Sunday, July 30, 2017

30.07: Ljubljana

Voodis magada oli nauding omaette. Ometi ajas sisemine kell mind üheksa paiku juba jalule ja pärast hommikusööki võtsime Sarah-ga neli Laškot, mis meil eelmise päeva kuuspakist alles olid, kaenlasse ja läksime nautima kuuma ilma. Jalutasime kesklinnas mäe otsas asuva lossi parkides, valisime viludama koha ning jäime lebosse. Tunde läks mööda, aga me ei liigutanud, sest milleks...

Peaaegu inimesed pärast pesus käiku
Kui joogid otsas, läksime kesklinna, et välja valida sobiv pubi, kus edasi istuda ja oodata, kuniks kohalik tüdruk Maruša meiega liitub. Marušaga tutvusin ma viis aastat tagasi, kui samal festivalil mingil kummalisel põhjusel me seltskonnad ühildusid.

Ma valisin välja pisikese pubi, mis meenutas kõige rohkem traditsioonilist pubi, mitte mingit turistipesa ja õigus mul oli: joogid olid imeodavad, kliendid olid pigem suvalised "ehitusmehed" ja telekast käis jalgpall. Kahe eurosed õlled ja siidrid mekkisid ülihead. Varsti liituski Maruša ja ta viis meid edasi õhtust sööma.

Kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga, siis Maruša ei saanud/tahtnud kaua väljas olla ja nii jäime kella kümnest Sarah-ga jälle omapäi, enne mida õnneks tutvustas Maruša ühte iiri pubi, mis pühapäevast hoolimata vähemalt südaööni lahti oli. Leti taga oli tore kutt, kes lubas meil viimased joogid veel kell 1 öösel tellida ja nii me seal tiksusime.

Öösel jätsime Sarah-ga hüvasti, sest juba varahommikul oli tal lennuk Vilniusesse, minul oli veel kaks päeva Ljubljanas ees. Kumbki ei osanud enne reisi oodata, et laiali minek nõnda raske saab olema. Ütlesin talle viimase asjana veel, et ma loodan, et ta lend Kanadasse jääb ära mingil lollil põhjusel ja ta on sunnitud edasi Euroopasse jääma.

Saturday, July 29, 2017

29.07: Tolmin-Ljubljana

Hommikul väga magada ei saanud, et ümberringi pakkisid inimesed oma telke ja asju, et enne nö tipptundi festivalilt sääred teha. Pikalt ei viitsinud meiegi siis enam vedeleda, kuigi teadsime, et kiiret kuhugi pole. Võtsime suuna traditsioonilise kõrtsu poole, et teha hommikusöök ja samas ka minna bussijaama uurima, millal ja kas me saame Tolminist Ljubljanasse.

Bussijaamas oli siesta ehk kedagi tööl ei olnud, keegi midagi ei teadnud ning infot mingisugust samuti ei olnud. Läksime kõrtsi, et vähemalt muna ja peekonit süüa ning premeerida oma kere külma Laškoga, mis tolle +35'C ilmaga oli nagu rusikas silmaauku. Millegi pärast suutis köök meie hommikusöögi ära unustada ja kui Sarah uurima läks, et kas meite tellimus ikka jõus, vabandati ette ja taha ning koos söögiga tõi teenindaja ka kaks õlut meile. Me küll ütlesime, et pole tarvis ja täiesti arusaadav, et läheb nihu vahepeal sellise rahvamassi peale, aga härra ütles, et oleks meist väga ebaviisakas õllesid mitte vastu võtta. Tänasime viisakalt ja nautisime teisi õllesid.

Telklas lülitas Sarah oma telefoni sisse ja läks internetti maad kuulama, sai teada, et kell 14 peaks olema buss Ljubljanasse. Pakkisime ruttu kõik oma kola kokku, jätsime kõigiga hüvasti ning võtsime uuesti retke ette bussijaama. Härrasmees, nagu ma olen, tassisin ma lisaks oma seljakotile veel Sarah väiksemat seljakotti ning Laško kuuspakki, mis meil eelnevast õhtust alles oli.
See oli kohutav, kuidas higi lahmas retke ajal, aga kustutasime janu Laškoga ja lõpuks saime ka bussijaama varju alla peitu.

Kui buss kohale tuli, oli kohal hunnik inimesi, kellel piletid näpu vahel. Ütlesin Sarah-le, et meil vist väga lootust pole, sest bussi pagasiruum oli pilgeni seljakotte juba täis laotud. Läksin küsisin bussijuhilt igaksjuhuks, kas ta suudaks kaks veel mahutada kuidagi, mille peale härra jumala rõõmsalt ütles, et muidugi, tuli avas ühe luugi, kus bussi koristamiseks harjad jms mant vedeles, lasi meil seljakotid sinna tõsta ning pani meid bussi keskele põrandale istuma. Eepiline!

Õnneks läks 20min pärast esimeses peatuses kohe kaks inimest maha ja me saime end istmetele seada, sest oma 4h sõitu oli veel ees. Teel Ljubljanasse võttis bussijuht iga jumala inimese tee pealt peale ja kogu vahekäik oli inimesi täis kuni esiklaasini välja. Ilmselgelt ta moto oli, et ühtegi hinge maha ei jäta.

Kui me Ljubljanas end hostelisse sisse seadsime ja lõpuks pesemas käisime, läksime õhtusööki otsima. Maandusime suvalises restoranis jõe ääres, sõime kõhud täis, tegime mõned õlled ja läksime edasi hosteli baari, kus kuniks hiliste öötundideni passisime. Ees ootas esimene öö puhaste valgete linade vahel.

Friday, July 28, 2017

28.07: Heaven Shall Burn

Kohe ärgates oli peas mõte, et käes on viimane päev. Järgmine hommik tähendab juba ainult ühte: pakkimine. Veidi tuli kass peale, et kõik see pull läbi saab, aga õnneks olin puhkuse plaaninud nii, et pärast festivali oleks veel nädal aega tsivilisatsiooniga harjuda jne.

Istusin vaikselt telkide kõrval toolis ja mõtlesin vähe, haarasin purgi Laškot ja purgi avamishääle peale hakkas Sarah end ka telgis liigutama. Plaan sai paika järgmine: lähme Laškoga smuuti järjekorda, haarame smuutid ja kõnnime küla poole oma traditsioonilisse kõrtsi sööma. Päike kõrvetas hirmsalt ja ei läinud kaua, kui juba oli üle kolmekümne kraadi väljas.

Pärast traditsioonilist kõrtsi hommikusööki oli aeg teha viimane paadiralli jõe peal. Kogu meie kamp läks peale ja tunnid möödusid taaskord vees logeledes ja veini-õlut juues. Esimesed bändid, keda sellel päeval vaatama pidime, olid alles kell üheksa õhtul. Me saime isegi pisikese uinaku õhtul lubada enne, kui pealava juurde suundusime, kus üles astus Pain.

Pain on minu jaoks jätkuvalt selline nii ja naa bänd: lives kuulata meeldib, samas plaadilt käima ei paneks. Pärast rootslasi oli aeg lava üles ehitada Heaven Shall Burni jaoks ja nende etteaste sai olema  mul järjekorras juba viies. Kõik see krempel, mis lavale üles löödi, oli igati uhke, aga kui shõu pihta hakkas, vajus mul suu lahti. Selline tunne oli, et helimees on kõik lihtsalt põhja keeranud ja käib ilge võistlus, et kelle pill suudab teise üle mängida. Heli ei paranenud kogu seti vältel ja minul, kui tulihingelisel fännil, oli kohati tükk tegemist, et aru saada, mis lauluga üldse tegemist. Ometi olime me kohe helipuldi kõrval...

Ma tundsin Sarah-le kaasa, sest olgugi, et ta on neid varem lives vaatamas käinud, siis lugusid ta otseselt ei tea ja tema jaoks pidi see müra päris väsitav olema. Ta küll kinnitas, et ei olnud midagi nii hullu, aga ausalt - kui mina poleks HSB fänn, kõndinuks ma koheselt sealt minema, sest nii halba heli pole ma vist kunagi ühelgi kontserdil kuulnud.

Pärast konterdit otsustas ülejäänud punt minna rannabaari festivali lõpetama, aga me Sarah-ga võtsime vastu otsuse õhtu sootuks lõppenuks kuulutada, et laupäevane päev ja festivalilt lahkumine ilma pohmellita kulgeks. Läksime ära telki, vaidlesime, et kumb saab madratsi ning lõpuks kunagi ka uinusime. Viimane öö telgis.

Thursday, July 27, 2017

27.07: Solstafir

Ajalooline päev, täiesti eepiline, midagi liiga täiuslikku.

Hommik algas ilmselgelt kõrtsis traditsioonilisega, pärast mida haarasime supermarketist odavat valget ja punast veini endaga kaasa, et nende saatel siis jõe peal paadis mõnuleda. Kui me Sarah-ga tagasi telklasse jõudsime oligi täpselt paras aeg ülesvoolu kogu kambaga jalutada, et päikese käes logelemist alustada.

Julgen öelda, et tugev tund aega me paati vette ei lasknud, vaid lihtsalt istusime jões. Päike küttis nii eredalt, et iga natukese aja tagant oli tarvis end üleni vette kasta ja lasta voolul veidi kaasa viia. Seda tsirkust, mis jõe peal toimub, ei ole võimalik kirjeldada. Viis aastat tagasi olid inimesed enamasti kas ujumisrõngaste või tavaliste madratsitega ulpimas, nüüd aga on jõgi paksult täis erinevaid paate, täispuhutud elukaid jne. Inimested panevad päevaks kalda peale jõhkra elamise püsti ja nii allavoolu triivides tutvub alati uute koomiliste tegelastega.

Meil oli kella kuueni aega, kuniks lavale läks Austraaliast pärit Aversions Crown. Kui ülejäänud festival olime alati bände nautinud helipuldi lähedalt, siis sellel korral läksime esiritta. Nii, kui poisid lavale tulid, hõikasin ma "Aussie, Aussie, Aussie," mille peale lavalt koheselt vastati "Oi, Oi, Oi!" Traditsiooniline austraallaste tervitus ja shõu läks lahti.

Mul oli eesmärk endale festivalilt vähemalt üks uus särk kogusse juurde osta ja tahtsin Aversions Crowni oma, aga ametlikus müügipunktis nende manti müügil polnud. Kui live läbi oli, läksime lava kõrval oleva traataia juurde ja hõikasime ühe turvamehe enda juurde. Küsisin, et kas ta saaks bändist kellegi liikmetest kutsuda, mida ta ilma küsimusi esitamata tegema läks. Koheselt tulid laulja ja kitarrist aia juurde ja küsisin pärast väikest niisama "kuidas läheb, hea live jne" jutustamist, et kas neil merchi pole kaasas endaga. Laulja, Mark, vastas, et on, aga nad ei tahtnud siia müüki anda, kuna festival võtab 45% tuludest kohe endale (kurb reaalsus) ja nad jääksid koheselt kahjumisse. Pakkusin välja, et maksan neile sularahas otse taskusse midagi, kui salaja müüvad mulle.
Mark oli nõus ja ütles, et läheb vaatab, mis neil pakkuda oleks. Joostes tuli ta tagasi ja pakkus, et on maikasid, mis veel müügis kusagil ei ole. Ütlesin, et vabalt, üks M suurus ja asi ants. Jälle ta jooksis ning tagasi tulles palus, et saaksime kokku eemal olevate wc-de juures, sest kui ta sellise tembuga vahele jääks, saaksid nad festivalilt kohutava jama kaela. Tegime veel mõned pildid koos ja soovisime edu edasiseks tuuriks ning suundusime tagasi telklasse.

Mõne tunni pärast oli aeg minna vaatama Opethit ja Solstafiri. Taya arvas, et sellest saab õhtu, kus kõik hakkavad trippima ja nii ka oli. Me kadusime Sarah-ga kahekesi pealava juurde mingi hetk nii vaikselt ära, et keegi teine telklast ei märganud. Samal ajal, kui me trippisime, üritas Opeth meeleheitlikult laval oma heli paika saada, samal ajal muutus rahvas rahutuks, sest mis jama see on, kui tehakse üks lugu, siis asjatatakse, tehakse pool lugu, jäetakse pooleli, asjatatakse, tehakse uuesti pool lugu jne. Ühel hetkel meil viskas üle ja otsustasime, et lähme juba teise lava juurde ära, kus varsti Solstafir üles astub.

Islandi lumehelbe bänd on nii fantastiline, aga seda elamust ei saa võrrelda ka mitte paari aasta taguse kontserdiga Tšehhis. Sellel korral olime tolles "lumesajus" nii sees kui vähegi olla saab. Me nautisime igat minutit igast loost ja raudpolt oli tegemist ühe parima kontserdiga üldse. Kui bänd lõpetas, läksime me kahekesi tagasi ära telklasse ja jäime lihtsalt muru peale pikali tulesid-tähti vaatama ning jutustama ja ahhetama, kui võimas Solstafiri etteaste ikka oli.

Telgis valitseva niiskusega olime nüüdseks juba nii ära harjunud, et kumbagi enam ei häirinud. Vaevalt, et see tervisele kasulik oli, aga kõik see käibki festivali elu-olu juurde.

Wednesday, July 26, 2017

26.07: Bloodbath

Ilmselgelt algas hommik minul Sarah-ga kerge jalutuskäiguga Tolmini kõrtsi, et maiustada muna-peekon-laško õlu kallal ja mitte traditsiooni rikkuda. Ülejäänud rahvas jäi nagu ikka veel magama...

Kui me lõpuks tagasi telklasse läksime, saime Taya käest taas kurjustada, et tunde ära olime, aga õnneks jõudsime õigel ajal tagasi, et paadid taas jõe peale viia. Võib julgelt öelda, et ca kella viieni õhtul kulgesime me kogu kambaga jões ja esimene bänd, keda vaatama läksime, oli Tšehhist pärit Cutalax.
See bänd ei ole loogiline: nende muusika on kohutav, nad isegi ei püüa mitte, aga kogu võlu seisneb rahvas, kes selle jama ajal täieliku segaduse kokku keeravad: tualettpaberi rullid ja kõik võimalikud täispuhutud esemed lendasid õhus, suured täispuhutud T-Rexid tantsisid lava ees jne. Tänu tsirkusele, mis rahvas ise korraldas, oli Cutalaxi live ajaks kogunenud metsik rahvahulk kokku.

Järgmiseks oli meil tarvis taas corpse paint maalingud näkku teha, sest peaesinejaks oli tollel õhtul Bloodbath. Kui me Bloodbathi ajaks kohale läksime, tuli natukese aja pärast austraallane Bonesy, kes meid suurema vaevata kohe üles leidis. Vihjates meie näomaalingutele, millega rahvast välja paistsime, lausus ta:"Fuck you guys are easy to find."

Blootbathi ootuses
Bloodbathi ajal oli vähem rahvast, kui tunnid varem esinenud Cutalaxi ajal ja see on hirmus. Samas ma ei ole üllatunud, sest Bloodbathi fännid on pea eranditult minusugused, kes armusid nende aastate tagusesse muusikasse, mis kahjuks nüüdseks täielikult nö Entombed stiilis death metaliga on asendunud. Iga lugu Nightmares Made Flesh albumilt said ülisooja vastuvõtu, samas kui viimase albumi Grand Morbid Funeral rahva külmaks jättis ja keegi kaasa laulda ei osanud.

Pärast Bloodbathi läksime Cedy, Lukey ja Sarah-ga edasi rannabaari. Tee peal oli meil Cedyga tarvis osta maskid, et me veel veidramad välja näeksime. See ilme baaritöötaja näos, kui leti tagant aegluubis kaks maskides tüüpi pea tõstavad ja õlut tellivad ning siis taas leti taha peitu kaovad...oeh, priceless.
No comments

Tuesday, July 25, 2017

25.07: Katatonia

Telgis on rõske, madratsi all on vett, ütlen Sarah-le, et ma ei suuda enam pikali olla ja lähen välja ära. Õues on hall ja jahedam kui tavaliselt, kuid alles siis, kui värske õhk mulle näkku lajatab, saan aru, et telgis on päris halb seis.
Sarah tuli ka püsti ja nii läksime kahekesi, kui teised telkides peidus veel olid, oma traditsioonilist hommikusööki-jooki tegema.

Tänu hallile taevale polnud tuju päris see, mis muidu, aga vähemalt ei sadanud ja lõpuks telklasse tagasi minnes pidime otsustama, mis kella kuueni teha, kui For I Am King alustab. Läksime kambaga rannabaari kõrval asuva varjualuse alla, kus lademetes kott-toole ja jäime sinna lebosse. Mingi hetk hakkas tibutama ja see tegi meid kõiki nii uniseks, et jäime kott-toolide vahele magama, tõmbasime veel mõned toolid peale, et soojem oleks. Otsustasime, et oleme tugevad ja enne ei lahku sealt, kui vihm üle jääb.

Ca 2h hiljem saime minna tagasi telklasse, et teha mõned õlled ja siis juba vaatama bände For I Am King ning The Avven. Enne veel tahtsin meie elamise korda teha ja nii võtsin puu otsast oma maikad ja saunalina (mu kaks paari lühikesi pükse ja maikad rippusid üle okste lootusega, et kunagi kuivavad need ära), viskasin telgist kõik asjad hetkeks välja ning kuivatasin põranda ära.

Õhtut jäid lõpetama pealaval Katatonia ja Amon Amarth. Cedy võttis Katatonia kenasti kokku:"It's so depressing, I love it." Antud lausest sai üks paljudest meie slõuganitest festivalil (lisaks "Would you just tell 'em" ja "We're golden" ning "Good choice, bad choice").
Minu arvamus kahest bändist on jätkuvalt sama, mis juba aastaid: Katatonia on seni hea, kuni mängib Viva Emptinessilt lugusid ja Amon Amarth on...igav.

Raju ööd ei järgnenud, läksime hoopis oma "piinlikult puhtasse" telki und otsima.

Monday, July 24, 2017

24.07: Torm ja Marilyn Manson

Päev algas nii kaunilt: lippasime Sarah-ga hommikul taas oma kodukõrtsi traditsioonilist hommikusööki-jooki tegema ja sel korral tulid Cedy ja Lukey ka kaasa, tänu millele pääsesime kurjadest pilkudest, et me kahekesi jälle tundideks ära kaome.

Otsustasime kolmekesi õhtuks ka corpse painti maalingud taas näkku teha, kuid mõne tunni pärast saime korraliku õppetunni: mägede vahelt tuli peale ilge torm ja tormi all pean ma silmas sellist tuult ja vihma, mis kolmanda (kõige väiksema) lava ära lõhkus, live pealaval katkestas ning pooled telgid peapeale keeras. Tänu vihmale valgus näost kõik värv ja juuksevaha silmadesse, mis polnud sugugi meeldiv tunne ja nii me passisime ca tunnikese õlletelgi all varjus lootusega, et torm mööda läheb, mina salvrätikutega oma silmi pühkides.

Kui vihm üle läks, läksime telklasse kahjusid vaatama. Telgis oli vesi sees, kõik asjad olid niisked ja märjad ning meeletu kass tuli peale. Ma ei võtnud ju endale mingeid riideid peale maikade kaasa, seega olin sunnitud oma ainukese pusa, lühikeste pükste ja plätude väel õhtu edasi veetma.

Tagasi pealava juurde suundusime alles õhtul hilja, kui Marilyn Manson oma etteaste pidi tegema. Tüüp on nii käest ära, et seda on lausa kurb vaadata. Ootasin väga, et ta oma uut loomingut esitaks, mis nii mõnus blues-rock on, aga saime hoopis 55min (jah, rohkem ta ei pidanud laval vastu) kõige kuulsamaid hitte. Vähemalt võib lohutuseks öelda, et ta laulis need peaaegu tund aega päris hästi.

Kui aeg oli magama minna, siis üritasin meeleheitlikult oma jalgu vähekenegi puhtamaks saada. Leidsin majapidamispaberit, aga see oli läbimärg ja ei teinud oma tööd just väga hästi. Sarah arvas, et kuna meil telk niikuinii nii niiske ja räpane seest on, siis mu enda puhtus on viimane asi, mille pärast peaksin muretsema ning nii ma lõingi käega, kuivatasin oma jalad saunalinaga ja kobisin magamiskotti. Tõstsime telgis ka vähe asju ümber ja nüüd saime enamvähem mõlemad madratsi peal olla...

Saturday, July 22, 2017

22.-23.07: elame sisse

Hommikul ajasin ma end kell kaheksa juba telgist välja, sest mu põlved valutasid kõveras asendis magamisest. Kuna me ei saanud öösel telgis korralikult asju paigutada piisavalt hästi, et meil kahekesi mugav oleks, siis jätsin lihtsalt oma seljakoti jalutsisse ja magasin nii, et mu jalad olid üle koti telgiuksest väljas.

Laupäevane päev oli igati ilus ja veetsime lõviosa päevast jõe ääres õlut rüübates. Esimesed nö kohalikud bändid esinesid samal õhtul juba ka, aga õige festivali alguseni oli veel kõvasti aega.
Öösel võitlesime Sarah-ga, et kumb meist tema madratsi peal magab. Minu argument oli, et kuna ma teadlikult ei võtnud madratsit kaasa ja tema telgis oleme, siis Sarah peaks saama ka madratsil olla. Ta vastas, et ma olen tema telgis külaline, seega peaks minul mugav olema. Hommikul ärgates oli madrats meie kahe vahel ja me mõlemad magasime palja põranda peal.

Kohalik küla, Tolmin ja miljoni dollari taust
Pühapäeva hommikul läksime Sarah-ga küla peale, et kohalikus kõrtsis teha hommikusöök ja õlu ning siis poest telklasse ka vajalikku kraami tuua. See "pisike" missioon võttis meil aega oma 3h, sest jäime kogemata kõrtsi ka õlut jooma. Tagasi telklasse jõudes kurjustas Taya, et me nii kaua ära olime ja lisaks olid ülejäänud inimesed kohale jõudnud: kohalik kutt Klemen, inglane Ali, kohalik tsikk Ines, austraallane Bonesy, inglane Lukey ja prantsuse inglane Cedy. Kurat, see oli ikka selline tsirkus Barcelona, mis punt meil koos oli.

Põhiline tegevus iga jumala päev, vasakult: Taya, Sarah, Lukey, Cedy, mina, Bonesy, Ines ja Ali
Pühapäeval viisime ka Taya kummipaadi jõe peale, millega siis lihtsalt allavoolu kruiisisime ning päikese käes õlut nautisime. Õhtul joonistasime Lukey ja Cedyga corpse paint maalingud endale näkku ja läksime ülejäänud festivaliala peale pidutsema. Tagasihoidlikult öeldes saime me kolmekesi ropult tähelepanu ja sain endale ka koheselt uue hüüdnime: Nergal.
Öösel telklasse tagasi jõudes Sarah juba magas ja ma pidin otsustama, kas lähen nägu puhtaks pesema või määrin telgis kõik asjad + Sarah ära oma näomaalinguga. Läksin külma duši alla küürima.

Uus bänd: Lukey, Cedy ja Nergal ehk mina

Friday, July 21, 2017

21.07: Tartu-Tallinn-Istanbul-Ljubljana-Tolmin

Lootsin, et teel Tallinnasse magan bussis, aga und ei tulnud ja ühel hetkel olingi juba lennujaama turvakontrollis. Viimane kõne emale, et siit ma läksin, hommikusöök lennujaama suvalises kohvikus ja esimene õlu. Plaan oli kuldne: küllap õlu uuesti uniseks teeb ja siis saan teel Istanbuli tugev 3h põõnata. Olgugi, et kasutasin Turkish Airlinesi lahkust ära ja lennu ajal kaks õlut söögi kõrvale tegin, jõudsin ma enne Türgi suurimasse lennujaama kui silma kinni sain.

Istanbulis kaks tundi jala kõigutamist ja lend Ljubljanasse ning sel korral olin veendunud, et kaks tundi ikka magan. Ei, võtsin ka tolle lennu ajal söögi kõrvale ühe õlle, aga uni ei järgnenud. Ilmselt oli ärevus liiga suur, et kas ma jõuan oma bussi peale, mis lennujaamast otse Tolminisse viiks või mitte.

Lend hilines ja algse 19:10 maandumise asemel sain lennukist välja alles 19:30. Tormasin tuhatnelja pagasit otsima ja kui lõpuks Ljubljana lennujaamast välja sain, ei paistnud kusagil sellise logoga bussi, mida ma otsisin. Arvasin, et ongi korras ning pean uue variandi leidma. Siis tuli aga vanem härrasmees puise inglise keele minu juurde ja küsis, et kas lähen festivalile? Ta oli bussijuht ja kui sai teada mu nime, siis ütles, et mind ta ootaski.
Bussil olid kaks soomlast, kellega kohe põgusalt juttu tegin ja nii kulges retk läbi mägise Sloveenia Tolminisse piisavalt kähku.

Lülitasin telefoni data sisse, et kirjutada Austraaliast pärit tüdrukule, Sarah'le, et jõuan umbes 22 Tolminisse, mille peale ta lubas vanasse tuttavasse kõrtsi tulla ja minuga seal kohtuda.
Kõrtsis tegin tiiru peale, aga Sarah ei paistnud kusagil. Läksin leti äärde, et seniks õlu tellida ja enne, kui ma õlle kätte sain, elas Sarah mul juba kaelas. Ma ausalt ei suutnud uskuda, et kogu mu retk ja temaga kohtumine ilma igasuguse jamata kulges ja nii lülitasingi ma oma telefonis kõik asjad välja, et akut säästa, muust maailmast eralduda ja edaspidi seda vaid kella ja kaamerana kasutada.

Sloveenia legendaarne õlu, mida ka sellel aastal liitrite kaupa manustati
Kohe varsti tulid meie juurde ka Ameerikas elutsev austraallanna, Taya ja kohalik tüüp Matic, kes varasematel aastatel festivalil alati turvatöötajana on töötanud. Lubasime endale mõned õlled, sõin õhtust ja kella ühe paiku otsustasime telklaagrisse minna ja seal jätkata.

Ilmselgelt ma ei hakanud öösel pilkases pimeduses telki püsti panema ja nii veetsin öö Sarah telgis. Tavapärase lageda telkimisplatsi asemel oli meie punt koha sisse võtnud jõe lähedal metsas, kus puud päikese eest varju pakuvad ja lisaks kõigele on festivali enda ala ning jõgi kõigest väikse jalutuskäigu kaugusel. Tüüpiline mina, madratsit kaasa ei võtnud ja magasin palja telgipõranda peal, aga sellest polnud hullu ja ca 4h und tuli esimesel ööl kindlasti ära.

4h und

Õhtul magama minnes olin kahe vahel: kas ärgata üles kell pool viis ja vaadata Unitedi sõpruskohtumist linnarivaali City vastu või siis magada kella kuueni ning hakata kotti pakkima, et kaheksaks bussi peale jõuda. Otsustasin viimase kasuks.

Alateadvus ajas mind siiski pärast kella nelja üles ja nii ma istusingi kohvitassiga voodis, vaatasin jalgpalli ja lõpuks sain ka koti kokku pakitud. Retk Sloveeniasse ja tagasi võib alata.

Monday, July 10, 2017

Nädal puhkuseni, poolteist festivalini

Nädal enne puhkust on hakanud mul ka reisi asjad rohkem paika loksuma. Ljubljanasse, Sloveeniasse lendan läbi Istanbuli (ma tean, korralik rännak, aga lõppkokkuvõttes kõige soodsam ja mugavam variant) ja tagasi koju augustis täpselt sama teed + saan öö Istanbuli lennujaamas veeta.
Lisaks suutsin lahendada probleemi Ljubljana-Tolmin otsaga, sest mu lennuk jõuab alles õhtul pärast seitset Sloveeniasse, aga siis enam busse Tolminisse ei liigu. Õnneks tuli appi üks foorum, kus pakuti festivali enda raames pakutavat bussitransporti otse lennujaamast festivalile ja too "boss" kirjutas isiklikult, et kui lennuk isegi hilineb, siis nad ootavad ära ja kui midagi täiesti kapitaalselt perse peaks minema, saab veel samal õhtul kell 23 ka bussiga festivalile. Puhas töövõit!

Pärast Tolminis toimuvat festivali on mul ka kolm ööd broneeritud Ljubljana kesklinna hostelis, et saaks kohalikega veidi pealinnas aega veeta.

Viimane nädal enne kolme nädalat puhkust algas nüüd.

Monday, July 3, 2017

Belije Rosi

Esimesed suvepäevad seljataga ja võib öelda, et lahkusin võitjana. Toimus kanuumatk Koiva jõel (kus oma töökohaga ka eelmisel aastal käisin) ja erinevalt eelmisest aastast, oskasin end veidi paremini varustada, et retk sujuvamalt läheks. Pakkisime kohvri kõige kvaliteetsemat Hartwell longerot kaasa (eelmisel aastal võtsin kuuspaki) ja panime alla voolu minema.

Üks kanuu suutis kuus korda ümber minna ja üks jäi sootuks jõe põhja. Vanem härra rippus samal ajal nagu laiskloom jõe kohal oksa küljes, kui kanuu ta all vee alla vajus, teine ukerdas kaldal oleval karjamaal ja kooris märgasid riideid seljast. Õnneks korjati kaks merehädalist teiste kanuude peale ja ülemus rahustas nad maha, et küll firma kinni maksab, lähme aga peoga edasi. Härrad võtsid tugevad lonksud viskit ja haarasid uutes kanuudes aerud. "Poehali," hüüdis Sergei.

Nagu lubatud sai, siis minu kanuu ümber ei käinud ja kõik joogid said ka otsa, seega õnnestunud retk. Nakatu turismitallu naastes oli otse saun ja ujuma minek ning hiliste õhtutundideni lobisemine, söömine-joomine ja tantsimine vene muusika järgi. Tolles firmas töötab mitmeid vanemaid vene prouasid, seega "Belije Rosi" stiilis lood olid teemaks ja mulle nii meeldis, kui viisakalt nad küsima tulid, et ega me pahanda, kui nad tavalise klubimuusika enda vene popmuusika vastu vahetavad.