Sunday, March 30, 2014

Perth Glory

Kuidas jälle paras komöödia juhtus? Otsustasime inglasest sõbra Mattiga minna kohaliku jalgpalli kohtumist vaatama, vastamisi Perth Glory ja Newcastle Jets. Perth Glory eest mängib ka vanameister William Gallas ja kuna Newcastle'i ründajaks on Emile Heskey, siis panime peamise rõhu mänguajal nendele kahele ning et me Glory laule ei tea, laulsime enamasti Unitedi laule ja muidu klassikalisi.

Istekohad olid meil küll küljetribüünil esiritta, aga kuna Austraalias ikka kõvasti lihtsam staadionil ringi rännata, siis sättisime end kodufännide juurde ühe värava taha. Kui teisel poolajal meie värava juures Perth karistuslöögi sai ja sellega seoses seal müüri ehitasid Emile Heskey ning ta sõbrad, hakkasime Mattiga laulma klassikalist "Heskey, give us a wave". Karma aga on vana nõid ja tänutäheks meile mitte lehvitamisele, viigistas Perth karistuslöögist mängu 1:1. Minut hiljem suutsid poisid ka 2:1 võiduvärava lüüa ja seda tuldi juubeldades tähistama just minu ja Matti ette, mis peale me muidugi jooksime ka kallistama oma sangareid ja kui parasjagu ma seal meestesummas olin, nägin silmanurgast, et Matt üritab mängijatele õlut pakkuda.


Seega ilus 2:1 võit ja tabelis ikka kindlalt viimased, ilus on too jalgpall!

Saturday, March 29, 2014

Choices

Tänavune EPL-i hooaeg on kulmineerunud nii, et Unitedi toetajad peavad kaasa elama Chelsea ja Arsenali meeskondadele, sest Liverpooli või Manchester City võitu õige punane kurat näha ei ju ei sooviks. A kui tõesti peab valima Liverpooli või City vahel, siis...




Thursday, March 27, 2014

Õrritajad

Kuna meie klientide hulka kuuluvad sellised monsterid nagu Nestle, Mondalez ja Ferrero, siis käib töölt palju müügiinimesi päevast-päeva läbi. Noh nood, kes käivad kauplustes oma reklaamjanti üles panemas ja kuna meie hoiustame nende pahna, siis ilmselgelt peavad nad tihti tulema jälle, et auto täis laadida. Muidugi on suur hulk lihtsalt suvalisi müügimikisid ja siis on nood üksikud jõle kenad naisterahvad, kelle peal silma puhkab. 

Räägin siis parasjagu ühe müügimikiga juttu, kui too kõikse kenam nendest, Jess, kellele kohe silma peale panin, ka sekka tuleb rääkima. Teema läks edasi kuidagi nii, et nad arutasid, kas minnakse kontorisse või mitte ning kulmineerus lõpuks kutsega kohvile nendega koos.

mina: oeh, te olete naljakad, ma lähen tagasi tööpostile
Jess:  tule ka meiega kohvile
mina: meeleldi, kuid mul on ebatavaliselt palju ülemusi täna majas liikvel

A siis tuleb muidugi meelde, et too tsikk hakkab abielluma. Pff...bitch!

Tuesday, March 25, 2014

A kus on palk?

Mulle tundub, et Eesti on ainuke riik, kus töökuulutuste juurde pakutavat palka ei lisata, vaid sootuks hullem: ise peab esitama palgasoovi. Mis kuradi "liikumine" too nüüd on, et võtta sõelale need, kes kõige vähem palka soovivad? Võiks siis juba eos ära kirjutada, et sobiv kandidaat on vene keelt kõnelev hiinlane või isik, kes ei soovi rohkem kui riigis kehtestatud miinimum.

Vähe olen märganud kuulutusi, nii briti saartel elades kui ka siin, kus pakutavat palka pole märgitud. Millal Eesti end kokku võtab (mitte, et ma Eestisse tööd hetkel otsiks, aga lihtsalt turgatas täna pähe taoline veidrus)?

Monday, March 24, 2014

Atmosfäärita spordiala

Sai taas käidud AFL (Australian Football League) mängu vaatamas, kui kohalik meeskond West Coast Eagles mängis Melbourne'ist pärit Western Bulldogsi vastu. Mäng, mida ülemusega koos vaatama läksime, ei läinud just kõikse paremini, sest Bulldogs kaotas mängu 65 punktiga. A no vähemalt sai tühjast tähjast ja tööasjadest arutatud, sest olgem ausad - atmosfäär kui selline kohalikes mängudes puudub ja pole mingi probleem juttu rääkida. Ainuke asi, mida fännid teha oskavad, on plaksutada käsi või karjuda "Let's go, team, let's go."

Jah, ei ole miskit paremat Euroopa vutist, kus käib melu, laulmine ja karjumine ning kus võõrsilfännid peavad oma nahka hoidma, et ketukat ei saaks. AFL-i mängudel istuvad fännid läbisegi ja kedagi ei huvita, et millist meeskonda keegi toetab.

Saturday, March 22, 2014

Oma silm ei ole enam kuningas

Juhtusin lugema Machine Headi esimehe Robb Flynni blogi taas ja ta viimases postituses tuli muuhulgas jutuks ka too nö Facebooki ajastu:
Robb Flynn:"All this technology we have now that’s supposed to make us “connected?” It’s making me feel more fucking disconnected than ever. I mean watching all the things that other people are doing that I’m not invited to or even a apart of? And yet at the same time completely disgusted by faux-self-importance it has given everyone, (here’s my dog or cat for the millionth time, here’s a selfie for the millionth time, here’s my kids for the millionth time, here’ the food I’m eating for the millionth time, here’s what I’m doing and you’re not). Don’t you wish you were eating what I’m eating? Fuck you!"

Kõik, mis ta ütleb, on täpselt mida ma mõtlen. Ma olen üks nendest inimestest (tea, palju meid järel on veel), keda ajab ülivihaseks kontserdil, spordivõistlusel või jumal teab, mis üritusel ümbrust oma telefoniga jäädvustav kaaskodanik. Mis on saanud aegadest, kui mindi bändi kuulama/vaatama mõttega oma hääl kähedaks laulda või kaelalihased paiste moshida? Miks olümpiavõistluste avatseremooniatel võistlejad, kes peaksid staadionil nö uhkusega avaringi tegema oma telefoniga hoopis publikut filmivad või pilte neist teevad? Miks paavsti ilmumisel roomakatolikud enam risti ette ei löö ning pisaraid õnnest ei vala, vaid iPadi ja telefoni abil hoopis täis "kvaliteet" fotot üritavad teha?

Samadel põhjustel ei salli ma ka teatud turiste, kes kunagi ümbrust või vaatamisväärsust ei imetle, vaid kõnnivad ringi nina kaamerasilmas, et jumala eest iga laternapost ja prügikast uues linnas saaks ka jäädvustatud. Kui ma käisin Ukrainas Inglismaa-Prantsusmaa jalgpallikohtumist vaatamas, istusid minu ees tribüünidel kaks suvalist nolki, kes vanakooli nokiaga (noh nood esimesed kaameraga telefonid) üritasid kogu mängu filmida. No milleks? Kui palju inimesi sul facebookis ausalt tahab näha toda udukogu-plärinat?

Mu nüüdseks ex-majakaaslane Bruce 2 (kolis just üleeile välja) on täpselt selline tüüp, kes kontserditel vaid oma telefoniga pilte/videosid teeb ja neid siis koheselt Facebooki laksab, et nood õnnetud inimesed, kes keikale ei saa tulla, vaid peavad kodus istuma, saaksid like'ida ja kommenteerida toda "ilusat" jäädvustust. "Näe, laval on nood kutid, võib-olla siit pildist pole hästi aru saada, aga ma vannun, et on nemad." Või siis klassikaline:"Kell on kaks päeval, ma pühkisin just teleka pealt tolmu, nüüd joon õlut. Siin on ka pilt õllepudelist."

Tundub nagu oma silm ei ole enam kuningas ja paljast järelkajast ning professionaalse fotograafi jäädvustusest ei piisa, vaid peab olema olemas enda telefoniga tehtud pilt Facebooki kontol kõigile näha.

Wednesday, March 19, 2014

Sambia on kaardilt kadunud

Kell on 11 päeval, mina ja mu prantsuse kolleeg täidame tellimusi, kui järsku ülemus koos härra Sambiaga meist mööda kõnnib kontori poole. Ma vaatasin prantslasele otsa ja küsisin, et kas sa tunned seda? Kas sa kurat tunned SEDA õhus? Õhk on paks, õhku saab noaga hetkel tükkideks lõigata.

Natukese aja pärast kõnnib ülemus härra Sambiaga meist mööda sambialase töölaua juurde, kus viimane haarab oma väikse roosa raadiomaki, cd-d ning kõnnib uksest välja. Mitte ühtegi sõna ei ole lausutud, mina ja prantslane vahime vaid teineteisele otsa.

Küsin siis natukese aja pärast ülemuselt kontorist, et kas tuled selgitad meitele ka olukorda? Ta tuli ning ütles, et suurte bosside otsusel härra Sambia meie juures enam edasi tööta. Põhjust ei pidanud muidugi keegi kusagilt otsima, sest sellist laiskvorsti hoiaks enda palgal edasi vaid idioot.

Huvitav, et ma just päev-kaks tagasi majakaaslasele ütlesin, et loodetavasti lastakse too kutt millaski lahti ära, saaks vingatsist puhkust. Mida too kõik nüüd minu jaoks tähendab? Saame näha, sest suur boss Rob tuleb uuel nädalal külla.

Tuesday, March 18, 2014

Keep calm and carry on

Pühapäeval sai tehtud jälle korralik puhastus majas, aga nagu kord ja kohus ette näeb, siis majakaaslased sellest just väga ei hooli: üks otsustas vannitoas ise endal juukseid lõigata ja võite pildi endale maalida, milline vannituba pärast välja nägi. Teine kutt tuli õhtul rannast koju ja nagu mitte-eestlasele kombeks, jalutas oma sandaalidega otse tuppa sisse ja nüüd on liiv nii wc-s kui ka köögis.

Huh, hingame sisse ja välja, sisse ja välja ning tuletame meelde, et ainult loetud päevad on veel jäänud. 12.juuni on juba Brasiilia-Horvaatia avamäng mm-il ja olgugi, et praegu korteriotsingud on mul viimasegi tahtmise ära viinud Taisse minna, siis midagi tolleks kuupäevaks muutub ikkagi.

United suudab mul ka ikka viimased närvirakud saepuruks jahvatada, täiesti käsitlematu.

Sunday, March 16, 2014

Surnud roti teisaldamine

Kogu nädalavahetus möödus internetis tuhindes: otsisin nii lennupileteid kui ka endiselt kohta Taisse. Leidsin siis ühe hää korteri, mille omanikule kirja läkitasin. Omanik saatis ausa kirja tunnikese pärast vastu, et esiteks pole korteris suurt telekat, teiseks ta ei ole kindel, et mis kanalilt MM-i näidatakse ja neil nö internetikanaleid pole. Hind, mille ta mulle letti virutas, erines aga veebilehel olevast lausa 500 dollari võrra. Ma ei osanud suurt midagi kosta, kui et äkki võtaks kokku end?

Leidsin ka soodsa lennu Bangkokist otse Helsingisse, kuid kuna ma pole Finnairiga kunagi lennanud, siis ei julgenud veel ära osta, sest 12 tundi on päris pikk aeg, mida peaks ebamugavuste saatel veetma. Kõige rohkem on alati mul mure, et jalaruumi pole piisavalt lennukis ja ma siis kohe jännis olen.

Lõpetuseks: karjus täna naabrinaine üle aia, et kas ma talle appi saaksin minna, sest tal peenra vahel surnud rott, aga tal foobia ning ei suuda ise toda tegelast minema visata. Ma siis ronisin koheselt üle aia, krahmasin kilekotiga väikse rotitegelase, lubasin veel, et viin enda prügikasti ja vastutasuks tõi vanaproua mulle toast külma kvaliteetõlle. No ei saa üle ega ümber, kuidas meil naabritega on vedanud.

Thursday, March 13, 2014

Hommik pole minu jaoks

Ma olen teatavasti hommikuti too isend, kes ööd ega mütsi ei jaga, pidevalt pikku uksepiita, riiulit, lauanurka jne komistab ja kellogsikarbi külmkappi paneb. Sestap ei saa ma ka tööle minna otse voodist nagu mõned inimesed, vaid mul on tarvis aega, et juua ära üks kohv, kerge hommikusöök ja siis lõpuks kui keha ka ärkvel on, liikuma hakata (hetkel näiteks on too aeg 40 minutit pärast ärkamist).

Nüüd suutsin ma hommikul majast lahkuda nii, et läätsesid (-1,5) silma ei pannud ja võttis aega tervelt veerand tundi enne, kui ära tabasin probleemi. Tööl oli muidugi nii harjumatu, sest võrreldes terava ja detailse pildiga, oli kõik paras udukogu. Kuidas ma varasemalt nii tõstukiga seitsme meetri kõrguselt aluseid alla võtsin, on müstika. Kuidas ma nii pikalt ilma läätsedeta elada suutsin on veel suurem müstika. Võib-olla ehk mitte nii suur, kui kadunud Malaisia lennuk, aga siiski...

Wednesday, March 12, 2014

Best forky

Enne, kui ma tulen intsidendi juurde, mis täna tööl aset leidis, pean kindlasti ära märkima, et eelmisel esmaspäeval aset leidnud Soundwave'i festivalil nägin ka Gojira esimest korda ära (ma ei mõista, kuidas too nüüd kahe silma vahele mul jäi, sest just nimelt Gojira keika ajal kohtusin ma Tesseracti kitarristidega). See selleks...

Tuli siis täna päeval tavapäraselt Jet (kohalik kullerifirma, kes linnasiseseid vedusid teeb) kaupa üles korjama meitelt ja autojuhiks oli keski vanem kohalik härrasmees, keda varasemalt pole ma trehvanud. Ta siis uuris mu päritolu ja ajaloo kohta jne. Kui kuulis, et ma Eestist, siis ütles, et ta firma siseselt kuulis, et ma olla parim tõstukijuht Canning Vale'is (suur tööstusrajoon äärelinnas, kus ma töötan). Kui ma ta auto täis laadisin, siis lisas, et ega nad vist ei valetanud jah ning soovis jõudu-jaksu.

Tuesday, March 11, 2014

Internet võttis puhkuse

Kaotasime vahepeal viieks päevaks (vist, päevad kõik sassis) interneti kodus. Nüüd ei oskagi kusagilt alustada, seega summeerin lihtsalt kõik kokku.

Esiteks käisin ma reede õhtul oma eestlasest sõbral külas, kellel olid vanemad külas ja ma siis sain teada, et mul on korralik aktsent juures, kui eesti keelt räägin. Teadsin, et ma tihti jään toppama sõnade valikuga, aga tuleb välja, et mu hääletoon tõuseb-langeb nii kuidas jumal juhatab.

Siis juhtus selline asi, et mu pangakaart tühistati, sest inglismaalt prooviti teha miskit ülekannet, millega mul mingit pistmist polnud. Nädala pärast saan uue kaardi uute andmetega, seniks aga loeme kopikaid.

Enne, kui mulle tööl öeldi, et saan nende juures edasi jätkata seni, kuniks mul aeg Austraalias otsa lõppeb, kandideerisin ma juba uuele töökohale. Täna helistati ja jõeti mulle teada, et töö olemas ning nendega ühendust võtaks. Olgugi, et palka ja töötunde seal korralikult rohkem pakutakse, siis ma ühendust nendega ei võta, sest praeguses töökohas endiselt mulle meeldib ja kuidas ma saaks suurt bossi nõnda üle lasta. Lisaks on varsti juunikuu...

Wednesday, March 5, 2014

Soundwave 2014

Soundwave'i kokkuvõte: 

Päev algas rootslaste Amon Amarthiga, kelle live oli mul järjekorras neljas ja olgugi, et nad teisele poole maakera lendasid, suutsid nad ikka lava viikinilaeva ja muu pudi-padiga täita. Pärast neid pidim ootama Tesseracti ja sisustasin aega Mushroomheadi taustal õlle joomisega. Tesseract oli ülivõrdes hea, eriti kuna ma kartsin, et nad ei kõla ehk lives sama hästi. Kõlasid ikka küll ja veel rohkem! Õhtul õnnestus kogemata mõlema kitarristiga kokku saada ja neile parimad soovid ja kiidusõnad edasi anda.

Pärast Tesseracti oli aeg The Black Dahlia Murderi käes (samuti neljas keika neilt, mida näinud olen) ja noh - ma pole juba ammu nii suur austaja enam, kui varasemalt. Seda kõike nende bändiliikmete vahetuste pärsat, mis on mõjutanud ka tugevalt loomingut. TBDM nähtud, oli aeg vaadata veidi Testamenti ja Ill Nino'it, kes mõlemad ülidsitad olid, aga mis neist ikka tahta.
Kuna Volbeat ei tulnud esinema Perthi, siis nende asemel astus üles kohalik lemmikpunt Chaos Divine (järjekorras kolma live nonde kuttide poolt). 

Kui mõned purgid õllet veel sai ära joodud, oli aeg nii kaugel, et Alice in Chains astus üles ja püha müristus, kui head nad olid. Või noh - nende looming, sest kogu festival kannatas tugevalt puudliku heli pärast. Alice nähtud, jooksin teise lava juurde, et Rob Zombie saatel tantsu vihtuda ning päeva jõi lõpetama DevilDriver.

Läksin veel igaksjuhuks vaatama ka The Dillinger Escape Plani, aga mul läks juba pärast esimest lugu süda pahaks, sest nii halba muusikat pole ma ikka ammu kuulnud. Nagu eestlaste Burn Still, aga veel hullem...

Päeva tipphetked: Tesseracti laulja:
-"We are Tesseract from UK and I...am fucking hangover. 
-"It's my first time to be in Australia. Well the other guys have been here before, but it's my first time so fuck them."
-"How are you guys not completely black yet, it's so hot here?!" 

Rob Zombie:"
-"My hotel room is bigger than this stage."

Lisaks Chaos Divine'i kaver Toto "Africa" laulust ja DevilDriveri versioon Awolnationi "Sail" teosest olid jumala kümpi!

Sunday, March 2, 2014

Päevad rannas

Kaks päeva järjest veedetud rannas põletava päikese all - nõnda puhatakse jalga pikal nädalavahetusel. Eile tegin kerge tripi lõunasse Rockinghami (40km Perthist), kus sai kolleegi ja ta sõbrannaga terve päev rannas vedeletud, ta sõbranna vanemate juures kodutehtud siidrit mekitud ja lõpuks veel kergelt filmi vaadatud (ma laksasin klassikaliselt 10 minutit pärast filmi algust peene veerandtunnise uinaku). 

Täna võtsime poistega paar lendavat taldrikut endaga linna lähedale randa ning lasime nahal veel rohkem küpseda. Lained olid nii kuradima suured kohati, et kui otse su peale murdus, siis väntsutas jõle korralikult läbi või kui nö laine kätte said, võisid rahulikult randa välja liuelda. 

Homme on juba Soundwave, kus minu jaoks peaesinejateks Tesseract, Alice in Chains, Rob Zombie ja Gojira. Hää sõbramehe poolest võib-olla kaen The Dillinger Escape Plani ka natuke ja saadan parimad soovid Raxile.