Thursday, April 30, 2015

Sünnipäev kodumail

Mul on täna õhtuse sünnipäevapidamise osas ärevus sees. Pole juba neli aastat koduses Eestis sõpradega vananemist tähistanud ja nüüd siis on lõpuks uus võimalus.

Ei tule suuremat sorti kogunemine, vastupidi, üksikud sõbrad-tuttavad, kellega saab kannu kokku lüüa ja volbriööd Tartu linna peal veeta. Ei mingit pikka pidulauda, kus kartulisalatile järgneb sefiiritort ja viktoriin, vaid väike kogunemine ja linna peal taidlemine.

Tuleb meelde kunagine seik Krooksu aegadest, kui sünnipäeva tähistamise ajal Jakobi mäelt siili leidsime ja ta Krooksu sisse viisime, kuhu pappkasti pesa ehitasime ning piima andsime. Siilile siiski meie pidu ei meeldinud ja nii mõne aja pärast lasime juba Toomemäe peale teise uitama.


Tuesday, April 28, 2015

Vabaks orjusest

Vägisi jääb selline mulje, et Eesti on ainuke riik, kes nö "punastest pühadest" lugu ei pea. Kaupmehed ja ettevõtjad on kõik oma numbrites nii jubedalt kinni, et ei julgeta uksi sulgeda ka jõulude aeg. Nüüd on järjekordne püha 1.mail, mis on ilusasti punaseks võõbatud, kuid pool rahvastikust läheb ikka tööle.

Harjusin Austraalias ära põhimõttega, et kui on ikkagi püha, siis mitte üks lind ei lenda, vähe sellest, et keegi poodi lahti teeks. Inimesed oskavad arvestada ja ostavad ekstra lati vorsti ja kasti õlut, et ei jäädaks nälga-janusse.
Kuna meil on kõik kaubanduskeskused ikkagi lahti (parimal juhul lühendatud tööpäev), lähevad vaba päeva nautivad kodanikud ikkagi poodidesse kollama, selle asemel, et perega hoopis aega kusagil looduses veeta või muidu väljasõit korraldada.

Lisaks kui Austraalias juhtub riigipüha nädalavahetuse päevale, antakse alati kas reede või esmaspäev vabaks, et inimesed end orjusest korraks ka siis vabaks saaks lasta.

Ma tean, et kui Eesti hakkaks kasutama sama rangelt riigipüha ja poed kinni lükkaks, oleks esimesel aastal ehk väike kaos, sest paljud ei mõtle sammukest ette, aga vigadest võiks õppida ja teine aasta juba oldakse targemad - kaua ikka ühe reha otsa astuda jõutaks?

Thursday, April 23, 2015

Teagi kohe

Ma ei teagi kohe, et kas karma tõesti saab tulla nõnda ja näkku lajatada?

Nimelt iga kuu, kui ma külmiku peale oma töögraafiku panen, kirjutan sinna midagi Unitediga seoses peale. Märtsi lõpus, kui aprilli graafiku sain, kirjutasin juurde tuntud loosungi lipult, mis Old Traffordil alati ilutseb (ja mis ka Gary Neville'i lemmik on):"United, Kids, Wife - in that order."


Koheselt aprilli algusest hakkas meie suhe jooksma liiva ja pole seni taastunud. Ma elan enamus päevad teadmatuses ja pimedas, ent nii palju näen, et olen tähtsuse järjekorras langenud veenvatele viimastele kohtadele millegi/kellegi teisega kohta jagama.

Kui karma nüüd peaks seda lugema juhtuma, siis teadku, et tegemist on loosungiga, mis on suunatud Manchester Unitedi mängijatele, kes ei tohi unustada, mis embleemiga särgi viimane selga tõmbab. Tegelikult teavad kõik, ka lipumeistrid ise, et perekond tuleb alati esimesena ja mitte kunagi teise või kolmanda või seitsmendana.

"Guide me through this darkness, Lord. Hover over me especially when I cannot seem to hold on for another moment. Flood me with the graces of hope and fortitude. Send your angels to watch over me as I sleep through the night. Remind me during the day that from this small dark cocoon, I will emerge a butterfly." - Caroline Myss


Wednesday, April 22, 2015

Machine Head tuleb koju

Elus juhtub ikka veidraid asju. Nimelt tuli teadeanne, et Machine Head jõuab oma ulmetuuri "An Evening With" raames ka meie naaberriikidesse ja olgugi, et ma neid kolmel korral näinud olen, pani ikka südame kiiremini põksuma ja tekkis ootusärevus. Antud tuur on eriline, sest soojendajaid ei ole. On ainult kaks ja pool tundi (!!!) Machine Headi klassikat algusaastatest kuni viimase albumini.

Sõpradega vingusime alguses, et nad Eesti vahele jätavad, kui Soomes, Lätis ja Leedus kannatab küll kontserdit anda, aga siis hakkasime hoopis Lätti minekut planeerima. Broneeriti juba toad ära kontserdipaigas, neli inimest tellisid ka piletid ära ja kui mina proovisin laupäeva hommikul samuti pileteid osta, ei läinud makse läbi. Sõbrad ütlesid, et neil oli sama asi seniks, kuni kasutasid American Express kaarti. Jätsin siis hetkeks asja unarusse päevaks. 

Esmaspäeva hommikul tuli uudis, et eestlased on suutnud veenda bändi ka meil Tallinnas 9.septembril keika andma. Arusaadavalt on meil korterikaaslasega praegu näpud püsti, et maksetehing läbi ei läinud ja saame näha, kas sõbrad suudavad Lätti soetatud piletid maha parseldada.

Tuesday, April 21, 2015

Attack the day

Ärkasin mõlemal vabal päeval üles varem, kui ma peaksin ärkama tavaliselt tööpäeviti. Üks tuttav küsis mult ka, et miks ma ei maga kauem vabadel päevadel ja vastus on lihtne: mul tekivad muidu süümekad.

Ma pean kindlasti millegi asjalikuga vabal päeval hakkama saama ja selle alla kuulub ka poeskäik, mida ma muidu üldse ei salli. Kui saaks, teeksin ma kõik ostud interneti vahendusel, sest mulle lihtsalt ei meeldi lettide vahel taaruda ja midagi otsida.

Samas mõnikord harva luban ma endale ka sellise päeva, kus ma kodust ei lahku kordagi, vaid vaatan sarju/filme/mängin xboxiga kuni õhtuni välja ja olen ka endaga ülirahul. Arvestades, et mais puhkus on, siis kindlasti saab taolisi päevi ka disc golfi mängimisele vahele tulla.

Uni on niikuinii magusam tööpäeviti, seega vabal päeval voodist välja komberdada ja kööki kohvi tegema minna on nagu lumme lasta. Attack the day!

Wednesday, April 15, 2015

Just a grain of sand

Ma tapsin sellel aastal esimese sääse. Siis hakkasin mõtlema, et sellised mutukad-putukad on ainukesed tegelased, kelle suunas on südant taolisi kuritegusid sooritada.

Ma küll kardan madusid (jõhkralt), aga ma ei läheks kunagi teist vagaseks tegema, vaid prooviks ikka teda kaamerale jäädvustada ja siis ise punuma panna. Üldse olen ma nii suur loomakaitsja, et tegelikult oleks õige, kui ma oleksin taimetoitlane. Miks ma aga ei ole ja ilmselt kunagi ei saa olema taimetoitlane, on põhjus, et mulle meeldib liha ja minu lahtiütlemine lihast ei muudaks maailmas mitte kui midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Jah, ma tean, kui kõik nii mõtleksid, siis ei saagi midagi muutuda, aga antud juhul peab olema korrakski realistlik ja nõustuma, et kui ma nüüd otsustan, et enam liha ei söö, sest tapatalgud tolle pärast on täiesti koletislikud, siis ma ei päästa mitte ühtegi siga või lehma. Minu lahtiütlemine oleks nagu üks pangetäis vett ookeanist vähemaks võtta.

Seega söön ma lihatooteid edasi ja olen lihtsalt too inimene, kes jahile on nõus minema ainult fotokaga ja mitte püssiga.

Thursday, April 9, 2015

Sorry

Kui üleeile õepojaga (kes varsti saab alles kaheseks) veidi jalgpalli mängisime toas, juhtus koletu asi, et lõin talle palliga vastu nägu. Nii kuramuse klassikaline eks. Nüüd me kõik teame, et sellises olukorras tuleb ülimalt kärmelt tegutseda, sest on pisikene ajavahe, mille jooksul veel pole väike tegelane ära registreerinud, et kas ta sai haiget või mitte. 

Kui ta kahe käega endal näost kinni võttis ja suurte silmadega mulle otsa vaatas, tuli mul naer peale (tuleb ka praegu seda kirjutades) ja ütlesin ruttu:"Oh sa poiss, kas said pihta, näe tule löö veel jalaga palli, löö veel." Õnnestus, ta pööras tähelepanu pallile ja mäng võis jätkuda.

Muudest tähtsatest asjadest nii palju, et ma igatsen und. Pole suutnud juba pea nädal korralikult oma tavapärast und täis magada ilma veidratel aegadel ülesärkamisteta. Täna olin neljast ärkvel ja ei suutnud enne magama jääda, kui ühe episoodi uuest sarjast "Bloodline" ära vaatasin. Järgmiseks oli kell juba pool kuus hommikul ja ma ei jaksanud ära otsustada, kumma külje peal parem oleks magama jääda. Pole juba iidamast-aadamast nii palju mõtteid korraga peas olnud...

Tuesday, April 7, 2015

So afraid

Kuna mul on läbi aastate nii mõnigi gramm tinti naha alla nõelte abil pandud, siis satun pahatihti ka tätoveeringutega seotud jutuajamistesse. Mõned võib-olla ei usu, et rääkida tätoveeringutega seotud teemadest inimestega, kellel ühtegi endal pole või mõni pisike klišee pilt on, on suhteliselt tüütu.

Juhtus siis üks tütarlaps mulle rääkima, et tema tahaks endale küljele roietele mingit teksti, aga ta pole kindel, et mis see olema peaks. Mõtles, et võiks olla midagi seoses faktiga, et ta loomuses on kõik alustatu alati lõpuni viia ja fafa.
Et ma kohe ei tahtnud ta unistusi purustada ja midagi halvustavalt öelda, pakkusin välja, et võtaks piiblist midagi. Ehk siis endamisi mõtlesin:"No kuule..."

Tsitaadid piiblist on sama klassikalised tätoveeringud kui liblikad. Tsitaadid piiblist roiete peal on veel rohkem standard, milleni pahatihti inimesed kohe välja lähevad. Samas ma pean nõustuma, et tsitaadid on kihvtimad kui suvalised sügavamõttelised lausehakatised.

Tuleb meelde austraallanna Stacey (kes kunagi Edinburghis mulle oma pingviini pusa andis), kes rääkis, et läheb tätoveerib jalale "Life is a journey" teksti. Soovisin jaksu, aga ise mõtlesin - milleks?

Pole minu asi kedagi mingist pildist ära rääkida (oleks väga silmakirjalik), seega luban, et kunagi ei mõista hukka, kui inimesed mulle oma tätoveeringute ideid räägivad. Samas ma ei saa lubada, et mu reaktsioon ehk täitsa sarkasmivaba ei saa olema.

Monday, April 6, 2015

A sign of hope in peaceless times

Mul oli taaskord põhjust kuulata Behemothi ülimalt kaunist teost "O Father O Satan O Sun!" hästi kõvasti ja kohe mitu korda. Kuidagi on nii välja kujunenud, et negatiivselt meelestatud olukorras on poolakate antud teos nagu rusikas silmaauku. See on kuradi geniaalne, kuradi ilus ja kuradi deep.

Me tahaks olla ideaalsed, aga see ei kuku hästi välja. Me peaksime mõistma ka kõige mõistmatumas olukorras, aga lõppkokkuvõttes oleme ikkagi kõigest lihtsurelikud, kes peavad käed püsti tõstma ja tõdema, et siin, just siin, saab mõistus otsa.
Andke andeks meile me vead, juhtige meid õigele teele ja vaadake ikkagi pigem klaasi pooltäis olevat ning mitte vastupidi.

Thursday, April 2, 2015

Gypsy punk

Konsumis tuli mustlasnaine mu juurde ja palus ühte eurot. Ütles, et tal jääb puudu veidi ja kui vaatasin ta korvi, oli seal ainult väike kott kartuleid sees. Ütlesin, et ei, kindlasti mitte. Ta päris siis, et miks mitte, mille peale vastasin, et ma ei hakka talle seda seal poes selgitama. Tädi kõndis oma käruga minema.

Põhjus oli lihtne: nagu paljud teised, ei salli ka mina mustlasi ja ükskõik, kas kutsutaks rassistiks või mitte (tänapäeval on rassistlik minusugusel heleda pea ja siniste silmadega valgel inimesel ringi liikuda niikuinii). Lisaks kui sul jääb kassas makstes üks euro puudu millestki, on lugu tiba teistsugusem, kui mööda saali riiulite vahel tuiates ette nutta ja raha nõuda.