Tuesday, January 31, 2017

Spark it up

Kell on umbes pool neli õhtul, jäänud vaid lõpusirge, et tööpäev lõppenuks kuulutada, kolleeg Sparky istub oma telefonis:

Mina:"Spark, mis pausi sa teed?"
Sparky väsinud toonil, silmi tõstmata:"Ma ei tea."
Mina:"Davaiks, aja masin kurjaks, muidu ajad sa minu kurjaks."
Sparky samal toonil, paneb telefoni käest ära, silmi minu poole siiski ei tõsta:"Sa juba oled kuri."

Ma pidin krambid saama. See loomulik pettunud ja väsinud hääletoon ta vastustes ning ta ei saanud ise arugi, kui naljakast see oli. Kurat, kus lihtsuses ikka peitub võlu.

Monday, January 23, 2017

No Aborted

Olgugi, et Aborted mulle nii hingelähedane bänd on, siis tänavusele kontserdile Tallinnasse ma minema ei hakka. Seda ainult ja ainult põhjusel, et nad on esimesed soojendada bändidele, kellest mul sooja ega külma pole ning nad saavad u 30min "pikkuse" seti teha. Pilet+sõit ei oleks lihtsalt seda rahaliselt väärt.

Kui nad eelmisel aastal SepticFleshi ja Kataklysmi soojendasid (vistist oli 35min siis nende set), oli tegemist sootuks teisest puust üritusega, kus nii kreeklased kui kanadalased mõlemad vägagi sümpaatsed on. Samas tahaks millalgi ikkagi Abortedit näha pooleteist tunnist keikkat tegemas, et õige litaka kätte saaks.

Monday, January 16, 2017

Battlefield ftw

Ma reaalselt pean hakkama endale mingeid märkmeid tegema, et ma ära ei unustaks teemasid, millest tahtsid siia kirjutada. Enamasti tuleb just tööl mul pähe mingi jaur, mida hädasti tahaks kirja panna, aga õhtul koju tulles on armas amneesia oma töö teinud ja nii ta jääb. Ma olen tööga abielus.

Kes ütles, et arvutimängud on ajaraiskamine ja see ei hari? Ma olen tänu Battlefield 1-le nii palju taustauuringut teinud Esimese maailmasõja kohta, et varsti tean sellest rohkem kui Teise maailmasõja kohta. Ajalugu on vinge ja pole ime, et vähesed filmid, mida vaadata viitsin, on kõik dokumentaalid või ajalooliste sündmuste põhjal tehtud.

Saturday, January 7, 2017

Instagrami eksperiment

Kuna ma pole just kõige agaram Instagrami kasutaja ja tööl läks kolleegidega jutt teemale "Naised selfisid tegemas vannitoas," siis otsustasin teha proovi: kas ma saan täiesti tühise wc peegli ees tehtud selfie eest, kus on telefon peal (!), hästi sügav pealkire ja täiesti absurdsed hashtagid, oma pildile 40 like'i?

Pilt sai tehtud, kuigi võttis vähe aega, sest olin jahmatavalt koba selles, lisasin suvalise "Elu on nagu vibu, mis alguses läheb tagasi, siis jõhkralt edasi" stiilis pealkirja, mis pildiga mitte kuidagi ei seostu, tugev 30 hashtagi ehk teemadel "Elu on ilus, spirituaalne elu, vegan, toores liha, vähihaigused, autod" jne.
Ühesõnaga kogu kompott kokku oli kõige ajuvabam ja absurdsem üldse ning siis hakkas tulema: juba õhtuks oli mul 46 like'i koos ja see on kohutav. Kohutav sellepärast, et ma kardan sügavalt, kuidas 70% (puusalt pandud) inimestest ei saanud aru, mida ma seal korraldan, vaid andsid ainult pildile endale pöidla ja nad on nii rahul, et sellist lollust koguaeg aina juurde toodetakse.

Miks on vaja inimestel teha kümneid pilte endast peegli ees, et neid siis rahvale üles riputada ja ainus erinevus igal pildil on ehk...mõni hashtag või riietus?

Thursday, January 5, 2017

2017


Aastavahetus oli meeleolukas: nõuka aeg, laual sült, kartul, verivorst ning kõrvale pits teravat. Karm oli muidugi teisel jaanuaril kohe tööle tagasi tulla, kui puhkust otseselt ei teinud ja aastavahetuse peost vaid päev jäi taastumiseks.


Mõtlesin ka, et ehk peaks hakkama juuli puhkuse asja paika panema, kui plaanis Sloveeniasse minna. Lennupileteid otsides lõi silme eest kohe nii kirjuks, sest ega midagi loogilist esimese asjana ei leidnud küll, mis mind Ljubljanasse lihtsalt viiks. Seega ma lükkan selle plaanimise hetkel edasi, nagu ikka.