Sunday, September 25, 2016

Spice Girls maasikas

Suutsin discgolfiga teenida endale järjekordsed jalavarjud: The North Face'i matkatossud, mis sobivad just disci harrastamiseks. Tore, et kolm nädalat tagasi just hirmkallid Adidase sarnased tossud endale soetasin.
Minu teine koht Kümne Raja Karika sarjas tõi auhinnaks lisaks jalavarjudele veel eridisainiga ketta, kus mu nimi peal ilutseb ja nüüd ilusti riiulis on ning pudeli vahuveini. 

Läksime klubiga pärast seda "triumfi" väiksele afterpartyle, mis kulmineerus ööklubis Maasikas. Ma olin kuulnud legende, kuidas seal klubis on koridoris mehed reas nagu šaakalid ja siis ootavad ning uurivad, kuidas mööduvaid tüdrukuid maha murda. Tegelikkuses ongi asi nii, ei ole lihtsalt müüt. Kogu koridori ja tantsuplatsi äär on täis varitsevaid raisakotkaid, kes joogiklaas käes hindavad distantsilt naisi ja siis õigel hetkel ründavad. Ma ei teagi, kas see on naljakas või kurb, aga nii see tõesti on. Vähemalt oli lõbus.

Puhkuseavalduse viskasin ka lauda, kolmandast oktoobrist alates kaks nädalat, ilma pikema jututa.

Wednesday, September 21, 2016

Poh, puhkaks vähe

Tööl on viimasel ajal kombeks saanud end pooleks haigutada. Mitte, et ma nüüd nii vähe magan öösiti, aga kuskil on mingi konks. Arvan, et õige aeg oleks väike, võib-olla isegi kahe nädalane puhkus võtta ja reaalselt puhata.

Osa minust tahaks minna kuhugi päikese alla basseini najale õlut libistama, osa tahaks minna Inglismaale jalgpalli vaatama, osa tahaks minna veidi reisida nagu muiste, osa tahaks jääda koduseks ja reaalselt puhata. Milline see lõpptulemus olema saab, näitab vaid aeg. Homme või ülehomme viskan puhkuseavalduse letti.

Friday, September 16, 2016

#bemorebulldog

Minu palavalt armastatud AFL (australian football league) klubi, Western Bulldogs, sai täna millegi täiesti enneolematuga hakkama. Nad suutsid poolfinaalis alistada viimase kolme aasta meistri, Hawthorni.

Asja teeb magusaks just tõsiasi, et Bulldogs on olnud viimaseid jumal team mitmeid aastaid pigem liigas peksupoiss, aga sellel hooajal on oma tase nii kõrgele lajatatud, et veerandfinaali purustustöö nimetati juba ajalooliseks. Ootused olid poolfinaaliks küll kõrgel, kuid eal ei julgenud unistada, et Melbourne'i tippklubi nii asjalikult paika pannakse ja "eelfinaali" marsitakse.

Kurat, kuidas ma sooviksin seal olla, et saanuks kogu hooaega nautida ja ka finaali kaasa sammuda. Woof woof!

Thursday, September 8, 2016

Coyote & Hamstring

Käisin eile õhtul lojaalselt oma tätoveerijal taas külas ja seda puhku oli tunne, et püstitan enda uue rekordi. Hetkel olen kõige kauem istunud 5,5h, kui aastaid ja aastaid tagasi Bloodbathi teemalist pilti õlale tegime. Eile jäi siiski meie laeks 5h, sest kell sai 22 õhtul, mu reie tagumine lihas oli peaaegu verest tühjaks juba jooksnud ja kui me oleks tahtnud põlveõndlasse ka pildi ära jõuda teha, pidanuks tugev 2h vähemalt veel istuma. Pinge langes meeletult, kui ta arvas, et teeme tolle täiesti eraldi sessiooni käigus, sest pidavat olema üks kõige haigem koht üldse, kuhu nõel sisse torgata.

Mu tätoveeringud on nagu Tallinn - need ei saa kunagi valmis. Pidevalt tekib uusi ideid, mida oleks kohe vaja ellu viia ja siis nii jäävad teised pooleli olevad projektid jälle ootele, kuniks ringiga nendeni tagasi jõuan. A no mis sa teed...

Thursday, September 1, 2016

The joystream

Järjekordne tähtis ameeriklane saatis kirja, et reede õhtul meie aja järgi kell 18:00 saab olema suurema rahvaga koosolek Skype'i teel. Reede õhtul. Kell 18:00. Joppenpuhhen...

Hetkel teevad nad igal õhtul kell kuus Skype'i koosolekut, millest ma kordagi osa pole võtnud. Hiljuti just kutsus rootslane mind ka pulti, aga siis vabandasin end ära koheselt, et mul tegemist tööl, ei saa. Enam aga pääsu ei ole ja pean arvesse võtma, et mõned korrad nädalas istun nagu miki arvuti või telefoni ees, eeldatavastu omast vabast ajast. Eeldavasti just siis, kui tahan discgolfi rajal viset teha.