Friday, January 31, 2014

Mees Sambiast ja hobusega

Meil on tööl üks 30-aastane Sambiast pärit härra, kes Austraalias juba elanud 7 aastat, abielus ja kolme lapse isa. Tegemist on ka maailma kõige suurema vinguja ja hädalisega, kellele mitte miski ei sobi jne, aga no see selleks...

Tal on pidevalt häda, et kuna naine on olnud kogu nende abielu lastega kodune, siis raha toob perre ainult tema ning ilmselgelt ei teeni ta laotöös mingeid miljoneid ja kapitali pole kunagi piisavalt. Sel korral oli asi olnud isegi nii halb, et ta pidavat jõulukingid ära jätma.

Siis aga tuleb ta välja pihtimusega, et tahaks ikka neljandat last ka ja kui ta kaasa poleks tervisega nii jännis, siis läheks ka plaan käiku, aga hetke seisuga peab leppima kolmega. Kurat küll - alati on häda, et raha pole, lapsed ei saa ei seda ega toda, naine tööle ei saa minna, sest kõige noorem on alles kahe aastane ja ta ise ei saa piisavalt palju kodustega ringi tuuseldada, sest peab emaspäevast reedeni tööl käima.

Meid on 7 biljonit (aitüma Hiina ja India) siin planeedil, elame teineteise kukil, oleme ühistranspordis nagu kilud karbis ja hõõrume oma ihu võhivõõra vastu, passime liikluses tipptundidel ühe koha peal, meie veekogud on muutunud prügimägedeks ja loomad surevad välja, aga ei - ikka oleks juurde tarvis.
Muidugi on armastus laste vastu jõle kerge tekkima, aga tänapäeval ei täida vaid armastus laste kõhtu.

Wednesday, January 29, 2014

Ei näe tulevikku

Meie elamisest paar maja edasi põrutas esmaspäeva varahommikul purjus naine autoga teelt välja ja parkis auto ilusasti ümber puu. Ehk siis purjus aborigeen tegi taas autoga nalja (midagi, mida Katherine'i lähedal elades pidevalt nägime).

Kui on üks inimrass, kelle tuleviku suhtes mitte mingit lootust ei ole, siis on nendeks aborigeenid. Tänada võivad nad vaid valitsust ja lolle inglasi, kes ei suutnud riiki üle võttes korda lüüa.

Monday, January 27, 2014

Viimane piisk kannus

Kui ma mõni aeg tagasi arvasin, et olen nüüd kõiki veidrusi seoses pubikultuuriga näinud ja kogenud, siis võta näpust - eile õhtul toodi järjekordne absurdsus kandikul ette.

Olime inglastega mere ääres kohalikus pubis, kui kella kümne paiku palusime uue ringi õlut lauda. Teenindaja ütles siis, et kahjuks ei saa enam jooki müüa, kui just me süüa ka ei telli, sest nad hakkavad varsti sulgema. Vaikus.

"Aga me eelmise ringi õlledega just tellisime kõik endale söögid, kuidas ma veel pean midagi sisse mahutama? Ja kui te varsti sulgema hakkate, kas siis pole mitte lihtsam kann õlut valada köögis küpsetamise asemel?"

Teenindaja siis palus vabandust ette ja taha ning ütles, et no te võite ainult ühe pitsa näiteks tellida ja siis saate ka joogid. Tänasime viisakalt ja lahkusime.

Ei ole õrna aimugi, et kuidas nad selliste totrustega välja tulevad, aga vähemalt on jälle midagi, millest maailmale pajatada.

Sunday, January 26, 2014

Good times ahead

Austraaliapäeva tähistamine kulgeb edukalt: sain jälle inglastega kokku, keda polnud täpselt aasta aega näinud ja klassikaliselt käisime laupäeval koheselt iiri pubis lõunat söömas ja siidrit mekkimas ning hiljem vedelesime kuni päikeseloojanguni rannas (kus hommikul taas haihoiatus anti).

Kuna esmaspäev on vaba, siis täna on plaanis minna äärelinna Freosse, kus öösel ookeani kohale ilutulestikku lastakse ja muidu lulli lüüakse.

Ja muidui lõpetuseks: Juan Mata, kes on ilmselt kõikide inimeste arvates üks sümpaatsemaid mängijaid planeedil, on ametlikult nüüd Punaste Kuradite mängija. Saluut!

Wednesday, January 22, 2014

Meil valitseb kuumus

Olgu ma neetud, et ma ei viitsinud üles trükkida laulusõnu, mida tööl raadiost kuulsin ja arvasin, et küllap koju jõudes meeles on ning siis google'isse otsima lähen. Tutkit! Ja olgu ma neetud, et mul pole edevat telefoni, millel uhke lootuvastamise app on.

Selline põrgukuumus valitseb, toas on peenelt 36'C enamasti ja liigutada end kärmelt ei tohi. Tööl on ka koguaeg selline tunne, et liimi sees oleks ujumas käinud ning toores kiht on nüüd kerel.

Monday, January 20, 2014

Jätkates tundmatute raamatutega

"Snow White Must Die" oli nii kuradima hea krimka, et ma ei saanud arugi, kui raamat juba läbi oli. Tegemist oli sedasorti teosega, kus ma vanduma hakkasin ja rusikaga pikku lauda lajatasin, kui üks tegelastest kurikaelaks hoopis osutus. Ühesõnaga - väärt teos!

Kuna mul on virn nüüd teostest, mida pean ropu raha eest koju saatma postiga, siis haarasin majakaaslase riiulilt Markus Zusaki raamatu "The Messenger", et veidi raha säästa. Üks neljandik raamatust loetud ja ma ei suuda ära kiita, kui hea tükiga taas tegemist. Täiesti geniaalne lähenemine ja stiil, mis teeb lugemise meeletult lihtsaks.

Lisaks jõudis mu eelmise hooaja Unitedi kodusärk lõpuks kohale, aga kurivaimud on unustanud seljale nime ja numbri trükkida ja lisaks on Premier League'i embleemid varrukatel tänavuse hooaja omad ehk siis kuldsed. Saatsin nüüd kirja tegelastele, et kas printimise raha saab tagasi või pean neile särgi saatma Inglismaale, ootama, kuniks nad ära teevad trüki ja siis tagasi saadavad (mis võtaks aega umbes kuu-kaks...kolm)?

Sunday, January 19, 2014

4WD

Käisin eile endise töökaaslase Gary ehk Gazaga 4x4 rallit tegemas Perthist nii 100km lõuna poole metsade vahele. Kuna vihma pole sadanud juba suve algusest saadik, siis ilmselgelt oli rada koguag kuiv, kuid paras lõbu ikkagi. Hiljem sai ka jões ujumas käidud ja kaks kohalikku õlut joodud vees logeledes.

Tuesday, January 14, 2014

Organiseerimine juuniks

Käib kõva asjatamine ja organiseerimine, et jalgpalli MM-iks Taisse minna ja jalad seinale lüüa kuuks ajaks. Meeldiva uudisena sain täna teada, et jaanuari lõpust alates saavad eestlased Taisse siseneda 30neks päevaks viisavabalt (seda siis riiki lennates, mitte maad mööda). Loodetavasti saab jaanuari jooksul miski koha Phuketis ära broneerida, soovitavalt kahe toaline ja eraldi eluruumiga ning Patongi külje all.

Monday, January 13, 2014

Perth põleb

Nädalavahetusel läks ilm käest ära: laupäeval viskas 45,2'C päeva peale ja pühapäev oli vist 41'C kõige rohkem olnud. Laupäeva öösel vastu pühapäeva langes aga temperatuur 29,7'C peale, mis tähistas ka kõige soojemat suvaööd seni ajaloos. Mõlemad päevad sai linna ilusaimas rannas veedetud, kus lained eriti tursked olid. No näiteks illustreerivaks näiteks, et kui majakaaslane Kri (kes on minu pikkune) mul kukil oli, siis laine oli meist ikka kõrgem.

Tänu suurele kuumusele, läks pool Perthi ja Perthi ümbrust koheselt ka põlema. Minu elamisest lääne suunas linna serval, on praeguseks maha põlenud 49 kodu. Laupäeval, kui randa sõitsime, oli suht kesklinna lähedal ka tulekahju, kuigi täpset rajooni ma endiselt ei tea.

Ütleme nii, et ega nalja ei ole!

Saturday, January 11, 2014

Ihust ja hingest Punane

Me armastame jalgpalli mängu enda pärast. Mitte tiitlite, mitte raha, vaid jalgpalli enda pärast. Kui me ei suuda lemmikuid toetada nii heas kui halvas, siis pole meie koht tribüünil häält ära karjudes ja teleka ees põrandasse rusikaga auke tagudes.

Kes vähegi tänavuse jalgpallihooajaga kursis on, teab väga hästi, et Inglismaal on täies hoos viimaste aastakümnete kõige huvitavam hooaeg: ei mingit ühe hobuse ära jooksmist ja tiitli ning top 4-ja eest võitlevad vähemalt kaheksa klubi (võib-olla üheksa, kui Southampton väga ära ei kuku).

Kes vähegi mind teavad või minust kuulnud on, siis Punased Kuradid ehk Manchester United oli, on ja jääb mu klubiks. Tänu uuele ajastule Manchesteris on meeskonna tulemused täpselt sellised nagu nad on. Põhjusi on mitmeid ja kindlasti ei ole asi ainult peatreeneris nagu pooletoobised ekslikult arvavad.

Iga uue peatreeneri tulekuga klubisse, on alati tulemas ka värsket verd (kui SAF võttis Unitedi üle ligi 27 aastat tagasi; Manchester City tuhast tõus; Chelsea ümbersünd; Real Madrid, kes vahetab peatreenerit ja mängijaid nagu sokke jne), kuid Unitedil jäid uued mängijad tulemata. Miks? Mitte ainult ei vahetunud peatreener ja treenerid, vaid ka CEO, kes suvel turu peal sirge molliga lati alt läbi jooksis, tuues meeskonda üüratu summa eest paanikaostuks tembeldatud Fellaini ja...ja kõik.

Seega ei saanud uus peatreener Moyes hakata oma meeskonda kujundama, vaid pidi edasi jätkama SAF-i poolt pärandatud kuttidega. Iseasi, et kas härral üldse oli mingi oma visioon, mida ta ehitama tahtis hakata, aga eeldades, et kuna leping tehti Moyesega kuueks aastaks, siis järelikult klubi annaks nagu aega atra seada. Tänu meedia suurele survele, on aga Moyesel keeruline midagi leiutada, sest on suur kartus põruda, aga arvestades, et FA Cupist on suu puhtaks pühitud ja liigas ollakse täpselt seitsmendal kohal, siis mis siin enam karta?

Ma olen alati olnud suur noortesüsteemi pooldaja ning sestap meeldib ka vaadata pre-season ja miki hiire karika ehk League Cup'i mänge, kus võib näha potensiaalseid tulevikumehi ringi siblimas. Sel hooajal oleme näha saanud vaid Adnan Januzaj nimelist kutti, sest tänu halbadele tulemustele ei julge Moyes riskida ja mängitab isegi eelnimetatud miki hiire karikas endiselt põhiväravavahiga! Jah, Lindegaard võib sel hooajal ainult und näha mänguminutitest.

Miks mitte jätta Jesse Lingard, Nick Powell ja võib-olla ka David Petrucci meeskonda ning hakata neid ka mängitama? Olgem ausad - jaanuaris ei saa tuua sellist võtmemängijat tiimi, kes keskväljal lõpuks looma hakkaks ja lõppeks ära too ääretult mannetu "pall äärele, äärelt kasti" tampimine, mis ilmselgelt kasu ei too. Asi on täpselt nii halb, et Unitedi keskelt rünnakud on statistikat arvestades liigas kõige kesisemad.

Ei aita kaasa ka eelmise hooaja väravamasina Robin van Persie puudumine, Rooney, Rafaeli ja Carricku vigastused ja muidu äärte impotentsus. Miks ei anta Zahale ja Fabiole võimalust? Fabio ei saa olla sitem, kui Patrice Evra, kes on kaitses täielik nullfaktor. Zaha ei saa olla sitem, kui Young või Valencia, kelle tsenderdused alati kuhugi Stretford Endi fännisektorisse maanduvad.

Laskem noortel siblida ja andkem aega peatreenerile sisse elada, küll ka mängupilt muutuma hakkab. No kurat, kui SAF võttis klubi üle ja esimesed hooajad tüüris rahulikult kohtadele 11,13,6 ning pärast tänu noortele tiitli eest pretendeerima hakkas, siis miks ei peaks sama juhtuma ka nüüd?


Thursday, January 9, 2014

Snow White Must Die

Ma julgen väita, et Dan Browni "Deception Point" on mu lemmik tema raamatute hulgast. Veider, kas pole, aga nii kuradi hea mulje jättis kogu teema. Uus raamat, millega ma rinda pistan, on sakslanna Nele Neuhausi teos "Snow White Must Die." Tegemist pole muinasjutuga või muu taolise jamaga, vaid korraliku krimkaga, mis ei tahtnud alguses vedama saada. Nüüd olen poole peal ja kasutan tööl kõiki puhkepause ja lõunat, et saaks jumala eest veel paar lehekülge edasi. Müstika, kui hea kirjatüki otsa võib sattuda suvalises lennujaama tränipoes.

Wednesday, January 8, 2014

Karjäär ehk 21.sajandi leiutis

Täna hommikul tööle minnes, oli mu pea kummalisi mõtteid täis. Olen harjunud küsimusega, et millega ma tegelen ja mis tööd teen, aga alati järgneb neile küsimustele ka rasvane:"mis sa tulevikus tegema tahad hakata?"

Miks on koheselt välistatud variant, et ma praeguse tööga näiteks ei kavatse jätkata seni kuni jaksu on? Olgu, arusaadav, et ma 99% tõenäosusega ei jää Perthi elama ja töötama, vaid naasen tagasi teisele poole maakera kodule lähemale, aga see ei tähenda koheselt, et ma peaksin ala vahetama, millega igapäeva leiba lauale teenin. Või tähendab?

Inimestel on kinnisidee "karjäärist" ja ei tulda tihti peale selle pealegi, et mitte kõik 7 biljonit inimest maamunal ei otsi viisi pilvelõhkujas kõige kõrgem büroopind endale haarata. No ja eriti mina, kes kasvas üles iseenda kartulipõldu kõblates...

Sunday, January 5, 2014

Mina ja tantsimine

Lend Tasmaaniast Melbourne'i kaudu tagasi Perthi sujus enam-vähem ladusalt, kuigi Melbourne'is pidime 45 minutit lennukis istuma ja ootama reisijaid, kes teise lennuga hilinevad.

Eelneval õhtul õnnestus veel enne tollele sünnipäevapeole minekut Bruce'i isal aidata heina teha. Kuna Bruce oma pimesoole opi tõttu ei saa füüsilist tööd teha, siis ta läks juba peole ära, mis tõttu polnud ka ime, et ta meeldivalt vindine oli, kui ma lõpuks sinna jõudsin pärast heina vedu.

Tänu alkoholile, otsustas Bruce, et kõik peaksid nüüd tantsima ja mina muidugi sellest vaimustuses ei olnud. Ma võin valssi tantsida ja saaksin ilusti pulmas ka hakkama, aga no ma tõesti ei oska olla, kui niisama peab tantsima. Selline tunne on alati, et kogu maailm jõllitab, kui ma end liigutan. Ühesõnaga: üks naisterahvas seisis üksinda ja torises, et ta tahaks ka tantsida ja kuna ta väga veetleva välimusega oli ning Bruce tagant utsitas, siis olin nõus veidi temaga tantsupõrandal mingi suvalise Michael Buble huinamuina laulu saatel puusasid liigutama. Kas ma nautisin meeldiva naisterahva seltskonda - jah. Kas ma nautisin tantsimist - hell no!

Seega kogu uba hetkel: muusika ei ole ainukeseks põhjuseks, miks mulle ei meeldi ööklubides käia.

Friday, January 3, 2014

Viimane pint pubis

Viimane õhtu enne saarelt lahkumist tuleb veeta küla pubis, kus Bruce'i perekonnatuttav oma sünnipäeva tähistab. Ma pole just väga ekstaasis, sest homme hommikul peab juba pool neli või nii ärkama, et kell neli lennujaama poole startida ja paar kannu õlut just ärkamist lihtsamaks ei tee.

Lisasin fotoblogisse ka mõned jäädvustused kuraditega kohtumisest ja veidi muudki, kuid pean kohe tõdema, et kuna mul ei olnud tollel päeval 55mm-250mm objektiivi kaasas, ei saanud just noid kõikse paremaid pilte, mida soovinuks, aga asi seegi.

Thursday, January 2, 2014

Moodne kunst

Hobart oli...huvitav? Veider koht, sest kogu linn on lihtsalt üüratult suurele alale laiali laotatud. Mingeid suuri ehitisi ega moodsaid kaubanduskeskusi silma ei hakka, seega tundub, et oleksin just kui kusagil külas.
Veetsime õhtu õllefestivalil mere ääres, kus hiljem ka ilutulestik vastu taevast lasti ning võib öelda, et kella üheks õhtul olime juba tagasi oma ööbimiskohas ja kotil. Ei olnud väga viitsimist ja jaksu ringi tuiata, seega otsustasime varajase õhtu kasuks, et saaks hommikul koheselt tagasi hakata sõitma.
Traditsioonilise aastavahetuse "suudluse" või "musi" saime Bruce'iga mõlemad kahe suvalise tüdruku käest, kes meie ees seisid ilutulestiku ajal, seega kõik kombes nagu ikka.

Enne, kui Hobartist lahkusime, käisime ühest muuseumist läbi, et miskit moodsat kunsti näha. Mul oli pärast kümmet minutit juba süda paha, sest no ei mõista ega saa kunagi mõistma moodsat kunsti, kus kunsti kui sellist ei eksisteeri: eksisteerib vaid mingi üüratult "diip" taustalugu suvalise värviläraka pihta valgel lõuendil.

Nüüd on kaks päeva aega veel põhja-rannikul jalga puhata ja laupäeva hommikul kell 6 on juba lennuk tagasi tsivilisatsiooni.