Sunday, November 29, 2015

Loobi käsi küljest

Kõige sportlikum nädalavahetus inimajaloos: esmalt laupäeval kella seitsmest hommikul üles ja neljakesi retk Järva-Jaani, et kohalikust discgolfi nädalavõistlusest osa võtta. Kõik olime esimest korda tollel rajal ja seda enam võin rahul olla oma tulemusega (meeste klassis 37 mängijat, minu tulemus +5 ja seitsmes koht).
Õhtupimeduses otsustasime veel lähedal asuvast Valgehobusemäe rajalt läbi käia, kus 21 korviga rada on, aga pimedas ühe kettaga, millel led tuluke all, ei olnud erilist midagi teha ja pigem oli soov ruttu sooja autosse saada ning tagasi Tartu poole tulema hakata. Kodus alles pool üheksa õhtul.

Siis kella kaheksane äratus pühapäeva hommikul, et sama kambaga neljakesi Annikoru mängule minna ja sedapuhku suutsin oma isikliku rekordiga (+2) 30ne mängija seas teise koha noppida. Kuna mõlemal päeval oli temperatuur nulli ringis ja laupäeval ulus eriti kõle tuul, tegime kõik enne ringile minekut pitsi jäägermeistrit alla, et külm päris ära ei võtaks ja tulemusi arvestades oli väga õige otsus.

Friday, November 27, 2015

Tühja see haigla

Mõtlesin, et näitaks oma paremat õlga perearstile ja küsiks nõu, et miks ta vasakust õlast erineb ning liigeses teatud asendis valud on. Saadeti otsemaid röntgenile, sealt ortopeedi juurde, sealt ultrahelisse ning siis lõpuks pärast mitut tundi ootamist ja vantsimist haigla vahelt öeldi, et õlg on tibens-tobens ja lihtsalt erinev vasakust sellepärast, et inimese keha ongi asümmeetriline. Piiratud liigutuste kohta soovitati aga mingit manti apteegist otsida.

Ühesõnaga, täielik ajaraiskamine, aga vähemalt tean, et õlg pole liigesest väljas või kusagilt katki. Samas Jõgeva haigla pole kunagi oma täppistööga hiilanud...

Tuesday, November 24, 2015

Bag Tag

Kes oleks oodanud, et kui ma eelmise aasta lõpus lubasin uuel aastal mõnest discgolfi võistlusest osa võtta, siis asi jõuab selleni, et lisaks kohalikele nädalamängudele maakonnas, võtan ette ka mänge Eestimaa teistes kohtades. Nii ongi sellel laupäeval plaan minna esmakordselt Järva-Jaani nädalamängule ja pühapäeval kohe Annikoru mäng otsa. 

Lisaks sain oma bag tagi kätte, mis kujutab endast spets disainiga numbrimärki, mis tuleb discgolfi kotile nähtavale kohale kinnitada. Uba on lihtne: tuleb võistelda ja võita inimest, kellel on väiksem number ning lõpuks tuul alla teha vennale, kellel on #1 koti küljes. Minu esialgne number, mida väiksemaks pean hakkama treima, on #432. 

Hiljuti mängisin kahel päeval järjest koos härrasega, kelle valduses oli #2 ja kusjuures ei ole võimatut midagi - kaotasin talle mängu ainult ühe punktiga. Muidugi järgmisel päeval võistluse ajal võttis ta end kokku ning võitis kogu kupatuse korraliku edumaaga, aga ikkagi - vahepeal piisab ka vastase ebaõnnest, et uhke number enda valdusesse kasvõi viivuks saada. 

Reiting on tõusnud 813 peale ja kui millegi lausidiootsusega hakkama ei saa, ei tohiks ta enam alla 800 kukkuda ka.

Friday, November 20, 2015

Day 8, no improvements

Kaheksas päev, ikka sajab. Tegelikult ei ole ma lugenud vihmaseid päevi kokku, aga praegune olukord meenutab pisitasa Austraalia talvesid, kui iga jumala päev sai lihtsalt vihmaga tõtt vahitud.

Eile helistati ja kutsuti taas verd loovutama, mis peale ma koheselt graafikust uurisin, et miks mitte täna päeval läbi käia. Õhtul on edasi minek Türi lähedale, kus taaskord toimub ladude üldkoosolek (ajakava sama: kolme käiguline õhtusöök, kaks ja pool tundi statistikat ja numbreid, kaks tundi bowlingut avatud baariga) ja sel korral ei pea ma autojuht olema.

Kui eelmisel korral ma värske kutina sõna ei võtnud, siis sel korral on küll mõned ettepanekud, mis koheselt koosolekul letti viskan, et meite tööd veidi mugavamaks ja sujuvamaks muuta. Iseasi, kas umbkeelsed juhid neist aru saavad või aru tahavad saada.

Monday, November 16, 2015

Oh the tragedy


Laupäeva õhtul oli meil (nüüdseks) endise kolleegi juures tema lahkumispidu, kus üks naisterahvas suutis meid pahviks lüüa pärast seda, kui uuris, et miks me mingist Prantsusmaa targöödiast räägime, millest ta midagi kuulnud pole. Mu esimene mõte oli, et kus kohas peab inimene elama, et sellest mitte midagi ei tea?

Sama naisterahvas suutis end muidugi taaskord tõeliselt üle juua (nagu oli firma jõulupidu, nagu oli teise kolleegi sünnipäeval) ning lõpus sellist tsirkust korraldada, et ei teadnud, kas nutta või naerda. Kurat, kui inimene teab, et ta muutub pärast šampust tõeliseks tolaks ja ei anna endale enam aru, et mida ta täpselt korraldab, siis ehk peaks mõtlema kohvi peale jäämisele või sootuks kodus oma kolme lapse juures olema. Mis mõttes sa võtad kellegi teise saapad, haarad kaks suvalist jopet ja lähed siis ikkagi paljajalu õue rändama, et me leiaks ta hetk hiljem rõdu all tühjusesse põrnitsemas?

Mina pidin üürikeseks jäänud unest hoolimata järgmisel hommikul varakult Annikorgu minema, kus toimus pühapäevane discgolfi nädalamäng. Kokku 48 mängijat, minu klassis 22 ja oma isiklikku parimat tulemust seal korrates jäin kaheksandat ja üheksandat kohta jagama. Kui mõned lollid visked välja arvata, siis peab tulemusega pigem ikkagi rahule jääma, sest rinda pidin pistma kraadi võrra paremate meestega.

Thursday, November 12, 2015

Ethnic minorities

Julgesin halvasti öelda palavalt armastatud Merkeli pihta, mille peale mu Liibanoni juurtega Austraalia sõbranna pidas paremaks solvuda ning mind rassistiks sõimata.

Sõna "rassism" on tõesti end nii ammendanud, mida ma ei saa kuidagi tõsiselt võtta. Umbes sama, nagu "geenius." Tänapäeval on iga paremal tasemel jalgpallur meedia vahendusel geeniuseks tembeldatud ja nii on ka iga blond heledate silmadega valge inimene nüüdseks rassist.

Rassism tähendab mingi teatud rassi vihkamist, diskrimineerimist jne. Kui ma ütlen, et Merkel on idioot, siis mitte tema nahavärvi pärast (mis, oh üllatust, sarnaneb minu omaga). Joppenpuhhen, mul on olnud sõpru-tuttavaid teistest rassidest, mu tüdruksõber Austraalias oli Filipiinidelt pärit...

Aga muidu tahtsin seda üles tähendada ka, et taaskord suutsin discgolfi nädalamängult võidu koju tuua ning reiting on üle 800 tõusnud, mis omakorda tähendab, et pean tugevamate mängijatega hakkama rammu katsuma.

Tuesday, November 10, 2015

Glögg on tagasi

Pole lihtsamat viisi jõulumeeleolu loomiseks, kui soojaks lasta potitäis glögi või süüa mandariine. Viimastega ma veel ootan, kuid esimesed laarid alkoholivaba Põltsamaa glögi on kuumaks aetud ja löö või maha - sellest joogist mul isu täis ei saa.

Kuna jõuludest on veel asi muidugi üsna kaugel, pidin soetama endale kummikud, et praegused ilmad üle elada, sest nagu teame - pole olemas halba ilma, vaid sitt riietus.

Wednesday, November 4, 2015

Eestlased kommenteerimas

Kuna ma elust nii palju aega ohverdan jalgpalli vaatamise peale ja täna taas mängu ajal kommentaatorid natukene peast kinni panid haarama, mõtlesin, kirjutaks paari sõnaga meie kommentaatorite kohta. Neid ole ilmselgelt mõtet võrdlema hakata inglastega, aga natuke kriitikat-kiitust võib ikka välja tuua.

Kalev Kruus - Toomas Vara: Kalev on vaieldamatult meie lipulaev, kui mängu tuleb korvpall, aga enamasti kannab ka jalgpallis välja ja alati lust kuulata. Toomas täiendab oma üliemotsioonitu jutuga teda statistikaga ning õpetab teist inimest nimesid veidraid pidi hääldama.

Indrek Petersoo - Marko Kristal: Indrek on hea sorava jutuga, kes pidevalt mängijaid, paremat-vasakut jne segamini ajab. Marko aga suudab oma pudistava eesti keelega ka kõige lihtsamad sõnad mega raskeks endale teha ning kui nalja üritab tegema hakata, hakkab ta alati ise jutu ajal juba naerma.

Mart Mardisalu - Indrek Kannik: Vanakoolikas ja tänu Mardi pidevale kokutamisele ja firmamärgi "eem-ee-eem" kasutamisele on üsna kõrvu väsitav tandem. Indrek on pigem siiski positiivne, kuid annab tunda, et aastate pikkune paus on oma töö teinud.

Ott Järvela: Mees nagu orkester, keda saalihoki ajast juba tean. Põristava r-iga, huvitava statistika nopetega ning ebaloomuliku emotsiooniga, kes suudab ka 5:0 värava peale ülimalt leili minna.

Dannar Leitmaa: Arsenali toetaja kellel on kohati raskusi jääda erapooletuks. Võib-olla kõige häirivamaks on tema "läbi nina hääletoon," mis lihtsalt ei sobi kuidagi tele-raadio töösse.

Tarmo Tiisler: Väga sorava jutuga ning meeldiv kuulata, kuid meie koondise mänge kommenteerides on kohati liiga optimistlik (näiteks pall jõuab  vastaste poolele ja härra läheb leili, et nüüd kohe tulebki ära).

Kristjan Kalkun - Marek Lemsalu: Üsna tuim tükk kokku, aga kõrv nii ära harjunud neid kuulates, et midagi kiita ega laita polegi.