Wednesday, December 28, 2016

Ei ole pühi

Mitte kunagi varem ei ole jõule nõnda vahele jäetud. Isegi, kui ma Eestist ära olin, toimus ikka kusagil mingit sorti tähsitamine, aga vot aastal 2016 jäi täiesti märkamatuks too püha. 24nda detsembri õhtul, kui enamus eestlasi verivorste ja sülti ampsasid, keerasin ma endale ja vennale korraliku kreemise pasta kokku, kõrvale klassikaline kali ja lõpetasin õhtu Battlefieldi mängides.

Kuna 27ndal pidin uuesti tööle minema, siis ei hakanud end üldse pühade meeleollu sättima. Jõulud on niikuinii end täielikult ammendanud: ei ole enam ootusärevust, ei ole suguvõsa kokkutulekut laua ümber, mis roogadest lookas, ei ole lund. Kõigil on kiire ja ega ei erine minagi nendest. Las jääda detsembrisse vana aasta ära saatmine, kus šampusekork taeva poole saata sõpradega ja ongi pühad peetud.

Thursday, December 22, 2016

Selg sirgu nah

Nutiajastu toob küürakaid inimesi juurde nagu muda. Vähemalt ma arvan, et asi on telefonides, sest nii paljud vähekenegi pikemad inimesed kõnnivad pea maas telefoni põrnitsedes, kael kõveras. Mul on üks kolleeg, kes on minu pikkune (182cm) ja käib nii rämedalt küürus, et piin on vaadata. Arvestades, kui palju aega ta veedab nii kõndides, et telefonis samal ajal hullab, siis ma oskaks küll näpuga süüdlase peale näidata.


Või näiteks ilus pikemat kasvu tütarlaps ühes Tartu teenindusettevõttes, on kogu oma välise ilu ära rikkunud kohutava küürus olekuga.

Monday, December 19, 2016

Lõpu eel

Proovisin ilusal pühapäeval väikse seltskonnaga discgolfi Valgjärvel. Kohutav, lihtsalt kohutav. Ma sain veel veendumust, et pusa+jope ja talvesaapad on piisavalt palju riideid, mis mul kogu mängu ära rikub. Liigutused on kohmakad ja puttimine tundub maailma kõige keerulisem ülesanne üldse. Kogemata oleks ka ühe orava puu otsast alla lajatanud, kui täpselt sinna oksa pihta ketta viskasin, kus eelnevalt loom ringi jooksis.


Varsti on puhkepäevi tulemas, kuigi 27ndal peaks ikkagi tööle tulema (loodetavasti viimast korda sellel aastal).

Monday, December 12, 2016

Spordipäev

Tähistasime kahe sõbra sünnipäeva sel korral teisiti kui kombeks - spordipäevaga. Kokku kutsuti ca 20 inimest, moodustati kaks võistkonda ja päev läbi käis mõõduvõtt erinevatel aladel (neist discgolf ainukesena välitingimustes). Meie meeskond suutis ainult kolmel alal võita, aga need olid ka alad, mis reaalselt midagi endast kujutavad. Jalgpallis oli täielik seljavõit ja saalihokis saatis lõpuks paari väravane edu, seega keegi ei lasknud pead norgu, et mingis suvalises rahvastepalli või korvpalli mängus neile alla jäime.

Spordipäeva juurde käis muidugi huumor, saunaõlu ja hilisem taastumine Müncheni restoranis, aga kuna mu kere järjest rohkem kangemaks ja valusamaks jäi ning väsimus maad võttis, otsustasin pärast kõhutäit restoranis rahvaga hüvasti jätta. Hüppeliigesed, kannad, põlved, puusad, alaselg ja parema käe nimetisõrm on nii valusad, et võin autole invaliidimärgi küll peale panna.

Tuesday, December 6, 2016

Retro FM, anna endast märku

Koletult kombel on detsembris töömaailmas tihti peale hullumaja ja meie ei ole erand. Olgugi, et mootorid, mida ehitame, ei ole jõulude või veel vähem, talvega, sugugi seotud, sadas täpselt korralik hunnik tööd kaela detsembriks. Taaskord on pikad õhtud ja olen viimane, kes majast lahkub. Samas on lootust, et kui kõik klaariks saab, tuleb ilus jõulupuhkus ehk isegi päev-kaks varem, kui ülejäänud maailmal.

Eelnevas postituses mainitud Retro FM vist luges postitust ja tänutäheks mängis R.E.M.-i lugu "Losing My Religion" kahel korral...kahe tunni jooksul. See on lausa kuritegu, kuidas nõnda hea lugu täiesti ära solgitakse taolise leierdamisega. Nad võiks kasvõi siis Gravewormi versiooni sellest loost vahepeal mängida, et vähekenegi vaheldust oleks. Samas, mis oleks päev, kui ei tuleks Bon Jovi - Living on the Prayer ära...samuti kahel korral. Oeh, endiselt pole keegi nende playlisti annetusfondi minuga jaganud.