Thursday, February 28, 2013

Nagu tagasi koolis

Palju-palju on vett merre voolanud sellest ajast, kui viimati pidin millegi läbimiseks õppima. Nüüd igatahes juhtus too uuesti.

Tänane tõstukilubade teooria kursus ja eksam kujunesid välja lõppkokkuvõttes lihtsaks, aga samas pean tunnistama, et lihtsalt ei tulnud midagi. Tolle kahe nädala jooksul, mis mul teooriani aega oli, lugesin nii mõnigi kord materjali läbi ning üritasin internetist leida vihjeid, et kuidas täpselt too eksam välja näeb. Kas nagu meil ARK-is arvutis testi tehes õigeid vastuseid valides või kuidas? Tuli välja, et eksamiks anti ette 54 küsimust, mis kõik ootasid kirjalikke vastuseid ja neist peaaegu kõik olid küsimused, millele tuli vastata täislausetega ja ka selgitada.

Sa püha müristus, kuidas mu inglise keel pandi proovile mõndade küsimustega, mis sisaldasid ohtlikke gaaside, ohutusnõuete ja muu taolise spetsiifilise jama tundmisega. Kui närviliselt oma paberikuhja ära läksin viima härrale, siis minu üllatuseks hakkas vend järjest muudkui linnukesi visakama ja kui ühes kohas seisma jäi ning mulle ütles, et siin on midagi puudu, oli mul korraks tunne, et no kurja. Tegelikult oli asi palju labasem - mul oli lausest puudu üks sõna, mida oli täpsustamiseks tema arvates hädasti tarvis. Selleks sõnaks oli "flat."

Nii olgigi - härra andis patsu, ütles, et tubli mees ja saatis mu lõunale. Mis mulle kogu kupatuse juures kõige rohkem meeldis, oli härra kõnepruuk (mis samas on Austraalias nii tavaline). Lausete sees sõnade "fuck, shit, ass, etc" kasutamine on nii normaalne, et mitte üks ülejäänud seitsmest "õpilasest" ei muianud, kui millegi peale ta tahvli ees ütles:"No fucking way." Ime pole siis, et Austraallased kõik nõnna kõvasti ropendavad.

Ühesõnaga-kahesõnaga: homme on praktika, mis tähendab taas pärast kuute hommikul äratust, sõitmist lennujaama lähedale nö autokooli ja neljaks tagasi koju loodetavasti ka juba ajutiste lubadega, mis nelja nädala jooksul ümber korralikeks lubadeks (nagu autojuhiload) vahetatakse.

Õhtu boonuseks täna oli mullivann, mis ära toodi. Tuleb korralikult toda küürida ja läikima lüüa ning nädalavahetusel võib juba ligunema hakata.

Tuesday, February 26, 2013

Machine Head

Muusikamaailmas juhtus midagi, mis ei tohiks just kõige-kõige suurem üllatus olla, aga ikkagi võttis veidi muigama ja küsima:"the fuck?"

Machine Head ja nende basskitarrist Adam Duce on erinevaid teid läinud. Kui siin kunagi oli olukord nii hapu Flynni ja Duce'i vahel, et nad pidid hakkama lausa teraapias koos käima, et bänd katki ei jääks, siis nüüd lõpuks ikkagi ei pidanud Duce enam vastu.

Minul õnnestus oma elu jooksul Machine Headi näha nende õiges koosseisus tükki kolmel korral ja eks see ole vast piisav, et mitte väga kedagi taga nutma jääda.

Monday, February 25, 2013

Korralik grill

Saime majale järjekordse täienduse täispuidust aiamööbli näol. Sigarikas india perekond pani gumtree-sse kuulutuse, et müüvad odavalt lauda ja kaheksa tooli, seega Jai autoga mindi toda koheselt ära tooma. Nüüd on meil maja taga katuse all lisaks nahkdiivanile ja klaaslauale ka korralik söömislaud, mis peale otsustati kohe laupäeva õhtul ka grill teha. Kohale tulid Jai sõbrad Tasmaaniast ja nalja jagus kuniks ööni, mil ma läksin ära kasiinosse Unitedi mängu vaatama.

Kuna teised kutid otsustasid klubisse minna, siis jõudsin nemad alles hommikul tagasi ja jätsid endast õue sellise laga maha, et ma pidin infarkti alguses saama, kui pühapäeva hommikul õue läksin. Tugev tunni ajane koristus ootas ees!

Täpselt nädal The Offspringi konsani.

Thursday, February 21, 2013

Nightwish vol.3

Vahepeal juhtus nõnda, et Nightwish ja nende laulja Anette Olzon läksid erinevaid teid ning rootslanna asenduseks toodi endise After Foreveri solist Floor Jansen. Minule, kui nende igipõlisele fännile, on too vahetus ülimalt meeltmööda, olgugi, et pole kindel, kas ta täiskohaga Nightwishis figureerima hakkab või lihtsalt päästab bändi täbarast olukorras välja.

Fakt on, et varasemad Tarja aegsed lood kõlavad taas hästi! Tõestuseks hiljutine video (ainuke liige bändist, kes moshida oskab).


Soundwave Festival 2013

Oi kuidas ma vihkan, kui inimesed jätavad oma mustad nõud kraanikaussi.

Nädala pärast on aga tõstukilubade praktika ja pooleteist nädala pärast on Soundwave festival ehk aeg The Offspringi jaoks. Tuli teade, et Six Feet Under ei astugi üles, sest trummar pani rattaga korralikult virna. Lisaks ei tule Anthraxi trummar, Blink 182 trummar ja mingi minu jaoks mõttetu bändi trummar, mis peale korraldaja ütles, et ta vihkab reaalselt tänasest päevast alates trummareid.

Tuesday, February 19, 2013

Päevad täis molutamist

Täna öösel sai kell 4.00 üles ärgatud, et Unitedi karikamängu kaeda. Tänu internetiühendusele, mis paar päeva tagasi sisse pandi, ei pidanud ma sel korral kasiinosse jalutama keset ööd, vaid striimisin rahulikult netist.

Kuna mul erilist lootust vist tööd leida enne tõstukilubade saamist pole, siis mööduvad päevad suures osas molutades, kandideerides mõndadele kuulutustele jne. Õhtuti saab ikka trenni tehtud, aga no nii püsimatu nagu ma olen, kibelen juba tagasi tööle. Kibelemisest rääkides - ei jõua ära oodata, millal mu majakaaslase õde juba külla tuleb.

Fotoblogisse lisasin mõned pildid kohtumisest krokodillidega.

Sunday, February 17, 2013

Fotoblogi algus

Kuna meil elamises nüüd korralik internet sees, laksasin esimesed pildid oma fotoblogisse ka üles. Üritan pidevalt juurde lisada pilte, aga nagu me kõik teame - tark ei torma.


Kasutan Canon 600D mudelit ja hetkel on kaks objektiivi, millega hullan: 18-55mm ja 55mm-250mm IS II.

Saturday, February 16, 2013

Legendaarne õhtu Friios

No käidi siis reede puhul väljas ja minek Fremantle'sse, mis meie elukohast nii 17km kaugusel. Käidi kurikuulsas Little Creatures'is ja õhtut jäi lõpetama loomulikult ööklubi. Tutvusin seal kellegi naisterahvaga punases kleidis ja pärast palusid kaks tüdrukut, et ma teeksin circle headbangi, kuigi mul olid juuksed kinni. Kurat seda teab, miks nad seda palusid.

Pärast, kui ööklubiga olid ka asjad ühel pool, nägime majakaaslasega ühte tüdrukut, kes ostukäru lükkab. Insta jooksime järele ja hüppasime mõlemad kärru. Kena neiu aga vaid naeris ja nõustus meid mööda tänavat ringi sõidutama. Ja kui juba oodati taksot kell viis hommikul, siis oli tarvis veel kahe mustanahalise räppariga räppida koos ja beatboxi taustaks teha (mida me ilmselgelt teha ei oska).

Legendaarne!

Thursday, February 14, 2013

Känguru õhtusöögiks

Ajavahe on üks paras tüütus: panin äratuse kella kolmeks öösel, et minna siit 15minuti kaugusel asuvasse kasiinosse Unitedi mängu vaatama, kuueks hommikul tagasi koju ja tuttu. Teisipäeval hommikul on meie aja järgi neil mäng aga kell 4 hommikul - no kuhu see kõlbab?

Täna õhtuks teen endale känguruliha, mis soovitati küpsetamisel üsna tooreks jätta (nagu mulle meeldibki), kõrvale salatit ja piima ning ongi tervislik õhtusöök. Nagu me kõik teame, on tervislikult toitumine kõvasti kallim, kui suvalise pahna õgimine, aga tagumine aeg on ennast selles valdkonnas ka käsile võtta.

Wednesday, February 13, 2013

Üks külm õlu?

Mõtlesin, et miks küll nii on, et austraallased kastide viisi õlut koguaeg pudelipoest koju külmkappi viivad. Lihtne - kui väljas on 44'C (nagu meil eile), siis ainuke asi, millest mõelda saab terve päev on, et saaks kiirelt koju ja jääkülma õlle haarata. Võib-olla pärast toda esimest väikest õlut võib ka klaasi vett võtta, aga kindlasti mitte enne ühte karastavad 355ml suurust Carlton Dry'd.

Sain täna endale tõstukilubade jaoks aja kirja: 28.veebruar on teooria ja 1.märts on praktika. Parem oleks, et ma mingi ime läbi ei põru, sest raiped koorisid tolle eest $350, pluss $81 pean maksma WorkSafe asjapulgale, et kursuse õnnestumise puhul ka reaalselt load saaksin.


Monday, February 11, 2013

Vanurid kasiinos

Käisime majarahvaga väljas laupäeval ja kokkuvõttes jõudsime ainult kahte kohta külastada, aga nalja sai kuni kella viieni hommikul. Õhtu nael oli aga taas riietus: pidin kandma pikki pükse ja triiksärki. Kui nüüd natuke tagasi mõelda, siis viimati kandsin selliseid riideid Inglismaal tööpostil pea aasta tagasi.

Lisaks on meie maja lähedal suur kasiinokompleks, kuhu läksin eile õhtul kell üksteist Unitedi-Evertoni vahelist kohtumist vaatama. Kasiino on avatud 24/7, ulmeliselt suured kaks telekat pluss miljon väikest plasmatelekat ja igal pool on turvamehed. Mis kohe kasiinos silma hakkab, on suur hulk vanureid, kes münditopsi ja õlleklaasi seltsis masinaid ruunavad...üksinda...pühapäeval...südaöösel.

Lisaks suutsid iirlased tõestada, kuidas nad on Perthi ära vallutanud, sest teiselt ekraanilt käis Iirimaa-Inglismaa ragbi mäng, tänu millele oli kasiino lärmavatest ja purjus punapeadest pilgeni täis.

Saturday, February 9, 2013

Probleemid riietusega

Sain eile päeval oma endise töökaaslasega Inglismaalt kokku ja ilmselgelt viis tee meid jõe äärde baari, kus tegime kaks head kannu õlut. Kuna too jõgi suubub koheselt ookeani, siis saab vahepeal seal delfiine näha, mis õigustab ehk ka õllehinda. Muljetasime ja muljetasime, kui ühel hetkel oli kell juba neli ning üks töötajatest tuli ütlema, et ma pean poole tunni pärast lahkuma, sest pole viisakalt riides. Hakkab pihta!

Üks jabur närvidemäng riietuse pärast on nii kuradi tüüpiline, et paha hakkab. Teatud kellaaajast ei tohi enam maikat kanda (mu garderoobis on ainult maikad ja üks t-särk), plätad võib kohe ära unustada ning lühikesed püksid peavad olema viisakad, mitte suvalised casual, nagu mulle öeldi. Vahepeal oli meiega liitunud ka mu sõbra töökaaslane, inglanna Erin, kes meid siis poodi viis, et me leiaks endale riided, millega pubisse sisse saaks. Kõige odavam t-särk (Ramones oma kusjuures) ja suvalised 10 dollarilised jalanõud - olemas.

Õhtu lõpus tõi inglanna mind autoga veel koju ka ja puha, seega ei pidanud rongiga hullama hakkama ega jalutama, kuigi kesklinnast meie elamisse on ülilihtne tulla: kui on viitsimist jalutada, siis võib-olla 5km max, kui rongiga, siis lihtsalt neli peatust - ei mingit raketiteadust.

Friday, February 8, 2013

Perth

Uus rekord: kell 6.58 hommikul olime autos ja sõitsin linnast välja. Selle tripi jooksul pole veel autole nii varakult kordagi kuuma andnud. Paarutasin järjest 700km Perthi suunas, tunnise peatusega Geraldtonis, kus lõuna tegime ookeani lähedal pubis ja viimased 200km sõitis Bruce ning voilaaa - kohal me olimegi.

Meie uus elamine on Rivervale'i rajoonis, korralik maja nelja toaga (tahame kaks vahekäiku kinni ehitada, et saaks kaks eraldi tuba veel juurde), ilus tagahoov, kus katusealune diivanitega ja grilliga, piljardilauaga, ulmelise stereokeskusega ja poisid tahavad veel mullivanni ka tuua.
Ühesõnaga: korralik poissmeeste elamine meile viiele, kuid kui Bruce peaks saama nüüd töö kaevandusse, siis reaalselt hakkavad majas elama ainult mina ning Tasmaaniast pärit Kris (hüüdnimega Kri) ja Jai.

Edasine plaan näeb välja selline: proovin tuttavate inimestega Perthis kokku saada ja aega tagasi teha, siis uut tööd otsima hakata ning 4.märts on juba Soundwave festival, kus pearõhk on mu lapsepõlvelemmikul - The Offspringil.

Wednesday, February 6, 2013

Sammukese kaugusel Perthist

Karratha oli tagasihoidlik: pisike kaevanduslinn, kus me ööbisime Bruce ühe töökohas tema soojakus ilma midagi maksmata - kuramuse hea vahelduseks.

Täna hommikul kell 8 panime juba autole taas hääled sisse ja sõitsime üle 600km ning jõudsime rannikulinna nimega Carnarvon (võimatu meelde jätta). Raamatu järgi 6900 inimest ja kuna kõrghooaeg algab alles märtsist, siis hetkel tundub koht suhteliselt tondilinna moodi. Veedame öö motellis, et homme võtta ette rännak Perthi (900km). Kui tollega hakkama saame, siis ootab meid kesklinnast nii 5min kaugusel juba maja, kuhu sisse end saame seada ja pihta hakkab me "lemmiktegevus": töö otsimine.

Põhjus, miks me lihtsalt Broome'ist lahkudes oleme vaid sõitnud ja ööbinud, sõitnud ja ööbinud, on lihtne - hetkel pole õige kuu nö põhivaatamisväärsusteks, milleks lääne-rannikul on ilmselgelt veeelukad. Kui millalgi aega on võtta nii nädal-kaks vabaks, siis teeme uue rännaku mööda rannikut, et delfiinid, kilpkonnad, vaalad, haid jne kõik üle kaeda.

Tuesday, February 5, 2013

Port Hedland ja Karratha

Kui eile Port Hedlandi jõudsime ja seal mu sõbra Bruce ühega kokku saime (tüüp, kellega 2010 sai Euroopa peal lolli mängitud ja hiljem ka mõnda aega Šotimaal koos elatud), siis ei olnud meil veel teada, et kus ööbime ja nii. Muljetades, et mis vahepeal ka juhtunud on, läks aeg nõnda kiiresti, et ühel hetkel oli kell juba kümme õhtul ja öömaja meil ikka polnud, mis peale suundusime esimesesse kämpingusse linnaserval.
Kedagi kontoris ei olnud, värav oli lahti ja seega sõitsin lihtsalt autoga parki sisse, otsisin ühe murulahmaka ning seadsime sinna oma telgid pimedas püsti. Öösel hakkas aga niisutussüsteem tööle ja kuna mul oli telgiuks lahti, lendas korralikult vett sisse. Pahuralt kuivatasin rätikuga nii palju ära, kui võimalik ja proovisin uinuda telgis, kus oli umbne ja niiske.

Hommikul läksime arveid klaarima pargikontorisse ja siis juba sõitsime edasi lääne suunas, sihtkohaks Karratha. Karrathas käisime teeninduses ja vahetasime kõik rehvid ära autol, uued Yokohama papud alla, et viimased 1500km Perthi läheks vähegi ladusalt.

Sain kõne inglastelt, kes ütlesid, et kui ma Darwinist lahkusin ja nad tagasi hostelisse läksid, siis üks blond tüdruk küsis minu järele ja olla olnud väga pettunud, kui kuulis, et läksin ära läände. Tore teada!

Sunday, February 3, 2013

Pühapäev austraallaste moodi

Leppisin eelmisel õhtul hosteli töötajaga kokku, et kui öösel vaikne on, siis saan baaris unitedi mängu vaadata. Ärkasingi pärast ühte üles, läksin pimedasse hosteli baari ja härra laksas mulle telekast mängu peale. Tegemist oli esimese unitedi mänguga, mida olen näinud pärast Melbourne'ist lahkumist septembris.

Pühapäeva hommik, Bruce juba lõugab, et lähme pubisse. Kui küsin, et miks, siis vastuseks tuleb, et sest seda kõik austraallased teevad pühapäeviti. Selgitasin, et meil pigem kombeks kodus asjalik olla, pannkooke süüa ja siis elamist koristama hakata. Mind naerdi välja...

Aga siis see pühapäev austraallaste moodi: esmalt kell kümme hommikul suundusime randa ujuma (vesi  +34'C), pärast mida läksime kohalikku kuulsasse pruulikoja pubisse lõunale, et mekkida veidraid õllesorte oma toidu kõrvale. Ma proovisin ingveriõlu, tšilli ja teabmisvürtside-mango õlle ja lõpetuseks ingveri-laimi-õunasiidri. Väga veider degusteerimine, aga peab mainima, et ingveriõlu oli võitja. Kui baarist endale toda vürtsist õlut tellisin, siis tuli hea dialoog töötajaga:

baarmen: päriselt?
mina: jah, kas ei peaks?
baarmen: no sa näed üsna hardcore välja samas, aga ma ei tea - see on üsna vürtsine
mina: no kui asi puudutab vürtsist toitu, siis ma hardcore ei ole, vaid nutan silmad peast välja
baarmen: ma segan mangoõllega tolle vürtsiõlle sulle pooleks

Pärast käisime veel korra rannas päikeseloojangu ajal pilte taga ajamas ja homme juba võtame suuna Port Hedlandi, mis tähendab, et mul tarvis jälle üle 600km roolis olla.

Saturday, February 2, 2013

Krokodillid

Käisime Broome'ist nii 16km kaugusel loomapargis, mille pearõhk on krokodillidel. Olgugi, et meil õnnestus mõni aeg tagasi vabas looduses magevee krokodilli näha, siis noid 4-5m pikkuseid elajaid pole veel kohanud (nüüd julgen öelda, et õnneks), mis peale suundusimegi sinna.

Vähem, kui meetri kauguselt sai vaadata ja pildistada, kuidas töötaja elajaid lihakäntsakatega söötis, samal ajal koguaeg pajatades, et mis ja miks. Lisaks ei olnud tegemist lihtsalt nö loomaaiaga, kus 2 krokut basseinis ujuvad, vaid terve ala peale on kindlasti üle 200 erineva krokodilli ja alligaatori elutsemas. Kõigele peale veel erinevad linnud, kängurud, dingod, sisalikud, maod (viimased kõik ka looduses nähtud). Ühesõnaga - sigavinge elamus, mis kulmineerus pisikese krokodilli käes hoidmisega.

Õhtu lõpus sai uuesti Broome'i randa mindud, et päikeseloojangu ajal kaamlitest pilti teha - sel korral õnnestus.

Friday, February 1, 2013

Kuum Broome

Kell 6 askeldasid mu telgi ees lärmakad linnud ja kängurud, mille peale otsustasin end maast lahti ajada ja asju pakkima hakata. Saimegi telkimisalalt juba pool kaheksa hommikul minema, tänu millele jõudsime Broome'i kella üheteistkümneks. Esimese asjana läksime kohe India ookeani ja toda Austraalia ühte ilusamat randa vaatama, mis tundub täiesti lõputu. Helesinine - heleroheline vesi oli 32'C, mis väga karastav just ei ole arvestades, et õhutemperatuur oli varjus 38'C. Õlad põlesid koheselt ära ja ühel hetkel pidasime juba vajalikuks end hostelisse sisse registreerida ja külma õlut minna otsima.

Päeva lõpus tahtsime minna rannale kaamlitesõidust pilte tegema, aga millegi pärast kaamleid ei olnud ja me vantsisime maha kõvasti üle 10km lihtsalt, et päikeseloojangust pilte teha. Proovime homme uuesti, aga sel korral ilma jalutuskäiguta, vaid autoga.