Monday, March 27, 2017

Lühkarid on elu

Mulle trehvas sinine esmaspäev üle teab mis aja. Esmalt tööle sõites tegid kaks autojuhti teel lollust, mis mind rooli taga pahaseks ajas (vasakpööre kahe realisele teele, kus autod on ainult paremalpoolsel sõidurajal ehk teine rida täiesti vaba, aga kuhu auto ei julgenud pöörata). See selleks, sest tööle jõudes meenus mulle kohe, et unustasin lühikesed püksid nööri peale ja pikkade pükstega on mul täielik piin olla. Ma ei tea, kas asi selles, et ma aastaajast hoolimata olen tööl koguaeg lühikeste pükstega või milleski muus, aga mul on reaalselt nii ahistav tunne, kui ma pean pikkade pükstega oma laua taga istuma.

Esimene uudis, mis tööl kuulsin, et detailid, mis pidid neljapäeval-reedel tulema, pole endiselt kohal. No ja siis tuli meelde, et minu liini peale ei tule just täna ühte inimest tööle, seega pean tema osa ka ise ära tegema.

Kui kell sai kaksteist, ütlesin poistele, et ma nendega lõunale ei lähe. Kihutasin hoopis koju, tegin tassi kohvi ja võileibu ning haarasin lühikesed püksid, tänu millele olin pärast lõunat nagu uuesti sündinud ja esmaspäev oli edasi palju roosilisem. Müstika, kui tähtsad on mu elus lühikesed püksid.

No comments:

Post a Comment