Saturday, June 29, 2013

Pink it!

Ma ei jõudnud koheselt siia jahuma tulla, kui hea Pink oli või, kuidas ma Rebeccaga tutvusin, sest tööl läks asi käest ära:

Kuna otsustasin, et Pinki kontserdile kainena ei lähe, siis tegin enne kontserdit kiires tempos 7 glut alla. Koju saadi alles enne ühte öösel, mis tähendas, et uneaega enne äratust on täpselt viis tundi. Ilmselgelt olin ma terve päeva tööl nagu zombi ja korralikult ka pohmas.
Siis, kui ma arvaisn, et umbes pool tundi on veel tööpäeva lõpuni, tuli ülemus minu juurde ja küsis, kas saaksin kauemaks jääda ja aidata kõik tööd ära lõpetada, et saaksime reedel suure veokitäie kaupa teele saata. Mu mõistus karjus mulle automaatselt:"Fuck no," aga millegi pärast ütlesin ikkagi:"Yeah, alright."Mis mul arus oli? Kuulutasime õhtu lõppenuks alles kell 21.33, mis tähendas, et koju jõudsin alles 22.45.
Reedel oli tööl taas nagu zombie, aga sel korral ilma pohmakata. Siis selgus, et koondamine läheb lahti ja plaanis on 6 inimest minema saata, sest talvel on tööd vähem. Arvasin koheselt, et minul ja kahel iiri kutil, kes me ainsad "casual" lepingutega oleme, on minek, aga võta näpust - hoopis teistsorti tegelased saadetakse minema. Seega esmaspäeval saan ikkagi tööle minna.

Aga see loba nüüd kõrvale jääta, siis Pink oli täesti hea, õlu oli ka hea ja Rebecca, kellega tutvusin suutsin kontserdi lõpus rahvasumma sees ära kaotada - klassika.

Õhtu highlight #1: minust veidi vanem meesterahvas hakkas tüli norima, sest teda häiris, et ma kõvasti pikem olen ja tema ees seisan. Kui asi tõsisemaks läks, olid järsku kaks turvameest tal juba kraes kinni ja vedasid ta minema koos ta tüdruksõbraga.

Õhtu highlight #2: kui ma Rebecca juttu üritasin rääkida ja Pink parasjagu miskit ballaadi esitas, sai üks tädi pahaseks ja käratas meile:"Shhhhhhhh."

Tuesday, June 25, 2013

Veider viisa omastamine

Eile oli meditsiiniline kontroll ja röntgen, mille tulemused pidid nad saatma postiga mulle koju, et ma siis edasi vastavasse immigratsioonibüroosse Austraalias saadaksin (igas osariigis pidavat olema too), kuhu mu online avaldus läks. Okei, saatsin siis eile õhtul ka enne magama minekut kirja immigratsiooniametisse, et nad ütleksid mulle kärmelt, kuhu kontorisse mu avaldus läks ja kuhu tervisetõendid saata tuleb.

Täna töölt koju jõudes oli postkastis kiri, aga mitte vastusega, et kuhu ma pean saatma oma paberimajanduse, vaid hoopis, et teise aasta viisa on väljastatud. defuq?

Vaidlema ma nendega ei hakka ja olen rahul, et uus viisanumber olemas on, kuigi natuke jääb kripeldama, et ma ma pea $300 magama panin kontrolli eest, mida polnukski neile tarvis tegelikult (olgugi, et viisaavaldust täites, oli nõutud). A no samas Emily oli ka midagi väärt, seega hea küll. Nüüd siis on kindel, et võin veel aasta siin pool maakera edasi redutada.

Monday, June 24, 2013

Seksikas meditsiinitöötaja

Mul on tugev (isegi jõhker) sümpaatia noorte arstitädide ja ka arstitudengite vastu. Teada tuntud...

No täna toimuski mu arstlik ülevaatus ja röntgen teise aasta viisa jaoks, kuhu loomulikult läksin lootusega, et ehk on keegi kena näitsik pandud pulti. Kui minu nime hõigati, oli selleks vanem härrasmees, David. Milline pettumus, arvestades, et isegi vastuvõtulauas olid kenad noorukid. David, muheda härrana, mõõtis mu vererõhku, laksas kaalu ja pikkuse paika ning kontrollis ka silmanägemist (ma tean...milleks sellist asja veel tarvis viisa jaoks?) Siis saatis ta edasi mu uriiniproovi andma ja ütles, et pärast seda suunduksin ooteruumi tagasi, kus doktor Emily minuga jätkab. Lootused koheselt uuesti kõrgeks, sest nimi Emily kõlab väga veetlevalt.

Ühel hetkel kutsus keegi taas mu nime, sellel korral naisterahvas ja...opaa, väga-väga kena naisterahvas. Kui ennast tutvustas, teadsin juba ise, et ta peab olema Emily ja nii oligi. Kirjelduseks, et ehk 27-30-aastane, pikad tumepruunid juuksed, sale kehaehitus...bueno! Alustuseks küsis ta mult lihtsalt küsimusi mu tervise kohta ja siis käskis mul ülakeha paljaks võtta, et "veidi" kuulamist teha ning katsuda mu organeid. Kui ma pikali lamasin ja ta mu ihu peal ringi kompas, siis tahtsin nii väga öelda, et ma loodan, et ta mõistab, et mu südamelöögid hetkel küll adekvaatsed ei ole tänu temale, aga ma ei suutnud rääkida. Selle asemel vastasin ebalevalt igale ta küsimusele, et kas midagi tunnen teisiti siit või siit:"Mmm, no."
Ma võikski tegelikult kirjeldama jääda, et mida ja kuidas ta kõik kontrollis ja mida ma tundsin või ei tundnud samal ajal, aga see ei ole kirja pandult sugugi nii hea kui kõik päriselt oli, seega las ta olla.

Ühesõnaga - mu absoluutne unistuste meditsiinitöötaja kiitis mu tervist ja muidugi ka tõestus, et ei ole taolised situatsioonid ainult filmides. Ja miks ma talt ei küsinudki, et kas ta oskaks äkki öelda, mis jama mul paremas õlas on?

Saturday, June 22, 2013

Järjekordne unenäoseletaja

Lugu sellest, kuidas ma kell viis hommikul surnuks pidin ehmuma.

Unenägu: praeguse töökoha omanik ütleb mulle, et mõned inimesed peavad ööseks jääma tööpostile, kuna hiljuti olla nähtud vargaid ümbruses möllamas ja kui tuled laohoones põlevad ja keegi töötajatest hoones sees on, siis pahad tegelased ei tule kimbutama. Ilmselgelt pidin mina üks nendest olema, kes kohapeale jääb. Siis see juhtuski: kõndisin laos ringi ja nurga tagant ilmusid järsku kolm meest, kes mind nähes kohe mu poole jooksma asusid. Jooksin siis ise ka nendele vastu ja hüppasin keskmisele vennale kallale, mis peale me maha kukkusime.

Samaaegselt, kui me maha kukkusime, ärkasin ma üles ja kuulsin, kuidas meie metallist aiavärav (täpselt minu akna kõrval) avanes. Taipasin (ja natukene lootsin ka), et too peab olema majakaaslane Kri, kes läks reede õhtu puhul kolleegidega otsejoones tina panema pärast tööd ja lõpuks koju vaarus.

Ma ei hakka salgama, et natukene võttis aega, et uuesti magama jääda.

Thursday, June 20, 2013

Nädal paari sekundiga

Täiesti ebanormaalne, kui kiiresti käesolev nädal on möödunud. Juba on aeg nii kaugel, et saab hakata mõtlema reede õhtuse klassikalise pizza, laupäevase trenni ja vegeteerimise, pühapäevase koristamise ja...ja esmaspäevase töölemineku peale.

Õnneks on varsti Pink ja no ega Tasmaania ka mägede taga pole.

Monday, June 17, 2013

Avaldus II

Teise aasta viisa jaoks on avaldus sisse antud ja sellega seoses pean minema järgmisel nädalal (jälle!) meditsiinilisse kontrolli ja röntgenile. Kui esimese aasta viisat taotlesin Eestis, tuli vaid röntgen teha ja korras, nüüd lisandub juurde ka vereproov ja muu taoline jant.

Ma tahaks teada, et kes too oli, kes meie riigile käru keeras (keegi tuberkuloosihaige?) ja üritas Austraaliasse saada, sest mõned aastad tagasi veel ei nõutud eestlastelt mingit röntgenit ega kontrolli viisa jaoks.

Lisaks tähendab kogu too jama nüüd, et viisamaksumusele (350 dollarit) lisandub ka esmaspäevane visiit (~300 dollarit) mu väljaminekutesse. Kuradi ahned...

Saturday, June 15, 2013

Tassie, here I come!

Woop-woop, vähem kui kuu aja pärast olen Tasmaanias pingviine otsimas. 12.juuli õhtul pärast tööd on lennuk Melbourne'i ja sealt ümberistumisega juba Tasmaania põhja-rannikul asuvasse linna Launcestoni. Nädal on aega saare peal ringi hullata ja 19.juuli õhtul juba Melbourne'i kaudu tagasi Perthi.

Pöidlad pihku, et pingviinid oleksid kodus, Tasmaania kuradid liikvel ja majakaaslase õde parajalt kompu *wink*.

Peaaegu väljas

Uuel nädalal peaks teada saama, et kas kolin välja juba nüüd või ei. Kui kõik hästi läheb, siis täitsa uus maja ja nelja peale. Detailid tulevad kunagi hiljem...siis kui asi kindel.

Vahepeal on statistika jõudnud mulle öelda, et 40,000 külastust on täis saanud.

Wednesday, June 12, 2013

Direct Current

Tööl toimus mu suhtumise, tegutsemise ja osavuse arvustamine. Kokkuvõttes öeldi, et ma hindasin ennast sitemini kui nemad. Lisaks kiideti, et pole kordagi hiljaks jäänud, alati kauemaks jäänud tööle kui tarvis ning pole ühtegi päeva veel puudunud. Neist viimase vea ma parandan kohe julgelt nüüd juuni lõpus, kui kavatsen neljapäevase päeva pärast Pinki kontserdit kodus veeta tööle minemise asemel. Lisaks juuli keskel nädal vabaks, et Tasmaaniasse reis teha.

Oldi ka rahul minu senise tegevusega elektri valdkonnas, mida järjest rohkem praktiseerin ja öldi, et uus töö tuleb kohe, millel mul kätt lastakse proovida.

A ja no sain oma täitsa esimese töö tehtud, kus kogu akudekapi juhtmestiku ise pidin vedama. Kahjuks oli liiatigi lihtne, seega ei hakka rohkem kelkima ka mitte.

Monday, June 10, 2013

Wiring

Üks parimatest tööpäevadest seni: päev otsa vedasin ja ühendasin akudekapile kaableid. Kõlab jõle igavalt, eks, aga tegelikult on mõnus nokitsemine. Homme tarvis lõigata veel läbipaistvast plastikust kaitsekatted ette ja need ühendada ning voilaa - esimene töö täitsa enda tehtud. Loodetavasti läheb asi ainult keerulisemaks.

Sunday, June 9, 2013

Suur sinine kast

Sel nädalal sai ropult tööd tehtud: teisipäeval kaks ja pool tundi kauem tööl, neljapäeval alustasin juba kell 7 hommikul ja lõpetasin alles pool üheksa õhtul, reedel jälle seitse hommikul. Kõik ainult sellepärast, et teada saada, et meie reede õhtune tähtaeg lükkus edasi teisipäeva hommikuks. Ohjahh...

Vaikselt kogun end, et korralik pikem jaur jalgpallimaailmast kokku klopsida.

Tuesday, June 4, 2013

Keevita heaga!

Päev täis õppimist: esiteks õppisin, kuidas keevitamine käib ja teiseks õppisin, et keevitajad on auga ära teeninud kõrge palga.  

Juhtus nii, et konteiner, mis on ehitatud meie poiste poolt hiigalsuureks UPS süsteemiks (väärt umbestäpselt $270,000), vajas peale ka A kujulist katust, mis eeldas veidi metallitööd. Kõige muuga olen juba ammu tuttav, aga keevitamist polnud kunagi saanud veel proovida. Kui ülemusele ütlesin, et tahaks ka kätt harjutada tollel alal, andis ta kohselt masina mulle pihku, jagas õpetussõnad ja hakkas ise muude asjadega toimetama. 

Kui ma vaikselt asjale pihta hakkasin saama, siis mõistsin ka, et miks professionaalsed keevitajad nii head raha teenivad. Ei ole midagi nii lihtne, kui eemalt võib paista!

Monday, June 3, 2013

Pink!

Tegin pühapäeval kerge väljasõidu majakaaslase Jai'ga Perthist nii 65km lõunasse ookeani äärde, kohta nimega Secret Harbour. Juba nimest võib järeldada, et tegemist miski kallima rajooniga ja nii oligi: jõhkrad üles putitatud majad ja jutud kõik täiesti veatu ranna ääres. Nägin gumtrees eelneval päeval kuulutust, et Secret Harbouris elav tegelane müüb 2 piletit Pinki kontserdile, seega haarasin kohe võimalusest kinni.

Nüüd on siis asi kindel: 26.juuni lähme majakaaslasega noorte tütarlaste sekka hüppama, kui tädi Pink oma parimaid palasid hakkab esitama. Ma tean - mida fakki ma sinna otsin?