Wednesday, December 13, 2017

Reunion

Tavaline, et kui tutvutakse inimestega kaugemalt maalt, siis alati hüvasti jättes rõhutatakse, kuidas ei tohi võõraks jääda ja küll uuesti jälle kokku saadaks. Lõviosa ajast see nii aga ei lähe ja kõik vajub unustusse. Seda enam on müstiline, et mul poole aasta jooksul juba kolmandat korda õnnestus aega veeta oma sõpradega Leedsist, Inglismaalt.

Ceddy ja Lukey tegid nädalase puhkuse Soome sealsete tuttavate juurde ja põgenesid üheks ööks ka Tallinnasse, kus me kolmekesi oma "bändi" taasühinemise jälle saime teha. Kuna ma Tallinnast midagi ei tea, siis pärast väikest taustauuringut kulmineerus meie õhtu kesklinna pubides-baarides Hell Hunt, Dubliner, Labor (?) ja Ükskõik (??). Viimase kahe nimedes ei ole väga kindel, aga oletame, et nad võisid miskid sellised lokaalid olla.

Järgmisel päeval olime turistid, käisime vaatasime Toompeal ringi, lõunatasime Olde Hansas ja õhtuks saatsin nad tagasi laevale, ise asusin Tartu poole teele ja kui kõik hästi läheb, siis hiljemalt järgmise aasta suvel peaksime jälle kohtuma Sloveenias.

Wednesday, December 6, 2017

#fml

Mingi lahe roolivend, kes täie lauluga üritas kollase tulega üle ristmiku jõuda, pritsis mu lume-soola sopaga, mis sõiduteel, täiesti täis. Võtsin mütsi peast, lõin seda paar korda vastu jalgu pasast puhtaks ja hakkasin siis nägu pühkima, sest reaalselt silmad olid ka seda sitta täis. Tollel hetkel ei meeldinud mulle see riik või üleüldse maailm, kus elame. Endiselt ei meeldi.

Thursday, November 16, 2017

Fish & Chips 2017

Pikk nädalavahetus Inglismaal kulges ülimalt edukalt. Olgugi, et retk läbi Riia tundus eriti väljakutsuv just tagasilennu tõttu, mis pühapäeva hommikul kell 6.30 väljus, laabus kõik üllatavalt sujuvalt.

Neljapäeval panin Riiga ajama, sealt õhtul lend otse Leedsi (asub Manchester ja Yorki vahel) ning Leedsis ootas mind lennujaamas vastas juba Luke (Lukey ja Ceddy-ga saime headeks sõpradeks suvel Sloveenias) ja suundusime kohalikku baari, kus Ceddy aegajalt lisatööd harrastab teha. Lisaks oli meiega ka Austraaliast pärit neiu, Lucy.
Lukey ja mina
Reedel toimus kontsert, kuhu kõik suundusime. Leedsi enda stoner bänd Black Moth, kelle helitehnikuna ka Cedric töötab ja kes UK-s üsna mainekas, andis vägagi arvestava kontserdi peaaegu täismajale ja pärast jäime juba edasi bändirahva ja muidu kohalikega Bad Apples baari afterpartyt pidama. Siis hakkas ka meie rituaal, kui taas corpse paint maalingud näkku tegime ja Behemothi saatel hommikutundideni baaris jaurasime.
Corpse paint koos Ceddyga
Bad Apples on väga omanäoline baar ja seal käib koos vaid valitud seltskond ning arusaadavalt miks - baar isegi mitte ei ürita olla pop ja klientidele meelepärane koht. Kui sisse tuli neljane seltskond ja härra küsis leti äärest kokteilimenüüd, ulatati talle järgnev tahvel:
Bad Apples
Laupäeval oli teist päeva nii ilus ilm, et mina veetsin lõviosa päevast lühikestes pükstes. Einestasime-napsutasime, käisime linna peal ning õhtul suundusime rongiga ajaloolisesse linna, Yorki. Yorkis on palju viikingitega seotud ehitisi ja kõrtse ning heledapäist mind tervitati linna prestiižikamas viikingite baaris koheselt mingi väga veidra veini laadse joogiga, mida serveeriti õllekannus. Ühesõnaga, York on väga ilus koht ja kõigest 20min rongisõidu kaugusel Leedsist.
Mark IV landship, ma teadsin tänu Battlefieldile sellest kõike
Otsustasime, et võtame mu külaskäigust viimast ja kui tagasi Leedsi jõudsime, veetsime viimased tunnid kodubaaris Bad Applesis, kus ma hommikul kell viis otse lennujaama suundusin.
Jätsin laupäev vastu pühapäeva öö vahele, tukastasin tunnikese lennukis ning pühapäeva õhtuks olin juba tagasi Tartus.

Monday, November 6, 2017

Avastagem uusi bände

Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes väidavad, et nad kuulavad ainult teatud stiili ja teatud ajastu muusikat, sest väidetavalt hiljem enam ei osatud head kraami valmistada. Eriti paneb kukalt kratsima sellised väljaütlemised bändimeeste enda suust, kes aktiivselt ise muusikat teevad, aga siis ütlevad, et nad värskemat kui üheksakümnendad, ise ei kuula. Kui kõik sedasi suhtuksid, ei oleks neil endalgi enam siis kuulajaskonda.

Ma saan aru, et vanema generatsiooni inimeste lemmikud jäävad aastate taha, aga nende laiskus uurida, mida tänapäeva noored kokku meisterdavad, on ikkagi kriminaalne. Muusikud peaksid just ise teineteist kõige rohkem toetama.

Hiljuti vaatasin just intervjuud Cattle Decapitationi laulja, Travis Ryaniga, kes täpselt sama juttu ajas. Nende bänd sai alles hiljuti tuule tiibadesse ja seda ikka tänu sellele, et inimesed on viitsinud ka tänapäeva kraamiga tutvuda ja just see tõi Cattle'i keldrist välja suurtele lavalaudadele.

Kujutan ette, kui igav võib olla elu, kui ainukesed bändid, millest lugu peetakse, on Iron Maideni, Metallica ja Pantera ajastult. Noored artistid, kes suudavad väga huvitavat ja vinget muusikat teha, ei tohiks jääda tähelepanuta vaid sellepärast, et laiskus ei lase mainstreami bändidest kaugemale vaadata.

Minu miljon tänu Last.fm-ile ja Spotify-le, et on mul aastaid aidanud uut muusikat avastada ja tänu millele on tore saada ilge nostalgialaks, kui vahelduseks vana hea Iowa või Smash album mängima panna.

Wednesday, October 25, 2017

Wrong One To Fuck With

Tulin laupäeva hommikul tööle pooleks päevaks ja põrutasin siis kell kaks otse Tallinnasse, kus ootas kõige raskem death metali õhtu, millest eesti publik tavaliselt vaid unistada võiks. Esiteks ei saa me kunagi reede-laupäeva õhtust kontserdit endale, sest enamasti jäävad need kas Riia või Helsingi kanda ja teiseks pole tegemist mingite mainstream bändidega (loe: Slayer, Metallica etc). Tänu laupäeva õhtule (ja siiski oma zanri võimsatele nimedele, kes esinesid) oli Tapper pea pilgeni rahvast täis, mis mul piltlikult öeldes karbi lahti jättis.

Enne, kui Disentomb lavale läks, sain pikalt juttu vesta Psycropticu kuttidega, Dave'i ja Toddiga ja kui Dave küsis, kas see publik on Eesti kohta hea, vastasin kohe, et ma pole Tapperis kunagi nii palju inimesi näinud.
Pärast Disentombi esines Kanada ultratehniline grupp Beyond Creation, kes minu jaoks natuke liiga palju rõhku tehnilisusele rõhub, aga siiski väga edevalt oma rida ajavad. Kolmandana esinenud Psycroptic aga on minu täielik teetass: kiire, karm ja samas ülimalt groovy. Tuttava näona esireas sain bändilt palju tähelepanu ja kõndisin pärast live rõõmsalt kaks medikat taskus baari külma õlut tooma.

Õhtut jäi lõpetama jänkide ja üldse death metali lipulaev: Dying Fetus. Käisin ca neli aastat tagasi nende kontserdil Perthis ja mulle on endiselt müsteerium, kuidas nad kolmekesi suudavad nii jõhkrat kütet pakkuda. Kohe, kui "From Womb To Waste" intro algas, jooksis kananahk üle ihu ja esimese riffiga algas Tapperis moshpit, mis hõlmas pea poolt rahvast.
Ja see kõik kestis kuni Dying Fetus lõpuks lavalt lahkus...

Tegelikult ka: mul oli nii hea meel, et bändid rahvas pettuma ei pidanud ja enamus higistena ringi jooksid, mitte ei seisnud käed rüppes helipuldi juures. Urban Culture Entertainment, kes kogu ürituse eest vastutavad, on nagu sõõm värsket õhku, sest tänu neile oleme viimastel aastatel saanud koduõeuele esinema ikka absoluutseid pärle.

Saturday, October 14, 2017

Twelve Foot Ninja

Retk Liepajasse, Twelve Foot Ninja kontserdile läks edukalt. Kuuekesi võtsime teekonna ette ja maha sai sõidetud 1000km. 1000km lihtsalt ühe väiksema austraalia bändi pärast, aga no kurat kui väärt nad seda olid. Nad võtavad laval asja tõsiselt ja samas ei unusta, et nalja peab ka saama ning esitati kogu paremik oma arsenalist.
Mul õnnestus kaks sõna lauljaga juttu ajada, hääl kähedaks laulda, mõned kohalikud õlled juua ning lõpuks kodus olin alles kell üheksa hommikul. Natuke taastumist ja laupäeval juba järgmined pillimehed teiselt poolt maakera: Dying Fetus ja Psycroptic!

Friday, October 13, 2017

Ninjastumine

Mõned tunnid veel tööl ja algab hullumeelne kihutamine Liepajasse, Twelve Foot Ninja konterdile, et õhtuseks peoks kohale jõuda. Ma ei julge isegi ennustada, et mis kell hommikul tagasi taaralinna jõuan.
Twelve Foot Ninja hiljuti rääkis intervjuus, kuidas see neile nii müstiline tundub, et inimesed Euroopas ja USA-s viitsivad sõita tunde kuhugi kontserdile ja siin ma olen...


Monday, October 9, 2017

Nädalavahetus kuningaga

Reede hommikul äratust kinni lülitades üritasin poole silmaga telefoniekraanilt lugeda, et mis sõnum mulle öösel saadetud on. Kutsuti Rootsi kruiisile kaasa, sest üks pilet üle ja mõtlesin kohe, et miks mitte. Siis jõudsin sõnumi lõppu ja nägin lauset "täna kell 18 õhtul on laev."

Tulin tööle, mõtlesin ja kaalusin, helistasin ülemusele ja pärast lõunat panin juba Tallinnasse ajama. Täiesti võõras seltskond, aga ei võtnud kaua aega, kui kõik juba sõbrad olime ja nii saigi üks nädalavahetus veedetud laeva peal loksudes ja Stockholmi kõrtse avastades. Uueks lemmikuks osutus Hirchenkeller, mis ei asu turistide ja kuninga saarel, vaid nö lihtsurelike saarel, kus hinnad jalust ei löö.

Tripi highlight: kuna ma kakerdasin ringi oma lühikestes lillelistes pükstes ja peas oli roosa roosidega nokamüts, siis tuli üks eestlane mu käest laevas uurima, et kus ma ka pärit olen. Ütlesin, et Eestist, mille peale ta kohkunult lausus:"Oih, mõtlesin, et liiga eksootilise välimusega eestlase kohta."

Thursday, October 5, 2017

Ponnistused

Töö ja sportimise meeleolus on aeg nii kiirelt lennanud, et juba on käes aeg, mil saab päevi lugeda Twelve Foot Ninja kontserdini.

Sportimisest rääkides, discgolf on jäänud sellel aastal ikka kõvasti tahaplaanile võrreldes eelmise aastaga, aga seda nii kehvade ilmade tõttu kui ka põhjusel, et käin endiselt mitu korda nädalas õhtuti keldris asuvas "jõusaalis" enda kõhu peal olevat rasva lihasteks ümber pumpamas. Tegelikult sain ma enamusest liigsest rasvast lahti kolme nädalase puhkuse ajal, kui Sloveenias kuuma päikese all ca 2kg minema saatsin, aga kindlasti on ka keldris rassimine kaasa aidanud. Kavatsen talve tulekuga koormust veelgi juurde panna kui töö vähegi võimaldab ja loodetavasti siis uuel aastal saab ka discgolf jälle rohkem tähelepanu ning hakkan ka suurematel võistlustel kaasa lööma.

Discgolfist veel nii palju, et mu põhimõtted viisid taolise otsuseni, kus ma kavatsen kõik Trilogy tootjate kettad kotist ajaga välja süüa ja asendada vaid Innova ja Discmania ketastega. Seda mitmel põhjusel...
Esiteks ajas mul harja punaseks üks klubi Eestis, kes oma Trilogy promomisega nii üle viskas ja teiseks on lihtsam, kui kotti liiga kirjuks ei aja, vaid ühesuguste ketastega mängida. Loodetavasti on suveks uus kott komplekteeritud.

Friday, September 15, 2017

Järgmised piletid kotis

Lennupiletid ostetud: 9.novembri õhtul Riiast Leedsi, pikk nädalavahetus kohapeal ja Black Mothi kontsert ning siis 12.novembri varahommikul lend tagasi Riiga. Töölt peab vabaks vaid reede võtma, seega ei mingit puhkusepäevade raiskamist.
Fish and chips, medium rare steak, Guinness ja inglise siider. Oeh, see saab taevalik olema, kui vaid kohalikud mu Manchester Unitedi tätoveeringut kaela peal ei märkaks.

Monday, September 11, 2017

Siis see ja see ning see veel ka

Mul on selline adrenaliini litakas sees, sest nii palju sündmusi on juhtumas. Esiteks avastasin täna täiesti kogemata, et Twelve Foot Ninja (Austraalia alternatiiv proge metal) esineb 13.oktoober Liepajas, Lätis. Automaagiliselt hakkasin tööl terroriseerima rahvast, et autotäis kokku panna ja 500km retk Läti lääne-rannikule oktoobris ette võtta. Ainuke pahandus on, et tagasi jõuaksime alles hommikuks, aga pole lugu - tegemist reedese päevaga ja laupäeval on mu tätoveeringu sessioon alles kell 12 ning selle tarbeks ei pea ma värske ja puhanud olema.

Järgmiseks on 21.oktoober Tallinnas minu suured lemmikud Dying Fetus ja Psycroptic. Loodetavasti saan Psycropticu kuttidega taas kohtuda ja ka mõne õlle koos teha. Ja siis...

Novembri alguses on plaan teha käik Leedsi, Inglismaale, kus Cedy ja Lukey, kellega Sloveenias koos festivalil sai nalja tehtud, mind külla ootavad. Leidsin odava variandi Riiast, mis otse Leedsi lendab, ainuke jama, et tagasilend on kell 6.30 hommikul. Kohe, kui Cedy kinnitab, et ma kella viieks hommikul saan reaalselt lennujaama jõuda nende juurest, ostan piletid ära. Kuidagi kahtlasena muidugi kõlab, aga no saame nähe.

Kõik see saab olema kingitus iseendale selle eest, et praegu antisotsiaalset elu elan, iga õhtu tööl poole üheksani olen ja seda ka nädalavahetusel. Kodus käin magamas ja hommikukohvi joomas.

Thursday, September 7, 2017

Officinaphobia

Mul oli tarvis doktor Google'i abi täna, sest olin enamu kui kindel, et mul on poes käimise foobia. Tuleb välja, et peenes keeles nimetatakse seda "officinaphobia-ks."

Eile õhtul käisin Lõunakeskuses ja mitte sellepärast, et oleks tahtnud poodidesse minna, vaid pidin Myfitnessist korraks läbi astuma. Siis aga mõtlesin, et kui juba teisel pool linna olen, võiks käia Sports Directis ja Sportlandis, et jalanõusid vaadata. Kõndisin Sports Directi sisse, aga hakkas jälle pihta: ümberringi asju valivad inimesed ja hunnikute viisi kaupa pani mind kohe sedasi tundma, et ma ei taha seal olla, vaid pigem lähen kodus e-poodi uudistama. Nii pöörasingi koheselt otsa ringi ja poest välja, sportlandist ka sirge molliga mööda ja tagasi autosse ning minekut.

Ma ei saa aru, mis see täpselt on, aga ma olen nõus minema poodi vaid siis, kui ma tean täpselt, mis mul sealt vaja on ja kus kohas antud asi täpselt asub. Samas e-poodides võin süüdimatult aega parajaks lüüa.

Saturday, August 5, 2017

It ain't over till the fat lady sings

Kui ma parasjagu aklimatiseerusin reisit ja vaikselt jälle elurütmiga harjusin, ärkasin reede hommikul Sarah sõnumi peale üles, kus ta ütles, et ta lend Riiast Londonisse on tühistatud, sest lennuk katki. Ma vahtisin uniste silmadega sõnumit ja mõtlesin selle peale, mis ma talle viimati olin öelnud (et ta lend ära jääks). Tuli välja, et ta oli rahvaga poolteist tundi lennukis passinud ja oodanud starti, kuniks kõik välja kupatati ja öeldi, et tehniliste probleemide tõttu jääb lend ära. Pakuti varianti jääda Riia kesklinna hotelli ööseks ja järgmise päeva lõunal lendu Münchenisse, kus kaudu edasi Vancouverisse.

No siis ei olnud muud, kui riided selga, hommikusöök ja autorooli ning tuhatnelja Riia poole ajama. Ma jäin ca 40min hiljaks ajast, mis talle lubasin, et jõuan sinna, aga seda kõik Riia kesklinna liikluse pärast. Reede pärastlõunane liiklus tähendas, et autod ei liikunud ei edasi ega tagasi ja ma lihtsalt tiksusin esimese käiguga.

Lõpuks suutsin auto ära parkida hotelli lähedale ja kirjutasin talle, et olen kohal, tulgu õue. Kui teda teisel pool tänavat nägin, ei suutnud hetkeks uskuda, et me juba pärast paari päeva jälle koos oleme....Lätis. Viskasin oma asjad ka tema uhkesse äriklassi sviiti ja läksime vanalinna turiste mängima. Lõpuks maandusime miskises iiri pubis taas, nagu meile meeldib ja veetsime kogu õhtu seal.

Järgmisel päeval jätsime siis teist korda korralikult hüvasti ja sellel korral ei hakanud ma midagi mainima lennukite ega muu transpordi kohta, sest mitu korda järjest poleks ilus taolist asja ära sõnuda.

Tuesday, August 1, 2017

31.07-02.08: Ljubljana-Istanbul-Tallinn

Kuna Sarah läks hommikul ära lennujaama, lubasin endale esimese päeva lihtsalt vedelemiseks. Alustasin seda veenvalt nii, et enne lõunat ei tulnud voodist välja ja alles siis läksin linna sööma ja järjekordset kuuma ilma nautima. Istutasin ennast pärast söömist uuesti pubisse, kus eelmisel päeval Marušat ootasime, võtsin külma siidri ja jäin raamatut lugema.

Õhtul ajasin ühe austraalia kutiga hostelis juttu ja kui maast-ilmast oli kõik räägitud, otsustasin lõpuks üldse magama ära minna, kuigi asi kulmineerus nii, et jutustasime messengeri teel Sarah-ga ikka poole ööni.

Teisipäev oli minu viimaseks päevaks Ljubljanas ja algas retk tagasi koju, otsustasin selle puhul oma viimase puhta maika selga ajada, festivalilt ostetud Aversions Crowni oma. Kui pärast lõunat retke bussijaama ette võtsin, olin vähem kui minutiga särgi läbi higistanud. Väljas lõõmas päike ja oli +37'C. Peas käis läbi mõte, et puhas särk küll asja ette.

Olgugi, et lennuk oli alles kell kaheksa õhtul, läksin ma kella kahese bussi peale, et saaksin lennujaamas mõned tunnid baaris tühja passida. Kui ma lennujaamas bussi pealt oma tavaari võtsin, oli seal üks neiu, kes üritas tarida endaga samaaegselt kahte ülisuurt kohvrit, ühte vähe väiksemat kohvrit ja kahte õlakotti. Küsisin kohe, kas saan aidata teda, mille peale ta rõõmsalt paar kohvrit mulle usaldas. Tuli välja, et ta on minemas samuti Istanbuli ja jää oligi murtud. Istusime lennujaama koos maha, einestasime ja rääkisime maast-ilmast, tunnid möödusid lennates.

Kui ma küsisin, et kuhu Istanbulist edasi lendab, vastas ta, et kuhugi - ta on pärit sealt ja läheb koju. Olin veidi jahmunud ja vabandasin ette ja taha ning ütlesin, et türklast ta just ei meenuta. Kübra oli nimelt üsna heleda, pigem päevitunud nahaga ja heledamate pruunide juustega. Kui ta sai teada, et ma pean Istanbuli lennujaamas öö veetma, sest mu lend Tallinnasse on kell kaheksa hommikul, pakkus ta välja, et võiksin tema juurde koju minna ööseks, mis pidi üsna lennujaama lähedal olema, kõigest 30min taksoga. Istanbuli mõttes lähedal...
Tänasin viisakalt pakkumise eest, aga ütlesin, et põhimõtteliselt magada ma ei jõuaks seal ikkagi ja enne kui aru saan, peaksin juba retke tagasi lennujaama ette võtma...ühesõnaga, ma ilmselgelt jääksin oma lennust maha. Lisaks arvasin, et ma ehmataks ta ema ära, millega küll Kübra ei nõustunud, aga see selleks. Istanbuli lennujaamas vahetasime veel kontakte ja leppisime kokku, et kui ta varsti on omadega Münchenisse kolinud, siis teeb uue kokkusaamise.

Järgnes pikk öö Istanbuli lennujaamas, mis on üks suuremaid, kus kunagi käinud. Otsisin meeleheitlikult väravat, kus kohast lendu ei väljuks, et saaksin seal pinkide peale pikali visata, aga iga kord kui enda arust hea koha leidsin, hakkasid mingi hetk jälle inimesed kogunema ja uni rikuti ära. Lõpuks kulmineerus kõik nii, et sain kuidagi kokku ehk paar tundi magada, ülejäänud aja lugesin raamatut, mis kurivaim ka läbi sai kell 7 hommikul. Õnneks oli jäänud veel ainult tunnike lennuni, mis mind tagasi vihmasesse Eestisse viiks.

Tallinnas rokkisin lennujaamas ringi plätade, lühikeste pükste ja maika väel ja pärast oma pagasi saamist veeti mind FAKING JÄLLE eraldi kontrolli, kus nad mu seljakotti läbi skännisid. Küsisin siis tädilt, et mis minus nii tähelepanu äratab, et ma jälle siin ruumis omadega lõpetan selle asemel, et otse bussi peale saaksin minna? Tädi muheles ja ütles, et ei midagi, lihtsalt kontroll.

Kui lennujaamast välja sain, siis mõistsin, miks ma võib-olla veidi jälle huvi pakkusin neile: inimesed olid jopedega, vihma sadas ja mina tatsasin ringi nagu viimane suvitaja oma plätades. Tore on tagasi kodus olla.

Sunday, July 30, 2017

30.07: Ljubljana

Voodis magada oli nauding omaette. Ometi ajas sisemine kell mind üheksa paiku juba jalule ja pärast hommikusööki võtsime Sarah-ga neli Laškot, mis meil eelmise päeva kuuspakist alles olid, kaenlasse ja läksime nautima kuuma ilma. Jalutasime kesklinnas mäe otsas asuva lossi parkides, valisime viludama koha ning jäime lebosse. Tunde läks mööda, aga me ei liigutanud, sest milleks...

Peaaegu inimesed pärast pesus käiku
Kui joogid otsas, läksime kesklinna, et välja valida sobiv pubi, kus edasi istuda ja oodata, kuniks kohalik tüdruk Maruša meiega liitub. Marušaga tutvusin ma viis aastat tagasi, kui samal festivalil mingil kummalisel põhjusel me seltskonnad ühildusid.

Ma valisin välja pisikese pubi, mis meenutas kõige rohkem traditsioonilist pubi, mitte mingit turistipesa ja õigus mul oli: joogid olid imeodavad, kliendid olid pigem suvalised "ehitusmehed" ja telekast käis jalgpall. Kahe eurosed õlled ja siidrid mekkisid ülihead. Varsti liituski Maruša ja ta viis meid edasi õhtust sööma.

Kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga, siis Maruša ei saanud/tahtnud kaua väljas olla ja nii jäime kella kümnest Sarah-ga jälle omapäi, enne mida õnneks tutvustas Maruša ühte iiri pubi, mis pühapäevast hoolimata vähemalt südaööni lahti oli. Leti taga oli tore kutt, kes lubas meil viimased joogid veel kell 1 öösel tellida ja nii me seal tiksusime.

Öösel jätsime Sarah-ga hüvasti, sest juba varahommikul oli tal lennuk Vilniusesse, minul oli veel kaks päeva Ljubljanas ees. Kumbki ei osanud enne reisi oodata, et laiali minek nõnda raske saab olema. Ütlesin talle viimase asjana veel, et ma loodan, et ta lend Kanadasse jääb ära mingil lollil põhjusel ja ta on sunnitud edasi Euroopasse jääma.

Saturday, July 29, 2017

29.07: Tolmin-Ljubljana

Hommikul väga magada ei saanud, et ümberringi pakkisid inimesed oma telke ja asju, et enne nö tipptundi festivalilt sääred teha. Pikalt ei viitsinud meiegi siis enam vedeleda, kuigi teadsime, et kiiret kuhugi pole. Võtsime suuna traditsioonilise kõrtsu poole, et teha hommikusöök ja samas ka minna bussijaama uurima, millal ja kas me saame Tolminist Ljubljanasse.

Bussijaamas oli siesta ehk kedagi tööl ei olnud, keegi midagi ei teadnud ning infot mingisugust samuti ei olnud. Läksime kõrtsi, et vähemalt muna ja peekonit süüa ning premeerida oma kere külma Laškoga, mis tolle +35'C ilmaga oli nagu rusikas silmaauku. Millegi pärast suutis köök meie hommikusöögi ära unustada ja kui Sarah uurima läks, et kas meite tellimus ikka jõus, vabandati ette ja taha ning koos söögiga tõi teenindaja ka kaks õlut meile. Me küll ütlesime, et pole tarvis ja täiesti arusaadav, et läheb nihu vahepeal sellise rahvamassi peale, aga härra ütles, et oleks meist väga ebaviisakas õllesid mitte vastu võtta. Tänasime viisakalt ja nautisime teisi õllesid.

Telklas lülitas Sarah oma telefoni sisse ja läks internetti maad kuulama, sai teada, et kell 14 peaks olema buss Ljubljanasse. Pakkisime ruttu kõik oma kola kokku, jätsime kõigiga hüvasti ning võtsime uuesti retke ette bussijaama. Härrasmees, nagu ma olen, tassisin ma lisaks oma seljakotile veel Sarah väiksemat seljakotti ning Laško kuuspakki, mis meil eelnevast õhtust alles oli.
See oli kohutav, kuidas higi lahmas retke ajal, aga kustutasime janu Laškoga ja lõpuks saime ka bussijaama varju alla peitu.

Kui buss kohale tuli, oli kohal hunnik inimesi, kellel piletid näpu vahel. Ütlesin Sarah-le, et meil vist väga lootust pole, sest bussi pagasiruum oli pilgeni seljakotte juba täis laotud. Läksin küsisin bussijuhilt igaksjuhuks, kas ta suudaks kaks veel mahutada kuidagi, mille peale härra jumala rõõmsalt ütles, et muidugi, tuli avas ühe luugi, kus bussi koristamiseks harjad jms mant vedeles, lasi meil seljakotid sinna tõsta ning pani meid bussi keskele põrandale istuma. Eepiline!

Õnneks läks 20min pärast esimeses peatuses kohe kaks inimest maha ja me saime end istmetele seada, sest oma 4h sõitu oli veel ees. Teel Ljubljanasse võttis bussijuht iga jumala inimese tee pealt peale ja kogu vahekäik oli inimesi täis kuni esiklaasini välja. Ilmselgelt ta moto oli, et ühtegi hinge maha ei jäta.

Kui me Ljubljanas end hostelisse sisse seadsime ja lõpuks pesemas käisime, läksime õhtusööki otsima. Maandusime suvalises restoranis jõe ääres, sõime kõhud täis, tegime mõned õlled ja läksime edasi hosteli baari, kus kuniks hiliste öötundideni passisime. Ees ootas esimene öö puhaste valgete linade vahel.

Friday, July 28, 2017

28.07: Heaven Shall Burn

Kohe ärgates oli peas mõte, et käes on viimane päev. Järgmine hommik tähendab juba ainult ühte: pakkimine. Veidi tuli kass peale, et kõik see pull läbi saab, aga õnneks olin puhkuse plaaninud nii, et pärast festivali oleks veel nädal aega tsivilisatsiooniga harjuda jne.

Istusin vaikselt telkide kõrval toolis ja mõtlesin vähe, haarasin purgi Laškot ja purgi avamishääle peale hakkas Sarah end ka telgis liigutama. Plaan sai paika järgmine: lähme Laškoga smuuti järjekorda, haarame smuutid ja kõnnime küla poole oma traditsioonilisse kõrtsi sööma. Päike kõrvetas hirmsalt ja ei läinud kaua, kui juba oli üle kolmekümne kraadi väljas.

Pärast traditsioonilist kõrtsi hommikusööki oli aeg teha viimane paadiralli jõe peal. Kogu meie kamp läks peale ja tunnid möödusid taaskord vees logeledes ja veini-õlut juues. Esimesed bändid, keda sellel päeval vaatama pidime, olid alles kell üheksa õhtul. Me saime isegi pisikese uinaku õhtul lubada enne, kui pealava juurde suundusime, kus üles astus Pain.

Pain on minu jaoks jätkuvalt selline nii ja naa bänd: lives kuulata meeldib, samas plaadilt käima ei paneks. Pärast rootslasi oli aeg lava üles ehitada Heaven Shall Burni jaoks ja nende etteaste sai olema  mul järjekorras juba viies. Kõik see krempel, mis lavale üles löödi, oli igati uhke, aga kui shõu pihta hakkas, vajus mul suu lahti. Selline tunne oli, et helimees on kõik lihtsalt põhja keeranud ja käib ilge võistlus, et kelle pill suudab teise üle mängida. Heli ei paranenud kogu seti vältel ja minul, kui tulihingelisel fännil, oli kohati tükk tegemist, et aru saada, mis lauluga üldse tegemist. Ometi olime me kohe helipuldi kõrval...

Ma tundsin Sarah-le kaasa, sest olgugi, et ta on neid varem lives vaatamas käinud, siis lugusid ta otseselt ei tea ja tema jaoks pidi see müra päris väsitav olema. Ta küll kinnitas, et ei olnud midagi nii hullu, aga ausalt - kui mina poleks HSB fänn, kõndinuks ma koheselt sealt minema, sest nii halba heli pole ma vist kunagi ühelgi kontserdil kuulnud.

Pärast konterdit otsustas ülejäänud punt minna rannabaari festivali lõpetama, aga me Sarah-ga võtsime vastu otsuse õhtu sootuks lõppenuks kuulutada, et laupäevane päev ja festivalilt lahkumine ilma pohmellita kulgeks. Läksime ära telki, vaidlesime, et kumb saab madratsi ning lõpuks kunagi ka uinusime. Viimane öö telgis.

Thursday, July 27, 2017

27.07: Solstafir

Ajalooline päev, täiesti eepiline, midagi liiga täiuslikku.

Hommik algas ilmselgelt kõrtsis traditsioonilisega, pärast mida haarasime supermarketist odavat valget ja punast veini endaga kaasa, et nende saatel siis jõe peal paadis mõnuleda. Kui me Sarah-ga tagasi telklasse jõudsime oligi täpselt paras aeg ülesvoolu kogu kambaga jalutada, et päikese käes logelemist alustada.

Julgen öelda, et tugev tund aega me paati vette ei lasknud, vaid lihtsalt istusime jões. Päike küttis nii eredalt, et iga natukese aja tagant oli tarvis end üleni vette kasta ja lasta voolul veidi kaasa viia. Seda tsirkust, mis jõe peal toimub, ei ole võimalik kirjeldada. Viis aastat tagasi olid inimesed enamasti kas ujumisrõngaste või tavaliste madratsitega ulpimas, nüüd aga on jõgi paksult täis erinevaid paate, täispuhutud elukaid jne. Inimested panevad päevaks kalda peale jõhkra elamise püsti ja nii allavoolu triivides tutvub alati uute koomiliste tegelastega.

Meil oli kella kuueni aega, kuniks lavale läks Austraaliast pärit Aversions Crown. Kui ülejäänud festival olime alati bände nautinud helipuldi lähedalt, siis sellel korral läksime esiritta. Nii, kui poisid lavale tulid, hõikasin ma "Aussie, Aussie, Aussie," mille peale lavalt koheselt vastati "Oi, Oi, Oi!" Traditsiooniline austraallaste tervitus ja shõu läks lahti.

Mul oli eesmärk endale festivalilt vähemalt üks uus särk kogusse juurde osta ja tahtsin Aversions Crowni oma, aga ametlikus müügipunktis nende manti müügil polnud. Kui live läbi oli, läksime lava kõrval oleva traataia juurde ja hõikasime ühe turvamehe enda juurde. Küsisin, et kas ta saaks bändist kellegi liikmetest kutsuda, mida ta ilma küsimusi esitamata tegema läks. Koheselt tulid laulja ja kitarrist aia juurde ja küsisin pärast väikest niisama "kuidas läheb, hea live jne" jutustamist, et kas neil merchi pole kaasas endaga. Laulja, Mark, vastas, et on, aga nad ei tahtnud siia müüki anda, kuna festival võtab 45% tuludest kohe endale (kurb reaalsus) ja nad jääksid koheselt kahjumisse. Pakkusin välja, et maksan neile sularahas otse taskusse midagi, kui salaja müüvad mulle.
Mark oli nõus ja ütles, et läheb vaatab, mis neil pakkuda oleks. Joostes tuli ta tagasi ja pakkus, et on maikasid, mis veel müügis kusagil ei ole. Ütlesin, et vabalt, üks M suurus ja asi ants. Jälle ta jooksis ning tagasi tulles palus, et saaksime kokku eemal olevate wc-de juures, sest kui ta sellise tembuga vahele jääks, saaksid nad festivalilt kohutava jama kaela. Tegime veel mõned pildid koos ja soovisime edu edasiseks tuuriks ning suundusime tagasi telklasse.

Mõne tunni pärast oli aeg minna vaatama Opethit ja Solstafiri. Taya arvas, et sellest saab õhtu, kus kõik hakkavad trippima ja nii ka oli. Me kadusime Sarah-ga kahekesi pealava juurde mingi hetk nii vaikselt ära, et keegi teine telklast ei märganud. Samal ajal, kui me trippisime, üritas Opeth meeleheitlikult laval oma heli paika saada, samal ajal muutus rahvas rahutuks, sest mis jama see on, kui tehakse üks lugu, siis asjatatakse, tehakse pool lugu, jäetakse pooleli, asjatatakse, tehakse uuesti pool lugu jne. Ühel hetkel meil viskas üle ja otsustasime, et lähme juba teise lava juurde ära, kus varsti Solstafir üles astub.

Islandi lumehelbe bänd on nii fantastiline, aga seda elamust ei saa võrrelda ka mitte paari aasta taguse kontserdiga Tšehhis. Sellel korral olime tolles "lumesajus" nii sees kui vähegi olla saab. Me nautisime igat minutit igast loost ja raudpolt oli tegemist ühe parima kontserdiga üldse. Kui bänd lõpetas, läksime me kahekesi tagasi ära telklasse ja jäime lihtsalt muru peale pikali tulesid-tähti vaatama ning jutustama ja ahhetama, kui võimas Solstafiri etteaste ikka oli.

Telgis valitseva niiskusega olime nüüdseks juba nii ära harjunud, et kumbagi enam ei häirinud. Vaevalt, et see tervisele kasulik oli, aga kõik see käibki festivali elu-olu juurde.

Wednesday, July 26, 2017

26.07: Bloodbath

Ilmselgelt algas hommik minul Sarah-ga kerge jalutuskäiguga Tolmini kõrtsi, et maiustada muna-peekon-laško õlu kallal ja mitte traditsiooni rikkuda. Ülejäänud rahvas jäi nagu ikka veel magama...

Kui me lõpuks tagasi telklasse läksime, saime Taya käest taas kurjustada, et tunde ära olime, aga õnneks jõudsime õigel ajal tagasi, et paadid taas jõe peale viia. Võib julgelt öelda, et ca kella viieni õhtul kulgesime me kogu kambaga jões ja esimene bänd, keda vaatama läksime, oli Tšehhist pärit Cutalax.
See bänd ei ole loogiline: nende muusika on kohutav, nad isegi ei püüa mitte, aga kogu võlu seisneb rahvas, kes selle jama ajal täieliku segaduse kokku keeravad: tualettpaberi rullid ja kõik võimalikud täispuhutud esemed lendasid õhus, suured täispuhutud T-Rexid tantsisid lava ees jne. Tänu tsirkusele, mis rahvas ise korraldas, oli Cutalaxi live ajaks kogunenud metsik rahvahulk kokku.

Järgmiseks oli meil tarvis taas corpse paint maalingud näkku teha, sest peaesinejaks oli tollel õhtul Bloodbath. Kui me Bloodbathi ajaks kohale läksime, tuli natukese aja pärast austraallane Bonesy, kes meid suurema vaevata kohe üles leidis. Vihjates meie näomaalingutele, millega rahvast välja paistsime, lausus ta:"Fuck you guys are easy to find."

Blootbathi ootuses
Bloodbathi ajal oli vähem rahvast, kui tunnid varem esinenud Cutalaxi ajal ja see on hirmus. Samas ma ei ole üllatunud, sest Bloodbathi fännid on pea eranditult minusugused, kes armusid nende aastate tagusesse muusikasse, mis kahjuks nüüdseks täielikult nö Entombed stiilis death metaliga on asendunud. Iga lugu Nightmares Made Flesh albumilt said ülisooja vastuvõtu, samas kui viimase albumi Grand Morbid Funeral rahva külmaks jättis ja keegi kaasa laulda ei osanud.

Pärast Bloodbathi läksime Cedy, Lukey ja Sarah-ga edasi rannabaari. Tee peal oli meil Cedyga tarvis osta maskid, et me veel veidramad välja näeksime. See ilme baaritöötaja näos, kui leti tagant aegluubis kaks maskides tüüpi pea tõstavad ja õlut tellivad ning siis taas leti taha peitu kaovad...oeh, priceless.
No comments

Tuesday, July 25, 2017

25.07: Katatonia

Telgis on rõske, madratsi all on vett, ütlen Sarah-le, et ma ei suuda enam pikali olla ja lähen välja ära. Õues on hall ja jahedam kui tavaliselt, kuid alles siis, kui värske õhk mulle näkku lajatab, saan aru, et telgis on päris halb seis.
Sarah tuli ka püsti ja nii läksime kahekesi, kui teised telkides peidus veel olid, oma traditsioonilist hommikusööki-jooki tegema.

Tänu hallile taevale polnud tuju päris see, mis muidu, aga vähemalt ei sadanud ja lõpuks telklasse tagasi minnes pidime otsustama, mis kella kuueni teha, kui For I Am King alustab. Läksime kambaga rannabaari kõrval asuva varjualuse alla, kus lademetes kott-toole ja jäime sinna lebosse. Mingi hetk hakkas tibutama ja see tegi meid kõiki nii uniseks, et jäime kott-toolide vahele magama, tõmbasime veel mõned toolid peale, et soojem oleks. Otsustasime, et oleme tugevad ja enne ei lahku sealt, kui vihm üle jääb.

Ca 2h hiljem saime minna tagasi telklasse, et teha mõned õlled ja siis juba vaatama bände For I Am King ning The Avven. Enne veel tahtsin meie elamise korda teha ja nii võtsin puu otsast oma maikad ja saunalina (mu kaks paari lühikesi pükse ja maikad rippusid üle okste lootusega, et kunagi kuivavad need ära), viskasin telgist kõik asjad hetkeks välja ning kuivatasin põranda ära.

Õhtut jäid lõpetama pealaval Katatonia ja Amon Amarth. Cedy võttis Katatonia kenasti kokku:"It's so depressing, I love it." Antud lausest sai üks paljudest meie slõuganitest festivalil (lisaks "Would you just tell 'em" ja "We're golden" ning "Good choice, bad choice").
Minu arvamus kahest bändist on jätkuvalt sama, mis juba aastaid: Katatonia on seni hea, kuni mängib Viva Emptinessilt lugusid ja Amon Amarth on...igav.

Raju ööd ei järgnenud, läksime hoopis oma "piinlikult puhtasse" telki und otsima.

Monday, July 24, 2017

24.07: Torm ja Marilyn Manson

Päev algas nii kaunilt: lippasime Sarah-ga hommikul taas oma kodukõrtsi traditsioonilist hommikusööki-jooki tegema ja sel korral tulid Cedy ja Lukey ka kaasa, tänu millele pääsesime kurjadest pilkudest, et me kahekesi jälle tundideks ära kaome.

Otsustasime kolmekesi õhtuks ka corpse painti maalingud taas näkku teha, kuid mõne tunni pärast saime korraliku õppetunni: mägede vahelt tuli peale ilge torm ja tormi all pean ma silmas sellist tuult ja vihma, mis kolmanda (kõige väiksema) lava ära lõhkus, live pealaval katkestas ning pooled telgid peapeale keeras. Tänu vihmale valgus näost kõik värv ja juuksevaha silmadesse, mis polnud sugugi meeldiv tunne ja nii me passisime ca tunnikese õlletelgi all varjus lootusega, et torm mööda läheb, mina salvrätikutega oma silmi pühkides.

Kui vihm üle läks, läksime telklasse kahjusid vaatama. Telgis oli vesi sees, kõik asjad olid niisked ja märjad ning meeletu kass tuli peale. Ma ei võtnud ju endale mingeid riideid peale maikade kaasa, seega olin sunnitud oma ainukese pusa, lühikeste pükste ja plätude väel õhtu edasi veetma.

Tagasi pealava juurde suundusime alles õhtul hilja, kui Marilyn Manson oma etteaste pidi tegema. Tüüp on nii käest ära, et seda on lausa kurb vaadata. Ootasin väga, et ta oma uut loomingut esitaks, mis nii mõnus blues-rock on, aga saime hoopis 55min (jah, rohkem ta ei pidanud laval vastu) kõige kuulsamaid hitte. Vähemalt võib lohutuseks öelda, et ta laulis need peaaegu tund aega päris hästi.

Kui aeg oli magama minna, siis üritasin meeleheitlikult oma jalgu vähekenegi puhtamaks saada. Leidsin majapidamispaberit, aga see oli läbimärg ja ei teinud oma tööd just väga hästi. Sarah arvas, et kuna meil telk niikuinii nii niiske ja räpane seest on, siis mu enda puhtus on viimane asi, mille pärast peaksin muretsema ning nii ma lõingi käega, kuivatasin oma jalad saunalinaga ja kobisin magamiskotti. Tõstsime telgis ka vähe asju ümber ja nüüd saime enamvähem mõlemad madratsi peal olla...

Saturday, July 22, 2017

22.-23.07: elame sisse

Hommikul ajasin ma end kell kaheksa juba telgist välja, sest mu põlved valutasid kõveras asendis magamisest. Kuna me ei saanud öösel telgis korralikult asju paigutada piisavalt hästi, et meil kahekesi mugav oleks, siis jätsin lihtsalt oma seljakoti jalutsisse ja magasin nii, et mu jalad olid üle koti telgiuksest väljas.

Laupäevane päev oli igati ilus ja veetsime lõviosa päevast jõe ääres õlut rüübates. Esimesed nö kohalikud bändid esinesid samal õhtul juba ka, aga õige festivali alguseni oli veel kõvasti aega.
Öösel võitlesime Sarah-ga, et kumb meist tema madratsi peal magab. Minu argument oli, et kuna ma teadlikult ei võtnud madratsit kaasa ja tema telgis oleme, siis Sarah peaks saama ka madratsil olla. Ta vastas, et ma olen tema telgis külaline, seega peaks minul mugav olema. Hommikul ärgates oli madrats meie kahe vahel ja me mõlemad magasime palja põranda peal.

Kohalik küla, Tolmin ja miljoni dollari taust
Pühapäeva hommikul läksime Sarah-ga küla peale, et kohalikus kõrtsis teha hommikusöök ja õlu ning siis poest telklasse ka vajalikku kraami tuua. See "pisike" missioon võttis meil aega oma 3h, sest jäime kogemata kõrtsi ka õlut jooma. Tagasi telklasse jõudes kurjustas Taya, et me nii kaua ära olime ja lisaks olid ülejäänud inimesed kohale jõudnud: kohalik kutt Klemen, inglane Ali, kohalik tsikk Ines, austraallane Bonesy, inglane Lukey ja prantsuse inglane Cedy. Kurat, see oli ikka selline tsirkus Barcelona, mis punt meil koos oli.

Põhiline tegevus iga jumala päev, vasakult: Taya, Sarah, Lukey, Cedy, mina, Bonesy, Ines ja Ali
Pühapäeval viisime ka Taya kummipaadi jõe peale, millega siis lihtsalt allavoolu kruiisisime ning päikese käes õlut nautisime. Õhtul joonistasime Lukey ja Cedyga corpse paint maalingud endale näkku ja läksime ülejäänud festivaliala peale pidutsema. Tagasihoidlikult öeldes saime me kolmekesi ropult tähelepanu ja sain endale ka koheselt uue hüüdnime: Nergal.
Öösel telklasse tagasi jõudes Sarah juba magas ja ma pidin otsustama, kas lähen nägu puhtaks pesema või määrin telgis kõik asjad + Sarah ära oma näomaalinguga. Läksin külma duši alla küürima.

Uus bänd: Lukey, Cedy ja Nergal ehk mina

Friday, July 21, 2017

21.07: Tartu-Tallinn-Istanbul-Ljubljana-Tolmin

Lootsin, et teel Tallinnasse magan bussis, aga und ei tulnud ja ühel hetkel olingi juba lennujaama turvakontrollis. Viimane kõne emale, et siit ma läksin, hommikusöök lennujaama suvalises kohvikus ja esimene õlu. Plaan oli kuldne: küllap õlu uuesti uniseks teeb ja siis saan teel Istanbuli tugev 3h põõnata. Olgugi, et kasutasin Turkish Airlinesi lahkust ära ja lennu ajal kaks õlut söögi kõrvale tegin, jõudsin ma enne Türgi suurimasse lennujaama kui silma kinni sain.

Istanbulis kaks tundi jala kõigutamist ja lend Ljubljanasse ning sel korral olin veendunud, et kaks tundi ikka magan. Ei, võtsin ka tolle lennu ajal söögi kõrvale ühe õlle, aga uni ei järgnenud. Ilmselt oli ärevus liiga suur, et kas ma jõuan oma bussi peale, mis lennujaamast otse Tolminisse viiks või mitte.

Lend hilines ja algse 19:10 maandumise asemel sain lennukist välja alles 19:30. Tormasin tuhatnelja pagasit otsima ja kui lõpuks Ljubljana lennujaamast välja sain, ei paistnud kusagil sellise logoga bussi, mida ma otsisin. Arvasin, et ongi korras ning pean uue variandi leidma. Siis tuli aga vanem härrasmees puise inglise keele minu juurde ja küsis, et kas lähen festivalile? Ta oli bussijuht ja kui sai teada mu nime, siis ütles, et mind ta ootaski.
Bussil olid kaks soomlast, kellega kohe põgusalt juttu tegin ja nii kulges retk läbi mägise Sloveenia Tolminisse piisavalt kähku.

Lülitasin telefoni data sisse, et kirjutada Austraaliast pärit tüdrukule, Sarah'le, et jõuan umbes 22 Tolminisse, mille peale ta lubas vanasse tuttavasse kõrtsi tulla ja minuga seal kohtuda.
Kõrtsis tegin tiiru peale, aga Sarah ei paistnud kusagil. Läksin leti äärde, et seniks õlu tellida ja enne, kui ma õlle kätte sain, elas Sarah mul juba kaelas. Ma ausalt ei suutnud uskuda, et kogu mu retk ja temaga kohtumine ilma igasuguse jamata kulges ja nii lülitasingi ma oma telefonis kõik asjad välja, et akut säästa, muust maailmast eralduda ja edaspidi seda vaid kella ja kaamerana kasutada.

Sloveenia legendaarne õlu, mida ka sellel aastal liitrite kaupa manustati
Kohe varsti tulid meie juurde ka Ameerikas elutsev austraallanna, Taya ja kohalik tüüp Matic, kes varasematel aastatel festivalil alati turvatöötajana on töötanud. Lubasime endale mõned õlled, sõin õhtust ja kella ühe paiku otsustasime telklaagrisse minna ja seal jätkata.

Ilmselgelt ma ei hakanud öösel pilkases pimeduses telki püsti panema ja nii veetsin öö Sarah telgis. Tavapärase lageda telkimisplatsi asemel oli meie punt koha sisse võtnud jõe lähedal metsas, kus puud päikese eest varju pakuvad ja lisaks kõigele on festivali enda ala ning jõgi kõigest väikse jalutuskäigu kaugusel. Tüüpiline mina, madratsit kaasa ei võtnud ja magasin palja telgipõranda peal, aga sellest polnud hullu ja ca 4h und tuli esimesel ööl kindlasti ära.

4h und

Õhtul magama minnes olin kahe vahel: kas ärgata üles kell pool viis ja vaadata Unitedi sõpruskohtumist linnarivaali City vastu või siis magada kella kuueni ning hakata kotti pakkima, et kaheksaks bussi peale jõuda. Otsustasin viimase kasuks.

Alateadvus ajas mind siiski pärast kella nelja üles ja nii ma istusingi kohvitassiga voodis, vaatasin jalgpalli ja lõpuks sain ka koti kokku pakitud. Retk Sloveeniasse ja tagasi võib alata.

Monday, July 10, 2017

Nädal puhkuseni, poolteist festivalini

Nädal enne puhkust on hakanud mul ka reisi asjad rohkem paika loksuma. Ljubljanasse, Sloveeniasse lendan läbi Istanbuli (ma tean, korralik rännak, aga lõppkokkuvõttes kõige soodsam ja mugavam variant) ja tagasi koju augustis täpselt sama teed + saan öö Istanbuli lennujaamas veeta.
Lisaks suutsin lahendada probleemi Ljubljana-Tolmin otsaga, sest mu lennuk jõuab alles õhtul pärast seitset Sloveeniasse, aga siis enam busse Tolminisse ei liigu. Õnneks tuli appi üks foorum, kus pakuti festivali enda raames pakutavat bussitransporti otse lennujaamast festivalile ja too "boss" kirjutas isiklikult, et kui lennuk isegi hilineb, siis nad ootavad ära ja kui midagi täiesti kapitaalselt perse peaks minema, saab veel samal õhtul kell 23 ka bussiga festivalile. Puhas töövõit!

Pärast Tolminis toimuvat festivali on mul ka kolm ööd broneeritud Ljubljana kesklinna hostelis, et saaks kohalikega veidi pealinnas aega veeta.

Viimane nädal enne kolme nädalat puhkust algas nüüd.

Monday, July 3, 2017

Belije Rosi

Esimesed suvepäevad seljataga ja võib öelda, et lahkusin võitjana. Toimus kanuumatk Koiva jõel (kus oma töökohaga ka eelmisel aastal käisin) ja erinevalt eelmisest aastast, oskasin end veidi paremini varustada, et retk sujuvamalt läheks. Pakkisime kohvri kõige kvaliteetsemat Hartwell longerot kaasa (eelmisel aastal võtsin kuuspaki) ja panime alla voolu minema.

Üks kanuu suutis kuus korda ümber minna ja üks jäi sootuks jõe põhja. Vanem härra rippus samal ajal nagu laiskloom jõe kohal oksa küljes, kui kanuu ta all vee alla vajus, teine ukerdas kaldal oleval karjamaal ja kooris märgasid riideid seljast. Õnneks korjati kaks merehädalist teiste kanuude peale ja ülemus rahustas nad maha, et küll firma kinni maksab, lähme aga peoga edasi. Härrad võtsid tugevad lonksud viskit ja haarasid uutes kanuudes aerud. "Poehali," hüüdis Sergei.

Nagu lubatud sai, siis minu kanuu ümber ei käinud ja kõik joogid said ka otsa, seega õnnestunud retk. Nakatu turismitallu naastes oli otse saun ja ujuma minek ning hiliste õhtutundideni lobisemine, söömine-joomine ja tantsimine vene muusika järgi. Tolles firmas töötab mitmeid vanemaid vene prouasid, seega "Belije Rosi" stiilis lood olid teemaks ja mulle nii meeldis, kui viisakalt nad küsima tulid, et ega me pahanda, kui nad tavalise klubimuusika enda vene popmuusika vastu vahetavad.

Tuesday, June 27, 2017

OCD

Mind ajab nii närvi, et mind ajavad närvi inimesed, kes ei oska puhtust hoida. Näiteks kolleeg tööl valab epoksiidi kokku ja kui sealt mõni tilk mööda lendab kaalu peale, siis ta sellest suuremat lugu ei tee. Härra on 50+ vanuses ja ta kindlasti ei määri kaalu paha pärast, aga iga kord, kui ma näen taas epoksiidi pritsmeid laiali, vannun endamisi esiteks tema peale, järgnevalt enda peale, et mind üldse kotib selline asi ja haaran siis atsetooniga lapi ning pühin ära.
Ja härra teab, et mulle taoline lödistamine ei meeldi, aga ta ausõna ei tee seda meelega.

Lisaks avastasin täna laos tühja pappkasti, mida keegi ei olnud raatsinud ära visata, sest no milleks - las laomees ise hoiab ladu korras. Mul olid mõlemad käed asju täis korjatud ja hakkasin kõndima tagasi oma laua poole, kui ikkagi otsa ringi pöörasin, kasti ka veel näppude vahele haarasin ja siis uuesti oma liini poole taarusin, peas kartus, et kohe-kohe kukub kogu see pläust näppude vahelt.

Vastik, et taoline OCD välja lööb, aga nu mis sa õnnetu hing teed...

Wednesday, June 21, 2017

Karu tuleb, karu läheb

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et suvi on kohe varsti läbi: sellel nädalavahetusel jaanipäev, järgmisel teise firma suvepäevad, järgmisel meie firma suvepäevad, siis hakkab puhkus (kolm nädalat, millest hetkel veel teadmata aja Sloveenias olen) ja siis on augustis discgolfi klubi suvepäevad ja boom - september põhimõtteliselt käes.

Monday, June 12, 2017

Rammstallica

Mis on ühist Rammsteinil ja Metallical? Mõlemad suudavad kontserdile kokku meelitada inimesed, kellest pooled pole lõviosa nende loomingust kunagi kuulnud või kellel pole õrna aimugi, mis lugu parasjagu bänd laval esitab.

Mäletan, kui lolli peaga sai kunagi Tallinnas Metallicat uudistamas käidud, sest kõik ju pidid minema sinna ja siis minu kõrval rahvas seisis üks kena blond neiu, ilusate geelküüntega ja üritas oma klapiga Nokia telefoniga (mis muide tollel ajal oli üsna püss telefon) filmida "Nothing Else Matters" lugu. Ülejäänud set jäi talle pigem võõraks. Ise olin ehk kraadi võrra parem, sest vähemalt pooled lood olid tuttavad, aga peas käis läbi küsimus:"Miks ma siin üldse olen, kui tegelikult kodus antud bändi plaati mängima ei paneks?"

Nüüd, kui tuli uudis, et Rammstein lauluväljakule tuleb, hakkasid inimesed uurima koheselt minult, et kas lähen ka. Ei, pole kunagi nende muusika austaja olnud ja puhtalt pürotehnika pärast ei viitsiks end samuti rahva sekka ajada. Samas need inimesed, kes minult seda küsimust tulid küsima, on taaskord sellised, kes lähevad suvel Pärnus aset leidvale Weekend festivalile. Kusjuures praegu ma ei too suvalist võrdlust vaid fakti.
Need samad inimesed passivad rahva seas oma nutitelefonidega ja üritavad kogu live pildistada ja filmida, sest pole midagi tähtsamat ja ilusamat, kui telefonikvaliteediga videoklipp sotsiaalmeedias.

Kui Rammstein eile laval mauras, tegi üks (ilmselt oli neid tegelikult rohkem) isik Facebookis live videot ja ma huvi pärast klikkisin sellele. Koheselt oli tema kaamera ees "fänn", kes filmis laval toimuvat läbi Messengeri (ehk siis tegi ca 13sek pikkuseid klippe) ja saatis neid ühele ja samale isikule. Ta Messengeri vestluskaaslane ei olnud suhtlemisaldis. Nagu tsirkusetuur ma ütlen...

Friday, May 26, 2017

Maraton läbitud

Disc golfi maraton Järva-Jaanis kulges üle ootuste hästi: korraldajate poolt oli meeletu töö ära tehtud, et mööda alevikku taoline rada püsti seada ja tagatipuks maksti ka ilmataat kinni, sest need joodikupäevitused, mis kõik mängijad endale said, ei ole veel seni täiesti tagasi tõmmanud.
Jalad hakkasid tundma andma alles viimase veerandi peal, kus võitlesin endaga, et mitte hetkeks maha potsatada lebosse. Istumine tundus nii ahvatlev, aga uuesti püsti tõusmine oli lihtsalt sedavõrd raske.
Kusagil poole ringi peal tundsin ka, kuidas päike on ajud pehmeks teinud ja keskenduda ca 3m kaugusel puttides oli raskem kui kunagi varem.

Kokku kestis mu ring natuke alla kümne tunni, mille jooksul kõndisin maha 25,7km ja tegin 291 viset, mis kokkuvõttes tulemuseks -14 andis ja 21.koha. Uuel aastal uuesti!

Friday, May 19, 2017

Päev enne maratoni

Homme toimub Järva-Jaanis kõige kuldsem üritus üldse - discgolfi maraton. Läbi aleviku on püsti pandud ajutine 100 korviga rada, võistlejaid on hetke seisuga kinnitanud 222 ja arvatakse, et kella kaheksana start saab oma lõpu alles hilistel õhtutundidel.

Ma ei mäleta, millal ma mingi ürituse pärast nii leilis olin ja kui ilm vingerpussi ei mängi, olen enam kui kindel, et võistlus saab metsikus koguses kiidulaule. Minu võistlusklassis on 104 mängijat ja kõik on jumalast võõrad nimed, seega ma panen puusalt, et lõpetan kusagil top 40 hulgas. Paneks näiteks 37.koht.

Äratus on juba kell viis hommikul, aga ootusärevus on nii suur, et vaevalt nii pea veel magama saab.

Monday, May 15, 2017

Laisk tähelepanuhoor

Inimene, kes postitab sotsiaalmeediasse kirjatüki stiilis "Ilusat emadepäevad, armastan sind kallis emme kõige rohkem," ei ole päris korras. Seda kahel põhjusel:
1) kui isik postitab taolise teksti põhjusega, et oma ema meeles pidada, siis enam kaudsemalt vist pole see enam võimalik. Võib-olla veel hullem variant oleks öelda oma õele-vennale, et ole hea, soovi minu eest ka emale kõike paremat tänase päeva puhul. Kui raske on kasvõi helistada või privaatne sõnum saata?
2) kui ta räägib emaga privaatselt emadepäeval ja ikkagi postitab lisaks sellises stiilis teksti, on ta vaid tähelepanuhoor, kes üritab kogu "maailmale" näidata, kui väga ta oma emast hoolib. Ütlesin ära, tähelepanuhoor.

Sama kehtib ka inimeste pihta, kes postitavad naistepäeval "ilusat naistepäeva kõigile naistele" stiilis postituse arvates, et sellega on nad nüüd kõiki naisi meeles pidanud. Või soovivad taolisel viisil inimestele häid jõule, kaunist aastavahetust, mõnusat jaani jne.

No ja siis nad küsivad, et miks mulle facebook ei meeldi või miks ma pean instagramis trolli mängima.

Tuesday, May 9, 2017

May I Shave

Minu novembris alustatud "No shave November" lõppes eile õhtul, kui töölt koju tulles juukselõikusmasina kurjaks ajasin ja puhta töö tegin. Pool aastat oli ikka väga pikk aeg, et nüüd end peeglist ära ei tunne ja käega katsudes on selline tunne nagu alalõug oleks puudu.
Ei pea üldse mainimagi, et ca 10a võtsin vanusest vähemaks.

Sügisel ilmselt uuesti, aga seniks naudin muretut söömist-joomist-hommikust ärkamist.

Monday, May 1, 2017

29

Kuidas võtta kokku 29. sünnipäev?

Ebanormaalselt vara ärkamine; kaerahelbepuder võiga ja kohv; külaskäik vanaema juurde, kus kook ja teine tass kohvi; sõit maale, kus tervituseks üks kohv enne, kui grill tööle läheb ja muidu laud kaetakse; üks alkoholivaba õlu ja mu tellitud võileivatort; veel üks kohv; perekondlik discgolfi mängimine aias mändide all; õhtuks tagasi Tartusse; üks 0,33l purk õiget õlut ja tuttu.

Lisaks nii meeldib, et endised ülemused mind ikka meeles peavad ja ei pea paljuks helistada.

Tuesday, April 25, 2017

Idioodid ratta seljast maas

Oi mul ajavad harja punaseks inimesed, kes seda  "tsikli kangelast" kaitsevad. Vähe sellest, et osad tsiklivennad politseid materdavad, lendas ka Evelin Ilves pulti. Piinlik, et selline naisterahvas on kunagi siin riigis esileedi olnud...

Operatsioon oli täiesti õnnestunud, ühtegi laipa taga ei ole, idioodid ratta seljast maas ja politsei näitas, et ei ole nad lihtsalt kohvinarkomaanid, kes igavuse peletamiseks ristmikutel punase tulega sõitjaid materdavad. See kõik muidugi ei tähenda, et me politseiriik ei oleks, aga täiesti õige käitumine seadusesilma poolt!

Thursday, April 20, 2017

Adidas > All the rest

Mul on ikka uskumatu oskus kasutada ja hoida asju terve igavik. Mõned esemed, mille "parim enne" ammu möödas, teenivad mind endiselt nii ustavalt, et lausa halb on mõelda nende välja vahetamise peale.

Näiteks olen ma Adidas Superstar jalatsite fänn ja need juba üle kümne aasta olnud mu signatuur jalanõud nii suvel kui talvel. Praegune paar sai ostetud vist 2013 aastal ja võib ainult arvata, kui lõhki ja katki nad omadega on. Sestap kasutangi neid veel ainult tööl olles, sest õues tuleks igasugune sodi, tolm ja vesi kõikjalt aukudest läbi. Täna pidin lausa ühte kannaosa tangidega maha lõikama , sest plastik oli riide seest kõik väljas ning hõõrus vastu jalga. Eeldan siiski, et nad peavad veel natuke aega vastu, kuniks ilmad nii soojad, et tavaliste plätudega saan hakata käima ning siis kraabin kusagilt raha kokku, et uus paar jälle soetada. Vaieldamatult kõige paremad jalavarjud üldse!

Järgmiseks on mul Adidase seljakott, mille kunagi kooliajal sain (keeruline vanust pakkuda, aga kusagil 2001-2002 aasta võis see olla, kui ema nõnda väärika koolikoti mulle ostis) ja mis endiselt kasutuses. Olgu, tema töötunnid on vähenenud aastatega, aga näiteks hetkel on ta kaks korda nädalas ikkagi kasutuses trennis käies. Lisaks ei tööta lukud enam korralikult (väikse sahtli lukk on lihtsalt fikseeritud keskele asendisse, et ta veidi kogu kupatust koos hoiaks), aga kes sellist pisiasja ikka märkab. No ja siis on ta pea kõik reisimised minuga kaasa teinud ja neid pole ju ainult 2-3 tükki, seega võin julgelt öelda, et kvaliteetsemat brändi, kui Adidas, annab otsida. Kirsiks tordil on koti küljel pisike võrksahtel, kus on jumalteabmismaterjalist Poppy rinnamärk, wait for it, aastast 2011.

Wednesday, April 12, 2017

Muusikaline evolutsioon

Kuulasin hiljuti tööl terve päev The Offspringi ja hakkasin mõtlema tagasi ajale, kuidas raske muusika minu juurde tuli.

1998, sõber oli saanud endale The Offpsringi värske "Americana" kassetti, mille ma nagu kord ja kohus endale kohe ümber lindistasin. Tollel hetkel oli kuumaks hitiks "Pretty Fly (For a White Guy)," kuid millegi pärast jättis mind see lugu pigem külmaks. Võib-olla sellepärast, et see oli rohkem raadiohitt ja meeldis ka rahvale, kes muidu Backstreet Boysi või Push Up stiilis bände kuulasid. Minu jaoks oli täielik kuld antud albumi pealt "The Kids Aren't Alright" ja seda just sellepärast, et ta oli nii palju raskem ja hevim. Sama juhtus ka nende järgmise albumiga, kus rahvalooks oli "Original Prankster" ja mina nautisin "Want You Bad" lugu.

The Offspringi pealt tulid juurde ka bändid nagu The Rolling Stones (kusjuures Rollingute "Angie" oskasin ma oma lapse inglise keelega kaasa laulda juba enne, kui ma teadsin, mis bänd üldse seda esitab), Lenny Kravitz, Bon Jovi, Roxette jne. Siis olid lühiajalised suvalised artistid nagu Shinedown või Good Charlotte ja siis muutus kõik: tuli Nightwish oma looga "She Is My Sin." See oli kõige hevim ja huvitavam lugu, mida kunagi kuulnud olin ning olin bändi (ja ka Tarjasse) momentaalselt armunud.

Nightwishi kaudu oli juba lihtsam raskema poole liikuda, kui mängu tulid Stratovarius, Rob Zombie jne. Samas, et kogu mu raske muusika evolutsioon kulmineerub bändidega nagu Cattle Decapitation, Dying Fetus, Misery Index või Aborted, ei osanud toona küll keegi ette näha.

Wednesday, April 5, 2017

Mõtteid discirajalt

Sai taas üle mõne aja käidud discgolfi nädalamängul ja avastasin huvitavaid asju enda kohta: mu eestkäe vise on ülimalt alla käinud ja ma ei usalde seda enam üldse. Vastupidiselt eestkäele on aga tagantkäe visked läinud järjest täpsemaks ja pikemaks. Vana tõde, et alustama peab aeglaste ja alastabiilsete ketastega peab täielikult paika. Ei suuda ennast ära kiruda, et mul kohe alguses ei olnud taipu jätta kõik driverid kus seda ja teist, krahmata vaid peotäis puttereid ja midrange kettaid ning tehnika paika saada. Praegu naudin igal võimalusel putteri või alastabiilse midrange kettaga mängimist ning olgugi, et mu eestkäsi selle arvelt kannatab, on pikemas perspektiivis see kasulik.

Kihvt oli muidugi ka tuttavaid mängijaid üle pika aja näha ja neil kõigil oli midagi mulle kosta stiilis "oi, kes töölt jooksu on pannud" või "nii palju ületunde teinud, et habeme ajamiseks ka enam aega pole." See tuletab meelde, et peaks magama keerama, sest asjaolude sunnil plaanin juba hommikul kuueks tööle ilmuda.

Monday, March 27, 2017

Lühkarid on elu

Mulle trehvas sinine esmaspäev üle teab mis aja. Esmalt tööle sõites tegid kaks autojuhti teel lollust, mis mind rooli taga pahaseks ajas (vasakpööre kahe realisele teele, kus autod on ainult paremalpoolsel sõidurajal ehk teine rida täiesti vaba, aga kuhu auto ei julgenud pöörata). See selleks, sest tööle jõudes meenus mulle kohe, et unustasin lühikesed püksid nööri peale ja pikkade pükstega on mul täielik piin olla. Ma ei tea, kas asi selles, et ma aastaajast hoolimata olen tööl koguaeg lühikeste pükstega või milleski muus, aga mul on reaalselt nii ahistav tunne, kui ma pean pikkade pükstega oma laua taga istuma.

Esimene uudis, mis tööl kuulsin, et detailid, mis pidid neljapäeval-reedel tulema, pole endiselt kohal. No ja siis tuli meelde, et minu liini peale ei tule just täna ühte inimest tööle, seega pean tema osa ka ise ära tegema.

Kui kell sai kaksteist, ütlesin poistele, et ma nendega lõunale ei lähe. Kihutasin hoopis koju, tegin tassi kohvi ja võileibu ning haarasin lühikesed püksid, tänu millele olin pärast lõunat nagu uuesti sündinud ja esmaspäev oli edasi palju roosilisem. Müstika, kui tähtsad on mu elus lühikesed püksid.

Sunday, March 19, 2017

Tapa ja Tamsalu pargid

Tegin tutvust kahe uue discgolfi rajaga Eestis: Tapa ja Tamsalu. Neist esimene sai läbi mängitud kaks korda ja võiks öelda, et mulle väga meeldis. On piisavalt keerulisi radasid, nõuab eest- ja tagantkäe viskeid, olemas kõrgustevahed ja samas ei ole mingi suvaline lahmimine. Miinus poolelt tooks välja, et mõlemad praegused par 4 rajad on liiga lihtsad (neist teine kohe nii lihtne, et minu tasemel mängija suutis avaviske 10m pikaks visata ja Eagle'i putti proovida võsast).

Tamsalu rada aga nõnda palju kiitust ei saa. Koheselt oli tunne, et on üritatud pro rada ehitada, sest radade pikkused naljalt alla 100m ei olnud. Pro rada see siiski ei olnud, sest päris paljudel radadel puudusid loogilised fairway'd ja alusmets oli kõik koristamata, seega käis pidev rägastikus rapsimine. Mul ei ole midagi selle vastu, kui tehakse juurde rasked pro rajad, kus on vaja 120m keerutada, aga ma ei salli radasid, kus pannakse korvid suvaliselt kaugele distantsile mõttega, et idee poolest kui draiv õnnestub ja mehe kombel joppab, siis on võimalik korvi lähedale visata küll. Lõppude lõpuks ei taha ükski mängija minna tihnikusse puuke korjama, sest koridor, mida mööda peab 100m sirgelt viskama, on napilt 2m lai ja kõrval laiub džungel.
Lisaks olid kõikidel radadel mando puudega üks ja sama reegel: uus draiv koos karistusega. Drop zone'ist ilmselt ei oldud teadlik veel.

Seega Tapale ma läheksin kindlasti veel mängima, aga Tamsalu rajale enne tagasi ei lähe, kui alusmets on ära trimmerdatud ja korralikud fairway'd välja joonistatud.

Wednesday, March 15, 2017

Jänkid ja kellad

Kuradi ameeriklased ma ütlen. Mu tööpäev lõppeb 16:30, mis tähendab, et panen läpaka kinni ca 16:28. Eile kirjutas aga teiselt poolt ookeani härra kell 16:31 skype'i, et teeks 30min pärast koosoleku. Ma nägin seda vestlust alles tunde hiljem, kui kodus arvuti tööle panin ja skype'i uuesti sisse logisin. 

Siis kirjutas teine ameeriklane mulle kell 17:20 messengeri tööalast juttu. Ma vastasin ta sõnumile alles kell kaheksa hommikul, kui uuesti tööl olin. Kui ta kirjutanuks mulle suvalist "naljakas juhtum oli baaris..." teksti, siis võinuks ma vabalt temaga rääkida töövälisel ajal ka. Tagatipuks oli teema, millest ta jauras selline asi, mis ei puuduta sugugi mitte ei teda ega nende firmat. Mingi loll vajadus torkida ja muretseda asjade pärast, mille pärast nad isegi mõtlema ei peaks.

Wednesday, March 8, 2017

So long, Azure Window

Ta on katki, läinud, kadunud nagu Atlantis. Azure Window, kuulus kalju Maltal, varises tormiga kokku ja olgugi, et juba 2012 aastal, kui seal käisin hüpet sooritamas, räägiti mulle, et mõne aasta pärast variseb kogu kupatus kokku, on mul hetkel selline "ei ole võimalik" tunne peal. Kuradi ilus oli seniks, kuni ta kestis ja mul ikka ülimalt hea meel, et olen oma varvastega seal otsas (jah, ei tohtinud, aga kus siis mina sellega) olnud ja värisedes alla hüpanud.

Tänase naistepäeva osas ka minu paar kopikat taas: kõik, kes soovivad sotsiaalmeedia vahendusel naistele midagi ilusat stiilis "Ilusat naistepäeva kõigile naistele," on kõigest tähelepanu otsijad ning laiskvorstid ja ükski naine ei tohiks arvata, et teda nüüd sellega meeles peeti. Taaskord üks nendest päevadest, kus maksab pigem distantsi hoida facebookist jms, et kogu spämmist pääseda.

Tuesday, February 28, 2017

Talvepäevad Piiril

Pikk nädalavahetus tõi endaga kaasa Tartu discgolfi klubi talvepäevad, mis leidis aset Piiri spordi- ja puhkekesuses Kääriku lähedal. Ilmataat oli taas kinni makstud, et ta kõik päevad kerges miinuses hoidis ning laupäeval ka korraliku lumetormiga kostitas. Muidu käis vilgas pidu kaks päeva järjest nagu ikka ja mõlemal päeval sai ka 10km maha kõnnitud discgolfi mängides.

Kaunis seik laupäevasest paarimängust, kus sirgel tunnelirajal, mis korralikult ülesmäge, ma hole in one'i viskasin ja lõppkokkuvõttes täpselt kahe punktise eduga, mis see vise meile andis, kogu paarisvõistluse ka võitsime. Lisaks oli puhas nauding täiesti salamisi rahvast lauajalgpallis omada, sest keegi ei osanud arvata ka, et ma selle mänguga nii palju kokku olen puutunud.

Pühapäeval oli muidugi korralik kass peal, sest olgem ausad - puhata ja magada küll ei olnud saanud ja ometi ju oli pikk nädalavahetus.

Tuesday, February 21, 2017

Spotify

Olgugi, et ma palju kontserditel käinud, veel rohkem bändide merchi ostnud ja ka miskisugune CD kogumik kodus olemas on, siis mu arvutis olev muusika on 99% torrentidega tiritud. Ei ole just kõige ilusam käitumine isiku poolt, kelle elus muusika nii suurt rolli mängib. Eelmisest nädalast alates olen aga Spotify premium konto omanik ja mu hinges on kohe rahu. Vähe on bände, mida ma sealt ei leia, kvaliteet on kuld ja playlistide ehitamine jõle mugav.

Teiseks käisin ma taaskord jooksmas, jälle 4km ja külma trotsides lendasin ikka lühikeste pükste väel peale. Kui kuidagi suudaks seda hoida, siis nii saab võhma tagasi küll ja võib-olla saaks mingis mudaliigas suvel ka jalgpalli taas mängida.

Kolmandaks ei saa ma ühte senti ka tulu dekist tagasi ja no ma ei arvanudki, et ma saama peaks, aga kuulates kõrvalt teiste jutte, kuidas nad sadasid tagasi saavad, tekkis sisimas lootus ikka, et äkki poetatakse kasvõi euro poolteist minu suunas. Tutkit roosi.

Wednesday, February 15, 2017

.why on earth ?

Täheldasin enda puhul sellist huvitavat/veidrat asja, et kui näiteks laetakse üles pilt ja siis seal pealkiri on vigases eesti keeles või lihtsalt ebamäärase grammatikaga, kaob mul igasugune mõte pildilt ja kogu tähelepanu läheb tekstile endale.

Näiteks üks tüdruk lisas instagrami pildi mingist huinjaast ja alla oli kommentaari lisanud stiilis, kus kirjavahemärgi ja sõna vahel oli tühik ( .Kui Arno isaga koolimajja jõudis ,olid tunnid juba alanud .). No ja ma ei suutnudki edasi süveneda pilti, sest mõtteis oli ainult üks küsimus: mis sunnib inimest kirjutama just sellisel viisil? Kus tuleb see mõte, et panna tühik enne kirjavahemärki?

Wednesday, February 8, 2017

Highway to hell

Tegin tiiru pealinna ja seda kõige magusamal ajal: reede õhtul pärast tööd. Tallinn-Tartu maantee on ikka nii karauulis, et see on hirmuäratav ja kogu janti põhjustavad aeglaselt sõitvad sõidukid.
Esiteks hirmutavad autojuhte liikluskaamerad ja teiseks leidub alati niisama aeglaseid vendi (nagu minul reedel). Ma räägin juhist, kes sõitis üheksakümne alas seitsmekümnega ja näiteks Adavere Statoili juures tsuti alla 50km/h. Taoline pull ajab aga juhid närvi (ka mind) ja hakatakse tegema ohtlike möödasõite, mis omakord ülejäänud liikluse peapeale keerab.


Oleks tagumine aeg, et liikluskaamerad hakkavad pildistama ka alates 7-8km/h aeglasemalt sõitvaid autojuhte (või mis iganes piirist need trahvid algavad kiiruse ületamise pärast). Võib-olla nii saab natukenegi inimlikumaks tolle niigi ära solgitud maantee ja veidi va krõbisevat riigikassasse.

Thursday, February 2, 2017

22:39

Kui mu mälu mind ei peta, siis ma käisin jooksmas viimati aastal 2014, Perthis. Täna tuli uitmõte pool tundi enne tööpäeva lõppu, et koju jõudes tõmban lühkarid (jah, mul ei ole dressipükse, seega lühikesed püksid peavad asja ära ajama) jalga ning lähen tiirule.
Plaanis oli ca 4km suurune ring teha sellises tempos, et kohe ära ei sureks, aga lõpptulemus üllatas mind ennastki: täpselt 4km ajaga 22:39. Jumala uhke tulemus ja kui homme kõndida ka suuda, siis võib veel asja saada.

Muidu on nii, et United on väärakas võistkond (ainult Ander Herrera on tubli) ja mu pea on nii jõhkralt laiali otsas tänu ühele tegelasele.

Tuesday, January 31, 2017

Spark it up

Kell on umbes pool neli õhtul, jäänud vaid lõpusirge, et tööpäev lõppenuks kuulutada, kolleeg Sparky istub oma telefonis:

Mina:"Spark, mis pausi sa teed?"
Sparky väsinud toonil, silmi tõstmata:"Ma ei tea."
Mina:"Davaiks, aja masin kurjaks, muidu ajad sa minu kurjaks."
Sparky samal toonil, paneb telefoni käest ära, silmi minu poole siiski ei tõsta:"Sa juba oled kuri."

Ma pidin krambid saama. See loomulik pettunud ja väsinud hääletoon ta vastustes ning ta ei saanud ise arugi, kui naljakast see oli. Kurat, kus lihtsuses ikka peitub võlu.

Monday, January 23, 2017

No Aborted

Olgugi, et Aborted mulle nii hingelähedane bänd on, siis tänavusele kontserdile Tallinnasse ma minema ei hakka. Seda ainult ja ainult põhjusel, et nad on esimesed soojendada bändidele, kellest mul sooja ega külma pole ning nad saavad u 30min "pikkuse" seti teha. Pilet+sõit ei oleks lihtsalt seda rahaliselt väärt.

Kui nad eelmisel aastal SepticFleshi ja Kataklysmi soojendasid (vistist oli 35min siis nende set), oli tegemist sootuks teisest puust üritusega, kus nii kreeklased kui kanadalased mõlemad vägagi sümpaatsed on. Samas tahaks millalgi ikkagi Abortedit näha pooleteist tunnist keikkat tegemas, et õige litaka kätte saaks.

Monday, January 16, 2017

Battlefield ftw

Ma reaalselt pean hakkama endale mingeid märkmeid tegema, et ma ära ei unustaks teemasid, millest tahtsid siia kirjutada. Enamasti tuleb just tööl mul pähe mingi jaur, mida hädasti tahaks kirja panna, aga õhtul koju tulles on armas amneesia oma töö teinud ja nii ta jääb. Ma olen tööga abielus.

Kes ütles, et arvutimängud on ajaraiskamine ja see ei hari? Ma olen tänu Battlefield 1-le nii palju taustauuringut teinud Esimese maailmasõja kohta, et varsti tean sellest rohkem kui Teise maailmasõja kohta. Ajalugu on vinge ja pole ime, et vähesed filmid, mida vaadata viitsin, on kõik dokumentaalid või ajalooliste sündmuste põhjal tehtud.

Saturday, January 7, 2017

Instagrami eksperiment

Kuna ma pole just kõige agaram Instagrami kasutaja ja tööl läks kolleegidega jutt teemale "Naised selfisid tegemas vannitoas," siis otsustasin teha proovi: kas ma saan täiesti tühise wc peegli ees tehtud selfie eest, kus on telefon peal (!), hästi sügav pealkire ja täiesti absurdsed hashtagid, oma pildile 40 like'i?

Pilt sai tehtud, kuigi võttis vähe aega, sest olin jahmatavalt koba selles, lisasin suvalise "Elu on nagu vibu, mis alguses läheb tagasi, siis jõhkralt edasi" stiilis pealkirja, mis pildiga mitte kuidagi ei seostu, tugev 30 hashtagi ehk teemadel "Elu on ilus, spirituaalne elu, vegan, toores liha, vähihaigused, autod" jne.
Ühesõnaga kogu kompott kokku oli kõige ajuvabam ja absurdsem üldse ning siis hakkas tulema: juba õhtuks oli mul 46 like'i koos ja see on kohutav. Kohutav sellepärast, et ma kardan sügavalt, kuidas 70% (puusalt pandud) inimestest ei saanud aru, mida ma seal korraldan, vaid andsid ainult pildile endale pöidla ja nad on nii rahul, et sellist lollust koguaeg aina juurde toodetakse.

Miks on vaja inimestel teha kümneid pilte endast peegli ees, et neid siis rahvale üles riputada ja ainus erinevus igal pildil on ehk...mõni hashtag või riietus?

Thursday, January 5, 2017

2017


Aastavahetus oli meeleolukas: nõuka aeg, laual sült, kartul, verivorst ning kõrvale pits teravat. Karm oli muidugi teisel jaanuaril kohe tööle tagasi tulla, kui puhkust otseselt ei teinud ja aastavahetuse peost vaid päev jäi taastumiseks.


Mõtlesin ka, et ehk peaks hakkama juuli puhkuse asja paika panema, kui plaanis Sloveeniasse minna. Lennupileteid otsides lõi silme eest kohe nii kirjuks, sest ega midagi loogilist esimese asjana ei leidnud küll, mis mind Ljubljanasse lihtsalt viiks. Seega ma lükkan selle plaanimise hetkel edasi, nagu ikka.