Tuesday, June 28, 2016

England till I die

Nii-nii, minu kallis Inglismaa suutis taaskord sirge molliga lati alt läbi joosta ja sel korral jäi laeks kaheksandik finaal. Iseenesest tubli saavutus, arvestades kui kohutav nende mängupilt oli alagrupis, aga no kurat...

Millal see jant ükskord lõppeb? Iga kord pannakse pukki ajale jalgu jäänud papi, kes on tänapäeva vutist sammuke maas. Roy Hodgson läheb ajalukku kui mees, kes suutis MM-il alagrupist mitte edasi pääseda ja järgneval EM-il kobinaga parima 16 sekka jõuda, et Islandilt põske võtta.
Mingid lollakad halad, et neil jõle pikk hooaeg seljataga jms võivad ennast imeda, sest see kõlbab ainult rubriigi alla "Loll on see, kes vabandust ei leia." Kõigil on pikk hooaeg seljataga, aga teised (ka Island) suudab kokku panna 11 meest platsile, kes on hinge ja tahtmisega asja juures, mitte ei kiiguta palli küljelt-küljele, et siis proovida lõpuks tsenderdust kasti.

Mina ei kujuta ette, kes peaks too inimene olema, kes Inglismaa koondise lõpuks ka jalgpalli suudaks mängima panna, aga erineval inimestest, kes rusikaga pikku rinda peksavad ja end tr00 Belgia fännideks kutsuvad, saan ma öelda, et olen alati olnud ja jään ka alati Inglismaa toetajaks, nii heas kui (tavapäraselt) halvas. Ma ei saa teha uut valikut oma toetatava koondise või klubi üle, sest see on juba veres. See on hea sõltuvus, mida pole vaja ravida ja mida ei tohiks ravida ning kes iganes otsustab päeva pealt endale uue lemmiku valida, ei ole miski fänn.

Monday, June 27, 2016

Worn out

Ostsin aastaid ja aastaid tagasi Šotimaal matkapoest veekindla (enda arvates) õhukese tuuleka, mis hästi pisikeseks kokku kannatab voltida. Tänavu suvel nüüd avastasin discgolfi mängides, et veekindel see enam pole, sest millegi pärast olen ma koheselt märg nagu kassipoeg, kui tibutamisest veidi kangem vihm tuleb.
Asi oli lausa nii halb, et viimatisel mängul, kui vihma kaela saime, kakkusin jaki sootuks seljast ja viskasin nurka, sest olemine läks aina ebamugavamaks ja Manchester Unitedi kodusärk, mis mul all oli, osutus hoopis mugavamaks lahenduseks paduvihmas. Peab sportsdirecti shoppama minema.

Monday, June 20, 2016

Low Lands

Austraallane Bruce 1 jõudis Eestisse, mis tähendab, et 2.juuli paneme väikse vabaõhu peo püsti Peipsi lähedal. Ameeriklane tuli veel tööl välja ideega, et me peame pervo vuntsid kasvatama ette tolleks ajaks, et talle pidu veel rõvedamalt meeldejäävam oleks.

Tööl olen tõmmanud veidi tagasi, sest esiteks on euroopakad käimas ja teiseks oleme lõpuks ilusti omadega graafikus ja isegi natuke ees, seega otsest vajadust selga pooleks murda ei ole. Saab rahus jalgpalli nautida ja ka discimas käia. Discist rääkides, siis kaks sõpra märkasid hiljuti enda käe peal puuki jalutamas, mis tuletab meelde, et isegi pärast vaktsineerimist on koguaeg mängimas käies selline tunne, et keegi kuskil ronib (puhas paranoia, aga ikkagi).

Monday, June 13, 2016

EM2016

Inglased suutsid jälle mulle "rõõmu" pakkuda, kui täiesti idiootlikult kolmest punktist avamängus ilma jäädi, mis peale nad ennast veidi täbasesse olukorda oskasid panna. Juba haistan, kuidas kordub sama: edenetakse edasi veerandfinaali, kus tappa saadakse. Järgneb peatreeneri vallandamine ja pukki valitakse keegi järjekordne vana peer, et siis järgmisel turniiril sama reha otsa astuda.

Üldiselt on aga jõle ärev tunne suurturniiri taas vaadata, sest kahe aasta tagune MM jäi mul Austraalias elades vahele tänu rängale ajavahele. Nüüd olen teleka ette naelutatud ka sellist mängude ajal nagu Poola vs Põhja-Iirimaa või Iirimaa vs Rootsi.

Parim leid on Alvar Tiisler, kes kommenteerib nii soravalt ja kaasahaaravalt, et lust on kuulata ning suurim ämber on Aet Süvari stuudios, kes sisustab aega kõige napakamate küsimustega üldse. Küsida ründajalt, et mis tunne on omaväravat lüüa...

Wednesday, June 8, 2016

Egoga sullerdis

Noor kolleeg on paras suslik, aga selline vastiku egoga suslik. Täna hommikul, pärast seda, kui ta viis minutit hiljem tööle ilmus, küsisin ma, et miks hilineme? Ta vaatas kella ja vastas, et ei ole ju hullu midagi. Ütlesin, et asi ongi just nimelt põhimõttes, kuna teised inimesed suudavad tulla kas varem või siis õigeks ajaks tööle, aga tema jõuab kas punkt kell kaheksa või pahatihti hoopis hiljem. Kolleeg solvus mu peale, ilmselt kostitas mind nurga taga teiste ees ka teravate sõnadega, aga mis sa teed - ei saa kõigile meelepärane olla ja pähe ma noorukil ka ei lase istuda.

Aga...ma tõesti ei salli hilinemist. See on ebaaus kõigi teiste suhtes, kes suudavad omadega graafikus püsida ning sundida voodist välja tulema õigel ajal. Iseasi on siis, kui ollakse nö "kõrgem tegelane" tööl, kes ei sõltu kellaajast, aga kui ollakse täpselt samal pulgal, kus kõige alumised operaatorid jne, siis ei saa kuidagi õigustada omavolilist tööl käimist.

Varasemalt on ta silma jäänud ka töölt ära minemise sullerdamisega, kui 45min enne tööpäeva lõppu masina seisma paneb ja vaikselt telefonis edasi passib ning minutid enne kella kukkumist sääred teeb. Fakt on, et ta on kõrgemate jõudude silmis niikuinii usalduse nüüdseks kaotanud, seega karjääri võimaluse keeras ta juba eos perse.

Kuidas kurat ta sõjaväes hakkama sai?!

Monday, June 6, 2016

Gojira

Jõhkard Gojira maania on peale tulnud ja kui aus olla, siis isegi ei tea, et kus kohast nii. Mingi hetk avastasin, et mul käivad telekast nende live kontserdid taustaks, iTunes'ist tuleb järjest nii vana klassikat kui ka uut kraami ja peas liiguvad mõtted, et kas lugu "Backbone" võiks kitarri peal järgi mängida.

Tuleb meelde Gojira kontsert Perthis, kus sinise lavavalgustuse taustal enda ees seisnud Tesseracti liikmed ära tundsin, kes samuti prantslaste muusika austajad on. See pealtnäha lihtne muusika ja nende jõulisus laval mõjuvad lihtsalt nii hästi, et Gojira on lihtsalt vaieldmatult unikaalne bänd.

Wednesday, June 1, 2016

Läänes kõik sama

Etteruttavalt võib öelda, et olukord on läänerindel muutusteta. Lasen endiselt pikad päevad tööl ületundidega ja seda kohusetunde pärast.
Minu meeskonnas on veel 5 inimest, kellest ainult ühele saan loota, kui on tarvis jääda pikemalt "rindele" ja tänu sellele kujunevadki välja hommikul kella seitsmest õhtul kella üheksani tööpäevad. Teised tegelased võivad appi jääda pusima siis, kui neile korralikult ära selgitan, et hädasti on tarvis (ja siis ka tunniks-kaheks), aga enamasti kui ei palu, siis on nad ka kella kukkudes läinud.

Olen koguaeg arvanud, et ma oleks halb ülemus, sest käskude jagamise asemel ma läheks ja teeks kõik töö pigem ise ära. Nüüd oma tiimi peal küll püüan aegajalt näpuga näidata, aga lõpuks ikka kukub nii välja, et ise nokitsen õhtu hämaruses veel.
A noh, ehk kunagi saab mul ka see amet käppa.

Ükski ületund ei ole tingitud sellest, et päevane töö ei saa tehtud, vaid hoopis lisa tellimuste eesmärgil, mida ameeriklased nii jõhkralt soovivad. Vahepeal lasin vist poolteist nädalat jutti nii, et uneaeg jäi 5-6 tunni vahele, aga noh...sõjaajal käib kah.