Tuesday, April 30, 2013

Peaaegu 25

Nädal algas taas ületundidega, sest nagu tavaks, on kuulõpus alati nad omadega jännis tööde tähtaegade kättejõudmiste pärast. Sai taas korralikult elektrikut mängitud ja kalli nodi kallal möllatud pärast seda, kui kõik teised juba töölt lahkunud olid. Lõpuks saan ise koduteele asuda, kui väljas ammu pilkane pimedus.

Homme on siis kurikuulus 1.mai, mis möödub traditsiooniliselt tööpostil (ei ole enam seda lõbu, et sünnipäev alati vaba on, sest 1.mai ei tähenda siin vist kottigi). Reedel plaanin minna majakaaslastega, paari eestlasega Pethist ja osade iiri töökaaslastega Freosse märatsema, et kohalikus pubis head-paremat mõdu rüübata ning pärast klubis üks tantsulka lasta.

Saturday, April 27, 2013

Sa abielus?

Tulen mina reedel töölt koju hilinemisega ja Bruce hakkas koheselt pinda käima, et me kasiinosse läheksime ühele-kahele õllele. No võitlesin tükk aega, aga siis lõpuks andsin jälele ja olin nõus kiireks visiidiks. Kui me oma teist õlut jõime, hakkasid kaks tüdrukut meiega juttu tegema ja üsna pea saime selgusele, et veel koju minna ei saa. Mingi hetk Bruce küsis mult, et kumma valid? Vastasin, et too lühem. Bruce oli nõus, sest oli ise pannud silma peale teisele tüdrukule.

Mingi hetk siis kui oli aeg klubi poole sammud seada, küsis Bruce, et kas ma enda neiu sõrmuseid märkasin? Vaatasin siis hoolega, et mida ta silmas peab ja kae nalja - tüdrukul on lahmakas teemantiga sõrmus sõrmes. Küsisin siis tegelaselt mingi aja pärast, et mis teema sellega on? Ta vastas, et on abielus (27-aastane). Ma olin hämmingus! Küsisin ka, et kas sa ei arva, et oleks võinud sellest alustadagi?

Bruce'iga tagasi koju kõndides hiljem naersime korralikult fakti üle, et kahest variandist ma tolle kõige halvema suutsin valida.

Thursday, April 25, 2013

Your treachery will die with you

Dying Fetus oli hea, kohe väga hea!

Järjekordne suvaline punane kalendripäev tähendab, et tööle minna ei saa ja olgugi, et ma nädala alguses sellest väga vaimustuses ei olnud, siis pärast ületundide tegemist ja Dying Fetus'i live, oli aeg kaotatud uneaeg tasa teha.

Lisaks pidin ostma endale uue teki, sest asi läheb järjest enam käest ära ja öösel on ikka parajalt jahe. Poleks uskunud, et selle pärast lääne-rannikul muretsema pean, aga võta näpust.

Monday, April 22, 2013

Ületunnid, ei midagi muud

Sealt, kus reedel pooleli jäi, jätkus täna. Ehk siis taaskord paluti mul tööle kauemaks jääda, sedapuhku aga sain minema alles 19.45 õhtul. Mäkist burksid, kiire dušš ja kotile ära. Kuna neljapäev peaks mingil põhjusel taas vaba olema Austraalias, siis on hea, et nende kahe päeva ületundidega olen enam-vähem tolle vaba päeva tasa teinud.  

Homme õhtul juba Dying Fetus ja siis on asi nii kaugel, et peaks helistama tollele isikule, kes kaine roolina millegi kuradi pärast mulle reede õhtul oma numbri jättis. 

Sunday, April 21, 2013

Pidulised va saatanasigitised

Mul paluti reedel tööl, et jääksin pikemaks veidi ja aitaksin kaks enclosure'it valmis ehitada. Arvasin, et läheb ehk tunnike kauem ja mu tööks jääb vaid paneelide külge monteerimine, aga võta näpust - vedasin ka veidi juhtmeid, olgugi, et ma päris täpselt ikka aru ei saanud, miks nood kaablid just nii peavad jooksma jne.

Käisime siis reede õhtul poistega ka linnas ja sai kino nagu ikka, aga põhiteemaks sai laupäevane päev: kutid otsustasid sama soojaga edasi pidu panna ja lammutasid maja maatasa. Õues olev aiamööbel on pilbasteks, üks aken on lounge ruumist eest ära, ühes seinas on auk ja kogu maja katab ühtlane laga. Vähe sellest, et ma terve laupäeva oma toas vedelesin ja peovendadest eemale hoidsin, tuleb täna sama teha, sest koristama ilmselgelt mina seda ei hakka. 

Wednesday, April 17, 2013

Töö- ja tervisehädad

Pidin täna töötama päev otsa Iraanist pärit mikiga, nimeks Ali. Tegemist sedasorti tüübiga, kes ei oska naelu seina taguda, veel vähem neid sealt välja võtta jne. Koguaeg rahustasin end vaid teadmisega, et vahet pole - aeg muudkui kulub ja lõpuks on reede ning minnakse poistega välja, et üle pika aja saaks pingeid maandada.

Ma sain vahepeal oma õla pea täielikult korda. Oligi nii, et mu lollakas magamisasend kogu süüd omas ja nüüd, mil üritan end kontrollida magamise ajal, on õlg koheselt parem, aga nagu öeldakse, et pole head ilma halvata - vastutasuks on mu põlved jõle haigeks jäänud. Üritan veidi tagasi hoida koormusega ja fishoil tablette süüa, et ehk läheb paremaks ja saab hakata ka võib-olla jalgpalli mängima taas.

Sunday, April 14, 2013

Klassikaline nädalavahetus

Taaskord vaikne nädalavahetus seljataga ning algab uus töönädal. Olgugi, et sel korral oli elekter olemas majas, mitte nagu eelmisel nädalavahetusel, siis väga muud erinevat ei toimunud: reedel klassikaline pizza ja lisaks boonusena pikk telefonikõne emaga üle mitme kuu. Laupäeval trenni ja filmi, täna sporti telekast - vsjo.

Pardid suutsid NHL-is endale play-off koha kindlustada üle mitme hooaja, seega mul on ootused sedapuhku kõrgemad; United peab vaid liiga vormistama ja Wayne Rooney osas midagi ette võtma; koerad AFL-is võiksid pidutsemise jätta ja mängimisele keskenduda ja on lootust ka neil play-offi jõuda.

Friday, April 12, 2013

Liiklus on hukkas

Ma ei mäleta, et millal viimati vihma sadas enne tänast, aga ma mälean, et kui see juhtus, oli terve liiklus peapeale pööratud. Austraallased kardavad vihamaga sõita täpselt nii, nagu britid kardavad lumega liiklusesse sekkuda. Osa minu teekonnast tööle on nii 8km pikkune kuue realine maantee, kus kiirusepiirang on 100km/h. Kui aga taevast hakkab vihma kallama, on reaalne kiirus tollel teelõigul saja asemel 0-30km/h. Minu tavapärane 35 minutiline sõit venib automaatselt kehva ilma puhul poole pikemaks.

Lisaks on neil siin ringteede süsteem tiba teistsugune: kui lähed ringile ja tahad esimeselt väljumiselt vasakule ära keerata, siis pead suuna vasakule kohe sisse lükkama; kui lähed ringile ja plaanis on ringist otse läbi sõita ehk siis teiselt teelt väljuda, ei tule suunatuld kordagi näidata; kui lähed ringile ja plaanis on pea terve ring peale teha ning siis kolmandast väljasõidust paremale keerata, tuleb ringile minnes kohe parem suund sisse panna; kui pole kindel, et mis ringil saama hakkab, siis koheselt parem suund sisse ja tiiruta seni, kuni hing täis saab või keegi sulle karjub:"You fuckhead!"


Tuesday, April 9, 2013

Nokk kinni, saba lahti

Kuidagi kummalisel kombel jäi mul 2010 Summer Breeze'il bänd Dying Fetus nägemata, aga õnneks ollakse armulised ja mul on võimalus too viga parandada juba sellel kuul, kui härrad Ühendriikidest meite linnakesse jõuavad ja pisikese klubikeika teevad. 

Muidu veel nii palju, et boss on totaalne imbetsill, ei jaksagi kohe mitte kiruda. Suhteliselt null on motivatsioon hommikul tööle minna, aga miskit pole teha. Lisaks ei ole ma ahrjunud töötama vaid ca 40 tundi nädalas, sest see tundub palgalehe peal nagu polekski tööl käinud. Ometi on koguaeg mõtted reede õhtu peal, et saaks veidi puhata. 

Raske on raha koguda, kui tööd saab teha vaid nii palju, et ära elada. Kui farmis sai 60-75 tundi nädalas paugutada ja raha kõrvale panna, et oma road trip lõpuni viia ja Perthi sisse seada, siis eraelu puudus konkreetselt. Nüüd on aga eraelu ka, aga samas ei õnnestu kuidagi koguda midagi...paras nokk kinni, saba lahti.

Monday, April 8, 2013

Elu ilma elektrita

Neljapäeval töölt koju jõudes avanes mulle võõras vaatepilt: muusika ei mänginud, majakaaslane Jai (kes jõuab töölt kojua alati pool tunnikest enne mind) rippus telefonitoru otsas ja kõndis närviliselt õue peal edasi-tagasi. Tuli välja, et päeval käisid tähtsad onud ja võtsid meilt elektri välja, sest me pole avanud endale kontot elektrifirmas. Saime küll mingi aeg tagasi hoiatuskirja, aga majakaaslane Bruce 1, kelle nimel üürileping on, lubas sellega ise tegeleda.
Jai avas siis koheselt telefonitsi konto oma nimele ja talle öeldi, et nüüd saab näha, kas taastatakse elekter meile reedel või halvimal juhul esmaspäeval. Mina muidugi ütlesin kohe, et päris jätavadki nad meid pimedasse terveks nädalavahetuseks, küllap on hommikul kohal ja asi jälle ants.

Neljapäev, päev 1: õhtul midagi teha ei olnud, KFC pakkus meile õhtusööki ja kella kaheksast olin juba voodis filmi vaatamas.

Reede, päev 2: tööl oli mõttetu päev, kordasin vaid endale, et on reede ja saab koju, kus ilmselt elekter tagasi on ja ehk on ka söök külmikus veel täitsa arvestatav. Koju jõudes lendasin esimese lüliti kallale, et proovida, kas tuli läheb põlema - ei. Täiesti hullumaja, Jai oli infarkti äärel ja vedelesime tühja pilguga õues diivani peal ning mõtlesime, et mis teha nädalavahetusega nüüd. Külmkapis olev söök oli kõik hukule määratud, seega taas toodi KFC-st kana ja kui pimedaks ära läks väljas, otsustasime taas päeva lõppenuks kuulutada. Mina ja Jai sõitsime veel tiiru õhtul Jai sugulase juurde, et oma arvuteid laadida.

Laupäev, päev 3: vean end kell 9 hommikul voodist välja, sest päevavalgust ei tohi raisata ning ajan ka Jai maast lahti. Sõitsime kohalikku ehituspoodi, ma ostsin rulli isolatsioonimaterjali, Jai piirdus muruniidukiga ja tagasi koju. Enne, kui ma jõudsin oma tuba hakata asjadest tühjaks vedama, et poolikut seina kokku ehitama hakata, sai Jai teada, et meie AFL klubi (Western Bulldogs) hakkab kohe mängima, seega ehitus lükati veidi edasi ja minek kasiinosse, et mängu vaadata. Pärast mängu tagasi koju, ehitasin seina lõpuni ja kõik - ühel hetkel hakkas juba väljas jälle pimedaks minema ja sel korral oli õhtusöögiks pizza, sündsal ajal jälle magama.

Pühapäev, päev 4: ärkan pärast seitset hommikul juba, poisse kodus polnud, vaid olid öösel läinud küla peale hullama, seega hakkasin koristama. Kui kogu elamine ja õu oli koristatud, oli kell alles üheksa läbi. Läpakal oli akut 22%, seega seda raisata ei saanud ja nii võtsin raamatu käsile. Kui üle 100lk oli loetud, oli mul selline depressioon peal, et läksin üksinda kasiinosse lootusega, et ehk on mingigi mäng käimas, millest huvitatud olen. Kohale jõudes käis ekraanidelt suvaline AFL mäng ja kohalik korvpalliliiga finaal. Ei huvitanud ja nii vantsisingi tagasi koju, et veel raamatut lugeda ja mõelda, et järgmisel päeval peab tööle minema. Magama taas kaheksa paiku.

Esmaspäev, päev 5: hommikusöök oli ikka ilma muusikata ja mitte mingit isu ei olnud tööle minna. Koju jõudes kuulsin helisid, mis tulnuks nagu telekast - joovastav tunne, elekter on tagasi!

Nüüd küsimused, et miks ma näiteks kuhugi välja reedel klubidesse-pubidesse ei läinud või muidu väljasõidule kuhugi midagi vaatama: esiteks süveneb mul üha rohkem too teema, et ma ei taha rohkem, kui ühte õlut õhtul ja ei taha lihtsalt jooki teha. Teiseks oli plaan laupäeval kodus asjalik olla, seega ei saanud kuhugi ära sõita. Pole kuskil baari või pubis juba vist sellest ajast käinud, kui kunagi siia kolides Freos väljas käisime, ehk siis pea kaks kuud tagasi?

Tuesday, April 2, 2013

Tööst ja iirlastest

Firmaomanik andis käsu laokunnidel (ehk minu supervisoritel) munadepüha ajal krundi ümber aia ja väravad panna. Arukas ja tark boss nagu ta on, ei teadnud vist, et sellisteks tegemisteks on luba tarvis. Kurat: isegi oma kodule ekstra akna panemiseks on tarvis luba, ei huvita, et maja sulle kuulub. No ja siis kuidagi oli kellelegi silma jäänud, et meil ehitatakse midagi, sest inspektorid olid käinud uudistamas ning saatnud täna hommikuks posu kirju, et nüüd hiigel trahv tulemas kui aeda maha ei kista jne.

Kui boss aru sai, et asi hapu on, siis käskis ta meil kaks suurt laoust kinni tõmmata ära päevaks, sest ta ei taha, et inspektorid juhtuks nägema, kuidas ka laos on ehitatud natukene juurde. Tuleb välja, et meie ladu peaks olema nö "10-inimese kollektiiv", mitte paras tehas ja töökoda. Arvestades, et bossile ei meeldi raha mitte millegi eest välja käia, siis saab huvitav olema, et mis tollest kõigest nüüd edasi kujuneb.

Lõpetuseks: 
Üks kolleeg, pärit kusagilt Aasiast:"kas piim kodus Iirimaal on parem kui siin?"
Mina:"Ma ei ole iirlane."

See on juba naeruväärne, et mind koheselt iirlaseks tembeldatakse. Ma tean, et mul on Šotimaal elamisest külge jäänud veidi omapärane aktsent mõndade sõnade puhul, sestap ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed on pakkunud esmalaksust, et kas olen Iirimaalt pärit. Muidu ei häiriks, aga iirlased Austraalias, eriti Perthis, omavad sigahalba mainet ja päris tahangi, et inimesed mind nendega ühte patta panevad.

Monday, April 1, 2013

Kui võidetakse The Treble

Laupäev kujunes päevaks, kui me siis poistega (majakaaslased Jai ja Kri) otsustasime lihavõtteid tiba tähistada. Kõik algas kell 10 hommikul, kui AFL meeskond Western Bulldogs alustas mängu Brisbane Lions'i vastu ja koheselt nii kahekümne punktiga ette mindi. Otsustasime, et käime kiirelt poes, ostame Fifa 13 ja natuke õlut ning tuleme tagasi. Samal ajal oli ka NHL'i mäng Ducksi ja Hawksi vahel lõppenud partide 2:1 võiduga, seega tuli vaid loota, et Bulldogs (kutsun neid doggies või puppies) mängu ära teevad ning õhtul United Sunderlandile EPL-is sauna kütavad.

Jai otsustas veel, et peaks lausa grilli tegema, sest õues terendas päike ja rahulik 30'C vahelduseks, mis peale ta poest hunniku liha tõi. Noh, tegime siis õlut ja mängisime fifat samal ajal, kui Jai muudkui inimestele kõnesid tegi, et grillile tuldaks.

Ühel hetkel, kui oli aeg grillile tuli alla panna, tuli Jai minu ja Kri juurde ja ütles:"Mul on halbu uudiseid ja häid uudiseid. Kumb enne?"
"Halb enne,"vastas Kri."
"Mitte keegi ei tule grillile,"lausus Jai täiesti rahuliku näoga.
"Mis see hea uudis siis veel on?"küsisin ma.
"Me lõhme täna õhtul kasiinosse,"vastas Jai.

Poisid tegidki siis kolmekesi grilli, mängiti veidi guitar herot ja seati sammud kasiinosse, et Unitedi mängu vaadata, mille punased ka 1:0 võitsid, seega kolmest kolm kirja ja täiuslik munadepüha laupäev olemas.

Pühapäeval pidin ma peavalu kätte ära surema, vot nii nõrgaks ja vanaks olen jäänud. Kardan, et mu juubel kuu aja pärast kujuneb lahjaks ürituseks.