri valdkonnas, mida järjest rohkem praktiseerin ja öldi, et uus töö tuleb kohe, millel mul kätt lastakse proovida.

A ja no sain oma täitsa esimese töö tehtud, kus kogu akudekapi juhtmestiku ise pidin vedama. Kahjuks oli liiatigi lihtne, seega ei hakka rohkem kelkima ka mitte.

Monday, June 10, 2013

Wiring

Üks parimatest tööpäevadest seni: päev otsa vedasin ja ühendasin akudekapile kaableid. Kõlab jõle igavalt, eks, aga tegelikult on mõnus nokitsemine. Homme tarvis lõigata veel läbipaistvast plastikust kaitsekatted ette ja need ühendada ning voilaa - esimene töö täitsa enda tehtud. Loodetavasti läheb asi ainult keerulisemaks.

Sunday, June 9, 2013

Suur sinine kast

Sel nädalal sai ropult tööd tehtud: teisipäeval kaks ja pool tundi kauem tööl, neljapäeval alustasin juba kell 7 hommikul ja lõpetasin alles pool üheksa õhtul, reedel jälle seitse hommikul. Kõik ainult sellepärast, et teada saada, et meie reede õhtune tähtaeg lükkus edasi teisipäeva hommikuks. Ohjahh...

Vaikselt kogun end, et korralik pikem jaur jalgpallimaailmast kokku klopsida.

Tuesday, June 4, 2013

Keevita heaga!

Päev täis õppimist: esiteks õppisin, kuidas keevitamine käib ja teiseks õppisin, et keevitajad on auga ära teeninud kõrge palga.  

Juhtus nii, et konteiner, mis on ehitatud meie poiste poolt hiigalsuureks UPS süsteemiks (väärt umbestäpselt $270,000), vajas peale ka A kujulist katust, mis eeldas veidi metallitööd. Kõige muuga olen juba ammu tuttav, aga keevitamist polnud kunagi saanud veel proovida. Kui ülemusele ütlesin, et tahaks ka kätt harjutada tollel alal, andis ta kohselt masina mulle pihku, jagas õpetussõnad ja hakkas ise muude asjadega toimetama. 

Kui ma vaikselt asjale pihta hakkasin saama, siis mõistsin ka, et miks professionaalsed keevitajad nii head raha teenivad. Ei ole midagi nii lihtne, kui eemalt võib paista!

Monday, June 3, 2013

Pink!

Tegin pühapäeval kerge väljasõidu majakaaslase Jai'ga Perthist nii 65km lõunasse ookeani äärde, kohta nimega Secret Harbour. Juba nimest võib järeldada, et tegemist miski kallima rajooniga ja nii oligi: jõhkrad üles putitatud majad ja jutud kõik täiesti veatu ranna ääres. Nägin gumtrees eelneval päeval kuulutust, et Secret Harbouris elav tegelane müüb 2 piletit Pinki kontserdile, seega haarasin kohe võimalusest kinni.

Nüüd on siis asi kindel: 26.juuni lähme majakaaslasega noorte tütarlaste sekka hüppama, kui tädi Pink oma parimaid palasid hakkab esitama. Ma tean - mida fakki ma sinna otsin?

Friday, May 31, 2013

Kakub külmaks

Nii kuradi külm on. Varahommikul olla olnud õues nii 2'C sooja ainult ja kui mina kell 6 hommikust sõin, oli köögis vaid 11'C. Nüüd aga on probleem: olles juunist alates ainult kõrvetama päikese all ringi rännanud, siis mul garderoobis soojemaid riideid ei ole. Tundub, et tuleb minna jahile: pikad püksid, jakk ja uued adidase superstaarid (viimatise paari matsin maha pärast warrior dashi jooksu).

Õnneks on ees pikk nädalavahetus, sest esmaspäev on taaskord (!) vaba, et austraallased saaksid jooma minna.

Tuesday, May 28, 2013

Olen endiselt veel pruun

Ma ei hakka varjama: ma ei salli siinset elamist. Uued ideed on liikvel, kuidas varsti (ehk kuu-kahe jooksul) kolida, aga see eeldab paari üksiksasja. Esiteks peaksin ma vähemalt ka teiseks aastaks Austraaliasse jääma ja teiseks vaja koheselt oma auto soetada. Lähemalt hetkel ei hakka seletama, et kellega ja kuidas täpsemalt, sest pole tarvis ilmaasjata kuulujutte tekitada, aga mõttel on jumet.

Mis mõttes pean ma seletama igal nädalal, et miks ma ei taha jooma hakata? Miks selleks üldse põhjendust tarvis?

Monday, May 27, 2013

Football didn't deserve that

Jalgpallimaailm ei ole ära teeninud nii kurba nädalavahetust. Kui aastal 2001 Bayern München suutis pärast penaltiseeriat Valencia üle võidu võtta, olid mul pisarad silmas. Mitte, et ma suur Valencia fänn olen (sümpaatseim tiip Hispaaniast siiski), aga just sellepärast, et kuradi saksa bande nimega Bayern München karika noppis.

Sedapuhku ei olnud kurbust nõnda palju, sest juba poolfinaalides polnud kellelegi kaasa elada, aga no ikkagi ei taha hinge mahtuda, et Saksamaa kõige vihatum klubi meistriks kroonitakse.

Saturday, May 25, 2013

High tech shit


Toda "kasti" kutsutakse chassis'ks, mis käib erinevate tööstusakude laadijate juurde. Kuna ma seletada väga hästi ei oska, et miks ja kuidas too kõik toimib, eriti veel eesti keeles, siis ma ei hakka üldse jahumagi. Selle nädala jooksul panin ma 40 taolist ümbrist kokku (nagu legodega hullamine), mis edasi läheb järgmise kutti kätte, kes kõik hardware'i juurde installeerib, mis peale järgmine tegelane teeb kõik juhtmed ja jutud ning voilaa - asi on nullist üles ehitatud.

Lisaks õpetas mu ülemus, kuidas UPS-ile väiksemat sorti power supply külge monteerida ja kogu ülejäänud süsteemiga ühendada. Esmaspäeval pidavat ma sama pulli ühele UPS-ile veel tegema. 

Tegelikult ka - asi on jõle huvitav ja idee poolest peaks olema mul võimalus seal õppida, kuidas ülaltoodud pildil olev chassis algusest lõpuni ise valmist ehitada.

Tuesday, May 21, 2013

Ülemusega vestlus

Enne, kui hakkan rääkima, kuidas täna chassis'i ümbriseid kokku monteerisin (näe, tegelikult juba öeldud), peab rääkima tormilisest nädala algusest.

Esmaspäeva hommik, nagu ikka olen tööl nii 10 minutit enne kaheksat hommikul ja kui parasjagu laouksi lahti tegin ja valmistusin veokit välja ajama, tuli suur boss (omanik) kell kaheksa täpselt minu juurde. Kartsin halvimat...

Patsutas õlale, uuris, et kuidas läheb ja küsis siis, et mis mul plaanis on? Ei saanud päris täpselt aru, et mida ta sellega mõtleb ja palusin täpsustada. Ta vastas, et noh üldiselt, suuremas perspektiivis, siin firmas. Kas ma endiselt tegelen reisimisega? Vastasin, et põhimõtteliselt võib öelda, et ma praegu ikka veel elan reisielu, jah. Küsis, et kas mul oleks rohkem huvi firmas millegi muuga hakata tegelema/õppima? Vastasin, et ma saan legaalselt nende juures töötada vaid septembrini, siis saab mu 6 kuud otsa ja ühtlasi ka mu aastane viisa. Ülemus selle peale, et kui ma oleksin huvitatud, siis nad saaksid midagi välja mulle mõelda (sponsorlus) ja kauemaks jääda (peaks olema 4 aastat).

Mis ma vastasin? Ütlesin, et ma pean mõtlema selle üle, sest ei tea, kas annan teise aasta viisa avalduse kohe sisse või mitte, mis tähendab, et ma ei tea, kas tahan Austraaliasse veel edasi jääda või mitte.

Miks mitte jääda ja hakata õppima elektrialast janti nende juures? Lihtne: see eeldaks, et ma hakkangi siin elama, siin Perthis, töötama tolles firmas, täiskohaga. Iseenesest oleks kõik lahendatud, kuid ma ei tea. Ma ei saa elada nii (maja jagades noorukitega), mul oleks tarvis siis oma elamist. See aga eeldab suuremat sissetulekut ja õnne (keeruline ja kallis on üksinda elamist saada). Proovin lähinädalate jooksul emaga pikemalt skype's rääkida ja arutada, sest ta ilmselt on ainus, kes suudab midagi mõistlikku soovitada (kuigi samas ta ei pooldanud mu pikaks ajaks ära jäämist juba alguses).

Sunday, May 19, 2013

Warrior Dash 2013

Warrior Dash oli puhas lõbu (no ja natukene valu ka). Jooks algas korraliku mäkke tõusuga, mille lõpus oli esimene takistus: okastraadi all kivise kruusa peal roomamine. Põlved veidi kannatasid ja mu töökaaslane sai okastraadiga kaks kriimu ka selja peale. Ühesõnaga ei mingit tagasihoidmist takistuste osas.
Lootsin, et ehk on pärast sellist ülesmäge jooksmist edasi vaid lauge andmine, aga kus sa sellega. Veel sai kahel korral mõnusalt tulist valu reites taluda, kui pikalt tee mäkke viis. Kokkuvõttes takistused rasked ei olnud, vaid kõigest oli võimalik suht kiirelt üle saada. Ühes nö kanali takistuses, kus kere laiuses mudases kanalis pidi okastraadi all läbi roomama, jäin ma korralikult toppama, sest kutt minu ees ei suutnud end väga kiirelt just liigutada.

Medal, õllekann, tasuta õlu, sarvedega peomüts ja särk olid meeneteks, seega ei saa väga nuriseda $95 suuruse osavõtumaksu üle. Varsti peaksid aegadetabel ja fotod ka üles tulema, siis saab teada ka, et kaua too nali aega võttis. Etteruttavalt juba ütlen, et oleks saanud kõvasti paremini teha, kuid leppisime kokku tiimiga, et hoiame pundi koos kuni viimaste takistusteni, pärast mida igaüks võib oma tempoga ajama panna.

Friday, May 17, 2013

Lähme ennast piinama

Homme saab nalja: lähme osade iirlastest töökaaslastega 5km pikkusele takistusjooksule (ei oska jälle tõlkida). Ühesõnaga karm andmine mudas ja nii, mis loodetavasti tänu pidevale trennile infarktiga ei lõppe.



No ja kiibi tagastamisel lubatakse meeneks anda igast pläusti, muuhulgas õlletoop, mille täita koheselt saab!

Thursday, May 16, 2013

White slave

Üks Indiast pärit ülemustest täna, kui ta palus mul aidata akusid pakkida saatmiseks:
"Come, my white slave."
"What?!"
"Haha, It's so racist."
"More than that..."
"Well the British were ruling in our country for ages, now it's my turn."
"Trust me, Estonians never went nowhere even close to India."

Esmalt rassism Alice Springs'is ja nüüd üritas India miki nalja teha...

Wednesday, May 15, 2013

Vorst vorsti vastu

Endiselt uuritakse mu käest, et mis plaan ette näeb ikkagi. Kas annan teise aasta taotluse sisse? Kas lähen reisin veidi siin ümbruses ja siis annan teise aasta taotluse sisse? Kas naasen koju ja siis annan teise aasta taotluse sisse? Kas naasen koju ja ei tule tagasi teiseks aastaks? Kas lähen otse kuhugi järgmisesse riiki ilma koju minemata?

Sõbra sünnipäev on järgmise nädala lõpus, mis tähendab, et ma olen kohustatud vist 25nda õhtul minema õue mängima. Kujutab juba ette, kui rängalt ma toda kahetsema hakkab, aga no kuna ta oli nõus minu sünnipäevaõhtul napsule tulema, siis olen visiidi võlgu.

Sunday, May 12, 2013

Joogise peaga kerib ära

Sai käidud veidi fotokaga Perthi ühes rikkas rajoonis, Cottesloe, uudistamas, et kuidas rannad ka siin läänes on. Igavesti uhke värk ja kirsiks tordil muidugi oli üks ferrarikutt, kes oma masina otse meie ette parkis, kui parasjagu ranna äärses pubis ginger beer'i jõime. Paar pilti tollest päevast sai lisatud ka fotoblogisse.

Õhtul, kui tagasi kodus kõik olime, otsustasid majakaaslased Jai ja Kri hakata pidu pidama. Asi läks neil sedavõrd käest ära, et idioodid vedasid vooliku kööki, ühendasid tolle siis soojaveekraaniga ja lootsid nii mullivanni täita kuuma veega (me mullivanni küttesüsteem on katki). Ilmselgelt see ei toiminud, vaid kõik kohad olid vett täis, mis peale aga tuli veel geniaalsem mõte: veekeetjaga hakatakse vett keetma järjest, keenud vesi kallatakse omakorda pottidesse, millega veetakse õue mullivanni. Märgin ära, et mullivann mahutab pea 12 inimest, seega poisid väga kaugele selle tehnikaga ei saa mitte mingi valemi järgi jõuda. Ühel hetkel viskas Bruce'il kaane pealt ära ja ta lendas pulti, saatis külalised ja majakaaslased sujuvalt perse ning käskis asja ära lõpetada. Korralik tüli oli majas!

Mis kuradi idiootidega ma koos elan?

Thursday, May 9, 2013

Tasmaania?

Tekkis mõte, et juulis teha visiit Tasmaaniasse...noh, et veel pingviine näha, Tasmanian Devil üle kaeda ja siis muidu saareelu näha. Kogu asi sai alguse, kui Tasmaaniast pärit majakaaslane Jai ütles, et tal idee käik koju teha ja ma kaasa võiks minna.

Kavatsen oma otsese ülemuse käest uurida, et mis võimalused mul oleks üldse nädal töölt vabaks saada (kui on) ja kui kõik hästi läheb, siis saab viienda osariigi kaheksast juba kirja.

Lõpetuseks: Austraalias vaadata seriaali "Home&Away". Ma ei oska muud kosta, kui Alf on endiselt elus.

Monday, May 6, 2013

Veto

Heaven Shall Burni värske teos "Veto" on väärt kuulamist, eriti kõrvaklappidega, et meloodiad terveks päevaks kummitama jääksid.

Kõrgemad mikid tööl ajasid mind taas hulluks tööl, kui igaühel oli mu abi kusagil tarvis ja kokkuvõttes ma oma asjadega sootuks tegeleda ei jõudnudki. Üks napakas käskis mul aluseid üles-alla võtta ja nende asukohti vahetada nii organiseerimatult, et ma väga lähedal olin talle "Fuck off!" soovima ning minema jalutama.

Sunday, May 5, 2013

Valusad kriteeriumid

Sünnipäevaõhtu sai rahulikult veedetud Fremantle'i rajoonis kohalikus pruulikojas ja hiljem ka veidi klubis. Sain veel kingituseks Vana Tallinna šokolaadipudelid, mis natukene Eestimaist maiku suhu tõi.
Kui kõik teised pidulised ära väsisid, jäime ainult mina ja mu otsene ülemus (iirlane) alles ja otsustasime, et teeme veel kiire visiidi tagasi linna kasiinosse, mis 24/7 lahti on. Kui kasiinos klubisse tahtsime minna, öeldi mulle, et ma sisse ei pääse - põhjuseks mu jalanõud. Järjekordne idiootne põhjus: paeltega jalatsid ei sobi.

Thursday, May 2, 2013

Ronimine redelil?

Mul on tunne, et tööl tahetatakse mulle varsti sponsor-lepingut pakkuda. Nimelt teist korda tõi juba üks ja sama kõrgem miki teemaks mu edasised tuleviku plaanid; mu praegune elu; huvi nädalaste reiside vastu kuhugi Austraalias; elektrialane õppimishuvi vastu antud firmas; jne. Nad teavad, et saan legaalselt maksimum septembrini antud firmas töötada. No ja kui nüüd arvestada, kui palju meil iirlasi on tööl, kes kõik sponsordatud tolle firma poolt on, siis poleks väga ime.
Lisaks küsis teine kõrgem miki täna, et kas ma tahaksin hakata tõsisemalt tegelema assembling enclosures (ma ei oska tõlkida) tööga, millega viimasel ajal olen veidi kokku puutunud. Ütlesin, et loomulikult ja ta käis omanikutõpraga arutamas, mis peale ütles, et boss on nõus, kui mul motivatsiooni selleks. Nüüd tuleb vaid mu supervisor'ilt küsida, et kas tema sellega nõus on, et ma logistika sinna paika jätan.

See on nii kuradi klassikaline, et ma ei oska enam asju eesti keelde tõlkida. Proovisin kord emale selgitada, et millega ma ka tegelen, kui ma just parasjagu tõstukiga ringi ei voori, aga ega ta vist halligi aru küll ei saanud kokkuvõttes.

Ühesõnaga-kahesõnaga: ma ei tea, et mis saama hakkab. Nalja ehk?

Wednesday, May 1, 2013

Tuesday, April 30, 2013

Peaaegu 25

Nädal algas taas ületundidega, sest nagu tavaks, on kuulõpus alati nad omadega jännis tööde tähtaegade kättejõudmiste pärast. Sai taas korralikult elektrikut mängitud ja kalli nodi kallal möllatud pärast seda, kui kõik teised juba töölt lahkunud olid. Lõpuks saan ise koduteele asuda, kui väljas ammu pilkane pimedus.

Homme on siis kurikuulus 1.mai, mis möödub traditsiooniliselt tööpostil (ei ole enam seda lõbu, et sünnipäev alati vaba on, sest 1.mai ei tähenda siin vist kottigi). Reedel plaanin minna majakaaslastega, paari eestlasega Pethist ja osade iiri töökaaslastega Freosse märatsema, et kohalikus pubis head-paremat mõdu rüübata ning pärast klubis üks tantsulka lasta.

Saturday, April 27, 2013

Sa abielus?

Tulen mina reedel töölt koju hilinemisega ja Bruce hakkas koheselt pinda käima, et me kasiinosse läheksime ühele-kahele õllele. No võitlesin tükk aega, aga siis lõpuks andsin jälele ja olin nõus kiireks visiidiks. Kui me oma teist õlut jõime, hakkasid kaks tüdrukut meiega juttu tegema ja üsna pea saime selgusele, et veel koju minna ei saa. Mingi hetk Bruce küsis mult, et kumma valid? Vastasin, et too lühem. Bruce oli nõus, sest oli ise pannud silma peale teisele tüdrukule.

Mingi hetk siis kui oli aeg klubi poole sammud seada, küsis Bruce, et kas ma enda neiu sõrmuseid märkasin? Vaatasin siis hoolega, et mida ta silmas peab ja kae nalja - tüdrukul on lahmakas teemantiga sõrmus sõrmes. Küsisin siis tegelaselt mingi aja pärast, et mis teema sellega on? Ta vastas, et on abielus (27-aastane). Ma olin hämmingus! Küsisin ka, et kas sa ei arva, et oleks võinud sellest alustadagi?

Bruce'iga tagasi koju kõndides hiljem naersime korralikult fakti üle, et kahest variandist ma tolle kõige halvema suutsin valida.

Thursday, April 25, 2013

Your treachery will die with you

Dying Fetus oli hea, kohe väga hea!

Järjekordne suvaline punane kalendripäev tähendab, et tööle minna ei saa ja olgugi, et ma nädala alguses sellest väga vaimustuses ei olnud, siis pärast ületundide tegemist ja Dying Fetus'i live, oli aeg kaotatud uneaeg tasa teha.

Lisaks pidin ostma endale uue teki, sest asi läheb järjest enam käest ära ja öösel on ikka parajalt jahe. Poleks uskunud, et selle pärast lääne-rannikul muretsema pean, aga võta näpust.

Monday, April 22, 2013

Ületunnid, ei midagi muud

Sealt, kus reedel pooleli jäi, jätkus täna. Ehk siis taaskord paluti mul tööle kauemaks jääda, sedapuhku aga sain minema alles 19.45 õhtul. Mäkist burksid, kiire dušš ja kotile ära. Kuna neljapäev peaks mingil põhjusel taas vaba olema Austraalias, siis on hea, et nende kahe päeva ületundidega olen enam-vähem tolle vaba päeva tasa teinud.  

Homme õhtul juba Dying Fetus ja siis on asi nii kaugel, et peaks helistama tollele isikule, kes kaine roolina millegi kuradi pärast mulle reede õhtul oma numbri jättis. 

Sunday, April 21, 2013

Pidulised va saatanasigitised

Mul paluti reedel tööl, et jääksin pikemaks veidi ja aitaksin kaks enclosure'it valmis ehitada. Arvasin, et läheb ehk tunnike kauem ja mu tööks jääb vaid paneelide külge monteerimine, aga võta näpust - vedasin ka veidi juhtmeid, olgugi, et ma päris täpselt ikka aru ei saanud, miks nood kaablid just nii peavad jooksma jne.

Käisime siis reede õhtul poistega ka linnas ja sai kino nagu ikka, aga põhiteemaks sai laupäevane päev: kutid otsustasid sama soojaga edasi pidu panna ja lammutasid maja maatasa. Õues olev aiamööbel on pilbasteks, üks aken on lounge ruumist eest ära, ühes seinas on auk ja kogu maja katab ühtlane laga. Vähe sellest, et ma terve laupäeva oma toas vedelesin ja peovendadest eemale hoidsin, tuleb täna sama teha, sest koristama ilmselgelt mina seda ei hakka. 

Wednesday, April 17, 2013

Töö- ja tervisehädad

Pidin täna töötama päev otsa Iraanist pärit mikiga, nimeks Ali. Tegemist sedasorti tüübiga, kes ei oska naelu seina taguda, veel vähem neid sealt välja võtta jne. Koguaeg rahustasin end vaid teadmisega, et vahet pole - aeg muudkui kulub ja lõpuks on reede ning minnakse poistega välja, et üle pika aja saaks pingeid maandada.

Ma sain vahepeal oma õla pea täielikult korda. Oligi nii, et mu lollakas magamisasend kogu süüd omas ja nüüd, mil üritan end kontrollida magamise ajal, on õlg koheselt parem, aga nagu öeldakse, et pole head ilma halvata - vastutasuks on mu põlved jõle haigeks jäänud. Üritan veidi tagasi hoida koormusega ja fishoil tablette süüa, et ehk läheb paremaks ja saab hakata ka võib-olla jalgpalli mängima taas.

Sunday, April 14, 2013

Klassikaline nädalavahetus

Taaskord vaikne nädalavahetus seljataga ning algab uus töönädal. Olgugi, et sel korral oli elekter olemas majas, mitte nagu eelmisel nädalavahetusel, siis väga muud erinevat ei toimunud: reedel klassikaline pizza ja lisaks boonusena pikk telefonikõne emaga üle mitme kuu. Laupäeval trenni ja filmi, täna sporti telekast - vsjo.

Pardid suutsid NHL-is endale play-off koha kindlustada üle mitme hooaja, seega mul on ootused sedapuhku kõrgemad; United peab vaid liiga vormistama ja Wayne Rooney osas midagi ette võtma; koerad AFL-is võiksid pidutsemise jätta ja mängimisele keskenduda ja on lootust ka neil play-offi jõuda.

Friday, April 12, 2013

Liiklus on hukkas

Ma ei mäleta, et millal viimati vihma sadas enne tänast, aga ma mälean, et kui see juhtus, oli terve liiklus peapeale pööratud. Austraallased kardavad vihamaga sõita täpselt nii, nagu britid kardavad lumega liiklusesse sekkuda. Osa minu teekonnast tööle on nii 8km pikkune kuue realine maantee, kus kiirusepiirang on 100km/h. Kui aga taevast hakkab vihma kallama, on reaalne kiirus tollel teelõigul saja asemel 0-30km/h. Minu tavapärane 35 minutiline sõit venib automaatselt kehva ilma puhul poole pikemaks.

Lisaks on neil siin ringteede süsteem tiba teistsugune: kui lähed ringile ja tahad esimeselt väljumiselt vasakule ära keerata, siis pead suuna vasakule kohe sisse lükkama; kui lähed ringile ja plaanis on ringist otse läbi sõita ehk siis teiselt teelt väljuda, ei tule suunatuld kordagi näidata; kui lähed ringile ja plaanis on pea terve ring peale teha ning siis kolmandast väljasõidust paremale keerata, tuleb ringile minnes kohe parem suund sisse panna; kui pole kindel, et mis ringil saama hakkab, siis koheselt parem suund sisse ja tiiruta seni, kuni hing täis saab või keegi sulle karjub:"You fuckhead!"


Tuesday, April 9, 2013

Nokk kinni, saba lahti

Kuidagi kummalisel kombel jäi mul 2010 Summer Breeze'il bänd Dying Fetus nägemata, aga õnneks ollakse armulised ja mul on võimalus too viga parandada juba sellel kuul, kui härrad Ühendriikidest meite linnakesse jõuavad ja pisikese klubikeika teevad. 

Muidu veel nii palju, et boss on totaalne imbetsill, ei jaksagi kohe mitte kiruda. Suhteliselt null on motivatsioon hommikul tööle minna, aga miskit pole teha. Lisaks ei ole ma ahrjunud töötama vaid ca 40 tundi nädalas, sest see tundub palgalehe peal nagu polekski tööl käinud. Ometi on koguaeg mõtted reede õhtu peal, et saaks veidi puhata. 

Raske on raha koguda, kui tööd saab teha vaid nii palju, et ära elada. Kui farmis sai 60-75 tundi nädalas paugutada ja raha kõrvale panna, et oma road trip lõpuni viia ja Perthi sisse seada, siis eraelu puudus konkreetselt. Nüüd on aga eraelu ka, aga samas ei õnnestu kuidagi koguda midagi...paras nokk kinni, saba lahti.

Monday, April 8, 2013

Elu ilma elektrita

Neljapäeval töölt koju jõudes avanes mulle võõras vaatepilt: muusika ei mänginud, majakaaslane Jai (kes jõuab töölt kojua alati pool tunnikest enne mind) rippus telefonitoru otsas ja kõndis närviliselt õue peal edasi-tagasi. Tuli välja, et päeval käisid tähtsad onud ja võtsid meilt elektri välja, sest me pole avanud endale kontot elektrifirmas. Saime küll mingi aeg tagasi hoiatuskirja, aga majakaaslane Bruce 1, kelle nimel üürileping on, lubas sellega ise tegeleda.
Jai avas siis koheselt telefonitsi konto oma nimele ja talle öeldi, et nüüd saab näha, kas taastatakse elekter meile reedel või halvimal juhul esmaspäeval. Mina muidugi ütlesin kohe, et päris jätavadki nad meid pimedasse terveks nädalavahetuseks, küllap on hommikul kohal ja asi jälle ants.

Neljapäev, päev 1: õhtul midagi teha ei olnud, KFC pakkus meile õhtusööki ja kella kaheksast olin juba voodis filmi vaatamas.

Reede, päev 2: tööl oli mõttetu päev, kordasin vaid endale, et on reede ja saab koju, kus ilmselt elekter tagasi on ja ehk on ka söök külmikus veel täitsa arvestatav. Koju jõudes lendasin esimese lüliti kallale, et proovida, kas tuli läheb põlema - ei. Täiesti hullumaja, Jai oli infarkti äärel ja vedelesime tühja pilguga õues diivani peal ning mõtlesime, et mis teha nädalavahetusega nüüd. Külmkapis olev söök oli kõik hukule määratud, seega taas toodi KFC-st kana ja kui pimedaks ära läks väljas, otsustasime taas päeva lõppenuks kuulutada. Mina ja Jai sõitsime veel tiiru õhtul Jai sugulase juurde, et oma arvuteid laadida.

Laupäev, päev 3: vean end kell 9 hommikul voodist välja, sest päevavalgust ei tohi raisata ning ajan ka Jai maast lahti. Sõitsime kohalikku ehituspoodi, ma ostsin rulli isolatsioonimaterjali, Jai piirdus muruniidukiga ja tagasi koju. Enne, kui ma jõudsin oma tuba hakata asjadest tühjaks vedama, et poolikut seina kokku ehitama hakata, sai Jai teada, et meie AFL klubi (Western Bulldogs) hakkab kohe mängima, seega ehitus lükati veidi edasi ja minek kasiinosse, et mängu vaadata. Pärast mängu tagasi koju, ehitasin seina lõpuni ja kõik - ühel hetkel hakkas juba väljas jälle pimedaks minema ja sel korral oli õhtusöögiks pizza, sündsal ajal jälle magama.

Pühapäev, päev 4: ärkan pärast seitset hommikul juba, poisse kodus polnud, vaid olid öösel läinud küla peale hullama, seega hakkasin koristama. Kui kogu elamine ja õu oli koristatud, oli kell alles üheksa läbi. Läpakal oli akut 22%, seega seda raisata ei saanud ja nii võtsin raamatu käsile. Kui üle 100lk oli loetud, oli mul selline depressioon peal, et läksin üksinda kasiinosse lootusega, et ehk on mingigi mäng käimas, millest huvitatud olen. Kohale jõudes käis ekraanidelt suvaline AFL mäng ja kohalik korvpalliliiga finaal. Ei huvitanud ja nii vantsisingi tagasi koju, et veel raamatut lugeda ja mõelda, et järgmisel päeval peab tööle minema. Magama taas kaheksa paiku.

Esmaspäev, päev 5: hommikusöök oli ikka ilma muusikata ja mitte mingit isu ei olnud tööle minna. Koju jõudes kuulsin helisid, mis tulnuks nagu telekast - joovastav tunne, elekter on tagasi!

Nüüd küsimused, et miks ma näiteks kuhugi välja reedel klubidesse-pubidesse ei läinud või muidu väljasõidule kuhugi midagi vaatama: esiteks süveneb mul üha rohkem too teema, et ma ei taha rohkem, kui ühte õlut õhtul ja ei taha lihtsalt jooki teha. Teiseks oli plaan laupäeval kodus asjalik olla, seega ei saanud kuhugi ära sõita. Pole kuskil baari või pubis juba vist sellest ajast käinud, kui kunagi siia kolides Freos väljas käisime, ehk siis pea kaks kuud tagasi?

Tuesday, April 2, 2013

Tööst ja iirlastest

Firmaomanik andis käsu laokunnidel (ehk minu supervisoritel) munadepüha ajal krundi ümber aia ja väravad panna. Arukas ja tark boss nagu ta on, ei teadnud vist, et sellisteks tegemisteks on luba tarvis. Kurat: isegi oma kodule ekstra akna panemiseks on tarvis luba, ei huvita, et maja sulle kuulub. No ja siis kuidagi oli kellelegi silma jäänud, et meil ehitatakse midagi, sest inspektorid olid käinud uudistamas ning saatnud täna hommikuks posu kirju, et nüüd hiigel trahv tulemas kui aeda maha ei kista jne.

Kui boss aru sai, et asi hapu on, siis käskis ta meil kaks suurt laoust kinni tõmmata ära päevaks, sest ta ei taha, et inspektorid juhtuks nägema, kuidas ka laos on ehitatud natukene juurde. Tuleb välja, et meie ladu peaks olema nö "10-inimese kollektiiv", mitte paras tehas ja töökoda. Arvestades, et bossile ei meeldi raha mitte millegi eest välja käia, siis saab huvitav olema, et mis tollest kõigest nüüd edasi kujuneb.

Lõpetuseks: 
Üks kolleeg, pärit kusagilt Aasiast:"kas piim kodus Iirimaal on parem kui siin?"
Mina:"Ma ei ole iirlane."

See on juba naeruväärne, et mind koheselt iirlaseks tembeldatakse. Ma tean, et mul on Šotimaal elamisest külge jäänud veidi omapärane aktsent mõndade sõnade puhul, sestap ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed on pakkunud esmalaksust, et kas olen Iirimaalt pärit. Muidu ei häiriks, aga iirlased Austraalias, eriti Perthis, omavad sigahalba mainet ja päris tahangi, et inimesed mind nendega ühte patta panevad.

Monday, April 1, 2013

Kui võidetakse The Treble

Laupäev kujunes päevaks, kui me siis poistega (majakaaslased Jai ja Kri) otsustasime lihavõtteid tiba tähistada. Kõik algas kell 10 hommikul, kui AFL meeskond Western Bulldogs alustas mängu Brisbane Lions'i vastu ja koheselt nii kahekümne punktiga ette mindi. Otsustasime, et käime kiirelt poes, ostame Fifa 13 ja natuke õlut ning tuleme tagasi. Samal ajal oli ka NHL'i mäng Ducksi ja Hawksi vahel lõppenud partide 2:1 võiduga, seega tuli vaid loota, et Bulldogs (kutsun neid doggies või puppies) mängu ära teevad ning õhtul United Sunderlandile EPL-is sauna kütavad.

Jai otsustas veel, et peaks lausa grilli tegema, sest õues terendas päike ja rahulik 30'C vahelduseks, mis peale ta poest hunniku liha tõi. Noh, tegime siis õlut ja mängisime fifat samal ajal, kui Jai muudkui inimestele kõnesid tegi, et grillile tuldaks.

Ühel hetkel, kui oli aeg grillile tuli alla panna, tuli Jai minu ja Kri juurde ja ütles:"Mul on halbu uudiseid ja häid uudiseid. Kumb enne?"
"Halb enne,"vastas Kri."
"Mitte keegi ei tule grillile,"lausus Jai täiesti rahuliku näoga.
"Mis see hea uudis siis veel on?"küsisin ma.
"Me lõhme täna õhtul kasiinosse,"vastas Jai.

Poisid tegidki siis kolmekesi grilli, mängiti veidi guitar herot ja seati sammud kasiinosse, et Unitedi mängu vaadata, mille punased ka 1:0 võitsid, seega kolmest kolm kirja ja täiuslik munadepüha laupäev olemas.

Pühapäeval pidin ma peavalu kätte ära surema, vot nii nõrgaks ja vanaks olen jäänud. Kardan, et mu juubel kuu aja pärast kujuneb lahjaks ürituseks.


Friday, March 29, 2013

Munadepühad down-underis

Esimene vaba päev munadepüha sarjast ja hommikul ärkasin ikkagi üles sellisel kellaajal, et oleks veel isegi tööle jõudnud kui tarvis. Eelmisel nädalavahetusel oli sama jant, nädalavahetusest hoolimata olin üleval juba seitsmest saadik. Homme õhtul võib isegi võib-olla mõned õlled endale lubada, kui kohalikele külla peaks minema. Samas kõik viitab sellele, et täna on taas vaikne-vaikne reede, noh, nagu härrasmeestele ikka kombeks.

Nägin eile kontoris peeneid võileibu ja coca colat laua peal, millest meile, musta töö tegijatele, muidugi ei iitsatatud midagi. A no samas pakuti šokolaadi, seega midagi ikka.

Lisaks laksasin fotoblogisse mõned pildid üles kunagisest reisist Old Traffordile.

Wednesday, March 27, 2013

Venivad tööpäevad

Suur iirlane on tööl jõle emotsionaalne kutt. Täna hommikul avastasin taas, et poiss ei suhtle, üritab ilmatuma raskeid asju üksinda tõsta ning käib tühja pilguga ringi. No kui ei räägi, siis ei räägi ja läksin lao teisele poolele, kus kaup välja läheb, omale tegevust otsima ja Liverpoolist pärit Laura seltsis päeva mööda saatma. Tegelikult on nii, et jõle igavaks on tööl läinud (kui eelmine reede välja arvata, sest siis ei tulnud suur iirlane tööle) ja tahaks, et oleks rohkem tegevust, virr-varri ja actionit.

Homme on veel tööpäev ja siis juba neli vaba päeva järjest tänu munadepühale. Kui saaksin, siis teeksin reedel ja esmaspäeval pigem tööd, aga midagi pole teha - austraallastele meeldib noid punaseid kalendripäevi juurde leiutada ja päevi pubide jaoks juurde leida.

Monday, March 25, 2013

Fuck sunday session, let's clean

Firma omanik on vastik juudinärakas, olgugi, et ta kusagilt Sri Lanka laadsest riigist pärit on. Täna pakkisin veoki viimast träni täis, mis lao ees veel oli ja siis ta otsustas, et me siiski ei vii toda laadungit ära, sest läheb liiga kalliks - paneme hoopis sisse lattu ja vaatame homme, et mis saab.

Reedel otsustasid poisid mõdu lakkuda ja läksid ilmselt ülemeelikuks kätte, sest stereoga lasti maxi peal ning käidi alasti katusel ringi jooksmas, mille käigus lõhuti mõned katusekivid ära. Mina nagu ikka osa pullist ei võtnud ja piirdusin tollel õhtul vaid siidri ja kahe õllega pärast tööd.
Laupäeval ei olnud minust ka mingit peolooma ja pühapäeval veensin majakaaslase Jai endaga koristama, sest reedest läbu polnud endiselt keegi veel ära koristanud. Härra tõdes päeva lõpuks, et talle isegi meeldib too minu stiilis pühapäev: koristamine ja muidu kodune olemine ilma pohmellita.

Saime endale lõpuks ka Guitar Hero majja täiskomplektiga, mis tähendab, et nüüd on igal õhtul pärast tööd bändiproovi poistega.

Friday, March 22, 2013

Töö ehk rutiin

Aeg kaob kui linnulennul, kui tööinimene taas ollakse.

Täna, reedel, oli kusjuures senise kahe nädala jooksul mu parim tööpäev. Suur-iirlane ei tulnud tööle, seega kõik tõstukiga askeldamised jäid minu kanda ja nagu tellitult oli päev otsa veokite voorimine edasi-tagasi, mis tähendas, et mul olid käed ja jalad konsta tööd täis.

Hommikuti meeldib mulle enne tööd kohalikust Subway-st võiku võtta, et lõunani energiat jaguks ja viimasel ajal olen sattunud koguaeg tolle ühe ja sama kena nooriku otsa, kes mind teenindab. Paneb vaid muigama, kuidas ta iga kord samu küsimusi mu eine soovide kohta esitab, olgugi, et ma olen ainuke hing seal mõned minutid pärast avamist ja sama võiku tellin iga jumala kord.

Homme käin tiiru sõbra sünnipäeval, luban ka mõned kaljad ja siis juba ongi asi nii kaugel, et peab jälle tööle hakkama.

Monday, March 18, 2013

Eestlane va tööhobune

116kg kaaluv Iirlasest kolleeg on tore kutt ja kõik, aga püha issand, kui nõrk saab üks isend olla sellise massi kohta. Lisaks temale avastasin täna, et üks Singapuri kutt, kes minust suurem ja turskem, ei suuda samuti kasvõi euroaluseid üksinda tõsta. Küll on ikka meeletu boost egole, kui nende kahe ees aluse õhulennule saadad (või lihtsalt virna tõstad), või transformeri ilma tõstukit kasutamata omale kohale asetad.

Üldse too Singapuri vend on üks paras tüütus. Ma tean, et ta tahab ainult head ja kõik, aga no kurja: ta on kauem seal töötanud kui mina, kuid ei oska endale ikka tööd otsida ja muidugi kõike tuleb nö üle aisa teha.

Mis ikka viriseda, peab vaid näitama, et kuidas need eestlased ikka töötavadki. Mul peaks olema idee poolest jõle hea töö, et möllan vaid tõstukitega ringi ja käsi tolmuseks ei pea tegema. Tööpäeva lõpuks on ikka nii, et kuskil on plaaster peal, mõndades kohtades hüübinud veri (iga jumala päev seni!), riided on mustad nagu oleks kartulipõllu peal käinud ning otsaesine märg. Saluut!

Saturday, March 16, 2013

Õlg ei toimi - andke abi!

Kõige suurem boss käis mu tööd kiitmas ning tegi veidi pikemalt juttu ning uuris elu-olu kohta Eestis. No mis ma oskan vastata, kui ma lahkusin Eestist enne euro tulekut ja pärast seda olen käinud aegajalt vaid viivuks kodus ja sõpradel külas, et aega tasa teha ning siis jälle koti pakkinud ning minekut teinud. Ma ei suuda endiselt eurodes arvestada ja ainus, mille kohta oskan lugusid rääkida, on meie fantastiline kliima. Enamasti ütlen neile, kes küsivad, et eks seal ka omad mured, aga võiks ka hullemini minna jne.

Mu parem õlg on tuksis. Kirjeldada täpselt ei oska, et mis ja miks, aga kui ma näiteks kätt keha kõrval üles alla liigutan, siis on jõhker valu esimese õlalihase juures. Eriti ränk on, kui miskit rasket peaks ka käes veel olema. Ma millegi pärast thaks süüdistada oma lolli magamisstiili, kus mu käsi on väljasirutatult padja all ja ma siis tolle peal magan.

No miski näide on siin, kus valu on tolle ringi sees olevate lihaste juures. Taolist harjutust näiteks ma teha ei suudaks.

Wednesday, March 13, 2013

30,000

Täna käskis ülemus mul ühe väiksema veoki katkiseid aluseid ja muud pahna täis laadida tõstukiga ja siis too kupatus kõik prügivastuvõttu viia. Küsisin talt, et kas ma oma B kategooria lubadega (C class Austraalias) tohin toda masinat juhtida ka, mis peale ta vastas, et võin küll, pole muret. Meest sõnast...

Suvi hakkab kohe kindlasti nüüd lõppema, sest pidin teki välja otsima ja hommikul on vastikult jahe. See muidugi ei tähenda, et päeval ikka nii 30'C võib ära tulla, sest täna põletasin endale taas tööl korraliku maika päevituse ihule. 

Vahepeal saavutati ka järjekordne juubel: üle 30000 külastuse on tehtud.

A - kodu, B - töö

Tuesday, March 12, 2013

Uue töö esmamuljed

Kaks päeva tööl ära käidud, pole paha! Natukene kripeldab, et laohoone on küll suur, aga samas väike, et tõstukiga sõites peab koguaeg igatepidi ettevaatlik olema ja manööverdama, kruiisida ei saa. Hetkel siis aitan neile uut ladu/tehast püsti panna ja tööks mul tõstukid ja muidu ringi askeldamine ja asjade paigutamine siia-sinna.
Täna oli veel sootuks selline päev, kui põhitõstuki selga vaid paaril korral ronisin. Ehitasin laoriiuleid lae all ning hiljem möllasin high reach forklift-iga ringi, millele mul küll lube pole ja varasemaid kogemusi samuti mitte, siis probleeme see ikkagi ei tekitanud. Natukene häirib, et kõik töötab tolle masinaga vastupidi, kui tavalise tõstukiga.

Firma ise tegeleb selliste asjade kokkupanemise ja müümisega, seega mul pole enamasti õrna aimugi, et mida ma kuhugi vean - tean, et see on ropult kallis, seega ei tohi käkki keerata. Lisaks on kõik töölised iirlased, mingid high tech asiaadid või Pakistani/Sri Lanka suguste riikide tarkurid, kes noid kilpe kokku panevad ja kontoris peaks olema paar Austraalia tsikki sekretärideks, kõik!