Tuesday, December 29, 2015

Oh for the love of God

...ja hakkab jälle pihta see trall.

Korterikaaslane tuli täna teatega, et ta sai Tallinnasse uue töö, kus alustab 18.jaanuar, mis tähendab, et mõne nädala pärast on ta siit läinud. Ma ei tea, kas inimesed üldse ei suvatse mõelda selle peale, et uue elamiskoha või korterikaaslase leidmiseks läheb ka aega ja võiks selliseid asju ikka pikemalt ette rääkida. Alsutaks kasvõi sellest, et "kandideerin ühele tööotsale, mis tähendab, et kui õnneks läheb, siis pean lahkuma."

Egas midagi, pärast aastavahetust jälle veidi ajusid tarvis ragistada ning silmad-kõrvad lahti hoida, aga loodame, et keset talve kolimisega ei pea hakkama tegelema.

Friday, December 25, 2015

Välja Discgolfi Klubi

Kuidas sai alguse meie enda disciklubi "Välja Discgolfi Klubi."

Kui Eestisse tagasi kolisin ja discgolfi enda jaoks avastasin, olid vahepeal ka mu kaks tuttavat Tartust, Märten ja Triin, hakanud seda harrastama ning üsnapea läksime koos kolmekesi mängima. Ühel võistlusel sattus minuga ühte gruppi veidi vanem härrasmees, Bruno, kellega koheselt mängu ajal jutu peale saime ning olgugi, et alguses mind häiris tema ropendamine ja karjumine mängu ajal, suutsin ma sellesse huumoriga suhtuda ning mõne aja pärast organiseerisime juba mängudele minekuid neljakesi. Nüüd käime pea eranditult niisama mängudel või võistlustel kõik koos.

Nimi "Välja" tuli lihtsalt sellepärast, et Märten ja Triin elavad Välja tänaval ning kuna neil on aias ka korv püsti, siis nimetasin selle klubihooneks ja mõne aja pärast sai ka meie klubi tänava järgi nime.

Nüüd tulid välja ka klubisisesed hüüdnimed:
Märten aka The Nuke - Märteni kotis on hunnik Nuke kettaid, mis on vaieldamatult ta lemmikud ning ei läinud kaua aega mööda, kui sellest nimi tekkis
Triin aka The Winner - ainukene meist, kes võistlustel pidevalt naistearvestuses auhindu saab ja muidu loosimistes kuidagi võitjaks jälle osutub
Bruno aka Master of Masters - Bruno avastas hiljuti, et teatud võistlussarjades saab ta osaleda "Masters" klassis, mis on alates 1976 ja vanemad ning täpselt tema sünniaastaga klapib
Mina aka The Arrow - mulle meeldib vista täiesti sirgeid madalaid viskeid, millest tuli kohe väljend "mine, see on nool"

Ilmselgelt tegelikult pole tegemist mingi ametliku klubiga, vaid pundiga, kes läbi huumoriprisma seda kõike võtab ja nii ongi hea.

Tuesday, December 22, 2015

Le Puhkus

Viimased kolm nädalat olen ma vabadel päevadel varem üles ärganud kui tööpäeviti ja seda ainult ühel põhjusel: kärmelt on vaja discgolfi mängima saada kuniks veel päevavalgust. Seda enam ootasin ma puhkust, et nii töö kui ka discgolf seljataha jätta mõneks ajaks ja ilma äratuseta nädal aega elada (see muidugi ei tähenda, et mul kettaid endaga kaasas ei oleks juhuks, kui peaks tulema tahtmine minna staadionile harjutama).

Laupäeva õhtul oli traditsiooniline jõulupidu Hüüru Veskis kusagil Tallinna külje all ja olgugi, et eelmise aasta simmanile jäi minu silmis tänavune võtukas alla, siis ära tuldi ikka peolt haigete jalgade ja veel haigema peaga. Külalisesinejaks oli Tarvo Krall miski pundiga, kes improvasitsiooni teatrit esitasid (mul oli muidugi totaalne facepalm enamus ajast, sest taaskord tõestati, kuidas eestlased lihtsalt ei suuda usutavalt näidelda).

Saturday, December 12, 2015

Diamond Of Night

Kuulan pea eranditult autoga sõites kodumaistest raadiojaamadest Retro FM-i (hommikuti ka Raadio 2) just sellepärast, et sealt tuleb pahatihti tõeliseid pärleid. Hiljuti üllatas mind eriti positiivselt selline klassik nagu Evelin Samuel.

Ta kunagine eurolugu "Diamond Of Night" oli alati selline "möhh" staatuses mu jaoks, kuniks nüüd: kui lugu mängima hakkas, kruttisin iga hetkege raadiot ainult kõvemaks, sest kogu ülesehitus oli nii Enya stiilis ja Enya on juba teada tuntud maius. Võtan ilusti mütsi maha selle loo eest ja jagan kiitust, sest ilma igasuguse sarkasmita on tegemist ikka tõsiselt hea tükiga.

Nüüd aga panen Cryptopsy ballaadi "Two-Pound Torch" peale, et liiga pehmoks ei muutuks. Jommaijoo, see bassikäik...

Monday, December 7, 2015

Haiged inimesed

Eluveitie kontsert oli taaskord (järjekorras kolmas) võimas, nad on lihtsalt ulmeliselt head mitte ainult plaadil, vaid ka lives. Aga ikka jääb midagi mu elamust varjutama...

Kohe alguses haaras minu lähedal seisnud vend oma iPadi (jah, mitte iPhone'i) ja hakkas sellega laval toimuvat filmima. Ma koputasin talle koheselt õlale, näitasin keskmise sõrmega oma oimu kohale ja küsisin:"Sa teed nalja või?" Tüüp pani selle peale koheselt oma aparaadi ära, kuid mõned lood hiljem oli see ta tüdruksõbra valduses, kes bändi pildistama asus.

Mis napakas haigus on kontserditel telefonidega (veel hullem, tablettidega) pilte teha ja filmida? Kas muidu sõbrad ei usu, et käisid kohal? Päris vaatabki keegi hiljem seda ragisevat videot ja ohkab, et küll oli ikka hea esitus. Või need udused pildid, kus siluetid ainult peal on...milleks? Kontserdil teevad asjatundjad korraliku kaamerga korralikud pildid, mida hiljem võib järele kaeda.

Kas teatris peaks hakkama ka etendust filmima telefoniga? Sest idee on sama - artistid on lava peal ja esitavad enda või kellegi teise loomingut meile, publikule.
Kuradi haiged inimesed, ausõna.

Wednesday, December 2, 2015

Gary Neville ja Valencia?

Mu üks suuri iidoleid, Gary Neville, asus ootamatult tööle Valencia peatreeneri kohale. Nagu The Rolling Stones ütles: Mixed Emotions

Mulle meeldis teda Sky's ja inglise koondise abitreeneri kohal näha. Tahan endiselt uskuda, et ta leiab ennast mingi aja pärast Manchester Unitedi treeneri kohal ja koondise juures töötamine tundus selleks just väga hea paik, kus korralikud tuleristsed saada.

Samas on Valencia alati olnud see ainuke klubi Hispaaniast, kes sümpaatne on olnud (veidral kombel tänu nendele kahele valusale UCL finaali kaotustele aastal 2000 ja 2001) ja kui tal oma vennaga õnnestuks klubi praegusest madalseisust välja tõmmata, oleks jällegi hea meel, aga siis on variant, et poisid ei tule Hispaaniast tagasi ja kui Louis van Gaal lõpuks kotid pakib Manchesteris, ei ole talle seal enam kohta.

Ühesõnaga - tahan, et tal seal hästi läheks, aga soovin ka teda võimalikult kähku Unitedi pingi peal punaseid kuradeid juhendamas näha.

Sunday, November 29, 2015

Loobi käsi küljest

Kõige sportlikum nädalavahetus inimajaloos: esmalt laupäeval kella seitsmest hommikul üles ja neljakesi retk Järva-Jaani, et kohalikust discgolfi nädalavõistlusest osa võtta. Kõik olime esimest korda tollel rajal ja seda enam võin rahul olla oma tulemusega (meeste klassis 37 mängijat, minu tulemus +5 ja seitsmes koht).
Õhtupimeduses otsustasime veel lähedal asuvast Valgehobusemäe rajalt läbi käia, kus 21 korviga rada on, aga pimedas ühe kettaga, millel led tuluke all, ei olnud erilist midagi teha ja pigem oli soov ruttu sooja autosse saada ning tagasi Tartu poole tulema hakata. Kodus alles pool üheksa õhtul.

Siis kella kaheksane äratus pühapäeva hommikul, et sama kambaga neljakesi Annikoru mängule minna ja sedapuhku suutsin oma isikliku rekordiga (+2) 30ne mängija seas teise koha noppida. Kuna mõlemal päeval oli temperatuur nulli ringis ja laupäeval ulus eriti kõle tuul, tegime kõik enne ringile minekut pitsi jäägermeistrit alla, et külm päris ära ei võtaks ja tulemusi arvestades oli väga õige otsus.

Friday, November 27, 2015

Tühja see haigla

Mõtlesin, et näitaks oma paremat õlga perearstile ja küsiks nõu, et miks ta vasakust õlast erineb ning liigeses teatud asendis valud on. Saadeti otsemaid röntgenile, sealt ortopeedi juurde, sealt ultrahelisse ning siis lõpuks pärast mitut tundi ootamist ja vantsimist haigla vahelt öeldi, et õlg on tibens-tobens ja lihtsalt erinev vasakust sellepärast, et inimese keha ongi asümmeetriline. Piiratud liigutuste kohta soovitati aga mingit manti apteegist otsida.

Ühesõnaga, täielik ajaraiskamine, aga vähemalt tean, et õlg pole liigesest väljas või kusagilt katki. Samas Jõgeva haigla pole kunagi oma täppistööga hiilanud...

Tuesday, November 24, 2015

Bag Tag

Kes oleks oodanud, et kui ma eelmise aasta lõpus lubasin uuel aastal mõnest discgolfi võistlusest osa võtta, siis asi jõuab selleni, et lisaks kohalikele nädalamängudele maakonnas, võtan ette ka mänge Eestimaa teistes kohtades. Nii ongi sellel laupäeval plaan minna esmakordselt Järva-Jaani nädalamängule ja pühapäeval kohe Annikoru mäng otsa. 

Lisaks sain oma bag tagi kätte, mis kujutab endast spets disainiga numbrimärki, mis tuleb discgolfi kotile nähtavale kohale kinnitada. Uba on lihtne: tuleb võistelda ja võita inimest, kellel on väiksem number ning lõpuks tuul alla teha vennale, kellel on #1 koti küljes. Minu esialgne number, mida väiksemaks pean hakkama treima, on #432. 

Hiljuti mängisin kahel päeval järjest koos härrasega, kelle valduses oli #2 ja kusjuures ei ole võimatut midagi - kaotasin talle mängu ainult ühe punktiga. Muidugi järgmisel päeval võistluse ajal võttis ta end kokku ning võitis kogu kupatuse korraliku edumaaga, aga ikkagi - vahepeal piisab ka vastase ebaõnnest, et uhke number enda valdusesse kasvõi viivuks saada. 

Reiting on tõusnud 813 peale ja kui millegi lausidiootsusega hakkama ei saa, ei tohiks ta enam alla 800 kukkuda ka.

Friday, November 20, 2015

Day 8, no improvements

Kaheksas päev, ikka sajab. Tegelikult ei ole ma lugenud vihmaseid päevi kokku, aga praegune olukord meenutab pisitasa Austraalia talvesid, kui iga jumala päev sai lihtsalt vihmaga tõtt vahitud.

Eile helistati ja kutsuti taas verd loovutama, mis peale ma koheselt graafikust uurisin, et miks mitte täna päeval läbi käia. Õhtul on edasi minek Türi lähedale, kus taaskord toimub ladude üldkoosolek (ajakava sama: kolme käiguline õhtusöök, kaks ja pool tundi statistikat ja numbreid, kaks tundi bowlingut avatud baariga) ja sel korral ei pea ma autojuht olema.

Kui eelmisel korral ma värske kutina sõna ei võtnud, siis sel korral on küll mõned ettepanekud, mis koheselt koosolekul letti viskan, et meite tööd veidi mugavamaks ja sujuvamaks muuta. Iseasi, kas umbkeelsed juhid neist aru saavad või aru tahavad saada.

Monday, November 16, 2015

Oh the tragedy


Laupäeva õhtul oli meil (nüüdseks) endise kolleegi juures tema lahkumispidu, kus üks naisterahvas suutis meid pahviks lüüa pärast seda, kui uuris, et miks me mingist Prantsusmaa targöödiast räägime, millest ta midagi kuulnud pole. Mu esimene mõte oli, et kus kohas peab inimene elama, et sellest mitte midagi ei tea?

Sama naisterahvas suutis end muidugi taaskord tõeliselt üle juua (nagu oli firma jõulupidu, nagu oli teise kolleegi sünnipäeval) ning lõpus sellist tsirkust korraldada, et ei teadnud, kas nutta või naerda. Kurat, kui inimene teab, et ta muutub pärast šampust tõeliseks tolaks ja ei anna endale enam aru, et mida ta täpselt korraldab, siis ehk peaks mõtlema kohvi peale jäämisele või sootuks kodus oma kolme lapse juures olema. Mis mõttes sa võtad kellegi teise saapad, haarad kaks suvalist jopet ja lähed siis ikkagi paljajalu õue rändama, et me leiaks ta hetk hiljem rõdu all tühjusesse põrnitsemas?

Mina pidin üürikeseks jäänud unest hoolimata järgmisel hommikul varakult Annikorgu minema, kus toimus pühapäevane discgolfi nädalamäng. Kokku 48 mängijat, minu klassis 22 ja oma isiklikku parimat tulemust seal korrates jäin kaheksandat ja üheksandat kohta jagama. Kui mõned lollid visked välja arvata, siis peab tulemusega pigem ikkagi rahule jääma, sest rinda pidin pistma kraadi võrra paremate meestega.

Thursday, November 12, 2015

Ethnic minorities

Julgesin halvasti öelda palavalt armastatud Merkeli pihta, mille peale mu Liibanoni juurtega Austraalia sõbranna pidas paremaks solvuda ning mind rassistiks sõimata.

Sõna "rassism" on tõesti end nii ammendanud, mida ma ei saa kuidagi tõsiselt võtta. Umbes sama, nagu "geenius." Tänapäeval on iga paremal tasemel jalgpallur meedia vahendusel geeniuseks tembeldatud ja nii on ka iga blond heledate silmadega valge inimene nüüdseks rassist.

Rassism tähendab mingi teatud rassi vihkamist, diskrimineerimist jne. Kui ma ütlen, et Merkel on idioot, siis mitte tema nahavärvi pärast (mis, oh üllatust, sarnaneb minu omaga). Joppenpuhhen, mul on olnud sõpru-tuttavaid teistest rassidest, mu tüdruksõber Austraalias oli Filipiinidelt pärit...

Aga muidu tahtsin seda üles tähendada ka, et taaskord suutsin discgolfi nädalamängult võidu koju tuua ning reiting on üle 800 tõusnud, mis omakorda tähendab, et pean tugevamate mängijatega hakkama rammu katsuma.

Tuesday, November 10, 2015

Glögg on tagasi

Pole lihtsamat viisi jõulumeeleolu loomiseks, kui soojaks lasta potitäis glögi või süüa mandariine. Viimastega ma veel ootan, kuid esimesed laarid alkoholivaba Põltsamaa glögi on kuumaks aetud ja löö või maha - sellest joogist mul isu täis ei saa.

Kuna jõuludest on veel asi muidugi üsna kaugel, pidin soetama endale kummikud, et praegused ilmad üle elada, sest nagu teame - pole olemas halba ilma, vaid sitt riietus.

Wednesday, November 4, 2015

Eestlased kommenteerimas

Kuna ma elust nii palju aega ohverdan jalgpalli vaatamise peale ja täna taas mängu ajal kommentaatorid natukene peast kinni panid haarama, mõtlesin, kirjutaks paari sõnaga meie kommentaatorite kohta. Neid ole ilmselgelt mõtet võrdlema hakata inglastega, aga natuke kriitikat-kiitust võib ikka välja tuua.

Kalev Kruus - Toomas Vara: Kalev on vaieldamatult meie lipulaev, kui mängu tuleb korvpall, aga enamasti kannab ka jalgpallis välja ja alati lust kuulata. Toomas täiendab oma üliemotsioonitu jutuga teda statistikaga ning õpetab teist inimest nimesid veidraid pidi hääldama.

Indrek Petersoo - Marko Kristal: Indrek on hea sorava jutuga, kes pidevalt mängijaid, paremat-vasakut jne segamini ajab. Marko aga suudab oma pudistava eesti keelega ka kõige lihtsamad sõnad mega raskeks endale teha ning kui nalja üritab tegema hakata, hakkab ta alati ise jutu ajal juba naerma.

Mart Mardisalu - Indrek Kannik: Vanakoolikas ja tänu Mardi pidevale kokutamisele ja firmamärgi "eem-ee-eem" kasutamisele on üsna kõrvu väsitav tandem. Indrek on pigem siiski positiivne, kuid annab tunda, et aastate pikkune paus on oma töö teinud.

Ott Järvela: Mees nagu orkester, keda saalihoki ajast juba tean. Põristava r-iga, huvitava statistika nopetega ning ebaloomuliku emotsiooniga, kes suudab ka 5:0 värava peale ülimalt leili minna.

Dannar Leitmaa: Arsenali toetaja kellel on kohati raskusi jääda erapooletuks. Võib-olla kõige häirivamaks on tema "läbi nina hääletoon," mis lihtsalt ei sobi kuidagi tele-raadio töösse.

Tarmo Tiisler: Väga sorava jutuga ning meeldiv kuulata, kuid meie koondise mänge kommenteerides on kohati liiga optimistlik (näiteks pall jõuab  vastaste poolele ja härra läheb leili, et nüüd kohe tulebki ära).

Kristjan Kalkun - Marek Lemsalu: Üsna tuim tükk kokku, aga kõrv nii ära harjunud neid kuulates, et midagi kiita ega laita polegi.


Thursday, October 29, 2015

Loom > Inimene

Ma pole veel kordagi pagulaste teemal sõna võtnud ja seda ka sellel korral...vähemalt mitte otseselt. Aga...

Lugesin, et minu maakodu lähedale, Vägevale, paisatakse mõned varjupaiga otsijad ning nende arvelt kolivad osad kohalikud hooldekodu sarnasest asutusest minema mujale. Nüüd ajab jälle harja nii punaseks, et ei saa kohe vait olla.

Kõrgemad ametnikud mõtlevad nii palju teiste inimeste peale, kes jännis omadega, et unustatakse omad ning unustatakse maailma valupunkt - ülerahvastus. Haigused, "must surm", looduskatastroofid ja sõjad on olnud looduse viis kontrollida meie rahvastikku, aga nüüd võitleme me julmalt igasuguste haiguste vastu ning viime inimesed mujale küttekolletest, et jumala eest sugu jätkuda võiks. 

Järjest sureb välja loomaliike, mida paljud inimesed kunagi oma silmaga näha ei saa ja ainsaks põhjuseks on ülerahvastus. Okei, võib-olla tõesti on Tasmaania Kuradid haigestumas iga päev millegi pärast, kus me asjasse ei ole puutunud, kuid isegi nende puhul poleks ma üllatunud, kui inimesed mingi tegevusega on selle põhjustanud. Las inimesed olla, populatsioon on niigi mitme kordselt üle käte läinud ja võitleks hoopis loomariigi päästmise pärast. A tutkit roosi...

Ma tean, et kõlan nüüd nagu mingi loomaarmastajast värdjas, kellel inimeste vastu (võib-olla mõni loeb siit rassismi ka välja, käigu kuradile) tõsine vimm on, aga nii paraku on. Ma toetan iga päev pigem loomi kui võõraid inimesi. 
Ilmselgelt ma hoolin oma perekonnas ja teen kõik endast oleneva, et nendega miskit ei juhtuks, aga kui mängu tulevad mingi muu riigi abivajajad, siis jään kalgiks ja südametuks. Pole vaja rohkem inimesi juurde, kes kilekottidega meie maakera meelehetilikult uputada proovivad.

Tuesday, October 27, 2015

798

Hullem laiskus ja väsimus on peal, viitsimist on täpselt nii palju iga päev, et kui tööl just olema ei pea, siis pannakse xbox käima või tehakse discgolfi tiir. Süüdistaksin ilma, aga miks täpsemalt, ei oska ka öelda.

Suutsin discgolfi üksikmängus lõpuks oma grupis esikoha võtta, seda napi ühe punktiga. Kaas pealt maas!
Olen üldse väga lähedal, et oma reiting saada 800+ peale, mis tähendab, et edaspidi hakkan juba edasijõudnute grupis võistlema (kui pole just tegemist mänguga, kus on ainult meeste ja naiste arvestus). Hetkel on 798 ja kui homsel nädalamängul piisavalt hästi peaks minema, ongi 800 koos.

Viie aastaga eliiti, neli aastat aega.

Thursday, October 22, 2015

Teine teine

Järjekordsel discgolfi nädalamängu etapil pidin tunnistama ühe inimese paremust ja teise kohaga koju minema. Sedapuhku jäime võrdsete punktide peale ning võitja selgitamiseks oli CTP (lähemale korvile) vise, mille ma nii meetri-pooleteisega kaotasin. 

Samas on lootust, et pidevalt võistlustel edasi käies, mängin ma kevadel juba edasijõudnute all, mis lisab asjale vürtsi juurde ja endalgi huvitavam. Hetke turniiril peaksin ma enda arvestuste järgi harrastajate all ühe punktiga juhtima, aga seda ainult minu arvestuste järgi. Pole päris kindel, et mis pidi siin pärast kaheksat vooru parim välja selgitatakse.

Sunday, October 18, 2015

Saara Kadak

Kui ma Eestist ära olin, sain teada, et uus kodumaine rahvakangelane on saade "Su nägu kõlab tuttavalt." Otsustasin sel aastal ka pilgu peale heita, et millega meil siis ikkagi tegemist on, et kogu riik teleka ette pühapäeva õhtul istub.

Saade on kihvt ja isegi Märt Avandi suudab end kontrollida enamasti, et oma huumorit labaseks ei laseks. Lisaks on üks osalistest, Saara Kadak, puhas kuld (seda oma välimuse, kui ka oskuste tõttu). Kui ta Kate Bushi minu lemmikloo, Wuthering Heights, ära laulis, võis küll öelda:"Take a bow, girl."

Wednesday, October 14, 2015

Teine koht va saatanast

Teine koht on ikka igavesti nadi tulemus, sest teine koht kaotatakse, esimene ja kolmas võidetakse.

Täna toimus teine etapp discgolfi võistlussarjast "Tunne oma kettaid ledidega." Asi toimib nii, et igal nädalal võib kasutada üht ketast vähem, kui varem ja pärast kaheksat vooru pannakse edetabel kokku igas võistlusklassis. Mängud toimuvad õhtupimeduses led valgustitega ketaste all.

Eelmisel nädalal jäin oma harrastajate grupis viiendaks, tulemusega +9, aga täna läks juba libedamalt ja kordasin oma isiklikku parimat tulemust seal rajal - 0. Juhtisin veel kolm rada enne lõppu ühe punktiga teise koha ees, aga siis otsustas kaasvõistleja miskite imevisetega oma tulemust parandada kahe punkti võrra ning nii ma teisele kohale lõppkokkuvõttes potsatasingi.

Tegelikult pole sel väga vahet, mitmendaks ma täna tulin, aga hinge jääb ikka närima, et isegi oma parimat ringi korrates, suudan ma lõpuks esikoha ära kaotada. Kolmas koht oleks vist isegi magusamalt maitsenud...

Pärast kahte vooru peaksin ka üldarvestuses enda võistlusklassis olema teisel kohal (kui just midagi väga puusse ei pane). Järgmisel kolmapäeval uuesti, oeh pikk tee veel minna.

Sunday, October 11, 2015

Aeg edasi liikuda

Mul on missioon käsil: vana Nokia klahvitelefon asendada iPhone'iga.

Käisin Elisas uurimas, mis nad pakuvad, kui sooviksin neilt iPhone'i ja hakkaksin lepinguliseks kliendiks. Nutipaketi, mida nad pakkusid, saatsin aga koheselt kus seda ja teist ning kui neilt mõne korra veel küsisin paremat pakkumist ilma eduta, siis tänasin viisakalt ja lahkusin.

Nüüd on uus plaan: teen ennast seal lepinguliseks kliendiks kõige soodsama paketiga ning varsti lähen EMT esindusse uurima, mida nad pakuksid, kui oma numbriga üle tuleksin. Idee poolest peaks selle peale Elisa tagajalgadele tõusma ning kohe mind tagasi kutsuma ja siis juba paremad numbrid lauale laduma. See on vähemalt mu masterplan...jumal teab, et kuidas välja kukub.

Mäkis proovisin ka iPhone'i õnne, aga tulutult. Isegi tasuta väikest cocat ei kraapinud välja.

Tuesday, October 6, 2015

Keep this blood flowin'

Mööda on läinud taas päevad, kus on sporti suuremas või vähemas koguses tehtud. Esiteks sai sõbra sünnipäeva puhul Tallinnas lasesgame'i proovitud ehk siis laserrelvadega sõda mängitud, kus ma üllatuslikul kombel esimese mängu kinni panin. Teiseks proovisin esimest korda elus ka pimedas disc golfi mängimise ära, kui eilsel Tähtvere dendropargi mängul käisin.

Discide alla kleepisime väikese patarei ja  ühe led lambi ning nii võis näha enamus ajast disci õhus lendamas, kui ka pärast teda maa peal vedelemas. Mis mu mängule saatuslikuks sai, oli aga puttimine. Nimelt ei osanud ma oodata, et pimedas seda nii keeruline teha on ja seda kõike sellepärast, et ei näe täpselt ketta lahtilaskmiskohta ning tunnetus 100% ei ole, et kinnisilmi puttida. Seega oma grupis 4-5 koht jagamisele.

Thursday, October 1, 2015

Paranähtus tõuseb vara

Midagi väga veidrat juhtus unes. Nimelt öösel on mu telefon alati minust paremal pool padja all, alati. Hommikul ärgates oli mu telefon aga minust vasemal pool padja kõrval nii, et korpus küljest ära telefoni kõrval. Paranähtus? Väga veider uni, mille ajal sellist tegevust harrastasin?

Monday, September 28, 2015

Värske õunamahl

Sai nädalavahetusel korralik laps oldud ja maal abis käidud, kui kaks päeva järjest korraliku hunniku õunamahla kokku vorpisime. Otse pressi alt tilkuvat õunamahla lürpida on puhas kuld ja alati kogu protsessi väärt, seega ei kahelnud ka hetkeks, kas ikka on jaksu ja viitsimist.
Eelmisel õhtul oli muidugi tarvis sõbraga saun kütte panna, et järgmisel päeval oleks tööd tehes ka korralikult hõre olla, aga kõik see käib ju teatavasti maaelu juurde.

Tööl tegi suur boss üllatusvisiidi ja tõi kõigile nende suurustele vastava vabaaja dressika. Mitte midagi erilist, aga vägagi soliidne rõivahilp, seega kummardus. Kõik taolised "pisiasjad" aitavad alati motivatsioonile kaasa ja peab lootma, et nad nüüd aastateks tempot maha ei tõmba hellitustega.

Wednesday, September 23, 2015

Wrestling kõige halvem?

Installisin endale Kodi, mis pakub sadade ja sadade kanalite striime. Ringi uurides sattusin kogemata ühe spordikanali peale, millelt tuli wrestling. Pani korraks mõtlema...

Me ainult jahume, kui ignorantsed on jänkid, aga kui neile tõesti pakub taoline spordiala rõõmu, siis millest me üldse räägime? Ma ei usu, et olen halvemat ala kunagi vaadanud ning seni ei saa ma wrestlingu pointist aru. Mis köidab seda halba näitlemist vaatama?

Mõni arvab, et snooker või curling või isegi tavaline golf on lauslollus ning igav vaadata, aga minul isiklikult ei ole küll kummagi nende kolme ala vastu midagi. Loomulikult ma ei istu maha krõpsupakiga, et vaadata curlingut olümpia ajal, aga samas ei häiri, kui see taustaks käib või kui ise peaks saama proovida kuuli libistada jää peal. Wrestling aga...oijah, sõnadest jääb puudus.

Saturday, September 19, 2015

Okaspendel

Eile õhtul sai pärast tööd veel trennis käidud ja tänu sellele oli kere tavalisest kangem. Hommikul ärkasin üles eriti varakult, sest esiteks tundsin kuidas mu õlad ja kael valutavad ja teiseks mind kummitas jubedalt üks väga veider laul.

Nimelt kuulsin tööl raadios vanakooli hitti Okaspendel - Lugu ja nägin unes koheselt, et ma oma parima sõbraga koos laulan seda väga kõvasti ja valesti kaasa. Vannun, et pole varem seda temaga päriselus kunagi laulnud ja usun, et ta ei teagi toda teost üldse.
Lõpuks ma loobusin voodis vedelemast ning ajasin end jalule, et too lugu uuesti üle kuulata ning ilmselgelt pole ma terve päeva jooksul nüüd peas mingit muud viisijuppi kuulnud kõlamas.

Wednesday, September 16, 2015

Snapback

Miski värskem komme on ringi käia nokamüts eeli-eeli peanupu otsas. Reguleeritav nokamüts on sätitud väiksemaks kui pea ümbermõõt ja nii, et müts jääks täpselt kuidagi pea peale pidama. Eesmärk välja näidata, et suur mees kannab lapsemütsi?

Thursday, September 10, 2015

Machine Headi impeerium

Machine Head oli uhke ja aus, aga...alati on aga.

Olgugi, et nad tegid peaaegu kahe ja poole tunnise etteaste, jäid nii mõnedki lood tulemata, mida pikkisilmi ootasin (Night of Long Knives, Seasons Wither, Who We Are, The Burning Red), aga arusaadavalt nende repertuaaris on liiga palju häid lugusid.

Bändi lavale oodates hakkas mu kõrval seisnud tüüp rääkima, et me peame hakkama skandeerima "Machine fucking Head, Machine fucking Head." Vaatasin talle veidi altkulmu otsa ja siis ta ütles, et päriselt ka, nii tehakse nende live ajal. Tore on, ainult, et minul on see järjekorras neljas Machine Headi kontsert, seega räägi midagi, mida ma juba ei tea.

Mingid kuldkettidega ameerika jalgpallisärkides venelased ja mõned üksikud telefonikangelased (jah, ma endiselt jälestan kõiki, kes telefonidega kontserdi ajal õhus vehivad) pidid ka ikka olema, aga üldjoontes siiski väga korda läinud ettevõtmine ja võib rahule jääda.

Machine Headi ees aga müts maha, et nii soliidses eas härrad suudavad pea igal õhtul sellise keikka anda riigist riiki traavides. Mul oli pärast kolmandat lugu juba kett maas...

Tuesday, September 8, 2015

MH Eestis

Homme jõuab Machine Head Eestisse, mis tähendab, et ma näen neid juba neljandat korda. Uue albumiga olen väga rahul ning kuna nad teevad 2,5 tunnise etteaste ilma soojendajateta, saab kindlasti kõik vanad-uued paremad palad ära taas kuulda.

Lolli peaga olin nõus autoga minema teistega koos, mis tähendab, et jõuan Tallinnasse alles üsna hilja ning järgmisel päeval teiste töögraafiku tõttu tagasi juba üsna varakult.
Pidanuks ikka esialgse plaani juurde jääma, et bussiga varakult kohale, kohalikega mõned õlled, järgmisel päeval rahus tiksumine ja järgmise päeva õhtul alles tagasi, kui enesetunne juba veidi looma hakkaks.

Üldse tegelikult on mõneti üllatav, et selline artist meieni lõpuks jõuab. Aasta lõpus tuleb ka Eluveitie ja uue aasta alguses juba Kataklysm koos Abortedi ja SepticFleshiga. Mida hing veel oskaks tahta?

Monday, September 7, 2015

Not suitable for life

Travis Ryan tegi seda jälle.

Minu suur lemmik, Cattle Decapitation, andis mõnda aega tagasi välja uue albumi The Anthropocene Extinction. Kuidas saab olla, et viimase kolme albumi üheksandad lood (vastavalt siis The Harvest Floor, Your Disposal ja Not Suitable For Life) on reaalselt iga albumi ühed parimad (kui mitte parimad) teosed üldse?

Ryani lüürika läheb ainult paremaks ja olgugi, et ma kammin läbi turske osa death metali bändidest, siis vähe on soliste, kes temaga sõnaseadmises rinda saavad pista. Olgu, on bände, kellel jutuiva on hea, aga samas nad ei suuda sõnu seada nii, et need ka riimuvad ning meloodiasse sisse sulavad.

Ignoring the trash heap that is our daily lives,
a disparaging wasteland, a hell on earth paradigm.
Extinction level living - the fate of all unwinds,
too ignorant, too selfish to read the warning signs.

Ma jumaladan seda bändi ja nende ankrumeest ning endiselt on põhjust tuhandega rusikaga pikku rinda taguda ja uhke olla, et 2012 suvel sain ma nendega koos pidu panna ja maast-ilmast jaurata.

Friday, September 4, 2015

Esimene võit

Suur isu on kirjutada eilsest disc golfi paarismängu triumfist. Kes disc golfi või isegi tavalise golfi reeglitega sinapeal ei ole, see ilmselt edasi ei viitsi lugeda, aga järgnev tekst saab kirja niikuinii pigem minu enda tarbeks, et kunagi hea meenutada oleks.

Otsustasin pool tundi enne mängu algust siiski ka osa võtta järjekordsest paarismängust, mis toimus Tartus Dendropargis. Kuna ma varem kunagi paare ei ole mänginud, siis suurt midagi ei oodanud ja paariline loositi kohapeal niikuinii, seega kunagi ei tea, kuidas joppab. Reegliks, et parem vise loeb, mis tähendab, et mõlemad alati saavad visata ning otsustavad, kumma ketta juurest edasi mängivad.

Mulle juhtus tagakäe mängija Jaanus, mis oli täiesti ideaalne, sest ise ju pigem eestkäe viskaja ning see andis juba suure eelise. Teine paar, kes meiega koos liikus, olid pigem sellised algajad, kuid siiski mitte halva viskega (üks kutt oli eriti tuttav, aga ei ole kindel kus kohast).

Alustasime 7. rajalt (par 4), kus võtsime kohe -1 ja kaheksandal kordasime sama, seega kohe tabelis liidriks. Järgnes üks raskemaid par 3 radasid dendros ehk üheksaks, kus me pidime par-iga leppima, kuid järgnev par 4, OB ala ja kohustusliku mandoga läks ülilibedalt, kus ma teise viske meile korvile suht lähedale lajatasin ja Jaanus korraliku puttiga järgmise miinuse koju tõi.

11. rada tuli birdie väga lihtsalt, kuid 12. rada polnud meil suht lootustki miinust võtta, sest avadrive jäi siiski liialt kaugele korvist. 13ndale rajale peale minnes seis -4 ja endiselt tabelitipus. Mainin veel ära, et kuna minul nutitelefoni pole, siis mul polnud terve mäng õrna aimugi tabeliseisust.

13. rada läheb kirja ehk minu väikse üllatusputtiga, kui meie mõlema esimene vise põrkas puudesse ja jäi korvist üsna kaugele, kuid minu ülesmäge putt puude vahelt maandus ilusti kettides ja raske birdie tabelisse juurde. 14. rada suutsin taas avadrive'i mehiselt lendu saata, mis ilmselt mul uut kaugusrekordit ka tähistas ja kusagilt 10m pealt pani Jaanus taas putti sisse.

15. rada on üks mu lemmikuid - üle tiigi vise, kus mul varasemalt on mitu korda holarit lubanud, aga nibin nabin puudu jäänud. Minu drive jäi korvist ehk kolme meetri kaugusele, mille ise ära ka lõpetasin ja üldskoor kokku juba -7. 16ndal rajal suutsin taas ühe kauge puti sisse lajatada, kui meie mõlema kettad taas puudesse takerdusid ja skoor -8 peale.

17ndal rajal võtsime par-i, 18ndal rajal päästsin taaskord ühe pika puttiga imekombel meile pari ja nii liikusime esimesele rajale puhta paberiga. 1. rada on 190m kandis ja par 4, mille suutsime kahepeale nelja viskega ära teha, kuid siis teisel rajal tõi minu ~100m pikkune sirge drive ja Jaanuse ca 10m putt järjekordse miinuse tabelisse juurde, mis andis kokku juba -9.

Järgnevatel radadel ei suutnud me rohkem miinuseid juurde korjata ja lõpetasime kõik rajad par-iga ning kokku lõpuks -9. Eelviimasel rajal ütles Jaanus mulle, et me oleme liidrid ja põhimõtteliselt saab ainult üks tiim meid veel kinni püüda, sest neil on 3 rada minna ning nad on ühega maas. Ilmselgelt suutsid nad viigistada, aga üllataval kombel ei saanud nad rohkem miinuseid kahelt rajalt ja nii tuli otsustada võitja CTP abil.

CTP ehk kes viskab ühe viskega korvile kõige lähemale mängiti esimese raja tiilt 18nda raja korvile ja kui vastaste esimene avadrive ebaõnnestus täielikult, teadsin ma, et mul tuleb vaid rahulikul 10m ringi korvist ära panna ning ilmselt on võit käes. Ketas maandus korvile väga lähedale, kuid põrkas ikka mõned meetrid eemale ehk tõesti nii 10m peale, kuid ka vastaste teine vise polnud minu kettast lähemal, sai Jaanus lõpetada pingevabalt ja nii saimegi esimese koha endale.

Veidi uskumatu, et siin mõningad proffid, kes kohal olid, põlesid ereda leegiga ja meist kolme ja rohkemgi punktiga maha jäid, aga lõppkokkuvõttes ei tähenda see võit mitte midagi muud, kui et võib julgelt jalga ukse vahele toppida, sest nii saab mäng ainult paremaks minna.


Wednesday, September 2, 2015

D'oh

Mul on uues kohas raskusi pesu pesemisega. Mitte, et ma ei suudaks seda teha enam, aga ma lihtsalt ei saa jaole õigel ajal. Korterikaaslane jõuab pidevalt ette ja see tähendab, et pean ootama seni, kuni tema riided on ära kuivanud. Ruumi on meil kõigest ühele pesurestile.

Täna olin surmkindel, et kui töölt tulen, on tema eelnev pesu kuiv ja restilt läinud, mis peale ma kärmelt oma laadungi masinasse lükkan, aga võta näpust - koju jõudes oli pesumasin just lõpetanud ning ta alustas rõõmsalt oma uue riidehunniku kuivama riputamist. Veidi tuli naer peale ning siis mõtteis käis Homer Simpsoni "D'oh" läbi.

Järjepidev ei jäta samas jonni ja nii proovin homme uuesti...või siis lähen boksereid juurde ostma.

Saturday, August 29, 2015

Võta kokku ennast

Pea kolm kuud on möödas, kui Hilary otsustas mu elust eemale jalutada. Ilmselt peaks hakkama taas rohkem väljas käima, aga kuidagi ei suuda end sundida. Ei ole enam seda tungi ja isu minna linna peale vaatama, et mis rahvas teeb ka, kui palju mugavam on kodus olla, aga mugavus ja laiskus ongi sellised jubedad inimese vaenlased, et neist oleks vaja kuidagi üle saada.

Korterikaaslane suudab vabalt nädalas kaks õhtut järjest hommikutundideni ringi jaurata ning siis mingil määral ka järgmisel päeval funktsioneerida, aga ma tean, et ise oleksin jumalast laip ja raiskaksin kogu vaba päeva lihtsalt vedeledes (kuigi mõnikord on sellist päeva ka vaja). Siis tekivad süümekad, et kogu päev raisku läks ja jälle on halvasti. Suht nokk kinni, saba lahti...

Tuesday, August 25, 2015

God damn bootleg fireworks shit

Miskid vene keelt kõnelevad noorukid otsustasid eile südaöösel maja taga asuva suure prügikasti põlema panna. Järgnes kellegi vanamehe karjumine akna pealt:"Ära pane seda põlema ma ütlen, kustuta kohe ära." Tormasin siis ka aknale uurima, et mis toimub, kui prügikastist ere leek juba paistis, taamal jooksid noorukid tuhatnelja.

Mõne hetke pärast oli vanamees õues, jooksis keldrisse ning tuli labidaga välja, millega ta tuld südikalt kustutama hakkas. Kui ta leegi maha oli saanud, jõudis ka tuletõrje kohale ja pani ametlikult kriipsu tollele peole, aga no kahju oli juba tehtud - kõik, kes magamisest lugu pidasid, pidid tollel hetkel oma unenäo pikaks ajaks pooleli jätma.

Wednesday, August 19, 2015

Polnud päris see õige elamus

Käisis koos hea sõbraga uut Gruusia restorani Tartu südalinnas uudistamas ja kuna me mõlemad suured grusiinide kokakunsti austajad oleme, siis ootasime pikalt, et too koht Rüütli tänaval uksed avaks.
Varasemalt asus seal Gruusia Saatkonna nimeline restoran, mis minu jaoks pika puuga parim söögikoht Tartus oli, aga millegi seletamatu põhjuse pärast läks see 2011 (kui ma ei eksi) aastal kinni.

Kahjuks ma ei saa uuest restoranist ülivõrdes rääkida või üldse väga kiita, sest latt oli varasemalt nii kõrgeks juba aetud ja oli tunne, et praegune koht on kuidagi säästuvariant tehtud: menüüst olid puudu päris traditsioonilised Gruusia klassikud (näiteks basturma); valgeid veine oli kaks erinevat varianti; meedias lubatud Gruusia õlled puudusid sootuks; portsud olid grusiinidele mitteomaselt väga väiksed (šašlõkk oli 6-7 lihatükki) ja salateid juures polnud.

Toit ise oli muidu maitsev, aga praegu julgeks pigem öelda, et tagasi ma uuesti ei läheks. Ei olnud seda tunnet, et oled Gruusia restoranis ja õgid end lolliks kõige paremast kanalihast maailmas ning naudid parimaid veine.

Thursday, August 13, 2015

7 päeva puhast festivali

Kokkuvõte reisist Tšehhi Brutal Assault festivalile ja tagasi.

Esmaspäev, 3.august
Alustasime sõitu Tallinnast üheksa kohalise rendibussiga kell 12 päeval ja pärast peatusi Tartus, Mustlas ja Valgas, ületasime Läti piiri kusagil 6 paiku õhtul. Bussis oli meid viis: mina, Habe, Jörpa, Gerdi, Karo.

Ma võtsin Gerdilt rooli üle pärast Riiat ja panin üle 800km järjest maha, kuniks olime hommikul kella seitsmeks Lodžis miski suure kaubanduskeskuse ees parklas, et paar tundi und lasta, poest veidi kola osta ja siis juba edasi sõita Tšehhi. Leedus oleksin peaaegu kitse alla ajanud, kui viimane paar meetrit enne bussi üle tee jooksis.

Teisipäev, 4.august
Habe võtab rooli üle, sõidutab meid Jaromeri lähedale oma partnerfirma tegelaste juurde, kus laud on lookas heast-paremast. Välja tuuakse pidevalt Tšehhi õlut, pereema pühib tolmu kohalike puskarite pudelite pealt ja käib korralik trall. Vahepeal tuleb ka naabrimees kaema, et mis toimub.

Naabrimeheks on sepp, kellel kodus oma töökoda. Kutsub meid rõõmsalt külla uudistama, kuigi ta inglise keelt sõnagi ei räägi. Pereema tütar oli siis tõlgiks sepa ja meie vahel ning nii saime aimu naabrimehe igapäeva elust, mis Jörpa ja Habe jõle kadedaks ajas. Mis viga, kui teenid elatist kodus rauda pekstes ja nikerdades?
Kuna põrgukuumus oli juba käes, otsustasime Habega, et magame väljas lamamistoolide peal magamiskottides ja ei hakka pereema voodilinasid rikkuma.

Kolmapäev, 5.august
Pärast kõike seda hullumeelset pummelungi oli tervis kõigil täiesti tip-top ja nii võisime pärast turgutavat hommikusööki juba festivalile siirduda, mis asus ehk 20km nende juurest.

Seadsime oma telgid ja varjualused oja lähedale üles (kahjuks siiski lagendikul, sest parimat kohad olid juba esmaspäevast hõivatud) ja läksime piletijärjekorda. Sabas seistes nägi mind eemalt mu kunagine majakaaslane Austraaliast, Kri, kes kohe peale lendas. Olingi mures veidi, et kuidas temaga seal kokku õnnestub saada, aga asi laabus kõige lihtsamal moel.

Temperatuur ei halastanud, vaid näitas püsivalt 35'C+

Esimese päeva bändid, keda nähtud sai: Monuments (sitt), Melechesh (endiselt hea), Soulfly (pole fänn), Katatonia (vana kraam hea, uus tõsine sõnnik) ja öösel sai veel Mayhemi ajal ringi jalutatud.

Neljapäev, 6.august
Magada on võimatu. Öösiti on 26'C ja telgis magan diagonaalselt pea ukse nurga juures, et õhku ahmida.
Juuakse konstantselt õlut, mis kaob nagu kerisele. Iga natukese aja tagant kastetakse end ojja ja kui minnakse festivali alale, kastetakse maika veevõtukohas kraani alla ja tõmmatakse märg kalts kas pähe või selga. Kuumus ja magamatus on mind tõsiselt väsinuks tõmmanud, mis aga ei tähenda, et uuesti ei suudeta kuni poole ööni bände vaadata ja ringi jaurata.

Teise päeva bändid: Be'Lakor (ei vea kunagi alt), Benighted (kurat, kuidas ma neid ootasin), Hour of Penance (kunagi nad ei mängi mu lemmiklugu), Bloodbath (ma arvasin, et ma ei näe neid kunagi) ja Biohazard (möh?)

Reede, 7.august
Kere karjub appi, sest jalad on villis ja katki, vedelikupuudus nagu oleks, aga külm õlu on parem kui vesi ja magamatus annab ainult rohkem tunda. Samas tugev 4-5h und on öösel ikka saadud.
Teeme kambaga matka nii 3km kaugusel asuvasse supermarketisse, et tuua juurde õlut, vett ja söögikraami. Ebainimlik pingutus, et kogu see mant tagasi telkide juurde tuua.

Kolmanda päeva bändid: Pro-Pain (polnud paha), Ill Nino (viimaste aastate kõige sitem live bänd, võiks öelda, et ma vihkan neid), Decapitated (nägin ainult mõned lood, sest temperatuur oli tõusnud juba pea 40'C ja rahvas nõudis ujuma minemist) ja siis õhtul jaurati ringi, kui mängisid Napalm Death (teadagi) ja Candlemass (mäletan, et midagi nagu oleks olnud).

Laupäev, 8.august
Ongi käes: väljas on 40'C ja terve päev saab olema festivali alal bände vaadates ning seal juba mingit varjualust ei ole. Lähme Kri'ga kell 11 hommikul juba lava ette valmis, et Psycropticut esireast näha. Pärast õnnestub nendega kokku saada ja lasen poistel kirjutada oma Eesti lipu peale autogrammid koos tekstiga "Tassie boys, one of us!" . Psycroptic on death metal bänd Tasmaaniast, kes peaks olema hiigelsuur, sest nad on jõle unikaalsete riffidega ja segi ajada pole lihtsalt võimalik. Härrad ise olid muidugi rahul, et olen kaks korda nende kodusaart väisanud ja kohta oma teiseks koduks nimetasin.

Neljanda päeva bändid: Blood Red Throne (kuradima hea), Psycroptic (põhibänd kogu festivali jooksul), The Haunted (teised tahtsid seda näha), Cryptopsy (väga mõnus andmine), Solstafir (veensin kõiki neid vaatama tulema ja ma/nad ei pettunud), Suicide Silence (njah, ei ole enam ammu fänn), Cradle of Filth (võrreldes paari aasta taguse esitusega kõvasti lahjem), Heaven Shall Burn (juba neljandat korda ei vea sakslased mind alt), At The Gates (kõigile meeldib, aga keegi samas ei kuula), Anaal Nathrakh (pidin valima nende ja Vaderi vahel).

Pühapäev, 9.august
Ei mingit õlut, kohe hommikul asju pakkima ja minema sealt põrgukuumusest. Higi voolab ojadena ja masendus tuleb peale, et argiellu peab sättima. Magamatusest ja halvast toitumisest (teame ju küll, milline see festivalide ja tanklate toit on) on enesetunne halb, ent bussis mina magada ei suuda - tee või tina. Jörpa tunneb veel halvemini, sest viimasel ööl läks kaduma ta rahakott.

Lõpuks pärast Varssavit võtan ma Habelt rooli üle ja teen läbi taas kurikuulsa öise Poola teekonna. Maanteed on rekkadest pungil, kõikjal on teetööd, iga natukese aja tagant meenutab mulle kitsepildiga hoiatusmärk "Koniec", kui napilt mul reisi alguses bämbiga läks.

Kuna meil GPS-i polnud, sõitsime ainult teeviitade järgi ja Bialistokis suutsin ma ära eksida. 45min ehk keerutamist ja lõpuks olime tagasi õige tee peal. Poola-Leedu piiri peal peetakse mind kinni, näitasin dokumente, mille peale hakati seletama, et see pole mina seal pildi peal. Ütlesin härrale, et ei mina temast aru saa ja lõpuks lõi ta käega ning lubas edasi sõita. Enne Lätit kell viis sai mu vahetus läbi, sest värskest unest ärkas Gerdi. Suure hurraaga sõitma hakates tuli tal siiski suht kohe uni peale ja nii oligi sunnitud Habe ise rooli minema ja Läti läbi sõitma.

Esmaspäev, 10.august
Eestisse jõudes võttis kohe rooli üle Jörpa, sest koduriigis võib juba ilma juhiloata autot juhtida ning Habe sai vääritud puhkusele. Järsku tunnen, et ma upun ja ma hakkan õhku ahmima. Parim tunne, sest see tähendas, et ma just magasin ja nägin und ning unest olin ma puudust tundnud bussisõidu ajal oi-oi kui palju.

Me olime kõik olnud nädal aega pesemata, ma polnud poolteist nädalat habet ajanud, terve reisi jooksul kasutasin ma kolme maikat ja kahte paari lühikesi pükse. Ainuke pesemine oli riietega ojas ujumas käimine. Ma isegi ei taha ette kujutada, et mida võõrad inimesed tanklates võisid meist arvata.

Kui ma kell 12 päeval lõpuks koju sain, viskasin oma asjad kus seda ja teist nind läksin otse end küürima. Nukralt masinaga nägu puhastades ja nuustikuga jalgu küürides, tuli metsik uni peale. Selle asemel, et kohe siis magama heita, hakkasin ma aga endaga võitlema, et kordusest ära vaadata Unitedi mäng, mis laupäeval aset leidis. Vot see on pühendus!
Muidugi kui mäng läbi sai, vajusin ma koheselt kõige ebamäärasemas asendis magama.

Tuesday, August 11, 2015

Vaevu tagasi

Tripilt tagasi ja ülivähe on aega, et akusid laadida enne tööle minekut. Tagantjärele mõeldes oleks ehk pidanud siiski kaks nädalat puhkust võtma, aga mis seal ikka.

Kuna ma tegin öised pikad sõitmised ja muidu autos magada ei saanud, siis on süsteem keres endiselt täiesti sassis, et millal unine olla ja millal mitte. Lisaks olen ma üdini pettunud, et Eestis nii kuramuse palav on (ainult sellepärast, et kogesin 40'C päevi lõõmava päikese all ja praegu tahaks natuke jahedust tunda).

Kõik bändid, mille järele festivalile läksin, nägin ära ja eriti hea meel on kohtumisest Psycropticu kuttidega, aga kõigest pikemalt juba hiljem, sest praegu pean sättima uuesti tööinimeseks ja meelde tuletama endale, et on olemas sellised asjad nagu dušš, wc, puhtad riided, pardel, vesi, eesti keel ja euro.

Friday, July 31, 2015

2015 esimene tripp

Mõtlesin eile õhtul, et ostan tänaseks igaksjuhuks juba bussipileti Tallinnasse ära, et reede ja värgid, mine tea - vahest müüakse veel välja. Bussijaamast läbi astudes tabas mind "meeldiv" üllatus: pileti ostmise eest peab maksma kümme senti teenustasu. 

Seal on inimesed, kelle tööks on piletite müümine ja nad saavad selle eest palka. Ometi on mul vaja maksta eraldi mingit naeruväärset kümmet senti, et nad saaks oma tööd teha? Kus kohast tulevad sellised ideed?

A no see selleks. Mõned tunnid on aega, et kaks kotti pakkida: üks reisi jaoks ja teine nädalavahetuse tarvis. Esmaspäeval, kui Tallinnast rendibussiga sõitma hakkame, teen kodus lihtsalt väikse peatuse ja vahetan spordikotid ära ja paneme kohe sama soojaga edasi Tšehhi poole. 

Kui kõik hästi läheb, siis teisipäeval, 11.august, peaksin tagasi kodus olema, aga ma võin varasemate kogemuste põhjal muidugi jäädagi üles lugema neid olukordi, kus päris plaani järgi pole asjad sujunud, seega ei mingeid lubadusi.

Wednesday, July 29, 2015

Towards the sunshine


Viimane päev tööl enne algavat puhkust, mille raames saab korra Tšehhi sõidetud, et head-paremat muusikat kuulata. Plaan on järgmine: reedel Tallinnasse, et kohalikega veidi disc golfi mängida, laupäeval ja pühapäeval Sakus sõpradega, kellega reisile minek; esmaspäeval rendibussile hääled sisse ja lõuna poole ajama lootusega, et kolmapäevaks oleksime Tšehhis, kus märksa paremad ilmad, odavam õlu ja karm muusika.

Ilmast rääkides - ma ei taha vist enam kunagi kuulda eestlast kommenteerimas brittide sitast ilma, kui tegelikkuses ühendkuningriigis kordades paremad suhted ilmataadiga on kui meil. Tüüpiline, kuidas arvatakse, et seal sajab koguaeg, aga tõde on, et tegelikult tänavuse aasta põhjal ei olnud Shetlandi saartel ka nii palju halle ja vihmaseid ilmasid kui Eestis.

Saturday, July 25, 2015

Tõbras

Mul elab toas üks sääsk. Ma tean, et ta on ainuke siin. Mõnikord õhtuti enne magama jäämist näen, kuidas ta ekraani eest mööda lendab, mille peale ma kohe tule põlema löön ja teda otsima asun, aga siis on ta alati kadunud. Öösel tuleb aga tagasi ja üritab mind nosida.
Ühe korra panin endale ka korraliku kõrvakiilu, kui kuulsin teda pinisemas, aga kuna hommikul mul näos või käel sääse jäänuseid polnud, võis järeldada, et ma peksin end asjatult.

Ta oleks nagu see "kõva vend", kes tuleb seljatagant, lööb korra pudeliga pähe ja siis jookseb tuhatnelja minema jälle.

Thursday, July 23, 2015

Est vs Fin

Kuulsin täna kolleegi käest, kuidas tema tütrele, kes Soomes hetkel maasikaid on korjamas, kusagil baariukse juures rahulikult head teed sooviti ning sisse ei lastud. Põhjuseks öeldi, et baar on ainult soomlastele.
Kas "eestlane Soomes ehitajana" maine on tõesti üle kogu riigi seal nii ränk, et võiks võrrelda juba ala Wales-Inglismaa või Šotimaa-Inglismaa stiilis rahvastiku vihkamisega?

Kui ma Aberystwythis, Walesis olin, sain kuulda, kuidas laupäeva õhtuti ei julge paljud tudengid baaridesse minna, sest kohalikud on kõrtsus ja võõraste vastu väga viisakad just polda. Ka pidid olema väikeste linnade/külade baarmenidel kombeks mitte teenindada, kui Walesi keeles ei oska tellimust esitada.

Anyhoo, mul on ammusest olnud tahtmine teha autoga suvine tiir läbi Soome täiesti põhja ranniku äärde, aga paljas mõte juba eesti numbrimärgiga sinna kohale minna, paneb veidi kukalt kratsima. Kes pärast seda võtmeringi auto peal parandama tahab hakata?

Monday, July 20, 2015

Kuradi Tamme luuletajad

Tamme staadioni jõusaal pani korraliku kärna maha. Nagu alati, helistasin lõuna paiku, et soovin õhtuks aega kirja panna, mis peale administraator ütles, et juulis ja augustis pole tarvis ette helistada, kuna inimesi suvekuudel kõvasti vähem end treenimas on. Mis seal siis ikka, tänasin viisakalt ja ütlesin, et õhtul näeme.

Pärast kaheksat kohale minnes, ütles õhtuse vahetuse administraator, et kahjuks ei saa ta saali juurde lubada inimesi, liialt palju on juba võimlemas.
"Well excuse my french but what the fuck?" Seletasin talle ära, kuidas mu palve päeval rahulikult välja naerdi ja öeldi, et tulge aga julgelt peale. Tädile see ei mõjunud ja pakkus välja, et prooviksin poole tunni pärast uuesti. No muidugi...

Nüüd istun kodus, joon 0,33l õlut, teen süüa ja mõtlen, et proovib seda "suveks six pack" asja uuel aastal uuesti.

Sunday, July 19, 2015

Raske on see muusika

Kuigi ma esialgu panin augustisse endale kaks nädalat puhkust kirja, siis mõni päev tagasi otsustasin ära kasutada ainult ühe nädala. Mõtlesin, et fuck it, Tšehhi tripp võtab nädala aega ja kui paar päeva lihtsalt vabaks saan küsida ka pärast puhkust, ei ole vaja mul teist puhkusenädalat kasutadagi. Tiimijuht oli muidugi rahul, sest nüüd saab ta ise varem puhkusele minna. Teenisin ühe plusspunkti juurde.

Brutal Assault teatas mõni aeg tagasi, et Cattle Decapitation ei astu festivalil siiski üles. Olin püha viha täis. Siis teatasid nad rõõmsalt, et neid tuleb asendama Hour of Penance. Olgu, olen sellise vangerdusega nõus, kuigi suur oli tahtmine näha Cattle'it uut albumit esitamas. Tegelikult on BA päris mitmeid bändide muutusi teavitanud ja suure fännide pahameele ära teeninud. Õnneks on ülejäänud artistid, kes rongist maha jäänud mingitel põhjustel, kõik minu jaoks tühised (va Cattle Decapitation loomulikult), aga ülejäänud meie punt, kellega reisi ette võtame, valab küll juba krokodilli pisaraid, et neile polegi enam bände, mida kuulata.

Tuesday, July 14, 2015

Sakslane Unitedis

Kaua kestnud ootamine on läbi: enne kella üheksat hommikul oli tehnik juba uksetaga ning asi aetud. Olin nagu esimest korda taas internetis, et ei teadnud kus kohast alustada. Mõne hetke pärast siiski tabasin, et alustama peab ikka kõige tähtsamast - jalgpallist.

Uudised Schweini ja Schneidi saabumisest Unitedisse tegid mind ärevaks. Esiteks murtakse traditsioon, mille kohaselt pole Unitedi esindusmeeskonnas kunagi sakslane mänginud. Teiseks pannakse minu, kui saksa jalgpalli vastase kannatus proovile sellise mängija näol...

Aga mul on hea meel, et Bastian tuli, päris ausalt. Ta on hullumeelselt hea mängija, kellesugust on hädasti olnud tarvis juba aastaid. Neelan mõru pilli alla, et tegemist on sakslasega ning ootan juba huviga, et näha teda esimesel pre-seasoni mängul ja pole kahtlustki, et kui Schweini vigastusega terve hooaeg laatsaretis ei istu, jätab ta endast väga korraliku pitseri iga mänguga maha.
Schneiderlini tuleku üle on muidugi ainult hea meel. Taaskord väga korralik premieri kogemusega poolkaitse saab ainult klassi keskele juurde tuua, mis on pärast Keane'i ja Scholesi lahkumist olnud paras valupunkt.

Rohkem ei saa kirjutada, sest peab minema veel jalgpallimaailmas tuhnima.

Wednesday, July 8, 2015

Peaaegu tagasi infoühiskonnas


Järgmisel nädalal samal ajal on mul kodus juba internet ja digi tv ühendatud, mis tähendab, et saan tagasi infoühiskonda. Vahepeal on nii palju igasuguseid toimetusi olnud, et osa minust tahab hakata hiljem neid üles kirjutama vanade kuupäevade näol. Saab näha, kas endiselt siis on ka indu seda teha.

Lisaks tunnen ma meeletult puudust jalgpallist. See on veider, kuidas pisikene hooaegade vaheline paus nii räsivalt mõjub. Õnneks hakkab pre-season juulis pihta ja olgugi, et mängud toimuvad USA-s, on põhjust lollidel kellaaegadel üles ärgata, et poisse taas mängimas näha.

Monday, June 29, 2015

Pakkimine või Fifa

Kuu ilma koduse internetita hakkab lõppema. Kui laupäeval sai parimal sõbral aidatud kolida, siis homme on juba minu kord, kui kogu kupatus tuleb mõned majad edasi viia, sedapuhku neljandale korrusele. Ilmselgelt pole mul veel ühtegi asja pakitud, aga teades, kui palju on vaja koristamisega tegeleda uute üüriliste tarbeks, pean ma raudselt sundima end täna kõik asjad kokku ära panema. Või samas...äkki jõuan siiski ühe fifa mängu enne teha.

Nüüd tuleb kärmelt välja uurida, mis teleka+interneti pakett oleks kõige mõistlikum võtta, et tagasi infoajastusse omadega jõuaksin. Jama telekanalitega on tegelikult selles, et mul oleks tarvis ainult Viasat Sport Balticut ja ETV-d ning seda ka alates augustist. Ülejäänud kanalid võivad täiesti olemata olla. Ma tean, et kui ma lõpuks oma vana nokia minema viskaks ja nutikama tegelase soetaks, oleks elu lihtsam, aga mulle tegelikult ka istub too vana katkise ekraaniga tegelane jõle hästi. Samas ühel päeval on ka mul iPhone, luban.

Laagrisse ma sel aastal siiski ei lähe (täna sai otsustatud), sest juba augusti alguses tuleb võtta ette retk Brutal Assault'ile ja nii läheks rahaliselt asi jõle kitsaks (me kõik teame, et säästurežiimiga festivalidel hakkama ei saa).

Tuesday, June 16, 2015

Holari vol.2

Järjekorras teine hole-in-one tuli ära, kui laupäeval Kiili kaheksandal rajal ketta kitsal "tunnelirajal" otse korvi virutasin. Taaskord oli kettaks GStar Thunderbird, millega Annikorus aasta alguses esimese holari topsi virutasin. Tundub, et ketas lausa lunib raamimist ning hall of fame'i asetamist.

Otsustasin viimasel hetkel, et astun ikkagi tänavusest Hard Rock Laagrist läbi, olgugi, et olin täiesti kindlalt mitte minemas (põhjuseks väga kesine bändilist). Kuna kaks aastat jäi juba vahele, siis võib selle ohvri tuua, et piletiraha läheb korraldajale ja bändidele, kellest suurt lugu ei pea. Samas Calibani ja Anaal Nathrakhi etteasted vaatan ikkagi ära, nii põhimõtte pärast.

Korteriga paistab, et ongi asi lahenenud, kui 1.juulist lubatakse meil sõbrannaga kahekesi sisse kolida.

Wednesday, June 10, 2015

She said nothing, as usual

Varsti on nädal möödas päevast, kui ütlesin tegelasele, et kas võtab end kokku ja ta tahab midagi enamat või mitte. Vastust ei saanud ja pole siiani saanud, seega võime ainult oletada, et asjaga on ühel pool.

Kui ma eelmisel nädalal facebooki teate panin, et otsin korterit, võttis üks sõbranna ühendust, et ka temal sama mure ja kas oleksin huvitatud koos üürika võtmisest. Kirjutasin siis esialgu alla ja kui kõik hästi läheb, saame ehk juba sellel nädalal minna mingisugust kahetoalist üle kaema. Sa kurat, kui hästi see mõjuks kerele ja vaimule, kui elamise otsimisega ühele poole saaks.

Järjekordsed 3-4 tundi nõelumismõnu sai üle elatud, kui mu rinnapilti edasi kruttisime eile. Kahjuks on ikka niivõrd palju nokitsemist tolle kallal, et vähemalt kolm (võib-olla ka neli) käimist peab veel tegema enne, kui asi tervik on. Verd vist ei saa ma veel vähemalt aasta jagu loovutama minna.

Saturday, June 6, 2015

Man can not fight god

Korteriotsingud on keerulised: maakleri kaudu üksinda korteri võtmine on ropp rahapõletamine ja tänu tudengitele on Tartus üürihinnad alati üleskrutitud, mis tähendab, et enamasti on odavam võtta pangalaen ja elamine soetada. Sellist käiku aga ei julge veel ette võtta, sest ma ei saa endiselt 100% kindel olla, kas mu tulevik on ikkagi Taaralinnas (jõledalt tahaks muidugi).

Tundub, et see etapp siis on ka läbi, sest inimene, keda pidasin oma teiseks pooleks, ei suuda/ei taha leida aega töö ja teiste inimeste kõrvalt, et mõni minut ka minuga koos aega veeta. Kurb, aga kannatus lihtsalt ühel hetkel katkeb ja pole mõtet usuhullu kombel kusagil mäe tipus maailmalõppu oodata, vaid eluga edasi minna seniks kuni seda on.

Mina, kui suure The Rolling Stonesi austajana ei suuda ära imestada, kui kümpi võivad mõned Micki sõnad minna:

She confessed her love to me
Then she vanished on the breeze
Trying to hold on to that was just impossible
She was more than beautiful
Closer to etherial
With a kind of down to earth flavor
...
I must have called her a thousand times
Sometimes I think she's just in my imagination
Lost in the crowd

Wednesday, June 3, 2015

Kastame varbaid

Kodus enam internetti ega telekanaleid pole kuuks ajaks (või noh seni, kuni uue elamise leian), seega tööl peab natukene viilima ja aega tasa netis tegema.

Sai ühel huvitaval varbakastmise peol käidud, kus olid kohal vanemad ärimehed, advokaadid, doktorid jne...ja siis mina. Ma kujutan ette, kuidas härrased lauas vaatasid ja imestasid, et kas see tüüp ikka on õigele peole tulnud? Aga kõik oli aus: põrutati head verist steiki, väikesed rummikokteilid ja muidu huumorit, mis küll minul kahjuks üürikeseks jäi, sest järgmisel päeval oli tööpäev ja korraliku inimesena lahkusin varem.

Õnneks saame sellel laupäeval varbakastmise vol.2 teha, kus siis taustaks juba meistrite liiga finaalmäng ja vaba päev, mis tähendab, et ruttama kuhugi ei pea.

Täna ja homme pean juba esimestele huvilistele näitama praegust korterit ning esimesest juulist kolin välja. Kuhu, seda veel ei tea.

Friday, May 29, 2015

Anybody seen my baby?

Hetke seisuga tundub, et juuniks jään siia korterisse üksinda elama, mille jooksul siis on aega välja mõelda, et kuhu edasi saan. Lisaks tuleb ka ilma interneti ja telekanaliteta kuu, kuigi see muidugi kõige väiksem mure, sest xbox fifa mänguga on ikkagi olemas ja telekast vaataks ma ainult jalgpalli, mille hooaeg just läbi sai.

Kui meil laupäeva õhtul kolleegidega sushi õhtu oli, siis üks kolleeg oli natuke purjus peaga lasknud kuulujutu lahti, et ma lähen töölt minema. Sellel nädalal käisid paar inimest küsimas, et miks nii, mille peale ma vaid õlgu oskasin kehitada. Nagu kollane inglise ajakirjandus - kusagilt imeti lugu, mis klikke saab.

Monday, May 25, 2015

Ei "pehmodele"

Nii palju igasugust jama toimub elus alustades probleemidest oma nö teisepoolega ja lõpetades korteriga, sest korterikaaslane kolib mai lõpus välja ära. Sestap otsustasime parima sõbraga maha istuda ja pühapäeva õhtul veidi maailmaasju arutada ühe meie lemmik "šampuse", Sovetskoje najal. Taustaks käis eestlaste superstaari otsing ja milline rahulolev klaaside kokkulöömine oli, kui tuli teade, et Kannukesekene ei pääsegi finaali. Ilmselgelt on meil jumala ükskõik tollest saatest, aga tsideerides klassikuid, siis "kopp on ees mingitest pehmodest."

Aga korteri kohalt on seis selline, et saan ilmselt juuni veel praeguses kohas elada enne, kui omanik uued üürnikud leiab, kes kolmetoalist soovivad. Mis edasi saab, ei tea.

Thursday, May 21, 2015

Mis ei tapa, teeb vigaseks

Unustasin kirjutada oma saavutuses disc golfi võistlusest, mis aset leidis eelmisel nädalal. Nimelt oli Kurepalus nädalamäng, kus harrastajate grupis (kuhu ma ilmselgelt kuulun) oli 19 osalejat ja 26 raja peale sain tulemuseks +5, millega jäin seitsmendat ja kaheksandat kohta jagama.

Muidu võiks tulemusega rahule jääda, aga arvestades, et esimese 13 rajaga tuli +4 juba sisse, siis võib öelda küll, et mul oleks tarvis alustada mängimist alates teisest ringist, kui närvi veidi vähem sees juba on.

Lisaks läks esimesel ringil järve mu lemmikketas, mille alles nädal varem sain Annikoru tiigist tagasi. Sel korral magab ketas suht kindlalt järve põhjas ja järele peaks ise minema, kui suvi peale tuleb.

Nädalavahetusel sai Tallinnas ka neljal päeval järjest nagu maniakk disc golfi mängitud ja parimaks tulemuseks jäid Kiilis -3 ja Pirital +3. Õlg oli esmaspäeva õhtuks küll täiesti õhtal omadega, aga see ei takistanud loomulikult teisipäeval trenni tegemast taaskord, sest mis ei tapa, teeb vigaseks!

Tuesday, May 19, 2015

Hääbuv koondis

Sattusin ühel päeval Inglismaa ja Hollandi u17 mõõduvõttu vaatama ja silma hakkas esimese asjana fakt, kui palju mõlemal koondisel on mustanahalisi mängijaid platsil. Nüüd on see koht, kus esimesed kohe kohkuvad, et jälle mingi neonats ei ole rahul asjaga jne. Tegelikult ei ole nii.

Inglismaa üks tulevikulootusi ründajana on nooruk Berahino, kes on pärit Aafrika pärapõrgust Burundist. Kui kuulata tema intervjuusid, siis tegelasel on rängem prantsuse aktsent kui Arsene Wengeril. Mul kriibib hinge, et koondist esindab tegelane, kelle emakeel pole isegi inglise keel mitte. Mis on saanud sünnimaa eest väljakule astumisest?

Inglismaa 1996
Inglismaa 2013

Tuesday, May 12, 2015

The way I see it

Mõni aeg tagasi võtsin ette Alan Sugari raamatu "The way I see it," mis ei ole päris autobiograafiline teos, vaid pigem lehekülgede viisi arvamusi ja juttu tema maailmavaadetest.

Kohe esimestest lehekülgedest peale hakkasid peast mõtted läbi käima, et no seda ma räägingi, seda ma mõtlengi, nii ongi. Härra tabab järjepidevalt naelapea pihta ja soovitaks soojalt neile, kellele meeldib lugeda asjadest, mis on riikides ja valitsustes nii valesti, sest ta eneseväljendus ja soravalt kirjutatud tekst on väärt lehitsemist.

Sunday, May 10, 2015

Töö pole jänes

Laupäevast alates algas mul puhkus. Kuna kolleegi intsidendi puhul, mis EMO-s lõppes, mul väike kartus oli, et võib-olla on tarvis minna mingil hetkel siiski tööle, ütlesin reedel töölt lahkudes ka ülemusele, kui miskit on, siis helistagu mulle.

Laupäeva õhtul tuligi kõne ja küsimus, kas ma esmaspäeval ikkagi saaksin tööle minna, sest ka teine kolleeg pidavat liiga hõivatud olema, et "invaliidi" asendama minna. Nagu ikka, siis lubasin, et olen kohal nagu kord ja kohus.

Ma tean, et töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb, aga antud olukorras on siiski tegemist vastutulemisega, mitte lisaraha teenimisega. Selle arvelt pikendan tulevast puhkust vähemalt ühe päeva võrra, seega kaotsi ei lähe suurt ei muud, kui magus esmaspäeva hommik, mida saaks idee poolest pigem voodis põõnates veeta.

Friday, May 8, 2015

Uinak EMO-s

Sain eile poolteist tundi EMO-s veeta tööajast, kui pidin kolleegi õmblemisele viia. Viimane suutis redeli otsas turnides endal näpu nii ära lõhkuda, et paljast plaastrist enam ei piisanud.
Naersime muidugi, et kes tuleb täiesti lõhkise käega ja kellel läheb jalg kipsi ning tema siis ootab oma pisikese näpukesega, et ka vahele pääseda.

Kuna ma autos ei viitsinud passida, siis läksin ka vastuvõttu istuma ja mõne aja pärast, kui arstid ta enda hoole alla võtsid, tuli mul selline tukk peale, et tõesti ei suutnud enam silmi lahti hoida. Nii siis otsustasin pisikese une teha seni, kuni teda kokku lapiti.

Nagu me teame, siis Eestis sinisele lehele naljalt jääda ei maksa, kui rahast vähekenegi hoolida, seega nüüd tüüp tuleb ka isukalt kohe tööle tagasi nii, et silm ka ei pilgu.

Wednesday, May 6, 2015

Ilma helkurita ringile

Eile hilisõhtul oli taas olukord, kus ülekäigurajal üks vend ilma helkurita ette jooksis ja sel korral kohe päris jooksis.

Mingi kutt oma tumedates riietes tegi enne ühtteist õhtul veel jooksutrenni ja tuli hirmsa hooga ülekäigurajale, et mul abs lausa pidurdamise üle võttis. Ma mõistan, et inimesel on seal eesõigus ja kõik muu, aga no kurat, mis kasu sellest eesõigusest on, kui hiljem ainult ratastoolis rusikaga vastu rinda saab taguda.

Õhtul pimedas, kui sajab vihma, üksikud autod sõidavad vastu ja jooksja mõtleb minna tumedates riietes ilma helkurita oma ringile? Jah, ma jään süüdi, aga tema on see, kes läheb katki. Teised õnnetud on noorukid kõrvaklappidega, kes ei suvatse enam vaadata, kas auto laseb ikka teda üle või mitte ning tuimalt teele astuvad.

Kui ise teed ületan ülekäigurajal ja auto seisma jääb, viskan esiteks viisakusest käppa ja tõttan siis üle, mitte ei lähe silmaklapid peas suure hurraaga peale.

Monday, May 4, 2015

Disc Golf kommuun

Disc Golfi rahvas võib kohati ikka ääretult abivalmis olla. Eile Annikorus mängides läks mul vise jõle pikale ning mu lemmikketas pani sellise lauluga tiigi poole ajama, et lõpus enam maandumiskohta ei näinud. Tuli välja, et tiigi kõrvale nõlvale maandudes oli teine tagasi alla veerenud vette ning kadunuks ta jäigi.

Väikene leinaseisak ja veel üks ring ilma oma usaldusväärseima kettata (huvitaval kombel tuli mu uus rajarekord +1) ning kojuminek, et foorumisse teade üles panna. Nagu ikka on ketta all alati telefoninumber ja nimi kirjutatud sellisteks puhkudeks.

Täna hommikupoole helistas juba keegi kutt, et leidis mu ketta tiigist ja leppisime kokku, et nädalavahetusel uuesti mängima minnes saab kokku. Tundus küll, et tegemist on päris noore poisiga, seega premiumi kuuspakki vist tänutäheks viia ei saa.

Thursday, April 30, 2015

Sünnipäev kodumail

Mul on täna õhtuse sünnipäevapidamise osas ärevus sees. Pole juba neli aastat koduses Eestis sõpradega vananemist tähistanud ja nüüd siis on lõpuks uus võimalus.

Ei tule suuremat sorti kogunemine, vastupidi, üksikud sõbrad-tuttavad, kellega saab kannu kokku lüüa ja volbriööd Tartu linna peal veeta. Ei mingit pikka pidulauda, kus kartulisalatile järgneb sefiiritort ja viktoriin, vaid väike kogunemine ja linna peal taidlemine.

Tuleb meelde kunagine seik Krooksu aegadest, kui sünnipäeva tähistamise ajal Jakobi mäelt siili leidsime ja ta Krooksu sisse viisime, kuhu pappkasti pesa ehitasime ning piima andsime. Siilile siiski meie pidu ei meeldinud ja nii mõne aja pärast lasime juba Toomemäe peale teise uitama.


Tuesday, April 28, 2015

Vabaks orjusest

Vägisi jääb selline mulje, et Eesti on ainuke riik, kes nö "punastest pühadest" lugu ei pea. Kaupmehed ja ettevõtjad on kõik oma numbrites nii jubedalt kinni, et ei julgeta uksi sulgeda ka jõulude aeg. Nüüd on järjekordne püha 1.mail, mis on ilusasti punaseks võõbatud, kuid pool rahvastikust läheb ikka tööle.

Harjusin Austraalias ära põhimõttega, et kui on ikkagi püha, siis mitte üks lind ei lenda, vähe sellest, et keegi poodi lahti teeks. Inimesed oskavad arvestada ja ostavad ekstra lati vorsti ja kasti õlut, et ei jäädaks nälga-janusse.
Kuna meil on kõik kaubanduskeskused ikkagi lahti (parimal juhul lühendatud tööpäev), lähevad vaba päeva nautivad kodanikud ikkagi poodidesse kollama, selle asemel, et perega hoopis aega kusagil looduses veeta või muidu väljasõit korraldada.

Lisaks kui Austraalias juhtub riigipüha nädalavahetuse päevale, antakse alati kas reede või esmaspäev vabaks, et inimesed end orjusest korraks ka siis vabaks saaks lasta.

Ma tean, et kui Eesti hakkaks kasutama sama rangelt riigipüha ja poed kinni lükkaks, oleks esimesel aastal ehk väike kaos, sest paljud ei mõtle sammukest ette, aga vigadest võiks õppida ja teine aasta juba oldakse targemad - kaua ikka ühe reha otsa astuda jõutaks?

Thursday, April 23, 2015

Teagi kohe

Ma ei teagi kohe, et kas karma tõesti saab tulla nõnda ja näkku lajatada?

Nimelt iga kuu, kui ma külmiku peale oma töögraafiku panen, kirjutan sinna midagi Unitediga seoses peale. Märtsi lõpus, kui aprilli graafiku sain, kirjutasin juurde tuntud loosungi lipult, mis Old Traffordil alati ilutseb (ja mis ka Gary Neville'i lemmik on):"United, Kids, Wife - in that order."


Koheselt aprilli algusest hakkas meie suhe jooksma liiva ja pole seni taastunud. Ma elan enamus päevad teadmatuses ja pimedas, ent nii palju näen, et olen tähtsuse järjekorras langenud veenvatele viimastele kohtadele millegi/kellegi teisega kohta jagama.

Kui karma nüüd peaks seda lugema juhtuma, siis teadku, et tegemist on loosungiga, mis on suunatud Manchester Unitedi mängijatele, kes ei tohi unustada, mis embleemiga särgi viimane selga tõmbab. Tegelikult teavad kõik, ka lipumeistrid ise, et perekond tuleb alati esimesena ja mitte kunagi teise või kolmanda või seitsmendana.

"Guide me through this darkness, Lord. Hover over me especially when I cannot seem to hold on for another moment. Flood me with the graces of hope and fortitude. Send your angels to watch over me as I sleep through the night. Remind me during the day that from this small dark cocoon, I will emerge a butterfly." - Caroline Myss


Wednesday, April 22, 2015

Machine Head tuleb koju

Elus juhtub ikka veidraid asju. Nimelt tuli teadeanne, et Machine Head jõuab oma ulmetuuri "An Evening With" raames ka meie naaberriikidesse ja olgugi, et ma neid kolmel korral näinud olen, pani ikka südame kiiremini põksuma ja tekkis ootusärevus. Antud tuur on eriline, sest soojendajaid ei ole. On ainult kaks ja pool tundi (!!!) Machine Headi klassikat algusaastatest kuni viimase albumini.

Sõpradega vingusime alguses, et nad Eesti vahele jätavad, kui Soomes, Lätis ja Leedus kannatab küll kontserdit anda, aga siis hakkasime hoopis Lätti minekut planeerima. Broneeriti juba toad ära kontserdipaigas, neli inimest tellisid ka piletid ära ja kui mina proovisin laupäeva hommikul samuti pileteid osta, ei läinud makse läbi. Sõbrad ütlesid, et neil oli sama asi seniks, kuni kasutasid American Express kaarti. Jätsin siis hetkeks asja unarusse päevaks. 

Esmaspäeva hommikul tuli uudis, et eestlased on suutnud veenda bändi ka meil Tallinnas 9.septembril keika andma. Arusaadavalt on meil korterikaaslasega praegu näpud püsti, et maksetehing läbi ei läinud ja saame näha, kas sõbrad suudavad Lätti soetatud piletid maha parseldada.

Tuesday, April 21, 2015

Attack the day

Ärkasin mõlemal vabal päeval üles varem, kui ma peaksin ärkama tavaliselt tööpäeviti. Üks tuttav küsis mult ka, et miks ma ei maga kauem vabadel päevadel ja vastus on lihtne: mul tekivad muidu süümekad.

Ma pean kindlasti millegi asjalikuga vabal päeval hakkama saama ja selle alla kuulub ka poeskäik, mida ma muidu üldse ei salli. Kui saaks, teeksin ma kõik ostud interneti vahendusel, sest mulle lihtsalt ei meeldi lettide vahel taaruda ja midagi otsida.

Samas mõnikord harva luban ma endale ka sellise päeva, kus ma kodust ei lahku kordagi, vaid vaatan sarju/filme/mängin xboxiga kuni õhtuni välja ja olen ka endaga ülirahul. Arvestades, et mais puhkus on, siis kindlasti saab taolisi päevi ka disc golfi mängimisele vahele tulla.

Uni on niikuinii magusam tööpäeviti, seega vabal päeval voodist välja komberdada ja kööki kohvi tegema minna on nagu lumme lasta. Attack the day!

Wednesday, April 15, 2015

Just a grain of sand

Ma tapsin sellel aastal esimese sääse. Siis hakkasin mõtlema, et sellised mutukad-putukad on ainukesed tegelased, kelle suunas on südant taolisi kuritegusid sooritada.

Ma küll kardan madusid (jõhkralt), aga ma ei läheks kunagi teist vagaseks tegema, vaid prooviks ikka teda kaamerale jäädvustada ja siis ise punuma panna. Üldse olen ma nii suur loomakaitsja, et tegelikult oleks õige, kui ma oleksin taimetoitlane. Miks ma aga ei ole ja ilmselt kunagi ei saa olema taimetoitlane, on põhjus, et mulle meeldib liha ja minu lahtiütlemine lihast ei muudaks maailmas mitte kui midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Jah, ma tean, kui kõik nii mõtleksid, siis ei saagi midagi muutuda, aga antud juhul peab olema korrakski realistlik ja nõustuma, et kui ma nüüd otsustan, et enam liha ei söö, sest tapatalgud tolle pärast on täiesti koletislikud, siis ma ei päästa mitte ühtegi siga või lehma. Minu lahtiütlemine oleks nagu üks pangetäis vett ookeanist vähemaks võtta.

Seega söön ma lihatooteid edasi ja olen lihtsalt too inimene, kes jahile on nõus minema ainult fotokaga ja mitte püssiga.

Thursday, April 9, 2015

Sorry

Kui üleeile õepojaga (kes varsti saab alles kaheseks) veidi jalgpalli mängisime toas, juhtus koletu asi, et lõin talle palliga vastu nägu. Nii kuramuse klassikaline eks. Nüüd me kõik teame, et sellises olukorras tuleb ülimalt kärmelt tegutseda, sest on pisikene ajavahe, mille jooksul veel pole väike tegelane ära registreerinud, et kas ta sai haiget või mitte. 

Kui ta kahe käega endal näost kinni võttis ja suurte silmadega mulle otsa vaatas, tuli mul naer peale (tuleb ka praegu seda kirjutades) ja ütlesin ruttu:"Oh sa poiss, kas said pihta, näe tule löö veel jalaga palli, löö veel." Õnnestus, ta pööras tähelepanu pallile ja mäng võis jätkuda.

Muudest tähtsatest asjadest nii palju, et ma igatsen und. Pole suutnud juba pea nädal korralikult oma tavapärast und täis magada ilma veidratel aegadel ülesärkamisteta. Täna olin neljast ärkvel ja ei suutnud enne magama jääda, kui ühe episoodi uuest sarjast "Bloodline" ära vaatasin. Järgmiseks oli kell juba pool kuus hommikul ja ma ei jaksanud ära otsustada, kumma külje peal parem oleks magama jääda. Pole juba iidamast-aadamast nii palju mõtteid korraga peas olnud...

Tuesday, April 7, 2015

So afraid

Kuna mul on läbi aastate nii mõnigi gramm tinti naha alla nõelte abil pandud, siis satun pahatihti ka tätoveeringutega seotud jutuajamistesse. Mõned võib-olla ei usu, et rääkida tätoveeringutega seotud teemadest inimestega, kellel ühtegi endal pole või mõni pisike klišee pilt on, on suhteliselt tüütu.

Juhtus siis üks tütarlaps mulle rääkima, et tema tahaks endale küljele roietele mingit teksti, aga ta pole kindel, et mis see olema peaks. Mõtles, et võiks olla midagi seoses faktiga, et ta loomuses on kõik alustatu alati lõpuni viia ja fafa.
Et ma kohe ei tahtnud ta unistusi purustada ja midagi halvustavalt öelda, pakkusin välja, et võtaks piiblist midagi. Ehk siis endamisi mõtlesin:"No kuule..."

Tsitaadid piiblist on sama klassikalised tätoveeringud kui liblikad. Tsitaadid piiblist roiete peal on veel rohkem standard, milleni pahatihti inimesed kohe välja lähevad. Samas ma pean nõustuma, et tsitaadid on kihvtimad kui suvalised sügavamõttelised lausehakatised.

Tuleb meelde austraallanna Stacey (kes kunagi Edinburghis mulle oma pingviini pusa andis), kes rääkis, et läheb tätoveerib jalale "Life is a journey" teksti. Soovisin jaksu, aga ise mõtlesin - milleks?

Pole minu asi kedagi mingist pildist ära rääkida (oleks väga silmakirjalik), seega luban, et kunagi ei mõista hukka, kui inimesed mulle oma tätoveeringute ideid räägivad. Samas ma ei saa lubada, et mu reaktsioon ehk täitsa sarkasmivaba ei saa olema.

Monday, April 6, 2015

A sign of hope in peaceless times

Mul oli taaskord põhjust kuulata Behemothi ülimalt kaunist teost "O Father O Satan O Sun!" hästi kõvasti ja kohe mitu korda. Kuidagi on nii välja kujunenud, et negatiivselt meelestatud olukorras on poolakate antud teos nagu rusikas silmaauku. See on kuradi geniaalne, kuradi ilus ja kuradi deep.

Me tahaks olla ideaalsed, aga see ei kuku hästi välja. Me peaksime mõistma ka kõige mõistmatumas olukorras, aga lõppkokkuvõttes oleme ikkagi kõigest lihtsurelikud, kes peavad käed püsti tõstma ja tõdema, et siin, just siin, saab mõistus otsa.
Andke andeks meile me vead, juhtige meid õigele teele ja vaadake ikkagi pigem klaasi pooltäis olevat ning mitte vastupidi.

Thursday, April 2, 2015

Gypsy punk

Konsumis tuli mustlasnaine mu juurde ja palus ühte eurot. Ütles, et tal jääb puudu veidi ja kui vaatasin ta korvi, oli seal ainult väike kott kartuleid sees. Ütlesin, et ei, kindlasti mitte. Ta päris siis, et miks mitte, mille peale vastasin, et ma ei hakka talle seda seal poes selgitama. Tädi kõndis oma käruga minema.

Põhjus oli lihtne: nagu paljud teised, ei salli ka mina mustlasi ja ükskõik, kas kutsutaks rassistiks või mitte (tänapäeval on rassistlik minusugusel heleda pea ja siniste silmadega valgel inimesel ringi liikuda niikuinii). Lisaks kui sul jääb kassas makstes üks euro puudu millestki, on lugu tiba teistsugusem, kui mööda saali riiulite vahel tuiates ette nutta ja raha nõuda.

Monday, March 30, 2015

Ossilik kõnepruuk

Üks kolleeg on selline, kes ütleb pea iga lause lõppu sõna "noh." Nii öeldes kõlab nagu suht suvaline asi, aga kui ta räägib midagi ja ma tean, et kohe tuleb "noh" jälle, siis hakkab kogu kupatus nii vastikult häirima, et ei saagi enam muule lausele keskenduda.

"See kruviots on heanoh. Haakub täpselt kakras kruviga ja ei keera ülenoh." 

Nii see kostub, nagu "noh" on osa viimasest sõnast.

Mäletan, et kui autot käisin ostmas, siis too omanik oli täpselt samasugune kutt:"Meie firma on suht uusnoh, aga juba võiks öelda, et top 15nes Eestis küll seesnoh." 

Kuramuse ossilik kõnepruuk minu silmis/kõrvus.

Wednesday, March 25, 2015

Armastus käib kõhu kaudu

Endine kolleeg astus töölt läbi ja tõi külakostiks enda valmistatud sushit. Mina, kui väga suur sushi sõber ei suutnud oma õnne uskuda. Ta küll vabandas, et pole pulki, aga näitasin koheselt, kuidas ma olen harjunud toda hõrgutist sööma (jah, ma olen pulkadega täielik hädapätakas niikuinii): määrisin wasabiga sushi pealt kokku, valasin veidi soja kastet peale ja naksti kõhtu - seda kõike näppudega.

Söökidest rääkides - India kulinaariat tahaks mekkida jubedalt. Mingit head vürtsikat, mille peale peaks naanleiba ja piima haukama, et ära ei sureks. Ma olen aastatega küll vürtsisuse taluvust kõvasti tõstnud, aga siiski nende menüüdest leidub tihti ka selliseid pool-vürtsiseid asju, mis mul silmadest tule välja viskab.

Monday, March 23, 2015

Sõjaarmid

Millised meeldivad sündmused on järjest olnud: esiteks oli laupäeva õhtul pisikene väljaskäik, mis lõppes küll väga hilja, aga siiski kõige positiivsemas võtmas. Teiseks suutis pühapäeval United võita kõige suuremat rivaali nende enda koduväljakul tänu kahele tõelisele iluväravale. Kes kirjutab neid skripte? No ja kolmandaks sain juhatajalt teada, et mul on veel lisaks kuus puhkusepäeva varuks eelmisest aastast, mille ma sain paika panna jaanipäeva ajaks. Mis järgemiseks?

Aga pole head ilma halvata ja ka sel puhul olen ma tulnud poolsandina töölt ära. Jalgadel on omad kohad sisse seadnud viisakad sinikad ja ranne on paistes, kui suutsin rasket riiulit vedades randme pikku seina mürtsuga ära lüüa. Veremaitse oli suus, aga õnneks riiuliotsa maha ei pillanud isegi, kui kolleeg nalja hakkas viskama samal ajal.

Wednesday, March 18, 2015

Hakkab taas uus otsimine

Kui minult küsiti, et miks ma tahan tagasi Eestisse minna, siis vastasin, et saaksin ühe koha peal jälle elama hakata ning vaikset elustiili harrastama hakata. Reisimine; elamine ühes kohas, siis teises kohas; ajavahedega vangerdamine jne, on mõnda aega kihvt, aga lõpuks oli aeg ikkagi küps, et selline asi ära lõpetada.

Kui ma oktoobris Tartus ennast sisse seadsin, tundus alguses, nagu olekski kõik täiesti tip-top paigas, aga tegelikult veel ei ole. Ikka saaks paremini (ja see on hea, sest teadmine, et saaks paremini, viib inimest edasi).

Ma olen kõrvuni armunud ja täiesti kindel, et seep see ongi. Tema ongi õige inimene, kelle kõrvale ma ennast pean maha potsatama ning argieluga edasi minema. Seega olgugi, et ma nii 5 kuud tagasi üsna rahul olin, oleks nüüd tarvis mõelda uuesti uue elamise peale.

Monday, March 16, 2015

Männimets ftw

Mis mind nii palju disc golfi juures võlub, on tegelikult kõige lihtlabasem fakt: saab looduses linnakärast eemal omas tempos ringi vantsida ja kui pole kedagi, kellega võistlusmomenti tekitada, on alati vajadus oma eelmist skoori parandada. Ehk siis nö võistlusmoment ei kao kunagi ära.

Annikoru ja Pirita rajad on parimad, kus seni olen käinud ja mitte ainult sellepärast, et on mitmekesised rajad, kus erinevat tehnikat vaja kasutada, vaid ka männimetsa pärast. Männimetsa lõhn on absoluutselt parim, isegi ookeanide äärne õhk ei saa selle vastu.

Eile sai taas ulmeliselt hea päev Annikorus veedetud ja alati tundub, et vaba päev on läinud asja ette, kui seal rajal ära on käidud.

Saturday, March 14, 2015

Ajab öökima

Esimest korda elus juhtus selline seik, et midagi telekast vaadates läks mul süda pahaks.

Eile õhtul jäin poole silmaga telekast Jackassi filmi vaatama ja kui poisid hakkasid hobusespermat jooma ning mõni neist öökima kukkus selle peale, käis mul endal okserefleks läbi. Veel veidram on asja juures, et olen toda filmi näinud mõnel varasemal korral ka ja olgugi, et paljas mõte juba rõve tundub, ei ole kunagi sellist effekti olnud, et nüüd lendan ise ka ropsima.

Tea, kas vanus teeb oma töö või mis?

Thursday, March 12, 2015

Väike tuisutops

Toimus väike väljasõit juhataja ja kolleegidega Võrumaale ühte tehasesse, kus paari tunnine koolitus/tutvustus meile tehti. Vastu võeti avasüli: laud lookas suupistetest, lisaks kohv ja brändi. Kui sealne boss lendas pulti ja küsis, et kas viskame väikse tuisutopsi ka, ei liigutanud keegi end. Ta siis kamandas ühe naistest kandikut tooma ja ütles, et ega nad muidu vist ei võta brändit, kui topsi pihku ei suru.

Mina muidugi selliseid jooke nagu brändi, konjak, viski jne ei salli, aga loputasin kohvi ja tikuvõileiva abil tolle pitsi siiski alla ära ja tegin vaprat nägu, et tõesti hüva kraam.

Sunday, March 8, 2015

A kus on ikkagi meestepäev?

Nähes seda metsikut "lilledesõda", mis täna Lõunakeskuses aset leidis, pani mind taas mõtlema, et kui kuradima ebaaus taoline päev kalendris on. Ütlen kohe ette ära, et ma ei taha midagi naistelt ära võtta, vaid meestele juurde anda.

Emadepäev on emadepäev, vastu ei vaidle, väga aus päev, mida igal aastal tähistada. Siis on veel valentinipäev, mis on puhas naistepäev taas, sest meie, meessugu, oleme need, kes taas raha kingituste, lillede ja õhtusöökide peale kulutame. No ja tagatipuks juurde lisada tavaline naistepäev, sest kõik ei ole emad? So what, kõik ei ole isad, aga kas see loeb? Ei.

Ma julgen arvata, et mehed nõustuvad minuga, kui räägin meie kõigi eest, et ei teeks ju paha, kui aastas korra oleks vastutasuks selline päev, millal naised tunnustavad meid selle eest, et suutsime meeles pidada emadepäeva, valentinipäeva, naistepäeva, naise sünnipäeva ja ka neid kõiki päevi, millal mäletasime prügikotti välja viia või ei unustanud vaibad ära kloppida. 

Kujutage ette, iga jumala aasta, ütleme augusti teine pühapäev, on naistel meeles, et nad peaksid mehi kuidagi vääriliselt meeles pidama ja tooksid nelipaki meie lemmikõlut, teeksid pannkooke lihaga ja ütleksid:"vaata rahus jalgpalli ja joo õlut, sa ei pea isegi riidesse end panema." 
Et meie, mehed, saaks käsi kokku lüües mõelda, et ainult kolm nädalat veel ühe ütlemata ilusa päevani.

Isadepäev on ilus, aga kas lubatakse isadepäeval selliste kingituste saatel päev veeta? Päris ongi - näe, siin on tort ja uus kruus, mille peal kiri "Daddy", lähme nüüd lastega mänguväljakule.

Saturday, March 7, 2015

Viisakus teeb tuju heaks

Minu ees kassas ladus üks härra (pakuks vanust nii 40) oma ostukorvi tühjaks lindile ja pöördus siis mu poole, et ehk oleks säästukaarti talle anda, kuna enda oma olevat tal koju jäänud. Ütlesin, et loomulikult, mis peale härra viisakalt tänas.

Kui seltsimees mulle kaardi tagasi ulatas, tänas ta mind taaskord ning läks oma manti kokku korjama. Vähe sellest, kui ta oli oma toidukraami kõik kokku pannud ja hakkas minema sammuma, tänas mind korra veel (kolmas!), mis peale mul tulid meelde head ajad riikides, kus taoline viisakus on sama elementaarne kui hammaste pesemine.

Miks ei võiks me, eestlased, rohkem viisakamad olla?

Friday, March 6, 2015

Hole-in-one bitches

Sain oma esimese  disc golfi hole-in-one viskema hakkama, kui Annikorus elegantse eestkäe viskega Thunderbird nimelise ketta 57m kaugusele topsi lajatasin. Milline meeliülendav tunne oli seda ketikolinat kuulata ja magusaks teeb asja veel, et kogu ketta lendu oli ilusti näha. Väike patsutus iseendale seljale.
Julgen arvata, et nüüd on kaas maas ja kuna siin viimased korrad on lubanud päris mitmel korral otse korvi lennata, siis hakkab ka edaspidi sekka trehvama.

Thursday, March 5, 2015

Pain like no other

Kui roppvalus oli eilne tätoveerimine? Koht, mis nõela alla läks, oli kolmnurk ja sealt allapoole kõhule ja kui ma tavaliselt olen ikka esimese tunni ilusti ära istunud ilma vingumiseta, siis antud piirkond ajas mul esimesest torkest silme eest kirjuks ja hambad risti. Kokku võttis sessioon aega kolm tundi ja mitte mingit isu ei ole enam tagasi minna, aga kuidagi peab pildi lõpuks valmis saama.

Meeldejääv seik oli hommikul, kui emaga telefonis vesteldes ta mult päris, et ega ei ole ehk päeval koju plaanis tulla, mis peale ütlesin, et kahjuks ei saa, sest lähen kell 12 tätoveerima. Kui muidu on olnud reaktsioon selline "kas juba ei aita?" ja "no kas on veel juurde vaja?" stiilis, siis sel korral tuli vaid üllatunud "aaaa, siis küll." Minu lugupidamine või siis ta on lihtsalt alla andnud.

Monday, March 2, 2015

Fifa sai rahapatakaga vastu nägu

Kuhu kuradi kohta oleme jõudnud, et tõesti nii päevakorda on tõstatud 2022 jalgpalli mm-i viimine talvisele ajale? Ma saan aru, et muudatused ja uuendused on tänapäeval paratamatud, aga seda teha traditsioonide (ja veel milliste traditsioonide?!) arvelt, on täiesti käsitlematu.

Korrupeerunud Fifa oma suurte juhtninadega tahavad asja kapitaalselt perse keerata ning vastutasuks araabia rahale, on nad nõus suured liigad panema oma tavapärast graafikut ümber muutma, et taliolümpia, ramadan ja kõik muu huinjaa, mis ei peaks üldse puutuma jalgpalli mm-i, saaks ka ilusti peetud. Katar ei jõuaks suure tõenäosusega muidu suurturniirile, kui nad toda janti läbi ei pressiks ja no taipohh, kui aastal 2022 istume teleri ees enne jõule ja Üksinda Kodus 1 asemel mm-i finaali vaatame.

Kuni tänaseni tundus see selline kehv nali, mis ehk ikka lõpuks oma otsa saab, aga võta näpust...

Friday, February 27, 2015

Tühi list

Ütlen ausalt, minust on talv kuidagi väga ringiga mööda läinud. Ma olin siin mingil hommikul nii üllatunud, kui ärgates täiesti valge oli ja eile tööl olles kell neli veel päike säras. Kogu pime, kõle, lumine ja külm aeg, mida pikalt ei jõudnud pool aastat tagasi ära oodata, on väga lahjaks kokkuvõttes jäänud. Targad teavad öelda, et ega tali taeva jää, aga mis siis, kui selleks aastaks oligi kõik?

Vägisi hakkab tunduma, et tänavu ma ei lähegi Hard Rock Laagrisse. Põhjus just siiani heade bändide puudumine listist ja kui küsitakse taolist piletihinda, siis võiks vähemalt 1-2 bändi olla, mida väga näha ka tahaks. Veider muidugi, et mingi aeg 4 aastat järjest sai käidud ka merede tagant, aga alati oli siis keegi üüberhää lavalaudasid vallutamas. Samas neil natuke veel aega on, et ühe esinejanimega mind pahviks lüüa.

Seni on aga Brutal Assault 2015 endiselt jõus ja ka rendibuss peaks olema broneeritud juba augusti alguseks, millega minu jaoks väga pisikene road trip alguse saab.

Sunday, February 22, 2015

Saade, mis läks lörri

Sattusin Tallinnas olles õhtul ka sellist toredat saadet vaatama nagu Eesti laul 2015. Positiivne, et kümnest laulust kümme ei olnud imalad lovey-dovey ballaadid, aga samas ega midagi erilist ikka ka polnud. Borni ja Rästa teos on nii ära leierdatud juba, et tolles polnud kahtlustki, kui hästi lugu rahvale peale läheb. Samas olen üllatunud, et peaministri kaasa nõnda hävis.

Tegelikult olen ma rohkem üllatunud, et ta oma lapse nimeks on pannud Miina Rihanna ning seda söögi alla ja peale rahvale meelde tuletab. No ja tule taevas appi, aga mis see veel pidi tähendama:


Laste klippide koha pealt tsiteeriks Toomas Vara:"Kirjutan etüüdid või mis iganes need olid ja kui avastan, et välja tulid magedad, siis panen lapsed mängima?"

A ma sõitsin esimest korda elus Tallinnas autoga, olgugi, et kusagil Mustamäel ja Nõmmel ning sellistes kohtades, siis Tallinna arvele too läheb. Kiievile jääb alla, pika puuga.

Thursday, February 19, 2015

Rõve virr-varr

Suutsin vahepeal Eestist eemal elades täiesti ära unustada, milline peavalu on valimiste eelne virr-varr. Reklaamid ja propaganda söögi alla, söögi peale ning kui lõpuks neil isu täis (loe: valitud), siis saab liivakella teistpidi jälle tiksuma asetada, et millal uuesti pihta kõik hakkab...nullist.

Teen nädalavahetusel tiiru pealinna taas, et paari uut disc golfi rada sõbraga proovida ning siis kui aega saan, lähen küsin Edgardilt, et kas 1000 euri kuus, mida ta lubab, tuleb päeva pealt või viie aasta pärast (ei, ma ei poolda Keskerakonda).

Monday, February 16, 2015

Konguta vastlad

Selline huvitav komme, et ma ei kasuta pea kunagi poodides kassalintidel neid pulkasid, et klientide asju eraldada. Miks? Puhtast laiskusest, sest 95% kordadel panevad teised kliendid need ise vahele, seega ma üldse ei hakka vaevamagi. Naljakas on vaadata inimesi, kes aga neist eralduspulkadest nii lugu peavad, et kui isegi lindil on nänni vahel meeter tühjust ning ta ostab suitsupaki vms, siis ruttab ta endiselt mõlemale poole pulkasid vahele toppima.

Käisin oma esimesel Disc Golfi võistlusel Annikorus ka ära, nagu uus-aasta lubadus sai tehtud. Kõik oli muidu ilus, aga kätte maksis tuul, mille sarnasega ma varasemalt mänginud polnud ja nii mõnigi rada lagendikul tänu sellele just Elvasse kakkus. 

Samas oli hea õppetund, sest sain teada, mis ketast pole mõtet teatud olukorras üldse kotist väljagi võtta ning mis viskest hoiduma peaks. Kõige "kaunim" näide oli, kui madalalt avaviske tegin, et tuul väga ära ei viiks ja kui ketast lõpuks maandus, põrkas ta maast piisavalt kõrgele üles, et tuul ketta alla saaks ning mis edasi juhtus pani küll kahe käega peast kinni hoidma: ketas kadus kusagil 30m vasakule tuulega minema, kuni võsa ta kinni püüdis, mis tähendas automaatselt kaks ekstraviset, et tagasi rajale saada.

Eesmärk oli saada rada alla +10 ja mitte viimaseks jääda, aga nii hästi siiski ei läinud: esimene ring tuli +14 ja teine ring +12, mis oleks olnud mõned kuud tagasi head tulemused, aga kuna mu rekord on seal rajal +7 ja mõned korrad teinud ka +9-ga läbi, siis rahul väga olla ei saa. 
Eelviimane koht meeste arvestuses ja kojuminek. Õnneks olid tabeli tagumise osa kohad kõik punkt-punktis kinni ja näiteks oma tavapärase tulemusega saanuks ilusti tabeli keskekele, aga olekspoleksjaniiedasi ei aita hetkel, seega tagasi metsa harjutama!

Thursday, February 12, 2015

Haletsedes maailma

Millegi pärast on mul üks suur iseärasus inimesi haletseda. Ma ei ole siiani aru saanud, on see hea või halb, aga nii on. Mille pärast mulle see nüüd pähe torkas, on järjekordne kokkupuude inimesega, kellel on pisikesed kõnehäired.

Iga kord, kui ma suhtlen kellegagi või kuulen kedagi, kes kipub kokutama, on mul sisimas selline näriv tunne. Sellepärast, et ma saan ise ilma kokutamata rääkida? Umbes sama, kui kõndida ratastoolis olevast inimesest mööda - ma tean, et see ei ole vale, aga ikka on vastik tunne. Mul hakkab rõvedalt kahju ja tahaks öelda:"rahu, võta aega, tõmba hinge, ära muretse," aga see ei muudaks midagi, ilmselt muudaks isiku veel ebakindlamaks.

Näiteks Opethi ja Bloodbathi trummar, Martin Axenrot, on härra, kelle intervjuusid kuulates hakkab mul temast nii kahju, ometi võin ainult ette kujutada, kui ilusat elu teine elab ning mingisugune kõnehäire teda küll morjendama ei hakka. Samas võib-olla eksin ja ta mõtleb igal hommikul, et loodetavasti ei pea sõnagi päeva jooksul lausuma.

Ma ei ela ise mingit luksuselu või ole vigadeta, kaugel sellest, aga samas on aega kaasa tunda ja haletseda tuttavat ja võhivõõrast samaväärselt iga jumala päev.

Tuesday, February 10, 2015

Focus, god dammit

Ma ei ole kunagi saanud aru inimestest, kes käivad jõusaalis kinnastega. Ma mõtlen, et milleks on mehel tarvis säästa nahka nii hirmsasti? Vaatad inimesi, kes teevad harjutusi kas hantlitega või kasutavad kange, millel pehmendus ümber käepideme ning ikka on vaja kinnas käes hoida. Kas parandab haaret? Ei tea, aga kui haare nii nõrk on, siis selle asemel, et kindaid või veel parem - rihmasid - kasutada, võiks lasta käed veidi rakku minna ning haaret tugevamaks treenida. Minu jaoks tundub lihtsalt edevus, nägi kedagi teist nii tegemas ja tundus lahe.

Teine asi, millest aru ei taha saada, on vennad, kes istuvad telefonidega jõusaalis ning pärast igat nö seeriat toetuvad perse maha ning asuvad facebookis news feedi scrollima. Täna piilusin silmanurgast, et mis on ühel kutil nii tähtsat seal telefonis, et peale igat harjutust on tarvis näppudega ekraanil edasi-tagasi tõmmata ning eks muidugi oli facebook teemaks.

Jah, ma tean, iga üks ise teab, mis teeb, aga näed...kriibib silma.

Saturday, February 7, 2015

Against modern football

Mul ajab harja punaseks, kuidas Inglismaal jalgpallikultuuri tapetakse. Fännide juurde juubeldama ei tohi minna ehk siis mängija peab oma emotsioonid fännidest ohutul kaugusel hoidma. Fännid ei tohi ka piisavalt rõõmust lakke hüpata ja üsna pea kästakse kõigil (välja arvatud kaks sektorit, kus põhifännid mõlemal meeskonnal on) maha istuda, kui väravatähistamine lõpuni viidud ja vaikselt mängu vaadata. Kui julged asjata seista, tuleb turvamees ja kukub manitsema.

Crystal Palace on inglise liigas ilus näide, milline peaks olema fännidesektor, kes uljalt plakatitega "Against modern football" ja trummide taustal kõik 90 minutit põrgulärmi teevad. Kuulata, mis toimub tribüünidel näiteks Arsenali või Chelsea mängu ajal, kus kuuleb nohisevaid vanamehi ja vastasfännide mõnitavat hüüdu:"kas see on raamatukogu?", paneb kukalt kratsima, et kuhu kõik atmosfäär kadunud on?

Lastaks ainult piletitehindasid alla ja saadaks rohkem noori mängudele, tuleks jälle atmosfäär tagasi ja no kurat - esireast mängijat emmata pärast väravat on ikkagi ülivinge tunne (tean omast kogemusest). Vähem pintsaklipslasi ja rohkem noori entusiaste.

Thursday, February 5, 2015

The Gem

Haigus on mulle kallale tulnud ja natukene räsib siit-sealt: klassikaline kehatemperatuuri muutus külmast-kuumaks, nohu ja kipitavad silmad. Lasin tööl kaks gripiteed sisse ja saadeti tunnike varem ka õhtale, et end raviksin, aga usun, et midagi hullu olema ei saa ja homme hommikul ilusti tööpostil jälle.

Pidin käima Ülenurmes reklamatsiooni tegemas ja kui kolleeg parasjagu kliendiga juttu ajas, avastasin ma ennast viimase spanjelikutsikaga mängimast. Võtaks küll hea meelega labradori, alaska malamuudi ja spanjeli ka veel peale.

She was hand-picked, handcrafted and hand polished gem by the God himself.

Tuesday, February 3, 2015

Harden the fuck up

Vaatasin ühte tutvustavat videot, kuidas Disc Golfi parimad pojad Austraalia lahtistel võistlustel kirusid põrgukuumust ja seletasid, et kuidas antud tingimustes ikkagi ellu jääda. Klassikalised ameeriklased - kõik on tarvis ikka suuremaks ja kurjemaks puhuda. Mina hullasin 45'C kuumusega puulatvade kohal ja saagisin mootorsaega oksi ja ainus, mida pidin silmas pidama, oli päikesekreem ja vesi. Härrad Ühendriikidest ei suuda nüüd kettaid lennutada ettenutmiseta?

Anyway...

Siis aga nägin videos lõike enda endise elukoha kohta ja tuttavaid kohti Perthi ümbruses, kus isegi kordi ja kordi sõidetud või käidud sai ning tekkis selline kerge "koduigatsus" peale. Tuleb lihtsalt endale lohutuseks öelda, et lähedased ja jalgpall on mul nüüdseks taas haardeulatuses, mis varasemalt kõik 5-9 tunnise ajavahe ning 14000km kaugusel asusid.

Thursday, January 29, 2015

Pool liitrit verd

Sõbranna pakkus välja idee, et minna verd annetama, millele ma alla kirjutasin, sest polnud seda varasemalt teinud. Enne sai muidugi poolteist tundi Annikorus disc golfi mängitud, et veri käima läheks.

Kui sõbranna enne mind tool ära lasti juba verd pumpama, mõõdeti mul veel vererõhku ja täideti viimast paberimajandust. Lõpuks, kui ma kanüüli veeni sain (tädi ei valis vasaku käe ja ei suutnud naeru hoida, et nüüd ta rikub mu tätoveeringud ära, kui tindi alt veeni otsis), olin juba mõna hetkega sõbrannast eespool antud vere koguse poolest, mis peale ta tusaselt ütles, et kas ma pean olema temast selles alas ka parem.

Kui loeti sõnad peale, et mida mitte teha ülejäänud päeva jooksul, siis üks kriteerium oli ilmselgelt füüsiline töö ja muu selline. Mul aga ei andnud rahu, et väljas nii ilus ilm oli ja läksin verekeskusest otse Tähtvere dendroparki disc golfi mängima. Kõige parem mõte see siiski ei olnud, sest visked ei kuulanud üldse sõna ja kõik kakkus korralikult allamäge.


Monday, January 26, 2015

Koer on parim sõber

Sai õel sünnipäeval eile õhtul käidud ja möödaminnes siis tehti ka sauna. Esimest korda käisin saunas nii, et ka koer oli lavalaudade peal. Müts maha spanjeli ees, kes hingeldades kuumust trotsides ka leili nautis ja hiljem, kui jääauku minek oli (samuti esimest korda elus), tuli koer ääre peale kaasa uurima, et kuhu need idioodid paljalt nüüd liduvad.

Ma muidu ei ole jääaugust vaimustuses olnud, sest kardan, et võib natukene nihu minna ja siis lööks mul juba klaustrofoobia välja, aga kuna tegemist oli õuepeal oleva väikse tiigiga, kus lahmakas auk sisse oli murtud, ei saanud väga palju midagi valesti minna.

Saturday, January 24, 2015

Järjekordne märk iPhone'i suunal

"Mängisin klaverit ja kell läks katki" ehk minul juhtus sama asi. Teen tublisti tööd ja kui taskust telefoni haaran, et kellaaega teada saada, vahib mulle vastu ebamääraselt värviline ja triibuline ekraan. Plastik kõik korras pealt, aga ekraan ise untsus.

Õnneks, oh õnneks, olen ma see inimene, kes endiselt vanakooli Nokia mudeleid austab ning nutitelefonile pole veel võimalust andnud, seega kahju ju minimaalne. Mõtlesin, et mis ikka: kiirvalimise all on üks tähtis number olemas, kuhu ikkagi helistada saan ja ka suutsin sõnumite probleemi lahendada: nimelt kui tuli sõnum, avasin tolle, klõpsisin mitu korda noolega alla, et loodetavasti peatub saatja numbri peal ning siis vajutasin kaks korda helistamisnuppu, mille peale sain sõnumisaatjaga ühendust ja talt uurida, et mida trükkis ka.

Õhtul magama minnes meenus, et nii siiski jätkata ei saa, sest kuidagi oleks tarvis ka äratus endale sättida hommikuks. Kaalusin alguses arvutisse äratuskella vidinat tirida, aga siis meenus, et mu teine Nokia, mida Austraalias elades kasutasin, on veel kusagil sahtlipõhjas alles. Ka tollel on ekraan katki tänu tööõnnetusele, aga sedapuhku ainult plastikosa ja muidu kõik töötab, seega elu läheb vanaviisi edasi - ei pea veel uut nutikat ostma minema.

Tuesday, January 20, 2015

Lelukasti patareide jahile

Mis saab, kui kaks härrasmeest mängivad öösel xboxiga Fifat ning ühel puldil saavad patareid tühjaks? Minnakse julgelt lapse mänguasjade kohta inventuuri tegema ning uudistama, et millisest pillist saaks kaks patareid välja kookida. Töötas laitmatult!

Muidu on nii, et viimati sai vaba päeva tõsiselt nautida kodus logeledes ja filme vaadates millaski jaanuari alguses ja tundub, et enne veebruari ei tulegi momenti, kus ei peaks kas tööl olema või muidu asjatama ringi.

Sunday, January 18, 2015

Jäägem omade liistude juurde

Pesu pesemine on ikka üks kunst, veel suurem kunst on pesu kokku kogumine:

Valmistun pesu pesema ja kontrollin üle, et kõik vajalik must pesu sai kokku, võtan ka trennikotist just läbi higistatud mandi välja. Järgmiseks masinasse riideid laadides loen veel üle, et sokke oleks paarisarv(no, et teaks, kas mõni üksik võis maha jääda). Kõik tundub tip-top ja masin tööle.

Siis hakkan trennikotti ära panema ja avastan, et kotis olid tossude alla ilusti jäänud ikkagi üks paar sokke, mida ma just mõni tund tagasi trennis kandsin. Oh, the joy!