Wednesday, April 12, 2017

Muusikaline evolutsioon

Kuulasin hiljuti tööl terve päev The Offspringi ja hakkasin mõtlema tagasi ajale, kuidas raske muusika minu juurde tuli.

1998, sõber oli saanud endale The Offpsringi värske "Americana" kassetti, mille ma nagu kord ja kohus endale kohe ümber lindistasin. Tollel hetkel oli kuumaks hitiks "Pretty Fly (For a White Guy)," kuid millegi pärast jättis mind see lugu pigem külmaks. Võib-olla sellepärast, et see oli rohkem raadiohitt ja meeldis ka rahvale, kes muidu Backstreet Boysi või Push Up stiilis bände kuulasid. Minu jaoks oli täielik kuld antud albumi pealt "The Kids Aren't Alright" ja seda just sellepärast, et ta oli nii palju raskem ja hevim. Sama juhtus ka nende järgmise albumiga, kus rahvalooks oli "Original Prankster" ja mina nautisin "Want You Bad" lugu.

The Offspringi pealt tulid juurde ka bändid nagu The Rolling Stones (kusjuures Rollingute "Angie" oskasin ma oma lapse inglise keelega kaasa laulda juba enne, kui ma teadsin, mis bänd üldse seda esitab), Lenny Kravitz, Bon Jovi, Roxette jne. Siis olid lühiajalised suvalised artistid nagu Shinedown või Good Charlotte ja siis muutus kõik: tuli Nightwish oma looga "She Is My Sin." See oli kõige hevim ja huvitavam lugu, mida kunagi kuulnud olin ning olin bändi (ja ka Tarjasse) momentaalselt armunud.

Nightwishi kaudu oli juba lihtsam raskema poole liikuda, kui mängu tulid Stratovarius, Rob Zombie jne. Samas, et kogu mu raske muusika evolutsioon kulmineerub bändidega nagu Cattle Decapitation, Dying Fetus, Misery Index või Aborted, ei osanud toona küll keegi ette näha.

No comments:

Post a Comment