Tuesday, December 30, 2014

Kõik, läbi

Järjekordne lõpp on käes ja kuna homme ma suure tõenäosusega arvuti juurde ei satu enam, siis tõmban joone täna alla ära.

Kella viieni saab homme tööl veel rabatud ning siis juba sõpradega Valgamaale, kus väike saun ja õlu viimaseid tunde aastast 2014 lõpetama jääb. Uue aasta lubadus on, et olen veel aktiivsem ja sportlikum, kui praegu ning salamisi luban endale ka, et võtan mõnest disc golfi võistlusest osa (see jääb siiski vaid mu enda pisikeseks lubaduseks).

Aasta jääb meelde kõige rohkem kindlasti mu naasemisega kodumaale ning siin oma jalgade kinnitamisega.

Pisikene haigus

Proovisin kaks uut disc golfi rada ära: Elvas ja Annikorus. Esimene neist lühikene, vaid üheksa korvine rada, mis üsna positiivse mulje kohe jättis ja teine rada Annikorus juba täielik metslane, kus 18 rada korraliku maalapi peale ära jagatud.

Pärast pea viie tunnist mänguseeriat otsustasin, et peab veel väikse kingituse endale jõuludeks tegema ja tellisin kaks uut ketast koos spetsjomm disc golfi kotiga. Hädasti oleks tarvis, et head ilmad jätkuksid ja saaks veel rohkem mängimas käia, aga juba ähvardatakse suure sula ja muu saja hädaga. Madis mind võtku...

Friday, December 26, 2014

Või läheks nutika peale üle?

Jõulud pere seltsis nagu kord ja kohustus ning tulemata ei jäänud ka visiit minu nö teise pere juurde ehk parima sõbra kodustele külla. Kerge saun ja mullivann õues, kui ümberringi lumi ja miinuskraadid - vot selline on õige Eesti talv.

Nägin hiljuti teist korda unes, et soetasin endale iPhone'i. Kohati on küll tunne, et peaks lõpuks selle sammu astuma ja nutitelefoni peale üle minema, aga siis hakkab jälle kahju vana kooli nokiast loobuda. Lisaks kuulsin, et operaatorid tõmbavad järjest data kraane kinni, mis paneb juba mõtlema, et kas olekski üldse mõtet.

Wednesday, December 24, 2014

Üksinda kodus minu eri

Tänavused jõulud said jälle teistsugused.

Kui ma vahepeal suht ära harjusin, et 24.detsember ei ole suurem asi kuupäev, vaid kõik jõuluga seotuv toimub 25ndal, siis tänase päeva ma olengi jälle veetnud eestlaste jaoks mittetraditsiooniliselt.

Päeval läksin kohe koos suure lumesajuga Tähtvere matkarajale disc golfi mängima, kus oma senise parema tulemuse teise ringi peal sain (+7). Kui pimedaks ära läks, tulin tagasi koju ja kuna mu korterikaaslane jõuludeks maale läks, istun nüüd uhkes üksinduses omal vabal valikul.

Ahjus on grillliha ja kartulid, kõrvale salatit, kõrvitsat ja sülti ning kogu jutu loputan alla alkoholivaba glögiga, millest endiselt kõrini pole saanud. Oleks nüüd mandariine ka päeva lõpuks, oleks täitsa noobel, aga laiskus sai minust võitu ja poodi ei viitsinud enam minema hakata. Saame näha, kas kavas on täna Die Hard või Sons of Anarchy, millega oleks paslik päev lõppenuks kuulutada.

Homme saab juba perekond taas kokku, et klassikalisi hõrgutisi ampsata, aga seniks - hüva jõulu mulle endamisi.

Sunday, December 21, 2014

Tantsulka

Kaua oodatud firma jõulupidu osutuks vägagi meeldivaks. Kella neljast startisime bussiga Tartust pealinna poole ja võib julgelt öelda, et pralle läks koheselt käima. Naised suutsid end šampast kohe väga otsekohesteks inimesteks juua ja nii hakkas igasugu juttu meie, kolme härrase kohta tulema.

Peokoht ise oli jõle noobel (lõin küll end üles, aga ikka oli tunne, et oleks pidanud pingviini ülikonna laenutama), kus siis õhtujuht ja teenindajad meie eest hoolt kandsid.

Nüüd: mulle ei meeldi tantsimine sellepärast, et ma lihtsalt ei oska tantsida. Eile otsustasin siiski, et lauda ma passima niisama ei jää, kui kõik tantsuplatsile lähevad ja läksin ka ikkagi jalga keerutama. Ma tean, et ma teen lihtsalt mingeid ebamääraseid liigutusi, aga no vahet ei ole. Kella üheks olid meil kõigil riided seljas ligunenud ja kui kolleegi pikad juuksed korra ümber mu kaela mässisid end täiesti vettinult, veendusin, et ma pole ainuke, kellel nahk märg sellest pullist on.

Koju jõuti alles pärast nelja öösel ja pärast kärmet pesus käiku ning liitri vee ära joomist (vedelikupuudus oli nii karm, et mul läks sääremari krampi peo lõpus), sai end viieks ka lõpuks magama sätitud. Oeh, küll ikka on tore traditsioonilisi jõule pidada.

Wednesday, December 17, 2014

Mind is set

Jube, kui vaevarikas mu eilne poodides käik oli. Esiteks ei saanud ma lõuna-keskuse ühestki poest asju, mida otsisin, mis peale lõin käega ja olin valmis koju ära sõitma. Kesklinnas võitlesin siiski endaga ja otsustasin veel tiiru kaubamajja ka teha. Kae nalja, leidsin jalanõud ja veidi jõulumanti (olgugi, et jalanõud polnud need, mida otsisin, aga tollel hetkel oli küll liiga ükskõik).

Nüüd peaks mul piisav riietus olema, et laupäevasest jõulupeost osa võtta ja ei salga - ootan üritust kohe põnevusega. Nimelt pidi juba Tallinna poole minnes firma poolt tellitud bussis kõva pidu pihta hakkama ja veel hullem olevat nali tagasitulles, kui jõulupeol lõvideks ja enesekindlateks on end kõik tankinud.


Monday, December 15, 2014

Enne jõulude tulemist

Selline ilm ei kõlba mitte kuhugi: igikelts on kõikjal maas, mis tähendab, et auto on pidevalt mingi sopakihiga kaetud; disc golfi ei ole isu mängima minna, sest peaks taas hakkama mudas müttama; lumememme ehitada ei saa, sest...mida ei ole, seda pole.

Jõulud tuleks edasi lükata kuhugi veebruari, siis on enamasti head külmad ilmad koos hunniku lumega. Jõuludeks rääkides jään ma järjekordsest Unitedi mängust laupäeval ilma, kui firmapidu on Tallinnas. Kuna selga paluti pidulikum riietus vaadata, pean minema ma omale kingi otsima. Johhaidii, nagu ma veel vähe poodides käimist ei salli.

Thursday, December 11, 2014

She's fine again

Unustasin nõnda olulise fakti kirja panna, et paar päeva tagasi sai viimane pusletükk omale kohale asetatud ja ongi too jaapani teemaline pilt koos.

Tänase vaba päeva puhul võtsin kodus koristamise ette, mille käigus igaksjuhuks ka kontrollisin, et kas mu kullakallis Canoni kaamera endiselt omadega õhtal on (mäletavasti avastasin enda rõõmuks Malaisias olles, et fotokas viskab errorit ja pilti ei tee, kusagilt tol korral abi ka ei saanud). Kae nalja - nüüd jälle kõik korras ja töötab laitmatult. Tea, kas viga oli tol korral õhuniiskuses, mis mind koheselt ka rajalt maha võttis ja higistama jubedalt ajas või mis, aga tore, et teenindusse ei pea teist saatma hakkama ning loodetavasti varsti talve tagasituleku puhul õue klõpsutama saab minna.

Rooma ei ehitatud ühe päevaga, Tallinn pole siiani valmis, mis tähendab, et loogiline, miks Temaga veel kõik pole nii, nagu peaks. Samas on tunneli lõpus valgust oioi kui palju ja kui eredalt veel teine paistab.

Tuesday, December 9, 2014

Ta klaas on pooltühi

Tööl on üks kolleeg, kes on nii negatiivselt meelestatud kõige ja kõigi suhtes. Ei sobi töö, ei sobi palk, ei sobi kaastöötajad...

Meile tuleb uuest aastast süsteemi väikesed muudatused ja nipet-näpet krutitakse arvutiprogrammi, mida kasutame ja tõsi, esialgu tundub kõik täielik porno, aga samas võiks hakata toda alles täiesti maha laitma siis, kui oleme kasutama õppinud ja veendunud, et asi on totaalselt hunnik sõnnikut.

Ma üritan ikka positiivseks jääda koguaeg, aga see on nii kurnav, kui peab kuulama kellegi vussi läinud elu päevast päeva. Kui ikka inimene peab hommikul vastu tahtmist end tööle ajama, siis on midagi valesti ja võiks mõelda ala/töökoha vahetamise peale.

Muidu jumala tip-top meesterahvas (minust seitse aastat vanem), aga lõputu vingumisega ja muidu "klaas on pooltühi" suhtumisega teine.

Sunday, December 7, 2014

Kärme käik pealinna

Paari sõnaga Ghost Brigade'i etteastet pealinnas: vähe sellest, et tänu tutvustele tasuta sisse pääsesin, kohtusin kohe kitarristiga ja hiljem ka lauljaga, kellega paar sõna vahetatud sai. Kontsert oli aus ja nende uue albumi kraam kõlab lives eriti rajult ning poisid ei olnud kadedad ka varasemaid teoseid esitama. Olgugi, et kohale oli tulnud päris hea rahvahulk, vääriks too bänd siiski kõvasti rohkem tunnustust.

Nüüd on aga asjad nii kaugel, et Eesti muutlik kliima on ka mind veidi tõbiseks teinud ja paras selline huina-muina olek on peal.

Thursday, December 4, 2014

1000

Operatsioon "Tuhandene pusle" hakab lõpusirgele lähenema. Nimelt võtsin korterikaaslasega esmaspäeva õhtul ette miski pusle, mille täditütre käest sain ja ilmselgelt on tuhandest tükist vähe, sest hetke seisuga on ainult taevas veel tarvis ära lappida ja võiks öelda, et 3/4 puslest on koos.

Homme õhtul juba Tallinnasse, et Ghost Brigade'i uuesti näha, kui nad oma uut albumit tutvustama tulevad. Ilmselt saab ka mõne pealinna tegelasega kann õlut kõrvale hammustatud, sest nii ju kombeks.

Monday, December 1, 2014

Glögg is back

Tellisin esmakordselt läätsed veebilehelt läätsed.com ja pole üldse kahju neid reklaamida: vähe sellest, et õige kaup mõne päevaga pakiautomaati jõudis, oli pakis ka üks Geisha komm. Kui toda nägin, oli küll selline tunne, et äkki ikka ei ole veel kogu maailm hukka läinud.
Fakt, et selline pisike maius mul tuju heaks tegi, on muidugi veider, aga siiski-siiski.

Lõpuks on käes jälle aeg, kui saan glögi juua. Meeletu, kuidas ma toda talvejooki igatsesin.

Sunday, November 30, 2014

Kokku kokkutulekul

Kuidas võtta kokku kokkutulek? Poolteist tundi koosolekut, mida viis läbi Soomest pärit inimene, peaasjalikult juttu vaid statistikast ja prognoosidest; väike paus, et kolme käiguline eine sisse potsatada; veel tunnike koosolekut Ukrainast pärit isiku poolt valdavalt statistika ja uute ideede kohta ning siis 2 tundi bowlingut avatud baariga.

Kuna ma olin tankist, siis pidin uue A le coq'i kalja näol end bowlingurajal karastama, ent baaridaam hea inimesena andis mulle siiski kilekotitäie jooke kaasa õhtu lõpus, et saaks kodus külmiku täis laduda.

Talve üle on küll igagti hea meel. Kui ilm end miinuseks hoiaks ja kerget lund ka säilitaks, oleks täiesti priima. Isegi disc golfi saab käib nii väga edukalt mängimas, nagu neljapäev näitas.

Thursday, November 27, 2014

Otse südamest, otse südamesse

Konsultatsioon tätoveerijaga läks edukalt: kolmekesi arutasid vennad, et kuidas rinnapilti lõpetada, natuke soditi pastakaga siit-sealt ning tehti fotokaga pilti ja öeldi, et nii hakkabki olema. Nagu mul seal stuudios kunagi sõnaõigust oleks olnud...
Aga kutid tulid ideele, et kogu pilt, kogu mu teema tuleks otse südamest sõna otseses mõttes ehk siis rinna keskele pooleldi kõhu peale on plaanis üks mehine süda teha, millest kogu ülejäänud asi alguse saab. Hea küll, kirjutasin alla ja kui hästi läheb, siis uuel aastal saab nõela alla.

Arvestades, et ma pole kaks ja pool aastat nõela naha all tundnud ja rind üldse sigavalus koht on pildi tegemiseks, kujutan ma ainult ette, kui jube kogu protsess olema saab.

Homsele laomeeste kokkutulekule Paidesse pean ma kaine sang olema Stacey'ga, sest kolleegi Opel ütles nädala alguses üles. Oh, what a surprise...

Monday, November 24, 2014

Tagasi nõela alla

Sain jala taas oma nö ühe lemmik ukse vahele: tätoveerimine. Nimelt proovime uuel nädalal tätoveerijaga maha istuda ja brainstormida, et kuidas mu rinnapilti edasi teha. Võib-olla oleks täpsem isegi öelda, et kuidas kogu kupatust vähe ära piiritleda ning vaikselt paremale käele (kuhu ka Michaelangelo "Creation of Adam" pildist teada tuntud sõrm hetkel suunab) üle minna teemaga. Pole juba üle kahe aasta nõela enda naha sees tundnud, seega saaks taas huvitav kogemus olema.

Reedel lähme töölt Paide lähedale kokkutulekule, kus pärast tülikat koosolekut head-paremat süüa ja juua pakutakse ning õhtut bowlingu mängimine lõpetama jääb. Kahjuks on laupäeval taas mind tööle pandud, seega ei mingit pikka pidu.

Thursday, November 20, 2014

Liisi sakslane või sa pole õige mees

Jälle lööb labakäega näkku tõdemus, kuidas eestlased ikka ühed õelad inimesed on. Muidu teistes riikides on märgata õelust ja külma suhtumist kaaskodanikesse suurlinnades, siis Tartut ilmselgelt suurlinnaks nimetada on natuke palju.

Olen nüüd kuu aega tööl käinud ja juba teada, et kes kellest mida arvab. Pidev tagarääkimine ja stiilis "oota, küll sa varsti ise märkad" laused on nii tavapärased, et mind võtab pidevalt peast haarama. Milleks too negatiivne suhtumine ja näpuga näitamine?

Kolleeg ütles mulle täna, et vahelduseks on hea näha kedagi, kes hommikul tööle tuleb nägu peeru täis ja pöidlad püsti. No ta tegelikult selliseid sõnu ei kasutanud, aga põhimõte jääb samaks. No aga miks ma ei peakski? Inimene, kes läheb hommikuti vastutahtmist tööle, on elus väga vale valiku/otsuse teinud. Kokkuvõttes olen ma ikkagi tegelane, kes käib tööl vaid, et elamisraha teenida, mitte ei aja mingit karjääri taga kellelegi tõestamiseks.

Eestis on tavaline, et kui ei ole uut saksa autot liisingusse võetud perse alla, nutitelefoni taskus ja vähemalt paberite järgi miski asjalik ametikoht (loe: pintsaklipslased), siis ei ole ka mees suurem asi mees.

Monday, November 17, 2014

Ghost Brigade Eestis

Tööl algas kõige magusam osa aastast: inventuuri aeg. Esimese päevaga kogu manti ära lugeda ei suutnud ja homme läheb trall edasi. Mõnes mõttes on lebo, mõnes mõttes jube andmine, sest päeva lõpuks olid jalad (ja kummalisel põhjusel ka põlved) korralikult läbi.

Aga kuna me ei ela töö nimel, siis maniks hoopis ära, et 5.detsember tulevad mu ühed lemmikud põhjanaabrid, Ghost Brigade, Tallinnasse oma uut albumit esitlema ja ilmselgelt on minek. Olen neid varasemalt ka kaks korda näinud Saksamaal, kuid pisikene klubikeika saab kindlasti parem elamus olema.

Kui ilm väga vesiseks ei lähe, siis ehk on lootust ka väike disc golfi mäng pealinna männimetsade vahel teha.

Friday, November 14, 2014

Beebisammud

Elamine võtab üha enam ilmet, kui täna sain uue voodi kätte. Nüüd oleks tarvis veel elutuppa kummuti taolist mööblieset, kus saaks voodipesu, käterätte ja muidu sellist tavaari hoida. Lisaks oleks veel tarvis telekas välja vahetada suurema ja uhkema vastu, aga õnneks on too selline asi, millega ei põle just. No ja kindlasti oleks tarvis ka mõnda head suurt taime, mis veidi džunglit majja tooks.

Autoga hoolduses samuti käidud, aga tundub, et tollega veel asi ei piirdu, sest öeldi, et oleks tarvis ka veepump ära vahetada. Johhaidii...

Alustasin Sons of Anarchy vaatamist, mis millegi pärast minust on kuidagi alati mööda läinud. Pärast esimest hooaega võib nentida, et tegemist jõle asjaliku tükiga.

Wednesday, November 12, 2014

Taara va nuhtlus

Homme peab viima Stacey (ehk auto) spaasse (ehk hooldusesse), kus korrapärane kõpitsemine tehakse ja muud sarnased jutud. Mõtlesin selleks puhuks ka autost tühjad limpsipudelid ära visata, aga siis meenus, et Eestis ju ei saa lihtsalt taarat taaskasutusprükarisse visata nagu arenenud maades, vaid peab neid kusagile automaati toppima (vastasel juhul raha maha viskamine).

Viimased neli aastat sai elatud nii, et pudelid, papp jms sai kõik taaskasutuse prügikasti visata, sest riigi poolt on ette nähtud igale elamisele kaks eraldi prügikasti, kuhu kõik oma tavaari saavad visata. Samas viimased neli aastat elasin ma riikides, kus puudusid viie kordsed paneelmajad ja inimesed teineteise kukil elasid...

Egas midagi, taara ära viimine pudel pudeli haaval alaku.

Sunday, November 9, 2014

+11

Tähtvere matkarajal sai täna jälle disc golfi mängimas käidud, kus lausa kolm tiiru peale lasime rajale. Arvestades, et tegemist oli minu järjekorras neljanda mängimas käimisega, siis edasiminekut oli silmaga näha: esimene ring +16, teine ring +15 ja kolmas ring +11.

Kui ilmad veel vähegi soosivad, siis on lootust, et saab aasta lõpuks skoori isegi paremaks timmida.

Lõpetuseks aga peab kohe ära mainima, et harva juhtub nädalavahetusi, kus jalgpallitulemused nii kümpi kukuvad: Unitedile võit, Cityle viik ja Liverpoolile ning Arsenalile kaotus. Halleluuja!

Friday, November 7, 2014

Parklamüügimehed

Minu silmis Eestis üks jubedamaid bände ja kohutavamaid avalikuelu tegelasi, Defrage, suutis Selveri parklas mulle plaati tulla pähe määrima.

Arvasin õieti, et nende nö parklamüümine on lõpuks läbi saanud, kui nad mingite joomavideode ja muu sarnase jama pärast koguaeg kusagil meedias jälle läbi käisid, aga võta näpust. Autost välja tulles lendas üks kutt plaatidega ligi ja küsis, et kas olen kuulnud sellisest Pärnu bändist? Peas oli mul lause "kurat, kes ei oleks?" aga ütlesin viisakalt, et olen küll jah, ei aitäh.

Siis küsis ta mult jooksu pealt, et kas ma siis rock muusikat ei kuula? Peas käis mul läbi "Defrage nüüd pole teab mis rock muusika", aga vastasin jälle viisakalt:"Sellist küll mitte."

Thursday, November 6, 2014

Jalgpallist kauge inimene

Üks tark sõber, kes end jalgpalli huviliseks peab, pani vahva mõttetera maha: United raiskas 160 miljonit ja tulemusi ikka ei ole.

Et inimesed ikka mõistaks, miks tulemused sellised on, nagu nad on, siis väikene meeldetuletus:
Kaitseliin, mis mängis põhimõtteliselt 2006 aastast alates koos, võeti eelmise hooaja lõpus juppideks sõna otseses mõttes, kui Vidic, Ferdinand ja Evra lahkusid. Loota, et tagala saadakse kinni selliste klaasmeestega nagu Jones, Evans, Smalling, Rafael ja uute nagade Shaw, Rojo, Blackett, McNair abil, on sinisilmsuse tipp.
Meeskond ei ole hooaja vältel suutnud kahte mängu järjest ühe ja sama kaitseliiniga mängida, mis tähendab, et ees võib ründejõudu olla palju tahes, aga isegi Leicesteri sugused meeskonnad võivad südamerahuga tagumisest liinist läbi jalutada.

Peaks olema teada, et kui väravavahi ees kaitsepaar iga jumala mäng on erinev ja mingit partnerlust välja ei kujune, ei maksa ka nullimänge oodata.

United pole kunagi olnud meeskond stiiliga "lööge meile palju tahate, me lööme rohkem" ja loodame, et tulevikus ei saada ka selleks. Rünnak peaks algama ikkagi kaitsest!

Sunday, November 2, 2014

Blondinka roolis

Ilus neljane seeria tööl möödas ja uus nädal koidab eriti mugav: kolm tööpäeva seitsmest võimalikust. Loodetavasti on ilma vähekenegi, et saaks minna taas Tähtvere matkakale nö muda open-ile disc golfi loopima.

Hommikul tööle sõites tabas mind meeldiv üllatus Raatuse ja Pika tänava ristmikul: minu ees tuias aeglaselt miski kahekümnendates blond naisterahvas, kes sõitis stiilis "nägu klaasis, hambad roolis." Nagu teame, siis Pikalt tänavalt tulles on sõitjal peatee ning nagu mina, tahtis ka tema keerata ära Raatuse peale. Keerata ta aga ei raatsinud ning jäi ristmikule vahtima, kuidas Raatuse tänaval mõlemalt poolt autod ootavad, et meie läbi läheksime. Vilgutasin taga tuledega, et joppenpuhhen - tee oma manööver ära juba, meil peatee, aga tsikk ei märganud midagi.

Siis viskas esimesel Raatuse tänava autol kopa ette ja läks üle; teine vend samuti kuniks lõpuks ootas liinibuss meie manöövreid. Bussijuht vehkis käega naisele, et sõida juba ja too naisterahvas siis suure ähmiga hakkas sõitma ja vibutas tänutäheks bussijuhuile kätt, et viimane teda "läbi laseb." 

Siis järgmiseks ei suutnud ta otsustada, et kummalt rajalt ta Raatuse tänavalt Narva mnt. peale vasakpöörde teeb ning sättis oma auto täpselt kahe raja vahele joone peale. Ma siis lõin käega ja mõtlesin, et siit saab küll ainult üks hea pühapäev tulla.

Thursday, October 30, 2014

Tagasi infoühiskonnas

Kui eelmisel kolmapäeval sai korterisse sisse kolitud, hakkas pihta uus ootamine: et tuleksid elioni mehed ja ka digi tv (ning interneti) ära ühendaksid. Täna, 8 päeva hiljem, saime lõpuks jaole ning voilaa - taas infoühiskonnas.

Kuigi meil on tööl interneti kasutamine täitsa võimalik, siis põhimõtte pärast ma hoidsin seniks eemale, kuni kodus wifi vurama hakkab ning nüüd aega tasa saan taas teha. Muidugi üsna karm oli õhtuid veeta, kui isegi fifat mängida ei suutnud ilma online'i võimaluseta...battlefieldisit rääkimata.

Õnneks on ilmad olnud üsna soosivad, seega ostsin endale kaks disc golfi ketast ning käisin vabal päeval jänese matkarajal veidi kätt harjutamas. Mõne korvi all oli üsna mudane ja ühes võpsikus olid pompsid endale korraliku kämpingu telgi näol üles seadnud (suutsin ketta suht lähedale neile kogemata lennutada), aga kokkuvõttes siiski positiivne.

Ühesõnaga - mul on hetkel nii suur joovastus, et youtube ja soccernet taas igapäev kasutada on, kuid ilmselt näitas too kaheksa päevane periood, et nutitelefon kuluks tänapäeval ikkagi marjaks ära.

Sunday, October 19, 2014

Sisse seadmine Tartus

Kaks esimest tööpäeva möödas, mis tähendas, et sai ka üürikorterit käidud vaatamas: Ülejõe rajoonis taas, remonditud kolme toaline, kuhu siis sõbraga koos uuel nädalal sisse kolin ja uut elu Tartus elama saab hakata.

Nüüd tarvis kokku panna nimekiri asjadest, mis tarvis korteri jaoks kokku koguda, alustades voodiga ja lõpetades elioni digi-tv paketiga. Õlut peaks ka külmkappi idee poolest ostma...noh, et oleks esimestele külalistele pakkuda.

Wednesday, October 15, 2014

300 vol.2 aka sitt

Vaatasin lõpuks ära 300: The Rise of an Empire filmi. Olen suur esimese teose fänn ja kui too film välja tuli, läksin ka koheselt hiljem dvd-d riiulisse otsima. Kui teine film välja tuli, ei saanud ma tol korral majakaaslastega kinno vaatama minna, kuigi treiler tundus ülihea ja tahtmine oli suur. Siis jäin mingi hetk ootama, et blue ray rip tuleks välja ning nüüd, kuid ja kuid hiljem, vaatasin ma lõpuks ta ära.

Kindlasti üks kõige sitemaid filme, mida ma vaadanud olen: mõttetu diibitsemine ja motivatsioonikõned iga kuradi viie minuti tagant; ülenäitlemine; originaalsuse puudumine jne. Pidin kusjuures filmi kolmes osas vaatama, sest jäin pidevalt tukkuma, kui jälle miskit kõnet maha peeti. Müstika, kuidas too soperdis on saanud 6,4 hindeks imdb-s.

Tuesday, October 14, 2014

Eesti-Inglismaa

Käik Tallinnasse oli oodatult vinge. Laupäeva õhtu kulmineerus jauramisega, alguses Martinsi juures korteris ja hiljem läksime ka välja, et inglise fännidega kohtuda. Kogemata sattusimegi pärast Woodstockis käiku mingi burksiputka ees kolme inglasega jutustama ja kui nad olid mulle selgeks õpetanud oma klubi laulud ning muidu jaburust, suundusime edasi kesklinna, kus miskis peenemas baaris maha istusime.

Eesti-Inglismaa mäng ise oli üsna okei. Natuke morjendas Klavani punane kaart, kus kohtunik oleks võinud siiski esimese kollase asemel lihtsalt hoiatada. Teise kollase kohta samas pretensioone pole...
Ühesõnaga, parem võttis selgelt oma ja Eesti on jätkuvalt riik, kes igale võimalikule vastasele kaotab ühe väravaga. Peame edasi elama teadmisega, et "Ilus kaotus" on meie koondise firmamärk seni, kuni ründefaasis arengut ei toimu (kaitse samas on organiseeritud ja kuradi hea).

Avastasin ka enda jaoks Disc Golfi, mis minu üllatuseks jõle populaarne juba Eestis on. Käisime Viimsis mändide vahel loopimas ja no esimese korra kohta tuli mul ehk isegi üsna hästi välja. Kahju, et nüüd aastaaeg selline on, et kettad pigem kotti peab ära panema, aga ehk jõuab veel käia kusagil enne, kui miinus sada kraadi ning lumi maha tuleb.

Grimsby Town FC ja nende fännidele:"We only sing when we're fishing."

Friday, October 10, 2014

Calabi-Yau

Käisin eile tolles potensiaalses töökohas nö tutvustuspäeval. Kuna neil on vist nelja või viie kandidaadi seast valida nüüd, siis lubasid järgmisel nädalal mingi hetk helistada ja teada anda.

Kui nüüd nädalavahetusel saab Tallinnas ära käidud, siis võib minna oma koolitunnistusega töötukassasse ning teooriaeksamile ARKi registreerida. Loodetavasti jõun kogu pulli enne tehtud, kui lumi maha tuleb. 
Ma olen üsna kindel, et CE-kategooriat ma tegema ei hakka hetkel, seega proovin veel välja võluda C-kategooria autojuhi ametikoolituse töötukassa kaudu (muidugi juhul, kui ma eksamid tehtud saan). Too oleks taas paarisaja eurone kokkuhoid, seega miks mitte.

Tuesday, October 7, 2014

The fuck, EA?

Viimased päevad korralikult Fifa 15 peal tunde kulutanud ja no kurat, kus mõned asjad on närvidele hakanud käima.

Esiteks vilistab kohtunik totaalseid lollusi vigadeks. Kuuled, et käib vile ja siis on selline kerge õnnemäng, et huvitav, mis nüüd siis juhtus ja kelle kasuks too vile läheb. Nagu mingi Hispaania liigaga oleks tegemist.

Teiseks jooksevad tiimikaaslased omavahel pidevalt kokku. Ütleme, et lähen palliga ning siis tuleb arvuti poolt juhitav tiimikaaslane mulle silmaklapid täie tambiga otse peale, mille peale mõlemad siruli kukume, pall kuhugi tuhatnelja ajama paneb ning kolmas mees veel meie otsa siis koperdab.

Kuidas kurat on sellised asjad läbi lastud, aru ma ei mõista.


Friday, October 3, 2014

Tühjad tunnid

Kooli teooriaeksam läks libedalt: neljakümnest küsimusest nelikümmend õiget ja kojuminek. Nüüd peab ootama teisipäevani, et saaksin koolitunnistuse kätte, siis töötukassasse selle esitama ja saabki arki teooriat minna tegema.

Sõiduõppe ABC on üsna kesine autokool, ütlen otse välja. Veoauto kursuse viimasel teooriatunnil rääkis juhendaja kurvis pööramisest (me oleme kõik oma sõidutunnid juba ära teinud), näitas pilte matsu pannud veokidest ning tagatipuks poole tunnist filmi Scania veoautost, kus tutvustati Scania interjööri (nagu päris nii, et vajutad seda nuppu, siis läheb voodituli põlema või kui tahad temperatuuri madalamaks, siis tasub panna siit nupust jahedama peale) jne. Eelmise tunni põhiteemaks oli tavaline B-kategooria möödasõidu ja säästliku sõiduviisi jutt. No milleks üldse eraldi C või CE-kategooria õpet teha, kui midagi otseselt nendega seoses juurde ei tule.
Sõiduõpetaja on niisama seniilne vanamees, kellel on reageerimisaeg miinuses, aga see selleks: can't win 'em all!

Kui täna hommikul välja läksin, olid mul seljas ikka lühkarid ja pusa. Tänavatel vastu kõndivad inimesed meenutasid oma riietusega (joped, sallid), et sügis on käes, kulla inimene. Vist peaks hakkama ikka mõtlema mõndade pikemate riiete peale ka.

Tuesday, September 30, 2014

Testid ja veel teste

Xboxi pidu oli aus andmine: 9 inimest, 5 telekat, 5 xboxi. Võeti napsu, mängiti Call of Duty erinevaid variante ja Fifat ning õhtut jäi lõpetama põgus põige linna. Korke kordagi välja ei löönud, seega võib rahule jääda.

Mul on liiklustestide lahendamisest silmad suhteliselt verised juba. Neljapäeval peaks olema koolieksam teoorias, mis tähendab, et terve homne päev peaks veel ka teste lahendama nagu vaimuhaige. Võeh, kelle loll idee see oligi, et minna uuesti autokooli...


Friday, September 26, 2014

Now We Die

Sai kolm tundi järjest mööda linna õppesõidu veokiga paarutatud ja pärast kahte tundi oli mul kopp ikka väga ees. Kui saaks rahus linnast väljas sõita, oleks jumala timm, aga kui tihedas liikluses kitsastel teedel peab mõtlema kuue erineva asja peale (multitasking pole mu tugevaim külg), siis pole asi kõige nauditavam.

Kutsuti esmaspäevaks töövestlusele Tartus, seega pöidlad pihku, et pakutakse häid tingimusi ning palju kandidaate poleks. Siis saaks edasi hakata juba uurima kolimist jms.

Homme peaksin uue Fifa 15ne kätte saama, mis tähendab, et meil tuleb kokku üheksa pealine seltskond ja teeme xboxi lan-i peo.

Machine Head - Now We Die

Wednesday, September 24, 2014

Sõiduõppe ABC

Tehtu huvipärast esmaspäeval teooriaõpe koos B-kategooria õppijatega ja siis räägiti sellistest lihtsamatest terminidest ning põhitõdedest. Õpetaja lasi ekraanile kiirtee pildi ja ütles, et tegemist on miski Saksamaa kiirteega. Ma vaatasin ümberringi, kus keegi midagi ei öelnud selle peale ning lausisin siis:"Saksamaal too pilt nüüd kindlasti kohe tehtud ei ole, pigem ikka kusagil Briti saarte peal." Õpetaja siis vaatas pilti ning küsis, et miks? "Vasakpoolne liiklus on ju pildil."

Lisaks pani ta mingi ristmikujoonisel virna oma jutuga, kui üritas selgitada, et kuhu tohib pöörata ja siis näitas, et ka paremale kõige üles võib pöörde teha. Ma segasin siis jälle vahele ja ütlesin, et paremale üles pööret tehes pärast ohutussaart leiad ennast ju vastassuuna vööndist mõne teise autoga tõtt vaatamas. Õpetajal jälle kerge punastamis moment. 

Tollel hetkel oli küll selline tunne, et mida ma siin praegu teen ja kes too tädi on?
Homme aga uuesti tagasi, kui peab sõidutunde tegema ning õhtul vaid C-kategooria teooria on, kus lubati testi sõidumeeriku ja selliste faktide peale.

Monday, September 22, 2014

Elu piibe maanteel

Tundub, et laupäevane grill võis olla too viimane selleks hooajaks. Võtsime viisakalt õlut, tegime liha ning arutasime maast ilmast kuni poole neljani hommikul. Nüüd aknast välja vaadates võib vist nentida, et suvega on asjad ühel pool. Plaan on hakata Mikuga koos trennis käima Tartus, et keha ikka talve üle elaks ja kui kõik hästi läheb, siis teeme teisipäeval juba algust.

Nüüd ongi autokooli ja muude asjade pärast sellel nädalal tarvis teha lugematu hunnik käike Taaralinna, seega ehk õnnestub veel mõndasid inimesi näha, keda pole trehvanud.

Kui keeruline on jalgpallifänn olla, täiesti ülemõistuse. Viimase mänguvooru tulemused inglise kõrgliigas näitasid taas, miks Premier League on rahulikult kõige vingem liiga üldse. Selliseid skoore ja mängukäike ei oskaks küll ükski hiromant ette näha.

Thursday, September 18, 2014

C-kati puder ja kapsad

Jälle aeg tiir Tartusse teha õhtul, kui kaks sõidutundi koos hilisema teooriaga ees ootab. Esmaspäeval jagati mõned konspektid vms lugeda kodus ja endiselt ei hammusta ma läbi järgmisest lõigust:

Pärast 4,5-tunnist sõiduperioodi peab juht tegema vähemalt 45-minutilise katkematu vaheaja, kui ta ei alusta puhkeperioodi. Nimetatud vaheaja võib asendada vähemalt 15-minutilise vaheajaga, millele järgneb vähemalt 30-minutiline vaheaeg.

Igaksjuhuks loen veel üle, aga endiselt ei oma mu silmis antud punkt mitte mingit loogikat.
Ja muidugi huvitav punkt meelde jätmiseks:"Sõidumeerikut ei pea kasutama erisõiduk, mis veab tsirkuse või lõbustuspargi varustust."

Tundub, et kõige kindlam viis on lihtsalt lahendada teooria teste, kuniks silmadest hakkab verd voolama ja ARK-is tuimalt ära paugutada mälu järgi.

Tuesday, September 16, 2014

Muslim-moslem

Esimene teooria loeng oli...huvitav. 2,5h kestev istumine kulmineerus enamus ajast diiselkütusest rääkides. Neljapäeval uuesti ja siis on juba päeval esimesed kaks sõidutundi mul ka. Esialgu tundub huvitavam, kui oli B-kategooria, aga samas see vaimustus võib ka kaduda, eks näha ole.

Mis silma on hakanud riivama viimasel ajal: Islamiriigi rätipead võtavad jälle ühel valgel mehel pea maha, mille peale kusagilt tulevad tähtsad ninad välja ning kisavad üle meedia:"See on taunitav, me mõistame taolise teguviisi hukka." No fucking shit, et see on taunitav. Mida nood sõnad meedias sellele kaasa aitavad, või paremaks teevad? Kas juhul, kui Urmas Paet toda meedias välja ei ütleks, arvaksid jänkid, et me oleme Islamiriigi poolt?

Saturday, September 13, 2014

Football coming out of football

Töötukassast öeldi eile, et kui ma peaksin saama tööle tolle C-kategooria koolituse ajal, siis nemad maksavad ikkagi koolituse kinni juhul, ainult transpordihüvitis ja mingisugune päevane stipendium jäävad saamata. Fantastiline, loodetavasti esmaspäeval saab teada, et kui tihti teooriad ja sõidutunnid hakkavad olema ning võib-olla kannataks siis ka mingit suvalist otsa juba otsida.

Tänane päev on pesuehtne näide, miks on nii hea jälle tagasi kodus olla. Menüüs on Arsenal-Man City, Chelsea-Swansea, Liverpool-Aston Villa ja Real Madrid-Atletico Madrid jalgpallikohtumised. Kui endiselt maakera kuklapoolel oleksin, näeksin neist neljast mängust maksimum esimest kahte. Ainus, mis tänasest veel puudu, on Unitedi mäng, mis leiab aset homme õhtul.

Vahepeal sai ka Fifa 15 pre-order tehtud Euronicsi kaudu, mis peaks välja tulema 25.september. Oh, õnnis jalgpall, mille ümber kogu mu maailm keerleb.

Thursday, September 11, 2014

Kolm lõvi kolme lõvi vastu

Liitusin täna hommikul nende inimestega, kes refreshides piletilevi veebilehel ootasid, et Eesti-Inglismaa jalgpallikohtumise piletid müüki tuleksid. Kui kümme minutit pärast kümmet endiselt üritust üleval ei olnud ja samal ajal sõbranna juba kirjutas, et ta putkast oli pileti kätte saanud, tekkis hirm, et ongi kellad. Siis ilmus üritus üles sildiga "välja müüdud." Refreshisin uuesti ning kõik oli korda tehtud ja sai kaks pääset osta. 

Nüüd aga: ma olen ainult ühel koondise mängul käinud, kui kaks aastat tagasi sai Rumeeniaga kohtumisel käidud ja viimased neli aastat kodumaalt eemal elades pole ma pea kordagi Eestit ka telekas mängimas näinud.
Ma ei lähe mängule sellepärast, et Sloveenia suudeti 1:0 alistada (tõele au andes tundus mäng mulle igav ja jäin teise poolaja alguses ka magama) ja ka mitte sellepärast, et lõpuks mängitakse suure nime vastu. Võtan retke Tallinnasse ette hoopis loogilisemal põhjusel: Inglismaa on alati olnud minu koondis ja neid uuesti mängimas näha pärast 2012 EM-i Ukrainas on puhas privileeg.

Ei maksa minust valesti aru saada, ma lähen ikka omasid toetama, aga üks on kindel: kõige labasemat chanti "Eesti, suru, vastane vastu muru" ma kaasa ei karju, sest too on sama andetu, kui korvpalli pirinpasunatega jalgpallikohtumisele minna. Oeh, meie riigil on ikka fänlusest nii kuradi palju õppida...

Monday, September 8, 2014

Autobiograafiad

Olen Gary Neville'i raamatuga pea poole peale jõudnud ja ei suuda ära kiita. Kui võrrelda tema autobiograafiat Sir Alex Fergusoni teosega, siis müstiline, kui palju ikka Neville peale jääb. Ilmselt on asi selles, et Fergusoni raamat tundus kuidagi seniilne ja liiga ilus, kui Gary teos on ausam ja otsekohesem. 

Nädala pärast algab C-kategooria koolitus, mis tähendab, et pean käima tervisetõendi ära sebima. Peaks minema läätsedega, et silmade kontrollis ehk läbi saada nii, et lubadele hiljem märget ei tuleks (kuigi ma sõidan pea alati prillide või läätsedega).

Friday, September 5, 2014

i30

Eilne rännak Tallinnasse kulmineerus edukalt, sain endale neljarattalise sõbra soetatud. Nüüdsest on mul 2008 aasta Hyundai i30ne näol rattad all ja kuna tegelane on universaal kerega, siis ilmselt tehakse tollega ka kerge road trip kuhugi Euroopa peale...näiteks järgmisel suvel.
Seega suur mure kaelast ära ja enam ei pea silmad punnis auto24-s vahtima.

Täna õhtul saabki olema väike kogunemine Tartus, et vanade nägudega liigud teha ja muidu linna terroriseerida.

Monday, September 1, 2014

Camp low, camp really low

Üks põnevamaid päevi on käes: ülemineku aken sulgeb täna kell 1 öösel. Päev otsa saab lihtsalt twitterit ja sky sportsi lehte refreshida, et viimaste tehingutega kursis olla.

Ma olen nii pikalt järjest Jõgeval passinud, et tung on peal teha korralik tiir Tartusse taas. Võib-olla käia läbi vanadest headest kohtadest ning uudistada uusi asjandusi, mis kõik vahepeal tekkisid nagu seened pärast vihma.

Amazonist jõudsid mu raamatud kohale, seega saab alustada Gary Neville'i autobiograafiaga.

Friday, August 29, 2014

Mõned nädalad enne autokooli

Asi korras: pean sebima C-kategooria jaoks vajaliku tervisetõendi ja siis 15.september hakkab Tartus Sõiduõppe ABC-s pull pihta. Nad ütlesid, et koolitus kestab kuni oktoobri lõpuni, mis tähendab, et enne novembrit vist ei ole võimalustki lube kätte saada, mis omakorda tähendab, et ei saa alustada autojuhi kutsetunnistuse koolitusega enne talve algust. Kuna ma olen töötuna arvel ja töötukassa tasub koolituse eest, ei saa ma hakata vahepeal ka tööl käima, mis on suhteliselt sitt, sest ma ei jaksa ühe koha peal pikalt tammuda.

Veider muidugi, et töötukassa nõuab mult ikkagi aktiivset tööotsingut samal ajal. Kui ma peaksin mingi töö võtma, kas siis pean autokooli eest ikkagi ise tasuma hakkama? Aru ei mõista...

Wednesday, August 27, 2014

Konsooli jahile

Järjekordne põnev kohtumine konsultant Kajaga on möödas. Talle sobis mu põhjendus, et miks ma autokooli uuesti tahan minna ja muu too möga, seega andis nüüd rohelise tule, et ennast ise ära registreeriksin.

Aga kõige tähtsamad asjad enne: peab tiiru tegema Lõuna-Eestisse, et Xbox endale tuua. Kuna mul on alati olnud võimalus Fifat mängida ükskõik, kus elanud olen (välja arvatud Shetlandi saarestikul), seega peab traditsiooni jätkama. Mingi tüüp Võrus kuulutas, et müüb oma konsooli koos fifa mänguga, seega mis siin pikalt mõelda - road trip!

Sunday, August 24, 2014

Tulevane United

Jalgpalli üleminekuaken on varsti sulgemas ja mul on spekulatsioonid katuse nii ära viinud pealt, et ma ei suuda enam lõpuni oodata ja hakkan juba siin enda arvatavaid tulevasi Unitedi koosseise välja pakkuma, et millele härra Louis van Gaal ka panustada võib, kui asi nii kaugele jõuab, et kõik tehingud on tehtud. Väidetavalt on liitumas Di Maria, Blind ja keegi CM (Nigel De Jong ilmselt).

1) klassikaline 3-5-2
De Gea (Lindegaard)

Smalling (Jones) - Evans (Blind) - Rojo (Shaw)

Januzaj (Lingard) - Herrera (Carrick) - CM (Fletcher) - Di Maria (Young)

Mata (Kagawa)

Van Persie (Hernandez) - Rooney (Welbeck)

2) klassikaline 4-3-3
De Gea (Lindegaard)

Jones (Rafael) - Evans (Smalling) - Blind (Blackett) - Shaw(Rojo)

Herrera (Carrick) - CM (Fletcher) - Mata (Kagawa)

Rooney (Januzaj) - Van Persie (Hernandez) - Di Maria (Young)

Spekulatsioonid on ka, et mõned neist härrastest on lahkumas (näiteks Rafael, Welbeck, Hernandez), aga midagi sellist ilmselt hakkab tulema. Di Maria on muidugi taoline kutt, kes võib ilusti keskväljal mängida ja Blind hakata nii keskkaitses, vasakkaitses kui ka kaitsvat poolkaitset mängima. Lisaks kui Welbeck ja Hernandez peaksid sääred tegema, siis on noortest James Wilson, Reece James ja Jesse Lingard võtta, kes ees mürada saaksid.

Ühesõnaga, siin on mu ennustus: pakun, et enne akna lõppu on toodud ära Di Maria, Blind ja De Jong. Välja on aetud Hernandez, Welbeck, Anderson, Zaha ja poleks üllatunud, kui Rafael ning Lindegaard ka kotid pakivad.

Kui hea, et see kõik südamelt ära sai nüüd.

Friday, August 22, 2014

Kartulid ja sealiha

Mindi eile õhtul Tartusse ühte autot vaatama, aga kui ülevaatuses ta kanali peale sõideti ja raputama hakati, avastasti roolilatt jumala ribadeks olevat ning sealt tilkus korralikult õli. Seega jätsime diili katki ja tulime tühjade kätega tagasi koju. Nagu tark mees on öelnud:"Autot müüa on raske, autot osta veel raskem."

Austraalias elades Rona alati küsis minult, et mis lihaga õhtusööki teha ja mu vastuseks oli enamasti kana, vahel harva ka loom. Loom harva sellepärast, et kui me kusagil väljas söömas käisime, siis ma enamasti tellisin korraliku verise looma steaki niikuinii ja siga ei tahtnud ma põhjusel, et Eestisse tulles hakkab sealiha niikuinii uksest ja aknast tulema, siin muud väga ei osata süüa.
Nüüd ongi nii, et pea igapäev on olnud menüüs miski seafilee või isegi grillides on vardas kõik sealiha olnud. Miskit pole muutunud...

Tuesday, August 19, 2014

Jõle tagurpidi on too liiklus

Pea kaks nädalat nüüd kodumail olnud, ent endiselt panen liiklusega seotud asjadega jumala võssa. Esiteks kipun ikka autosse valest uksest sisenema, valelt poolt turvavööd haarama jne. Ise sõitma pole julgenud veel minna, sest juba kõrvalistmel istudes vaatan, et oleksin valesse ritta tahtnud keerata.

Käisin töötukassas end arvele võtmas ja esialgu ei tehtud muud, kui anti paber, kuhu pean seletama, et miks mul toda C-kategooria koolitust tarvis on ja siis järgmisel nädalal tagasi minema. Terve faking nädal?! Tai pohh, kui ma ei saa septembrist juba autokooli.

Monday, August 18, 2014

Hakkab juhtuma

Homme on see päev, kui võetakse end Eesti Töötukassas arvele. Seda muidugi vaid sellepärast, et mu ema tuttav, kes seal töötab, soovitas mul nende kaudu hakata C-kategooriga lubasid tegema, sest töötukassa maksavab kogu koolituse (pluss veel transport ja muu jant) kinni. Mõtlesin siis, et miks mitte - olen seni töötu, kuni nood load on tehtud ja siis saab jälle tööinimeseks hakata. Rahaline võit samal ajal vist üle €400 ehk klassikuid tsiteerides:"Pole paha!"

Töötuhüvitist nad muidugi ei maksa mulle mingitel veidratel põhjustel, aga ega keegi toda rahasummat taga ajama ei läinud niikuinii.

Seega kui kõik hästi läheb, siis septembri keskpaigast tagasi autokooli.

Monday, August 11, 2014

Palun, aitäh?

Mõned päevad olid piisavad, et meelde tuletada, kui ebaviisakad me, eestlased, ikka oskame olla. Ma saan aru, et klienditeenindaja poes vihkab oma elu ning ta ei suuda kõigile naeratada, aga lõppkokkuvõttes on see tema isiklik tragöödia, et on kassamasina juures kinni ja endale meelepärasemat elu ei suutnud kujundada.

Sõitsin bussiga Kassinurme õele külla ja bussijuhi ainsad sõnad mulle olid:"üks viiskümmend." Ei mingit "tere, ole lahke, aitüma, jms."

Kõik, kes vihkavad oma tööd, peaksid endale meelde tuletama, et tegemist pole enam pärisorjusega ja keegi ei hoia nuga kõri peal ning kui ollakse liiga arg, et ala vahetada, siis "suck it up!"

Thursday, August 7, 2014

Home, sweet fucking home

Londonis läks lennujaamas napilt ja peaaegu, et oleks maha jäänud oma lennukist. Aga see selleks...

Ma olen kodus lõpuks: soe Eesti suvi, viljalõhn ja kõik selline, oijah! Kuna alles südaööseks Vaimastverre jõudsin, siis ilmselgelt läks meil sõpradega saunaõhtu jõle pikale. Nii pikale lausa, et kell 7 hommikul alles visati vihad nurka ning mindi magama.

Nüüd saab olema kiire aeg, kui on tarvis 101 inimesega kokku saada, oma tulevikuplaanid paika panna ülikärmelt ning lõpetuseks ka kõigi jalgpalliuudistega kurssi viia (võib-olla ka MMi tipphetkeid vms vaadata).

Emotsioon on laes, sest ema tehtud frikadellisupp on üle prahi, saun, gin ja premium on endiselt head ning parima sõbraga saab veel terve nädalavahetuse sauna vahelt joosta nagu lollakas.

Wednesday, August 6, 2014

Tagasi Euroopas

Kuna Lõuna-Aafrika ja Iiri tüdrukud esmaspäeval lahkusid, veetsin ma päeva ettevalmistusi tehes Londoni jaoks ja hiljem käisin ka kinos, et ära näha Hercules. Ma ei hakka üldse midagi ütlema ka tolle filmi kohta, kui vaid, et sellist jama on ikka väga raske kommenteerida.

Igatahes, teisipäeva hommikul ajasin maast lahti end juba pool kuus, kogu oma kolaga monoraili peale, mis mind rongijaama viis ja siis juba sealt Kuala Lumpuri lennujaama, kus koljat Malaysia Airlines'i airbus mind ootamas oli. Kogu too järjekord, et pagasi ära anda ning lennupiletid saada oli eriti koomusk: kui lõpuks minu kord oli, ütles neiu mulle, et ma pean esmalt automaadist ise check in-i tegema, sealt saan pileti ja siis lõpuks saan pagasi neile anda. Ma olin hämmingus: nii suur lennufirma ja nad käsutavad kliendid ise check in'i tegema? Võinuks siis vähemalt sildi kuhugi panna, et enne kui järjekorda võtta, tuleb automaadi juures käia.

Lennuk oli pooltühi, mis tähendas, et ma sain terve istmerea endale, kuhu pikali sain visata. Pakuti süüa ja juua ning üldse läks kogu 13 tundi väga kärmelt võrreldes London-Singapur lennuga kaks aastat tagasi.

Londonis otsisin oma kohaliku Oyster transpordi kaardi välja ja kae imet - mul oli veel tugev £8 konto peal, millega ilusti linna sain oma hostelisse. Tänu ajas tagasi lendamisele, kujunes too päev nii pikaks ja olgugi, et ma üritasin kella kümneni üleval olla, sai väsimus minust kell 9 võitu ja ma kustusin ära. Järgmisel hetkel käsutas mu keha mind pool kaks öösel üles, set teisel pool maakera oli kell juba ammu hommikus. Veetsin tunnikese ärkvel ja siis õnnestus taas magama jääda, mis tähendab, et kui ma täna õhtul sauna ja õlut teen, peaks ma unerütmi taas normi saama.

Mu seljakott saab olla max 15kg, seega viskasin täna hommikul pärast pesus käiku käteräti ja pesuvahendid prügikasti. Lisaks soojast ilmast hoolimata kannan ma teksasid ja jakki, et Ryanair ei hakkaks näkku panema mingite lisakilode pärast.

Monday, August 4, 2014

Skybar ja veider toit

Sain oma tunni ajalise massaaži tehtud, mis üsna hea oli, aga kuna ma varasemalt ei ole massaažiga kokku puutunud, siis ma ei tea, et kas kvaliteet oli ka hea või mitte. Tädi muidugi üritas mult happy ending raha ka välja nuruda, aga ma ei langenud tolle ohvriks ja palusin tal vaid professionaalne olla ning oma tööd teha. Pärast sain ka saunas vedeleda (pea kaks aastat viimasest saunatamisest), mis nii kuradi lõõgastav oli, ainult saunaõlle oli puudu.

Järjekordne elamus: Kuala Lumpuri kõige peenem baare asub ühe hotelli 33ndal korrusel, kust avaneb võimas vaade kaksiktornidele ja ülejäänud linnale. Läksime Monique'i ja iirlanna Jaz'iga ka toda luksust uudistama ja ma ostsin ilmselt oma elu kallima pindi õlut tollest kohast. 38.20 kohalikku ehk pea 9 eurot. Õlu kestis vägagi pikalt, sest mingit isu ei olnud veel ühte ringi teha.

Hiljem läksime kolmekesi tänavatoitu uudistama ja proovisin esimest korda raid (päris hea, kuigi pole traditsioonilse kala maitsega) ja puuvilju, mida kunagi varem näinudki pole. Üks puuviljadest, mis nägi välja nagu siil, oli eriti veider: olin pooleldi valmis öökima ja samas jälle pooleldi nautisin.

Sunday, August 3, 2014

Motogäng "5 young and dumb"

Kui reede õhtul väljas käisime Lõuna-Aafrika tüdruku, Monique'ga, siis nii kella ühe aja öösel Kuala Lumpuri kaksiktornide juurest tagasi hosteli poole jalutades ründas meid väike motogäng. Kolm motikat, viis kutti ja üks neist hüppas sõidu pealt maha, jooksis Monique'i poole ja haaras ta käekotist. Õnneks ei saanud ta korralikult kinni ja kott oli piisavalt tugev, et tal ei õnnestunud toda kaasa rebida.
Ma suutsin raipe asfaldile pikali virutada, aga selle asemel, et klobimist alustada, lõi mulle reaalsus pähe: Malaisias on karistused iga asja kohta nii karmid (juba narkootikumide omamise eest võib rahus inimesi üles puua ja eluks ajaks vangi panna), siis paar päeva enne koju lendu ei ole mul kindlasti tarvis mingeid sekeldusi kohaliku politseiga.
Astusin sammu tagasi ja too naga pani jooksu sõprade poole, jättes oma jalanõud vedelema kohta, kus ma ta pikali lajatasin ning kogu punt pani taas tuhatnelja ajama.

Eile käisime taas õhtul väljas väikse seltskonnaga, kui hiinalinnas nuudlirooga nautisime keset haisvat tänavat (täiesti müsika, kui hullult ikka linn võib kohati haiseda). Haisust rääkides: linn on nii saastatud ja tänaval õhku hingata ei ole. Lisaks nood miljonid autod ja motikad, mis tänavaid ummistavad, annavad vingugaasi nii julmalt näkku, et ma täitsa saan aru, miks jõukamad tegelased käivad ringi "kirurgimaskidega".

Sain pesu pesta siin hostelis, mis tähendab, et mul on nüüd piisavalt puhast aluspesu, sokke ja maikasid, et isegi lennuki kaduma minemise puhul, peaks mul viimaks koju jõudes endiselt värske riietepaar olema kotis.

Friday, August 1, 2014

Kaamera on surnud

Kaamera otsustas otsad anda: eile hommikul linna peale uudistama minnes viskas ta mulle pildistades "Error 70" ette ja kõik - pilti ei jäädvusta. Mälukaardis viga ei saa olla, objketiivis samuti mitte, seega lendasin kahte canoni poodi sisse ja uurisin, et mis variandid oleks. Mõlemast poest sain kinnitust, kui ma olen juba proovinud algseadistada kõik sätted, siis peab teenindusse saatma. Kuna ma olen endiselt vanakooli nokia mees, ei saa ma Malaisias olekust seega ühtegi pilti teha - vapustav.

Seega otsustasin, et käigu kõik perse, ma jään Kuala Lumpurisse, kuniks on aeg ära lennata, sest ilmad saarte peal ei ole just kõige soliidsemad hetkel ja ilma kaamerata ei viitsi ma kuhugi džunglisse minna. Kolisin linna teise rajooni hostelisse, kus ümbruses rohkem baare ja muid meelelahutus kohti on, et vähekenegi nalja teha enne Euroopasse naasmist.

Kogemata sattusin ühte juuksurisalongi sisse ja palusin, et nad mu kukla ja kõrvade juurest piiri lõikaks uuesti. Tibi siis hakkas vinguma, et peaksime ikka külgedelt ja tagant ka lõikama, et oleks ilusam, mis peale ma rohelise tule talle andsin. Too uhke kogemus läks maksma 35 kohalikku ehk 8 eurot.

Käisin ka rongiga linnast väljas veidi rohkem looduse keskel Batu Caves nimelises kohas, kus jõhkard suured koopad on. Polegi päris kindel, et mis kõige parema mulje jättis: koopad, hiigelkuju sissepääsu ees või sajad ahvipärdikud, kes kõikjal ringi uitasid ja esinesid lootusega, et mul taskus ehk miskit süüa neile jagub. 

Täna reedese õhtu puhul lähen õlut mekkima kuhugi baari ja homme võiks sellise pulliga hakkama saada, et miski tunni-kahese massaaži endale lubada.

Wednesday, July 30, 2014

Saabumine Malaisiasse

Äratus pool seitse hommikul, kella kaheksaks lennujaama ning lõpuks pärast kümmet lasti juba ka lennuki peale. Ehk selline oli pehmelt öeldes mu viimane hommik Austraalias.

Lend Sydney'st Kuala Lumpurisse sujus üsnagi ladusalt, sest ma sain koha akna äärde ja lisaks oli mu kõrval tühi iste, mis tähendas, et sain nõjatuda aknale ning jalad ripakile visata. Süüa pakuti ka, aga sa mu meie, mis kogusest me siin räägime - enne, kui aru sain, oli mu kana ja mingi riisi taoline asi juba taldrikult kadunud.

6 ja enam tundi lennatud, mu kere täiesti kange, sest ei liikunud oma kohalt kordagi ja lõpuks, kui Kuala Lumpuri lennujaamas terminali jõudsin, lõi kohalik kuumus ja meeletu õhuniiskus kohe labakäega pikku nägemist: 31'C ja 94% õhuniiskus. Tundsin end koheselt nii räpase ja higisena, aga no eks see käib reisimise juurde.

Piiril võeti näpujäljed, visati passi tempel, mis lubab mul riigis 90 päeva olla ja saadeti ilma naeratuseta oma teed. Kui läksin bussipiletit kesklinna ostma, juhtus jälle sama: tädi küsis palju küsimusi, aga ma ei saanud tema inglise keelest sõnagi aru ja ta lõpuks soovis kurja näoga "head" teed. Moslemid ei ole vist kõige lihtsam rahvas...

Tunnine sõit bussiga kesklinna, kust edasi taksoga oma hostelisse sõitsin, sest linnakaarti mul polnud ja lisaks teades, kui odav on võrreldes lääne riikidega kõik, ei olnud ka viitsimist hakata ise pusima oma kolaga.

Kuna ma lõpuks pärast kaheksat õhtul hostelisse jõudsin, ei olnudki päevaga muud teha, kui lõppenuks kuulutada. Homme on tarvis välja nuputada, et mis ma Malaisias ikkagi tegema hakkan nende järele jäänud päevade jooksul.

Tuesday, July 29, 2014

Viimane öö Austraalias

Eilne õhtu kulmineerus ootamatult vaikseks, sest kella kümneks läksin ma juba tagasi oma tuppa. Ameeriklannadel olla löönud ka tund hiljem korralik jetlag sisse, seega ei passinud nemadki enam kauem tolles hosteli baaris/klubis.

Olles harjunud poolteist aastat magama suures voodis, oli end eriti keeruline sättida nari teisele korrusele, kus ma jäsemeid välja sirutades alati avastasin metallvõre mu vabadust piiramas. Ajasin tänu sellele ka hommikul üsna varakult end üles ja läksin pärast hommikusööki ja kohvi Rookwoodi surnuaeda, et üles otsida vanavanaisa haud, kes sõjaajal Austraaliasse omadega sattus. Tundus üsna võimatu missioon, aga kui lõpuks surnuaialt infopunkti üles leidsin, kus mulle juhiseid anti, et kus alas täpsemalt otsima pean, oli juba lihtsam.

Viisin viisakalt lilled, korjasin ümbert vana rämpsu ära (kuigi haud oli vägagi heas korras), tegin mälestuseks pildid ja seadsin sammud tagasi läbi tolle tohutu surnuaia rongijaama poole. Kuna ilmataat oli taas helde ja südatalvel 23'C pakkus, lubasin endale kohalikus spordibaaris ka ühe pisikese õlle enne rongile astumist.

Õhtul võtsin ette matka teisele poole jõge, et Harbour Bridge ja ooperimaja linnatulede taustal jäädvustada. Läks üsna edukalt ja kui ma Malaisias mahti/aega saan, siis teen ka fotoblogisse kerge postituse. Kui ei, siis kunagi Eestis ehk, sest praegu on juba aeg nii kaugel, et peaksin sättima end unele, kuna homme hommikul pean varakult ärkama ja kella kaheksaks lennujaamas olema ning 10.55 saab mu Austraalia aeg omadega ümber.

Tea, kas peaks mõned Malaisia rahaühikud endale ka kaasa vahetama?

Monday, July 28, 2014

Sydney

Väga toores lend oli Perthist Sydney'sse: magada ma teps ei suutnud ja kui käsutati lennukist maha, oli kohalik aeg juba veerand seitse hommikul. Sõitsin rongiga lennujaamast kesklinna ja olgugi, et ma hostelisse jõudsin kell 7 hommikul, lubati mind koheselt tuppa. Viskasin kõik asjad kus seda ja teist ning kobisin kotile, et vähekenegi und saada. Paari tunni pärast aga juba ajasin kargu alla, et hosteli rahvaga kell 11 linna tutvustav tiir teha.

Tutvusin siis paari ameeriklannaga, ühe soomlanna ja ühe hispaanlannaga ning paari inglise tüübiga, kellega kõik täna õhtul hostelis õlut hakkame mekkima. Ameeriklannad muidugi ei üllatanud kedagi: esimene asi, mida nad teha tahtsid, oli joomismängu mängida. Ma ütlesin neile, et me Euroopas mängime tiba teistsugust mängu, mille reeglid imelihtsad: võtad ühe joogi, võtad teise, võtad ka järgmise ja kes esimene purju jääb, on võitja.

Sydney ilm muidugi üllatas mind positiivselt, südatalve kohta 21'C ja maika väel ooperimaja ääres kohvi lürpida pole paha tulemus. Linn üldiselt väga ei vaimusta, sest kõrged ehitised ja pintsakutes inimesed, kes telefon kõrva ääres koguaeg kuhugi kiirustavad, on kõige isloomustavav pilt, mis minu, kui maaka jaoks pigem kukalt kratsima paneb. Ime pole, et ma Tasmaaniast nii vaimustuses olen.


Sunday, July 27, 2014

Viimased tunnid läänes

Ongi kõik. Mu tuba on tühi, kott on peaasjalikult pakitud ja kohe-kohe ongi aeg nii kaugel, et viiakse mind ära lennujaama, kus Lääne-Austraaliaga hüvasti jätan.

Teades, et ma väga pagasit endaga kaasas ei saa tarida, kinkisid kolleegid reedel mälestuseks Western Bulldogsi nokamütsi ja kaardi koos väikse reisirahaga. Lisaks tõi täna Rona mulle lahkumiskingiks uue rahakoti (talle vist ei meeldinud mu konkreetselt ribadeks olnud vana käsn).

Ei karda tunnistada, et pisar on silmas ja mitte just sellepärast, et Austraaliast lahkun, aga sellepärast, et pea kaks aastat on pikk aeg, pärast mida inimestega hüvasti pean(ilmselt igaveseks) jätma. Lahkuda Šotimaalt või Inglismaalt oli palju lihtsam, kui nüüd, mil ma end päris koduselt siin tundnud olen.

Enne mu südaöist lendu Sydney'sse on veel viimane õhtusöök koos Ronaga ja edasi jääme vaid lootma, et ma pooleteise nädala pärast elusalt koju jõuaksin.

Wednesday, July 23, 2014

Viimased asjatamised enne pühapäeva

Koolitan tööl välja uut mikit, kes minu positsiooni üle võtab: 33-aastane Leighton, kohalik kutt. Väga viks ja viisakas teine, kuulab rasket muusikat ning teab kvaliteet õlledest üht-teist, seega läks hästi. Lisaks ei ole keeruline asju seletada, sest loogiline mõtlemine on härral olemas ja numbreid tunneb ka. Hea meelega töötaks sellise vennaga koos edasi, kui võimalus oleks, aga see selleks...mul mõtted juba Eestis niikuinii.

Täna on üks mu viimaseid õhtuid kodus olla, seega üritan võimalikult palju korda saata: hostel Sydney's ja kaks esimest õhtut Kuala Lumpuris on reserveeritud, mis peaks andma mulle piisavalt aega, et linna näha ning ülejäänud aeg Malaisias planeerida.

Juba viskan ka riideid minema, kuigi ma jätan suure koristamise ja seljakoti pakkimise siiski pühapäevaks, kui ma ilmselt kerge pohmelliga toda tegema pean. Plaanis on minna laupäeva õhtul Steve Hughes'i stand up comedy't vaatama ja no ilmselgelt teeme kerged lahkumisõlled Bruce 2'hega.

Monday, July 21, 2014

Viimased väljasõidud

Tea, kas peaksin minema igaksjuhuks kontrollima, kas minu Malaysia Airlines'i lend suunal Kuala Lumpur-London ikka leiab aset?

Nädalavahetus oli üsna edukas: laupäevase päeva veetsime loomaaias, sest ilmataat oli helde ja pakkus vihma asemel hoopi 21'C sooja ning päikest. Õhtul istusime aga endise ülemuse juures, lasime õlut, sõime head liha ja pajatasime maast-ilmast. Kuna istung läks plaanipäraselt pikale, siis veetsime öö ka seal ja järgmisel päeval sai taas kerge väljasõit tehtud, mis kulmineerus rannas istumisega ja surfarite vaatamisega (ilmselt mu viimane kogemus siinsetest puhastest randadest ja helesinisest ookeanist).

Thursday, July 17, 2014

Winter kills

Sain täna sõnumi eelmise ülemuse, Jo käest, kes küsis, kas ma laupäeval vaba ja Ronaga tema juurde õhtusöögile tahaksin minna. Läksin siis Rona käest uurima, et mis toimub ja ta oli juba kursis, et Jo meid enda juurde soovib ja kindel minek on. Noh, selge.
Siis saatis Jo hiljem veel sõnumi, et magamisasjad ka kaasa võtaksin. Ütlesin Ronale, et ta parem laupäeval ütleks Jo'le rahumeeli kohe, et kuidas meil asjad on, sest ma ei jaksa küll terve õhtu ja järgmine hommik nägu teha, et Rona vaid mu närvidele käiv ülemus on.

Homme peab tööle minema seljakotiga, mis jälle terveks nädalavahetuseks pakitud ja loodetavasti esmaspäevaks tagasi kodus, et rohkem oma lahkumisega seotud asjadega ka tegeleda.

Tuesday, July 15, 2014

Tornaado linnas

Küsisin eile õhtul töölt koju tulles majakaaslase Jai käest, et kas teine hommikul toda vihma kuulis, mis peale vastas, et loomulikult - parajalt vali teine. Paar tunnikest hiljem uudiseid lugedes nägin, et meil käis tollel varahommikul tornaado linnas külas, mis pühkis katuseid minema, pööras paate peapeale ning loomulikult langetas kõik ette jäänud puud. Õnneks meie rajoonist oli too möll kõvasti põhja pool, seega üks murdunud oks, mis aias vedeleb, jäi ainukeseks meeneks tormist.



Aus pilt pluss veel ausam allkiri:"Wayne looks at the damage to the kitchen and living areas of his parents Noel and Shirley Nicholas' home. Their roof still hasn't been found."

Sunday, July 13, 2014

Mees, sa oled Saareriigist?

Tegin täna üksinda päris muheda pühapäeva endale: käisin linnast põhjas asuvas suures akvaariumis mereelukaid uudistamas. Kõige rohkem tahtsin kilpkonnasid näha ja ega nad pettumust ei valmistunud, kui mu pea kohalt üle ujusid. Haid olid veidi tagasihoidlikud, sest kõige suurem vist oli seal miski kahe meetrine tegelane.

Kandsid taaskord soni ja teenindaja küsis mult nii jutujätkuks, et kas olen Šotimaalt pärit? Ei. Iirimaalt? Ei. No Britanniast? Ei. Kus kurat siis? Põhja-Euroopast. Hollandist? Ei, Eestist. Kus kohas too asub? Seal üleval, kus Soome ja Rootsi paiknevad. 

Miks ma alati seletan Eesti asukohta Soome ja Rootsi kaudu? Esiteks sellepärast, et inimesed vaevu teaksid Lätit ja Norra jääb juba natuke liiga palju eemale. Teiseks küsitakse ka, et kas Eesti asub Venemaa juures, mille peale alati vastan, et noh, muidugi, aga samuti asub Venemaa juures Hiina või Mongoolia, mis Eestist valgusaastate kaugusel.

Kuna ma kannan tihti peale soni ja mu aktsent on mõjutusi saanud nii paljude erinevate Inglise, Šoti, Iiri ja Austraalia piirkondade aktsentidega, siis ei saa pahaks panna, et mind esialgu ka üheks saareriigi tegelaseks peetakse.

Saturday, July 12, 2014

Thou who shall return

Pöörasin seinal olnud MM-i kava teistpidi ja kirjutasin listi, et mis kõik ära tuleb teha nende kahe nädalaga, mis mul Lääne-Austraalias veel järel on. Esimese linnukese sain täna ka ära märkida, kui tuludeklaratsiooniga ühele poole sain. Kui ma nüüd näiteks nii usin oleksin, et vähemalt Sydney ööbimise ära organiseeriks, võiks lugeda tänast laupäeva päris korda läinuks.

Tööl arutasin teise kontoritädiga, Lindaga, et kuidas ma küll leiaks viitsimist, et nood kaks nädalat veel igal hommikul kohale ilmuda. Ta tönnib juba praegu, et too koht läheb nii hukka koheselt, kui ma enam end näole ei anna, sest juba praegu on atmosfäär nagu matustel ja Ronal ehk ülemusel asjad käest ära. 
Ütlesin igatahes, et kui Rona just mind millegagi välja ei vihasta (mida ta siiski viimasel ajal tööl olles suudab teha jõle palju), siis ma ikka aitan välja viimased kaks nädalat ka, aga igaksjuhuks on mul too variant alati olemas, et võin ilma teada andmata tööle mitte enam minna. 

Eluveitie lasi uue loo välja, mis on nüüdsest ametlikult mu koju tuleku pala.

Thursday, July 10, 2014

Täiesti käsitlematu hooaeg

Kas üks hooaeg jalgpallis saab enam rohkem imeda? Jah, kui Saksamaa peaks finaali võitma.

Ärkasin targalt kell 4 hommikul üles, et Argentiina ja Hollandi mängu kaeda enne tööle minekut, mis peale Holland otsustas premeerida mu ponnistuse eest kaotusega. Nüüd on finaalis Saksamaa, kelle koondise poolt ei saa ma kunagi olla (Inglismaa-Saksamaa rivaali tõttu) ja Argentiina, kellega on sama teema (Inglismaa-Argentiina), pluss Ladina-Ameerika jalgpall pole kunagi mu teetass olnud (välja arvatud härra Gabriel Batistuta, kes kunagi mu üks iidolitest oli).

Seega nagu igal turniiril, Inglismaa väljas, järgneb Holland ja jääb vaid lootus, et Saksamaa medalit ei saaks. Kurat, kui raskeks ma olen oma elu ikka teinud...

Ei jaksa ära oodata 2014/2015 hooaega, kui olen omadele taas lähemal Euroopas.

Tuesday, July 8, 2014

Pikk nädalavahetus lõunas

Olin kodust ära reede varahommikust kuni tänaseni, teisipäeva õhtuni: majakaaslased läksid lolliks. 

Juhtus nii, et mu telefoniaku sai laupäeva hommikul jõle tühjaks ja kuna enam ei ole ajad nii, et kuhu iganes lähed, on nokia laadija majapidamises olemas, polnud mul ka varianti kuidagi oma vanakooli nokiat laadida. Seega istusin ilma telefonita kõik see aeg ja kuna majakaaslased hakkasid esmaspäeva õhtul muretsema, et kus ma olen ning ma nende sõnumitele ei vastanud, ega kõnesid läbi ei tulnud, kukkusid paanitsema. Koju jõudes ütlesid, et kui ma poleks näole end andnud nüüd teisipäeva õhtuks, helistanuks nad politseisse. Nalja nabani...

Käisime laupäeva õhtul Rona seltskonna peol, kus inimesed, kellega ma varasemalt veel tutvunud ei olnud, kõik teadsid mind kui "Rona's toyboy Fernando." No "toyboy" asjast saan ilusti aru, aga miks Fernando? Ma ometigi nii kauge potensiaalsetele latiino riikidele ja on suur hunnik vähem hispaania päraseid nimesid, mille vahelt valida.

Kerge pärl ka nädalavahetusest: pühapäevane päev ja ma diivanil mugavalt teki all filmi vaatamas, kui Rona teada andis, et ta shoppama läheb sõbrannaga. Soovisin aga edu ja ütlesin, et ei mina oma jalga poodidesse naistega ei tõsta, kuid palusin, et ka kerge meene mulle tooks (mõtteis mõni hää karastusjook või maius). Mõne tunni pärast naaseb teine Calvin Kleini parfüümiga.
Vastasin, et kulla inimene - Kinder Surprise oleks ka töö väga edukalt teinud.

Kaks ja pool nädalat uue seikluse alguseni.


Thursday, July 3, 2014

Lõunasse, kus aeg seisab

Nädalavahetuseks on minek lõunasse Rona juurde otse töölt, mis tähendab, et tulevase rännakuga seoses ei saa midagi korraldada ega uurida ja jalgpalli loomulikult ka ei näe (kui just öösel voodist välja ei hiili).
Käis üks inglane korraks meil töö juures ja küsis mult ka, et kuidas MM-i vaatamine on sujunud? Küsisin siis vastu, et mis kuradi vaatamine? Endiselt võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mänge, mida korralikult näinud olen.


Täna oli pärast tööd koju jõudes too klassikaline hetk: tea, kas teha veidi trenni? Ah kurat, neli õhtut järjest juba sai, teeb hoopis pizza ja õlle.

Tuesday, July 1, 2014

Neljast neli

Pangas käidud, arved klaaritud ja neile selgeks tehtud, et veidraid ülekandeid on veel tulemas, seega jätku mu kaart rahule. Nüüd sain siis ka endale viimase pileti ära ostetud suunal London-Tallinn ja 6.augusti hiljaõhtuks jõuan tagasi Maarjamaale.

Saatsin eelmisele ülemusele Jo'le ka kirja laupäeval, et juuli lõpuks oma otsad kokku tõmban, mis peale ta täna külla tööle tuli. Kui küsisin, et kas teeme ühe pindi Guinnessit ka enne mu ära minekut, vastas ta, et me teeme vähemalt 20.

Seega ütlesin ka Ronale ära, et kuupäevaks on 27.juuli ja arvestades, et ta oskab tujutseda, siis ma kujutan ette, kuidas nood viimased neli nädalat saab paras katsumus mulle olema. Tuleb vist vaid külma närvi säilitada ja õigel hetkel mitte tagasi nähvata, vaid ära jalutada. Samas lubas ta juba mind lennujaama viia, olgugi, et tegemist pühapäeva südaöise lennuga.

Sunday, June 29, 2014

Teekond koju tagasi

Keerasin interneti korralikult peapeale ja tulemus on järgmine:

27.juuli Perth - Sydney
30.juuli Sydney - Kuala Lumpur
05.august Kuala Lumpur - London

Tahtsin ka viimase pileti Londonist Tallinnasse ära osta, aga pärast kolmandat lennupiletit saatis pank mulle sõnumi, et mu kaart on külmutatud veidrate tehingute tõttu. Homme pean minema lõuna pausi ajal panka ja seletama neile, et päris ausalt olen mina too, kes siin kolmele erinevale lennufirmale raha on üle kandnud.

Väga magus diil on Kuala Lumpurist Londonisse lennuga, kus ma kasutan kurikuulsa Malaysia Airlines teenust lootusega, et ma terve lennukiga koos kuhugi kaduma ei lähe. Teekond ei ole selline valitud lihtsalt sellepärast, et nii kõige odavam oleks, vaid mul oli kindel plaan käia Sydney's ära enne tulekut ja lisaks on tahtmine kusagil Aasia riigis väike peatus teha. Malaisia sai valitud lihtsalt sellepärast, et lennud antud riigi pealinnaga läksid kõige paremini kokku.

Nüüd ongi vähem kui kuu aega veel tööl käia, mille jooksul pean ka kerge plaani Malaisia jaoks kokku meisterdama. Ilmselt peaksin Ronale ka ütlema, et mul lennud ostetud on, aga ma ei ole veel välja mõelnud, et kuidas toda serveerida.

Saturday, June 28, 2014

Teeb asja lihtsaks - koju!

Rääkisin siin miski päev suure ülemusega ja üritasin välja pinnida talt nö kindlustust, et kui ma jääksin ajutiselt treeningviisa peale (viisa, mis annaks mulle 6-24 kuud aega sama töö peal jätkata, kuid siis viisa lõppedes ikkagi riigist lahkumiseni viiks), siis kas ta on nõus sponsorlepingu tegema, aga kuna ma midagi kindlalt ta sõnadest välja ei suutnud lugeda, tegin ma enda jaoks asja lihtsaks: tulen esialgsete plaanide kohaselt augustis tagasi koju.

Muidu võiks isegi jääda ja vaadata, et mis juhtub immigratsiooni alal selle aja jooksul, aga ma peaksin tasuma $3500 viisa tasu omast taskust ja maksta selline summa millegi eest, mis potensiaalselt mind tagasi samasse seisu paneb, kus ma hetkel olen - milleks?

Rona vingub nüüd, et ei maksa kiirustada veel ja ela lihtsalt üks päev korraga, aga vahepeal peab paratamatult üks-kaks sammu ette ka mõtlema. Ei ole mõtet oodata 20.septembrini, mil mu viisa tühjaks tiksub ja siis lennata, sest kui mul oleks isu minna midagi õppima, oleks liiga hilja juba pabereid sisse visata või koolitusega liituda.

Kuna ma enamuse nädalast taas kodus pole olnud, mis tähendab ka, et internetti pole kasutanud, siis esmalt on tarvis kõigi jalgpalliuudistega end kurssi viia ja siis juba kaardi pealt teekonda koju joonistama hakata. 

Ma pole isegi kurb mitte, vaid hoopis adrenaliini täis pumbatud.

Tuesday, June 24, 2014

Titan

Täiesti pooleks võib end külmuda: maja teps mitte sooja ei hoia ja Bruce on ainukene õnnelik, kellel toas on konditsioneer, millega ta enda ruumi kütab. Täpselt sama jama on Rona juures, olgugi, et ta elab uues ridaelamus, kus ikka tänu külmadele öödele on toas pea sama temperatuur kui väljas. Hommikul kella viie-kuue vahel on kõige jahedam (viimased ööd 2'C) ja otse loomulikult on minu äratus justament enne kuute (või kui Rona juures ööbin, siis juba kell viis) ja no kuidas ei ole motivatsiooni teki alt välja ronida. Eile läksin üle kahele paksule tekile, true story.

Mitte, et see eriline üllatus nüüd oleks, aga ma olen tänu ajavahele, tööle ja muidu eraelule täpselt ühe mängu MM-ilt otsepildis näinud: Inglismaa-Itaalia kell 6 hommikul. Mõned üksikud mängud olen vaadanud tagant järele kordusest üle, aga johhaidii, kuidas ajab harja punaseks, et kuidagi jaole ei saa. Täna öösel peaksin vaatama inglaste mõttetut ponnitamist Costa Rica vastu, aga kuna mul tööl nii palju on tegemist olnud ja on ka homme, siis on kett maas ning uneaega ohverdada ei raatsi. Jälle tarvis vaid lindistama panna ja loota, et miski hetk on aega maha istuda ning kordust vaadates küüsi närida.

SepticFlesh - Titan on tänavuse aasta parim metal album, punkt. Olgugi, et nii mõnigi hää bänd veel on oma uut loomingut sellel aastal välja andmas, ei näe ma kuidagi, et keegi kreeklaste meistriteose üle lööb.

Friday, June 20, 2014

"Räägi mulle mingi lugu"

Nagu me kõik teame Uuspõllu teatritükist "Kõik mehed on sitapead," et meestel on vähem sõnu tagavaraks igaks päevaks kui naistel, siis eile oli pesuehtne näide tollest situatsioonist, kuidas naised võivad veel edasi jaurata pärast pikka tööpäeva.

Otsustasime, et lähen neljapäeval ööseks Rona juurde ja siis reedel hommikul koos tööle. Kui nii kaugel oli aeg, et tuli oli surnud ning aeg silmad kinni panna, tuli järsku klassikaline:"Mul ei ole veel und, räägi mulle midagi." Püha müristus, mul on täiesti null lugu või teemat, mille vahelt valida sellisel kellaajal. 

Kuna talle ei meeldi õudusfilmid (ega metal muusika tänu sellele) ja ta järele ei jätnud oma nõudmisega, otsustasin talle rääkida loo saksa arstionust Carl Tanzlerist, kes oma surnud silmarõõmu hauast üles kaevas ning laiba seitsmeks aastaks koju viis. Nii, kui seda mainisin, hakkas Rona vinguma, et see jutt ei lähe kohe mitte, mille peale sosinal talle kõrva The Black Dahlia Murder - Deathmask Divine laulu hakkasin laulma. Järgmisel hetkel oli ta käsi juba mu suu peal ja ning korras - võisin magama jääda, ise jõle rahul endaga.

Wednesday, June 18, 2014

Prantslane on solvunud

Tööl sai prantslasega kino:

Lõunatasime parasjagu ja kes seda mäletab, et mis jututeemaks oli, aga millegi peale ütles prantslane minu kohta, et ala "vahet ei ole, ta on venelane niikuinii." Ütlesin talle siis, et kutsu mind venelaseks korra veel. Prantslane hakkas tolle peale naerma ning ütles teistele, et ta teeb nalja. Vastasin tõsiselt, et sugugi mitte, mille peale meie ainuke austraallanna ütles prantslasele, et kutt tõsimeeli ei tee nalja praegu.

Prantslane solvus ning ei lausunud enam ühtegi sõna. Läksid mööda päevad ja prantslane polnud ikkagi ühtegi sõna minuga vahetanud (mitte, et ma eemale oleks hoidnud vms). Lõpuks hakkasid teised juba arutama omavahel, et nende kahe vahel vist käärib päris korralikult, mis peale Rona mult tolle kohta aru päris viimane kord, kui tema juures olin. Ütlesin, et ongi asi nii, et prantslane solvus selle peale, et ma toda "venelane ütlemist" naljaga ei võtnud ning nüüd on pahur.

Ütlesin talle, et minu poolest olgugi solvunud või jumal teab, mis ta on, sest kokkuvõttes minul mingit probleemi ei ole, aga samas temaga ise sõbrasuhteid ei lähe ka aretama, kui viimane selline laps on endiselt neljakümneselt.

Sunday, June 15, 2014

Kõige õigem vanakooli söök

Nagu sellel hooajal kombeks, suudavad minu meeskonnad spordis järjest kõik põruda. United inglise liigas, Pardid NHL-is ookeani taga, Western Bulldogs siinses AFL liigas ja nüüd ka Inglismaa oma 1:2 kaotusega Itaaliale. Mängupilt iseenesest nagu oli täitsa arvestatav, aga siiski on kuri karjas ja potensiaalne oht pärast Costa Rica triumfi, et alagrupiga ka piirdutatakse.

Vähemalt suutsid inglise fännid muigama panna oma vaimukusega:

Rona soovis, et ma valmistaksin talle miskit eesti pärast toitu. Jõle keeruline oli kusjuures miskit välja mõelda, sest ega verivorste või sealiha hapukapsaga mul võtta ei ole.
Siis aga meenus vana hea kartulipuder hakklihakastmega, mida alati toidulauale sai, kui vanaemale külla mindi. Mõeldud-tehtud: poest kartuleid, sibulat, küüslauku, piima, võid, jahu, puljongikuubikuid ja hakkliha. Kokkamise kõrvale ka üks 0,33l kohalik õlu, nagu kord ette näeb.

Ütlesin talle küll, et too toit ei näe just väga atraktiivne välja, eriti arvestades, et Rona ise keevitab päevast päeva peeneid aasia päraseid hõrgutisi, aga lubas homme tööl siiski proovida.

Saturday, June 14, 2014

Raske algus

Rona pakkus välja, et neljapäeva õhtul pärast tööd otse tema juurde läheksin, millesse ma veidi skeptiliselt suhtusin alguses, sest nii jääks mul MM-i avamäng kohe kindlasti nägemata, aga mis seal ikka  - mõeldud tehtud.

Reede hommikul kell 5 oli juba äratus ja kui ta parasjagu pesus oli, hiilisin ma nagu mees muiste tekiga elutuppa ning panin Brasiilia-Horvaatia mängu teise poolaja käima. Veendusin ainult rohkem, et brasside sats ei hakka mulle kunagi meeldima. 
Rona hea inimesena ei kurjustanudki mu kallal, et ma teleka ees kookonis olen, vaid serveeris praemunad ja lõhe koos värskelt pressitud apelsini-porgandi mahlaga (kurja, kus tal on köögitoimkonnas viitsimist) ja ma siis veendusin varajasel hommikutunnil, et elu on kohati ikka jõle ilus.

Tööle sõites panime juba paikka vale, mida öelda kolleegidele, kui nad peaks enne meid kohal olema ja imestama, et miks ülemus mulle küüti pakub, aga õnneks ei olnud tarvis kellelegi midagi seletada.

Nädalavahetuse nüüd selle eest veedan ma kodus ja üritan kõikide MM-i mängudega korduste ja tipphetkede näol tagasi ühele lainele saada. Unerütm on küll täiesti paigast hetkel, aga nagu öeldakse:"desperate times call for desperate measures."

Wednesday, June 11, 2014

Tähelepanekuid rasside ja rahvuste kohta

Natukene rassidega seotud tähelepanekuid:

Taksojuhid on indiast, enamasti Punjabist. Suhteliselt kindel on küsida, et kas taksojuht on ehk Punjabist pärit ja siis hakata neile hülgemöla ajama, et kohtusid hiljuti kellegagi, kes oli sealt pärit. Nad vist ei ole veel ise ära hammustanud, et nad kõik ühest külast järjest taksorooli pannakse.

Bussijuhid on pooleks valgete ja aasia mikide vahel. Mõned üksikud korrad võib juhtuda ka naisterahvas juhiks, aga siiski pigem erand.

Rekkajuhid on nii 90% austraallased. Kohe kindlasti ei ole ükski mustanahaline mingit autot juhtimas, veel vähem rekkat. Murjameid on transpordifirmades palju, aga nad on ainult pisikeste masinate peal, maksimum autobuss. Siit järeldaksin ma, et rekkajuhi palk on piisavalt hea, et kohalikud toda tööd tahavad teha ning aasia kodanikud lihtsalt ei oska või ei julge suurte masinatega liigelda.

Iirlased ja Uus-Meremaallased on siin nagu poolakad Inglismaal: kõik must töö tehakse ära nende poolt (või siis minu).

Tänu hiinlastele ja teistele taolistele riikidele (päris oskangi lambist vahet teha, kas vend on Hiinast või Taiwanist) on tänavapilt nii kirju, et valge inimene paistab alati välja nagu kärbes piima peal.

Lõpetuseks: baarides ja pubides käivad peaaegu eranditult valged inimesed. Mustanahalistel ilmselt on miskid oma geto klubid kusagil ja aasia tegelased vist lihtsalt ei pea lugu joogist.

Sunday, June 8, 2014

Võtkem palun kaks kraadi rahulikumalt

Täiesti käsitlematu, kuidas naistel võib ikka nii korralikult vahepeal katus sõitma minna. Veetsime siis nädalavahetuse Ronaga koos tema juures olgugi, et reedel oli mul selline tunne tööl, et ma parem hakaku endale lennupiletit otsima uueks nädalaks: inime on vihane, ei räägi sõnagi ja ometi 100% tean, et ei ole midagi valesti teinud ega öelnud. Küsisin talt reede õhtul koju minnes, et nädalavahetus, mille pidime esialgu koos veetma, pole siis enam teemaks? Ta vastas üllatunult, et miks mitte? Ikka on. Mul täiesti lootusetu "the fuck?" nägu ees, aga heake küll.

No nüüd pühapäeva õhtul lõpuks hakkas seletama, et miks ta viimasel ajal mulle pidevalt nähvanud on või muidu tujutsenud. Põhjuseks vana hea:"ta ei julge siduda, kui on variant, et ma pean ära minema." 

Taara aita, ausõna! Hilja on selliseks asjaks, ma ütlesin, liiga hilja. Ütlesin, et kui ma ikkagi tagasi Euroopasse varsti lendan ja ta tahab suhtele veto peale panna, siis ma pigem lõpetan juba tööl ka koheselt asjad ära ning lähen naudin jalka MM-i. 

Kas on nii palju palutud, et ilma draamadeta lihtsalt päevad õhtusse võiks saata ja lastal emakesel loodusel asju kujundada? Nagu targad on öelnud:"Show nature the will and it will find the way"

Thursday, June 5, 2014

Edasi, kolm lõvi

Nädal on jäänud jalgpalli MM-i alguseni ja kuna ma jõudsin juba nö leppida, et ma suurt midagi turniirist nägema ei saa, siis ei ole ärevus nii jõhker kui peaks. Nagu alati, hoian ma ikka pöialt, et inglased suudaksid miskit korda saata (üks kerge veerandfinaal, nagu kombeks on, ei teeks paha) ja muidugi ka, et nooruslik Holland alagrupis kohe ei põruks.

Üritan uneajaga nii palju mängida, kui võimalik, et nende kahe tiimi mänge näha, aga kui ikka ajavahe on Brasiiliaga 10 tundi, siis kusagil läheb ka inimvõimete piir. Õnneks on kõik kohtumised nähtavad tavakanalist siin, seega saan ka lindistama panna mänge ja ehk pärast tööd üle kaeda, kuid ilmselt ei õnnestu mul ilma skoore teadmata õhtuni vastu pidada ja eks põnevus läheb nii kaotsi.

Igatahes - loodame, et Hodgsonil on mune, et noored inglased platsile saata.

Tuesday, June 3, 2014

Austraallane omas marinaadis

Küsisin Rona käest täna, et kas viisa suhtes on mingeid uudiseid. Vastas, et suur ülemus Rob oli helistanud täna ja lubanud, et ta räägib tolle agentuuriga sellel nädalal (olla jõle kiire olnud tal eelmisel nädalal). Ma poetasin siis kaks roppu sõna ja ütlesin, et ma olen enam kui kindel, et 18.juuni, kui Rob meile külla tuleb taas, pole asi kuhugi veel edasi arenenud ja samamoodi käib hülgemöla "ah kurat, kiire on olnud, teeb homme ära."

Täiesti käsitlematu, kuidas too vassimine ja molutamine on austraallasel veres sees. Mitte midagi ei või kohe ära teha, vaid lükatakse edasi lootuses, et järgmisel päeval on rohkem viitsimist. Ime pole, et kõikidel teistel rahvustel nii palju tööd siin riigis jagub.

Sunday, June 1, 2014

Fergie autobiograafia

Tirisin eile Sir Alex Fergusoni autobiofraafia arvutisse, mida iBooksi kasutades lugema hakkasin. Ühel hetkel oli kell juba kaheksa õhtul, mul 172 lehekülge loetud ja no ei saa raamatut maha pandud. Teos pole just kõige paremini kirjutatud (tundub kohati, et mehe mõte läheb lihtsalt uitama ja kaldub esialgsest teemast või isikust jõle kaugele), aga hea on telgitagustest asjadest aimu saada.
Miks ma poest raamatut ei ostnud? Sest too kõvade kaantega teos on nii mahukas ja raske, et kui peaks tulema hetk, mil pean koju naasema, siis antud raamatu postitamiseks peaksin pangalaenu võtma.

Alustasin ka True Detective sarja vaatamisega algusest peale. Teine katse, sest too nõuab sellist süvenemist, et nii jupiti vaadates, nagu ma alguses proovisin, ei vii ikka mitte kuhugi.

Lõpetuseks: toas on kerged 12'C sooja hommikul.

Friday, May 30, 2014

Kassid läinud,...

Tänu järjekordsele "punasele pühale" on esmaspäev vaba ehk siis pikk nädalavahetus. Nagu ikka, pole mul halli aimu ka, et mis puhul, aga ehk siis oli tarvis jälle. 

Rona otsustas kasutada võimalust ja lennata Melbourne'i kolmeks päevaks, et perele visiit teha. Ma muidugi hea inimese poolest saatsin ta ära lennujaama, olgugi, et kell juba ammu nii kaugel on, et ma  mitmendat unenägu peaksin nägema. Lisaks meeldib mulle õhtul hilja autoga sõita, sest liiklus on hõre ja valgusfoorid pigem rohelised.

Aga jah - kuna nädalavahetus on pikk, Rona on linnast läinud, siis poistel hakkab pidu! Lähme pühapäeval sõbraga, keda juba ehk paar kuud pole näinud, mõnele viisakale õllele. Saame näha, et kuidas kulmineerub kah.

Wednesday, May 28, 2014

Kris va põrsas

Kas mu majakaaslane Kris ehk Kri on kõige suurem põrsas? Vabalt.

Kuidas saab 23-aastane tegelane olla nii räpane, aru ma ei mõista. Täna hommikul, kui ma hommikusööki sõin, tuli ta oma öövahetusest just koju ja otse joones oma tuppa, ei mingit pesus käiku ja minuti möödudes kostusid kõlaritest juba tuttavad League of Legends mängu helieffektid.

Ta tuba on, nagu minulgi, lihtsalt üks suur voodi, aga väikse erandiga: kui ma kasutan koridoris olevat garderoobi oma riiete jaoks, siis tal on ka oma toas seina sisse ehitatud garderoob olemas. Toda siiski ta ei kasuta ning kõik riided (puhtad-mustad-töö) on põrandal laiali. Tänu laiskusele ei tee ta ka kunagi köögis süüa, vaid tellib pitsat või ostab take away toitu ja toidukarbid toast prügikasti ei taha jõuda.

Kuna tal on hügieeniga probleeme, siis kahjuks on noorhärral küljes nüüd teatud hais, millest lihtsalt lahti ei saa. Isegi kui ta käib pesus ära lõpuks, on natukese aja pärast too hais tagasi, sest kord-kaks nädalas ennast pesta (töötades tsemendivabrikus) on ilmselgelt vähe. Me käisime koos SepticFleshi kontserdil üleelmisel pühapäeval ning ta oli imestunud, et ma pärast keikat läksin öösel veel pessu enne magama minekut. Kurat - ma olin higist nii läbi vettinud tänu mosh pitile, et ei saanud oma t-särkigi seljast võetud.

Täna avastasin pesumasinast ta tööriided, mis olid olnud seal pühapäevast alates. Arvake ära, et mis aroom pesumasinast tuli?

Monday, May 26, 2014

Hat's over the wall

Mainin kohe ära, et nüüdsest enam ei kutsu ma teda siin blogis ülemuseks, vaid nimepidi, Rona.

Kutsus mind nädalavahetuseks taas lõunasse Rockinghami, kus pidime lihtsalt filme vaadates vihmased päevad mööda saatma. Kõik hea ja puha, aga kuna meil oli nädala sees jututeema, et kes me siis ikkagi oleme teineteisele väljaspool tööd ja targemaks nagu ei saanud, siis mul oli eesmärk sotid selgeks rääkida.

Muidugi tuli talle õhtul meelde, et lubas sõbrannadega minna kinno uut X-Meni filmi vaatama ja ma pidin ka kaasa minema. Vähe sellest, et mulle ei meeldi kinos filme vaadata, ei meeldi mulle ka klassikalised Hollywoodi "kangelane päästab maailma" action filmid. Hea inimese poolest kannatasid nood kaks tundi siiski ära ja olgugi, et ma mitte midagi filmist aru ei saanud (pole teisi X-Meni filme ka näinud), siis vähemalt jõhkard suurt coca colat oli tore lürpida.

Õhtul magama minnes oli aeg jutuajamiseks. Küsisin otse talt, et miks ta endiselt tagasi hoiab end? Hakkas pihta too värk, et kuna ma ei ole kindlalt Austraaliasse jäämas, siis ta ei taha siduda. Ütlesin, et natukene hilja on juba selleks ja pealegi: kui on nii, et pean varsti lahkuma, siis miks mitte hoopis toda aega, mis järel on, nautida koos? Ta ütles, et oli mitmelt sõbrannalt ka nõu küsinud ja saanud vastakaid arvamusi: kes arvas, et kuna ta mu ülemus on, siis läheb asi käest ära ja kes arvas, et kui ma talle meeldin, siis muidugi las käia.

Kolm tundi hiljem, kui ikka käis vali arutelu, ütlesin talle, et kas lähme tuttu ära või ma lähen vaatan suures toas üksinda jalgpalli finaali kell 2.45 hommikul. Ta nõustus minuga ja jalgpall jäi mul vaatamata.

Järgmisel päeval otsustas ta oma sõbrannade ees varjamise ära lõpetada ja nüüd teab kogu tema punt, et me rohkem, kui sõbrad või kolleegid oleme. Kuna mu majakaaslased endiselt parajad lapsed veel on, siis neil pole üksikasju tarvis teada niikuinii ja jääbki veel töökoht, kus peame asja jõle diskreetsena hoidma teiste inimeste ees.

Saturday, May 24, 2014

Finaal kordusest

Vihma kallab nagu homset ei ole, tuul tahab puid murda ja siis...siis tuleb päike välja ja kõik on jälle ilus hetkeks. Eriti vihale ajab pidev riiete vahetamine, sest 20'C vihma ja tuulega on jõle külm ja päikesega sigapalav. Ei, peab ikka meeldima "troopiline talv."

Tundub, et teen teise aasta järjest, kui Champions League'i finaali ei vaata, sest lähen taas nädalavaetuseks lõunasse Rockinghami. Kui finaalis mängiksid minu poisid või vähemalt miskit muud, kui lihtsalt Madridi derby (pole ju suurem asi hispaania jalgpalli austaja), siis mängiks ehk ümber, aga hetkel ei tõmba mind küll kell 02.45 hommikul/öösel teleka ette. Edu siiski Madridi väikeklubile!

Wednesday, May 21, 2014

On nii, et täpselt ei teagi, kuidas on

Olin mitu päeva nüüd järjest pahur, et ülemused Melbourne'ist ei suutnud rohelist tuld anda agentuuri ja viisa osas. Täna oli aga suur boss helistanud ja öelnud, et viisa jääb siiski katki rahalistel eesmärkidel. Kuna nad peaksid hakkama maksma mulle ca $4000 aastas peale pluss puhkuserahad, siis ei saa nad seda endale lubada.

Ütlesin siis, et selged slaidid, eks ma hakkan lennupiletit vaatama. Küsiti, et mis ajaks täpsemalt, aga kuna ma olen casual lepinguga, siis pean neile vaid päev või pool päeva ette ütlema, et lahkun ja ongi kõik.

Nüüd on nii, et kirjutasin agentuuritädile täpselt, kuidas situatsioon on ja küsisin, et kas võib veel asja saada või ongi kogu moos, sest päeva lõpuks töötab kõik nii: kui agentuur ei suuda mulle viisat välja võluda, töötajad palka ei saa.

Ma igatahes jõudsin juba päris kaugele nimekirjas inimestest, keda näha sooviks kodumaal ja kuna ma usun loodusesse ning karmasse, siis pole vahet, kas läheb ühtpidi või teistpidi - juu oli täpselt nii tarvis.

Monday, May 19, 2014

Kreeka jumalad koduõuel

Teagi, et kuidas alustada. Esiteks oli laupäeva õhtu Rockinghamis jõle mõnus, kus käisime ülemusega einestamas restoranis ja hiljem kerge Pinot Grigio veini saatel filmi vaatasime. Teiseks: olgugi, et mul polnud mingit isu pühapäeval sealt tagasi linna rännata eriti, kui päeval sai pärast hommikukohvi veidi rannas uitatud ja miskeid skulptuure uudistatud ja hiljem diivanil logeledes jalgpalli vaadatud, siis vajadus kreeklasi lavalaudadel näha oli ikkagi suur.

SepticFlesh oli lihtsalt uskumatult hea. Kahjuks ei esitanud kutid värsket materjali, mis juunis ilmuval albumil saab olema, aga kuna nad vandusid, et tulevad tagasi uue albumi tuurile, siis ehk oli põhjus seal? Kui ma lugude vahepeal lava eest karjusin Sethile, et nad mängiksid uut lugu "Order of Dracul," pani härra selle peale bassi käest ära ja tuli surus mul käppa. Mu majakaaslane Kri oli nii hämmingus ja hakkas siis karjuma üle rahva:"That's my boy!"
Konsa lõpus, kui ma parasjagu jõllitasin kutte lavalt ära minemas, sain ma trummipulgaga lagipähe, mille Fotis oli teele saatnud oma komplekti tagant nii, et ma ei märganudki.

Olgugi, et ma 6 väiksemat õlut ka õhtu peale tegin, siis kannatasin täna tööl ilusti ära ja tegin paar ületundi ka tagatipuks. Patsutan iseennast õlale ja ütlen, et tubli poiss!

A ja muidugi müts maha Fleshgod Apocalypse'i ees - vapustavalt hea soojendus etteaste!

Saturday, May 17, 2014

Order of Dracul

No kuidagi ei suuda nädalavahetusel ka kauem magada, kui seitsmeni. Kella kümneks hommikul on mul hommikusöök söödud, esimene laar pesu pestud ja ka korralik internetitiir tehtud. Majakaaslased pole veel seni oma tubadest väljunud...

Kuigi täna õhtul on palju jalgpalli vaadata FA Cupi finaali näol ja Hispaania liiga otsustav kohtumine, siis tundub, et esialgsete plaanide kohaselt ma kumbagi mängu ei näe. Plaanis on minna rongiga nii 50km lõunasse Rockinghami, kus õhtu veeta.

Homme õhtul aga tulevad kreeka jumalad meie koduõuele laulma: Septicflesh (koos itaallaste Fleshgod Apocalypse'iga) kütab raju õhtu ning olgugi, et keegi mu tuttavatest siin sellisest muusikast lugu ei pea, lähen ma kindlasti toda vaatemängu nautima.

Wednesday, May 14, 2014

Etüüd prantslase käkist

Prantslane va paharett sai sigadusega tööl hakkama.

Nimelt käisin eile ma kõrval laohoones ja märkasin koheselt sisenedes, et racking (ma päris ausalt ei suuda välja mõelda eesti keelset vastet tollele sõnale) on totaalselt mõlkis. Mõlemalt poolt oli nii korralikult sisse sõidetud tõstukiga, et racking nägi välja nagu number kaheksa.

Läksin siis ütlesin ka ülemusele, et kas ta ikka on teadlik, et kõrvallaos selline jant on toimunud? Ta palus näidata ning tsikk oli nii hämmingus tollest, et ma ei pinguta üle praegu, kui ütlen, et tal nutt kurgus oli. Midagi nii tõsiselt sisse rammida ja mitte raporteerida õnnetusest on ikka korralik kuritegu, sest me kõik teame, kui tähtis on ohutus ja "health and safety" Briti saartel või Austraalias.

Tehti koosolek ja ülemus tõstis häält, ütles ka, et kui ei taheta teiste ees üles tunnistada, siis tulgu pärast privaatselt. No sõelal olid ainult kolm inimest: mina, prantslane ja autraalia muti. Kuna aga logiraamatu järgi pole ma kõrvallaos juba nädal aega käinud ning ülemus ilmselt mind piisavalt usaldab, siis olin ma suht kahtlustustest vaba. Samas aga ei tunnistanud ei prantslane ega aussie mutt üles, et kumb tolle jamaga hakkama sai.

Kuna too tööpäev venis nii pikale taas tänu ületundidele, siis otsustasime ülemusega minna kahekesi pubisse õhtusöögile ning seal arutasime ka võimalike stsenaariumeid. Mõlemad olime nõus koheselt, et juu too prantslane oli, sest ta ei hiilga just tõstukijuhtimisega, varasemaltki matsu pannud ning lõhub euroaluseid nagu muiste. Samas ei olnud mingit tõestust ja olgugi, et ta hakkas koheselt mulle ja bossile seletama, et kindel pauk austraallanna tegi toda, oli ikkagi tema peamine kahtlusalune.

Täna hommikul kukkus siis prantslane koheselt tollest jamast jahuma jälle ja austraallannat süüdistama. Kui tööl aga ülemus ütles, et ta saab võib-olla kõrvallao turvakaamera jäädvustuse üle vaadata, muutus prantslane närviliseks ja hakkas ülemust terve päev vältima, küsides minu käest tööjuhiseid jne. Hiljem tuli juba boss mulle ütlema, et prantslane tunnistas üles, et ta ära käkkis.

Kuna prantslane ei tohi teada, et ülemus mulle toda ütles, ootan ma huviga, et kaua ta oma valede ja austraallanna süüdistamisega jätkab, kuniks lõpuks alla annab. A seda ka, et prantslane on 40-aastane ja austraallanna 43. Ma tean - vana hobune, aga varsa aju.

Monday, May 12, 2014

Kui töö tahab konti murda

Tööd on meeletus koguses ja tundub, et tuleb aina juurde, kuigi tänu talve saabumisele võiks justkui oodata, et jääb vaiksemaks. No näiteks täna alustasin hommikul reedest jäänud tellimustega ja homme alustan tänasest jäänud jamaga. Kuna prantslane abiellub reedel, siis on tal ka töölt terve järgmine nädal vaba ja et ta vastutab Healthway kliendi eest (riigi rahade eest tegelev firma, kes igasugustel üritustel oma reklaamihunnikuga promob tervislikku eluviisi, näiteks suitsetamiskeelud, päikesekreemi kasutamine, narkovaba elu jne), siis ma olin määratud märteriks, kes tolle aja jooksul ka tolles valdkonnas silma peal hoiab.

Kõik oleks lihtne, kui tegemist oleks tavalise kliendiga, nagu on Nestle, Jim Beam või Lion Nathan, aga ei - tegemist on kõige rohkem raha sisse toova kliendiga, mida siis peab poputama tänutäheks. Nüüd olengi ma nende kaubaga püsti hädas ja asja ei tee sugugi kergemaks, et lao ees ootamas Mondalezi ja Nestle konteinerid.

Vähemalt saab iga nädal lisatunde veetlevalt, kuigi kohati on küll tunne, et ah...milleks?


Saturday, May 10, 2014

Üks nendest päevadest

Otsustasin täna, et on aeg endale pikad püksid osta, millega tööl käia. Eelmise talve lasin koguaeg lühkaritega, kuigi väljas oli tihti nii külm, et isegi laos pidin kahe dressikaga olema, aga kuna mu põlveliigesed korralikult "raksuvad", siis vähim, mis teha saan, on pikkade pükste väel põlvi vähemgi soojemana hoida.

Ma lihtsalt pean ka mainima, kui raske päev Bruce'il on olnud: esiteks otsustasime eile õhtul temaga tundide viisi playstationi peal COD'i mängida ning ka mõned õlled juua ja olgugi, et viisakal kellaajal ära lõpetasime, ei suutnud ta täna hommikul enam telekapulti leida. Pöörasime terve elamise peapeale, aga pult on kadunud.
Teiseks, kui käisime ostukeskuses ja ära tulles endale kerged vitamiinikokteilid võtsime, siis Bruce asetas oma täiesti täis joogi autokatuse peale, et ta saaks poekotid tagaistmele ära panna. Ilmselgelt unustas ta joogi katuselt võtta ning sõitis parklast ära nii, et kogu jook kus seda ja teist lendas. Siiamaani vannub ta oma toas, et kõige kehvem päev ta elus, aga ma lihtsalt ei suuda naeru hoida.

Thursday, May 8, 2014

Läänekaldal muutusteta

Avastasin kogemata, et Belgia "rõveduspunt" Aborted tuleb saare peale esinema, aga lääne kaldale ei jõuta. Vähe sellest - nad tuuritavad idas Tasmaania parima death metali pundiga, Psycroptic'uga. Vägisi peaks uurima kohe lende, et tollest keikast osa saada. Sõber Melbourne'ist, kellega paar suve tagasi Euroopa peal tuuritades tuttavaks sain, juba kirjutas, et kui olen nõus sinna lendama, teeb ta mulle õhtu välja koos konsapiletiga. 

Kuna tööst ei ole suurt midagi pajatada kui, et tööd ikka jagub ja jälle sai ületunde täna tehtud, pärast mida otsustasime bossiga teha ka õhtusöögi pubis, sest kakkus liiga hilja peale niikuinii, siis vähemalt sain nii palju targemaks oma tuleviku osas, et nad saadavad mulle soovituskirja ametinimetusega "Warehouse manager" ja ma siis agentuuri kaudu ise jonksu ajaksin kõik asjad. Lubasid ka viisamaksega aidata. Saame näha...

Sunday, May 4, 2014

Business meetings

Meie nö ärikohtumised ülemusega lähevad ka ikka järjest uhkemaks.

Kui kunagi sai alguse kõik ühest kohalikust AFL mängust, mida koos vaatama läksime ja pärast mida oli ühel õhtul pärast tööd kohalikus pubis kerge õhtusöök ja kaks õlut, siis nüüd on asi arenenud edasi. Läksime eile õhtul taas välja ja otsustasime õhtusöögi teha kohalikus grillrestoranis, kus jõle hea veiseliha valik on ning kvaliteedis pettuma ei pea. Pärast einestamist otsustasime, et lähme avastame üht legendraaset pubi, kus pidavat käima vanem rahvas veidi, lavalaudadel on live bänd ja tagatipuks näidatakse ekraanidelt ka Unitedi mängu.

Esimene vaatepilt pubisse sisendes ajas silmad suht suureks: nii kolmekümnendates naisterahvas lebab lava ees põrandal ja inimesed aitavad teda püsti. "Ah, et selline pidu?" oli minu reaktsioon. Saima siis endale puupüsti täis pubis ka laua ja sättisime sisse jalkamänguks.

Ühel hetkel märkasin leti ääres tuttavat tütarlast, kes mu eelmises töökohas töötas adminnina ja läksin  teretasin teda. Ta tuli istus ka korraks meie lauda maha ja kui mu ülemus läks tualetti, küsis ta mult kohselt:"Kas too on mu tüdruksõber?" Ei osanud kohe vastata midagi ja ütlesin, et me ei ole veel sildistanud. Ta siis küsis, et mis meid siia baari toob ja vastasin, et business meeting. 

Hiljem tulid kaks vanemat naisterahvast meie juurde ja küsisid, et kas nad võivad vabadele toolidele istuda, sest tänu kontsadele löövad neil jalad tuld. Loomulikult lubasime istet võtta ja kaua ei läinud aega, kui ka nemad hakkasid uurima ja puurima, et kes me kaks sellised ka oleme. Ütlesin vaid neile ka, et me ei ole veel nimetanud oma nö suhet millekski muuks, kui ärikohtinguks ja kõik. Nende reaktsioon oli muidugi selline lõõpiv "jajah, teame-teame."

Seni meie "ärikohtingud" ei ole hakanud tööd segama ja suudame nood kaks asja väga kenasti lahus hoida.

Friday, May 2, 2014

United till I die

Sünnipäev möödus jõle töiselt, aga samas suutsid töökaaslased päeva väga meeldivaks teha. Lõunaks küpsetas prantslane miskit omleti taolist pirukat, mille kõrvale värsket salatit serveeris, aga et sellest veel vähe ei olnud, oli ta ka tordi poest kaara haaranud.

Päeva lõpuks, kui läksime kohalikku pubisse, et praeguste ja paari endise kolleegiga ka tervitusnaps teha, andsid nad mulle ka kingituse üle. Nii 120cmx60cm suurune raamitud Manchester Unitedi pilt (kui seinale üles saan riputatud, laksan pildi ka). Peab vist olema jõle lihtne mulle meelepärast kingitust teha: kui miski asi on Unitediga seotud, olen ma ka koheselt müüdud. Mäletan, kui kunagi õde mulle David Beckhami kleepsud kinkis, fucking kleepsud, ja too oli juba mäekõrguselt kõigest muust üle. Siiani on nood mu tähtsas kaustas kilekaante vahel, et jumala eest kvaliteet ei langeks.

Nii jätkugu...

Wednesday, April 30, 2014

Nüanss vihkamiseks

Kuidas küll on, et me vihkame tihti peale lemmikklubisid nende fännide pärast? Vanast ajast teada, et paljud ei salli Tartu Rocki kossutiimi nende fännide pärast ja samuti on ka jalgpallis. Mina, kes vihkan südamest Bayern Münchenit (Inglismaa-Saksamaa, Manchester United-Bayern München vastasseisu pärast), pidin natukene lootma, et hispaanlaste Real Madrid kaotaks neile tänavuses poolfinaalis, et mu kohalik sõber liiga õhku täis ära ei läheks. Mis kuradi ettekääne see üldse on?

Nii palju, kui on Manchester Unitedi pooldajaid, on ka antud klubi vihkajaid (tean, et "vihkamine" on päris turske sõna, aga see selleks) ja enamasti just, et nii paljudele meeldib või, et klubi on liiga edukas olnud ning loomulikult ka sellepärast, et kusagil jälle kolm jaapanlast Unitedi särkides suutsid eskalaatori peal valel pool seista ja sujuvat liikumist takistasid.

Nii aga kahjuks on ja vaevalt, et kunagi muutus toimuks. Kui ikka klubi fänn käituda ei oska, siis on ka sümpaatia meeskonna vastu kadunud.

Monday, April 28, 2014

1.mai hiilib ligi

Kuigi mu esmane plaan oli sünnipäeval lasta lihtsalt rahus mööda minna, siis ülemus ega prantslane töölt ei olnud nõus ja ütlesid, et me peame ikka neljapäeval pärast tööd pubisse minema viisakale kahele pindile või nii. Veel pakuti välja, et võiksime teha päeval grilli või siis reede õhtul minna ja suurema joogensi kohe teha, aga nood matsin ma koheselt maha. Kujutate ette, kui keeruline on edasi tööd teha pärast korralikku grilli, kus söödud nii palju head-paremat?

Seega esialgu mõned pindised Guinnessid kohalikus pubis töökaaslastega ja lisaks lubasid tulla ka eks-boss Jo ning vanameister Gaza. Pöidlad pihku, et hiljemalt pärast kolmandat kannu on kõik nõus laua puhtaks lööma ning koju ära minema, muidu võib reedene päev jõle piinarikkaks muutuda.

Kas nädalavahetusel sõpradega välja lähen? Hetkel panustaksin pigem "ei" peale.

Sunday, April 27, 2014

She's raining boys

Ja nii hakkabki too lollus taas pihta: neljapäeva õhtul hakkas vaikselt sadama ning enam taevas luuke kinni ei saa. Neli päeva järjest oleme vihma saanud, mis knnitab vaid talve tulekut.

Pesin asjalikult pesu ja siis kui oli aeg riided kuivama panna, üritasin välja mõelda, et kuidas on võimalik esmaspäevaks riided taas kuivaks saada, kui väljas sajab ja õhuniiskus on 90% juures pidevalt. Laksasin kõik tuppa restile kuivama ja täna, kui vahepeal sadu järele jäi, viisin resti ruttu õue tuulduma ning hoidsin siin näppu pulsil ja silmad taeva poole, et enne uut sahmakat jõuaksin tuppa tagasi tassida. Õnnestus ideaalselt, aga samas mis viis see selline pühapäeva veetmiseks on, kui mõtlema peab vaid pesu kuivatamisele?

Friday, April 25, 2014

Anzac Day

Austraalia üks suurimaid pühasid on käes: Anzac Day. Päev, mil mälestatakse kõiki sõdades hukkunuid joomisega, jalgpalli (AFL siiski, mitte meie jalgpall) vaatamisega ning muidu looderdamisega. Mina valisin tänase päeva puhul tolle viimase variandi. Vähe sellest, et pärast töist nädalat pea 10 tundi jutti und lasin öösel, keset päeva täna ka veel kerge tunnise uinaku tegin.

Ülemus küll kutsus mind juba kell kaks päeval linna pubisse, aga saatsin ta viisakalt seenele ning lubasin, et kui tal homme peaparandust tarvis, siis olen nõus minema temaga randa siidrit lürpama.

Kõige tähtsamad uudised aga lõpetuseks: igihaljas Ryan Giggs saab homme oma tuleristsed peatreeneri ametis, kui ta viimasteks mängudeks pukki määrati. Mina, kui kõige tagasihoidlikum Unitedi toetaja, loodan sügavalt, et kõik nood mängud võidukalt lõppeksid, aga kas ta just oleks õige mees ka edasi uuest hooajast tolles ametis jätkama...vaevalt.

Tuesday, April 22, 2014

Iroonia valdkonnast

Neljast vabast päevast sain puhata ainult ühel neist - laupäeval. Vedelesin päev otsa aluspesus, mängisin Battlefieldi, sõin pitsat ja lõpetasin õhtu jalgpalliga. Täielikult kümpi päev!

Pühapäeval aga oli tarvis toimetada, alustades pesu pesemisega ja muru niitmisega, lõpetades Unitedi mängu vaatamisega. Läksime ülemusega kahekesi linna ühte Vietnami restorani, mis on avatud 24/7 ja kus edukalt saab ka jalgpalli vaadata. Sa kurat kui hea on ikka vietnamlaste tehtud nuudli-kana road, lõhkemiseni võiks õgida.

Õhtu lõppedes koju ära tulles tehti meile ka veidi tsirkust: kaks jalgratastel menti väntavad meist mööda ja üks neist üritab üle murulapi sõita kõnnitee asemel ning paneb mõnusalt kärna nii, et ratas maandub ta peale. Kui mu ülemus naerma kukkus kõva häälega ja ma teda maha üritasin rahustada öeldes, et nii pole ilus, kukkus teine ment itsitama ning ütles vaid ühe (tolle kõige kuldsema) lause:"For fuck's sake man."

Oeh, irooniline, aga tore nähtus.

A ja kuna Unitedi ilusti tolle mängu jälle pühapäeval kotti sai, nagu ma ennustasin, siis nüüd on ka David Moyes peatreeneri kohalt läinud. Mitte, et ma üllatunud oleksin...