Monday, March 30, 2015

Ossilik kõnepruuk

Üks kolleeg on selline, kes ütleb pea iga lause lõppu sõna "noh." Nii öeldes kõlab nagu suht suvaline asi, aga kui ta räägib midagi ja ma tean, et kohe tuleb "noh" jälle, siis hakkab kogu kupatus nii vastikult häirima, et ei saagi enam muule lausele keskenduda.

"See kruviots on heanoh. Haakub täpselt kakras kruviga ja ei keera ülenoh." 

Nii see kostub, nagu "noh" on osa viimasest sõnast.

Mäletan, et kui autot käisin ostmas, siis too omanik oli täpselt samasugune kutt:"Meie firma on suht uusnoh, aga juba võiks öelda, et top 15nes Eestis küll seesnoh." 

Kuramuse ossilik kõnepruuk minu silmis/kõrvus.

Wednesday, March 25, 2015

Armastus käib kõhu kaudu

Endine kolleeg astus töölt läbi ja tõi külakostiks enda valmistatud sushit. Mina, kui väga suur sushi sõber ei suutnud oma õnne uskuda. Ta küll vabandas, et pole pulki, aga näitasin koheselt, kuidas ma olen harjunud toda hõrgutist sööma (jah, ma olen pulkadega täielik hädapätakas niikuinii): määrisin wasabiga sushi pealt kokku, valasin veidi soja kastet peale ja naksti kõhtu - seda kõike näppudega.

Söökidest rääkides - India kulinaariat tahaks mekkida jubedalt. Mingit head vürtsikat, mille peale peaks naanleiba ja piima haukama, et ära ei sureks. Ma olen aastatega küll vürtsisuse taluvust kõvasti tõstnud, aga siiski nende menüüdest leidub tihti ka selliseid pool-vürtsiseid asju, mis mul silmadest tule välja viskab.

Monday, March 23, 2015

Sõjaarmid

Millised meeldivad sündmused on järjest olnud: esiteks oli laupäeva õhtul pisikene väljaskäik, mis lõppes küll väga hilja, aga siiski kõige positiivsemas võtmas. Teiseks suutis pühapäeval United võita kõige suuremat rivaali nende enda koduväljakul tänu kahele tõelisele iluväravale. Kes kirjutab neid skripte? No ja kolmandaks sain juhatajalt teada, et mul on veel lisaks kuus puhkusepäeva varuks eelmisest aastast, mille ma sain paika panna jaanipäeva ajaks. Mis järgemiseks?

Aga pole head ilma halvata ja ka sel puhul olen ma tulnud poolsandina töölt ära. Jalgadel on omad kohad sisse seadnud viisakad sinikad ja ranne on paistes, kui suutsin rasket riiulit vedades randme pikku seina mürtsuga ära lüüa. Veremaitse oli suus, aga õnneks riiuliotsa maha ei pillanud isegi, kui kolleeg nalja hakkas viskama samal ajal.

Wednesday, March 18, 2015

Hakkab taas uus otsimine

Kui minult küsiti, et miks ma tahan tagasi Eestisse minna, siis vastasin, et saaksin ühe koha peal jälle elama hakata ning vaikset elustiili harrastama hakata. Reisimine; elamine ühes kohas, siis teises kohas; ajavahedega vangerdamine jne, on mõnda aega kihvt, aga lõpuks oli aeg ikkagi küps, et selline asi ära lõpetada.

Kui ma oktoobris Tartus ennast sisse seadsin, tundus alguses, nagu olekski kõik täiesti tip-top paigas, aga tegelikult veel ei ole. Ikka saaks paremini (ja see on hea, sest teadmine, et saaks paremini, viib inimest edasi).

Ma olen kõrvuni armunud ja täiesti kindel, et seep see ongi. Tema ongi õige inimene, kelle kõrvale ma ennast pean maha potsatama ning argieluga edasi minema. Seega olgugi, et ma nii 5 kuud tagasi üsna rahul olin, oleks nüüd tarvis mõelda uuesti uue elamise peale.

Monday, March 16, 2015

Männimets ftw

Mis mind nii palju disc golfi juures võlub, on tegelikult kõige lihtlabasem fakt: saab looduses linnakärast eemal omas tempos ringi vantsida ja kui pole kedagi, kellega võistlusmomenti tekitada, on alati vajadus oma eelmist skoori parandada. Ehk siis nö võistlusmoment ei kao kunagi ära.

Annikoru ja Pirita rajad on parimad, kus seni olen käinud ja mitte ainult sellepärast, et on mitmekesised rajad, kus erinevat tehnikat vaja kasutada, vaid ka männimetsa pärast. Männimetsa lõhn on absoluutselt parim, isegi ookeanide äärne õhk ei saa selle vastu.

Eile sai taas ulmeliselt hea päev Annikorus veedetud ja alati tundub, et vaba päev on läinud asja ette, kui seal rajal ära on käidud.

Saturday, March 14, 2015

Ajab öökima

Esimest korda elus juhtus selline seik, et midagi telekast vaadates läks mul süda pahaks.

Eile õhtul jäin poole silmaga telekast Jackassi filmi vaatama ja kui poisid hakkasid hobusespermat jooma ning mõni neist öökima kukkus selle peale, käis mul endal okserefleks läbi. Veel veidram on asja juures, et olen toda filmi näinud mõnel varasemal korral ka ja olgugi, et paljas mõte juba rõve tundub, ei ole kunagi sellist effekti olnud, et nüüd lendan ise ka ropsima.

Tea, kas vanus teeb oma töö või mis?

Thursday, March 12, 2015

Väike tuisutops

Toimus väike väljasõit juhataja ja kolleegidega Võrumaale ühte tehasesse, kus paari tunnine koolitus/tutvustus meile tehti. Vastu võeti avasüli: laud lookas suupistetest, lisaks kohv ja brändi. Kui sealne boss lendas pulti ja küsis, et kas viskame väikse tuisutopsi ka, ei liigutanud keegi end. Ta siis kamandas ühe naistest kandikut tooma ja ütles, et ega nad muidu vist ei võta brändit, kui topsi pihku ei suru.

Mina muidugi selliseid jooke nagu brändi, konjak, viski jne ei salli, aga loputasin kohvi ja tikuvõileiva abil tolle pitsi siiski alla ära ja tegin vaprat nägu, et tõesti hüva kraam.

Sunday, March 8, 2015

A kus on ikkagi meestepäev?

Nähes seda metsikut "lilledesõda", mis täna Lõunakeskuses aset leidis, pani mind taas mõtlema, et kui kuradima ebaaus taoline päev kalendris on. Ütlen kohe ette ära, et ma ei taha midagi naistelt ära võtta, vaid meestele juurde anda.

Emadepäev on emadepäev, vastu ei vaidle, väga aus päev, mida igal aastal tähistada. Siis on veel valentinipäev, mis on puhas naistepäev taas, sest meie, meessugu, oleme need, kes taas raha kingituste, lillede ja õhtusöökide peale kulutame. No ja tagatipuks juurde lisada tavaline naistepäev, sest kõik ei ole emad? So what, kõik ei ole isad, aga kas see loeb? Ei.

Ma julgen arvata, et mehed nõustuvad minuga, kui räägin meie kõigi eest, et ei teeks ju paha, kui aastas korra oleks vastutasuks selline päev, millal naised tunnustavad meid selle eest, et suutsime meeles pidada emadepäeva, valentinipäeva, naistepäeva, naise sünnipäeva ja ka neid kõiki päevi, millal mäletasime prügikotti välja viia või ei unustanud vaibad ära kloppida. 

Kujutage ette, iga jumala aasta, ütleme augusti teine pühapäev, on naistel meeles, et nad peaksid mehi kuidagi vääriliselt meeles pidama ja tooksid nelipaki meie lemmikõlut, teeksid pannkooke lihaga ja ütleksid:"vaata rahus jalgpalli ja joo õlut, sa ei pea isegi riidesse end panema." 
Et meie, mehed, saaks käsi kokku lüües mõelda, et ainult kolm nädalat veel ühe ütlemata ilusa päevani.

Isadepäev on ilus, aga kas lubatakse isadepäeval selliste kingituste saatel päev veeta? Päris ongi - näe, siin on tort ja uus kruus, mille peal kiri "Daddy", lähme nüüd lastega mänguväljakule.

Saturday, March 7, 2015

Viisakus teeb tuju heaks

Minu ees kassas ladus üks härra (pakuks vanust nii 40) oma ostukorvi tühjaks lindile ja pöördus siis mu poole, et ehk oleks säästukaarti talle anda, kuna enda oma olevat tal koju jäänud. Ütlesin, et loomulikult, mis peale härra viisakalt tänas.

Kui seltsimees mulle kaardi tagasi ulatas, tänas ta mind taaskord ning läks oma manti kokku korjama. Vähe sellest, kui ta oli oma toidukraami kõik kokku pannud ja hakkas minema sammuma, tänas mind korra veel (kolmas!), mis peale mul tulid meelde head ajad riikides, kus taoline viisakus on sama elementaarne kui hammaste pesemine.

Miks ei võiks me, eestlased, rohkem viisakamad olla?

Friday, March 6, 2015

Hole-in-one bitches

Sain oma esimese  disc golfi hole-in-one viskema hakkama, kui Annikorus elegantse eestkäe viskega Thunderbird nimelise ketta 57m kaugusele topsi lajatasin. Milline meeliülendav tunne oli seda ketikolinat kuulata ja magusaks teeb asja veel, et kogu ketta lendu oli ilusti näha. Väike patsutus iseendale seljale.
Julgen arvata, et nüüd on kaas maas ja kuna siin viimased korrad on lubanud päris mitmel korral otse korvi lennata, siis hakkab ka edaspidi sekka trehvama.

Thursday, March 5, 2015

Pain like no other

Kui roppvalus oli eilne tätoveerimine? Koht, mis nõela alla läks, oli kolmnurk ja sealt allapoole kõhule ja kui ma tavaliselt olen ikka esimese tunni ilusti ära istunud ilma vingumiseta, siis antud piirkond ajas mul esimesest torkest silme eest kirjuks ja hambad risti. Kokku võttis sessioon aega kolm tundi ja mitte mingit isu ei ole enam tagasi minna, aga kuidagi peab pildi lõpuks valmis saama.

Meeldejääv seik oli hommikul, kui emaga telefonis vesteldes ta mult päris, et ega ei ole ehk päeval koju plaanis tulla, mis peale ütlesin, et kahjuks ei saa, sest lähen kell 12 tätoveerima. Kui muidu on olnud reaktsioon selline "kas juba ei aita?" ja "no kas on veel juurde vaja?" stiilis, siis sel korral tuli vaid üllatunud "aaaa, siis küll." Minu lugupidamine või siis ta on lihtsalt alla andnud.

Monday, March 2, 2015

Fifa sai rahapatakaga vastu nägu

Kuhu kuradi kohta oleme jõudnud, et tõesti nii päevakorda on tõstatud 2022 jalgpalli mm-i viimine talvisele ajale? Ma saan aru, et muudatused ja uuendused on tänapäeval paratamatud, aga seda teha traditsioonide (ja veel milliste traditsioonide?!) arvelt, on täiesti käsitlematu.

Korrupeerunud Fifa oma suurte juhtninadega tahavad asja kapitaalselt perse keerata ning vastutasuks araabia rahale, on nad nõus suured liigad panema oma tavapärast graafikut ümber muutma, et taliolümpia, ramadan ja kõik muu huinjaa, mis ei peaks üldse puutuma jalgpalli mm-i, saaks ka ilusti peetud. Katar ei jõuaks suure tõenäosusega muidu suurturniirile, kui nad toda janti läbi ei pressiks ja no taipohh, kui aastal 2022 istume teleri ees enne jõule ja Üksinda Kodus 1 asemel mm-i finaali vaatame.

Kuni tänaseni tundus see selline kehv nali, mis ehk ikka lõpuks oma otsa saab, aga võta näpust...