Friday, February 27, 2015

Tühi list

Ütlen ausalt, minust on talv kuidagi väga ringiga mööda läinud. Ma olin siin mingil hommikul nii üllatunud, kui ärgates täiesti valge oli ja eile tööl olles kell neli veel päike säras. Kogu pime, kõle, lumine ja külm aeg, mida pikalt ei jõudnud pool aastat tagasi ära oodata, on väga lahjaks kokkuvõttes jäänud. Targad teavad öelda, et ega tali taeva jää, aga mis siis, kui selleks aastaks oligi kõik?

Vägisi hakkab tunduma, et tänavu ma ei lähegi Hard Rock Laagrisse. Põhjus just siiani heade bändide puudumine listist ja kui küsitakse taolist piletihinda, siis võiks vähemalt 1-2 bändi olla, mida väga näha ka tahaks. Veider muidugi, et mingi aeg 4 aastat järjest sai käidud ka merede tagant, aga alati oli siis keegi üüberhää lavalaudasid vallutamas. Samas neil natuke veel aega on, et ühe esinejanimega mind pahviks lüüa.

Seni on aga Brutal Assault 2015 endiselt jõus ja ka rendibuss peaks olema broneeritud juba augusti alguseks, millega minu jaoks väga pisikene road trip alguse saab.

Sunday, February 22, 2015

Saade, mis läks lörri

Sattusin Tallinnas olles õhtul ka sellist toredat saadet vaatama nagu Eesti laul 2015. Positiivne, et kümnest laulust kümme ei olnud imalad lovey-dovey ballaadid, aga samas ega midagi erilist ikka ka polnud. Borni ja Rästa teos on nii ära leierdatud juba, et tolles polnud kahtlustki, kui hästi lugu rahvale peale läheb. Samas olen üllatunud, et peaministri kaasa nõnda hävis.

Tegelikult olen ma rohkem üllatunud, et ta oma lapse nimeks on pannud Miina Rihanna ning seda söögi alla ja peale rahvale meelde tuletab. No ja tule taevas appi, aga mis see veel pidi tähendama:


Laste klippide koha pealt tsiteeriks Toomas Vara:"Kirjutan etüüdid või mis iganes need olid ja kui avastan, et välja tulid magedad, siis panen lapsed mängima?"

A ma sõitsin esimest korda elus Tallinnas autoga, olgugi, et kusagil Mustamäel ja Nõmmel ning sellistes kohtades, siis Tallinna arvele too läheb. Kiievile jääb alla, pika puuga.

Thursday, February 19, 2015

Rõve virr-varr

Suutsin vahepeal Eestist eemal elades täiesti ära unustada, milline peavalu on valimiste eelne virr-varr. Reklaamid ja propaganda söögi alla, söögi peale ning kui lõpuks neil isu täis (loe: valitud), siis saab liivakella teistpidi jälle tiksuma asetada, et millal uuesti pihta kõik hakkab...nullist.

Teen nädalavahetusel tiiru pealinna taas, et paari uut disc golfi rada sõbraga proovida ning siis kui aega saan, lähen küsin Edgardilt, et kas 1000 euri kuus, mida ta lubab, tuleb päeva pealt või viie aasta pärast (ei, ma ei poolda Keskerakonda).

Monday, February 16, 2015

Konguta vastlad

Selline huvitav komme, et ma ei kasuta pea kunagi poodides kassalintidel neid pulkasid, et klientide asju eraldada. Miks? Puhtast laiskusest, sest 95% kordadel panevad teised kliendid need ise vahele, seega ma üldse ei hakka vaevamagi. Naljakas on vaadata inimesi, kes aga neist eralduspulkadest nii lugu peavad, et kui isegi lindil on nänni vahel meeter tühjust ning ta ostab suitsupaki vms, siis ruttab ta endiselt mõlemale poole pulkasid vahele toppima.

Käisin oma esimesel Disc Golfi võistlusel Annikorus ka ära, nagu uus-aasta lubadus sai tehtud. Kõik oli muidu ilus, aga kätte maksis tuul, mille sarnasega ma varasemalt mänginud polnud ja nii mõnigi rada lagendikul tänu sellele just Elvasse kakkus. 

Samas oli hea õppetund, sest sain teada, mis ketast pole mõtet teatud olukorras üldse kotist väljagi võtta ning mis viskest hoiduma peaks. Kõige "kaunim" näide oli, kui madalalt avaviske tegin, et tuul väga ära ei viiks ja kui ketast lõpuks maandus, põrkas ta maast piisavalt kõrgele üles, et tuul ketta alla saaks ning mis edasi juhtus pani küll kahe käega peast kinni hoidma: ketas kadus kusagil 30m vasakule tuulega minema, kuni võsa ta kinni püüdis, mis tähendas automaatselt kaks ekstraviset, et tagasi rajale saada.

Eesmärk oli saada rada alla +10 ja mitte viimaseks jääda, aga nii hästi siiski ei läinud: esimene ring tuli +14 ja teine ring +12, mis oleks olnud mõned kuud tagasi head tulemused, aga kuna mu rekord on seal rajal +7 ja mõned korrad teinud ka +9-ga läbi, siis rahul väga olla ei saa. 
Eelviimane koht meeste arvestuses ja kojuminek. Õnneks olid tabeli tagumise osa kohad kõik punkt-punktis kinni ja näiteks oma tavapärase tulemusega saanuks ilusti tabeli keskekele, aga olekspoleksjaniiedasi ei aita hetkel, seega tagasi metsa harjutama!

Thursday, February 12, 2015

Haletsedes maailma

Millegi pärast on mul üks suur iseärasus inimesi haletseda. Ma ei ole siiani aru saanud, on see hea või halb, aga nii on. Mille pärast mulle see nüüd pähe torkas, on järjekordne kokkupuude inimesega, kellel on pisikesed kõnehäired.

Iga kord, kui ma suhtlen kellegagi või kuulen kedagi, kes kipub kokutama, on mul sisimas selline näriv tunne. Sellepärast, et ma saan ise ilma kokutamata rääkida? Umbes sama, kui kõndida ratastoolis olevast inimesest mööda - ma tean, et see ei ole vale, aga ikka on vastik tunne. Mul hakkab rõvedalt kahju ja tahaks öelda:"rahu, võta aega, tõmba hinge, ära muretse," aga see ei muudaks midagi, ilmselt muudaks isiku veel ebakindlamaks.

Näiteks Opethi ja Bloodbathi trummar, Martin Axenrot, on härra, kelle intervjuusid kuulates hakkab mul temast nii kahju, ometi võin ainult ette kujutada, kui ilusat elu teine elab ning mingisugune kõnehäire teda küll morjendama ei hakka. Samas võib-olla eksin ja ta mõtleb igal hommikul, et loodetavasti ei pea sõnagi päeva jooksul lausuma.

Ma ei ela ise mingit luksuselu või ole vigadeta, kaugel sellest, aga samas on aega kaasa tunda ja haletseda tuttavat ja võhivõõrast samaväärselt iga jumala päev.

Tuesday, February 10, 2015

Focus, god dammit

Ma ei ole kunagi saanud aru inimestest, kes käivad jõusaalis kinnastega. Ma mõtlen, et milleks on mehel tarvis säästa nahka nii hirmsasti? Vaatad inimesi, kes teevad harjutusi kas hantlitega või kasutavad kange, millel pehmendus ümber käepideme ning ikka on vaja kinnas käes hoida. Kas parandab haaret? Ei tea, aga kui haare nii nõrk on, siis selle asemel, et kindaid või veel parem - rihmasid - kasutada, võiks lasta käed veidi rakku minna ning haaret tugevamaks treenida. Minu jaoks tundub lihtsalt edevus, nägi kedagi teist nii tegemas ja tundus lahe.

Teine asi, millest aru ei taha saada, on vennad, kes istuvad telefonidega jõusaalis ning pärast igat nö seeriat toetuvad perse maha ning asuvad facebookis news feedi scrollima. Täna piilusin silmanurgast, et mis on ühel kutil nii tähtsat seal telefonis, et peale igat harjutust on tarvis näppudega ekraanil edasi-tagasi tõmmata ning eks muidugi oli facebook teemaks.

Jah, ma tean, iga üks ise teab, mis teeb, aga näed...kriibib silma.

Saturday, February 7, 2015

Against modern football

Mul ajab harja punaseks, kuidas Inglismaal jalgpallikultuuri tapetakse. Fännide juurde juubeldama ei tohi minna ehk siis mängija peab oma emotsioonid fännidest ohutul kaugusel hoidma. Fännid ei tohi ka piisavalt rõõmust lakke hüpata ja üsna pea kästakse kõigil (välja arvatud kaks sektorit, kus põhifännid mõlemal meeskonnal on) maha istuda, kui väravatähistamine lõpuni viidud ja vaikselt mängu vaadata. Kui julged asjata seista, tuleb turvamees ja kukub manitsema.

Crystal Palace on inglise liigas ilus näide, milline peaks olema fännidesektor, kes uljalt plakatitega "Against modern football" ja trummide taustal kõik 90 minutit põrgulärmi teevad. Kuulata, mis toimub tribüünidel näiteks Arsenali või Chelsea mängu ajal, kus kuuleb nohisevaid vanamehi ja vastasfännide mõnitavat hüüdu:"kas see on raamatukogu?", paneb kukalt kratsima, et kuhu kõik atmosfäär kadunud on?

Lastaks ainult piletitehindasid alla ja saadaks rohkem noori mängudele, tuleks jälle atmosfäär tagasi ja no kurat - esireast mängijat emmata pärast väravat on ikkagi ülivinge tunne (tean omast kogemusest). Vähem pintsaklipslasi ja rohkem noori entusiaste.

Thursday, February 5, 2015

The Gem

Haigus on mulle kallale tulnud ja natukene räsib siit-sealt: klassikaline kehatemperatuuri muutus külmast-kuumaks, nohu ja kipitavad silmad. Lasin tööl kaks gripiteed sisse ja saadeti tunnike varem ka õhtale, et end raviksin, aga usun, et midagi hullu olema ei saa ja homme hommikul ilusti tööpostil jälle.

Pidin käima Ülenurmes reklamatsiooni tegemas ja kui kolleeg parasjagu kliendiga juttu ajas, avastasin ma ennast viimase spanjelikutsikaga mängimast. Võtaks küll hea meelega labradori, alaska malamuudi ja spanjeli ka veel peale.

She was hand-picked, handcrafted and hand polished gem by the God himself.

Tuesday, February 3, 2015

Harden the fuck up

Vaatasin ühte tutvustavat videot, kuidas Disc Golfi parimad pojad Austraalia lahtistel võistlustel kirusid põrgukuumust ja seletasid, et kuidas antud tingimustes ikkagi ellu jääda. Klassikalised ameeriklased - kõik on tarvis ikka suuremaks ja kurjemaks puhuda. Mina hullasin 45'C kuumusega puulatvade kohal ja saagisin mootorsaega oksi ja ainus, mida pidin silmas pidama, oli päikesekreem ja vesi. Härrad Ühendriikidest ei suuda nüüd kettaid lennutada ettenutmiseta?

Anyway...

Siis aga nägin videos lõike enda endise elukoha kohta ja tuttavaid kohti Perthi ümbruses, kus isegi kordi ja kordi sõidetud või käidud sai ning tekkis selline kerge "koduigatsus" peale. Tuleb lihtsalt endale lohutuseks öelda, et lähedased ja jalgpall on mul nüüdseks taas haardeulatuses, mis varasemalt kõik 5-9 tunnise ajavahe ning 14000km kaugusel asusid.