Saturday, August 29, 2015

Võta kokku ennast

Pea kolm kuud on möödas, kui Hilary otsustas mu elust eemale jalutada. Ilmselt peaks hakkama taas rohkem väljas käima, aga kuidagi ei suuda end sundida. Ei ole enam seda tungi ja isu minna linna peale vaatama, et mis rahvas teeb ka, kui palju mugavam on kodus olla, aga mugavus ja laiskus ongi sellised jubedad inimese vaenlased, et neist oleks vaja kuidagi üle saada.

Korterikaaslane suudab vabalt nädalas kaks õhtut järjest hommikutundideni ringi jaurata ning siis mingil määral ka järgmisel päeval funktsioneerida, aga ma tean, et ise oleksin jumalast laip ja raiskaksin kogu vaba päeva lihtsalt vedeledes (kuigi mõnikord on sellist päeva ka vaja). Siis tekivad süümekad, et kogu päev raisku läks ja jälle on halvasti. Suht nokk kinni, saba lahti...

Tuesday, August 25, 2015

God damn bootleg fireworks shit

Miskid vene keelt kõnelevad noorukid otsustasid eile südaöösel maja taga asuva suure prügikasti põlema panna. Järgnes kellegi vanamehe karjumine akna pealt:"Ära pane seda põlema ma ütlen, kustuta kohe ära." Tormasin siis ka aknale uurima, et mis toimub, kui prügikastist ere leek juba paistis, taamal jooksid noorukid tuhatnelja.

Mõne hetke pärast oli vanamees õues, jooksis keldrisse ning tuli labidaga välja, millega ta tuld südikalt kustutama hakkas. Kui ta leegi maha oli saanud, jõudis ka tuletõrje kohale ja pani ametlikult kriipsu tollele peole, aga no kahju oli juba tehtud - kõik, kes magamisest lugu pidasid, pidid tollel hetkel oma unenäo pikaks ajaks pooleli jätma.

Wednesday, August 19, 2015

Polnud päris see õige elamus

Käisis koos hea sõbraga uut Gruusia restorani Tartu südalinnas uudistamas ja kuna me mõlemad suured grusiinide kokakunsti austajad oleme, siis ootasime pikalt, et too koht Rüütli tänaval uksed avaks.
Varasemalt asus seal Gruusia Saatkonna nimeline restoran, mis minu jaoks pika puuga parim söögikoht Tartus oli, aga millegi seletamatu põhjuse pärast läks see 2011 (kui ma ei eksi) aastal kinni.

Kahjuks ma ei saa uuest restoranist ülivõrdes rääkida või üldse väga kiita, sest latt oli varasemalt nii kõrgeks juba aetud ja oli tunne, et praegune koht on kuidagi säästuvariant tehtud: menüüst olid puudu päris traditsioonilised Gruusia klassikud (näiteks basturma); valgeid veine oli kaks erinevat varianti; meedias lubatud Gruusia õlled puudusid sootuks; portsud olid grusiinidele mitteomaselt väga väiksed (šašlõkk oli 6-7 lihatükki) ja salateid juures polnud.

Toit ise oli muidu maitsev, aga praegu julgeks pigem öelda, et tagasi ma uuesti ei läheks. Ei olnud seda tunnet, et oled Gruusia restoranis ja õgid end lolliks kõige paremast kanalihast maailmas ning naudid parimaid veine.

Thursday, August 13, 2015

7 päeva puhast festivali

Kokkuvõte reisist Tšehhi Brutal Assault festivalile ja tagasi.

Esmaspäev, 3.august
Alustasime sõitu Tallinnast üheksa kohalise rendibussiga kell 12 päeval ja pärast peatusi Tartus, Mustlas ja Valgas, ületasime Läti piiri kusagil 6 paiku õhtul. Bussis oli meid viis: mina, Habe, Jörpa, Gerdi, Karo.

Ma võtsin Gerdilt rooli üle pärast Riiat ja panin üle 800km järjest maha, kuniks olime hommikul kella seitsmeks Lodžis miski suure kaubanduskeskuse ees parklas, et paar tundi und lasta, poest veidi kola osta ja siis juba edasi sõita Tšehhi. Leedus oleksin peaaegu kitse alla ajanud, kui viimane paar meetrit enne bussi üle tee jooksis.

Teisipäev, 4.august
Habe võtab rooli üle, sõidutab meid Jaromeri lähedale oma partnerfirma tegelaste juurde, kus laud on lookas heast-paremast. Välja tuuakse pidevalt Tšehhi õlut, pereema pühib tolmu kohalike puskarite pudelite pealt ja käib korralik trall. Vahepeal tuleb ka naabrimees kaema, et mis toimub.

Naabrimeheks on sepp, kellel kodus oma töökoda. Kutsub meid rõõmsalt külla uudistama, kuigi ta inglise keelt sõnagi ei räägi. Pereema tütar oli siis tõlgiks sepa ja meie vahel ning nii saime aimu naabrimehe igapäeva elust, mis Jörpa ja Habe jõle kadedaks ajas. Mis viga, kui teenid elatist kodus rauda pekstes ja nikerdades?
Kuna põrgukuumus oli juba käes, otsustasime Habega, et magame väljas lamamistoolide peal magamiskottides ja ei hakka pereema voodilinasid rikkuma.

Kolmapäev, 5.august
Pärast kõike seda hullumeelset pummelungi oli tervis kõigil täiesti tip-top ja nii võisime pärast turgutavat hommikusööki juba festivalile siirduda, mis asus ehk 20km nende juurest.

Seadsime oma telgid ja varjualused oja lähedale üles (kahjuks siiski lagendikul, sest parimat kohad olid juba esmaspäevast hõivatud) ja läksime piletijärjekorda. Sabas seistes nägi mind eemalt mu kunagine majakaaslane Austraaliast, Kri, kes kohe peale lendas. Olingi mures veidi, et kuidas temaga seal kokku õnnestub saada, aga asi laabus kõige lihtsamal moel.

Temperatuur ei halastanud, vaid näitas püsivalt 35'C+

Esimese päeva bändid, keda nähtud sai: Monuments (sitt), Melechesh (endiselt hea), Soulfly (pole fänn), Katatonia (vana kraam hea, uus tõsine sõnnik) ja öösel sai veel Mayhemi ajal ringi jalutatud.

Neljapäev, 6.august
Magada on võimatu. Öösiti on 26'C ja telgis magan diagonaalselt pea ukse nurga juures, et õhku ahmida.
Juuakse konstantselt õlut, mis kaob nagu kerisele. Iga natukese aja tagant kastetakse end ojja ja kui minnakse festivali alale, kastetakse maika veevõtukohas kraani alla ja tõmmatakse märg kalts kas pähe või selga. Kuumus ja magamatus on mind tõsiselt väsinuks tõmmanud, mis aga ei tähenda, et uuesti ei suudeta kuni poole ööni bände vaadata ja ringi jaurata.

Teise päeva bändid: Be'Lakor (ei vea kunagi alt), Benighted (kurat, kuidas ma neid ootasin), Hour of Penance (kunagi nad ei mängi mu lemmiklugu), Bloodbath (ma arvasin, et ma ei näe neid kunagi) ja Biohazard (möh?)

Reede, 7.august
Kere karjub appi, sest jalad on villis ja katki, vedelikupuudus nagu oleks, aga külm õlu on parem kui vesi ja magamatus annab ainult rohkem tunda. Samas tugev 4-5h und on öösel ikka saadud.
Teeme kambaga matka nii 3km kaugusel asuvasse supermarketisse, et tuua juurde õlut, vett ja söögikraami. Ebainimlik pingutus, et kogu see mant tagasi telkide juurde tuua.

Kolmanda päeva bändid: Pro-Pain (polnud paha), Ill Nino (viimaste aastate kõige sitem live bänd, võiks öelda, et ma vihkan neid), Decapitated (nägin ainult mõned lood, sest temperatuur oli tõusnud juba pea 40'C ja rahvas nõudis ujuma minemist) ja siis õhtul jaurati ringi, kui mängisid Napalm Death (teadagi) ja Candlemass (mäletan, et midagi nagu oleks olnud).

Laupäev, 8.august
Ongi käes: väljas on 40'C ja terve päev saab olema festivali alal bände vaadates ning seal juba mingit varjualust ei ole. Lähme Kri'ga kell 11 hommikul juba lava ette valmis, et Psycropticut esireast näha. Pärast õnnestub nendega kokku saada ja lasen poistel kirjutada oma Eesti lipu peale autogrammid koos tekstiga "Tassie boys, one of us!" . Psycroptic on death metal bänd Tasmaaniast, kes peaks olema hiigelsuur, sest nad on jõle unikaalsete riffidega ja segi ajada pole lihtsalt võimalik. Härrad ise olid muidugi rahul, et olen kaks korda nende kodusaart väisanud ja kohta oma teiseks koduks nimetasin.

Neljanda päeva bändid: Blood Red Throne (kuradima hea), Psycroptic (põhibänd kogu festivali jooksul), The Haunted (teised tahtsid seda näha), Cryptopsy (väga mõnus andmine), Solstafir (veensin kõiki neid vaatama tulema ja ma/nad ei pettunud), Suicide Silence (njah, ei ole enam ammu fänn), Cradle of Filth (võrreldes paari aasta taguse esitusega kõvasti lahjem), Heaven Shall Burn (juba neljandat korda ei vea sakslased mind alt), At The Gates (kõigile meeldib, aga keegi samas ei kuula), Anaal Nathrakh (pidin valima nende ja Vaderi vahel).

Pühapäev, 9.august
Ei mingit õlut, kohe hommikul asju pakkima ja minema sealt põrgukuumusest. Higi voolab ojadena ja masendus tuleb peale, et argiellu peab sättima. Magamatusest ja halvast toitumisest (teame ju küll, milline see festivalide ja tanklate toit on) on enesetunne halb, ent bussis mina magada ei suuda - tee või tina. Jörpa tunneb veel halvemini, sest viimasel ööl läks kaduma ta rahakott.

Lõpuks pärast Varssavit võtan ma Habelt rooli üle ja teen läbi taas kurikuulsa öise Poola teekonna. Maanteed on rekkadest pungil, kõikjal on teetööd, iga natukese aja tagant meenutab mulle kitsepildiga hoiatusmärk "Koniec", kui napilt mul reisi alguses bämbiga läks.

Kuna meil GPS-i polnud, sõitsime ainult teeviitade järgi ja Bialistokis suutsin ma ära eksida. 45min ehk keerutamist ja lõpuks olime tagasi õige tee peal. Poola-Leedu piiri peal peetakse mind kinni, näitasin dokumente, mille peale hakati seletama, et see pole mina seal pildi peal. Ütlesin härrale, et ei mina temast aru saa ja lõpuks lõi ta käega ning lubas edasi sõita. Enne Lätit kell viis sai mu vahetus läbi, sest värskest unest ärkas Gerdi. Suure hurraaga sõitma hakates tuli tal siiski suht kohe uni peale ja nii oligi sunnitud Habe ise rooli minema ja Läti läbi sõitma.

Esmaspäev, 10.august
Eestisse jõudes võttis kohe rooli üle Jörpa, sest koduriigis võib juba ilma juhiloata autot juhtida ning Habe sai vääritud puhkusele. Järsku tunnen, et ma upun ja ma hakkan õhku ahmima. Parim tunne, sest see tähendas, et ma just magasin ja nägin und ning unest olin ma puudust tundnud bussisõidu ajal oi-oi kui palju.

Me olime kõik olnud nädal aega pesemata, ma polnud poolteist nädalat habet ajanud, terve reisi jooksul kasutasin ma kolme maikat ja kahte paari lühikesi pükse. Ainuke pesemine oli riietega ojas ujumas käimine. Ma isegi ei taha ette kujutada, et mida võõrad inimesed tanklates võisid meist arvata.

Kui ma kell 12 päeval lõpuks koju sain, viskasin oma asjad kus seda ja teist nind läksin otse end küürima. Nukralt masinaga nägu puhastades ja nuustikuga jalgu küürides, tuli metsik uni peale. Selle asemel, et kohe siis magama heita, hakkasin ma aga endaga võitlema, et kordusest ära vaadata Unitedi mäng, mis laupäeval aset leidis. Vot see on pühendus!
Muidugi kui mäng läbi sai, vajusin ma koheselt kõige ebamäärasemas asendis magama.

Tuesday, August 11, 2015

Vaevu tagasi

Tripilt tagasi ja ülivähe on aega, et akusid laadida enne tööle minekut. Tagantjärele mõeldes oleks ehk pidanud siiski kaks nädalat puhkust võtma, aga mis seal ikka.

Kuna ma tegin öised pikad sõitmised ja muidu autos magada ei saanud, siis on süsteem keres endiselt täiesti sassis, et millal unine olla ja millal mitte. Lisaks olen ma üdini pettunud, et Eestis nii kuramuse palav on (ainult sellepärast, et kogesin 40'C päevi lõõmava päikese all ja praegu tahaks natuke jahedust tunda).

Kõik bändid, mille järele festivalile läksin, nägin ära ja eriti hea meel on kohtumisest Psycropticu kuttidega, aga kõigest pikemalt juba hiljem, sest praegu pean sättima uuesti tööinimeseks ja meelde tuletama endale, et on olemas sellised asjad nagu dušš, wc, puhtad riided, pardel, vesi, eesti keel ja euro.