Wednesday, July 30, 2014

Saabumine Malaisiasse

Äratus pool seitse hommikul, kella kaheksaks lennujaama ning lõpuks pärast kümmet lasti juba ka lennuki peale. Ehk selline oli pehmelt öeldes mu viimane hommik Austraalias.

Lend Sydney'st Kuala Lumpurisse sujus üsnagi ladusalt, sest ma sain koha akna äärde ja lisaks oli mu kõrval tühi iste, mis tähendas, et sain nõjatuda aknale ning jalad ripakile visata. Süüa pakuti ka, aga sa mu meie, mis kogusest me siin räägime - enne, kui aru sain, oli mu kana ja mingi riisi taoline asi juba taldrikult kadunud.

6 ja enam tundi lennatud, mu kere täiesti kange, sest ei liikunud oma kohalt kordagi ja lõpuks, kui Kuala Lumpuri lennujaamas terminali jõudsin, lõi kohalik kuumus ja meeletu õhuniiskus kohe labakäega pikku nägemist: 31'C ja 94% õhuniiskus. Tundsin end koheselt nii räpase ja higisena, aga no eks see käib reisimise juurde.

Piiril võeti näpujäljed, visati passi tempel, mis lubab mul riigis 90 päeva olla ja saadeti ilma naeratuseta oma teed. Kui läksin bussipiletit kesklinna ostma, juhtus jälle sama: tädi küsis palju küsimusi, aga ma ei saanud tema inglise keelest sõnagi aru ja ta lõpuks soovis kurja näoga "head" teed. Moslemid ei ole vist kõige lihtsam rahvas...

Tunnine sõit bussiga kesklinna, kust edasi taksoga oma hostelisse sõitsin, sest linnakaarti mul polnud ja lisaks teades, kui odav on võrreldes lääne riikidega kõik, ei olnud ka viitsimist hakata ise pusima oma kolaga.

Kuna ma lõpuks pärast kaheksat õhtul hostelisse jõudsin, ei olnudki päevaga muud teha, kui lõppenuks kuulutada. Homme on tarvis välja nuputada, et mis ma Malaisias ikkagi tegema hakkan nende järele jäänud päevade jooksul.

Tuesday, July 29, 2014

Viimane öö Austraalias

Eilne õhtu kulmineerus ootamatult vaikseks, sest kella kümneks läksin ma juba tagasi oma tuppa. Ameeriklannadel olla löönud ka tund hiljem korralik jetlag sisse, seega ei passinud nemadki enam kauem tolles hosteli baaris/klubis.

Olles harjunud poolteist aastat magama suures voodis, oli end eriti keeruline sättida nari teisele korrusele, kus ma jäsemeid välja sirutades alati avastasin metallvõre mu vabadust piiramas. Ajasin tänu sellele ka hommikul üsna varakult end üles ja läksin pärast hommikusööki ja kohvi Rookwoodi surnuaeda, et üles otsida vanavanaisa haud, kes sõjaajal Austraaliasse omadega sattus. Tundus üsna võimatu missioon, aga kui lõpuks surnuaialt infopunkti üles leidsin, kus mulle juhiseid anti, et kus alas täpsemalt otsima pean, oli juba lihtsam.

Viisin viisakalt lilled, korjasin ümbert vana rämpsu ära (kuigi haud oli vägagi heas korras), tegin mälestuseks pildid ja seadsin sammud tagasi läbi tolle tohutu surnuaia rongijaama poole. Kuna ilmataat oli taas helde ja südatalvel 23'C pakkus, lubasin endale kohalikus spordibaaris ka ühe pisikese õlle enne rongile astumist.

Õhtul võtsin ette matka teisele poole jõge, et Harbour Bridge ja ooperimaja linnatulede taustal jäädvustada. Läks üsna edukalt ja kui ma Malaisias mahti/aega saan, siis teen ka fotoblogisse kerge postituse. Kui ei, siis kunagi Eestis ehk, sest praegu on juba aeg nii kaugel, et peaksin sättima end unele, kuna homme hommikul pean varakult ärkama ja kella kaheksaks lennujaamas olema ning 10.55 saab mu Austraalia aeg omadega ümber.

Tea, kas peaks mõned Malaisia rahaühikud endale ka kaasa vahetama?

Monday, July 28, 2014

Sydney

Väga toores lend oli Perthist Sydney'sse: magada ma teps ei suutnud ja kui käsutati lennukist maha, oli kohalik aeg juba veerand seitse hommikul. Sõitsin rongiga lennujaamast kesklinna ja olgugi, et ma hostelisse jõudsin kell 7 hommikul, lubati mind koheselt tuppa. Viskasin kõik asjad kus seda ja teist ning kobisin kotile, et vähekenegi und saada. Paari tunni pärast aga juba ajasin kargu alla, et hosteli rahvaga kell 11 linna tutvustav tiir teha.

Tutvusin siis paari ameeriklannaga, ühe soomlanna ja ühe hispaanlannaga ning paari inglise tüübiga, kellega kõik täna õhtul hostelis õlut hakkame mekkima. Ameeriklannad muidugi ei üllatanud kedagi: esimene asi, mida nad teha tahtsid, oli joomismängu mängida. Ma ütlesin neile, et me Euroopas mängime tiba teistsugust mängu, mille reeglid imelihtsad: võtad ühe joogi, võtad teise, võtad ka järgmise ja kes esimene purju jääb, on võitja.

Sydney ilm muidugi üllatas mind positiivselt, südatalve kohta 21'C ja maika väel ooperimaja ääres kohvi lürpida pole paha tulemus. Linn üldiselt väga ei vaimusta, sest kõrged ehitised ja pintsakutes inimesed, kes telefon kõrva ääres koguaeg kuhugi kiirustavad, on kõige isloomustavav pilt, mis minu, kui maaka jaoks pigem kukalt kratsima paneb. Ime pole, et ma Tasmaaniast nii vaimustuses olen.


Sunday, July 27, 2014

Viimased tunnid läänes

Ongi kõik. Mu tuba on tühi, kott on peaasjalikult pakitud ja kohe-kohe ongi aeg nii kaugel, et viiakse mind ära lennujaama, kus Lääne-Austraaliaga hüvasti jätan.

Teades, et ma väga pagasit endaga kaasas ei saa tarida, kinkisid kolleegid reedel mälestuseks Western Bulldogsi nokamütsi ja kaardi koos väikse reisirahaga. Lisaks tõi täna Rona mulle lahkumiskingiks uue rahakoti (talle vist ei meeldinud mu konkreetselt ribadeks olnud vana käsn).

Ei karda tunnistada, et pisar on silmas ja mitte just sellepärast, et Austraaliast lahkun, aga sellepärast, et pea kaks aastat on pikk aeg, pärast mida inimestega hüvasti pean(ilmselt igaveseks) jätma. Lahkuda Šotimaalt või Inglismaalt oli palju lihtsam, kui nüüd, mil ma end päris koduselt siin tundnud olen.

Enne mu südaöist lendu Sydney'sse on veel viimane õhtusöök koos Ronaga ja edasi jääme vaid lootma, et ma pooleteise nädala pärast elusalt koju jõuaksin.

Wednesday, July 23, 2014

Viimased asjatamised enne pühapäeva

Koolitan tööl välja uut mikit, kes minu positsiooni üle võtab: 33-aastane Leighton, kohalik kutt. Väga viks ja viisakas teine, kuulab rasket muusikat ning teab kvaliteet õlledest üht-teist, seega läks hästi. Lisaks ei ole keeruline asju seletada, sest loogiline mõtlemine on härral olemas ja numbreid tunneb ka. Hea meelega töötaks sellise vennaga koos edasi, kui võimalus oleks, aga see selleks...mul mõtted juba Eestis niikuinii.

Täna on üks mu viimaseid õhtuid kodus olla, seega üritan võimalikult palju korda saata: hostel Sydney's ja kaks esimest õhtut Kuala Lumpuris on reserveeritud, mis peaks andma mulle piisavalt aega, et linna näha ning ülejäänud aeg Malaisias planeerida.

Juba viskan ka riideid minema, kuigi ma jätan suure koristamise ja seljakoti pakkimise siiski pühapäevaks, kui ma ilmselt kerge pohmelliga toda tegema pean. Plaanis on minna laupäeva õhtul Steve Hughes'i stand up comedy't vaatama ja no ilmselgelt teeme kerged lahkumisõlled Bruce 2'hega.

Monday, July 21, 2014

Viimased väljasõidud

Tea, kas peaksin minema igaksjuhuks kontrollima, kas minu Malaysia Airlines'i lend suunal Kuala Lumpur-London ikka leiab aset?

Nädalavahetus oli üsna edukas: laupäevase päeva veetsime loomaaias, sest ilmataat oli helde ja pakkus vihma asemel hoopi 21'C sooja ning päikest. Õhtul istusime aga endise ülemuse juures, lasime õlut, sõime head liha ja pajatasime maast-ilmast. Kuna istung läks plaanipäraselt pikale, siis veetsime öö ka seal ja järgmisel päeval sai taas kerge väljasõit tehtud, mis kulmineerus rannas istumisega ja surfarite vaatamisega (ilmselt mu viimane kogemus siinsetest puhastest randadest ja helesinisest ookeanist).

Thursday, July 17, 2014

Winter kills

Sain täna sõnumi eelmise ülemuse, Jo käest, kes küsis, kas ma laupäeval vaba ja Ronaga tema juurde õhtusöögile tahaksin minna. Läksin siis Rona käest uurima, et mis toimub ja ta oli juba kursis, et Jo meid enda juurde soovib ja kindel minek on. Noh, selge.
Siis saatis Jo hiljem veel sõnumi, et magamisasjad ka kaasa võtaksin. Ütlesin Ronale, et ta parem laupäeval ütleks Jo'le rahumeeli kohe, et kuidas meil asjad on, sest ma ei jaksa küll terve õhtu ja järgmine hommik nägu teha, et Rona vaid mu närvidele käiv ülemus on.

Homme peab tööle minema seljakotiga, mis jälle terveks nädalavahetuseks pakitud ja loodetavasti esmaspäevaks tagasi kodus, et rohkem oma lahkumisega seotud asjadega ka tegeleda.

Tuesday, July 15, 2014

Tornaado linnas

Küsisin eile õhtul töölt koju tulles majakaaslase Jai käest, et kas teine hommikul toda vihma kuulis, mis peale vastas, et loomulikult - parajalt vali teine. Paar tunnikest hiljem uudiseid lugedes nägin, et meil käis tollel varahommikul tornaado linnas külas, mis pühkis katuseid minema, pööras paate peapeale ning loomulikult langetas kõik ette jäänud puud. Õnneks meie rajoonist oli too möll kõvasti põhja pool, seega üks murdunud oks, mis aias vedeleb, jäi ainukeseks meeneks tormist.



Aus pilt pluss veel ausam allkiri:"Wayne looks at the damage to the kitchen and living areas of his parents Noel and Shirley Nicholas' home. Their roof still hasn't been found."

Sunday, July 13, 2014

Mees, sa oled Saareriigist?

Tegin täna üksinda päris muheda pühapäeva endale: käisin linnast põhjas asuvas suures akvaariumis mereelukaid uudistamas. Kõige rohkem tahtsin kilpkonnasid näha ja ega nad pettumust ei valmistunud, kui mu pea kohalt üle ujusid. Haid olid veidi tagasihoidlikud, sest kõige suurem vist oli seal miski kahe meetrine tegelane.

Kandsid taaskord soni ja teenindaja küsis mult nii jutujätkuks, et kas olen Šotimaalt pärit? Ei. Iirimaalt? Ei. No Britanniast? Ei. Kus kurat siis? Põhja-Euroopast. Hollandist? Ei, Eestist. Kus kohas too asub? Seal üleval, kus Soome ja Rootsi paiknevad. 

Miks ma alati seletan Eesti asukohta Soome ja Rootsi kaudu? Esiteks sellepärast, et inimesed vaevu teaksid Lätit ja Norra jääb juba natuke liiga palju eemale. Teiseks küsitakse ka, et kas Eesti asub Venemaa juures, mille peale alati vastan, et noh, muidugi, aga samuti asub Venemaa juures Hiina või Mongoolia, mis Eestist valgusaastate kaugusel.

Kuna ma kannan tihti peale soni ja mu aktsent on mõjutusi saanud nii paljude erinevate Inglise, Šoti, Iiri ja Austraalia piirkondade aktsentidega, siis ei saa pahaks panna, et mind esialgu ka üheks saareriigi tegelaseks peetakse.

Saturday, July 12, 2014

Thou who shall return

Pöörasin seinal olnud MM-i kava teistpidi ja kirjutasin listi, et mis kõik ära tuleb teha nende kahe nädalaga, mis mul Lääne-Austraalias veel järel on. Esimese linnukese sain täna ka ära märkida, kui tuludeklaratsiooniga ühele poole sain. Kui ma nüüd näiteks nii usin oleksin, et vähemalt Sydney ööbimise ära organiseeriks, võiks lugeda tänast laupäeva päris korda läinuks.

Tööl arutasin teise kontoritädiga, Lindaga, et kuidas ma küll leiaks viitsimist, et nood kaks nädalat veel igal hommikul kohale ilmuda. Ta tönnib juba praegu, et too koht läheb nii hukka koheselt, kui ma enam end näole ei anna, sest juba praegu on atmosfäär nagu matustel ja Ronal ehk ülemusel asjad käest ära. 
Ütlesin igatahes, et kui Rona just mind millegagi välja ei vihasta (mida ta siiski viimasel ajal tööl olles suudab teha jõle palju), siis ma ikka aitan välja viimased kaks nädalat ka, aga igaksjuhuks on mul too variant alati olemas, et võin ilma teada andmata tööle mitte enam minna. 

Eluveitie lasi uue loo välja, mis on nüüdsest ametlikult mu koju tuleku pala.

Thursday, July 10, 2014

Täiesti käsitlematu hooaeg

Kas üks hooaeg jalgpallis saab enam rohkem imeda? Jah, kui Saksamaa peaks finaali võitma.

Ärkasin targalt kell 4 hommikul üles, et Argentiina ja Hollandi mängu kaeda enne tööle minekut, mis peale Holland otsustas premeerida mu ponnistuse eest kaotusega. Nüüd on finaalis Saksamaa, kelle koondise poolt ei saa ma kunagi olla (Inglismaa-Saksamaa rivaali tõttu) ja Argentiina, kellega on sama teema (Inglismaa-Argentiina), pluss Ladina-Ameerika jalgpall pole kunagi mu teetass olnud (välja arvatud härra Gabriel Batistuta, kes kunagi mu üks iidolitest oli).

Seega nagu igal turniiril, Inglismaa väljas, järgneb Holland ja jääb vaid lootus, et Saksamaa medalit ei saaks. Kurat, kui raskeks ma olen oma elu ikka teinud...

Ei jaksa ära oodata 2014/2015 hooaega, kui olen omadele taas lähemal Euroopas.

Tuesday, July 8, 2014

Pikk nädalavahetus lõunas

Olin kodust ära reede varahommikust kuni tänaseni, teisipäeva õhtuni: majakaaslased läksid lolliks. 

Juhtus nii, et mu telefoniaku sai laupäeva hommikul jõle tühjaks ja kuna enam ei ole ajad nii, et kuhu iganes lähed, on nokia laadija majapidamises olemas, polnud mul ka varianti kuidagi oma vanakooli nokiat laadida. Seega istusin ilma telefonita kõik see aeg ja kuna majakaaslased hakkasid esmaspäeva õhtul muretsema, et kus ma olen ning ma nende sõnumitele ei vastanud, ega kõnesid läbi ei tulnud, kukkusid paanitsema. Koju jõudes ütlesid, et kui ma poleks näole end andnud nüüd teisipäeva õhtuks, helistanuks nad politseisse. Nalja nabani...

Käisime laupäeva õhtul Rona seltskonna peol, kus inimesed, kellega ma varasemalt veel tutvunud ei olnud, kõik teadsid mind kui "Rona's toyboy Fernando." No "toyboy" asjast saan ilusti aru, aga miks Fernando? Ma ometigi nii kauge potensiaalsetele latiino riikidele ja on suur hunnik vähem hispaania päraseid nimesid, mille vahelt valida.

Kerge pärl ka nädalavahetusest: pühapäevane päev ja ma diivanil mugavalt teki all filmi vaatamas, kui Rona teada andis, et ta shoppama läheb sõbrannaga. Soovisin aga edu ja ütlesin, et ei mina oma jalga poodidesse naistega ei tõsta, kuid palusin, et ka kerge meene mulle tooks (mõtteis mõni hää karastusjook või maius). Mõne tunni pärast naaseb teine Calvin Kleini parfüümiga.
Vastasin, et kulla inimene - Kinder Surprise oleks ka töö väga edukalt teinud.

Kaks ja pool nädalat uue seikluse alguseni.


Thursday, July 3, 2014

Lõunasse, kus aeg seisab

Nädalavahetuseks on minek lõunasse Rona juurde otse töölt, mis tähendab, et tulevase rännakuga seoses ei saa midagi korraldada ega uurida ja jalgpalli loomulikult ka ei näe (kui just öösel voodist välja ei hiili).
Käis üks inglane korraks meil töö juures ja küsis mult ka, et kuidas MM-i vaatamine on sujunud? Küsisin siis vastu, et mis kuradi vaatamine? Endiselt võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mänge, mida korralikult näinud olen.


Täna oli pärast tööd koju jõudes too klassikaline hetk: tea, kas teha veidi trenni? Ah kurat, neli õhtut järjest juba sai, teeb hoopis pizza ja õlle.

Tuesday, July 1, 2014

Neljast neli

Pangas käidud, arved klaaritud ja neile selgeks tehtud, et veidraid ülekandeid on veel tulemas, seega jätku mu kaart rahule. Nüüd sain siis ka endale viimase pileti ära ostetud suunal London-Tallinn ja 6.augusti hiljaõhtuks jõuan tagasi Maarjamaale.

Saatsin eelmisele ülemusele Jo'le ka kirja laupäeval, et juuli lõpuks oma otsad kokku tõmban, mis peale ta täna külla tööle tuli. Kui küsisin, et kas teeme ühe pindi Guinnessit ka enne mu ära minekut, vastas ta, et me teeme vähemalt 20.

Seega ütlesin ka Ronale ära, et kuupäevaks on 27.juuli ja arvestades, et ta oskab tujutseda, siis ma kujutan ette, kuidas nood viimased neli nädalat saab paras katsumus mulle olema. Tuleb vist vaid külma närvi säilitada ja õigel hetkel mitte tagasi nähvata, vaid ära jalutada. Samas lubas ta juba mind lennujaama viia, olgugi, et tegemist pühapäeva südaöise lennuga.