Saturday, August 27, 2016

Puhkaks aastal 2017?

Mõtlesin, et pole ammu puhanud. Natuke kaalusin, rääkisin paari inimesega ja siis ütlesin:"Fuck it." Ostsin Metaldays 2017 festivalile pileti, mis Tolminis, Sloveenias aset leiab.

Neli aastat tagasi sai sama festivali külastatud ja olgugi, et nad pidid bürokraatia pärast nime vahetama (Metalcamp -> Metaldays), siis kõik on endiselt sama: nädal aega rasket muusikat ühes kõige kaunimas paigas üldse. Paar artisti on ka välja nimetatud, üks neist Bloodbath, mis tähendab, et minu veenmiseks rohkemat polegi tarvis. Kihvt oleks bändimehi kohata ja neile uhkusega oma tätoveeringut näidata, mis endiselt nende "fan art" albumi kaanepildiks on facebooki lehel.

Mu austraallasest sõber ja kohalik Sloveenia tüdruk, kellega tol korral tutvusin, lubasid ka tulla, seega ajame juba vaikselt väikest gängi kokku.

Meenutusi aastast 2012

Thursday, August 25, 2016

Kui aeg lendab...

Praegune töökoht on mu elus teine selline, kus aeg näikse alati liiga kiirelt minevat. Kui ma Austraalias olin aasta laotöö peal, siis seal polnud kordagi hetke, kus pidin kiruma, et päev venib nagu tatt. Iga kord jõudis lõuna liiatigi kärmelt kätte ja järgmisel hetkel olid õhtused transpordifirmad juba ukse ees.
Nüüd on täpselt sama - teen nii kiiresti kui saan, aga endiselt vannun, kui näen, et kell jälle nii palju edasi on liikunud. Eriti ränk on asi ületunde tehes, sest siis jõuab 21:00 kätte lihtsalt automaagiliselt ja paneb kukalt kratsima, et mis ma siis õieti korda saatsingi päeva jooksul.

Üldse tundub, et võiks üürikorteri üles anda ja tööle ära kolida. Vähe sellest, et pikad päevad nii tavaliseks on muutunud, organiseerisime me keldrikorrusele ka jõusaali, mis tähendab, et hakkan veel vähem aega kodus veetma. Nii on aga lootust uueks suveks ehk sixpack ette saada, mis hetke elustiiliga järjest kaugemale ja kaugemale silmapiirilt kaob.

Thursday, August 18, 2016

Maitsvad kukeseened not

Inimesed on hullumas seente pärast. Üks ei suuda metsas seenel käia ilma, et sellest pasundada tervele sotsiaalmeediale stiilis "Tund aega metsas ja selline saak." Iga aasta kordub sama, et hakatakse maailmale jagama pilte oma saagist, nagu oleks jahil käidud ja korralik uluk maha lastud.
Hetkel on kõige popim sõna, mida kuulen, kukeseened. Ka selverisse minnes ootab inimest väravate ja ostukorvide juures koheselt üks raamat pealkirjaga "Maitsvad kukeseened."

Tööl on nii, et midagi pole muutunud - vara üles, hilja voodi. Discgolfis suutsin esmaspäeval õhtul teha Annikoru rajal oma uue rekordi miinusesse mängides ja Manchester United alustas hooaega tubli võiduga.

Wednesday, August 10, 2016

Full vegan

Lippasin eile õhtul pärast juuksuris käiku tagasi tööle mõneks tunniks ja kuna piisavalt hilja alles sealt minema sain, siis otsustasime neljakesi minna õhtust sööma Mandala restorani raekojaplatsis. Üks kolleeg on vegan.

Kui ta kuulis, et ma seeni ei söö, siis ütles, et ära ole nii valiv. Purskasin naerma ja ütlesin, et sa oled kõige suurem silmakirjatseja üldse. Ma valin, et ma ei oksendaks meile laua peale, sest seeni ei taha süüa ma just nende tekstuuri pärast, mis okserefleksi mul esile kutsub. See selleks.

Ühesõnaga, kui ta oma täistaimetoitlase lobi ette sai, küsis ta teenindajalt, et mis see valge asi ta sousti peal on. "Või," oli vastuseks, mis peale kolleeg nähvas, et te ütlesite, et see toit on täis vegan, aga või ju seda ei ole. Ma tahtsin kohe tulekahjut hakata kustutama ja ütlesin, et ei ole hullu, ma söön selle või sealt pealt ära ja kõik on hea. Kolleeg sellega aga ei nõustunud ja palus valmistada kokkadel uus lobi.
Me olime kõik enam kui kindlad, et see sama pläust toodi talle tagasi nii, et urgitseti lihtsalt või ja selle riismed kõik välja, aga vähemalt rohkem skandaali ei tehtud, teenindaja vandus, et tema silme all valmistati see uuesti, rekordkiirusega.

Minul ei ole südant nii teenindaja ja koka tuju hakata morjendama ning kui näiteks oleks mu toidu peal olnud siiski mingi seeneollus, söönuks ma ta ära vett vms ohtralt peale juues või siis välja lihtsalt välja noppinud, hiljem kodus muidugi vandunud, et kui raske oli mu ühte erisoovi täita. Aga no kurat - raske on nende veganitega, kes mitte kui midagi süüa ei raatsi.

Tuesday, August 2, 2016

Ma proovin olla hea inimene

Lähenen selveris kassale paremalt poolt oma ostukorviga, vasakult kõnnib samas suunas naisterahvas, käes kommikarp ja küspsised. Ta vaatab vasakul olevat kassat, kus vanem meesterahvas asjatab ja siis minu poolsesse kassasse, kus ees olev klient just ära maksis. Viipan talle käega, et ole lahke, tule võta minu ees koht sisse ja saad oma kahe asjaga koheselt poest minema. Naisterahvas läheb näost kergelt punaseks, naeratab ja tänab viisakalt, mis peale mul hiiglama suur hingerahu tekkis. Nagu oleks üüratu heateoga just hakkama saanud, kuigi ma ei teinud muud, kui astusin sammu tagasi ja viitsin poes mõne minuti kauem kui oleks soovinud. Täiesti lõpp, kui hästi ma end tundsin.

Sõidan minema, kõrvaltänava peal on autod järjekorras, sest ei õnnestu peateele kuidagi keerata tipptunni ajal. Tõmban hoo maha, vilgutan tulesid ja luban kaks autot enda ette ära pöörata. Esimese auto roolis olnud naine läks ähmi täis ja küttis kummivilinaga minema, teine autojuht ei pööranud tähelepanu ja lasi sirge molliga edasi.

Ma tegin enda arvates taas head, aga sel korral ei olnud inimestel aega tänamaks ja hea enesetunde asemel valdas mind hoopis selline "mida iganes" tunne. Sama, kui hiljuti discgolfi mängides korjasin jooksvalt kilekotiga tühja taarat mööda rada kokku, et see prügikasti ära viia ja siis paari päeva pärast avastasin raja peal jälle purke ja pudeleid vedelemas. "Because fuck you, that's why!"