Wednesday, October 30, 2013

The summer made it

Kui ida-rannik põleb leekides, siis meie, lääne-ranniku inimesed, põleme uv-kiirguse käes. Tänaseks lubati +35'C, aga mõõdeti lausa +38'2'C rajoonis, kus ma töötan. Nii, kui laohoonest välja astusin, lajatas kuumalaine labakäega pikku vahtimist.

Tänu Melbourne Cupile, Halloweenile ja peatselt saabuvatele jõuludele on tööd nii palju, et sai täna isegi ületunde tehtud. Homme lähen ka hommikul tunnikese varem kohale, et jõuaksime oma tellimused kõik tehtud.

Monday, October 28, 2013

Juuksed maha

Tänu palavatele ilmadele ja kärbestele, kes koheselt väljas on ja meie elu põrguks muudavad, otsustasin laupäeval, et ma enam ei jaksa ja lasen juuksed maha. Mõeldud-tehtud ja ilma sõnagi lausumata sõitsin juuksurisse, ütlesin tibile, et laksa mulle kergem mohawk ja korras. 

Milline õnnis ja nooruslik tunne on taas.

Too härra Sydney agentuurist, kes mulle praeguse töö sebis, käis meil täna külas ja jagas mulle kiitust. Lubas ka, et kui ma tahaksin Sydneys ka veidi elada-töötada, siis ta leiab mulle töö ja jutud. No tänasin viisakalt ja ütlesin, et saame näha, kuidas asjad kulgevad.

Friday, October 25, 2013

Telefonid kontserditel

"Feast of the blood of the weak"

Keika oli ülimõnus, kuigi kohe pean kiruma hakkama, et Hour of Penance ei esitanud minu lemmiklugu "Enlightened Submission" ja inimesed, kes oma telefonidega kõike filmida-pildistada üritavad, ajasid taas vere nii keema.

Ma ei mõista, et miks on tarvis toda nibin-nabin kvaliteediga pilti-videot bändist, kus pool pildist on tumedad kujud rahva seest peal. Ma saaks veel aru, kui suures kontserdisaalis on istekoht ja kaasa elada ei kannata bändile, aga miks rahvamassi keskel? Lava ees?

Kas toda närust plärisevat videot või pilti on tarvis sõbrale tõestamiseks, et käisid kontserdil? Vaevalt. Et ise aegajalt meenutada, kui hea too bänd ikka lives kõlab? Vaevalt.

Kui ma eelmisel aastal Sloveenias Machine Headi nautimas käisin, siis Robb Flynn karjus rahva peale, et nad endale nood telefonid sisse istuks ja facebookis elamise ära lõpetaksid. Mis on saanud vanast heast hevisõrmede kombinatsioonist? Või moshimisest?

Aga olgu, tagasi õhtu juurde. HoP esitas enamuse oma lugudeparemiku ja pärast sai ka bändiliikmetel kätt suruda ja tänada hea shõu eest, tänutäheks sain ka trummipulga. Behemoth ilmselgelt ei suutnud aga sama hullu etendust teha, nagu eelmisel aastal Saksamaal, kui mul ihukarvad koguaeg püsti läksid, kui mingi rist laval jälle põlema süüdati. Samas pean tunnistama, et intro ja koheselt järgnenud "Ov Fire and The Void" oli nii neetult sünge, et süda jättis paar takti vahele.

Wednesday, October 23, 2013

Almost an Hour of Penance

Mõned head kuud tagasi ostsin pileti Behemothi ja Hour of Penance'i kontserdile ning teadsin koguaeg, et too keika leiab aset reedesel õhtul. Kuna Melbourne ja Sydney saavad alati reedesed ja laupäevased kuupäevad endale bändide tuuridest, siis enamasti on minu kontserdid olnud neljapäeviti (Dying Fetus, Pink, Lamb of God), aga millegi pärast oli jah mul tunne, et sel korral saan minna reede õhtul ja õlle ka teha.

Täna käskis Bruce 2 mul mu piletit kontrollida ja ets kae - neljapäeva õhtul ikkagi nagu alati ehk siis juba homme õhtul. Esiteks olin muidugi nördinud, et jälle pean minema ja ilma õlleta head tehnilist metalit vaatama/kuulama, aga samas jälle arvestades asjaolu, et laupäeval sõbra juurde pidin jalgpalli minema vaatama niikuinii, siis olgu peale. Lastakse õlut ju jalka kõrvale kah!

Ühesõnaga - täna öösel ma Unitedi mängu jaoks üles ei ärka kell 3, sest niigi jääb järgmise öö uni üürikeseks tänu Itaalia hiiule - HOUR OF PENANCE!

Sunday, October 20, 2013

The Lost Symbol

Käisin majakaaslasega ühte autot siin vaatamas, mille kuulutusele silm peale hakkas. Omanik, kelle kasutuses oli Hyundai olnud vaid 5 kuud ja kes nüüd peab Uus-Meremaale minema, oli vanem härrasmees, kes jõle veidra mulje jättis: esiteks ei üritanud ta mulle autot sugugi müüa, pidin talt ise küsimusi ja infot välja pinnima; teiseks ei teadnud ta midagi, et kus võiks olla auto hooldusraamat ja kuidas sai juhiuksele mõlk, mis mootoriga tegemist on jne. Lisaks oleks olnud vaja tööd teha auto kliimaseadme kallal, aga hinnas ta ei olnud nõus alla poole minema, seega ütlesin talle lõpuks, et eks ma mõtlen ja kaalun.

Õnneks ei ole autoga mingit kiiret ja noh antud töökoahaga poleks ka nii suurt vajadust, sest saab ühistranspordiga ka käidud, kuigi oluliselt mugavamaks mu elu üks masin teeks.

Vähemalt leidsin poest kolmandal katsel Dan Browni "The Lost Symbol" teose, seega koheselt, kui "Digital Fortress" loetud, asun uue Robert Langdoni jutu kallale.

Saturday, October 19, 2013

Ülesmäge minek

Maksuamet andis alla ja tagastas mulle kõik tulumaksu, mida tagasi soovisin ning natukene isegi peale. Paras kivi langes südamelt ära ja nüüd saab minna rahus autot otsima.

Tööl läheb asi ainult paremuse suunas: paari päevasest otsast on saanud juba kolm nädalat ja paistab, et on veel rohkem tööd ja anti mõista, et minust võib saada täiskohaga töötaja nende juures. Tutvusin ka suure bossiga, kes Melbourne'ist kohale tuli ja vanahärra oli positiivselt meelestatud kogu mu töö suhtes.

Lisaks kontakteeruti minuga ühe teise töö asjus, kus märksa rohkem raha lubatakse, aga mulle tundub, et ma ei raatsi oma praegusest töökohast lahti öelda.

Tuesday, October 15, 2013

Raamatud, raamatud

Kui ma koduseinte vahel loen Dan Browni "Digital Fortress" teost hetkel, siis võtsin lisaks ette sama aegselt ka Leif G.W. Perssoni raamatu "Between Summer's Longing and Winter's End."

Viimane neist on rootslase tehtud krimi teos, mille ma tasuta üles korjasin Katherine'is elades. Kuna tegemist on mahuka teosega, siis kasutasin toda enamasti lihtsalt läpaka all nö lauana, aga lõpuks sai uudishimu minust võitu ja hakkasin otsast pihta. Esmamulje on väga hea!

"What a fucking society, what a fucking people, and what a fucking life they're living, thought Bäckström. The only thing you could hope for was a really juicy murder so you got something substantial to bite into."


Sunday, October 13, 2013

"Ei" tätoveeringutele kaelal

Kui Bruce 1 mulle neljapäeval helistas ja ütles, et ta õhtul koju tuleb, oli teada, et sel nädalavahetusel minnakse ilmselt linna peale hullama. Käisin veel korjasin poisi lennujaamast üles ka hiljaõhtul, ohverdades oma kallist uneaega.

Terve laupäevase päeva möllasime Bruce'iga ta mootorratta kallal, mille veidi tükkideks võtsime. Kuna ratas oli seisnud pea aasta niisama, siis ilmselgelt ta käima ei läinud ja pidime hakkama viga otsima. Veider, aga kumbki meist väga palju tehnikast ei jaga, et mehaanikut mängida, aga samas oli kõik ikkagi nii loogiline, et saime ilusti hakkama. Lisaks leidsin ma elektrilise vea, mille pärast poes käiku (kaabliühendused, kaabliside, teip) ilma probleemideta ära parandasin. Ühesõnaga - haisesime mõlemad bensiini järele, aga ratta saime tööle!

Õhtul seega otsustasime, et lähme kohalikku bluesi klubisse, kus live bändid üles astuvad. Jaurasime rahvale, et me oleme jazz band Tasmaaniast, nimega Dolphin Flip, ja Perthis oleme spetsjomm bluesi pärast. Mis kuradi huumorit linnas kõik sai, täiesti hullumaja...

Lõpetuseks aga uus tase siinsetest idiootsetest standarditest: klubisse ei saa, sest kaela peal on tätoveeringud. Kõik on muu on okei, aga kui kaela peal on ka tinti, siis võid probleeme tekitada. Wow!

Wednesday, October 9, 2013

Raamatud posti

Olen tõbine, süüdistan sooja ilma, tänu millele on tööl olles higistatud veidi ja siis kui tõstukiga hoovis olen ringi rallinud, tõmbab tuul korralikult kohe läbi. Või noh - see on minu kui eksperdi teooria.

Raamatupoest "The Lost Symbol" teost ei leidnudki nädalavahetusel, seega valisin "Digital Fortress" raamatu Dan Browni poolt hoopistükis. Lisaks laksasin kaks raamatut postiga Eesti poole teele, et koju riiulisse hoiule saaks. Too summa, mida nad selle teenuse eest küsisid, pani mul pea ringi käima ja pidin tuge otsima lauast, kus paberimajandust täitsin.

Saturday, October 5, 2013

Agentuurid

Reedel öeldi tööl, et esmaspäevaks hetke seisuga tööd pole, aga hoidku telefon lähedal, et kui agentuurist helistatakse, siis jälle pulti lendaks. Samuti sain kõne teisest agnetuurist, kus pakuti ajutist otsa lennujaama lähedale, kui huvitatud olen. Ütlesin, et soovitagu aga mind firmale ja kui neile meeldin, siis on hästi ja kui ei, siis ei.

Mõnes mõttes on too agentuuride kaudu jagelemine mugav, samas muidugi on koguaeg selline "ei tea kindlalt" situatsioon.

Thursday, October 3, 2013

Road trip to Tassie

Jõuludeks ja aastavahetuseks oli plaanis minna tagasi Tasmaaniasse, eks. Kuna aga mu majakaaslased Bruce 1, Jai ja Kri tahavad ka sama pulli teha, siis eile õhtul tuli Kri välja ideega:"Poisid, detsembris on lennupiletid jõle kirved, teeks hoopis road tripi ja praamiga Melbourne'ist Tasmaaniasse?" Kõik hääletasid kohe tolle poolt.

Plaan on nii kuradi hea, et ma isegi ei taipa, miks juba varem selle peale ei tulnud. ca 3500km ja peale tuleb maha sõita, et Melbourne'i jõuda ja too annab mulle võimaluse näha kurikuulsat 146,6km pikkust sirget teed, veidi lõuna-rannikut jne.

Kui reis muidugi teoks saab, siis saab tollest taas väga asjalik lugu, mida kunagi edasi pajatada - fakt. Aga nagu me teame, siis austraallase sõnu ei maksa tõepähe võtta. Vassimine ja tühjad lubadused on sama tavaline nähtus, kui iga hommikune päikesetõus.


Wednesday, October 2, 2013

Uus töö

Uus töökoht on mõnus: suur laohoone ja õueala; tipptehnoloogia ja uued tõstukid-jutud; ei mingeid iraani jurakatest ülemusi; väike ja eriti sõbralik kollektiiv; lebo töö.

Suur firma, mis tegeleb erinevate toodangute pakkimisega, mida firmad nagu Jim Beam, Nestle, Nescafe, kohalikud supermarketid jne, kasutavad oma toodete pakkimiseks. Seega meile tuleb veoki täis pahna, mis tuleb ümber pakkida ja laiali saata. Kõik!

Kuna suvi lõpuks jõudis tagasi, siis saab päikese käes, kui ka jahedas laohoones mõlemas tööd teha ja päev läheb kärmelt.

Kahjuks on töö vaid ajutine ja agentuuri kaudu, mis tähendab, et nad võivad iga hetk öelda, et homme pole tarvis tulla, sest tööd pole. Samas ülemus (inglanna) ütles mulle, et praegu hakkab kõige töisem aeg, seega loodetavasti söödetakse aga tööpäevi ette.