Sunday, June 29, 2014

Teekond koju tagasi

Keerasin interneti korralikult peapeale ja tulemus on järgmine:

27.juuli Perth - Sydney
30.juuli Sydney - Kuala Lumpur
05.august Kuala Lumpur - London

Tahtsin ka viimase pileti Londonist Tallinnasse ära osta, aga pärast kolmandat lennupiletit saatis pank mulle sõnumi, et mu kaart on külmutatud veidrate tehingute tõttu. Homme pean minema lõuna pausi ajal panka ja seletama neile, et päris ausalt olen mina too, kes siin kolmele erinevale lennufirmale raha on üle kandnud.

Väga magus diil on Kuala Lumpurist Londonisse lennuga, kus ma kasutan kurikuulsa Malaysia Airlines teenust lootusega, et ma terve lennukiga koos kuhugi kaduma ei lähe. Teekond ei ole selline valitud lihtsalt sellepärast, et nii kõige odavam oleks, vaid mul oli kindel plaan käia Sydney's ära enne tulekut ja lisaks on tahtmine kusagil Aasia riigis väike peatus teha. Malaisia sai valitud lihtsalt sellepärast, et lennud antud riigi pealinnaga läksid kõige paremini kokku.

Nüüd ongi vähem kui kuu aega veel tööl käia, mille jooksul pean ka kerge plaani Malaisia jaoks kokku meisterdama. Ilmselt peaksin Ronale ka ütlema, et mul lennud ostetud on, aga ma ei ole veel välja mõelnud, et kuidas toda serveerida.

Saturday, June 28, 2014

Teeb asja lihtsaks - koju!

Rääkisin siin miski päev suure ülemusega ja üritasin välja pinnida talt nö kindlustust, et kui ma jääksin ajutiselt treeningviisa peale (viisa, mis annaks mulle 6-24 kuud aega sama töö peal jätkata, kuid siis viisa lõppedes ikkagi riigist lahkumiseni viiks), siis kas ta on nõus sponsorlepingu tegema, aga kuna ma midagi kindlalt ta sõnadest välja ei suutnud lugeda, tegin ma enda jaoks asja lihtsaks: tulen esialgsete plaanide kohaselt augustis tagasi koju.

Muidu võiks isegi jääda ja vaadata, et mis juhtub immigratsiooni alal selle aja jooksul, aga ma peaksin tasuma $3500 viisa tasu omast taskust ja maksta selline summa millegi eest, mis potensiaalselt mind tagasi samasse seisu paneb, kus ma hetkel olen - milleks?

Rona vingub nüüd, et ei maksa kiirustada veel ja ela lihtsalt üks päev korraga, aga vahepeal peab paratamatult üks-kaks sammu ette ka mõtlema. Ei ole mõtet oodata 20.septembrini, mil mu viisa tühjaks tiksub ja siis lennata, sest kui mul oleks isu minna midagi õppima, oleks liiga hilja juba pabereid sisse visata või koolitusega liituda.

Kuna ma enamuse nädalast taas kodus pole olnud, mis tähendab ka, et internetti pole kasutanud, siis esmalt on tarvis kõigi jalgpalliuudistega end kurssi viia ja siis juba kaardi pealt teekonda koju joonistama hakata. 

Ma pole isegi kurb mitte, vaid hoopis adrenaliini täis pumbatud.

Tuesday, June 24, 2014

Titan

Täiesti pooleks võib end külmuda: maja teps mitte sooja ei hoia ja Bruce on ainukene õnnelik, kellel toas on konditsioneer, millega ta enda ruumi kütab. Täpselt sama jama on Rona juures, olgugi, et ta elab uues ridaelamus, kus ikka tänu külmadele öödele on toas pea sama temperatuur kui väljas. Hommikul kella viie-kuue vahel on kõige jahedam (viimased ööd 2'C) ja otse loomulikult on minu äratus justament enne kuute (või kui Rona juures ööbin, siis juba kell viis) ja no kuidas ei ole motivatsiooni teki alt välja ronida. Eile läksin üle kahele paksule tekile, true story.

Mitte, et see eriline üllatus nüüd oleks, aga ma olen tänu ajavahele, tööle ja muidu eraelule täpselt ühe mängu MM-ilt otsepildis näinud: Inglismaa-Itaalia kell 6 hommikul. Mõned üksikud mängud olen vaadanud tagant järele kordusest üle, aga johhaidii, kuidas ajab harja punaseks, et kuidagi jaole ei saa. Täna öösel peaksin vaatama inglaste mõttetut ponnitamist Costa Rica vastu, aga kuna mul tööl nii palju on tegemist olnud ja on ka homme, siis on kett maas ning uneaega ohverdada ei raatsi. Jälle tarvis vaid lindistama panna ja loota, et miski hetk on aega maha istuda ning kordust vaadates küüsi närida.

SepticFlesh - Titan on tänavuse aasta parim metal album, punkt. Olgugi, et nii mõnigi hää bänd veel on oma uut loomingut sellel aastal välja andmas, ei näe ma kuidagi, et keegi kreeklaste meistriteose üle lööb.

Friday, June 20, 2014

"Räägi mulle mingi lugu"

Nagu me kõik teame Uuspõllu teatritükist "Kõik mehed on sitapead," et meestel on vähem sõnu tagavaraks igaks päevaks kui naistel, siis eile oli pesuehtne näide tollest situatsioonist, kuidas naised võivad veel edasi jaurata pärast pikka tööpäeva.

Otsustasime, et lähen neljapäeval ööseks Rona juurde ja siis reedel hommikul koos tööle. Kui nii kaugel oli aeg, et tuli oli surnud ning aeg silmad kinni panna, tuli järsku klassikaline:"Mul ei ole veel und, räägi mulle midagi." Püha müristus, mul on täiesti null lugu või teemat, mille vahelt valida sellisel kellaajal. 

Kuna talle ei meeldi õudusfilmid (ega metal muusika tänu sellele) ja ta järele ei jätnud oma nõudmisega, otsustasin talle rääkida loo saksa arstionust Carl Tanzlerist, kes oma surnud silmarõõmu hauast üles kaevas ning laiba seitsmeks aastaks koju viis. Nii, kui seda mainisin, hakkas Rona vinguma, et see jutt ei lähe kohe mitte, mille peale sosinal talle kõrva The Black Dahlia Murder - Deathmask Divine laulu hakkasin laulma. Järgmisel hetkel oli ta käsi juba mu suu peal ja ning korras - võisin magama jääda, ise jõle rahul endaga.

Wednesday, June 18, 2014

Prantslane on solvunud

Tööl sai prantslasega kino:

Lõunatasime parasjagu ja kes seda mäletab, et mis jututeemaks oli, aga millegi peale ütles prantslane minu kohta, et ala "vahet ei ole, ta on venelane niikuinii." Ütlesin talle siis, et kutsu mind venelaseks korra veel. Prantslane hakkas tolle peale naerma ning ütles teistele, et ta teeb nalja. Vastasin tõsiselt, et sugugi mitte, mille peale meie ainuke austraallanna ütles prantslasele, et kutt tõsimeeli ei tee nalja praegu.

Prantslane solvus ning ei lausunud enam ühtegi sõna. Läksid mööda päevad ja prantslane polnud ikkagi ühtegi sõna minuga vahetanud (mitte, et ma eemale oleks hoidnud vms). Lõpuks hakkasid teised juba arutama omavahel, et nende kahe vahel vist käärib päris korralikult, mis peale Rona mult tolle kohta aru päris viimane kord, kui tema juures olin. Ütlesin, et ongi asi nii, et prantslane solvus selle peale, et ma toda "venelane ütlemist" naljaga ei võtnud ning nüüd on pahur.

Ütlesin talle, et minu poolest olgugi solvunud või jumal teab, mis ta on, sest kokkuvõttes minul mingit probleemi ei ole, aga samas temaga ise sõbrasuhteid ei lähe ka aretama, kui viimane selline laps on endiselt neljakümneselt.

Sunday, June 15, 2014

Kõige õigem vanakooli söök

Nagu sellel hooajal kombeks, suudavad minu meeskonnad spordis järjest kõik põruda. United inglise liigas, Pardid NHL-is ookeani taga, Western Bulldogs siinses AFL liigas ja nüüd ka Inglismaa oma 1:2 kaotusega Itaaliale. Mängupilt iseenesest nagu oli täitsa arvestatav, aga siiski on kuri karjas ja potensiaalne oht pärast Costa Rica triumfi, et alagrupiga ka piirdutatakse.

Vähemalt suutsid inglise fännid muigama panna oma vaimukusega:

Rona soovis, et ma valmistaksin talle miskit eesti pärast toitu. Jõle keeruline oli kusjuures miskit välja mõelda, sest ega verivorste või sealiha hapukapsaga mul võtta ei ole.
Siis aga meenus vana hea kartulipuder hakklihakastmega, mida alati toidulauale sai, kui vanaemale külla mindi. Mõeldud-tehtud: poest kartuleid, sibulat, küüslauku, piima, võid, jahu, puljongikuubikuid ja hakkliha. Kokkamise kõrvale ka üks 0,33l kohalik õlu, nagu kord ette näeb.

Ütlesin talle küll, et too toit ei näe just väga atraktiivne välja, eriti arvestades, et Rona ise keevitab päevast päeva peeneid aasia päraseid hõrgutisi, aga lubas homme tööl siiski proovida.

Saturday, June 14, 2014

Raske algus

Rona pakkus välja, et neljapäeva õhtul pärast tööd otse tema juurde läheksin, millesse ma veidi skeptiliselt suhtusin alguses, sest nii jääks mul MM-i avamäng kohe kindlasti nägemata, aga mis seal ikka  - mõeldud tehtud.

Reede hommikul kell 5 oli juba äratus ja kui ta parasjagu pesus oli, hiilisin ma nagu mees muiste tekiga elutuppa ning panin Brasiilia-Horvaatia mängu teise poolaja käima. Veendusin ainult rohkem, et brasside sats ei hakka mulle kunagi meeldima. 
Rona hea inimesena ei kurjustanudki mu kallal, et ma teleka ees kookonis olen, vaid serveeris praemunad ja lõhe koos värskelt pressitud apelsini-porgandi mahlaga (kurja, kus tal on köögitoimkonnas viitsimist) ja ma siis veendusin varajasel hommikutunnil, et elu on kohati ikka jõle ilus.

Tööle sõites panime juba paikka vale, mida öelda kolleegidele, kui nad peaks enne meid kohal olema ja imestama, et miks ülemus mulle küüti pakub, aga õnneks ei olnud tarvis kellelegi midagi seletada.

Nädalavahetuse nüüd selle eest veedan ma kodus ja üritan kõikide MM-i mängudega korduste ja tipphetkede näol tagasi ühele lainele saada. Unerütm on küll täiesti paigast hetkel, aga nagu öeldakse:"desperate times call for desperate measures."

Wednesday, June 11, 2014

Tähelepanekuid rasside ja rahvuste kohta

Natukene rassidega seotud tähelepanekuid:

Taksojuhid on indiast, enamasti Punjabist. Suhteliselt kindel on küsida, et kas taksojuht on ehk Punjabist pärit ja siis hakata neile hülgemöla ajama, et kohtusid hiljuti kellegagi, kes oli sealt pärit. Nad vist ei ole veel ise ära hammustanud, et nad kõik ühest külast järjest taksorooli pannakse.

Bussijuhid on pooleks valgete ja aasia mikide vahel. Mõned üksikud korrad võib juhtuda ka naisterahvas juhiks, aga siiski pigem erand.

Rekkajuhid on nii 90% austraallased. Kohe kindlasti ei ole ükski mustanahaline mingit autot juhtimas, veel vähem rekkat. Murjameid on transpordifirmades palju, aga nad on ainult pisikeste masinate peal, maksimum autobuss. Siit järeldaksin ma, et rekkajuhi palk on piisavalt hea, et kohalikud toda tööd tahavad teha ning aasia kodanikud lihtsalt ei oska või ei julge suurte masinatega liigelda.

Iirlased ja Uus-Meremaallased on siin nagu poolakad Inglismaal: kõik must töö tehakse ära nende poolt (või siis minu).

Tänu hiinlastele ja teistele taolistele riikidele (päris oskangi lambist vahet teha, kas vend on Hiinast või Taiwanist) on tänavapilt nii kirju, et valge inimene paistab alati välja nagu kärbes piima peal.

Lõpetuseks: baarides ja pubides käivad peaaegu eranditult valged inimesed. Mustanahalistel ilmselt on miskid oma geto klubid kusagil ja aasia tegelased vist lihtsalt ei pea lugu joogist.

Sunday, June 8, 2014

Võtkem palun kaks kraadi rahulikumalt

Täiesti käsitlematu, kuidas naistel võib ikka nii korralikult vahepeal katus sõitma minna. Veetsime siis nädalavahetuse Ronaga koos tema juures olgugi, et reedel oli mul selline tunne tööl, et ma parem hakaku endale lennupiletit otsima uueks nädalaks: inime on vihane, ei räägi sõnagi ja ometi 100% tean, et ei ole midagi valesti teinud ega öelnud. Küsisin talt reede õhtul koju minnes, et nädalavahetus, mille pidime esialgu koos veetma, pole siis enam teemaks? Ta vastas üllatunult, et miks mitte? Ikka on. Mul täiesti lootusetu "the fuck?" nägu ees, aga heake küll.

No nüüd pühapäeva õhtul lõpuks hakkas seletama, et miks ta viimasel ajal mulle pidevalt nähvanud on või muidu tujutsenud. Põhjuseks vana hea:"ta ei julge siduda, kui on variant, et ma pean ära minema." 

Taara aita, ausõna! Hilja on selliseks asjaks, ma ütlesin, liiga hilja. Ütlesin, et kui ma ikkagi tagasi Euroopasse varsti lendan ja ta tahab suhtele veto peale panna, siis ma pigem lõpetan juba tööl ka koheselt asjad ära ning lähen naudin jalka MM-i. 

Kas on nii palju palutud, et ilma draamadeta lihtsalt päevad õhtusse võiks saata ja lastal emakesel loodusel asju kujundada? Nagu targad on öelnud:"Show nature the will and it will find the way"

Thursday, June 5, 2014

Edasi, kolm lõvi

Nädal on jäänud jalgpalli MM-i alguseni ja kuna ma jõudsin juba nö leppida, et ma suurt midagi turniirist nägema ei saa, siis ei ole ärevus nii jõhker kui peaks. Nagu alati, hoian ma ikka pöialt, et inglased suudaksid miskit korda saata (üks kerge veerandfinaal, nagu kombeks on, ei teeks paha) ja muidugi ka, et nooruslik Holland alagrupis kohe ei põruks.

Üritan uneajaga nii palju mängida, kui võimalik, et nende kahe tiimi mänge näha, aga kui ikka ajavahe on Brasiiliaga 10 tundi, siis kusagil läheb ka inimvõimete piir. Õnneks on kõik kohtumised nähtavad tavakanalist siin, seega saan ka lindistama panna mänge ja ehk pärast tööd üle kaeda, kuid ilmselt ei õnnestu mul ilma skoore teadmata õhtuni vastu pidada ja eks põnevus läheb nii kaotsi.

Igatahes - loodame, et Hodgsonil on mune, et noored inglased platsile saata.

Tuesday, June 3, 2014

Austraallane omas marinaadis

Küsisin Rona käest täna, et kas viisa suhtes on mingeid uudiseid. Vastas, et suur ülemus Rob oli helistanud täna ja lubanud, et ta räägib tolle agentuuriga sellel nädalal (olla jõle kiire olnud tal eelmisel nädalal). Ma poetasin siis kaks roppu sõna ja ütlesin, et ma olen enam kui kindel, et 18.juuni, kui Rob meile külla tuleb taas, pole asi kuhugi veel edasi arenenud ja samamoodi käib hülgemöla "ah kurat, kiire on olnud, teeb homme ära."

Täiesti käsitlematu, kuidas too vassimine ja molutamine on austraallasel veres sees. Mitte midagi ei või kohe ära teha, vaid lükatakse edasi lootuses, et järgmisel päeval on rohkem viitsimist. Ime pole, et kõikidel teistel rahvustel nii palju tööd siin riigis jagub.

Sunday, June 1, 2014

Fergie autobiograafia

Tirisin eile Sir Alex Fergusoni autobiofraafia arvutisse, mida iBooksi kasutades lugema hakkasin. Ühel hetkel oli kell juba kaheksa õhtul, mul 172 lehekülge loetud ja no ei saa raamatut maha pandud. Teos pole just kõige paremini kirjutatud (tundub kohati, et mehe mõte läheb lihtsalt uitama ja kaldub esialgsest teemast või isikust jõle kaugele), aga hea on telgitagustest asjadest aimu saada.
Miks ma poest raamatut ei ostnud? Sest too kõvade kaantega teos on nii mahukas ja raske, et kui peaks tulema hetk, mil pean koju naasema, siis antud raamatu postitamiseks peaksin pangalaenu võtma.

Alustasin ka True Detective sarja vaatamisega algusest peale. Teine katse, sest too nõuab sellist süvenemist, et nii jupiti vaadates, nagu ma alguses proovisin, ei vii ikka mitte kuhugi.

Lõpetuseks: toas on kerged 12'C sooja hommikul.